2-10-27311/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-10-27311

Tsiviilasi

Bigbank AS hagi Jaak Pedajas ja Ksenija Rannamägi

vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1394,28 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. augusti 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ksenija Rannamägi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

4. juuni 2013.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Ksenija Rannamägi (IK: XXX), esindaja

advokaat Valli Murde

Vastustaja (hageja): Bigbank AS (RK: 10183757), volitatud

esindaja Artur Maljukov

Kostja 1 maakohtu menetluses: Jaak Pedajas (IK: XXX),

seaduslik esindaja eestkostja Konguta Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 8. augusti 2012.a otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus

mõistis Ksenija Rannamägilt käendajana solidaarselt Jaak Pedajasega välja 2180,33

eurot alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse ja seadusjärgse viivise katteks

(kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

rahuldamata Bigbank AS-i hagi Ksenija Rannamägi vastu alusetult saadud

krediidisumma 1353,61 eurot ja viivise summas 808,26 eurot väljamõistmiseks

solidaarselt põhivõlgnik Jaak Pedajasega.

2. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p 2 sõnastatuks järgmiselt:

„Välja mõista Jaak Pedajaselt Bigbank AS kasuks 2180 (kaks tuhat ükssada

kaheksakümmend ) eurot 33 senti, sealhulgas Jaak Pedajase poolt tühise tehingu

(tarbijakrediidilepingu) alusel saadud 1353,61 eurot ning viivis VÕS § 113 II lauses

sätestatud määras kuni kohtuotsuse tegemiseni 08.08.2012 (kaasa arvatud) 826,72

eurot.“

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada Ksenija Rannamägi apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta rahuldamata Ksenija Rannamägi taotlus kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja

kindlaksmääramiseks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta maakohtus kantud menetluskulud 45 % ulatuses Bigbank AS-i kanda, 25 %

ulatuses Jaak Pedajase kanda ja 30 % ulatuses Ksenija Rannamägi kanda.

2. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Vabastada Ksenija Rannamägi riigilõivu tasumisest riigituludesse osas, milles Ksenija

Rannamägi oli menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel, s.o summas 110 eurot. Jätta apellatsioonimenetluse kulu selles osas Eesti

Vabariigi kanda.

4. Jätta Ksenija Rannamägile kohtumenetluses määratud riigi õigusabi kulud Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Bigbank AS (hageja) esitas kohtusse hagi Jaak Pedajase (kostja 1) ja Ksenija Rannamäe

(kostja 2) vastu solidaarselt võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt

sõlmisid Bigbank AS ja J. Pedajas 9. augustil 2007 tarbijakrediidilepingu nr 0701456/15kt,

mille raames sõlmiti kaks kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste

muutmise kohta. Lepingu alusel sai kostja 1 enda kasutusse krediidisumma 4066,74 eurot

(63 630,71 kr) intressimääraga 27,50% aastas. Samal päeval sõlmis hageja K. Rannamäega

käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja

põhivõlgniku vahelisest lepingust ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest

ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja

vastutuse rahaliseks maksimummääraks 198 065 kr ning käenduse tähtajaks 1. september

2014. Käendaja ei ole täitnud VÕS § 142 lg-st 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust

tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad.

13. aprillil 2010 hoiatas hageja kostjaid lepingu ülesütlemise eest juhul, kui kostjad ei tasu

kahenädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kuna kostjad lepingut

nõuetekohaselt

ei

täitnud,

ütles

hageja

3. mail

2010

lepingu

üles.

Lepingu

ülesütlemisavalduses ning käendajale saadetud nõudekirjas nõudis hageja kostjatelt 5984,20

euro (93 632,42 kr) tasumist, millest 4066,74 eurot (63 630,71 kr) moodustas tagastamata

krediidisumma, 1684,67 eurot (26 359,38 kr) sissenõutavaks muutunud tasumata intress,

18,28 eurot (286,02 kr), viivis 40,67 eurot (636,31 kr) tasumata lepingu sõlmimise tasu ja

173,84 eurot (2720 k) võla sissenõudmisega seotud kulud. TsMS § 367 alusel taotles hageja

kostjatelt solidaarselt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 09.06.2010 kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni 27,50% tagastamata krediidisummalt aastas.

Pärast kohtusse pöördumist sai hageja teada, et kostja 1 on Tartu Maakohtu 31. mai 2001

otsusega tunnistatud teovõimetuks ning Konguta Vallavalitsus tema eestkostjana ei kiida

tehingut heaks. Seetõttu muutis hageja kostja 1 vastu suunatud nõuet. Hageja nõuab kostjalt 1

tagastamata krediidisumma väljamõistmist VÕS § 1028 lg 1 alusel ning viivist alates alusetu

rikastumise päevast (9. augustist 2007) kuni alusetult saadu täieliku tagastamiseni seaduses

sätestatud määras. Ajavahemikus 10. septembrist 2007 kuni 9. märtsini 2009 on kostja 1

tagastanud hagejale kokku 2442,74 eurot. Seega on vaja veel tagastada alusetult saadud

krediidisumma 1353,61 eurot. Seadusjärgse viivise summa ajavahemiku 9. augustist 2007

kuni 6. juunini 2012 on 808,26 eurot.

Kostja 2 hooldekodu töötajana ja käendajana pidi olema teadlik kostja 1 teovõime piiratusest.

Seetõttu vastutab kostja 2 täies ulatuses tarbijakrediidilepingust nr 0701456/15kt ja selle

raames sõlmitud kokkuleppest nr 1 ja nr 2 tulenevate kohustuste täitmise eest sõltumata

kokkulepete kehtivusest kostja 1 suhtes. K. Rannamäelt nõuab kostja lisaks veel 6166,29 euro

väljamõistmist, sh 2713,13 eurot tagastamata krediidisumma, 1684,67 eurot sissenõutavaks

muutunud tasumata intress, 40,67 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu, 173,84 eurot võla

sissenõudmisega seotud kulud ja 1553,98 eurot viivis.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja 1 eestkostja Konguta Vallavalitsus leiab, et rikutud

on ka krediidiasutuse seaduse § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

J. Pedajas töötas laenu andmise ajal Erastvere Hooldekodus ja tema igakuised töötasud kuus

olid 1789 kr, töövõimetuspension 2920 kr ja sotsiaaltoetus 560 kr. Enne laenu andmise

otsustamist ei nõutud J. Pedajaselt pangaväljavõtteid, küsiti vaid töökohta. Lähtudes

eestkostjale teada olevatest asjaoludest on hageja jätnud ilmselgelt hindamata J. Pedajase

maksevõimelisuse. J. Pedajase ütluste kohaselt mõjutas teda laenu võtma Erastvere

Hooldekodu töötaja K. Rannamägi, kes on ühtlasi laenu käendaja. Hooldekodu töötajana pidi

K. Rannamägi olema teadlik, et J. Pedajas on kohtu poolt teovõimetuks tunnistatud ja sellise

inimese poolt tehtavad tehingud on tühised. Kuna K. Rannamägi teovõimelise isikuna oli

teadlik enda kohustusest käendajana, tuleb reaalselt saadud krediit neil solidaarselt tagastada.

J. Pedajas tunnistab krediidi saamist summas 3796,35 eurot. Kuna krediidisaaja puhul on

tegemist teovõimetu inimesega, peab krediidisumma tagasimaksmine toimuma tulenevalt

TsÜS § 84 aluste rikastumise sätetest lähtuvalt. Ajavahemikul 10. septembrist 2007 kuni

11. novembrini 2008 on J. Pedajas tasunud pangale 22 990,70 kr ehk 1469,37 eurot.

Arvestades J. Pedajase kulusid, kohustusi ja sissetulekuid, on J. Pedajasel võimalik maksta

võlgu olevast krediidisummat tagasi kuni 40 eurot kuus.

3. Kostja 2 K. Rannamägi on hagimaterjalid ja kohtumääruse isiklikult kätte saanud

05.08.2010.a, kuid ta ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul hagile vastanud. Kohtuistungil

K. Rannamägi tema vastu suunatud nõuet ei tunnistanud. Ta võttis omaks, et oli teadlik

J. Pedajase piiratud teovõimest, kuid oli nõus laenu käendama, kuna viimane oli talle võlgu ja

ähvardas kaaskostjat. Hageja tegi ise ettepaneku J. Pedajasele võtta laenu.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohtu 8. augusti 2012 otsusega rahuldati osaliselt Bigbank AS-i hagi J. Pedaja ja

K. Rannamäe vastu ning mõisteti neilt solidaarselt välja 2180,33 eurot. See summa koosneb

põhivõlast 1353,61 eurot, millele lisandub viivis 826,72 eurot. Lisaks sellele mõisteti

K. Rannamäelt välja 2425,93 eurot, mis koosneb tasumata intressist 1684,67 eurot, lepingu

sõlmimise tasust 40,67 eurot, võla sissenõudmisega seotud kuludest 173,84 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivisest 27,50% tagastamata krediidisummalt aastas kuni tasumata

põhivõlgnevuse suuruseni 526,75 eurot. Menetluskulud jäeti 45% ulatuses hageja kanda ja

55% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt vastab J. Pedajase ja Bigbank AS-i vahel sõlmitud leping

tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle,

et J. Pedajas oli lepingu sõlmimise ajal ning on ka käesoleval ajal piiratud teovõimega isik.

Tema eestkostjaks on Konguta Vallavalitsus. J. Pedajas on saanud hagejalt 9. augustil 2007

sõlmitud tarbijakrediidilepingu ning krediidisumma suurendamise kokkulepete alusel kokku

3796,35 eurot, millest on tagastatud 1469,37 eurot. Seega moodustab kostja J. Pedajase poolt

alusetult saadu käesoleval ajal 1353,61 eurot, milline summa kuulub VÕS § 1028 lg 1 alusel

väljamõistmisele kostjatelt solidaarselt. Ajavahemiku 9. august 2007 kuni 6. juuni 2012 eest

nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras nimetatud alusel viivist 808,26 eurot, millise

nõude on J. Pedajase seaduslik esindaja õigeks võtnud.

Kostja 2 vastutus tuleneb 9. augustil 2007 sõlmitud käenduslepingust, millega ta on võtnud

endale kohustuse vastutada kõigi tarbijakrediidilepingust nr 0701456/15kt ning võimalikest

tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest.

Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on käenduslepingu kohaselt 12 658,66

eurot. Hageja poolt on saadetud võlateatised 21. septembril 2009, 21. oktoobril 2009,

25. novembril 2009, 22. detsembril 2009, 5. märtsil 2010 nii põhivõlgnikule kui ka

käendajale. Teatistes on informeeritud käendajat nii tasumata võla, kõrvalnõuete kui ka võla

sissenõudmisega seotud kulude suurusest. 13. aprillil 2010 on saadetud lepingu ülesütlemise

hoiatus nii põhivõlgnikule kui käendajale, samuti teade lepingu ülesütlemisest 3. mail 2010.

Kohtuistungil on K. Rannamägi omaks võtnud, et on saanud võlateatisi ning on teatanud, et

ilma kohtuta ta ei maksa. Kostja 2 pidi olema teadlik ka põhivõlgniku piiratud teovõimest,

kuna laenu võtmise ajal oli J. Pedajas Erastvere Hooldekodu hoolealune ja K. Rannamägi

töötas samas hooldajana. Ka kohtuistungil on kostja 2 möönnud, et J. Pedajas peaks olema

hoolekandeasutuse

XXX. Seetõttu

vastutab

K. Rannamägi

täies

ulatuses

tarbijakrediidilepingust nr 0701456/15kt ja selle raames sõlmitud kokkulepetest tulenevate

kohustuste eest sõltumata kokkulepete kehtivusest J. Pedajase suhtes. Lisaks kostjatelt

solidaarselt 2161,87 euro väljamõistmisele kuulub K. Rannamägilt ülaltoodud õiguslikel

alustel ning asjaoludel väljamõistmisele veel tarbijakrediidilepingu järgi sissenõutavaks

muutunud tasumata intress - 1684,67 eurot, tasumata lepingu sõlmimise tasu – 40,67 eurot ,

võla sissenõudmisega seotud kulud – 173,84 eurot ning viivised. Hageja nõue kostja K.

Rannamägilt tagastamata krediidisumma 2713,13 ulatuses väljamõistmiseks ei ole

põhjendatud, kuna tagastamata krediidisumma on hageja arvestuste kohaselt 1353,61 eurot

ning see kuulub väljamõistmisele kostjatelt solidaarselt.

Hageja taotles K. Rannamäelt lisaks põhivõlgnikuga solidaarselt viivise väljamõistmisele

seaduses sätestatud määras ka lepinguga kokkulepitud intressimääras – 27,50% aastas

(0,075% päevas) viivise väljamõistmist. Hageja poolt väljaarvestatud lepingujärgne viivis

kuni 6. juunini 2012 on 1553,98 eurot. Kuna hageja taotles ka lisanduva viivise

väljamõistmist TsMS § 367 alusel, arvestas kohus kõigepealt välja viivise kuni kohtuotsuse

tegemiseni seadusjärgses määras, mis kuulub väljamõistmisele kostjatelt solidaarselt.

Seadusjärgne intressimäär ajavahemikul 7. juunist 2012 kuni 8. augustini 2012 oli 8% aastas

ehk 0,022 % päevas. Märgitud ajavahemikul on kostjad olnud tagastamata krediidisumma

1353,61 eurot tagastamisega viivituses 62 päeva, seega on viivis 18,46 eurot. Lisades selle

hageja poolt arvestatud viivisele – 808,26 eurot, kujuneb solidaarselt väljamõistmisele

kuuluvaks

viivise

summaks

826,72

eurot.

Lisaks

kostjatelt

solidaarselt

viivise

väljamõistmisele seaduses sätestatud määras tuleb kostja K. Rannamäelt välja mõista

täiendavalt viivis kuni põhivõla ulatuseni, s.o 526,89 eurot. Käesolevas asjas ei ole hageja

viivise nõuet K. Rannamäelt põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostja K. Rannamäelt täiendava viivise

väljamõistmiseks põhivõlga ületavas osas rahuldamata. Seega kuulub kostjatelt hageja kasuks

solidaarselt väljamõistmisele 2180,33 eurot (tagastamata krediidisumma 1353,61 eurot +

viivis 826,72 eurot) ning kostja K. Rannamäelt 2425,93 eurot (intress 1684,67 eurot + lepingu

sõlmimise tasu 40,67 eurot + võla sissenõudmisega seotud kulu 173,84 eurot + viivis kuni

tasumata põhivõlgnevuse suuruseni 526,75 eurot).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. K. Rannamägi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist

K. Rannamäge puudutavas osas ja uue otsuse tegemist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) rikkus esimese astme kohus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et ei võimaldanud

K. Rannamäele esindajat, mistõttu jäid isiku õigused kohtumenetluses kaitsmata.

Kohtuistungi 6. augusti 2012 protokollist ja kohtuotsusest nähtub, et kostja 2 haridus ja

teadmised ei ole piisavad end kaitsmiseks antud vaidluses. Seetõttu ei suutnud kostja 2

osaleda kohtumenetluses täisväärse menetlusosalisena. Kohtuistungi protokollist nähtub, et

esindatav ei saanud realiseerida oma TsMS § 351 lg 1 tulenevat õigust arutada kohtuga antud

tsiviilasjas vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui õiguslikust küljest;

2) nähtub kohtuistungi 6. augusti 2012. a protokollist, et kostja 2 avaldas kohtule soovi

määrata talle esindaja. Esindatav kordas seda palvet mitmel korral. Toimiku materjalidest ei

nähtu, et kohus enne asja sisulist arutamist selgitas esindatavale võimalust saada riigi

õigusabi. Kohus rikkus sellega TsMS § 217 lg-t 8;

3) oli K. Rannamägi teiste menetlusosalistega võrreldes ebavõrdses seisus põhiseaduse § 12 ja

TsMS § 7 tähenduses, kuna hagejat ja kaaskostjat esindasid juriidiliselt haritud esindajad;

4) kohaldas kohus vääralt materiaalõiguse normi, jättes tähelepanuta krediidiasutuse seaduse

§ 83 lg 3;

5) pidi kohus TsÜS § 11 ja TsMS § 526 alusel tuvastama, kas K. Rannamägi oli teadlik

sellest, missugused tehingud on J. Pedajasel lubatud teha eestkostja nõusolekuta.

Kohtuotsusest nähtub, et tarbijakrediidilepingu sõlmimisel töötas J. Pedajas Erastvere

Hooldekodus. Kostjal 2 ei olnud tal kahtlusi selle kohta, et kostjal 1 oleks keelatud võtta laenu

või teha muid sarnaseid tehingud. Kostjal 1 oli alati raha ja ta ostis tihti üsna kalleid esemeid.

Seega eksis kohus VÕS § 142 lg 5 kohaldamisel;

6) jättis kohus tähelepanuta krediidiasutuste seaduse § 83 lg-s 3, TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6

lg 1 tulenevad kohustused. Laenuandja on jätnud täielikult kontrollimata kaaskostja ja

esindatava juba olemasolevad rahalised kohustused ja maksekohustuste täitmise. Vastasel

juhul oleks hageja olnud teadlik tegelikest asjaoludest kaaskostja terviseseisundi kohta.

Tekkinud olukord on põhjustatud hageja enda tegevusest VÕS § 101 lg 3 mõttes.

6. Bigbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellandil olnud piisavalt aega esindaja leidmiseks või õigusabi taotluse esitamiseks.

Hagiavaldus esitati 8. juunil 2010. Istung toimus 6. juunil 2012. Kohtuistungi protokollist

nähtuvalt oli apellant hagimenetluse toimumisest teadlik. Apellant ei ole enne kohtuistungit

esindajat otsinud ega riigi õigusabi taotlust esitanud. Seega on apellant teadlikult viivitanud

õigusabitaotluse esitamisega kaks aastat. Apellandi käitumist õigusabi taotluse esitamisega

viivitamisel ei saa lugeda heauskseks käitumiseks;

2) väidab apellandile riigi õigusabi korras määratud esindaja apellatsioonikaebuses, et

apellant ei ole suutlik ennast ise kohtumenetluses esindama. Apellandil on olemas õigus- ja

teovõime ning apellant ei ole tõendanud, et tal puuduks keskmisele inimesele vastav

arusaamisvõime. Apellant on näidanud üles arusaamis- ja analüüsi- võimet põhjendades

kohtuistungil laenulepingu käendamist. Apellandil oli võimalus kohtumenetluses seisukohti

võtta ja ta realiseeris selle võimaluse kohtuistungil;

3) vastutab apellant vastavalt VÕS § 142 lg 5 alusel käendatava kohustuse ees täies ulatuses.

Apellant on apellatsioonikaebuses ning istungil tunnistanud, et teadis laenusaaja

teovõimetusest. Teades isiku teovõimetusest peab eeldama, et teovõimetu isik on teovõimetu

täies ulatuses. Seega oli käendaja teadlik võimalusest, et laenusaaja on täies ulatuses

teovõimetu ja soovis neil asjaoludel siiski põhivõlgniku kohustust käendada. Apellant pidi

seega tulenevalt oma töökohustustest ja selle käigust teatavaks saanud infost olema teadlik

laenusaaja teovõimetuse ulatusest. Vastavalt 6. juuni 2012 istungi protokolli andmetele oli

apellant oma sõnade kohaselt nõus laenu käendama, kuna laenusaaja võlgnes talle raha. Seega

on apellant piiratud teovõimega isiku kohustust käendanud eesmärgiga omandada väljastatav

krediit. Tegemist on teadliku otsusega, mille eest käendaja ka vastutab;

4) on lepingust tulenev laenukoormus olnud mõistlik ja jõukohane, kuna laenusaaja on

krediidilepingu sõlmimisele järgnevalt 16 kuud tasunud maksegraafiku järgseid makseid

korrektselt ise.;

5) kohustus hoopis apellant tulenevalt p-s 3.2 viidatud informeerimiskohustusest viivitamatult

ja ausalt teavitama krediidiasutust kõigist asjaoludest, mis võivad takistada korrektset

tasumist. Apellant on informatsiooni varjanud, käitunud seega lepingulises suhtes pahauskselt

ning sellest tulenevalt ei saa apellandi vastutust lepingust tulenevate kohustuste täitmisel

vähendada või piirata;

6) on vastustaja laenusaaja ja käendaja maksevõimet hinnatud KAS § 83 lg-le 3 vastavalt.

Vastustaja on krediidi väljastamisel eelnevalt analüüsinud krediidisaaja ning käendaja

kontoväljavõtteid ning sooritanud päringud maksehäireregistrisse ning portaali Ametlikud

Teadaanded. Informatsioon võlgniku tervisliku seisundi kohta on aga konfidentsiaalne. Seega

ei saa tervist puudutava info arvestamata jätmist lugeda vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumiseks;

7) ei kuulu krediidiasutuste seadus eraõiguslikus vaidluses kohaldamisele. Nimetatu on

haldusõiguse valdkonda kuuluv õigusakt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise

osaliselt tühistada - s.o osas, milles kohus mõistis K. Rannamägilt käendajana solidaarselt

J. Pedajasega välja 2180,33 eurot alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse ja seadusjärgse

viivise katteks (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

otsuse, millega jätab Bigbank AS-i hagi Ksenija Rannamägi vastu selles osas rahuldamata.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsuse lõppjäreldused jätta muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus

rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et ei võimaldanud apellandile,

K. Rannamäele, riigi õigusabi korras esindajat. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud

K. Rannamägi maakohtu menetluses enne kohtuistungit kohtule mistahes kirjalikke

dokumente, sh ka mitte taotlust riigi õigusabi saamiseks. Advokaadi määramist on

K. Rannamägi esmakordselt taotlenud maakohtu 06.06.2012.a istungil, märkides, et ei

pidanud seda seni vajalikuks, kuna menetluses osales J. Pedajas ise. Samas nõustus

K. Rannamägi maakohtu istungil asja sisulise arutamise lõpetamisega ega taotlenud asja

arutamise edasilükkamist. Pärast maakohtu istungit on K. Rannamägi esitanud ka

vormikohase

taotluse

riigi

õigusabi

saamiseks,

märkides,

et

soovib

õigusabi

apellatsioonkaebuse

esitamiseks

ringkonnakohtule.

Selle

taotluse

maakohus

oma

08.08.2012.a määrusega ka rahuldas.

TsMS § 217 lg 8 kohaselt, kui kohus leiab, et menetlusosaliseks olev füüsiline isik ei ole ise

võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta,

selgitab kohus talle võimalust saada riigi õigusabi.

9. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu maakohtu istungi protokollist niisuguseid asjaolusid,

mille põhjal maakohtul pidanuks tekkima veendumus, et K. Rannamägi ei ole ise võimeline

oma õigusi kaitsma ja tema olulised huvid võivad jääda advokaadi abita kaitseta. Kohtul oli

alust eeldada, et õigus- ja teovõimeline isik suudab kohtumenetluses osaleda ka isiklikult,

arvestades seda, et K. Rannamägi andis kohtuistungil selgitusi vaidlusaluse võlasuhtega

seotud faktiliste asjaolude - s.o tema suhete kohta põhivõlgniku J. Pedajasega, käenduse

sõlmimise aluseks olnud kaalutluste jms kohta. Muuhulgas on maakohus andnud

K. Rannamägile 08.08.2012.a määrusega menetlusabi põhjendusel, et taotleja varaline seisund

ei võimalda tal menetluskulusid suuremate raskusteta kanda, ning mitte seetõttu, et isik ei

oleks võimeline adekvaatselt aru saama tsiviilkohtumenetluse tähendusest ja võimalikest

tagajärgedest.

Kolleegium märgib lisaks, et kuna maakohtu otsuse edasikaebamisel esindas K. Rannamäge

riigi õigusabi korras advokaat, siis oli võimalikud õigusteadmistega esindaja puudumisega

kaasnenud

minetused

või

menetluslik

ebavõrdsus

võimalik

kõrvaldada

apellatsioonimenetluses.

10. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu kohaldanuks maakohus ebaõigesti

krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3. Nimetatud säte kohustab krediidiasutust laenude andmisel

ja

jälgimisel

järgima

krediidiasutuse

sisemisi

krediteerimise

põhiprintsiipe,

häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi

rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid

kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kolleegiumi arvates ei nähtu asja

materjalidest niisuguseid asjaolusid, mis ilmselgelt viitaksid vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisele vastustaja poolt.

Lisaks märgib kolleegium, et vastutustundliku laenamise põhimõtte võimaliku rikkumise

tagajärjeks ei ole mitte kohustusest vabanemine, vaid krediidisaajal (s.o põhivõlgnikul) võib

tekkida õigus nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt

ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 p 25). Käesoleval juhul ei ole põhivõlgnik

niisugust nõuet esitanud ega teostanud tasaarvestust võlausaldaja (vastustaja) nõudega,

millises ulatuses oleks käendaja VÕS § 149 lg 3 järgi õigustatud täitmisest keelduma.

11. Õige on apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt K. Rannamägi kui

käendaja vastutus kohaldub VÕS § 142 lg 5 järgi üksnes eeldusel, et apellant kui J. Pedajase

poolt võetud laenu käendaja oli käenduslepingu sõlmimise ajal teadlik põhivõlgnik

J. Pedajase piiratud teovõimest ja sellega kaasnevast laenulepingu kehtetusest.

VÕS § 142 kohaselt kujutab käendus endast aktsessoorset isiklikku tagatist, mille puhul ei

teki üldjuhul käendaja vastutust, kui käendatav kohustus on kehtetu või kui selline kohustus

lõpeb. Seadusandja on aga pidanud vajalikuks seda tagajärge korrigeerida muuhulgas juhul,

kui käenduslepingu sõlminud käendaja on käenduslepingu sõlmimisel teadlik, et käendatava

kohustuse aluseks olev tehing on kehtetu põhivõlgniku teovõime piiratuse tõttu (VÕS § 142

lg 5). Kui käendaja sellest hoolimata sõlmib käenduslepingu, loeb seadusandja sellisest

käitumisest välja tahte vastutada hoolimata käendatava kohustuse kehtetusest või selle

täitmise nõuet välistavatest vastuväidetest. Sellisel juhul loeb seadusandja, et käendaja on

käenduslepingu sõlmimisega andnud garantii VÕS § 155 tähenduses, mis tagab põhivõlgniku

kohustuse nõuetekohase täitmise. Garantiist kui tagatava nõudega mitteseotud e

mitteaktsessoorsest tagatisest tulenevate nõuete maksmapanek ei eelda tagatava nõude

olemasolu või kehtivust, vaid üksnes garantiinõude eelduseks olevate asjaolude formaalset

täitmist (kohustuse täitmata jätmist võlgniku poolt).

12. Käesoleval juhul on hageja Bigbank AS maakohtule 06.06.2012.a esitatud muudetud

hagiavalduses tuginenud asjaolule, et hooldekodu töötajana pidi Jaak Pedajase käendaja

Ksenija Rannamägi olema teadlik, et Jaak Pedajas on kohtu poolt teovõimetuks tunnistatud.

Apellant K. Rannamägi on maakohtu istungi protokollist nähtuvalt sõnaselgelt avaldanud

järgmist: „ […] kui sõlmisin käenduslepingut, teadsin, et on piiratud teovõimega […]“ (t lk

94).

TsMS 231 lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline

nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine

protokollitakse. Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine vastaspoole faktilise väitega (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 11, samuti 3-2-1-129-11, p 12). TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib

omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab,

et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt

oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks.

13. Ringkonnakohus leiab, et K. Rannamägi poolt maakohtu istungil avaldatu näol oli

tegemist tingimusteta ja selgesõnalise nõustumisega hageja väitega, mille kohaselt

K. Rannamägi kui käendaja pidi Erastvere hooldekodu töötajana olema teadlik J. Pedajase

piiratud teovõimest. Kuna käendaja K. Rannamägi kinnitas, et oli J. Pedajase teovõime

piiratusest teadlik, ei pidanud hageja esitama nimetatud asjaolu kohta täiendavaid tõendeid.

Asjakohane ei ole ringkonnakohtu istungil avaldatu, mille kohaselt ei pidanud käendaja

maakohtu istungil öelduga silmas põhivõlgniku teovõimetust vaid hoopis töövõimetust.

Apellant ei ole menetluses tuginenud sellele, et maakohtu istungi protokoll sisaldaks

ebatäpsusi ning et selles oleks kajastatud menetluse käigus toimunut ebaõigesti. Muuhulgas ei

ole sellekohaseid väiteid esitatud ka apellatsioonkaebuses.

14. Materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist või menetlusnormi rikkumist ei nähtu

ringkonnakohtu arvates sellest, et maakohus ei ole eraldi tähelepanu pööranud K. Rannamägi

teadlikkusele J. Pedajase teovõime piiratuse ulatusest, s.o sellest, kas ja missuguseid tehinguid

oli J. Pedajasel lubatud teha eestkostja nõusolekuta. Kohtuistungil avaldatu kohaselt oli

K. Rannamägi käenduslepingu sõlmimise ajal teadlik J. Pedajase piiratud teovõimest. Nii

käenduslepingu sõlmimise ajal kui ka käesoleval ajal kehtiva TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on

piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne

tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Tegemist on

piiratud teovõimega isiku huvide kaitseks sätestatud üldreegliga, mille kohaselt tuleb üldjuhul

eeldada piiratud teovõimega isiku poolt tehtud mitmepoolse tehingu kehtetust. Seejuures ei

sõltu tehingu kehtivus või kehtetus sellest, kas tehingu teine pool oli teadlik teise poole

teovõime piiratusest või selle ulatusest. Ringkonnakohus leiab, et ka käendaja vastutuse puhul

tuleb juhinduda samadest kaalutlustest, s.o olles teadlik põhivõlgniku teovõime piiratusest,

pidi käendaja eeldama, et sõlmitav laenuleping kui mitmepoolne tehing on TsÜS § 11 lg 1

alusel tühine.

Eeltoodut arvestades luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et K. Rannamägi kui

J. Pedajase poolt võetud laenukohustuse käendaja oli käenduslepingu sõlmimisel teadlik

J. Pedajase piiratud teovõimest. Kolleegiumi arvates hõlmab käendaja teadlikkus

põhivõlgniku teovõime piiratusest ühtlasi ka käendaja teadlikkust sellega kaasnevast

õiguslikust tagajärjest, s.o tehingu tühisusest. Järelikult ei vajanud asjas täiendavalt

tõendamist asjaolu, kas K. Rannamägi oli käenduslepingu sõlmimisel lisaks teadlik ka sellest,

et kohustub käendama kehtetut võlasuhet, mis toob tema jaoks kaasa garantiisarnase

vastutuse. Seega on põhjendatud kohaldada asjas VÕS § 142 lg 5.

15. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohaldanud materiaalõigusnormi ebaõigesti osas,

milles kohus mõistis kostjatelt 1 ja 2 hageja kasuks solidaarselt välja 2180,33 eurot (sh

1353,61 eurot põhivõlgnevusena ja 826,72 eurot viivisena) alusetu rikastumise sätete alusel.

Nagu eelpool märgitud, vastutab käendaja VÕS § 142 lg 5 alusel samamoodi nagu garantii

andmise puhul. Sisuliselt tuleb lugeda, et käendaja on käenduslepingu sõlmimisega andnud

garantii VÕS § 155 tähenduses. Käesolevas asjas tuleb seega lugeda, et Ksenija Rannamägi

on andnud Bigbank AS-ile garantii, mille maksimumulatuseks on käenduslepingus märgitud

vastutus. Kuigi reeglina ei ole garantiijuhtum seotud põhikohustuse täitmisega, siis arvestades

VÕS § 142 lg 5 ja § 155 koostoimet, on käesoleval puhul garantiijuhtumiks kohustuse

mittetäitmine.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et korraga pole võimalik kohaldada garantiivastutust ja

käenduslepingust tulenevat solidaarvastutust. Käendaja loetakse sisuliselt garantii andnuks,

kusjuures sätte eesmärgiks on kaitsta võlausaldajat olukorras, kus käendaja oli teadlik

võlgniku võimetusest kohustuste eest vastutada. VÕS § 142 lg 5 mõtte kohaselt eeldatakse, et

käendaja võtab enda kanda põhivõlgniku kohustuste eest vastutamise sõltumata sellest, et

põhivõlgniku kohustuse aluseks olev tehing on kehtetu. Seega ei saa tulla kõne alla

solidaarvastutus.

VÕS § 65 lg 1 kohaselt saab solidaarkohustuseks lugeda võlgnike paljusust võlasuhtes, mille

puhul võlausaldaja saab võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmist nõuda kõigilt kohustatud

isikutelt ühiselt kui ka igalt kohustatud isikult eraldi. Käesoleval juhul on maakohtu otsusega

tuvastatud J. Pedajase poolt tehtud tehingu (laenulepingu) tühisus TsÜS § 11 lg 1 alusel ning

vastavalt TsÜS § 84 lõikele 1 on hageja nõue J. Pedajase vastu rahuldatud alusetu rikastumise

sätete (VÕS § 1028 lg 1) järgi. Seega puudus J. Pedajasel hagejaga kehtiv lepinguline suhe.

K. Rannamägi vastutus seevastu tuleneb VÕS § 142 lg 5 ja § 155 lg 2 koostoimes tekkinud

garantiisuhtest. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et J. Pedajas ja K. Rannamägi

ei vastuta seega Bigbank AS-i ees samast võlasuhtest tulenevalt.

17. Ringkonnakohtu arvates puudub alus solidaarvastutuse kohaldamiseks. Alusetu

rikastumise sätete alusel saab vastutada üksnes isik, kes alusetult rikastus, s.o kellele tühise

tehingu alusel anti üle rahalised vahendid. Vaidlust ei ole selles ning maakohus on

tuvastanud, et alusetult rikastunuks sai lugeda põhivõlgniku J. Pedajase, kellele hageja andis

üle kokku 3796,35 eurot, millest J. Pedajas on tagastanud kokku 2442,74 eurot. VÕS § 142

alusel ei laiene käendaja vastutus põhivõlgniku alusetu rikastumise sätetest tulenevale

kohustusele võlausaldaja ees. Samuti ei näe solidaarvastutust ette VÕS § 155, millega

sätestatakse garantiivastutuse põhimõtted. Eeltoodust tulenevalt ei vastuta K. Rannamägi

J. Pedajase kohustuse eest tasuda AS-le Bigbank 2180 eurot (sh tühise tehingu alusel saadud

1353,61 eurot ja viivis summas 826,72 eurot) ning kohtuotsuse resolutsiooni p 2 tuleb

vastavas osas muuta.

Kolleegiumi arvates on esitatud seisukoht kooskõlas VÕS § 142 lg 5 mõttega, mille kohaselt

võrdub käendaja vastutus kahjuga, mis tekkis võlausaldajal käendatud kohustuse täitmata

jäämise tõttu. Kuna alusetult üleantud rahasumma on veel tagastamata osas põhivõlgnik

J. Pedajaselt maakohtu otsusega välja mõistetud, ei ole alust lugeda võlausaldajal Bigbank

AS-l selles osas kahju tekkinuks.

18. Kuna VÕS § 142 lg 5 alusel vastutab käendaja selle kahju eest, mis tekkis võlausaldajal

käendatud kohustuse täitmata jäämise tõttu, on põhjendatud mõista K. Rannamägilt välja

võlgnevus selles ulatuses, mida ei saa lepingu tühisuse tõttu sisse nõuda põhivõlgnikult.

Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti mõistnud K. Rannamägilt hageja kasuks välja

2425,93 eurot (sh sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1684,67 €, lepingu

sõlmimise tasu 40,67 €, võla sissenõudmisega seotud kulu 173,84 € ja sissenõutavaks

muutunud viivis tagastamata krediidisummalt aastas kuni tasumata põhivõlgnevuse suuruseni

526,75 €) VÕS § 142 lg 5 ja § 155 lg 2 alusel.

Pooled ei ole vaidlustanud hageja esitatud võlgnevuse ega viiviste arvestust, millises osas

maakohus luges hageja nõuded põhjendatuks. Seetõttu ei pea ringkonnakohus TsMS § 651

lg 1 alusel vajalikuks nõuete arvestust täiendavalt kontrollida.

19. Apellant K. Rannamägi esitas ringkonnakohtu istungil taotluse määrata TsMS § 445

alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg. Apellant ei teinud konkreetset

ettepanekut, milliseks tähtajaks ja missuguse maksegraafiku alusel sooviks ta temalt

väljamõistetavat summat tasuda. Vastustaja leidis, et sellisel täpsustamata kujul taotlust ei ole

võimalik rahuldada.

Lähtudes apellandi poolt kohtule avaldatud asjaoludest (apellandil igakuine sissetulek üksnes

pensioni näol, lisaks muud laenukohustused) ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohtuotsuse

täitmise korda TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks määrata ilma, et apellant oleks teinud piisavalt

konkreetse ettepaneku võlgnevuse tasumiseks ja vastustaja saanud selle kohta oma seisukohta

avaldada.

Seega

tuleb

apellandi

taotlus

kohtuotsuse

täitmise

korra

ja

tähtaja

kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt on pooltel võimalik asjas kompromiss

sõlmida veel kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Samuti võib kõne alla tulla TMS §

45 alusel täitemenetluse peatamine, pikendamine või ajatamine kohtumääruse alusel, kui

menetluse jätkamine osutub võlgniku suhtes ebaõiglaseks, arvestades seejuures ka sissenõudja

huvisid ning muid asjaolusid, sh võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda.

20. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotust.

Maakohus jaotas menetluskulud § 163 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Ringkonnakohus ei muuda hagi rahuldamise ulatust tervikuna, s.o hagi rahuldatud osaks jääb

endiselt 55 % nõudest. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vastuta kostjad hageja

nõuete täitmise eest solidaarselt, vaid erinevate võlasuhete alusel, siis puudub ringkonnakohtu

arvates alus kohustada kostjaid kandma solidaarselt ka menetluskulusid. Menetluskulude

jaotus tuleb määrata kindlaks kummagi kostja suhtes eraldi.

Kohtuotsusega on kostjatelt hageja kasuks kokku välja mõistetud 4606,26 eurot, millest

J. Pedajase kanda jääb 2180,33 eurot (47 % hageja nõudest) ja K. Rannamägi kanda 2425,93

eurot (s.o 53 % hageja nõudest). Ringkonnakohus leiab, et J. Pedajase kanda tuleb jätta 25 %

ja K. Rannamägi kanda 30 % maakohtus kantud menetluskuludest.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1

alusel menetlusosaliste endi kanda. Kohus ei pea võimalikuks apellatsiooniastme

menetluskulude jaotamist maakohtus kantud kuludega samal viisil, kuna maakohtu otsust ei

vaidlustanud põhivõlgnik J. Pedajas ning kulud tuleb jaotada K. Rannamägi ja Bigbank AS-i

vahel. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt apellatsioonkaebuse, kuid ei muutu hagi

rahuldamise

ulatus

tervikuna.

Seetõttu

ei

pea

ringkonnakohus

võimalikuks

ka

apellatsioonimenetluse kulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

21. Ringkonnakohtu 05.11.2012.a määrusega anti K. Rannamägile menetlusabi, vabastades ta

apellatsioonkaebuse

esitamisel

osaliselt

riigilõivu

tasumisest

summas

eurot.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, samuti

K. Rannamägi majanduslikku seisundit, esineb TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud alus vabastada

K. Rannamägi menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest täielikult.

Tartu Maakohtu 08.08.2012.a määrusega anti K. Rannamägile riigipoolset menetlusabi riigi

õigusabi näol kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega jäävad K. Rannamägile

kohtumenetluses määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/