2-12-6129/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-6129

Tsiviilasi

R.V. hagi A.R. vastu täiteasjas nr 186/2012/30

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

ja

täitedokumendist

tuleneva

kohustuse

puudumise

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

75,74 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – R.V. (ik: XXXX)

Vastustaja (kostja) – A.R. (ik: XXXX)

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 18. veebruari 2013 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.V. esitas 12. veebruaril 2012 maakohtule A.R. vastu hagi täiteasjas nr 186/2012/30

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja 19. novembril 2012 tuvastushagi täitedokumendist

tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11. oktoobril 2010 tsiviilasjas nr 2-10-2555

kohtulikult kinnitatud kompromissi, mille p 5 järgi jäid hageja kanda poegade A.V. ja L.V.

kooli- ja treeningutasud. 29. augustil 2011 sõlmis hageja MTÜ-ga Tartu Katoliku

Hariduskeskus lepingu nr 88, mille kohaselt kohustus kool tagama õpilasele hariduse andmise

riikliku haridusstandardiga kooskõlas oleva õppekava alusel 2011/2012 õppeaasta vältel ning

hageja kohustus tasuma õppemaksu 2 x 26 eurot kuus 10 kuud aastas kümne päeva jooksul

pärast kooli poolt esitatud arve saamist. Lepingu p 9 järgi on tugiteenused tasulised, vastavalt

vajadusele, poolte kirjalikul kokkuleppel.

5. jaanuaril 2012 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks

summas 101,74 eurot. Nõude aluseks olid Tartu Katoliku Hariduskeskuse arved nr 111353

(pikapäevarühma teenus märtsi eest ja pikapäevarühma toitlustamine veebruari eest), 113506

(logopeedia ja parandusõppe teenus), 114088 (õppemaks) ja 114307 (logopeedia teenus).

Hageja palus sundtäitmine lubamatuks tunnistada, kuna kostjal puuduvad nimetatud arvete

alusel nõuded hageja vastu. Arve nr 114088 (26 eurot) tasus hageja 27. detsembril 2011.

Samuti puudub kostjal 75,74 euro suurune nõue arvete nr 113506, 114307 ja 111353 alusel,

kuna nimetatud teenused tellis kostja ning tehingud on tühised hageja ja kooli vahelise

kirjaliku kokkuleppe puudumise tõttu. Kostja kuritarvitas hageja ja kooli vahel sõlmitud

lepingut ning tellis tugiteenused pettuse teel.

Täiendavas hagiavalduses palus hageja tuvastada temal pikapäevarühma- ja logopeeditasude

hüvitamise kohustuse puudumine kostja ees lähtuvalt kompromisslepingu p-st 5.

Täiendava hagiavalduse kohaselt peeti kompromissi sõlmimisel silmas laste vajadusi kooli

üldhariduse saamisel ja huvialaringides käimisel. Kompromissi sõlmimisel ei olnud teada, et

L. V. vajab logopeediteenust, seega ei saanud pooled seda 2010. a ka kaaluda.

Pikapäevarühmateenus ei kuulu haridusstandardi koosseisu, vaid on põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (PGS) § 25 lg-st 6; §-st 38 ja §-st 58 tulenevalt õppekavaväline tegevus.

Logopeedia on Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus nimetatud kui tervishoiuteenuse

liik, tegemist on ambulatoorse taastusraviga (§ 7 lg 1).

Hageja selgitas, et ei tellinud koolist L. tasulist logopeediteenust, kuna oli leidnud tasuta

logopeedi. Kostja lõpetas lapse tasuta logopeediasse viimise ja tellis koolilt tasulise teenuse.

Perekonnaseaduse (PKS) § 145 lg-st 1 tulenevalt oleks kostja pidanud kulutused hagejaga

kooskõlastama. Kostja ei käitu mõistlikult ja hea usu põhimõttest lähtuvalt. On ebamõistlik,

kui hagejal puudub ülevaade oma kohustuste suurusest ja võimalus kulutusi planeerida.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kompromissis kokku lepitud

selles, et hageja kanda jäävad laste kooli- ja treeningutasud peavad sisalduma riiklikus

haridusstandardis või et need teenused peaks tellima või heaks kiitma hageja isiklikult. Selline

tingimus annaks hagejale ainuisikulise õiguse otsustada, kui suureks temale pandud elatise

kohustus kujuneb. Tõlgendades kompromissis kokkulepitut lähtuvalt mõistliku inimese

perspektiivist, kuuluvad nii pedagoogide soovitatud logopeeditunni ja parandusõppe kui ka

pikapäevarühmateenuse tasud üksikvanemana lapsi kasvatava kostja puhul kooli- ja

treeningutasude hulka. Logopeediteenus on lapsele vajalik selleks, et ta koolis paremini

hakkama saaks, olles seega oluliseks osaks lapse koolikuludest. Ka pikapäevarühm on

olemuslikult õppetööga seotud, pikapäevarühmas tegelevad lapsed muuhulgas õppetööga.

Kompromissi sõlmimisel nõustus kostja elatisega 159 eurot kuus kahe lapse kohta, mis jääb

märkimisväärselt alla seadusega ettenähtud miinimumi, eelkõige seetõttu, et hageja oli nõus

tasuma lisaks laste kooli- ja treeningutasud. Ka kõiki neid tasusid arvesse võttes jääb elatise

kogusumma praegu alla ettenähtud miinimumi.

Kostja märkis, et hageja tasus arve nr 114088 27. detsembril 2011, s.o hilinemisega, ning

täitmisavalduse esitamisel ei olnud info selle kohta kostjani jõudnud.

Kostja pakkus välja lahendada asi kokkuleppel, sõlmides uue kompromissi elatise

maksmiseks miinimummääras, et vältida edasisi vaidlusi kooli- ja treeningutasude üle.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. veebruari 2013 otsusega hagi osaliselt, tuvastas, et R. V.

kanda on A. V. ja L. V. pikapäevarühma ja logopeedia tasud vastavalt Tartu Maakohtu 11.

oktoobri 2010 määrusega kinnitatud kompromisslepingu p-le 5 ning tunnistas täiteasjas nr

186/2012/30 sundtäitmise 32,96 euro ulatuses lubamatuks. R. V. hagi täiteasjas nr

186/2012/30 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 68,78 euro suuruse nõude osas jättis

maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tasus hageja 27. detsembril 2011 arve nr 114088 alusel

õppemaksu 26 eurot. Järelikult tuleb sundtäitmine 26 euro ulatuses tunnistada TsMS § 221

lg 1 alusel lubamatuks põhjusel, et nõue on rahuldatud.

Kohus leidis, et poolte esitatu alusel ei ole võimalik poolte ühist tahet välja selgitada ja seega

lähtus kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-st 4, mille järgi tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, ning lg-st 5,

mille järgi tuleb muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi (p 1), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3) ning

lepingu olemust ja eesmärki (p 4). Samuti ei tohi lepingule anda tõlgendust, mis oleks

vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kuna kompromiss puudutab ülalpidamiskohustuse

täitmist, lähtus kohus ka PKS § 123 lg-st 1, mille järgi kohus lähtub eelkõige lapse huvidest,

arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Pikapäevarühm koos toitlustusega ja logopeed on tavalised koolides pakutavad lisateenused.

PGS § 25 lg 6 kohaselt on pikapäevarühm õppekavaväline tegevus. Pikapäevarühmas

pakutakse õpilasele järelevalvet ning pedagoogilist juhendamist ja suunamist õppest vaba aja

sisustamisel, koduste õpiülesannete täitmisel, huvitegevuses ning huvide arendamisel

(PGS § 38 lg 1). Kompromissi p-st 5 ei tulene, et koolikuludena on silmas peetud vaid riikliku

õppekava täitmiseks tehtavaid kulusid. Pikapäevarühma ajakavast nähtub, et see sisaldab nii

mängusid (nii õues kui klassis) kui ka õppimist. Seega ühest küljest on pikapäevarühm seotud

otseselt koolitööga, teisalt on mängud kui füüsiliselt aktiivne tegevus osa treeningust.

Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ja muudes aktides on logopeedia nimetatud kui

tervishoiuteenuse liik. Seevastu PGS mõttes on logopeedilise töö vajadus hariduslik

erivajadus (PGS § 46 lg-d 1 ja 3; § 51 lg 1 p 1). Kooli ettepanekust, mille kohaselt L. V. on

soovitatav osa võtta logopeedia tundidest, nähtub, et need tunnid toimuvad üks kord nädalas

eesti keele tunni ajal. Järelikult on need tunnid osa lapse koolipäevast.

Nii pikapäevarühm kui ka logopeedia ja parandusõpe on õppekava täitmist toetavad

tegevused. Seega võib nimetatud teenuste eest makstavaid tasusid mõistlikult pidada kooli- ja

treeningukuludeks. Konkreetsed haridus- ja treeningutasud ei pea olema kompromissi

sõlmimise hetkel ettenähtavad. Kui kokkuleppe sõnastuses ei ole loetletud konkreetseid

tasusid, siis see näitab, et pooled on arvestanud sellega, et need tasud võivad muutuda.

Tartu Katoliku Hariduskeskuse kinnituskirjast tuleneb, et tugiteenuste tellimiseks sõlmitakse

eraldi lepingud, mis on lahus õppemaksu lepingutest. Sellise lepingu sõlmimiseks ei ole vaja

õppemaksu lepingu sõlminud isiku nõusolekut. Tulenevalt ühisest hooldusõigusest

(PKS § 120 lg 1, 7) oli kostjal õigus anda nõusolek, et L. V. saaks osaleda logopeedia

tundides ja pikapäevarühmas ning tegemist ei ole tühiste tehingutega.

Kompromisslepingu p-st 5 ei tulene, et hageja kannab vaid need kulud, mille võtmisega ta

eelnevalt nõustub. Pikapäevarühmas osalemise üle otsustamine on igapäevaelu asi, mida

kostja oli PKS § 145 lg 2 alusel õigustatud otsustama ainuisikuliselt. Logopeedia on oluline

küsimus, kuna mõjutab lapse arengut püsivalt, ning tegemist on küsimusega, mida lahus

elavad vanemad peavad ühiselt otsustama, kuid PKS § 145 lg-st 1 tuleneva kohustuse

rikkumine teenuse tellimisel ei mõjuta hageja kohustust teenuse eest tasuda, kui vastav

kohustus tuleneb hageja ja kostja vahel sõlmitud kompromissist.

Kulutuste mõistlikkuse osas ei saa arvesse võtta üksnes seda, et kasutada oli võimalik ka

tasuta teenust. Kooli logopeedia tunnid toimusid kord nädalas eesti keele tunni ajal, olles nii

lapsele kui kostjale mugavam. Logopeed oli L. V. kooli soovitusel vajalik ja on põhjendatud,

et kostja ettepanekuga nõustus.

Sõlmitud kompromissi eesmärk oli kokku leppida elatises, mille suurus jääb alla seaduses

ettenähtud miinimumi (159 eurot kuus kahe lapse kohta). Lisaks elatisele nõustus hageja

tasuma ka laste kooli- ja treeningutasud. Seega oli üheks kompromissi sõlmimise põhjuseks

hageja võimetus maksta elatist vastavalt seaduses ettenähtud miinimummäärale. Õppemaks

Tartu Katoliku Hariduskeskuses oli 26 eurot kuus. Vaidlusaluste arvete kohaselt oli kostja

tellinud tugiteenuseid selliselt, et tasud nende eest olid kokku maksimaalselt 32 eurot kuus.

Antud juhul tuleb arvesse võtta ka seda, et hageja makstav elatis ning kooli- ja treeningutasud

on ka koos vaidlusaluste tasudega allpool seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Kohus

mõistab, et tulenevalt hageja majanduslikust olukorrast on tal eriline huvi omada ülevaadet

oma kohustuste suurusest, et oma kulutusi planeerida. Kulutuste eelnevalt kooskõlastamata

jätmine ei ole aga piisav alus selleks, et vabastada hagejat kompromissist tulenevas ulatuses

ülalpidamiskohustuse täitmisest.

Kohus leidis, et tulenevalt kompromissi sõlmimise asjaoludest tuleb kompromissi tõlgendada

selliselt, et hageja poolt kuuluvad hüvitamisele ka need kooli- ja treeningutasud, mida kostja

pole temaga eelnevalt kooskõlastanud, kui need on mõistlikult põhjendatud ning kui nende

kogusumma ei ületa koos kompromissis kokku lepitud elatisega seaduses sätestatud elatise

miinimummäära.

Maksekorraldustest nr 332 ja 321 nähtub, et kostja on tasunud õppemaksu ning tugiteenuste

eest 94,78 eurot. Täitemenetlus on algatatud summas 101,74 eurot. Arvete nr 111353,

113506, 114088 ja 114307 alusel kuulub samuti tasumisele 94,78 eurot. Seega tuleb

täitemenetlus 6,96 euro ulatuses TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks tunnistada, kuna asja

materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks selles ulatuses hageja vastu nõue.

Kuna kompromissi tuleb tõlgendada selliselt, et arvel nr 111353 näidatud pikapäevarühma

tasu ja toit pikapäevarühmas ning arvetel nr 113506 ja 114307 näidatud logopeedia ning

parandusõpe vastavad poolte jõustunud kohtulahendis kooli- ja treeningutasude mõistele, on

hageja kohustatud nimetatud teenuste eest tasuma. Hagi tuleb rahuldada osaliselt ning

sundtäitmine tuleb 32,96 (26 + 6,96) euro ulatuses lubamatuks tunnistada. 68,78 euro osas

tuleb hagi rahuldamata jätta.

Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt ja tegemist on laste huve puudutava vaidlusega, siis

jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. R. V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsuse

tühistamist osaliselt, osas, mis puudutab arveid nr 113506, 114307 ja 111353, ning tühistatud

osas uue otsuse tegemist, millega tunnistada täiteasjas nr 186/2012/30 sundtäitmine 75,74

euro ulatuses lubamatuks ja samuti mõista vastustajalt apellandi kasuks välja menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) lähtusid pooled kompromissi sõlmimisel lapse hetkevajadustest. Selle põhjal on võimalik

tuletada poolte ühine tahe ja mõistlik inimene pidi seda just nii mõistma. Kompromissi

sõlmimise eesmärk oli, et hageja maksab lapsele elatist ning lisaks võtab enda kanda kooli- ja

treeningutasud ulatuses, mis hõlmavad konkreetset õppemaksu ja trennides käimist. Seega ei

pidanud pooled koolitasude all silmas kõiki kooliga seotud arveid. Kooli- ja treeningutasude

mõistet ei saa tõlgendada laiendavalt, vastasel juhul võiks sellega siduda kõik lapse tarbeks

tehtavad kulutused, sh teatris, kinos, reisimas käimised, riided, söögi, joogi jne. Selliste

kulude katmiseks makstakse elatist;

2) on pikapäevarühm tavaline koolides pakutav lisateenus (küll aga ei ole seda logopeedia),

kuid tavaline on, et koolides pakutakse ka meelelahutusega seotud väljasõite, laagreid jms. Ei

saa tekkida olukord, kus hagejal tuleb tasuda kõik koolis tavaliselt pakutavad teenused.

Tulenevalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (§ 38 lg 1) mõttest tegeletakse

pikapäevarühmas õppest vaba aja sisustamisega, kuid tegemist ei ole osaga treeningust.

Pikapäevarühma töökorraldust analüüsides võib öelda, et kui treeningu hulka lugeda

mängimine, siis tegelevad lapsed sellega 60 minutit päevas. Kui L. V. käis samal ajal

sulgpallitrennis, mille ühe treeningu kestus oli 90 minutit, ning sellele lisandus kehalise

kasvatuse tund 45 minutit, tegeles laps päevas 3,25 tundi treeninguga. Sellises mahus

füüsilised pingutused ei ole 1.–3. klassi lapsele jõukohased. Seega pikapäevarühmas

mängimine ei ole võrreldav treeninguga, tegemist on meelelahutuse ja puhkusega.

Kompromissi sõlmimisel vajadust pikapäevarühma järele ei olnud, kuna L. V. vanemad elasid

kooli lähedal ühel tänaval lähestikku. Seega ei saanud pooled seda kompromissi sõlmimisel

ka kaaluda;

3) on logopeedia tervishoiuteenuse liik ja vahend lapse erivajaduste kindlakstegemiseks, mille

kulude katmiseks on mõeldud elatis. 2010. a ei olnud teada, et L. V. vajab logopeediteenust.

Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et kuna logopeedia tunnid toimusid kord nädalas eesti

keele tunni ajal, oli see nii lapsele kui kostjale mugavam. L. V. käis arsti soovitatud tasuta

logopeedias, kuna meditsiiniasutuse teenus andis paremaid tulemusi. Seega ei lähtu

lapsevanemad mitte mugavusest, vaid kvaliteedist. L. V. vend A. V. käis arsti soovitatud

tasuta logopeedias, kuhu hageja last viis, kuna pooled leidsid, et see teenus oli parem kui

koolis pakutav. Mingil hetkel tekkis kostjal huvipuudus L. V. tasuta logopeedias käia,

mistõttu valis ta enda jaoks lihtsama variandi, pannes L. V. tasulisse logopeediasse;

4) on kohtu seisukoht, et mõistlikud kulud on need, mille kogusumma jääb koos kokkulepitud

elatisemaksega alla elatise miinimummäära, vastuoluline, kuna arusaamatuks jääb, miks

logopeeditasu siis enam koolitasuks ei kvalifitseeru, kui logopeeditasu ulatuks koos

elatisemaksega üle elatise miinimummäära;

5) leidis kohus vääralt, et sellise kompromissi sõlmise põhjuseks oli hageja suutmatus tasuda

elatist kindla rahasummana. Hageja soovis võtta lisakohustuse kooli- ja treeningutasude

maksmise näol, et tagada lapsele vajalik kooliharidus ning treeningutes käimine. Hagejal olid

põhjendatud kahtlused, et kui maksta kostjale elatist igakuise maksena, pannakse laps tasuta

kooli ning ei lubata osaleda treeningutes. Hageja möönis võimalust, et kooli õppemaks võib

muutuda, ning tal ei ole kunagi olnud plaanis ülalpidamiskohustuse täitmisest vabaneda;

6) tasus kostja maksekorralduste järgi arve nr 111353 alusel 20,78 eurot ja arve nr 114307

alusel 74 eurot. Seega ei saa öelda, et kostja on kandnud ka arvete nr 113506 ja 114088 kulu,

ning sundtäitmine summas 58 eurot tuleb tunnistada lubamatuks;

7) jättis kohus vääralt menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 163 lg 1 järgi

tuleb hagi osalise rahuldamise korral pooltel kanda menetluskulud võrdsetes osades.

5. A. R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude poolte endi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et 2010. a sõlmitud kompromissist on tuletatav poolte

tahe ainult laste selle konkreetse hetke vajaduste kohta ja asjaolud, mis siis ettenähtavad ei

olnud, ei saa olla kompromissi sisuks. Kompromissi tõlgendamisel tuleb võtta arvesse

kompromissi sõlmimise asjaolud. Kostja nõustus kompromissi sõlmimisel elatisega, mille

suurus jääb märkimisväärselt alla seadusega kehtestatud miinimumi (159 eurot, elatise

miinimum kahe lapse kohta oleks 290 eurot kuus), eelkõige seetõttu, et hageja pakkus välja,

et ta tasub ka laste kooli- ja treeningutasud. Ka kõiki neid tasusid arvesse võttes jääb elatis

alla ettenähtud miinimumi, kuid et kooli- ja treeningutasude suurused võivad muutuda,

sõltuvalt laste vajadustest ja huvidest (näiteks on logopeedia ja parandusõpe ajutine kulu), siis

nende muutuvate kulude jäämine hageja kanda oli kostjale argumendiks kompromissi

sõlmimiseks. Kostja ei nõustu kohtu otsusega osas, milles see näeb ette, et kulutuste

hüvitamine on mõistlik ainult nii kaua, kuni elatis ja kulutused kokku ei ületa seaduses

sätestatud elatise miinimummäära. Kompromissi sõlmimise motiiv kostja jaoks oligi see, et

kooli- ja treeningutasude suurused võivad muutuda, olles mõnikord alla ja mõnikord üle

elatise miinimummäära;

2) selgitas kohus ammendavalt, miks nii pikapäevarühma- kui ka logopeediteenuse tasud

kuuluvad kooli- ja treeningutasude alla. Nii väikese lapse puhul tähendab treening

huvitegevust laiemas mõttes, mistõttu on pikapäevarühma lugemine treeninguks igati

õigustatud;

3) on alusetu apellandi väide, et arved nr 113506 ja 114088 ei ole tasutud. Vaatamata

maksekorralduses olevale selgitusele on makse summast tuvastatav, et kostja tasus selle

maksega ka eelnimetatud arved;

4) jättis kohus menetluskulud õigesti TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

18. veebruari 2013 otsus muutmata.

Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme

kohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses TsMS

§ 654 lg 6 alusel korrata.

7. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal-

ja

menetlusõiguse

norme

ning

põhjendatult

rahuldanud

hagi

osaliselt.

Ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

8. Pooltel on antud asjas vaidlus selle üle, kas L. V. pikapäevarühma- ning logopeedi- ja

parandusõppetasud on hageja kanda vastavalt hageja ja kostja vahel 11. oktoobril 2010

tsiviilasjas nr 2-10-2555 kohtulikult kinnitatud kompromissi (tl 10) p-le 5, mille järgi jäid

hageja kanda poegade A. V. ja L. V. kooli- ja treeningutasud.

Vastuseks apellatsioonkaebusele esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte esitatu ei võimalda poolte

ühist tegelikku tahet kompromissi sõlmimisel välja selgitada. Poolte väited kompromissi p 5

sisu kohta on omavahel vastuolus. Hageja leiab, et kompromissi p-s 5 märgitud koolitasu osas

leppisid pooled kokku, et hageja kohustus piirdub kooli õppemaksu tasumisega. Kostja on

kogu menetluse jooksul väitnud, et nõustus kompromissi sõlmimisel elatisega, mille suurus

jäi märkimisväärselt alla seadusega ettenähtud miinimumi, eelkõige seetõttu, et hageja oli

nõus võtma enda kanda ka laste kooli- ja treeningutasud, mille suurused võivad aja jooksul

muutuda.

Seega tuleb lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades vastavalt VÕS § 29 lg-le 5

lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki. Seejuures on maakohus

õigesti viidanud ka TsÜS §-le 138, mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel toimida heas usus, ning lähtuvalt asjaolust, et kompromiss puudutab

ülalpidamiskohustuse täitmist, ka PKS § 123 lg-le 1, mille järgi kohus lähtub eelkõige lapse

huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

8.2. Maakohus leidis õigesti, et kompromissi p-st 5 ei tulene, et koolikuludena on silmas

peetud vaid riikliku õppekava täitmiseks tehtavaid kulusid. Samuti on põhjendatud maakohtu

seisukoht, et kui kokkuleppe sõnastuses ei ole loetletud konkreetseid tasusid, siis see näitab, et

pooled on arvestanud sellega, et need tasud võivad muutuda.

Seisukoht, et konkreetsed haridus- ja treeningutasud ei pea olema kompromissi sõlmimise

hetkel ettenähtavad, on igati mõistlik lähtuvalt ka asjaolust, et kompromissis ei ole märgitud,

et see oleks sõlmitud mingiks konkreetseks tähtajaks. Seega tuleb eeldada, et pooled pidasid

kompromissi sõlmimisel, 11. oktoobril 2010, silmas laste ülalpidamise korraldamist kuni

nende täisealiseks saamiseni. Kompromissi sõlmimisel olid lapsed alles 10- ja 7-aastased

ning konkreetseid kooli- ja treeningutasusid ei ole võimalik lähtuvalt laste vajadustest ja

huvidest nii pika perioodi ulatuses ette näha (põhihariduse omandavad lapsed reeglina

16-aastaselt ja täisealiseks saamisel sageli õpivad kas gümnaasiumis või kutseõppeasutuses,

millega kaasnevad kulud võivad suuresti erineda, samuti võivad ajas oluliselt muutuda laste

treeningutasudeks kuluvad summad).

8.3. Nii PGS § 25 lg-st 6; § 38 lg-st 1 kui ka esitatud pikapäevarühma töökorraldusest ja

päevakavast (tl 79) nähtuvalt on pikapäevarühm seotud otseselt koolitööga, sisaldades

pedagoogilist juhendamist ja suunamist muuhulgas koduste õpiülesannete täitmisel. Nõustuda

võib ka maakohtu seisukohaga, et mängud kui füüsiliselt aktiivne tegevus pedagoogi

juhendamisel on 1.–3. klassi lapse puhul osa treeningust. Eeltoodust tulenevalt saab nimetatud

teenuse tasu pidada nii lapse kooli- kui ka treeningutasuks.

Õige on ka maakohtu seisukoht, et ehkki Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ja

muudes aktides on logopeedia nimetatud kui tervishoiuteenuse liik, siis põhikooli- ja

gümnaasiumiseadus käsitleb logopeedilise töö vajadust haridusliku erivajadusena. Kooli

ettepanekust, mille kohaselt L. V. on soovitatav osa võtta logopeedia tundidest (tl 27), nähtub,

et need tunnid toimuvad üks kord nädalas eesti keele tunni ajal. Kuna nimetatud tasulised

tunnid on osa lapse koolipäevast, on see kulu ka ringkonnakohtu arvates selgelt koolitasu

kompromissi p 5 mõttes.

8.4. Hageja leiab, et kompromissi p-s 5 märgitud koolitasu osas piirdub tema kohustus

õppemaksu tasumisega, mis oli vastavalt kooliga sõlmitud lepingule (tl 13) 2011/2012

õppeaastal kahe lapse kohta (2 x 26) 52 eurot kuus. Kompromissi p 4 järgi kohustus hageja

maksma kostjale laste ülalpidamiseks elatist igakuise rahalise maksena summas 2500 krooni,

s.o 159,78 eurot, samas miinimumelatis kahe lapse kohta oli 2010. a 4350 krooni ehk

278,02 eurot kuus. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja ja kohtu väitele, et hageja poolt

kostjale rahas makstav elatis ning kooli- ja treeningutasud koos vaidlusaluste kuludega jäävad

alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Ringkonnakohus leiab, et hagejapoolne

kompromissi p 5 tõlgendus ei vasta laste huvidele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt

asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse

minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur

ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad

lahus (3-2-1-33-11, p 21; 3-2-1-7-05, p 20). Hageja soovib kulutada oma alaealiste laste

ülalpidamiseks vähem rahalisi vahendeid, kui seaduses laste huvides ette nähtud. Samas

märgib hageja apellatsioonkaebuses, et kompromissi sõlmise põhjuseks ei olnud hageja

suutmatus tasuda elatist kindla rahasummana, ning menetluses ei ole ka väidetud, et hageja

puhul esineksid PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alused elatise vähendamiseks alla PKS § 101

lg-s 1 kehtestatud miinimummäära. Hageja sellist käitumist ei saa pidada kooskõlas olevaks ei

laste heaoluga, millest nii hageja kui kostja lapsevanematena PKS § 118 lg 1 järgi lähtuma

peavad, ega hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), kuna hageja soovib jätta kostja kanda ka selle

osa laste kuludest, mis seaduse järgi peaks olema hageja kanda. PKS § 116 lg 1 kohaselt on

vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

8.5. Hageja leiab apellatsioonkaebuses ka, et esitatud maksekorraldustest nähtuvalt ei ole

kostja kandnud arvete nr 113506 ja 114088 kulu, kuna nimetatud arveid ei ole nimetatud

maksekorralduste selgitustes, ning sundtäitmine summas 58 eurot tuleb tunnistada

lubamatuks.

Tegemist on uue väitega, mida hageja maakohtu menetluses ei esitanud. TsMS § 633 lg 5

sätestab, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid,

tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata

jätmise põhjus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta antud asjaolu ei

esitanud maakohtu menetluses. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused

apellatsioonimenetluses

uute

asjaolude

esitamiseks.

Ringkonnakohus

leiab,

et

apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning apellandi

eelnimetatud väide tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib siiski, et

tegemist on ka täiesti põhjendamatu ja otsitud väitega, kuna esitatud maksekorraldustest ja

Tartu Katoliku Hariduskeskuse arvetest (tl 19–20, 23–25) on selgelt tuvastatav, et kostja tasus

maksekorralduse nr 332 maksega summas 74 eurot arved nr 113506 summas 32 eurot,

114088 summas 26 eurot ja 114307 summas 16 eurot.

9. Vastuseks kostja väitele vastuses apellatsioonkaebusele, et kostja ei nõustu maakohtu

otsusega osas, milles see näeb ette, et kulutuste hüvitamine on mõistlik ainult nii kaua, kuni

elatis ja kulutused kokku ei ületa seaduses sätestatud elatise miinimummäära, märgib

ringkonnakohus, et TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Kuna kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, siis ei ole

ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kostja poolt

viidatud osas hinnata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et elatis ja sellele lisanduvad kokkulepitud

kulud on mõistlikud niikaua, kui nende kogusumma ei ületa seaduses sätestatud elatise

miinimummäära, samas kompromissi sõnastusest lähtuvalt ei saa välistada ka seda, et

kulutused koos elatisega võivad ületada miinimumelatist, kuid antud juhul ei võta

ringkonnakohus selles osas seisukohta.

10. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja väitega, et maakohus jättis vääralt menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Seega on nimetatud sättes antud kohtule hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude

jaotamisel diskretsiooniõigus. Maakohus otsustas rakendada nimetatud sättes antud võimalust

jätta menetluskulud poolte endi kanda ja põhjendas vastavat otsustust asjaoluga, et tegemist

on laste huve puudutava vaidlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning on oma seisukohta asjakohaselt

põhjendanud, seega maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks puudub alus.

11. Kuna kostja on vastuses apellatsioonkaebusele taotlenud ka ringkonnakohtu

menetluskulude poolte endi kanda jätmist, kohaldab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse

menetluskulude jaotamisel samuti TsMS § 163 lg-t 1 ja jätab menetluskulud ringkonnakohtus

poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks