2-12-3117/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-3117

Tsiviilasi

B.H. hagi J.H. vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.H. apellatsioonkaebus

J.H. apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1305 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) B.H. (IK XXX, elukoht: XXXX)

Seaduslik esindaja: A.V. (IK XX; e-post: XXX,

lepinguline esindaja advokaat Margus Sorga (e-post:

margus.sorga@bnt.ee)

Apellant (kostja) J.H. (IK XXX, XXXX)

Lepinguline esindaja: Gunnar Leht (Narva mnt 25, 51013

Tartu; gunnar@campus.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012.a

otsus osaliselt – s.o kohtuotsuse resolutsiooni p 6 osas,

millega kohus mõistis J.H. lt B.H. kasuks välja viivise

igakuise elatisraha maksmisega viivitamisel VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7 % aastas)

alates nõude sissenõutavaks muutumisest, s.o alates

kalendrikuu 2. kuupäevast, kuni vastava nõude kohase

täitmiseni. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

B.H. hagi J.H. vastu tulevikus tasumisele kuuluvatelt

elatissummadelt etteulatuva viivise väljamõistmise osas

rahuldamata.

2. Rahuldada J.H. apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta B.H. apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kummagi

apellatsioonkaebuse esitaja enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. B.H. esitas 20.01.2012 maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse J.H. lt elatise

saamiseks summas 160 eurot kuus. J.H. esitas nõudele vastuväite ning 08.05.2012 määrusega

andis kohtunikuabi asja üle hagimenetlusse.

Hagiavalduses palus B.H. J.H. lt välja mõista:

- elatise ajavahemiku jaanuar 2012 – mai 2012 eest ühekordse maksena 385 eurot;

- elatise alates 01.06.2012 igakuiselt 145 eurot kuni Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära või muu seadusest tuleneva alammäära muutumiseni; pärast kuupalga

alammäära muutumist summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärale. Tasumise tähtpäevaks määrata iga kalendrikuu 01. kuupäev kuni hageja

täisealiseks saamiseni ja kui hageja täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse

omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis kuni vastava õppe

lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni;

Elatisemaksed palus hageja kanda oma seadusliku esindaja A.V. i arveldusarvele, pärast

täisealiseks saamist (tasumise kohustuse olemasolu korral) aga hageja enda arveldussarvele.

- viivise alates hagi esitamise päevast tasumata summalt 385 eurot kuni nõude täieliku

täitmiseni vastavalt VÕS § 113 lg 1.

- viivise igakuulise elatisraha maksmisega viivitamisel kuni vastava kohustuse täieliku

täitmiseni seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367).

Hagiavalduse kohaselt elas hageja kuni 2012. aasta jaanuarikuuni vaheldumisi isa ja ema

juures, alates jaanuarist 2012 püsivalt ema juures. Kostja on ülalpidamiskohustust täitnud

osaliselt ning ebapiisavalt: ajavahemiku 01.01.2012 kuni 21.05.2012 eest tasus kostja elatist

kokku 340 eurot (05.01.2012 50 eurot; 05.02.2012 70 eurot; 09.04.2012 80 eurot; 07.05.2012

70 eurot; 05.03.2012 70 eurot). 11.04.2012 tasus J.H. B. H. 181 eurot selgitusega

„tulumaksutagastus 2011“, mida hageja arvates ei saa lugeda elatisrahaks. Hageja nõuab

elatist alates 01.01.2012 s.o ajast kui ei ela enam kostja juures. Alates 01.01.2012 kuni hagi

esitamiseni s.o kokku 5 kuu eest on kostja minimaalseks ülalpidamiskohustuse summaks 725

eurot (5 x 145). Kostja tasus nimetatud ajavahemikul 340 eurot, seega 385 eurot ettenähtust

vähem.

2. Kostja J.H. palus jätta hagi rahuldamata ja elatis välja mõistmata. Kostja märgib, et

kuigi tema juures olid tütrele loodud kõik tingimused, otsustas hageja elada siiski oma ema

juures. Alates 2012. jaanuarist on kostja üritanud hagejat toetada keskmiselt 97,28 euroga

kuus. Kostja toetab pidevalt ka oma täisealist tütart M.H.,, kes käesoleval ajal õpib Tallinna

Tervishoiu Kõrgkoolis, keskmiselt 59 euroga kuus. Kostja peres kasvab veel 11.09.2010.a

sündinud A.H., kes on samuti kostja ja tema elukaaslase ülalpidamisel. Kostja elab oma

perega tema vanematele kuulunud ja isa ehitatud majas, millel on tema ja laste jaoks

emotsionaalne väärtus ning mille korrashoiuks ja renoveerimiseks võeti laenu, mida alates

2010. a maksab kostja koos elukaaslasega ja igakuine makse koos on intressidega 387,43

eurot. Kostjal tuleb iga kuu tasuda elektrienergia eest 93,59 eurot, mobiilside eest 93,68 eurot,

TV ja internet 26,38 eurot, vee ja kanalisatsiooni eest 18,16 eurot ja prügiveo eest 2,64 eurot.

Kostja elukaaslane tasub 2012. a maikuust tütre A.H. lasteaia teenuste eest 194,20 eurot.

Kostja viimase 12 kuu keskmine töötasu on 564,76 eurot, elukaaslase viimase 8 kuu keskmine

sissetulek on 192,94 eurot, alates jaanuarist 2011.a saab kostja elukaaslane vanemahüvitist

399,87 eurot kuus. Lisaks on sõlmitud väikelaenuleping, mille igakuine makse on 144,43

eurot. Arvestades kostja valmisolekut hageja ülalpidamiseks ja regulaarset elatisraha tasumist,

ei pea kostja põhjendatuks elatise väljamõistmist ega ka selle nõudmist 145 eurot kuus ja seda

tagasiulatuvalt. Kostja palub kohtul arvestada tema sissetulekut, senist panust ja teisi

ülalpeetavaid, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui hageja. Kostjal ei ole käesoleval ajal võimalik hagejat rohkemaga

toetada kui 75 euroga kuus, kuid on nõus vaheldumisi lapse emaga last ülal pidama enda

juures. Kostja leiab, et hageja abivajadus on tekkinud tema enda või tema ema ebamõistliku

käitumise tagajärjel (PKS § 103 lg 1). Kostja viitab PKS §-le 102, mis annab võimaluse

vähendada elatist alla miinimummäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

PKS § 101 lg 1 määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2012 otsusega B.H. hagi osaliselt.

Maakohus mõistis kostjalt välja elatise 204 eurot ühekordse maksena perioodi 1. jaanuar 2012

kuni 31. mai 2012 eest, viivise VÕS § 113 lg 1 määras elatise võlgnevuselt 204 eurot kuni

kohase täitmiseni; igakuise elatise 145 eurot alates 01. juunist 2012 kuni hageja täisealiseks

saamiseni s.o 01. juuli 2015.a ja viivise alates nõude sissenõutavaks muutumisest, s.o iga kuu

2. kuupäevast kuni vastava nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163

lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kohus märkis, et ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja vajadustest

ning tema tavalisest elulaadist ja arvestada kostja varalise seisundi ning temal alaealise lapse

olemasoluga. Kostja on 11.09.2010 sündinud A.H. isa, kuid kostjal ei ole kohtu arvates

ülalpidamiskohustust täisealise tütre ees, kes omandab rakenduskõrgharidust. See ei ole

põhi- või keskhariduse omandamine PKS § 97 lg-s 2 märgitud õppeasutuses. Hageja nõutud

145 eurot kuus on ülalpidamise alammäär. Kohus selgitas, et kuna seaduses sätestatud

elatusraha alammäär katab lapse ülalpidamiseks vaid hädavajalikud kulutused, siis ei tule

hagejal seaduses ettenähtud elatise alammäära osas elatise suurust ka eraldi põhjendada ega

tõenditega tõendada.

Kostja väitel on tema 12 kuu keskmine palk 564,76 eurot kuus, kuid asja materjalidest

nähtuvalt (tl 27-28) maksab tööandja kostjale kui kaugsõiduautojuhile lähetuse päevaraha, mis

on keskmiselt 716,13 eurot kuus. Kostja esitas kohtule Swedbank AS sõlmitud laenulepingud

koos lisade ja maksegraafikutega, mille kohaselt on kostja igakuised kohustused panga ees

kokku 387,43 eurot. Kuivõrd koos kostjaga on laenusaajaks ka tema elukaaslane, siis on

kostja enda kohustused panga ees kokku 193,72 eurot. Kostja on märkinud oma keskmised

püsikulutused ühes kuus kokku 234,45 eurot (elekter 93,59 eurot, mobiiltelefon 93,68 eurot,

TV ja internet 26,38 eurot, vesi ja kanalisatsioon18, 16 eurot ning prügivedu 2,64 eurot.

Kohus leidis, et eelduslikult tekivad nimetatud kulud (va kulu mobiiltelefoni eest) seoses

kostja kinnisasjaga, kus elab igapäevaselt ka tema elukaaslane. Seega ei ole põhjendatud

pidada seda kulu 140,77 eurot (234, 45-93, 68) vaid kostja kuluks. Kohtule esitatud tõenditest

(tl 70-74) nähtuvalt maksavad oma elukohaga seotud kulusid elukaaslased ühiselt, mistõttu on

kostja kulu sellest 70,39 eurot (140, 77 / 2). Kostja käsutusse jääb elamiskulude katteks seega

keskmiselt 923,10 eurot (564,76 + 716,13 – 193,72 – 93,68 – 70,39). Eeltoodust tuleneb, et

kostja sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal tasuda elatist minimaalmääras ilma enda

tavalist ülalpidamist kahjustamata. Elatisraha mahaarvamisel (923,10 – 145) jääb kostjale

endale 778,10 eurot. Kohus leidis, et makstes hagejale elatist seadusjärgses määras ei osutu

varaliselt vähem kindlustatuks ka kostja teine alaealine laps A.H. Kohtu hinnangul ei ole

kostjalt väljamõistetav elatis teda ebamõistlikult koormav ning üldjuhul säilib endine

elustandard.

Kohus selgitas vanema kohustust teha kõik endast olenev hankimaks sissetulek, mis tagab nii

tema enda kui alaealiste laste ülalpidamise vähemalt seaduses sätestatud alammääras.

Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus, millega tuleb

täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestada.

B. H nõudis hagis elatist tagasiulatuvalt alates 01.01.2012 kuni 31.05.2012 ühekordse

maksena 385 eurot. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on vaidlusalusel perioodil tema

kontole laekunud 531 eurot, kusjuures hageja ei ole elatisena arvestanud tulumaksutagastust

181 eurot ja sõbrapäeva raha 10 eurot. Hageja arvates täitis kostja kohustust osaliselt s.o

summas 340 eurot. Kohus tuvastas, et kostja on võimeline hagejale seadusjärgses määras

elatist maksma, seega täitis kostja seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust osaliselt, s.o

summas 541 eurot (451 + 70) 725 eurot (5 × 145) asemel. Kohus leidis, et hageja kontole

kostja poolt kantud 181 eurot tuleb lugeda tasutuks elatisena. Kohus ei omistanud tähtsust

asjaolule, et kostja kontole oli nimetatud summa kantud tulumaksutagastusena saadud

summana, samuti ei ole oluline, millisest rahast (töötasu, lähetuse päevaraha,

tulumaksutagastus) ülalpidamiskohustust täidetakse. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks

tagasiulatuvalt perioodi 01.01.2012 kuni 31.05.2012 eest ühekordse summana välja 240

eurot (725 – 521).

Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja taotlust mõista välja elatis kuni hageja põhi- või

keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte

kauem kui 21- aastaseks saamiseni (PKS § 97 p 2). PKS § 97 p 2 alusel on nõudeõigus

täisealiseks saanud lapsel ning käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole veel teada, kas hageja

täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist PKS § 97 p 2 märgitud

õppeasutustes.

Hageja viivisenõude luges kohus põhjendatuks märkides, et viivise rakendumine on sõltunud

kostjast enesest (seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse mittekohane täitmine).

Juhindudes TsMS § 445 lg 1 1. lauses sätestatust ja arvestades hageja taotlust, määras kohus

elatisraha hageja seadusliku esindaja pangakontole kandmise tähtpäevaks iga kuu 1. kuupäev.

Kohus selgitas kostjale, et igakordne elatise nõue muutub sissenõutavaks kuu 2. kuupäeval.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. B.H. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsus menetluskulude jaotamise osas ja teha selles uus otsus, millega jaotada menetluskulud

selliselt, et 96 % hageja menetluskuludest jääb kostja kanda.

Hageja leiab, et kohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 442 lg 8

menetluskulude jaotuse osas ja rikkus oluliselt TsMS § 163 lg 1 sellega, et jaotas

menetluskulud ebaõigesti.

Apellant märgib, et kohtuotsusega rahuldati suurem osa hagist, hagi jäeti rahuldamata vaid

181 euro ulatuses. Menetluskulude jagamisel ei saa kohaseks põhjenduseks lugeda seda, et

hagi jäeti osaliselt rahuldamata. Selline seisukoht ei ole kooskõlas ei menetlusseaduse ega

kohtupraktikaga. Hageja arvates on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud tema enda

kanda. Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi tuleb hagi osalise rahuldamise korral kulud

jätta kostja kanda proportsionaalselt rahuldatud osa suurusele. Kui esineb alus menetluskulude

väljamõistmiseks vastaspoolelt (hagi rahuldamine), siis on põhjendamatu jätta need poolte

endi kanda. B.H. leiab, et menetluskuludest tuleks 96 % jätta kostja kanda, kuna hagi jäi

rahuldamata 3-4 % hageja nõude ulatuses. Rahaliselt oli nõue 5 750 eurot (37 × 145 +

204+181), millest 181 eurot on 3,15 %. Hagi rahuldatud osa suuruse hindamisel ei oma

tähtsust see, et kohus mõistis elatise esialgu välja kuni B.H. täisealiseks saamiseni.

5. J.H. leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud alusetult ning rahuldamisele ei kuulu. Kohus

rahuldas hagi osaliselt, tulenevalt TsMS § 163 lg 1 oli kohtule antud pädevus ja voli jagada

menetluskulud võrdselt, jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga või jätta täielikult või

osaliselt poolte enda kanda. Kostjale jääb selgusetuks etteheide kohtule TsMS § 442 lg 8

põhjendamiskohustuse rikkumise osas. Kulude jaotuse määramisel ei olnud tegu poolte

faktiliste väidete ega tõendite analüüsimisega.

6. J.H. esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta tagasiulatuv elatisraha nõue ja viivisenõue rahuldamata ning määrata

igakuise elatisraha nõude põhjendatuse korral kostjalt väljamõistetava igakuise elatisraha

suuruseks 75 eurot alates 01. juunist 2012 kuni B.H. täisealiseks saamiseni s.o 01. juuli

2015.a. Elatisraha tasumise kuupäevaks määrata iga kuu 5. kuupäev.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on kohus otsuse tegemisel rikkunud õigusnorme ning hinnanud vääralt tõendeid. Kohus

jättis andmata hinnangu kostja viidatud asjaolule, et kuni hageja elas vaheldumisi mõlema

vanema juures, pretensioone ülalpidamise osas ei olnud. PKS § 103 lg 1 tulenevalt võib

kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata

või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige

juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku

käitumise tagajärjel. Kostja leiab, et hageja abivajadus on tekkinud tema enda või tema ema

ebamõistliku käitumise tagajärjel, kui hageja otsustas püsivalt elama asuda oma ema juurde;

2) leidis kohus ekslikult, et kostja käsutusse jääb elamiskulude katteks keskmiselt 923,10

eurot, arvestades sissetulekuna ka lisaks keskmisele palgale tööandja poolt kostjale kui

kaugsõidu autojuhile makstavat lähetuse päevaraha, Kostjale makstav päevaraha on mõeldud

kaugsõidus olles söömise, pesemise, puhkamise, ööbimise ja muu sarnasega seotud

igapäevasteks tasulisteks väljaminekuteks. Seni maksab tööandja küll iga sõidupäeva eest 32

eurot, kuid on õigus maksta ka vähem. Kui sõidupäevi on vähem, siis on ka päevarahade

summa väiksem. Seega ei ole päevarahade näol tegu igakuise stabiilse tulu, vaid

kuluhüvitisega;

3) on kohus kostja püsikuludena arvestanud elukaaslasega pooleks jagatud ühislaenu osa

193,72 eurot, mobiilsidekulu 93, 68 eurot ja elukaaslasega pooleks jagatud kommunaalkulud

70,39 eurot. Kohus on jätnud aga jagamata ja arvestamata elukaaslasega poolt igakuiselt

tasutava lasteaiamaksu 151,04 eurot, millest pool on 75,52 eurot. Kohus on ekslikult

tuletanud, et kostja sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal tasuda hagejale elatist

minimaalmääras ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Päevarahasid arvestamata

jääks kostja käsutusse keskmiselt 131,45 eurot (564, 6 - 193,72 - 93,68 - 70,39 - 75,52).

Sellele vaatamata on kostja koos oma elukaslasega toetanud hagejat alates 2012. aasta

jaanuarist kuni augustini keskmiselt 97,82 euroga kuus. Juhul, kui kohus leiab elatise nõude

kasvõi osaliselt põhjendatud olevat, palub J.H. arvestada kostja sissetulekut, temapoolset

ülalpidamist ja teist alaealist ülalpeetavat, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1

sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui hageja. Kostjal ei ole B. H. võimalik

toetada rohkem kui 75 euroga kuus. J. H. palub määrata elatisraha kandmise kuupäevaks iga

kuu 5. kuupäeva, mis on kostjal palgapäev. Kohus on lähtudes hageja taotlusest määranud

elatisraha kandmise kuupäevaks 1. kuupäeva, mis on kostjale äärmiselt ebasobiv.

7. B. H. vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta apellatsiooni rahuldamata.

Maakohus on tuvastanud kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ning õigesti

hinnanud esitatud tõendeid. Kohus on õigesti kostja sissetuleku hulka lugenud ka talle

makstavad päevarahad. Tegemist on vaieldamatult kostja sissetulekuga. Arvestades ainuüksi

kostja sissetulekuga, mis on keskmiselt 1 280, 89 eurot kuus, ei saa hagejale elatise maksmine

miinimummääras 145 eurot kostja tavapärast elustandardit kuidagimoodi kahjustada. Kohus

on õigesti järeldanud, et kostja teine alaealine laps ei osutuks varaliselt kuidagi vähem

kindlustatuks kui hageja. Hageja ei ole mingil viisil põhjustanud oma käitumisega seda, et

kostjal oleks õigus jätta temale elatis maksmata. Asjaolu, et B.H. elab ema juures ei õigusta

elatise tasumata jätmist.

Apellant esitas apellatsioonkaebuses taotluse määrata elatisraha maksmise päevaks iga kuu 5.-

kuupäev, mida ta esimese astme kohtus ei esitanud. Samuti esitas apellant alles

apellatsioonkaebuses väite, et elatise nõude põhjendatuse korral mõista elatis välja suuruses

75 eurot alates 01.06.2012. Viidatud väited tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja maakohtus

selliseid väiteid ei esitanud, mistõttu ei saanud maakohus ka selles osas ebaõiget lahendit teha.

Elatise maksmise kohustuse panemine 1. kuupäevaks on põhjendatud, sest elatist tasutakse

terve kuu eest ning apellandil ei ole keelatud tasuda elatist juba eelmisel kuul makstud

sissetuleku arvelt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise

tõttu osaliselt tühistada osas, millega kohus mõistis J.H. lt B.H. kasuks välja etteulatuva

viivise igakuise elatisraha maksmisel alates nõude sissenõutavaks muutumisest (kohtuotsuse

resolutsiooni p 6). Nimetatud osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

rahuldab osaliselt J.H. apellatsioonkaebuse.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab B.H.

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja J.H. apellatsioonkaebuses toodud taotlusi ja väiteid,

seejärel hageja B.H. apellatsioonkaebust.

9. Maakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud

miinimummääras (PKS § 101 lg 1). Riigikohus on korduvalt leidnud, et seadusega ettenähtud

minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise

uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist

piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-33-11,

p 21 ja nr 3-2-1-7-05, p 20). Seega ei tule hagejal miinimumsuuruses elatise nõude korral oma

minimaalseid vajadusi ka eraldi tõendada, nagu on õigesti märkinud ka maakohus.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on kostja alaealise lapsena tulenevalt PKS §-st 96

ja 97 p-st 1 õigustatud saama kostjalt ülalpidamist ning kostja on kohustatud hagejale

ülalpidamist andma. Kostja J.H. on vaidlustanud ülalpidamise andmise viisi, leides, et

rahalise elatise maksmise asemel saaks ta ülalpidamiskohustust B.H. suhtes täita sellega, et

B.H. elaks vähemalt osa ajast tema juures. Samuti vaidlustab J.H. väljamõistetava elatise

suuruse ning palub vähendada elatisesummat alla seaduses ettenähtud miinimummäära.

10. Kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist seotud ülalpidamiskohustuse

rikkumisega. Samas kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist

sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just

ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Kuna käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolu üle, et

kostja J.H. ei ole andnud B.H. le ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras, on

põhjendatud kostjalt rahalise elatise väljamõistmine. Kolleegium märgib, et PKS § 100 lg 1

kohaselt tuleb ülalpidamist anda üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks

on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul

viisil. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust

rahalise elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse

kasvatamises.

11. Asjakohatu on apellandi (kostja) seisukoht, nagu oleks hageja abivajadus tekkinud tema

enda või ema ebamõistliku käitumise tagajärjel, kui hageja otsustas asuda püsivalt elama oma

ema juurde, ning kostja tuleks PKS § 103 lg 1 alusel elatise tasumisest vabastada. Apellant on

jätnud tähelepanuta sama paragrahvi lõike 2, mis sätestab sõnaselgelt, et lõiget 1 ei kohaldata

ülalpidamiskohustuse puhul, mis on vanemal oma alaealise lapse vastu. Arvestades lapse

vanust (15 a) ja soovi ning ka kostja töö iseloomu (10 nädalat lähetuses, 5 nädalat puhkust)

tuleb pidada igati mõistlikuks, et lapse stabiilse elukorralduse tagamise huvides on tema püsiv

elukoht ema juures. Puudub igasugune alus kohustada hagejat muutma oma elukorraldust

selliselt, et ta elaks osa ajast kostja juures, ning kostja ei vabane ülalpidamiskohustuse

täitmisest sellega, et pakub hagejale võimalust kolida enda juurde.

12. Kohtu määratud elatise maksete tasumise tähtpäeva (iga kuu 1. päev) osas märgib

kolleegium, et elatist tasutakse kuu eest ette (vt PKS § 100 lg 4), mistõttu on tasumise

tähtpäev 1. kuupäeval põhjendatud. Nimetatud kuupäeva määramist taotles hageja juba

hagiavalduses ning kostjal oli võimalus omapoolsed vastuväited ja ettepanekud esitada nii

kirjalikus vastuses kui kohtuistungil. Kostja seda ei teinud. Seetõttu puudub alus heita

maakohtule ette kostja seisukohtade arvestamata jätmist ja menetlusnormide rikkumist või

materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist.

13. Elatise tagasiulatuva nõude esitamise õigus tuleneb PKS §-st 108. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et maakohus oleks nimetatud sätet kohaldanud

ebaõigesti. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatishagi kohtule esitamist. Käesoleval juhul on hageja esitanud tagasiulatuva elatise

nõude ajavahemiku eest 01.01.2012.a kuni 31.05.2012.a, s.o hagiavalduse esitamisele

eelnenud 5 kuu eest, mille vältel kostja ei täitnud nõuetekohaselt hageja ülalpidamise

kohustust. Maakohus on õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et nimetatud

ajavahemikul võlgnes kostja hagejale elatisena 725 eurot, millest kostja poolt tasutuks luges

kohus 521 eurot.

14. Apellant vaidlustas ka temalt viivise väljamõistmise. Ringkonnakohtu arvates on

apellatsioonkaebus selles osas põhjendatud osaliselt – s.o osas, milles maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja viivise igakuise elatisraha maksmisega viivitamisel VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutmisest, s.o alates kalendrikuu 2.

kuupäevast kuni vastava nõude kohase täitmiseni. Kolleegium leiab, et maakohus on selles

osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ning kohtuotsus kuulub resolutsiooni p 6

osas tühistamisele.

Õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmata jätmise korral viivist annavad VÕS § 113 lg 1 ja

TsMS § 367. TsMS § 367 kohaselt võib kohtult taotleda viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohtu

arvates tuleneb nimetatud sättest, et nn etteulatuva viivise väljamõistmine on võimalik juhul,

kui põhinõue ise on kohtuotsuse tegemise seisuga juba sissenõutavaks muutunud. Seega ei ole

alust mõista välja viivist elatise kui korduva kohustuse tulevikus täitmisele kuuluvate ja veel

mitte sissenõutavaks muutunud maksete tasumisega viivitamise puhuks. Sellisel juhul tuleneb

alus viivise nõudmiseks seadusest endast (VÕS § 113 lg 1).

Alust ei ole maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3

märgitud osas, millega kohus mõistis välja viivise protsendina elatise võlgnevuselt

ajavahemiku eest 01.01.2012 kuni 31.05.2012.a, kuna nimetatud osas oli elatise võlgnevus

juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud.

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti otsustanud ka kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava elatise suuruse, mõistes elatise välja seaduses sätestatud minimaalmääras.

Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit nähtud ette ülapidamise

suuruse määramisel arvestatava asjaoluna PKS § 99 järgi. Vastupidi, PKS § 102 lg 2 esimese

lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Siiski tuleneb PKS § 102 lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta

ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada

olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Üksnes erandina võib kohus

mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks

põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps,

kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed

õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Perekonnaseaduse mõtte ja eesmärgi

kohaselt on terve ja tööealine vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema

enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka tema laste ülalpidamise vähemalt seaduses sätestatud

alammääras, nagu on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-

93-08; 3-2-1-127-09).

16. Soovides tugineda asjaoludele, et elatise maksmisel miinimummääras osutub kostja teine

alaealine laps vähem kindlustatuks kui hageja ning kahjustub kostja enda tavaline elustandard,

lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt vastavate asjaolude tõendamise koormis.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud,

et ta on PKS § 102 lg 2 kirjeldatud olukorras. Tema võime elatist teenida, sh vajadusel leida

endale lisasissetulek, ei ole piiratud. J.H. sissetulek ja varaline seis võimaldavad tal tasuda

elatist hageja ülalpidamiseks PKS § 101 lg 1 sätestatud määras, kahjustamata seejuures teise

alaealise lapse A.H. ja kostja enda tavalist elustandardit.

17. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on põhjendamatult arvestanud

sissetulekuna ka apellandile kui kaugsõiduautojuhile makstavat lähetuskulude hüvitist.

Rahalise elatise maksmise kohustuse puhul ei oma tähtsust, millistest konkreetsetest

vahenditest (nt töötasu, lähetuskulude hüvitis, pärand, lotovõit, säästud jne) seda kohustust

täidetakse. Ebaõige ja põhjendamatu on käsitada sisetulekuna üksnes tulu- ja sotsiaalmaksuga

maksustatavat töötasu. Sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb vanema varalisi võimalusi

hinnates arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda (vt

Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12). Vanem peab tagama kõigile oma lastele

võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal.

Apellant heidab maakohtule ette, et viimane ei ole kostja püsikuludena arvestanud ja jaganud

tema elukaaslase poolt A.H. eest igakuiselt tasutavat lasteaiamaksu. Kolleegium möönab, et

1/2 lasteaiamaksust tulnuks maakohtul tõepoolest kostja püsikuluna arvestada, kuid see ei

muudaks lõppjäreldust, et J.H. varaline seis võimaldab igakuiselt tasuda B.H.

ülalpidamiseks seaduses ettenähtud määras elatist.

18. B.H. vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, leides, et menetluskulud

tuleks jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätta 96 % hageja

menetluskuludest jääb kostja kanda.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleneb TsMS

§ 163 lg-st 1 hagi osalise rahuldamise korral kohtule diskretsiooniõigus menetluskulude

jaotamise viisi määramiseks.

Õige ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks hagi jäetud rahuldamata üksnes 181 euro

osas, kuna sellele lisaks jättis maakohus hageja nõude rahuldamata ka selles osas, mis

puudutas elatise nõuet pärast täisealiseks saamist kuni õpingute lõpetamiseni (PKS § 97 lg 2).

Samuti tuleb ringkonnakohtu otsuse kohaselt jätta rahuldamata etteulatuva viivise nõue

tulevikus tasumisele kuuluvatelt elatise summadelt, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks.

Kolleegium leiab, et kuna elatise näol on tegemist tulevikku suunatud perioodiliste

maksetega, ei ole võimalik arvestada hagi rahuldamise ulatust protsentuaalselt ning sellest

tulenevalt määrata kulude jaotust vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Eeltoodust lähtudes on

ringkonnakohus seisukohal, et maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel õigesti poolte

menetluskulud kummagi poole enda kanda.

19. Vastavalt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja,

kui kaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jätta TsMS § 171 alusel kummagi

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellantide endi kanda. Kuigi

ringkonnakohus rahuldab osaliselt J.H. apellatsioonkaebuse, ei anna see alust kalduda

kõrvale TsMS §-s 171 sätestatust, kuna maakohtu otsust muudetakse üksnes osas, mis

puudutab tulevikus tekkida võivatelt elatise võlgnevustelt etteulatuvalt viivise väljamõistmist.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/