2-13-15782/19 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. august 2013. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-15782

Tsiviilasi

XXX hagi OÜ XXXvastu töövaidluses (sh töövaidlusasi

nr 4.4-1/289)

Tsiviilasja hind

5 440,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX

Hageja lepinguline esindaja: Marina Smirnova,

e-post dorida60@mail.ru

Kostja: OÜ XXX, registrikood XXX, asukoht XXX

Kostja seaduslik esindaja I: juhatuse liige XXX,

e-post XXX

Kostja seaduslik esindaja II: juhatuse liige XXX,

e-post XXX

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi läbi vaatamata viivise 336,60 eurot nõudes. Selles osas jõustub Põhja

Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 11. märtsi 2013. aasta otsus töövaidlusasjas

nr 4.4-1/289.

2. Hagi rahuldada.

3. Mõista kostjalt OÜ XXX(registrikood XXX) hageja XXX(isikukood ) kasuks

välja

2010. aasta

eest

töötasu

1 112,08 eurot,

2011. aasta

eest

töötasu

3 336,24 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitis 346,05 eurot, viivis 296,23 eurot

ja alates 26. aprillist 2013 viivis määraga 0,02 % põhinõudest (4 794,37 eurot)

päevas.

4. Parandada 12. augusti 2013 kohtumääruse resolutsiooni punkti 5 lisades selle

lõppu lauseosa „, mida ei olnud tervikuna esitatud töövaidluskomisjonile”.

5. Rahuldada hageja 19. augusti 2013 taotlus ja võtta tsiviilasja toimikusse hageja

tööraamatu ärakiri.

6. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

2-13-15782

2 (8)

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. OÜ XXX(edaspidi „kostja”) esitas 10. aprillil 2013 e-kirja teel kohtule avalduse vaadata

tema ja XXX(edaspidi „hageja”) vaheline töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Seeläbi

vaidlustas kostja Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 11. märtsi 2013. aasta otsuse

töövaidlusasjas nr 4.4-1/289.

2. Kohus nõudis töövaidluskomisjonilt (edaspidi „TVK”) välja eelviidatud töövaidlusasja

toimiku ja võttis selle tervikuna käesoleva asja toimiku juurde. Kohus leidis 17. aprilli

2013. aasta määruses, et hageja avaldus TVK-le ei vastanud seaduse nõuetele ja andis

hagejale tähtaja oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis esitamiseks.

3. Hageja esitas 23. aprillil 2013 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse

2010. aasta eest töötasu 834,05 eurot; 2011. aasta eest töötasu 2 976,24 eurot; kasutamata

põhipuhkuse hüvitise 346,05 eurot ja viivise (11. jaanuar 2011 kuni 25. aprill 2013 eest)

632,83 eurot ja alates 26. aprillist 2013 määraga 0,02 % põhinõudest päevas nõudes.

4. Kohus võttis hagiavalduse 8. mai 2013. aasta määrusega menetlusse – seda nii TVK-s juba

lahendatud, kuid kostja poolt vaidlustatud ulatuses (2010. aasta eest töötasu 834,05 eurot;

2011. aasta eest töötasu 2 502,18 eurot; kasutamata põhipuhkuse hüvitis 268,48 eurot ja viivis

336,60 eurot), kui ka uutes nõuetes (2011. aasta eest töötasu 474,06 eurot (st selle aasta eest

kokku 2 976,24 eurot ja kogu töötamise aja eest 3 810,29 eurot); kasutamata põhipuhkuse

hüvitise 77,57 eurot (st kokku 346,05 eurot), viivise 296,23 eurot (st kokku 632,83 eurot) ja

alates 26. aprillist 2013 määraga 0,02 % põhinõudest (4 794,37 eurot) päevas). Kostja esitas

23. mail 2013 vastuse hagile ja hageja esitas 28. mail 2013 arvamuse kostja vastuse kohta.

Kostja esitas 18. juunil 2013 ja 1. augustil 2013 täiendavad vastused. Hageja esitas

16. juulil 2013 ja 9. augustil 2013 täiendavad arvamused, millest viimases sõnastas uuesti

oma nõuded järgmiselt: kokku 5 427,20 eurot, sh 2010. aasta eest töötasu 1 112,08 eurot

(278,02 eurot × 4 kuud), 2011. aasta eest töötasu 3 336,24 eurot (278,02 eurot × 12 kuud),

2-13-15782

3 (8)

kasutamata

põhipuhkuse

hüvitis

summas

346,05 eurot,

viivised

perioodi

alates

11. jaanuarist 2010 kuni 25. aprillini 2013. eest summas 632,83 eurot ning alates

26. aprillist 2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni 0,02 % põhinõudest (4 794,37 eurot)

päevas. Viimati viidatud avaldusega suurendas hageja oma töötasu nõuet kokku 638,03 euro

võrra (sh 2010. aasta eest 278,03 eurot ja 2011. aasta eest 360 eurot).

5. Kohus rahuldas 22. juuni 2013. aasta määrusega hageja taotluse kostjalt dokumentide

nõudmiseks. Kostja jättis kohtumääruse täitmata.

6. Kohus võttis hageja suurendatud nõudeosa 12. augusti 2013. aasta määrusega menetlusse ja

määras lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses, samuti lahendas poolte senised tõenditega

seonduvad taotlused ja andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Kohus selgitas, et viivise

nõuded on seni menetlusse võetud ebaõigesti riigilõivu tasumise andmeid kontrollimata ja

andis pooltele tähtaja riigilõivu tasumiseks. Hageja esitas 19. augustil 2013 oma seisukohad ja

ühe täiendava tõendi, samuti tasus temalt nõutud riigilõivu. Kostja kohtu määratud tähtajaks

täiendavaid seisukohti, taotlusi, dokumente ega riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid

andmeid ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõue ja väited

7. Hageja nõuab kostjalt 2010. ja 2011. aasta töötasu, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja

viivise maksmist. Hageja põhiväited on järgmised:

− hageja töötas kostja juures mänedžerina alates 1. septembrist 2010 töölepingu

nr XXXalusel tööajaga kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töölepingus leppisid

pooled kokku töötasu 4 350 krooni (278,02 eurot) kuus;

− kostjal ei jätkunud igapäevaselt piisavalt rahalisi vahendeid, mistõttu pooled leppisid

täiendavalt kokku, et kostja deklareerib hagejale arvestatud töötasu, kuid töötasu

väljamaksed toimuvad kaks või kolm kuud hiljem. Hageja nõustus sellega, sest tema

ja kostja ühe omaniku ning juhatuse liikme vahel olid head sõbralikud suhted;

− kostja tegi 31. detsembril 2011 hagejale ettepaneku lõpetada tööleping, sest kostjal

puudus raha palga ja maksude tasumiseks. Kostja juhatuse liige lubas hagejale ära

maksta palgavõla poole aasta jooksul. Kostja palvel hageja allkirjastas kostja

koostatud töölepingu lisa nr 1 lepingu lõpetamise kohta, kus oli märgitud, et hageja on

lõpparve kätte saanud ja pretensioone ei oma. Peale lisa allakirjutamist kostja loobus

lõpparve tasumisest;

− hageja ei ole tegelikult palka ega kasutamata puhkuse hüvitist kostjalt saanud.

Hagejale makstud avansside summa hageja kasutas kostja huvides või tagastas

kostjale;

− kostja tasaarvestus ei ole lubatav, sest kostja nõue hageja vastu on aegunud ja

põhjendamatu.

8. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

9. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− ajavahemikul 23. septembrist 2010 kuni 21. detsembrini 2011 maksis kostja hagejale

61 500 krooni ja 2 936 eurot (kokku 6 866,56 eurot ) selgitusega „av aruanne”;

− töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et hagejal on õigus kasutada kostjalt

saadud avanssi muu hulgas töötasu katteks. Hageja ei vaielnud töösuhte kehtivuse ajal

vastu sellisele töötasu maksmise korraldusele ja selle vaidlustamisel enam kui aasta

pärast töölepingu lõppemist on mööda laskunud mõistliku aja ega toimi heas usus;

2-13-15782

4 (8)

− hageja ei esitanud kostjale dokumente hagejale makstud avansi kasutamise kohta ega

ka tagastanud avanssi;

− töölepingu lõpetamisel pooled tasaarvestasid vastastikused nõuded, seda tõendab

hageja kinnitus lepingu lisal nr 1 pretensioonide puudumise ja lõpparve kättesaamise

kohta;

− kostjal oli õigus hagejale makstav töötasu kinni pidada, sest hagejale oli juba enne

makstud seda ületav avansi summa;

− alternatiivselt esitas kostja 23. mai 2013 hagivastuses menetlusliku tasaarvestuse

avalduse.

10. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus tutvus hagiavalduse ja poolte seisukohtadega ning leiab, et hagi tuleb TVK-s

lahendatud viivise nõude osas jätta läbi vaatamata, muus osas aga rahuldada. Menetluskulud

jätab kohus kostja kanda.

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib

kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega.

Kohus määras vastavalt viidatud sättele tähtaja, mille jooksul oli pooltel võimalik esitada

avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist pooltele.

13. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 sätestab, et TVK

otsusega

mittenõustumisel

võivad

vaidlevad

pooled

pöörduda

sama

töövaidluse

läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates TVK otsuse ärakirja saamise päevale

järgnevast päevast. Kui TVK avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada

kohtule ITVS § 24 lg 4 alusel taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud

avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja TVK poole pöördunud isik ja

kostja kohtule taotluse esitanud pool.

14. ITVS § 24 lg 4 kolmas lause näeb ette, et kohtule esitatavalt avalduselt tuleb tasuda

riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Kohus sedastas

12. augusti 2013. aasta määruses, et on ekslikult võtnud menetlusse hageja viivise nõuded

ilma neilt riigilõivu nõudmata. TsMS § 139 lg 2 näeb ette, et riigilõivu tuleb tasuda

menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. RLS

§ 57 lg 1 ja lisa nr 1 alusel tuleb hagejal tasuda riigilõiv hagilt sõltuvalt hagi hinnast. Kohus

leidis, et hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuded kuuluvad RLS § 22 lg 1 p 1

kohaldamisalasse, viivise nõue aga mitte. RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu

toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda, selle p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda

töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse

formuleeringu muutmist (vt Riigikohtu 11. mai 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11,

p 11 teine lõik). Kui puhkusetasu ja seeläbi ka kasutamata puhkuse eest makstav hüvitis on

oma olemuselt tasu tehtud töö eest ja RLS kohustatud isikule soodsama tõlgenduse

eelistamise tõttu tuleb arvata RLS § 22 lg 1 p 1 kohaldamisalasse, siis palgalt arvutatud viivis

ei kuulu palga hulka (Riigikohtu 21. novembri 2002. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02,

p 9, ja 19. novembri 2004. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-04, p 44 teine lõik), mistõttu

viivisele kõnealune vabastus ei kohaldu. Järelikult tuli ITVS § 24 lg 4 alusel kostjal tasuda

riigilõiv TVK-s rahuldatud viivise nõudelt (336,60 eurot), mille hind on TsMS § 133 lg 1 ja

§ 124 lg 1 järgi 336,60 eurot. Kostja vastavat lõivu ei tasunud. Järelikult jääb hagi selles osas

TsMS § 423 lg 1 p 11 alusel läbi vaatamata ja ITVS § 25 lg 1 teise lause alusel jõustub

vastavas osas TVK otsus.

2-13-15782

5 (8)

15. TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata

hageja 19. augusti 2013 täiendava dokumentaalse tõendi (tööraamatu ärakiri) esitamise taotlus.

Samuti tuleb täpsustada 12. augusti 2013. aasta kohtumääruse resolutsiooni varem esitatud

tõendite kohta. Viidatud määruse kirjeldavas osas märkis kohus, et pooled on esitanud

täiendavaid tõendeid lisaks TVK-s juba esitatule. ITVS § 24 lg 6 kolmanda lause kohaselt

loetakse TVK-le esitatud tõendid kohtusse esitatuks. Samu tõendeid kohtule uuesti esitada ei

tule ja kohus neid ka vastu ei võta. Selles osas tuleb kohtumääruse resolutsiooni täpsustada.

Siiski võttis kohus käesolevas asjas tsiviilasja toimikusse töölepingu, sest see oli TVK

toimikus üksnes osaliselt (TVK tlk 36–38 lehtede sisu ei ole taasesitatud tervikuna). Kohus

rahuldab ka hageja täiendava taotluse ja võtab tsiviilasja toimikusse 19. augustil 2013 esitatud

tööraamatu ärakirja, millest TVK toimikus on väljavõte (TVK tlk 15–16).

16. Hageja nõuab kostjalt töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise ja viivise maksmist. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures mänedžerina alates 1. septembrist 2010 kuni

31. detsembrini 2011 töölepingu nr XXX(tlk 23–25, TVK tlk 36–38) alusel tööajaga kaheksa

tundi päevas ja 40 tundi nädalas ning kokkulepitud töötasu oli 4 350 krooni (278,02 eurot)

kuus. Töötamise aeg kokku oli 16 kuud ja selle eest töölepingu tingimuste järgi arvestatud

palk 4 448,32 eurot. Pärast 9. augustil 2013 nõude täiendavat suurendamist nõuabki hageja

kokku töötasu selles summas. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja maksis hagejale

ajavahemikul 23. septembrist 2010 kuni 21. detsembrini 2011 vastavalt 61 500 krooni ja

2 936 eurot (kokku 6 866,56 eurot, tlk 41–42 ja TVK tlk 20–30) selgitusega „av aruanne”,

mida mõlemad pooled käsitlevad avansina. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas hagejale

tehtud avansimaksed sisaldavad töötasu või on käsitletavad töötasu maksetena. Samuti

tõlgendavad pooled erinevalt töölepingu lõpetamisel vormistatud kokkulepet.

17. Kohus käsitleb esmalt kostja vastuväiteid seoses hageja nõuete esitamisega pärast

mõistliku aja möödumist ja hea usu põhimõtte vastaselt. Nimelt on hageja esitanud oma

nõuded tasu, hüvitise ja viivise saamiseks enam kui aasta pärast töösuhte lõpetamist ja seda

olukorras, kus ta on ise kinnitanud kostja vastu nõuete puudumist varasema perioodi eest kui

lepingu lõppemisele vahetult eelnenud kalendrikuu. Sõltumata sellise kinnituse formaalsest ja

sisulisest tähendusest kohtuasja lahendamisel võib see anda alust kohtul hinnata poolte

käitumist ning nõudeid lähtuvalt hea usu põhimõttest. Kohus järeldab poolte käitumisest

töösuhte ajal (kostjapoolne suhteliselt suure avansi maksmine, hagejapoolne vaikimine

töötasu mittesaamisel), et pooltel olid usalduslikud suhted. Hageja on seda ka otsesõnu

väitnud ja kostja ei ole hageja vastavale väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole kostja vaielnud

vastu hageja väitele, et hageja töötas juba varasemalt kostja ühe juhatuse liikmega seotud

ettevõtetes (tlk 106–110). TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel saab kohus eeldada kõnealuste

väidete osas kostja omaksvõttu. Neil asjaoludel ei ole käesolevas asjas lahendatavate nõuete

veidi enam kui aasta pärast töösuhte lõppu esitamine kohtu hinnangul vastuolus

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega ega esitatud pärast mõistliku

aja möödumist.

18. Hageja töötasu nõude õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause ja

§ 28 lg 2 p 2. Hageja väidab, et kogu töölepingujärgne palk on talle maksmata. Kostja

põhiväite kohaselt on kostja töötasu summad pidanud kinni hagejale varem makstud avansi

arvel ja pooled kinnitasid seda töölepingu lõpetamise avaldusega. Töötasu summa arvestusele

kostja vastu vaielnud ei ole. Tulenevalt kostja esimesest vastuväitest esitas hageja taotluse, et

kohus nõuaks kostjalt välja hagejalt kostjale antud kõik avansiaruanded, mille alusel kostja

andis hagejale avansse ja hageja andis aru saadud avansside eest. Kohus rahuldas selle

taotluse 22. juuni 2013. aasta määrusega, aga kostja kohtu määratud tähtpäevaks ega hiljem

nõutud dokumente ei esitanud. Kohus leiab, et sellises menetluslikus olukorras pöördub

tõendamiskoormis ümber ja kostja peab tõendama, et hagejale selgitusega „av aruanne”

2-13-15782

6 (8)

makstud summa arvestati mingi muu kohustuse täitmise katteks, sh töötasu makseks. Kostja

vastavaid tõendeid vaatamata kohtu sellekohasele täiendavale ettepanekule ei esitanud.

19. TLS ei sisalda töötasu mõiste täpsemat legaaldefinitsiooni kui TLS § 5 lg 1 p-s 5 sisalduv,

et töötasu on töö eest makstav tasu. TLS § 28 lg 2 p 2 näeb ette, et tööandja on muu hulgas

kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Vastavalt TLS § 33

lg-le 1 maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku

lepitud lühemat tähtaega. Sellest järeldub töötasu maksmise perioodiline iseloom, kusjuures

tasu tuleb maksta mitte harvemini kui üks kord kuus. Sellest reeglist töötaja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt peavad

töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muu hulgas andmed töötasu, selle maksmise

korra ja sissenõutavaks muutmise aja (palgapäev) kohta. Viidatud sätete põhjal on võimalik

kontrollida, kas töötajale tehtud väljamaksed on töötasu või mitte. Kohtu hinnangul ei vasta

kostja poolt hagejale tehtud rahalised sooritused summas 6 866,56 eurot (tlk 41–42) neile

tingimustele ega ole seetõttu käsitletavad töötasuna. Töölepingus (tlk 23–25, TVK tlk 36–38)

puudub poolte kokkulepe sel viisil töötasu maksmise kohta. Samuti ei tõenda töötasu

maksmist sellelt arvutatud maksude arvestus (TVK tlk 17–19), sest sellest ei saa järeldada

tegelike perioodiliste väljamaksete tegemist hagejale.

20. Põhimõtteliselt on õige kostja seisukoht, et TLS § 78 lg 3 alusel võib tööandja sama

paragrahvi lg-s 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud

ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama. Sellist õigust ei pea pooled eraldi kokku

leppima, mistõttu ei oma asja lahendamise tähtsust poolte väited sellekohase lisakokkuleppe

olemasolu kohta töölepingu sõlmimisel. Siiski hõlmab kinnipidamisõigus üksnes neid

summasid, mille osas töötajal on raha tööandjale tagastamise kohustus. Kohus sedastas

eespool p-s 18, et kohtu nõutud tõendite esitamata jätmise tõttu on poolte tõendamiskoormis

avansina hagejale makstud raha kasutamise osas ümberpöördunud. Kostja ei ole selgelt esile

toonud, millise avansisumma tagastamise kohustus oli hagejal igal palgapäeval, kuidas ja

millise kokkuleppe alusel tagastamise kohustus tekkis ning kuidas kinnipidamise arvestus

toimus. Kostjal tuli kinnipidamisel muu hulgas lähtuda TLS § 78 lg-st 4, st arvestada

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sissenõude pööramise kohta sätestatut. Kostja ei ole

kohtule selgitanud, kuidas viidatud sättega arvestati. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada

detailne raamatupidamise arvestus (nt kontode kaupa), millest nähtub töötasu, maksude,

kinnipidamiste ja avansi jäägi arvestus. Tulenevalt raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatud

kohustusest (eelkõige selle p-d 1, 2, 3 ja 5) ei olnuks kostjal kõnealuse arvestuse esitamine

eeldatavasti oluliselt keerukas, kuid kostja kohtu ettepanekut ei järginud. Kokkuvõtvalt

puudub kohtul alus hinnata, et selgitusega „av aruanne” tasutud (tlk 41–42) ja kostja

raamatupidamises pearaamatu kontol 2166 (Arveldused aruandekohustuslike isikutega, TVK

tlk 40) kajastatud summad oleksid üldjuhul seotud mingi muu sooritusega kui hageja kostja

huvides tehtavate kulutuste tarbeks makstav avanss.

21. Viidatud konto 2166 väljavõtte kohaselt on siiski summad 133,73 eurot ja 120,74 eurot

arvestatud palgalehtedel kajastatud ja sellest tulenevalt eeldatavasti töötasu maksete katteks.

Kostja väidab, et summa 120,74 eurot tagastas hageja kostjale, mistõttu kohus ei saa lugeda

kostja vastavat töötasu väljamaksmise kohustust täidetuks. Summa 133,73 eurot osas väidab

hageja, et ta tagastas ka selle kostjale, aga vastavat väidet hageja tõendanud ei ole. Järelikult

tuleb kohtu hinnata, kas 2. detsembril 2011 konteeritud summa 133,73 eurot saab lugeda

töötasu katteks. Maksu- ja tolliameti väljavõtte (TVK tlk 18) kohaselt on kostja deklareerinud

2011. aasta detsembris hagejale tehtavate maksustatavate väljamaksete summaks 278,02 eurot,

millelt on pidanud kinni tulumaksu 12,99 eurot, kogumispensioni makse 2,78 eurot ja

töötuskindlustusmakse 7,78 eurot. Seega tuli kostjal 2011. aasta detsembris maksuarvestuse

järgi hagejale välja maksta 254,47 eurot. TMS § 132 lg 1 esimene alternatiiv näeb ette, et

sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust.

2-13-15782

7 (8)

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 90 §-le 1 oli 2011. aastal kuupalga

alammäär 278,02 eurot. Järelikult ei saanud kostja kuni selle summani TLS § 78 lg 4 tõttu

hagejale väljamakstavat summat kinni pidada ega tasaarvestada. Neil kaalutlustel ei loe kohus

ka summat 133,73 eurot töötasu makseks.

22. Teise võimalusena esitas kostja kohtumenetluse ajal, täpsemalt 23. mail 2013

tasaarvestuse avalduse kogu hageja nõudele. Hageja vaidleb tasaarvestusele vastu muu hulgas

aegumise vastuväitega. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on

kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib

kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui

tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse

täitmist. Kohus nõustub kostja seisukohaga selle kohta, et tasaarvestus on lubatav ja võimalik

ka kohtumenetluses. Tasaarvestav pool ei pea esitama vastuhagi (Riigikohtu 10. mai

2004. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-04, p 11). Kohtu hinnangul ei ole hageja vastuväited

tasaarvestusele sellised, mis põhimõtteliselt takistaks tasaarvestust. Kuigi VÕS § 200 lg 4

sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada

vastuväiteid, siis VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet

tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Viimati viidatud normi mõte on tagada

tasaarvestuseks aegunud nõude kui tagatise kasutamise võimalus (vt selle kohta Riigikohtu

28. septembri 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 29). Tasaarvestatava nõude

põhjendatust peab tõendama tasaarvestusele tuginev pool ehk kostja. Sarnaselt eespool p-s 18

märgituga on seniste tõendite põhjal kostjal vaja sisuliselt tõendada, et hagejale on avansina

makstud suurem summa kui hageja on kostja huvides tegelikult kasutanud või tagastanud.

Sellekohaseid tõendeid kostja ei esitanud. Järelikult ei ole kostja tasaarvestuse vastuväide

edukas, sest kostja ei tõendanud oma tasaarvestatava nõude olemasolu.

23. Kohus leiab, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei muuda kohtu senist hinnangut töölepingu

lõpetamise dokumendis (TVK tlk 39) sisalduvad laused „Olen lõpparve kätte saanud.

Pretensiooni ei oma”. Kohus nõustub hagejaga, et sellekohast avaldust töötaja nime ja

andmete all ei saa tingimusteta ja alati tõlgendad kostja töölepingust tulenevate kohustuste

täitmise kinnitusena. Sarnaselt eespool p-s 17 märgituga sedastab kohus, et poolte

usalduslikud suhted võisid anda hagejale alust allkirjastada töölepingu lõpetamise dokument

olukorras, kus talle oli tasu maksmist lubatud, kuid tegelikult oli tasu veel maksmata.

24. Kasutamata puhkuse hüvitise nõude õiguslik alus on TLS § 71, mille kohaselt töölepingu

lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata

põhipuhkuse rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal jäi kasutamata põhipuhkus 16 töökuu

eest. Hageja on arvestanud puhkusetasu 37,33 päeva eest. TLS § 70 lg 1 sätestab, et töötajal

on õigus saada sama seaduse § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Viidatud

volitusnormi alusel on Vabariigi Valitsus 11. juuni 2009 määrusega nr 91 kehtestanud

keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Kostja ei ole sarnaselt TVK menetlusega ka

kohtus esitanud vastuväiteid hageja arvutustele. Kuna hageja nõue on õiguslikult põhjendatud,

kostja ei ole selle aluseks olevaid asjaolusid vaidlustanud ega esitanud muid vastuväiteid, siis

tuleb vastav nõue rahuldada.

25. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Hageja väidab, et ta on õigustatud

nõudma viivist 0,02% päevas ja lähtub viivise arvestamisel igakuise töötasu maksmise

tähtpäevast järgmise kuu 10. kuupäeval. Ka neile väidetele ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus

lahendab TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi lähtuvalt poolte taotlustest ja väidetest, st muu hulgas,

et ei kontrolli poole väidet, millele vastaspool ei ole vastu vaielnud. Viivise nõude TVK-s

juba lahendatud osas jättis kohus läbi vaatamata (eespool p 14), mistõttu kohus rahuldab

otsusega täiendavad viivise nõuded, mis hageja esitas kohtumenetluses.

2-13-15782

8 (8)

26. Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas hageja käis töölähetuses ning kas avanssi võis saada

ja kasutada ka mõni teine töötaja, aga kohus ei tähelda poolte esiletoodu ja asjaga seonduvate

tõendite põhjal nende väidete piisavat seost lahendatava vaidlusega. Kohus möönab, et

olukord võiks olla mõneti erinev, kui kostja oleks järginud kohtu ettekirjutust ja ettepanekut

tõendite esitamiseks. Kuna aga kostja ei esitanud tõendeid hagejale makstud avansi arvestuse

jms kohta, siis jätab kohus TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata tlk 63–83 ja 88–91

olevad muud tõendid, mida oleks saanud hinnata koos kostjalt nõutud tõenditega.

27. Tsiviilasja hind on maakohtus otsuste tegemise aja seisuga TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1

ja 2 ning § 134 lg 1 alusel 5 440,59 eurot ( = 1112,08 + 3336,24 + 346,05 + 296,23 + 4794,37

× 0,02% × 365). Võrreldes 12. augusti 2013. aasta kohtumäärusega vähenes hagi hind

336,60 euro võrra, st viivise summa võrra, mille osas kohus jättis hagi läbi vaatamata.

28. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik