2-11-22976/61 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-22976

Tsiviilasi

T.T. hagi M.K. vastu 23.11.2007 sõlmitud kinnistu

kinkelepingu ning asjaõiguslepingu ning 10.06.2010

sõlmitud isikliku kastutusõiguse kinnistamise avalduse,

kinnistu

kinkelepingu

ja

asjaõiguslepingu

tühisuse

tuvastamise, kinnistute M.K. lahusvara osas tema

pärandvara hulka lugemise ja kinnistusraamatu kannete

muutmise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2130,39 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. juuni 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): T.T. (ik XXXX; elukoht XXXX, Tallinn,

Harjumaa), esindaja S.T. (ik XXXX; elukoht XXXX, Tallinn,

Harjumaa)

Vastustaja (kostja): M.K. (ik XXXX; elukoht XXXX,

Rakvere, Lääne-Virumaa), esindaja advokaat Anti Aasmaa

(e-post advokaadibyroo@gmail.com).

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. juuni 2012. a otsus

muutmata.

2. Jätta T.T. i apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

T.T. i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas 17.05.2011 Viru Maakohtule hagi, milles palus tuvastada kinnistute

registriosaga XXXX ning XXXX võõrandamistehingute tühisus, lugeda nimetatud kinnistud

kohtuotsuse resolutsiooniga M.K. pärandvara hulka, lugeda M.K. kinnistusraamatus

nimetatud kinnistute osas omanikukande muutumisega nõustunuks selliselt, et kustutada

kanne tema kui omaniku kohta ja teha uus kanne, millega lugeda kinnistute omanikeks M.K.

pärijad. Hageja täiendas hagiavaldust 06.06.2011 ning 23.11.2011. Hageja taotles postuumse

kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi määramist M.K. tervisliku seisundi

hindamiseks vaidlustatud tehingute tegemise ajal.

Hageja esitas nõuded vaidlustatud kinkelepingute tühisuse tuvastamiseks kolmel alternatiivsel

alusel.

Esmalt leidis hageja, et kinkelepingud on tühised, kuna hageja isa, M.K. , ei olnud tehingute

tegemise hetkel otsusevõimeline TsÜS § 13 lg 1 mõttes, kuna tal võis esineda vaimutegevuse

ajutine ja/või püsiv häire ning füüsiline ja vaimne sõltuvus oma abikaasast ning M.K. st.

TsÜS § 13 lg 3 korral tuleb eeldada ilmselgelt kahjuliku tehingu korral isiku otsusevõimetuse

olemasolu.

Teiseks oli hageja hinnangul tehingute näol tegemist heade kommetega vastuolus olevate

tehingutega TsÜS § 86 lg 1 mõttes, kuna M.K. oli tehingute tegemise ajal sisuliselt liikumis-

ja rääkimisvõimetu, alludes oma abikaasale ning M.K. le ning olles viimase poolt

psühholoogiliselt mõjutatud. Kinkelepingutega ühe tütre (M.K. ) kasuks loodi ebavõrdne

olukord ning sellise käitumisega rikuti perekondlikke põhiväärtusi nagu lojaalsus ja

hoolimine. Varasemalt oli hageja isa suhtunud perekonnaliikmetesse võrdselt, vaidlusalused

tehingud olid tasakaalust väljas.

Kolmandaks oli hageja seisukohal, et tehingud on tühised vastuolu tõttu seadusega TsÜS § 87

mõttes. Notar, kes mõlemad tehingud M.K. kodus tõestas, oleks pidanud tulenevalt M.K.

tervislikust seisundist märkima oma tähelepanekud tehingus osaleja teo- ja otsusevõime kohta

notariaalakti tõestamisseaduse (TõS) § 11 lg 3 mõttes. Notar ei teinud 23.11.2007 tõestatud

tehingu notariaalakti mingisugust märget, vaatamata sellele, et M.K. põdes juba siis

raskekujulist haigust. 10.06.2010 tõestatud tehingu ajal oli M.K. täiesti liikumisvõimetu ega

suutnud rääkida, kuid notar on märkinud notariaalakti, et M.K. väljendab oma soove

arusaadavalt, kuuleb ja näeb normaalselt, on võimeline end piisavalt väljendama, iseseisvalt

suhtlema ja toimuvast aru saama. Notar ei ole täitnud TõS § 18 lg-st 1 tulenevat kohustust

selgitada välja osalejate tahe ja olulised asjaolud ning on esitanud 10.06.2010 notariaalaktis

valeandmeid M.K. tervisliku seisundi ja võime kohta ennast väljendada. PKS § 29 lg-st 3

tulenevalt oli haige inimese käest nõusoleku saamiseks võimalik pöörduda kohtu poole, kes

selle nõusoleku hagita menetluses tuvastab ja nõusoleku annab või sellest keeldub.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja väide M.K. otsusevõimetuse kohta

TsÜS § 13 lg 1 mõttes on paljasõnaline ja tõendamata, M.K. l ei esinenud tehingute tegemise

ajal seisundit, mis tingiks tehingute tühisuse. M.K. ei olnud kostjast kehaliselt sõltuvuses

ning kostja pole mingil määral psühholoogiliselt või füüsiliselt kallutanud M.K. nimetatud

tehinguid tegema. Ka hagejale on varasemalt kingitud M.K. poolt kinnistuid ning seega ei

esine hageja ja kostja ebavõrdset kohtlemist. Tehingute tegemisel väljendas M.K. oma tahet

ning kinnistute kinkimine ühele tütrele ei ole vastuolus moraalinormide ega heade

kommetega. Hageja ja M.K. suhted halvenesid alates 2008 aastast oluliselt, mistõttu on

kostjale arusaamatud hageja väited pereväärtuste rikkumise kohta. Kostja kinnitas

kohtuistungil, et tehingud ei ole ka vastuolus tõestamisseadusega, kuna tunnistajate ütlustega

on tõendatud, et M.K. väljendas tehingute tegemise ajal oma tahet ning see oli selge ja

arusaadav.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2012. a otsusega hagi täielikult rahuldamata.

Kohus leidis, et M.K. poolt tehtud tehingud ei ole vastuolus heade kommetega. Kohus asus

seisukohale, et hageja väited kinketehingute mittevastavusest perekonnas varem pereväärtuste

suhtes valitsenud aruaamistele, sh tütarde võrdse kohtlemise põhimõttele, ei ole põhjendatud

ega tõendatud. Tehingute seostamine üksnes M.K. haigusest tuleneva sõltuvussuhtega ja

kostja teadmisega sellistest asjaoludest ei ole samuti põhjendatud ega tõendatud. M.K.

haigestumisel tema poolt tehingute tegemine ühe tütre kasuks ei tähenda iseenesest veel

tehingute tegemist tingituna sõltuvussuhtest. Lisaks sõltuvussuhtele peab tehing olema TsÜs §

86 lg 2 p1 kohaselt olema tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või

peaks kohustuste väärtus sama paragrahvi lg 2 punkti 2 kohaselt olema heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas.

Kohus tuvastas, et M.K. vajas oma elu viimastel aastatel igapäevast hooldust, kuid vaatamata

suurenenud abivajadusele ei ole tõendatud, et perekonnas tavapärase ja vajaliku hoolitsuse

tagamisel oleks kostja ja A.K. määranud M.K. elu ja suunanud teda haigena tehingutesse,

mida ta kohtus tuvastatud asjaoludel terve ja sõltumatuna ei oleks teinud. Kohus ei tuvastanud

ka ebavõrdsust tehingute tegemisel, seda enam, et tunnistajate ütlustega oli kinnitatud, et M.

ja A.K. plaanisid XXXX kinnistu kinkida kostjale tulenevalt asjaolust, et hagejale kingiti

eelnevalt XXXX kinnistu. Kohtu hinnangul on 10.06.2010 toimunud kinnistu võõrandamine

ainult ühele tütrele seletatav oluliste muutustega peresuhetes hageja ning M. ja A.K. ´i vahel

pärast hageja poolt 2007. a tehingust teada saamist.

Kohus ei tuvastanud, et M.K. oleks teinud tehingu, mis on kahjulik või sõlmitud ebasoodsatel

tingimustel. Hageja ei ole kohtus tõendanud, et nende tehingutega oleks midagi M.K. elus

muutunud, tunnistajate ütlustega on tõendatud, et A. ja M.K. hoolitsesid M.K. eest

igapäevaselt nii enne kui ka pärast tehingute tegemist.

4. Kohtu hinnangul ei olnud M.K. poolt 2007. ja 2010. a tehtud tehingud vastuolus

seadusega.

Käesolevas asjas on notar TõS §-ides 9 ja 10 sätestatule vastavalt selgitanud välja tehingu

tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse ja toimingu osaliste, sh tunnistaja, isikud, on

selgitanud tehingu olemust ning sõnastanud notariaalaktis tahteavalduse ja selgitused. Kohus

nõustus hagejaga osas, et 10.06.2010 notariaalakti tehtud tähelepanekud on üldsõnalised ega

kajasta täpselt M.K. teo- ja otsusevõime tuvastamise asjaolusid ning oleksid võinud olla

detailsemad. Sellele vaatamata on notar kinnitanud, et ta oli veendunud M.K. teo- ja

otsusevõimes 10.06.2010 tehingu tõestamisel, sealjuures külastas ta eelnevalt M.K. t tema

kodus ja veendus temaga suhtlemisel tehingu tegemise võimalikkuses. TõS § 23 ja 26

kohaselt kaasati tõestamisse, ettelugemisse ja nõusoleku andmisesse ka tunnistaja. Kohus

leiab, et tunnistaja K.P. ütlused, mis kinnitavad M.K. teo- ja otsusevõimet tehingu tegemise

ajal, on objektiivsed. Tuginedes kohtus antud ütlustele, järeldas kohus, et notar Irma Rahu on

tõestamisel TõS §-s 18 sätestatud selgitamiskohustust piisavalt täitnud ning puuduvad

asjaolud, mis annaks alust kahelda tehingu vastavuses M.K. tahtele 10.06.2010 tehingu

tegemisel. Notari poolt 10.06.2010 notariaalakti vormistamisel esinevate puuduste (kinkija

tervisliku seisundi puudulik kajastamine, kinkijaga tavapärasest erineva suhtlemise, s.o tema

tahte ja nõusoleku väljaselgitamise kohta tähelepanekute märkimisel vajaliku hoolsuse

mittejärgimine) puhul ei ole tegemist selliste rikkumistega, mis tooks kaasa tehingu tühisuse.

Asjaolusid, mis annaks alust pidada 2007.a tehtud tehingut M.K. tahtele mittevastavaks,

kohus ei tuvastanud.

5. Kohus leidis, et hageja väited tehingute tühisusest tulenevalt nende tegemisest

otsusevõimetu isiku poolt on põhjendamatud ja tõendamata.

Kohus leidis tõendeid analüüsides, et M.K. oli suuteline nii 2007.a kui ka 2010.a

kinketehingut tehes adekvaatselt hindama seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Tema

teovõimet ei olnud piiratud ning vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu, millest

tingituna ei oleks ta olnud suuteline tegelikkusest aru saama, ei ole kohtumenetluses

tuvastatud. Tõendamata on ka hageja väited M.K. võimaliku ravimite mõju all olekust ning

nende mõjust tema otsusevõimele. Kohus ei tuvastanud, et tehing oleks M.K. le olnud

ilmselgelt kahjulik, mistõttu puudub TsÜS § 13 lg-st 3 tulenevalt alus eeldada tehingu

tegemise ajal tema otsusevõimetuse olemasolu.

Hageja on ebaõigesti sisustanud 10.06.2010 kinkelepingut. Lepingust ei nähtu, et õigustatud

isikutele kehtiks kasutusõigus ainult ühisel kasutamisel. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest.

Kohus asus seisukohale, et kohaldatav ei ole perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 3, kuna

vaidlustatud notariaaltoiming on tehtud 10.06.2010 ning PKS § 29 lg 3 hakkas kehtima

01.07.2010. Kehtiva PKS § 210 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis

on tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtinud seadust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja T.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega jäeti rahuldamata nõue tuvastada 10.06.2010 sõlmitud kinkelepingu tühisus, millega

võõrandati kinnistu katastrinumbriga XXXX ning lugeda nimetatud kinnistu kohtuotsuse

resolutsiooniga M.K. pärandvara hulka; lugeda M.K. kinnistusraamatus nimetatud kinnistu

osas omanikukande muutumisega nõustunuks selliselt, et kustutada kanne tema kui omaniku

kohta ja teha uus kanne, millega lugeda kinnistu omanikeks M.K. pärijad.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 86 lõikeid 1-3. Kohus on eelistanud

põhjendamatult ühtesid tõendeid teistele ning puudulikult ja üllatuslikult sisustanud heade

kommete mõistet. Apellant leiab, et heade kommete määratlemisel ei saa mööda vaadata

kolmanda isiku vaatest ja hinnangust tekkinud olukorrale. Riigikohtu lahendi 3-2-1-140-07

kohaselt on tehing vastuolus heade kommetega juhul, kui see eksib ausalt ja õiglaselt

mõtlevate isikute õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu

tegemise ajal ning see võib muuhulgas tuleneda ka tehingu eesmärgi heade kommete

vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.

Pereväärtused ja perekonnas vaikimisi kokku lepitud arusaamis- ja käitumisjoonised on üks

olulistest moraali väärtuse mõõdetest. Varasemalt suhtuti tütardesse alati võrdselt, kuid

XXXX kinnistu võõrandamisega 23.11.2007 murti perekondlikku ausust ja võrdsust. Sellise

ebavõrdse kohtlemise põhjuseks saab pidada M.K. tervislikku seisundit ja selle halvenemist.

Varasemalt pole esinenud olukordi, kus tütreid (apellanti ja vastustajat) oleks ebavõrdselt

koheldud. Võõrandatud Oru 17 kinnistu näol oli tegemist hageja ja vastustaja

lapsepõlvekoduga, mille vanemad olid lubanud jätta oma tütardele;

2) on käesoleval juhul tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu

sellisega ning tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. M.K. oli alates 31.12.2006

toimunud kukkumisest A.K. ´ist ja teistest isikutest sõltuvuses. Tõenditest nähtuvalt

diagnoositi tal 2008 parkinsoni tõbi ja 2009 primaarne lateraalskleroos. Kinketehingute

tegemise ajal ei olnud M.K. võimeline notarisse minema. 2010 toimunud tehing oli M.K.

jaoks tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna ta oli sunnitud valima, keda edasi enda

tütreks loeb ja kellele ühise kodu ära annab. Perekond peab hoolima oma liikmetest ning head

kombed peavad kaitsma ka selliseid pereväärtusi nagu lojaalsus ja hoolivus;

3) on maakohus rikkunud õigusnormi ning asunud ekslikult seisukohale, et vaidlustatav

tehing ei ole seadusega vastuolus. M.K. heakskiitu 10.06.2010 tehingule ei ole võimalik

vaidlusaluse notariaalakti pinnalt tuvastada. Vastavale notariaalaktile on antud täiendav sisu

kohtumenetluse käigus, kuid selle tulemusena ei saa jõuda järeldusele, et M.K. tahe oli vastav

tegelikkusele. Kohus ei saa notari asemel täita TõS eksimusi, eriti veel niivõrd olulises

küsimuses kui isiku tahteavalduse andmine. Sellise puudusega notariaalakt on TõS § 13

tähenduses tühine ning nn „vitaalseid lünki notariaalaktis“ ei saa ületada kohtumenetluses.

Apellant esitab kaebuses taaskord notariaalaktis esitatud tähelepanekud ning asub

seisukohale, et notariaalaktis tehtud tähelepanekud ei vasta tegelikule olukorrale.

Notariaalakti pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et M.K. andis tehingule oma

nõusoleku TõS § 13 tähenduses;

4) on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et notar ei ole suutnud isegi kinkijate selgelt

väljendatud tahet tehingusse selliselt märkida, nagu kinkijad seda soovisid. Poolte tegelik tahe

oli elada oma kodus elupäevade lõpuni, kuid vaidlusaluse tehingu punktist 3.1 nähtub, et

kinkija ja tema abikaasa on kingitava kinnistu koormanud tähtajatu isikliku kasutusõigusega

kinkija ja tema abikaasa jaoks ühiselt. Tehingu sõlmijad olid eksimuses tegelikest asjaoludest

TsÜS § 92 järgi ja selline rikkumine peab tooma kaasa tehingu tühisuse;

5) on maakohus asunud ekslikult seisukohale, et 10.06.2010 tehtud tehing ei ole tehtud

otsusevõimetu inimese poolt. Kohus on jätnud hindamata apellandi väited, et tehingu

sõlmimisel oli M.K. „muu asjaolu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda,

kuidas tehing mõjutav tema huve.“ Apellant kordab varasemalt menetluses toodud seisukohti,

muuhulgas rõhutab M.K. sõltuvust tema abikaasast ning asjaolu, et M.K. tarvitas mitmeid

ravimeid. Vaatamata A.K. ´i tunnistusele on kohus ikkagi pidanud vastavat asjaolu

tõendamatuks, jättes seejuures põhjendamata, miks A.K. ´i tunnistuses öeldu ei ole käsitletav

tõendina. Ravimi Xanax infolehel on sagedamini esinevateks kõrvaltoimeteks nimetatud

uimasus

ja

hajameelsus.

Harvemini

esinevateks

on

mh

mäluhäired/mälukaotus.

Kõrvaltoimetena on registreeritud mh ebaselge kõne, mäluhäireid, intellektuaalseid häireid ja

segasusseisundit. Rohud võisid mõjutada M.K. tahet ja selle väljendust.

7. Kostja M.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellant hakanud apellatsioonkaebuses vaidlustama faktiliste asjaolude tuvastamist

maakohtu poolt, mis on aga ringkonnakohtus välistatud. Viru Maakohus on arvestanud otsust

tehes kõigi asjakohaste asjaoludega ning ka põhjendanud, miks ta osasid tõendeid arvestab,

osasid aga mitte;

2) nõustub vastustaja kõigi Viru Maakohtu seisukohtadega ja on ühtlasi jätkuvalt lisaks

arvamusel, et M.K. l oli ka printsiibis õigus oma vara enda eluajal mistahes viisil kinkida või

müüa. Lastel puudub nii õiguslikult kui ka moraalselt nõudeõigus vanema vara suhtes ning

hakata tagantjärgi kritiseerima isa eluaegseid varakäsutusi. Hageja solvumine oma sugulaste

peale ei ole alus heade kommete vastasuse tuvastamiseks. Kingete näol on ka hageja

varasemalt saanud M.K. vara, mistõttu ei ole isegi printsiibis alust rääkida laste ebavõrdsest

kohtlemisest või heade kommete vastasusest M.K. tegevuses;

3) ei nõustu vastustaja sellega, et tehing oleks tühine tõestamisseaduse sätete eiramise tõttu.

Viru Maakohus on teinud põhjendatud järelduse, et notar ei ole oma ametikohustusi rikkunud.

TõS ei näe ette millise põhjalikkuse astmega notariaalakt vormistatud peab olema. Käesoleval

juhul olid notariaalakti kantud vastustaja hinnangul kõik vajalikud andmed. Samas on

kohtuliku uurimise käigus kohtu poolt viidatud tõenditega leidnud tuvastamist, et notar

tuvastas seaduses sätestatud korras kinkija tahte. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga,

et notariaalakti puhul kohalduksid sisuliselt haldusaktile kehtestatud nõuded ja printsiibis

saaks hakata seda tühistama juhul, kui see ei ole piisavalt põhjendatud. Notariaalaktis

kajastatud tähelepanekutel ei ole tõendi tähendust. Vastasel juhul puuduks võimalus ja

vajadus kaasata tehingu juurde tunnistajat, millist võimalust ka notar osundatud tehingu puhul

kasutas;

4) on apellant ebaõigesti tõlgendanud 10.06.2010 tehingu punkti 3.1, viidates asjaolule,

justkui puuduks A.K. käesoleval ajal kinnistu suhtes isiklik kasutusõigus. T.T.ei olnud

nimetatud tehingu pooleks ning see ei saa rikkuda tema õigusi. Kohus on õigesti viidanud

VÕS §-le 29 ning asjaolule, et tehingu pooled tõlgendavad tehingut selliselt, et isiklik

kasutusõigus on kehtiv. Liiatigi on see kantud kinnistusraamatusse ning selle kande õigsust

eeldatakse;

5) on vastustaja seisukohal, et M.K. ei olnud tehingu tegemise ajal otsustusvõimetu.

Vastustaja nõustub kõigi maakohtu järeldustega ega hakka neid kordama.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu

ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja

nõuded 23.11.2007.a sõlmitud kinnistu registriosa numbriga 94708 kinkelepingu tühisuse

tuvastamiseks, kinnistu pärandvara hulka lugemiseks ning kinnistusraamatus vastavate

kannete tegemiseks.

7. Apellatsioonkaebuses tugineb apellant maakohtu poolse rikkumisena sellele, et kohus ei ole

õigesti sisustanud materiaalõiguse norme tulenevalt tehingu tühisust puudutavatest sätetest.

Ringkonnakohus apellandi seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et apellant (hageja) tõlgendab seadust maakohtust

erinevalt ning omistab faktilistele asjaoludele maakohtu otsuse põhjendustega võrreldes

teistsuguse tähenduse.

8. Maakohus on oma lahendis õigesti leidnud, et vaidlustatud kinkeleping ei olnud vastuolus

heade kommetega TsÜS § 86 mõttes. TsÜS § 86 lg-st 1 tulenev tühisuse alus heade

kommetega vastuolu tõttu on norm, mille sisustamisel tuleb lähtuda ühiskonnas levinud

moraaliväärtustest

ning

keskmise

ühiskonnaliikme

moraalitunnetusest.

Tegevustele

moraalihinnangu andmisel peab kohus aga arvestama ka seda, kust läheb tavalise

käibeviisakuse ja seadusega kaitstava käitumisnormi piir. Apellandi esitatud väited, mille

kohaselt varem kohtlesid vanemad oma lapsi võrdselt ning muutus sellises kohtlemises tingis

kinkelepingu tühisuse tulenevalt vastuolust heade kommetega, ei ole asjakohased.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole peresuhetes toimunud

muutused, mh lojaalsus ja hoolivus, TsÜS § 86 kaitsealas. Vanematel puudub seadusega

tagatud moraalne kohustus kohelda oma täiskasvanud lapsi varalises mõttes võrdselt.

Tulenevalt põhiseaduslikust õigusest omandile on isikutel vaba voli oma vara kasutada ja

käsutada, sealhulgas kinkida. Vara käsutaja motiivid oma vara käsutamisel ei allu eelduslikult

kohtulikule kontrollile. Kohus ei saa ega pea seega andma hinnangut sellele, kas ja kui palju

käesoleval juhul hageja ja kostja oma isa, M.K. t, aitasid ning kas kinkelepingu tegemise

tingisid muutused peresuhetes. Kohtul on võimalik üksnes toetada M.K. õigust teha oma

varaga tehinguid, sh kinketehinguid.

Apellandi poolt esitatud väide, et varasemalt oli vara (kinnistuid) kingitud tütardele võrdses

ulatuses, ei saanud tekitada apellandile õigustatud ootust, et selline käitumine jätkub ka

tulevikus. Maakohus, hinnates igakülgselt asjas esitatud tõendeid, jõudis põhjendatult

järeldusele, et puudub igasugune õiguslikult siduv kokkulepe selle kohta, kuidas vara edaspidi

perekonnasiseselt jaotatakse. Heade kommetega vastuolus olevaks ei saa pidada mittesiduvas

vormis antud lubadusest kõrvalekaldumist, eriti arvestades asjaolu, et aja vältel võivad

muutuda nii suhted lähisugulaste vahel kui ka nende suhetega seotud soovid ja ettekujutused

vara jaotamise kohta.

Seonduvalt apellandi viitega TsÜS § 86 lg-le 2, juhib ringkonnakohus tähelepanu ka

maakohtu otsuses p-s 3 lk-del 17 ja 18 välja toodud asjaolule, et vaidlustatud kinkelepingu

näol on tegemist ühekülgselt kohustava tehinguga, mis ei eelda vastusooritust. TsÜS § 86 lg 2

seevastu kohaldub eelkõige niisugusele tehingule, millega kaasnevad vastastikused

kohustused. Tulenevalt kinkelepingu olemusest ei saa kõne alla tulla tehingu tegemine

ebasoodsatel tingimustel või olukorras, kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kinkelepingu tegemisel ei ole kinkija seotud

tingimustega, mis saaksid olla kinkija jaoks äärmiselt ebasoodsad TsÜS § 86 lg 2 p 1 mõttes.

Kinkelepingu olemuse kohaselt kohustub kinkija ilma vastutasuta teist isikut oma vara arvel

tasuta rikastama, kuid ainuüksi kinkelepingu olemust ei saa lugeda kinkija jaoks sedavõrd

ebasoodsaks, et see tooks kaasa kinke tühisuse. Kinkelepingule ei kohaldu ka teine TsÜS § 86

lg-s 2 sisalduv alternatiiv (vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas), kuna puuduvad vastastikused kohustused. TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud

sõltuvussuhe, erakorraline vajadus, kogenematus ja muu selline asjaolu peavad esinema

kumulatiivselt st üheaegselt ühe või teise TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud alternatiiviga.

Käesoleval juhul ei ole tuvastatud kummagi alternatiivi esinemine, mistõttu puudub vajadus

hinnata M.K. sõltuvussuhet A. ja/või M.K. st. Sellele vaatamata märgib kolleegium, et

maakohus on otsuse lk-l 18 õigesti leidnud, et tehingu tegemine ebasoodsatel tingimustel või

sõltuvussuhtes ei ole leidnud tõendamist, sest pole tõendatud, et M.K. elus oleks seonduvalt

kinketehingute tegemisega midagi muutunud. Sõltuvussuhet saaks jaatada (juhul kui TsÜS §

86 lg-s 2 sätestatud üks alternatiividest kohalduks) siis, kui hageja oleks tõendanud, et

kinkelepingu tegemata jätmisel oleks saabunud M.K. mingi ebasoodne tagajärg ning

kinkeleping on tehtud selle tagajärje vältimise hirmus.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et 10.06.2010 tehing ei olnud vastuolus seadusega ega ole

seega tühine TsÜS § 87 alusel.

TsÜS § 87 kohaldamisel tuleb hinnata, kas normis sätestatud keelu või tingimuse eesmärgiks

on tuua kaasa tehingu tühisus või mitte. Iga seadusest tuleneva nõude rikkumine ei too kaasa

tehingu tühisust, vaid tühisuse toovad kaasa ainult selliste normide rikkumised, mille puhul on

tagajärg (tehingu kehtetus) ette nähtud või kui kehtetus tuleneb keelu eesmärgist.

TõS reguleerib notari tegevust tehingu tõestamisel ehk sätestab tõestamistoimingute tegemise

korra. TõS § 1 lg 6 kohaselt on tõestamistoiming tühine tõestamisseaduses sätestatud juhtudel.

Ringkonnakohus leiab, et TõS sätestatud tõestamistoimingu tühisuse aluse esinemine ei too

iseenesest kaasa tehingu tühisust, vaid sellega kaasneb üksnes notariaalse vormi

äralangemine. Seega ei näe TõS ette mitte tehingu tühisuse aluseid vaid üksnes

tõestamistoimingu tühisuse alused. Eeltoodust tulenevalt ei ole TõS seaduseks, mis sätestaks

seadusest tulenevaid keelde TsÜS § 87 tähenduses eesmärgiga tuua kaasa neid keelde

rikkuvate tehingute tühisus.

Tõestamistoimingu tühisuse korral saaks kõne alla tulla kinnisasja kinkelepingu tühisus

vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 kohaselt, kuna kinnisasja kinkeleping nõuab

tulenevalt AÕS § 119 lg-st 1 notariaalset vormi. AÕS § 119 lg 2 sätestab, et vorminõuet

järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud

asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Samuti sätestab VÕS § 261 lg 2,

et kinkeleping loetakse kehtivaks, kui kinkija oma kinkelepingust tuleneva kohustuse täidab.

Eeltoodust nähtudes oleks mõeldav tuvastada ainult asjaõiguslepingu ehk käsutustehingu

tühisus vorminõuete rikkumise tõttu, kuna abstraktsiooniprintsiibist lähtuvalt on alust pidada

kohustustehingut igal juhul kehtivaks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul puudub põhjust kahelda

notari veendumuses, et sõlmitud kinkeleping vastas M.K. tegelikule tahtele ning tehingu

pooled kiitsid tehingu heaks, mistõttu ei ole tühine ei kohustus- ega käsutusleping. Notar

kinnitas, et veendus M.K. i arusaamisvõimes (II kd, lk 40), sama kinnitas ka tõestamise juurde

kutsutud tunnistaja K.P. , kes antud ütlustes põhjendas veenvalt, mille alusel ta järeldas

kinketehingu vastavust M.K. tegelikule tahtele (II kd lk 43). Maakohus analüüsis igakülgselt

kõiki tõendeid, sealjuures nii notari Irma Rahu, kinkelepingu juures viibinud tunnistaja K.P.

kui ka teiste tunnistajate (L.K. , S.L. ja K.K.) ütlusi. Kohus on arvestatud kõigi asja

otsustamise juures tähtust omavate tõenditega ega ole tõendeid valesti hinnanud. Notari

ütlustest nähtuvalt (II kd, lk 42) luges notar lepingu osapooltele ette ning veendus piisava

hoolikusega ka selles, et M.K. oleks avaldanud tehingu tegemiseks oma tahet. Sama

kinnitavad ka tehingu juures viibinud K.P. ütlused. Asja materjalidest ei nähtu seega TõS §

13 lg 1 rikkumist notari poolt, millest järelduvalt on tõestamistoiming läbi viidud kehtivalt ja

kooskõlas TõS sätetega.

Apellandi viited teistele TõS sätetele pole samuti asjakohased, sest nendest ei tulene

rikkumise tagajärjena tõestamistoimingute tühisust. TõS § 18, 11 lg 3 ja § 1 lg 4 alusel ei ole

võimalik tuvastada ei tõestamistoimingu ega tehingu tühisust, küll võib nende sätete

rikkumisel tulla kõne alla sätteid rikkunud notari distsiplinaarvastutus. Asjaolu, kas

notariaalaktis on piisava põhjalikkusega kajastatud M.K. tervislikku seisundit, ei oma asja

lahendamisel

tähtsust,

kuna

sellise

kohustuse

rikkumine

ei

too

endaga

kaasa

tõestamistoimingu

tühisust.

Sellele

vaatamata

nõustub

ringkonnakohus

maakohtu

seisukohtadega osas, milles maakohus leidis, et TõS §-st 18 tulenevat selgituskohustust ei ole

rikutud ning koostatud notariaalakt vastab TõS-s sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus ei

nõustu apellandi esitatud seisukohaga, et kohus on asunud sisustama notariaalakti

tagantjärele. Asja materjalidest nähtuvalt hindas maakohus olukorda notariaalakti koostamise

aja seisuga.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et TõS § 35 ei ole asjakohane norm. TõS §

35 sätestab nõuded notariaalaktile, mis koostatakse niisuguste tõestamistoimingute puhul,

mille esemeks ei ole tehing ega tahteavaldus (TõS § 34 lg 1).

Apellant leidis muuhulgas, et tehing on tühine tulenevalt sellest, et A. ja M.K. isiklik

kasutusõigus on vaidlusalusele kinnistule seatud ühiselt ning seega A.K. ´i jaoks lõppenud.

Apellandi väidete kohaselt ei vasta selline olukord poolte tegelikule tahtele ning seega on

tegemist eksimusega TsÜS § 92 mõttes, mis peaks tooma kaasa kogu tehingu tühistamise.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kolleegiumi arvates sisustab apellant ebaõigesti

10.06.2010 sõlmitud lepingu punkti 3.1. Nimetatud lepingupunkti sõnastuse kohaselt on

isiklik kasutusõigus seatud kahe isiku kasuks, kuid sellest ei tulene, et kasutusõigus lõppeks

ühe või teise õigustatud isiku surmaga. Lisaks ei ole apellandil käesolevas asjas alust hinnata

tehingu sisu enda subjektiivse arusaama kohaselt, kuivõrd tehingu poolteks olevad isikud, st

M. ja A.K. , on kinnitanud, et A.K. ´i kasuks seatud isiklik kasutusõigus on jätkuvalt kehtiv.

Viide TsÜS §-le 92 on asjakohatu, kuna TsÜS § 92 lg 3 kohaselt saab eksimuse mõjul tehtud

tehingu tühistada üksnes tehingu teinud isik.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus lugeda vaidlusalust tehingut tehtuks

otsusevõimetu isiku poolt.

Apellant on seisukohal, et M.K. l ilmnes tehingu tegemise ajal TsÜS § 13 lg-s 1 sätestatud

„muu asjaolu“, mille tõttu oli 10.06.2010 sõlmitud tehingu näol tegemist otsusevõimetu isiku

tehinguga, mis on tühine.

TsÜS § 13 lg 1 eesmärgiks on kaitsta isikuid, kes on teovõimelised, kuid kes tehingu tegemise

ajal siiski ei suuda mõista oma tegevuse tähendust mingi ajutise vaimutegevuse häire tõttu.

Sellest tulenevalt saab TsÜS §-le 13 tehingu tühisuse alusena tugineda ainult tehingu

sõlminud isik. Tehingu tegemist otsusevõimetuna peab tõendama isik, kes otsusevõimetuna

selle tehingu tegi.

Ka juhul, kui tõlgendada TsÜS § 13 selliselt, et tehingu tühisusele otsusevõimetuse tõttu võib

tugineda ka kolmas isik, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega selle sätte

kohaldamise osas ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Apellant ei ole apellatsioonkaebuses osundanud maakohtu poolsetele rikkumistele M. K.

otsusevõimet puudutavate tõendite hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus analüüsis

kõiki tähtsust omavaid tõendeid kogumis ning jõudis järeldusele, mille õigsuses pole alust

kahelda. Maakohus on viidanud muuhulgas raviasutustest ja perearstilt saadud andmetele,

M.K. füsioterapeudi seisukohtadele ja 2009 Lääne Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonnas

läbi viidud uuringutele. Apellandi väited ravimite tekitatud otsusevõimetusest on tõendamata.

Asjaolu, et M.K. tarvitas ravimeid (Xanax), ei anna iseenesest alust pidada teda

otsusevõimetuks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudis maakohus seaduslikule ja

põhjendatud järeldusele, mille kohaselt puudub alus pidada M.K. tehingu sõlmimise hetkel

otsusevõimetuks.

11. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/