2-12-38222/22 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maie Seppo

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2013 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-12-38222

Tsiviilasi

ITM Inkasso OÜ hagi VNvastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

251,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041;

aadress Jõe tn 3, Tallinn 10151)

Hageja esindaja Merike Lätt (e-post jurist@itm.ee)

Kostja VN(isikukood XXX, XXX)

Kostja lepinguline esindaja Lembit Auväärt (UniLaw

Õigusbüroo OÜ, e-post menetlus@seadus.ee)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Jätta ITM Inkasso OÜ hagi VN vastu võla nõudes rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ITM Inkasso OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud

PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 SMS kiirlaenulepingu nr 3 000,00 krooni (191,73 euro)

saamiseks. Laenutaotluse esitamine toimus PGOÜ internetikeskkonnas XXX ning enne

laenutaotluse esitamist oli kostja kohustatud põhjalikult tutvuma sellel hetkel kehtinud laenu

üldtingimustega. 13.10.2009 rahuldas PGOÜ laenutaotluse ning laenusumma 50,00 eurot

kanti kostjale üle. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 12.11.2011. Laenuandja OÜ PG

loovutas oma nõude kostja vastu OÜ-le ITM Inkasso ja kostja on teadlik, et uus võlausaldaja

on OÜ ITM Inkasso.

Kostja ei tagastanud 13.10.2009 võetud laenu koos intressidega ettenähtud tähtajaks ning ei

kasutanud õigust laenu tähtaja pikendamiseks. Samuti ei ole kostja reageerinud PGOÜ poolt

tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul.

Kostjapoolsest tegevusetusest tulenevalt ütles OÜ PG hageja laenulepingu üles ja loovutas

OÜ PG laenulepingust tuleneva võlanõude OÜ-le ITM Inkasso. Kostja tunnistas OÜ-le ITM

Inkasso võlgnevust summas 4 815,00 krooni ehk 307,73 eurot ning pooled sõlmisid

05.01.2010 võlgnetava kohustuse täitmiseks uue iseseisva võla tasumise kokkuleppe lepingu

nr XXX. Lepingu nr XXX kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale maksegraafiku

alusel 12 kuud igakuiselt 600,00 krooni ehk 38,35 eurot ning viimane 13. osamakse suurus oli

215,00 krooni ehk 13,74 eurot. Kokku kohustus kostja maksegraafiku alusel tasuma 496,63

eurot, sh põhivõlg 4 815,00 krooni (307,73 eurot), intressid 2 600,00 krooni (166,17 eurot),

graafiku sõlmimise tasu 350,00 krooni (22,37 eurot). pooled leppisid lepingus nr XXX kokku,

et juhul kui kostja ei täida lepingut maksegraafiku alusel on hagejal õigus kogu võlgnevuse

summa sisse nõuda ning õigus nõuda kogu võlgnevuse summalt viiviseid.

Võla tasumise kokkuleppega nr XXX nõustumise väljendamiseks pidi kostja tasuma hagejale

graafiku sõlmimistasu 350,00 krooni ehk 22,37 eurot hiljemalt 15.01.2010. Kostja tasus

12.01.2010 600,00 krooni ehk 38,35 eurot hageja poolt osundatud arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXX ja viidanud tasumisel lepingule XXX. Kostja on lepingu nr XXX

alusel teinud makseid perioodil 12.01.2010 – 09.11.2012. Edaspidi on kostja jätnud

osamaksed tasumata ja viivitab oma kohustuste täitmisega tänaseni.

12.02.2013 esitas hageja oma seisukoha, milles leiab, et kostja on XXX märgitud kontole,

tasumisega kinnitanud, et ta on nõustunud 05.01.2010 võla tasumise kokkuleppega ja selles

märgitud summadega. Kostja on tasumisel viidanud lepingule XXX mis on oma olemuselt

VÕS § 30 lg 1 alusel konstitutiivne võlatunnistus, millega lubatakse kohustuse täitmist

selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse võlga. Kostja on

lepingut XXX aktsepteerinud tasumistega, tulenevalt TsÜS § 68 lg 3 ja VÕS § 9 lg 1-2.

Hageja on seisukohal, et 05.01.2010 leping XXX on kehtiv ja kostja on teinud tasumisi

kõnealuse lepingu alusel. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, millise kohaselt on kostja

tasunud hagejale alates nõude loovutamisest kokku 326,67 eurot. hageja andmetel on kostja

tasunud 05.01.2010 võla tasumise kokkuleppe leping XXX alusel kokku 313,89 eurot.

Hageja palub seisuga 11.02.2013 kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 54,56 eurot, intressid

166,17 eurot, seisuga 06.12.2012 sissenõutavaks muutunud viivised 10,43 eurot ja alates

07.12.2012 viiviseid 0,022% päevas tasumisele kuuluvast summast kuni põhinõude täies

ulatuses tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

26.03.2013 täpsustas hageja oma nõuet, mille kohaselt on kostja tsiviilasja menetluse kestel

alates 24.09.2012 vähendanud võlga 45,00 euro võrra ning kostjal on tasumata põhiosa 16,21

eurot ja intressid 166,17 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub kohtul jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik

menetluskulud hageja kanda. 2009. aasta lõpus võttis hageja kostjaga ühendust ja teavitas

hagejat nõude loovutamisest PGOÜ poolt hagejale. Hageja soovis, et kostja sõlmiks hagejaga

võla tasumise kokkuleppe (lepingu nr XXX). Kuna hageja poolt välja pakutud võla tasumise

kokkuleppe tingimused olid kostjale vastuvõetamatud ja ebamõistlikud, jättis kostja selle

allkirjastamata, leppides samas suuliselt hagejaga kokku, et tasub hagejale raha võimaluste

piires.

Kostja avaldab, et hageja on arvestanud pahatahtlikult hagiavalduses vaid makseid, mille

kostja on teostanud enda isiklikult arveldusarvelt, jättes arvestamata vähemalt ühe, kostja

poolt 14.07.2010 teostatud pangamakse summas 200 krooni, mille kostja teostas Swedbank

makseautomaadi kaudu. 2010. aastal kandis kostja mitmel korral hagejale üle raha, sisestades

sularaha esmalt Swedbank’i makseautomaati ja teostades seejärel makseautomaadist makse

hageja arveldusarvele. Kuna tänaseks on tehingute tegemisest möödunud aga umbes kaks ja

pool aastat, ei ole kostjal võimalik esitada kohtule ülejäänud teostatud maksete kohta

tõendeid. Kuna kostja on tasunud hagejale 09.12.2012, s.o pärast hagiavalduse esitamist,

täiendavalt 15 eurot, siis on kostja tasunud hagejale alates nõude hagejale loovutamisest

kokku minimaalselt 326,67 eurot.

Kostja ei ole kunagi kandnud hagejale maksegraafiku sõlmimise tasu summas 350 krooni

(22,37 eurot), vaid teostas 12.01.2010 hagejale esimese makse summas 600 krooni

eesmärgiga hakata tasuma PGOÜ poolt loovutatud ja sissenõutavaks muutunud nõuet. Kostja

kirjutas esimese ja ka järgnevate maksete selgitustesse „XXX“ põhjusel, et kostjale lihtsalt ei

olnud teada ühtegi teist loovutatud nõudega seonduvat hageja menetluse viitenumbrit.

Kostja leiab tuginedes Riigikohtu lahenditele 3-2-1-69-06 06.09.2009 otsuse p 13, 3-2-1-69-

06 (p 13) ja 3-2-1-72-08 (p 12), et XXX kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus VÕS §

396 lg 2 mõttes. Olenemata sellest, kas tegu on konstitutiivse või deklaratiivse

võlatunnistusega, on üldreegliks, et võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on kinnitanud (lahendis 3-2-1-22-09), et

deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest.

Oluline on, et deklaratiivne võlatunnistus tuleb sõlmida alati põhikohustusega samas vormis.

Tegemist on imperatiivse vorminõudega, millest ei ole võimalik kõrvale kalduda (sh võla

tasumise kokkuleppes XXX sisalduva kokkuleppega). Seega ei ole võimalik Hagejal tõendada

kostjaga võla tasumise kokkuleppe XXX sõlmimist kaudsete tõenditega (makse selgituse ja

maksegraafiku tasu ülekandmisega). Eelnevast tulenevalt ja seaduses deklaratiivsele

võlatunnistusele sätestatud vorminõude mittejärgimise tõttu ei ole hageja ja kostja vahel

sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX. Kostja on täitnud kõik PGOÜ ja kostja vahel

13.10.2009.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused. PGOÜ ja kostja

sõlmisid 13.10.2009 tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 tähenduses.

PGOÜ ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping ei sisalda kostjale kui tarbijale antud

krediidi kulukuse määra aasta kohta. Seega tuleb lepingu intressimäärana käsitleda VÕS §-s

94 sätestatud määra. VÕS § 415 lg 2 alusel arvestatakse kostja maksed tarbijakrediidilepingu

korral järgmises järjekorras: sissenõudmiseks tehtud kulude eest, põhisumma osamakse eest,

intressi eest ja siis muude kohustuste eest. Kuivõrd PGOÜ-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingu

alusel saadud krediidisumma oli 191,73 eurot, sellele kohaldus VÕS § 94 kohane intressimäär

1% aastas ja kostja on tasunud nii hageja sissenõudmiskulud kui ka loovutatud nõude 1.62

kordselt (310,69/191,73), siis on kostja seisukohal, et on kõik PGOÜ-ga sõlmitud

tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud.

Kostja jääb 25.02.2013 seisukohas oma hagiavalduse vastuses väljendatud seisukoha juurde,

et XXX kokkuleppe näol saab tegemist olla ainult deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396

lg 2 mõttes. Kuna deklaratiivsele võlatunnistusele sätestatud imperatiivset vorminõuet

järgitud ei ole, siis ei ole poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, uurinud kõiki asjas esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et

esitatud hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja

senise asemele.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 SMS

internetikeskkonnas XXX kiirlaenulepingu 3 000,00 krooni (191,73 euro) saamiseks. Samuti

ei vaidle pooled selle üle, et kostja kohustus tasuma PGOÜ-le 12.11.2009 põhinõude

summas 191,73 eurot. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et OÜ PG loovutas oma nõude

kostja vastu OÜ-le ITM Inkasso.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas võla tasumise kokkuleppe nr XXX puhul on tegemist kas

konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusena.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1

ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on

asjas esitanud.

VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul

õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande § 396 lg 2 kommentaari kohaselt reeglina tekib

kokkuleppe tulemusena senise võlakohustuse (põhikohustus) kõrvale uus võlakohustus (uus

kohustus), mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul,

kusjuures kohustuselt võidakse arvestada intressi. Võlakohustuse ümberkujundamise

kokkulepe omab sisuliselt võlatunnistuse tähendust- kokkuleppe tulemusena tekib uus

kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ning mille osas on tõendamiskoormus ümber

pööratud, st kohustatud isik peab vaidluse korral tõendama, et kohustust tegelikkusest ei

eksisteeri. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-69-06 märkinud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu

on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust,

vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.

Kohus leiab, et võla tasumise kokkulepe nr XXX ei ole käsitletav konstitutiivse

võlatunnistusena VÕS § 30 kohaselt ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS §

396 lg 2 mõttes. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda

end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõude

alus.

Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled ei ole allkirjastanud võla tasumise kokkulepet nr

XXX. VÕS § 30 lg 2 kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema

kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus on seisukohal, et VÕS § 30 lg-st

2 tulenev tingimus ei ole täidetud ja võlatunnistus ei ole kirjalikult vormistanud. Kostja ei

kirjutanud võlatunnistusele alla, millega ei tunnistanud kohustuse olemasolu hageja ees ning

sellest tulenevalt on võla tasumise kokkulepe nr XXX tühine. Kohus nõustub kostja

seisukohaga, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimist ei ole võimalik tõendada makse selgituse

ja maksegraafiku tasu ülekandega. Kostja poolt maksete tegemine on käsitletav kostja poolse

sooviga

tasuda

hagejale

kiirlaenulepingust

tulenev

võlgnevus.

Võlaõigusseaduse

kommenteeritud väljaande kohaselt kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul kirjalikku

dokumenti, millel on kohustatud pool alla kirjutanud. Kuna lõike 2 kohaselt võib

võlatunnistus olla muus vormis kui kirjalikus antud ainult seaduses ettenähtud juhtudel, siis

tuleb eeldada, et kirjaliku vorminõude järgimata jätmine toob kaasa võlatunnistuse tühisuse

kõigil juhtudel, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne. Komm § 30, lk 112-113).

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlatunnistusele sätestatud vorminõude

mittejärgimise tõttu ei ole poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX ning

hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1

tuleb hagimenetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maie Seppo

kohtunik