2-11-20648/34 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuli 2013.a Tallinnas kell 14.00 kohtukantselei

kaudu

Tsiviilasja number

2-11-20648

Tsiviilasi

Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi Xxxvastu

Tsiviilasja hind

4572,35 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood

11488826; asukoht: Narva mnt 11, 15015 Tallinn);

Hageja volitatud esindaja: Team 3 Consulting OÜ

(registrikood 10995797; asukoht: Mustamäe tee 16,

10617 Tallinn; e-post: ferenc.koso@okincure.ee );

Kostja: Xxx(isikukood: xxx; elukoht: xxx).

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalik menetlus

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt Xxx hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks 11 217,44

(üksteist tuhat kakssada seitseteist eurot ja 44 senti) eurot.

3. Välja mõista kostjalt Xxx hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks viivised

protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest (14.09.2011) kuni põhinõude

(summalt 3273,69 eurot) täitmiseni määras 0,3000% päevas.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud Xxx kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja XxxOÜ 25.10.2007 liisingulepingu nr xxx, mille

esemeks oli sõiduauto Citroen Berlingo, 1,6 HCi Family 66 kw, ehitusaasta: 2007.

Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja

intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 28.06.2010 lepingu

ülesütlemise teatise.

25.10.2007 sõlmisid hageja ja Xxxlepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks

käenduslepingu nr KÄ-xxx , mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt

liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise

kohustuse, kuid mitte rohkem kui 228 112,59 krooni s.o 14 579,05 euro tasumise eest.

Kuna XxxOÜ ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt vaatamata hageja

korduvatele meeldetuletustele ning hageja poolt antud täiendavale tähtajale, siis ütles hageja

28.06.2010.a. vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 10.1.lepingu üles ennetähtaegselt ja

nõudis sõiduki viivitamatut tagastamist. Vaatamata hageja püüdele saada XxxOÜ – lt ja

kostjalt võlgnevus ja sõiduk kätte kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu

volitas hageja 08.09.2010.a. OÜ Incure Inkasso Agentuuri (edaspidi nimetatud hageja esindaja)

hageja nimel XxxOÜ – lt ja kostjalt sõidukit tagastama ja rahalist kohustus sisse

nõudma. Hageja esindaja esitas 13.09.2010.a. omalt poolt XxxOÜ – le ja kostjale nõude ning

14.09.2010.a. tagastas kostja hagejale sõiduki. Hageja alustas 15.12.201.a. sõiduki müüki

alghinnaga 58 000 krooni ehk 3706,88 eurot ning teavitas sellest kirjaga XxxOÜ – d ja kostjat.

17.01.2011.a. müüs hageja sõiduki hinnaga 3834,70 eurot xxx OÜ – le.

Ennem vara müüki võlgnes kostja hagejale kokku tulenevalt kasutusrendilepingust nr xxx ja

käenduslepingust nr. KÄ-xxx 7108,39 eurot. Nimetatud summa koosnes sõiduki jääkväärtusest

summas 6031,31 eurot, tasumata kuumaksetest summas 701,21 eurot ja maksegraafiku alusel

tasumata kuumaksetest summas 375,87 eurot. Seega võlgneb kostja peale sõiduki realiseerimist

7108,39 - 3834,70 = 3273,69 eurot mis on kostja põhivõlgnevuseks.

Seoses kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisega, pöördus hageja sõiduki

tagasisaamiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks OÜ Incure Inkasso Agentuuri poole, millega

seoses tekkis hagejal kahju summas 20 319,61 krooni ehk 1298,66 eurot, mis seisneb OÜ

Incure Inkasso Agentuurile makstud teenustasus.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3273,69 eurot, viivise 6645,09 eurot, kahju

1298,66 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel.

Kostja vastuväited

Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt on kostja seisukohal, et vara müüdi tunduvalt

madalama hinnaga, kui turuhind. 12.03.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et selline

sõiduk maksab 120 000 krooni. Kostja palus hagejalt maksepikendust, kuid hageja ei

nõustunud ning võttis vara kiiresti ära. Kostja tunnistab, et tal jäi võlgnevus hageja ees.

Sõiduauto kapott ja esistange olid defektiga avarii tagajärjel.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on

hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja XxxOÜ sõlmisid 25.10.2007 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli

sõiduauto Citroen Berlingo 1,6HCi Family 66 kw, ehitusaasta: 2007 (tl 34-39);

2. 25.10.2007 sõlmisid hageja ja Xxxlepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks

käenduslepingu nr KÄ-xxx-1, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada

solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja

täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga

võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 228 112,59 krooni s.o 14

579,05 euro tasumise eest (tl 46);

3. liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata

põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed (tl 51);

4. sõiduauto valdus taastati hagejale OÜ Incure Inkasso Agentuur kaasabil 14.09.2010

(tl 43, tl 52);

5. hageja alustas 15.12.2010 sõiduki müüki alghinnaga 58 000 krooni ehk 3706,88

eurot (tl 47-49);

6. vara realiseeriti 17.01.2011 hinnaga 3834,70 eurot (km-ta, tl 50).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse üle.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja

ja

XxxOÜ

sõlmisid

25.10.2007 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli sõiduauto Citroen Berlingo 1,6HCi

Family 66 kw, ehitusaasta: 2007 (tl 34-39). XxxOÜ sai vara otsese valduse 25.01.2007 ostu-

müügi lepingu ja vara vastuvõtu-üleandmise akti alusel (tl 40-41). Liisinguvõtja kohustus

lepingu p 4.1 alusel täitma tähtaegselt ja kohaselt kõiki lepinguga sätestatud tingimusi ja

lepingust tulenevaid kohustusi s.h tasuma lepingujärgseid makseid vastavalt maksegraafikule.

Lepingu p 8.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara kindlustuslepingu ning kandma

kõik kindlustusega seotud kulud (tl 37).

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui

kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti

võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist

täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et 25.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja

käenduslepingu nr KÄ-xxx-1, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt

liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise

kohustuse, kuid mitte rohkem kui 228 112,59 krooni s.o 14 579,05 euro tasumise eest (tl 46).

Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja

rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja

intressimaksed ning kindlustusmaksed.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse

rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt

kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles

öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui

kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse

tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195

lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega,

kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu

kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui

ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult

nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni

(erakorraline ülesütlemine).VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et

teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse

rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 196 lg 3

kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale 28.06.2010 lepingu ülesütlemise

teatise. Tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 10.1 luges hageja lepingu erakorraliselt

võlgnevuse tõttu üles öelduks (tl 42).

Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu üleütlemise formaalsed

tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus

liisingulepingu ülesöelduks alates 28.06.2010.

Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

kohustused (VÕS § 195 lg 2). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral

peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3,

kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et liisinguvõtja poolt oli

hagejale tasumata: vara jääkväärtus 6031,31 eurot, debitoorne võlgnevus 701,21 eurot ning

kindlustusmaksed 375,87 eurot (tl 51). Sõiduauto müüdi hinnaga 3834,70 eurot. Kohtu

hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3.

Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse üle.

Kohus selgitab, et juhul, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka

Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on

hageja nii liisinguvõtjat kui ka kostjat 15.12.2010 saadetud kirjaga teavitanud vara müügiga

alustamisest, vara hinnaks on määratud 58 000 krooni s.o 3706,88 eurot km-ga (3089,07 eurot

km-ta, tl 47-49).

Kohtule esitatud tõendite kohaselt müüdi sõiduk 17.01.2011 hinnaga 3834,70 eurot (km-ta, tl

50). Kohtule nähtuvalt on kostja nõustunud hagejaga, et auto oli remondivajadusega (kapott ja

esistange olid defektiga avarii tagajärjel). Kuivõrd remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes

ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel

arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Kohtu hinnangul on kapoti ja esistange defekti puhul tegemist

sõiduauto turuhinda mõjutavate teguritega. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta

konkreetse liisingueseme sõiduki turuhinna määramisel aluseks selle müügihind, mis

eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tollel ajahetkel. Lisaks märgib kohus, et kostja ei ole

esitanud tõendeid vara turuväärtuse kohta, seega on tõendamata kostja vastuväide, mille

kohaselt sõiduk maksab 120 000 krooni. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kohtu hinnangul on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud

ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades

m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hageja palub kostjalt välja mõista vara tagastamisteenusega seotud kulud. Kohtule on tõendina

esitatud arve, millel kajastuvad kohtuväline menetlus ja tagastusteenus OÜ Incure Inkasso

Agentuur poolt kogusummas 20 319,61 krooni s.o 1298,66 eurot (tl 52). Kohus on seisukohal,

et hageja on krediidiasutusena õigustatud tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid vara tagastamisteenusele ega ka kohtuvälise menetlusega

seotud nõudele (tl 44-45), seega peab kohus põhjendatuks rahuldada hageja nõude seonduvalt

vara tagastusteenusega ja kohtuvälise menetlusega summas 1298,66 eurot.

VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Liisingulepingu kohaselt on viivisemääraks 0,3000% päevas (tl 34).

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes

võlgniku taotlusel. Kohus asub seisukohale, et VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja

käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate

tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. TsMS § 5 lg 1 kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2

kohaselt on pooltel võrdne võimalus ja õigus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatud

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja

viivisenõudele vastuväiteid esitanud, seega rahuldab kohus hageja viivisenõude summas

6645,09 eurot.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis

ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest.

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus

summas 11 217,44 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (summalt 3273,69 eurot) alates

hagi esitamisest 14.09.2011 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,3000% päevas.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Antud juhul on hagi hind

4572,35 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik