3-13-1452/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

10.07.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1452

Haldusasi

R.I.e kaebus Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314

tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotlus

Menetlusosalised

Kaebaja: R.I.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Menetlustoiming

Kaebuse

tagastamine,

menetlusabi

taotluse

lahendamine,

esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

Resolutsioon

1. Tagastada kaebus R.I.ele.

2. Vabastada R.I. esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest.

3. Jätta rahuldamata R.I.e esialgse õiguskaitse taotlus

peatada Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314

täitmine.

4. Määruse ärakiri saata R.I.ele ja Tallinna Vanglale

ning Rahandusministeeriumile

Edasikaebamise kord

Määruse reolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15

päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

Määruse reolutsiooni punkti 2 peale võib menetlusabi saaja või

Rahandusministeerium

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Määruse

reolutsiooni

punkti

peale

võib

esitada

määruskaebuse HKMS § 203 -205 ja 252 lg 7 alusel ja korras

otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.07.2013 esitas R.I. (isikukood: xxxxxxxxxx) Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla

02.07.2013 käskkirja nr 314 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas R.I. kohtule esialgse õiguskaitse taotluse

ning menetlusabi taotluse.

Kaebuse kohaselt on R.I. esitanud Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314 tühistamiseks ka vaide

Tallinna Vanglale.

2. 05.07.2013 kohtunõudega palus kohus Tallinna Vanglal kohtule teatada, kas R.I. on vastava vaide

esitanud ning milline on hetkel selle menetlusstaadium. Kohus märkis, et kuna tõenäoliselt kuulub antud

kaebus hetkel siiski tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel

(kohustuslik kohteelne menetlus läbimata), siis kohus käsitleb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust kui

taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluse ajal.

Eeltoodust tulenevalt palus kohus vanglal esitada kohtule omapoolne seisukoht R.I.e esialgse õiguskaitse

taotlusele ning edastada seoses menetlusabi taotlusega kohtule R. I.e K-Raha väljavõte perioodi 05.03.2013

kuni 05.07.2013 kohta.

Vangla esitas nõutud dokumendid kohtule tähtaegselt.

3. 09.07.2013 vastuses selgitab vastustaja, et Tallinna Vangla esimese üksuse inspektor-kontaktisik

kolmanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes 02.07.2013 käskkirjaga nr 314 kohaldati

kinnipeetav R. I.ele ennetava meetmena täiendavaid julgeolekuabinõusid – kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; kehakultuuriga tegelemise keelamist (spordisaali kasutamise

keelamine); eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 81 sätestab, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise

peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.

Tallinna Vangla leiab, et konkreetsel juhul ei ole haldusakti täitmise peatamine vajalik avaliku huvi ega

kolmanda isiku õiguste kaitseks. Seega on vajalik hinnata, kas haldusakti täitmise peatamine on vajalik R.

I.e õiguste kaitseks. Riigikohtu 17.06.2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-17-04 on kohus leidnud:

„Esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele. Esialgset õiguskaitset

on võimalik kohaldada, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Samas

kohaldatakse esialgset õiguskaitset sageli olukorras, kus faktilised asjaolud ei pruugi olla lõpuni selged.

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub kindlasti alus, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.“

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud käskkirjast, et R. I. võib käituda ettearvamatult ning oma käitumisega

olla ohtlik nii endale kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, samuti vangla julgeolekule. Samuti

nähtub, et R. I.e suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid raske õigusrikkumise ärahoidmiseks

ennetava meetmena. Riigikohus märkis lahendi punktis 12: „Asjas nr 3-3-1-63-09 on kolleegium VangS §

70 lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub

tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas

kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava

õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.“ Käesoleval juhul

ongi vanglal, võttes arvesse olemaolevaid asjaolusid, tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstava õigushüve

kahjustus on tõenäoline, mistõttu on R. I.e suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

õiguspärane.

Riigikohus leidis 22.11.2004 asja nr 3-3-1-76-04 määruse punktis 6, et Riigikohtu senise praktika kohaselt

kohaldatakse esialgset õiguskaitset siis, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole perspektiivitu ning

haldusakti tagasitäitmine ei ole võimalik või tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlik. Kuigi õigusvastaselt

määratud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasnevate tagajärgede saabumisel ei ole

võimalik seda haldusakti enam tagasi täita ning kahju hüvitamine ei kõrvaldaks täidetud haldusakti

tagajärgi, vaid üksnes kompenseeriks ühe õigushüve rikkumise teise hüvega, siis võib esialgse õiguskaitse

kohaldamine tuua kaasa olukorra, kus ennetava meetme kohaldamise aluseks olnud raske õigusrikkumine

leiab aset. Selleks, et vältida raske õigusrikkumise saabumist ja tagada vangla üldine julgeolek, on

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik pärast vastava vajaduse ilmnemist vahetult ning

esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei oleks vanglal võimalik rasket õigusrikkumist ära hoida.

Tallinna Vangla leiab, et raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ennetava meetmena täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud ja kuna vaidlustatud haldusaktis toodud kaalutlused on

õiguspärased, siis ei ole R. I.e taotlus vaidlustatud käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud.

Lähtudes eeltoodust taotleb Tallinna Vangla jätta R. I.e esialgse õiguskaitse taotlus Tallinna Vangla

esimese üksuse inspektor-kontaktisik kolmanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes 02.07.2013

käskkirja nr 314 täitmise peatamiseks rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

Kaebuse tagastamine

4. 09.07.2013 saabus kohtule Tallinna Vangla vastus, mille kohaselt R.I. ei ole kohtule esitatud Tallinna

Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314 tühistamise nõude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust veel

läbinud – vastav menetlus on hetkel pooleli.

5. Vangistusseaduse (VangS) 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval ja vahistatul

on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav, karistusjärgselt kinnipeetav või vahistatu

on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või

Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata

jätnud.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega

selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

Kuna kaebajal ei ole läbitud Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314 tühistamise nõude osas

kohustuslikku kohtueelset menetlust ja vastav menetlus on pooleli, siis ei ole kohtul võimalik kaebust

menetlusse võtta ning kaebus tuleb selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.

6. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

Esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivust vabastamise taotluse lahendamine

7. Kohus selgitab, et kuna R. I.e kaebus Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314 tühistamise nõude

osas kuulub tagastamisele kohustuslikku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, siis käsitleb kohus R.

I.e esialgse õiguskaitse taotlust kui taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluse ajal.

8. Selleks, et vastavat esialgse õiguskaitse taotlust lahendada tuleb kõigepealt lahendada R. I.e menetlusabi

taotlus esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivust vabastamiseks.

9. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 6 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluselt tasuda riigilõivu

summas 15 eurot.

HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt on menetlusabi riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabina

võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu

tasumisest.

Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud R. I.e K-Raha konto väljavõttest nähtub, et taotluse esitamise

seisuga oli R. I.e kontojääk 0,01 eurot (viimase nelja kuu jooksul on R. I.e sissetulek olnud 0,02 eurot ning

kontojääk on olnud vastavalt 0,02 ja 0,01 eurot) (tl 17 pöördel). Eeltoodust nähtub, et R. I.el puuduvad

sellised rahalised vahendid, millest oleks võimalik käesoleva esialgse õiguskaitse taotluse pealt riigilõivu

tasuda. Seega on kohtule esitatud andmetest ilmne, et R. I.el riigilõivu tasumiseks rahalised vahendid

puuduvad ning ta tuleb riigilõivu tasumisest vabastada. Käesoleval juhul ei esine ka HKMS § 112

sätestatud piiranguid, mille esinemisel tuleks menetlusabi andmisest keelduda. Lähtudes eeltoodust kohus

vabastab R. I.e riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

10. HKMS § 249 lg 1 tulenevalt võib halduskohus igas menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud taotluse

alusel või omal algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib

kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus lahendab

esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatud määrusega viivitamata või kui ta peab vajalikuks kuulata

eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendada ka hiljem

(HKMS § 252 lg 1).

HKMS § 249 lg 4 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti

esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtivad kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse

tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni.

Vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni: 1) vaide esemeks olevas nõudes

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul kaebust ei esitata; 2) kohtuotsuse

jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse

jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus.

Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast

haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.

Käesoleval juhul käsitleb kohus R. I.e esialgse õiguskaitse taotlust taotlusenat esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks vaidemenetluse ajal. R. I. palub peatada Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkirja nr 314

täitmise kuni asjaolude lõpliku väljaselgitamiseni.

11. Riigikohtu määrustes haldusasjades nr 3-3-1-67-01 ja nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise

võimatuseks peetud tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada. Laiemalt vaadates tekib kaebajal

esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral ei oleks

võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada või ka

juhul kui selline eesmärk oleks küll võimalik saavutada, kuid esialgse õiguskaitse mittekohaldamine võiks

kaebaja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Seega

peab esialgse õiguskaitse järele olema tungiv vajadus, hilisem objektiivne võimatus või äärmiselt

ebamõistlik või ebaotstarbekas võimalus saavutada kohtusse pöördumise eesmärki. Lisaks ei tohi esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu ega asjas esineda ülekaalukat avalikku või

kolmanda isiku huvi.

12. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Vangla 02.07.2013 käskkiri nr 314, millega kohaldati R. I.e

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine.

Käskkirja põhjendustest nähtub, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati R. I.e suhtes

julgeolekuosakonna poolt 02.07.2013 koostatud õiendi alusel, millest nähtub, et isik ohustab oma

käitumisega vangla üldist julgeolekut. Isik terroriseerib kaaskinnipeetavaid, kes viibivad temaga samas

kambris - võtab tahte vastaselt neilt ära vangla kaupluses ostetud toidu ja tubakatooted. Samuti ähvardab

füüsilise vägivallaga ning tapmisega. Samuti on korduvalt käskinud kaaskinnipeetavatel kambrist ära

minna, põhjendusel, et nad ei sobi sinna.

Kaalutlustest nähtub, et täiendavaid julgeoleku abinõusid kohaldatakse raske õigusrikkumise

ärahoidmiseks eelkõige ennetava meetmena. R. I.e hoidmine koos teiste kaaskinnipeetavatega ei ole

turvaline ning võib ohtu seada nii teiste kui tema enda elu, tervise ja julgeoleku. R. I. võib käituda

ettearvamatult ning võib oma käitumisega olla ohtlik vangla julgeolekule. Seega leiab vangla, et on

otstarbekas paigutada R. I. teistest avatud sektsiooni kinnipeetavatest eraldi lukustatud kambrisse, et

takistada võimalike konfliktolukordade teket. Sellest tulenevalt on vajalik ka R. I.e suhtes kohaldada

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordisaalis kehakultuuriga tegelemise

keelamist.

Käskkirjast nähtub, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekust hinnatakse

hiljemalt kolme kuu möödudes.

13. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning

hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse

vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata (HKMS § 249 lg 3). Seega on esialgse

õiguskaitse taotlus lubatav, kui esineb õiguskaitse vajadus, s.t kui taotleja heaolu on taotluse lahendamise

tulemusest sõltuv.

14. Kohus nõustub esiteks Tallinna Vanglaga selles, et kuigi õigusvastaselt määratud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasnevate tagajärgede saabumisel ei ole võimalik seda haldusakti

enam tagasi täita ning kahju hüvitamine ei kõrvaldaks täidetud haldusakti tagajärgi, vaid üksnes

kompenseeriks ühe õigushüve rikkumise teise hüvega, siis võib esialgse õiguskaitse kohaldamine tuua

kaasa olukorra, kus ennetava meetme kohaldamise aluseks olnud põhjendatud kahtlus reaalselt raske

õigusrikkumise näol aset leiab. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud juhul esineb küll esialgse õiguskaitse

kohaldamise üks eeldus, kuid see ei ole ainumäärav esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise seisukohalt.

Kohtul tuleb kaaluda ka teisi esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduseid – nagu vaide/kaebuse

eduväljavaated ning avalik huvi.

15. Kohus leiab, et R. I.e vaie/kaebus ei oma erilisi eduväljavaateid.

Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu

kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest

julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub

kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb

kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud, sest kohus saab kontrollida üksnes, kas

kaalumisviga täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines või mitte,

kuid kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust.

Asjas nr 3-3-1-63-09 on Riigikohtu kolleegium VangS § 70 lg 1 alusel ohjeldusmeetme, mis on samuti

täiendav julgeoleku abinõu, kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub

tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas

kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava

õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb

ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid

asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava

meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta

arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist."

Haldusasjas nr 3-3-1-33-10 märkis Riigikohus, et: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada

preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või

kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et

vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.“

Kaebaja on kaebuses vastustajale peamiselt ette heitnud seda, et käskkirjas esitatud faktiväited on

tõendamata ning käskkirjast ei nähtu täpselt keda ja millal kaebaja ähvardas ja kelle asju omastas. Kohus

leiab, et kaebaja poolt nimetatud andmeid ei pea lähtudes eelpool märgitud Riigikohtu seisukohtadest

tulenevalt käskkirjast nähtuma. Piisab kui käskkirjas on ära näidatud, mille alusel on vanglal tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohus on seisukohal, et vastavad põhjendused ja

kaalutlused vaidlustatud käskkirjas olemas.

Kaebaja ei ole välja toonud muid põhjendusi, miks ta leiab, et käskkiri on õigusvastane, mistõttu kohtule

hetkel teadaolevate andmete põhjal on kaebusel vähesed eduväljavaated.

16. Kohus leiab, et antud juhul kaalub avalik huvi – vangla üldine julgeolek, mis seisneb muuhulgas nii R.

I.e kaaskinnipeetavate elu ja tervise kaitses kui ka R. I.e enda elu ja tervise kaitses üles R. I.e huvi

täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise peatamiseks. Kohus peab vaidlustatud käskkirja täitmise

peatamata jätmist vähem kahjulikuks kui selle peatamist. Ka asjaolu, et kaebaja ei saa täiendavate

julgeolekuabinõude rakendamise tõttu osaleda kolme kuu jooksul kutsekoolis (resotsialiseeriv tegevus) ei

kaalu üles avalikku huvi tagada vanglas üldine julgeolek. Kohus leiab, et kaebaja on ise oma käitumisega

tekkinud olukorra põhjustanud ja seetõttu peab kandma ka oma käitumisest põhjustatud tagajärgi.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus R. I.e esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik