3-13-854/60 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman, Viive Ligi ja Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

16. juuli 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-854

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus T Z väljasaatmis-

keskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Aleksei Kuznetsov

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa

andmist – T-U Z, volitatud esindaja Viivika Sirelpu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2013. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T-U Z määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta T-U Z määruskaebus rahuldamata ja Tallinn Halduskohtu 18.06.2013 määrus haldusas-

jas nr 3-13-854 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoi-

metamisest arvates (HKMS § 265 lg 5 ning § 235 lõiked 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 17.06.2013 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 25 alusel Tallinna Halduskohtule taotluse T-U Z väljasaatmiskeskuses kin-

nipidamise tähtaja pikendamiseks.

Taotluse kohaselt pidas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Piusa kordoni patrull-

toimkond 20.03.2013 öösel Meremäe vallas, Tobrova külas kinni viis meessoost isikut, kaht-

lustades neid ebaseaduslikus piiriületuses. Üks isikutest esitas enda tuvastamiseks Schengeni

viisaga (välja antud Hispaania Kuningriigi poolt) Pakistani Islamivabariigi kodaniku passi nr

xxxxxxxxxxx kehtivusajaga 24.11.2011 kuni 22.11.2016; pass on välja antud xxxxxxxx. a

sündinud TU Z nimele, kelle sünni- ja elukoht on Pakistan. Passis oli Venemaa Föderatsiooni

ühekordne turisti viisa nr xxxxxxxxxx kehtivusajaga kuni 28.04.2013, viisa on avatud

Pulkovo lennujaama piiriületustempliga 09.04.2013. Dokumentide esmasel kontrollimisel

Koidula piiripunktis selgus, et pass on ehtne, kuid selles olev Schengeni viisa on võltsing.

Isiku väitel saabus ta 16.04.2013 Venemaa Föderatsioonist Läti Vabariiki ning 19.04.2013

saabus Lätist Eesti Vabariiki. Kinni peetud isikutele vormistati koheselt sundtäidetavad ette-

kirjutused (sh T-U Z ettekirjutus nr 1024644652) Eestist lahkumiseks. T-U Z väljasaatmist

3-13-854

2(6)

polnud võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia; teda polnud võimalik koheselt saata tagasi ko-

dakondsusjärgsesse riiki, samuti ei õnnestunud teda tagasi anda Venemaa Föderatsiooni ega

Läti Vabariiki. PPA taotluse alusel andis Tartu Halduskohus 21.04.2013 määrusega haldusas-

jas nr 3-13-854 loa T-U Z väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks (edaspidi ka VSK) kuni te-

ma väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. T-U Z esitas

30.04.2013 varjupaigataotluse ning varjupaigamenetluse tõttu ei ole tema väljasaatmine käes-

oleval ajal võimalik. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1

järgi taotleja, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibimise ajal või väljasaat-

mise täideviimise käigus, viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Väl-

jasaadetava poolt varjupaigataotluse esitamine ei too automaatselt kaasa tema väljasaatmis-

keskusest vabastamise. T-U S varjupaigataotluse menetlus kestab ja ei saa öelda, et tema taot-

lus kindlasti rahuldatakse. Asjaolu, et isik esitas varjupaigataotluse väljasaatmismenetluse

ajal, võib viidata tema soovile kuritarvitada varjupaiga taotlemise õigust ja takistada tagasi-

saatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Isiku väljasaatmiskeskusest vabastamine oleks praegu

ennatlik.

Tallinna Halduskohtu 18.06.2013 istungil toetas PPA oma 17.06.2013 taotlust. T-U Z ei ol-

nud väljasaatmiskeskuses viibimise tähtaja pikendamisega nõus, väites, et esitas varjupaiga-

taotluse juba esmasel kokkupuutel politseiametnikega, mistõttu varjupaigamenetluse ajal

peaks ta viibima Illuka varjupaigakeskuses, mitte väljasaatmiskeskuses.

Tallinna Halduskohus rahuldas 18.06.2013 määrusega PPA taotluse ning andis loa T-U Z

väljasaatmiskeskuses kinni pidamise tähtaja pikendamiseks kuni tema Eesti Vabariigist välja-

saatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.08.2013.

Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. T-U Z

saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, tal pole Eestis viibimiseks elamisluba ega elamisõi-

gust ning talle on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mida pole varjupaigamenetluse tõttu

võimalik täitmisele pöörata. Varjupaigataotlus esitati väljasaatmiskeskuses ning VRKS § 33

lg 1 alusel tuleb tal varjapaigamenetluse ajal viibida väljasaatmiskeskuses. T-U Z saabus Ees-

tisse Läti Vabariigist, kus tal oli samuti võimalik varjupaika taotleda, mida ta ei teinud. Tema

passis on võltsitud Schengeni viisa. Eestisse tuli isik mitte piiripunkti kaudu, kus oleks saanud

kohe esitada varjupaigataotluse, vaid salaja selleks mitte ettenähtud kohas piiri ületades. Var-

jupaigataotlus esitati pärast halduskohtu poolt isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa

andmist ning põhjendatud on PPA kahlus, et varjupaigataotluse esitamine võib olla tingitud

isiku soovist kuritarvitada varjupaigataotlemise õigust ja takistada enda kodakondsusriiki väl-

jasaatmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

T-U Z määruskaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 18.06.2013 määrus, jätta

rahuldamata PPA taotlus T-U Z väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

ning vabastada määruskaebuse esitaja VSK-st.

Varjupaigataotlejal on õigus elada liikmesriigi territooriumil, kuni tema taotlus esimeses ast-

mes rahuldamata jäetakse (direktiivid 2005/85 ja 2008/115). Seega VMS § 43 lg 1 alusel on

T-U Z näol tegemist Eesti riigis seaduslikult viibiva isikuga. PPA oleks pidanud taotluse esi-

tama mitte VSS § 25 (väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine) alusel, vaid

tuginema taotluse esitamisel VRKS § 32 lg-le 3, mille kohaselt riigis varjupaigataotluse esita-

nud isikut võib kinni pidada esmases vastuvõtukeskuses kuni 48 tundi ja pärast viidatud täht-

aega on ta kohustatud viibima vastuvõtukeskuses, kui kohus sättes nimetatud alustel selleks

loa annab. VRKS § 33 lg-t 1 tuleb tõlgendada kooskõlas EL õigusega – st VRKS § 32 lg-s 3

nimetatud aluste esinemise korral peetakse VSK-s varjupaigataotluse esitanud isikut kinni

mitte esmases vastuvõtukeskuses, vaid ta jääb halduskohtu loal VSK-sse.

3-13-854

3(6)

Euroopa Kohus on märkinud, et üksnes asjaolu, et varjupaigataotleja suhtes on tema taotluse

esitamise ajal tehtud tagasisaatmisotsus ning ta on paigutatud kinnipidamisasutusse direktiivi

2008/115 art 115 alusel, ei anna õigust oletada, et isik esitas taotluse üksnes eesmärgiga lüka-

ta edasi tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. T-U Z saabus Euroopa Liitu (sh

Eestisse) sooviga taotleda varjupaika, mida tõendab faktiline sündmustik - Tallinnast sõideti

tagasi Tartu (kuna määruskaebuse esitajale öeldi, et sealt saab Illuka varjupaigataotlejate vas-

tuvõtukeskusesse sõita), kus võeti takso ja paluti sõidutada kaebaja koos kaaslastega

“UNHCR centre in Illuka”-le, et seal varjupaika taotleda, kuid taksojuht ei teadnud, kus vas-

tuvõtukeskus asub, nõudis raha juurde ja jättis lõpuks nad keset metsa maha. Läti-Eesti piiri

ületas kaebaja liinibussiga ja ei saa väita, et piiri ületamine toimus salaja. Määruskaebuse esi-

taja ei üritanud põgeneda ametivõimude eest ja esitas neile kõik enda valduses olevad doku-

mendid.

T-U Z kinnipidamise pikendamine VSK-s ei ole proportsionaalne. Pagulasseisundi konvent-

siooni artikli 31 kohaselt ei tohi osalisriik kohaldada karistust ebaseadusliku riiki sisenemise

või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutustele ning põhjendab

riiki loata sisenemist või seal viibimist. Koheselt pärast kinnipidamist avaldasid T-U Z ja ta

kaaslased PPA-le, et nad otsivad UNHCR „centre`it“ ja soovivad varjupaika. PPA väide, et

ükski viiest isikust ei rääkinud ega saanud aru ühestki rahvusvahelisest keelest pole õige, ning

selle väite ebaõigsust on PPA hiljem ka tunnistanud. Sellele valele tuginedes selgitas aga PPA

esindaja halduskohtus, et esmaste seletuste võtmine polnud võimalik. Kinnipidamisel VSK-s

on sügavad emotsionaalsed tagajärjed ja negatiivne psühholoogiline mõju isiku tervisele, mi-

da kinnitavad ka Austraalias tehtud uuringud. T-U Z on praegu hirm päritolumaale naasmise

ees, kuid ta on kinnitanud, et läheks Pakistani tagasi, kui olukord seal paraneb. Alusetu on

arvata, et T-U Z puhul esineb põgenemise oht. Määruskaebuse esitaja VSK-s kinnipidamine

ja tema seal viibimise pikendamine viitab tema karistamisele riiki ebaseadusliku sisenemise

eest.

PPA palus jätta määruskaebus rahuldamata.

VRKS § 14 lg 1 ütleb, et varjupaigataotlus tuleb esitada Politsei- ja Piirivalveametile viivita-

matult pärast Eestisse saabumist. T-U Z esitas varjupaigataotluse 30.04.2013, olles selleks

ajaks viibinud VSK-s juba 9 päeva. Paljasõnaline on kaebaja väide, et ta taotles varjupaika

kohe Eestisse saabudes esimeselt PPA ametnikult, keda ta kohtas. Määruskaebuse esitaja enda

selgitusel sõideti Eestis kõigepealt Tallinnasse, siis Tartusse ning võeti väidetavalt takso Illu-

kale sõitmiseks. Tartu Ringkonnakohus on 28.06.2013 määruses nr 3-13-853 märkinud, et

sellise sündmuste käigu pinnalt ei ole kaebaja kohese varjupaiga saamise soov usutav. Varju-

paigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale. Isikud, kes teavad, et varjupaigataotlejate

vastuvõtukeskus asub Eestis Illukal, teavad eeldatavalt ka seda, et varjupaigataotlusi saavad

nad esitada PPA poole pöördudes ka igal pool mujal. Selle kohta, et kaebaja oleks PPA amet-

nikega 20.04.2013 kokku sattudes varjupaigataotluse esitanud, pole ühtegi tõendit. Kaebaja

kohese varjupaiga saamise soovi muudab ebausutavaks ka fakt, et ta saanuks taotluse esitada

juba Venemaal või Lätis. T-U Z esitas varjupaigataotluse VSK-s, seega on ta VRKS § 33 lg 1

kohustatud seal viibima varjupaigamenetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus on 23.01.2013

määruses nr 3-12-2601 leidnud, et VRKS § 33 lg 1 eesmärk on tagada varjupaigataotleja var-

jupaigamenetluse ajaks elukoht ja elamiseks vajalikud vahendid, samuti on ta vajadusel ame-

tivõimudele kättesaadav. Kuna T-U Z ei esitanud varjupaigataotlust ei teistes riikides ega ka

koheselt Eestisse saabudes, siis võib asuda seisukohale, et isikul puudub tegelik kaitsevajadus.

Väljasaadetava poolt varjupaigataotluse esitamine ei saa automaatselt kaasa tuua isiku vabas-

tamist väljasaatmiskeskusest. Tartu Ringkonnakohus on 28.06.2013 määruse nr 3-13-853 p-s

11 rõhutanud, et asjakohane pole väide, et varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse EL di-

rektiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt seaduslikuks. Praeguseks on isik viibinud

3-13-854

4(6)

VSK-s alla 4 kuu, mis ei ole ülemäära pikk aeg; tema VSK-st vabastamiseks puuduvad käes-

oleval ajal igasugused alused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

VSS § 25 sätestab, et kui VSK-s kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist

täide viia, pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava VSK-s kinnipidamise tähtaega

kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni selle

seaduse § 24 lg-te 11, 2 või 3 järgi. VSS § 24 lg 11 kohaselt vabastatakse väljasaadetav VSK-

st, kui 18 kuu jooksul välismaalase VSK-sse paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei

ole väljasaatmist täide viidud; selle tähtaja hulka ei loeta välismaalase poolt esitatud rahvus-

vahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Viidatud 18-kuuline tähtaeg pole määrus-

kaebuse esitaja puhul ületatud. Määruskaebuse esitaja VSK-st vabastamiseks puuduvad ka

VSS § 24 lg-tes 2 või 3 sätestatud alused.

VRKS § 34 kohaselt viibib taotleja varjupaigamenetluse ajal vastuvõtukeskuses; § 32 lg-s 3

sätestatud juhtudel halduskohtu loal esmases vastuvõtukeskuses. VRKS § 33 lg 1 sätestab, et

taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise

ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, ei paigutata esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid

ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või ares-

timajas. VRKS § 33 lg-st 1 tulenevalt ei too isiku poolt VSK-s viibimise ajal varjupaigataot-

luse esitamine seega kaasa tema VSK-st vabastamist.

Määruskaebuse esitaja väidab, et ta avaldas juba 20.04.2013 politseile soovi taotleda varju-

paika. Seda väidet kontrollis ja analüüsis Tartu Ringkonnakohus 27.06.2013 määruse nr 3-13-

854 p-s 7, leides, et väide on tõendamata ja ebausutav. Tartu Ringkonnakohus märkis oma

määruses, et kui uskuda kaebaja väidet, et ta saabus Eestisse Lätist 19. aprillil 2013, siis või-

nuks ta varjupaigataotluse esitada koheselt. Selle asemel aga – kui uskuda määruskaebuse

esitaja väiteid – suundus ta Läti piiri äärest Tartu otsima taksot, kes viiks nad Illukale varju-

paigataotlejate vastuvõtukeskusesse. Takso viis määruskaebuse esitaja aga koos teiste isikute-

ga hoopis Võru maakonda ning jättis nad pärast seda, kui neilt rohkem raha ei saanud, sinna

maha. Määruskaebuse täiendustest on võimalik järeldada, et enne Tartut olid isikud, sh mää-

ruskaebuse esitaja, käinud ära ka Tallinnas, kust naasid Tartusse. Selline asjade käik pole usu-

tav. Varjupaigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale, vaid pöörduda oleks saanud üks-

kõik millisesse PPA jaoskonda. Isikud, kes teavad, et varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus

asub Eestis Illukal, teavad eeldatavalt ka seda, et varjupaigataotlusi saavad nad esitada PPA

poole pöördudes ka igal pool mujal, ning et seda tuleb teha võimalikult kiiresti pärast Eestisse

saabumist. Usutav pole ka see, et Tartust Illukale hakkavad rahalises kitsikuses olevad isikud

sõitma taksoga, kasutamata selleks odavamaid alternatiive. Usutav pole ka väide, et taksojuht

ei teadnud, kus asub Illuka, kuid asus sellegipoolest sõitma ja viis isikud Võru maakonda.

Selles, et määruskaebuse esitaja tõepoolest soovis koheselt Eestis varjupaika saada, sunnib

kahtlema ka asjaolu, et tegelikkuses puudus tal varjupaiga saamiseks vajadus Eestisse tulla.

Seda võinuks ta taotleda juba Venemaal, kus ta enne viibis. Määruskaebuse täienduste väide,

et Venemaa pole turvaline kolmas riik, on otsitud. Määruskaebuses ei ole viidatud asjaolude-

le, mis lubaksid arvata, et määruskaebuse esitajat ähvardaks Venemaal tõsine oht või et teda

hakataks seal taga kiusama. Lisaks on PPA põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et varju-

paigataotlust saanuks hõlpsasti esitada ka Lätis, kus määruskaebuse esitaja vahetult enne Ees-

tisse saabumist viibis. Varjupaigataotluse esitamist kohtuistungil ei saa lugeda samuti tõenda-

tuks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on määruskaebuse esitaja öelnud vaid, et „tahtsin

Eestis varjupaika saada“, kuid seda ei saa samastada VSS § 14 lg 1 järgi PPA-le kohese var-

jupaigataotluse esitamisega. Lisaks ei saa isik enda väljasaatmiskeskusesse paigutamise me-

netlust takistada üksnes sellega, et kirjeldab alles kohtuistungil soovi Eestis varjupaika saada.

3-13-854

5(6)

Vastasel juhul muutuks VSS § 23 lg-s 1 sätestatud väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa

taotlemise instituut täielikult sisutuks, sest määruskaebuse esitaja loogika järgi saaks selline

isik alati väljasaatmiskeskusesse paigutamist vältida pelgalt sellega, et väidab halduskohtu

istungil soovi Eestis elada. On ilmne, et sellisel juhul võib selline kohtuistungil esitatud soov

olla kantud üksnes eesmärgist vältida väljasaatmiskeskusesse paigutamist.

Käesolevas määruses nõustub Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohtu seisukohtade

ja hinnangutega. PPA on 21.04.2013 teinud määruskaebuse esitajale lahkumisettekirjutuse,

tuginedes põhjendatult VSS § 72 lg 2 p-le 3, mille kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe,

kui lahkumisettekirjutus tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele.

Määruskaebuse esitaja saabus Eestisse ebaseaduslikult ja ettekirjutus kuulus sundtäitmisele

21.04.2013. VSS § 73 lg 2 kohaselt sundtäidetakse välismaalase lahkumiskohustus tema kin-

nipidamise ja Eestist väljasaatmise teel. Seega oli T-U Z juba halduskohtus toimunud istungi

ajal Eestist väljasaadetav, millest tulenevalt ei mõjutanud ka istungil võimaliku varjupaiga-

taotluse esitamine tema edasist viibimiskohta. Seega oli VRKS § 33 lg 1 määruskaebuse esita-

ja suhtes kohaldatav.

Ringkonnakohus ei leia, et määruskaebuse esitaja VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamine

oleks ebaproportsionaalne. Määruskaebuse esitaja VSK-s viibimise aeg jääb ka pikendamise

korral tunduvalt alla VSS § 24 lg-s 11 nimetatud ajavahemikule. Nõukogu direktiivi

2005/85/EÜ

liikmesriikides

pagulasseisundi

omistamise

ja

äravõtmise

menetluse

miinimumnõuete kohta art 7 kohaselt tuleb varjupaigataotluse esitajale tagada õigus jääda

liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni. Sama direktiivi 2005/85/EÜ art 18 lg 1 kohaselt ei

pea liikmesriik isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane on varjupaigataotleja. Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel põhjenduste p 9

sätestab: „Kooskõlas nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ

(liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta)

ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda

liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse

kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis

varjupaigataotlejana.“ Direktiivi 2003/9/EÜ art 7 lg 1 sätestab põhimõtte, et varjupaigataotle-

jad võivad liikuda vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või selle poolt kindlaksmäära-

tud alal. Nimetatud art 7 lg 3 täpsustab, et vajaduse korral, näiteks õiguslikel või avaliku kor-

raga seotud põhjustel, võivad liikmesriigid paigutada taotluse esitaja teatavasse kohta vasta-

valt oma siseriiklikule õigusele. Euroopa Kohus on otsuses nr C-534/11 vastanud eelotsuse

küsimusele, et direktiividega 2003/9/EÜ ja 2005/85/EÜ ei ole vastuolus see, kui kolmanda

riigi kodanikku, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt direktiivile 2005/85/EÜ pä-

rast seda, kui ta on paigutatud kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115/EÜ art 15 alusel, hoi-

takse siseriikliku õigusnormi alusel kinnipidamisasutuses seni, kuni kõiki asjassepuutuvaid

tegureid üksikasjalikult hinnates on ilmne, et see taotlus esitati üksnes eesmärgiga lükata eda-

si või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist ning et kinnipidamismeetme

jätkamine on objektiivselt vajalik, vältimaks, et asjaomane isik oma tagasisaatmisest lõplikult

kõrvale hoiaks. Tõelise kaitsevajaduse korral on isiku eesmärk saada kaitset ükskõik milliselt

riigilt. Varjupaigataotluse esitamise õigus ei ole piiratud üksnes Euroopa Liidu liikmesriikide

territooriumiga, mistõttu oli määruskaebuse esitajal õigus esitada varjupaigataotlus alates Ve-

nemaale jõudmisest. Sellise võimaluse mittekasutamine viitab varjupaigataotluse esitamise

tõenäolisele motiivile takistada isiku väljasaatmist. Määruskaebuse esitaja käitumine viitab

reaalsele ohule, et ta põgeneb ja asub väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

3-13-854

6(6)

Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.06.2013

määrus haldusasjas nr 3-13-854 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi