2-11-21705/18 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuli 2013.a Tallinnas kell 15.00 kohtukantselei

kaudu

Tsiviilasja number

2-11-21705

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Xxx vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

12 666,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248;

asukoht: Liivalaia 8, 15039 Tallinn);

Hageja esindaja: Anneli x (xxx )

Kostja: Xxx(isikukood xxx, xxx)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalik menetlus

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja nõue 601,84 euro (kuussada üks eurot ja 84 senti)

ulatuses.

3. Välja mõista kostjalt Xxx hageja Swedbank Liising AS kasuks võlgnevus 12

064,56 (kaksteist tuhat kuuskümmend neli eurot ja 56 senti) eurot.

4. Välja mõista kostjalt Xxx hageja Swedbank Liising AS kasuks viivised

protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest (10.05.2011) kuni põhinõude

(11 627,60 euro) täitmiseni määras 0,25% päevas.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud 95,24 % ulatuses kostja ning 4,76 % ulatuses hageja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavaldusest nähtuvalt Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja

XxxOÜ vahel sõlmiti 08.12.2006 liisinguleping nr xxx, mille esemeks oli maastur Subaru

Tribeca AWD AT, 3.0, ehitusaasta: 2007. 08.12.2006 sõlmisid Swedbank Liising AS (endise

ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja Xxxkäenduslepingu nr xxx, mille alusel võttis kostja

endale kohustuse tagada solidaarselt XxxOÜ-ga (pankrotis) liisingulepingust nr xxx tulenevate

kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt

liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 48 954,96 euro tasumise

eest. Käendatava liisingulepingu esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD AT 3,0;

ehitusaasta 2007. Liisinguvõtja rikkus lepingut, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja

intressimaksed. Hageja saatis kostjale 18.01.2011 teatise, milles teavitas kostjat tekkinud

võlgnevusest ning andis kostjale tähtaja kuni 01.02.2011 võlgnevuse tasumiseks. Kostja

võlgnevust ei tasunud.

Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 29 975,80 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest

26 915,81 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 1253,38 eurot, viivisvõlgnevusest

summas 436,96 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest

1369,65 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 17 309,40 eurot (km-ta). Juhindudes eeltoodust

palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 12 666,40 eurot ning viivise (12 666,40

eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja vastuväite

kohaselt algatati tsiviilasjas nr 2-08-66565 liisinguvõtja pankrotimenetlus, majandustegevus

lõppes 01.03.2008. Kostja selgitustest nähtuvalt kasutas ta vara kuni selle üleandmiseni ise,

samaaegselt tasus ta vastavalt võimalusele liisingumakseid alates 31.08.2008 kuni 11.06.2009.

Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei lõpetanud hageja liisingulepingut varem, sellisel juhul ei

oleks võlgnevust üldse tekkinudki. Hageja saatis kostjale 07.07.2009 e-maili, milles teavitas

kostjat liisingulepingu lõpetamisest. E-mail on saadetud samal kuupäeval, kui toimus vara

tagastamine. Kostja vaidleb vastu vara tagastusteenuse vajalikkusele, vara tagastas ta ise,

arusaamatuks jääb OÜ xxx teenus ja tegevus. Kostja vaidleb vastu ka vara müügikorda

seadmise vajalikkusele. Puudub vastav akt, millest nähtuvalt vajas sõiduauto uut akut või

mistahes hooldustöid. Kostja selgitustest nähtuvalt on ta püüdnud tegeleda liisingulepingust

tuleneva probleemi lahendamisega, kuid saamata hagejalt ühtegi reaktsiooni viis ta

pettumuseni. Nähes hageja poolt 18.01.2011 saadetud kirja leidis ta, et tegemist on sulaselge

väljapressimisega, millele ei osanud reageerida. Kostja on teinud omapoolselt kõik selleks, et

nõuet ei tekiks. Lisaks on kostja asunud seisukohale, et juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki

tagastamist juba 2008 lõpust, oleks sõiduki võõrandamishind olnud umbes 200 000 krooni

võrra kõrgem. Kostjale jääb mõistetamatuks sedavõrd suur hinna alandamine, niivõrd lühikese

aja jooksul (2 kuu jooksul on sõiduki hind langenud 74 000 krooni). Kostja arvestuse kohaselt

on hageja nõue 15 515,31 krooni s.o 991,61 eurot.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt

tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele

rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et

pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel

tõendiga tl 21.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja XxxOÜ (pankrotis) sõlmisid 08.12.2006 liisingulepingu nr xxx, mille

esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD AT, 3,0, ehitusaasta: 2007 (tl 7-18);

2. 08.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr xxx, mille alusel võttis kostja

endale kohustuse tagada solidaarselt XxxOÜ-ga (pankrotis) liisingulepingust nr xxx

tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab

kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem

kui 48 954,96 euro tasumise eest (tl 38-39);

3. liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata põhiosa- ja intressimaksed (tl 19-20, tl 135);

4. hageja teatas 18.01.2011 kostjale liisingulepingust tekkinud võlgnevusest ning andis

kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja 01.02.2011 (tl 40);

5. kostja andis sõiduauto reaalse valduse üle hageja volitatud esindajale 07.07.2009 (tl

27);

6. auto anti võõrandamiseks XXX OÜ-le üle 10.07.2009, vara realiseeriti 16.10.2009

hinnaga 325 000 krooni s.o 20 771,29 eurot km-ga (17 602,79 eurot km-ta, tl 28).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: millal on toimunud liisingulepingu ülesütlemine;

kas hagejal on vara realiseerimis- ja tagastamisteenuse kulude nõudeõigus; kas hageja on

täitnud liisinguvara müügil oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks, arvestades m.h

liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja

ja

XxxOÜ

(pankrotis)

sõlmisid 08.12.2006 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD

AT, 3,0, ehitusaasta: 2007 (tl 7-11) ning mille eest XxxOÜ (pankrotis) kohustus tasuma

osamaksetega maksegraafiku alusel (tl 12). Liisingulepingule kohaldatakse üldtingimusi (tl 13-

18).

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui

kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti

võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist

täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Kohus on tuvastanud, et 08.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr xxx, mille

kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja

vahel 08.12.2006 sõlmitud liisingulepingust nr xxx ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest

tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 48 954,96

euro tasumise eest (tl 38-39).

Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara

eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule

(tl 13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja

rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja

intressimaksed (tl 19-20, tl 135).

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse

rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt

kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles

öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui

kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse

tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195

lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega,

kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu

kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui

ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult

nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni

(erakorraline ülesütlemine).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on 29.12.2008 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-08-

66565 välja kuulutatud liisinguvõtja pankrot (tl 64-67). Hageja on pankrotimenetluses esitanud

pankrotihaldurile nõudeavalduse liisingulepingust tulenevate nõuete tunnustamiseks (tl 120-

122). 07.07.2009 saatis hageja kostjale e-maili, milles teavitas kostjat liisingulepingu

lõpetamisest (tl 70). Kohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule

vastuolulisi seisukohti lepingu ülesütlemise aja ja aluse kohta. Hageja on kohtule avaldanud, et

leping on tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles

öeldud alates 10.07.2009 (seoses pankrotimenetluse kestel tekkinud võlgnevusega), hilisemas

seisukohas on hageja avaldanud, et luges lepingu lõppenuks seoses vara tagastamisega juulis

2009. Hageja selgitustest nähtuvalt on lepingu lõpetamise tahet väljendanud nii hageja,

liisinguvõtja esindajana pankrotihaldur kui ka kostja, kes tagastas hagejale sõiduki. Kuivõrd

kostja teostas ebakorrapäraseid makseid kuni juunini 2009 ning tagastas sõiduki 07.07.2009, oli

hageja õigustatud lugema lepingu lõppenuks just sel ajal.

Kostjale on jäänud selgusetuks lepingu lõpetamise alus, aeg ja põhjus. Kostja on 02.12.2011 ja

31.05.2013 kohtule esitatud vastuses asunud seisukohale, et lepingu lõppemise ajaks on

29.12.2008 s.o aeg, mil kohus kuulutas välja liisinguvõtja pankroti.

PankrS § 51 lg 2 kohaselt ei või üüri- või rendilepingut, mille võlgnik on sõlminud üürniku või

rentnikuna, teine pool pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist üles öelda üüri või rendi

maksmisega viivitamise tõttu, kui viivitus seondub enne pankrotiavalduse esitamist võlgnetud

üüri või rendi maksmisega. PankrS § 52 kohaselt kohaldatakse §-s 51 sätestatut vastavalt ka

võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingule. Kohus asub seisukohale, et hageja on antud juhul

liisingulepingu üles öelnud järgides nõuetekohaselt PankrS § 51 sätestatut. Kohus asub

seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused

kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kohus selgitab kostjale, et tulenevalt PankrS § 51 lg

2 kohaselt ei ole antud juhul lepingu lõppemise ajaks 29.12.2008 s.o aeg, mil kohus kuulutas

välja liisinguvõtja pankroti. Samas on lepingu lõpetamine TsÜS § 68 lg 3 kohaselt võimalik

konkludentselt, seega kostjapoolsel sõiduauto tagastamist võib tõlgendada tahteavaldusena

leping lõpetada, lisaks on samal päeval avaldanud tahet liisingulepingu lõpetamiseks ka hageja.

Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu ülesöelduks alates kostjapoolse sõiduki

tagastamisest ja hagejapoolse tahteavalduse esitamisest 07.07.2009.

Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja poolt 18.01.2011 saadetud teatist tuleb tõlgendada

meeldetuletusena, millega hageja andis kostjale lisatähtaja kuni 01.02.2011 võlgnevuse

tasumiseks (tl 40).

VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust

selle liisinguandjale tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei

määratud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja

poolt väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks

teha, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS §

65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt juhul, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu

üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on

liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud

kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale

liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h liisingueseme

valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine).

Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 29 975,80 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest

26 915,81 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 1253,38 eurot, viivisvõlgnevusest

summas 436,96 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest

1369,65 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 17 309,40 eurot (km-ta). Kostja võlgnevus

moodustub summas 12 666,40 eurot.

Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt tuleb tühistada kõik peale 29.12.2008 esitatud

arved. Kohus on seisukohal, et kostja kohustus käenduslepingu alusel tagama solidaarselt

liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise,

maksimumsummas 48 954,96 eurot (tl 38-39). Kohtule nähtuvalt on kostja alates 31.08.2008

kuni 11.06.2009 tasunud liisinguvõtja eest liisingumakseid vastavalt oma võimalustele (tl 52-

63), olles ise samal ajal sõiduauto reaalne kasutaja, kuni selle üleandmiseni hageja volitatud

esindajale. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja nimetatud arvete laekumist nõude

esitamisel arvestanud (tl 77-82). Kohtule jääb arusaamatuks kostja poolt esitatud nõue arvete

tühistamiseks, kohus asub seisukohale, et juhul, kui kostja vabatahtlikult tasus maksejõetu

ettevõtte eest tasumisele kuuluvaid arveid on antud juhul tegemist käendaja lepingust tuleneva

kohustuse täitmisega.

Poolte vahel puudub vaidlus vara turuväärtuse määramise üle. Samas on kostja asunud

seisukohale, et juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, oleks

sõiduki võõrandamishind olnud umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Kostja hinnangul on

põhjendamatu vara müügihinna alandamine 74 000 krooni võrra kahe kuu jooksul.

Kohus selgitab pooltele, et juhul, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on

rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Hageja on seisukohal, et

vara turuväärtuseks on müügihind, sest liisingueseme turuväärtus selgub alles reaalse müügi

käigus. Hageja on kohtule esitanud tõendina vara müügiakti nr xxx, millest nähtuvalt on vara

müügihinnaks 325 000 krooni s.o 20 771,29 eurot (km-ga, tl 28) s.o 17 602,79 eurot km-ta.

Kostja ei ole kohtule tõendeid vara turuväärtuse kohta esitanud. Kohus selgitab kostjale, et

vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja

vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-

08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel

juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata võõrandamisest on siiski lubatud poolte

kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust

müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra

turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse

kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli

põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse

langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme

väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on esitanud

tõendid (tl 131-133), millest nähtuvalt on portaalis www.auto24.ee müüdud ajavahemikul

14.10.2009 kuni 31.07.2010 kolme maasturit Subaru Tribeca, ehitusaastaga 2007, mootor 3,0,

võimsus 180 kw (arvestamata vaidlusalust sõidukit). Sõiduautode keskmiseks hinnaks oli 22

880,20 eurot, mis on kohtu hinnangul vastavuses vaidlusaluse sõiduauto müügihinnaga TsÜS §

65 mõistes (hinnaerinevus on 9,21%, mis on lubatav). Kohus on seisukohal, et antud juhul

saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis

eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Kohus ei nõustu kostjaga, et

vara müügihinna alandamine on olnud põhjendamata. Hageja selgitustest nähtuvalt alandati

hinda põhjusel, et müüdava vara vastu ei tundnud ostjad esialgu määratud hinna puhul huvi ligi

kuu aja jooksul, mistõttu oli müügihinna alandamine õigustatud. Kohtul puudub antud juhul

mõistlik põhjus kahelda hageja esitatud väidete õigsuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

pakuti vara müügiks professionaalse koostööpartneri müügiplatsil, vara müügi kohta oli

avaldatud kuulutus internetiportaalis auto24.ee (tl 123), kostja oli müügiprotsessist teadlik ja tal

oli soovi korral võimalik vara müügiprotsessis osaleda (tl 125-130). Lisaks märgib kohus, et

kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks juhul, kui hageja oleks nõudnud

sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, olnud sõiduki võõrandamishind umbes 200 000 krooni

võrra kõrgem. Kohtu hinnangul on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu

saamiseks antud juhul täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli

põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse

langust aja möödudes.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Kohtule nähtuvalt vaidleb kostja vastu vara tagastusteenuse vajalikkusele, vara tagastas ta ise,

arusaamatuks jääb OÜ Xxx teenus ja tegevus. Kostja vaidleb vastu ka vara müügikorda

seadmise vajalikkusele. Puudub vastav akt, millest nähtuvalt vajas sõiduauto uut akut või

mistahes hooldustöid.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taastati sõiduauto reaalne valdus hageja volitatud esindajale

kostja poolt 07.07.2009 (tl 27). Kohtule on tõendina esitatud Xxx OÜ arve nr A 07-35 summas

2500 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 31-32). Arve selgitusse on

märgitud „vara tagastusteenus, registrimärk xxx“. Kohus on seisukohal, et kulude hüvitamise

nõue peab olema põhjendatud ja tõendatud, antud juhul ei nähtu kohtule vara tagastusteenuse

tasunõude põhjendatus, pooled on kohtule selgitanud, et vara tagastas hagejale kostja. Seega

ei ole kohtu hinnangul tagastusteenust sisuliselt osutatud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki

pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hageja tagastusteenuse

nõue summas 2500 krooni s.o 159,78 eurot tuleb antud juhul jätta rahuldamata.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole

VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt

arvestatakse

liisinguandja

nõude

suuruse

arvutamisel

liisingueseme

väärtust

selle

liisinguandjale

tagastamise

hetkel.

Kuivõrd

liisingueseme

remondivajadus

mõjutab

liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada

VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka

VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude

suuruse arvutamisel topelt. Kohtule on tõendina esitatud A2-Autowelt OÜ arve nr 290945

summas 6916,66 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 29-30). Arve

selgitusse on märgitud „hooldus Subaru Tribeca reg xxx XXX aku XXX“. Kohus on

seisukohal, et esitatud arvelt jääb selgusetuks, milles seisnes antud juhul sõiduki hooldus.

Lisaks märgib kohus, et kuigi aku vahetamine võiks olla hüvitatav kulu ei ole antud juhul

hageja esitanud kohtule veenvaid tõendeid aku vahetamise vajaduse/vananemise kohta. Seega

asub kohus seisukohale, et hagi tuleb hoolduskulude ja remondikulude hüvitamise nõude

6916,66 krooni s.o 442,06 euro osas jätta rahuldamata (tl 29-30).

Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja

tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on

liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille

liisinguvõtja

on

tagastanud

liisingulepingu

ülesütlemise

tõttu.

Igasuguse

võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid

ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid

sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse

korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud

vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud kogusummas

12 013,50 krooni s.o 767,80 eurot km-ta VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl

33-36).

VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 8). Antud juhul

puudub vaidlus asjaolus, et põhivõlgnik rikkus maksekohustust. Kohus arvestades, et tegemist

on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub

seisukohale, et hageja viivisenõue on 436,96 euro osas põhjendatud (tl 22-26).

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis

ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Kohus juhib hageja tähelepanu VÕS § 113 lg-le 6, mille

kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku

kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega tuleb viivist arvestada 11 627,60 eurolt (12

064,56 eurot - 436,96 eurot= 11 627,60 eurot).

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt

võlgnevuse summas 12 064,56 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (11 627,60 eurolt)

alates hagi esitamisest 10.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1

sätestatud määras (0,25% päevas).

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 12 666,40

eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks

õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta

95,24 % ulatuses kostja ning 4,76 % ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik