2-07-35034/124 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Määruse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-07-35034

Tsiviilasi

T.U. hagi V.U. , A.U. , T.B. ja J.V. vastu pärimisõiguse

tunnustamiseks,

pärandi

vastuvõtmise

tähtaja

ennistamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. aprilli 2013 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.U. , A.U. , T.B. ja J.V. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad:

Kostja I: V.U. (ik: XXX)

Kostja II: A.U. (ik: XXX)

Kostja III: T.B. (ik: XXX)

Kostja IV: J.V. (ik: XXX)

Määruskaebuse esitajate esindaja Raivo Edala

Vastustaja (hageja) – T.U. (ik: XX), esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Roman Golovenko

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 12. aprilli 2013 määrus muutmata.

Jätta A.U. määruskaebus läbivaatamata.

Jätta V.U. , T.B. ja J.V. määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kui

kaebuse hind ületab 200 eurot.

ASJAOLUD

1. T.U. esitas 31.07.2012 maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks

tsiviilasjas nr 2-07-35034 ja kohtu nõudel täpsustas avaldust 14.09.2012. Avaldus on esitatud

tsiviilasjas Tartu Ringkonnakohtus 04.06.2012 tehtud kohtuotsuse alusel. Kohtuotsuse

resolutsioonis märkis kohus, et menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäävad 75%

ulatuses solidaarselt kostjate, V.U. , A.U. , T.B. ja J.V. kanda ning 25% ulatuses hageja,

T.U. kanda. Kohtuotsus jõustus 05.07.2012.

Hageja avalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks tsiviilasjas riigilõivud 409,03 eurot ja

õigusabikulud 1547,58 eurot, kokku 1956,61 eurot, millest 75%, s.o kostjatelt hageja kasuks

solidaarselt väljamõistetavad menetluskulud moodustavad 1467,46 eurot. Lisaks palus hageja

määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2. Kuna menetluskulud jagati protsentide järgi, siis edastas kohus 13.09.2012 kostjate

teadaolevale esindajale, Marko Tiirikule, TsMS § 176 lg 2 alusel nõude kostjate

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, menetluskulude nimekirja ja menetluskulusid

tõendavate dokumentide esitamiseks 20 päeva jooksul kohtu nõude kättesaamisest. M. Tiirik

teatas 14.09.2012 kohtule, et tema volitused kostjate esindamiseks on lõppenud.

17.09.2012 edastas kohus kohtu nõude kostjatele isiklikult.

08.10.2012 esitasid kostjad kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

esitamiseks antud tähtaja pikendamiseks põhjusel, et neile ei ole jäänud mõistlikku aega

menetlusdokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks olukorras, kus nende esindaja ei ole

veel arvet väljastanud. Kostjad palusid kohtul pikendada tähtaega mõistliku ajani.

10.10.2012 määrusega pikendas kohus kostjatele kohtu nõude täitmiseks antud tähtaega kuni

01.11.2012.

Kohus edastas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos lisadega 10.10.2012

kostjatele

(koos

kirjaga

tähtaja

pikendamisest

kostjatepoolse

menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamiseks) ja kohustas kostjaid vastama avaldusele 30 päeva

jooksul avalduse kättetoimetamisest ning hoiatas, et tähtajaks vastuväiteid või vastust saamata

teeb kohus määruse üksnes hageja avalduse alusel.

A. U, T. U ja J. V toimetati hageja avaldus koos lisadega ja kohtu nõude täitmise tähtaja

pikendamise kiri kätte 22.10.2012 ning V. U 23.10.2012.

Kostjad hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid ja omapoolseid

menetluskulusid kohtule kindlaksmääramiseks ei esitanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. aprilli 2013 määrusega T. U avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ning määras V. U, A. U, T. B ja J. V solidaarselt

menetluskulud summas 853,21 eurot ning mõistis välja V. U, A. U, T. B ja J. V

solidaarselt 853,21 eurot (sh õigusabikulud 546,44 eurot ja riigilõiv 306,77 eurot) T. U

kasuks menetluskulude katteks.

Kohus kohustas määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni V. U, A. U, T. B ja J. V

solidaarselt tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Määruse kohaselt jäeti kostjate kanda solidaarselt 75% hageja menetluskuludest. Hageja

esitas avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kohtuotsuses sisalduva

kulude jaotuse alusel vastavalt TsMS § 174 lg-le 1. Avaldusele on lisatud arved ja selgitused.

Hageja taotleb tasutud riigilõivude, kokku 409,03 eurot, väljamõistmist kostjatelt.

409,03 eurost 75% on 306,77 eurot, mis tuleb juhindudes TsMS § 138 lg-test 1 ja 2 kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista.

Tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (TsMS § 6).

TsMS § 175 lg 1 (kehtiv redaktsioon alates 01.01.2013) kohaselt, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele

vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud

ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva

seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

Hagejat esindas menetluses TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele vastav lepinguline esindaja.

Menetluskulude sissenõudmise piirmäära määratlemisel tuleb lähtuda menetluskulude

tekkimise ajal menetluskulude küsimust reguleerinud õigusnormist. Riigikohus on lahendis

nr 3-2-142-09 (p 14) selgelt väljendanud seisukohta, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja

väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praegusel juhul

said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi

esitamise ajal. Hagi esitati 13.09.2007. Seega tuleb tsiviilasjas lepingulise esindaja kulude

väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja

ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmiseks piirmäärad“ § 1 lg-st 1, mille

kohaselt hagilt hinnaga kuni 30 000 krooni (hagi hind oli vastavalt Viru Maakohtu 28.07.2011

otsuses märgitule 1917,35 eurot ehk 30 000 krooni) kuulusid lepingulisele esindajale tehtud

kulutused hüvitamisele maksimaalselt summas 9500 krooni ehk 607,16 eurot ja seda kõigi

läbitud kohtuastmete peale kokku. Hageja lepingulisele esindajale tehtud kulutused summas

1547,58 eurot ületavad lubatud piirmäära. Seega vähendas kohus hageja õigusabikulusid

lubatud maksimaalse piirmäärani, s.o 607,16 eurot.

607,16 eurot oleks tsiviilasjas lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmääraks juhul, kui menetluskulud oleksid jäetud täies ulatuses kostjate

kanda. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäeti kostjate kanda 75% ulatuses. Eeltoodu

põhjal ei ole lepingulise esindaja kulusid põhjendatud hüvitada hagejale suuremas summas

kui 75% ülempiirist (607,16 eurost), s.o 455,37 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (kuna

hageja ei ole käibemaksukohustuslane) summas 91,07 eurot, kokku 546,44 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. V. U, A. U, T. B ja J. V esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 12. aprilli

2013 määruse tühistamist.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) sai J. V maakohtu 12.04.2013 määruse kätte 24.04.2013. Kuna kostjad kannavad üksteise

suhtes solidaarset vastutust, siis kostjad I-III on volitanud J. V nende nimel

menetlusdokumentidele tsiviilasjas nr 2-07-35034 vastama;

2) saatsid kostjad 31.10.2012, s.o tähtaegselt, hageja menetluskulude kindlaksmääramise

avaldusele oma esindaja Raivo Edala e-maili vahendusel Viru Maakohtu Rakvere

kohtumajale vastuse, kus vaidlustasid menetluskulude suuruse ja nõudsid tõendeid selle

kohta, et hageja on esitatud menetluskulud tegelikult kandnud. Vaatamata sellele märkis

kohus määruses, et kostjad ei vastanud hageja avaldusele tähtaegselt. Kohus jättis

ebaseaduslikult kostjate 31.10.2012 esitatud põhistatud vastuväited ja taotlused arvestamata;

3) ei vasta hageja esitatud menetluskulud tegelikkusele, on tõendamata, oluliselt ülepaisutatud

ja suures osas alusetud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-test 1 ja 2 lasub pooltel kohtumenetluses

tõendamiskoormus, mida hageja menetluskulude arvestamise osas ei ole täitnud. Hageja ja

kohus on kostjate suhtes tegutsenud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138

sätestatud hea usu põhimõtet rikkudes. Kostja ei vastuta selle eest, kui kohtute e-süsteemides

esinevad tõrked ja menetlusdokumendid ei jõua kohtuni õigeaegselt. Kostjad ei pea seetõttu

kaotama oma menetlustoiminguõigust. Kostjatel on õigus heauskselt loota, et nende poolt

kohtu aadressil saadetud menetlusdokumendid jõuavad õigeaegselt adressaadini. Kohus ei

nõudnud hagejalt TsMS § 174 lg 5 alusel menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente,

s.o maksekorraldusi, ei hinnanud nende kandmise ja menetluskulude suuruse otstarbekust

ning hageja esitatud arvete seotust tsiviilasja menetlusega ning tegi seetõttu kostjaid oluliselt

kahjustava menetlusdokumendi;

4) paneb vaidlustatud kohtumäärus avaldaja väga raskesse majanduslikku olukorda.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5. T. U vaidleb määruskaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) tuleneb määruskaebusest, et kostjate lepinguline esindaja saatis 31.10.2012 vastuse hageja

menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele e-posti aadressil virumkrakvere.info@just.ee.

Justiitsministeeriumi

veebileheküljelt

(http://www.kohus.ee/2351)

nähtuvalt

on

Viru

Maakohtu

Rakvere

kohtumaja

e-post

menetlusdokumentide

saatmiseks

vmkrakvere.menetlus@kohus.ee. Kostja esindaja saatis menetlusdokumendi veebileheküljele,

mida Viru Maakohus ei kasuta.

TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb

tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2

alusel on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks

tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud

tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 (p 14), et e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise

riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate

e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide

hajutamiseks saab saatja valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja

kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja

tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada

saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks

tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et

e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse.

TsMS § 336 lg 2 sätestab, et elektrooniline dokument loetakse kohtule esitatuks, kui see on

salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale

edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. Kui kohus ei saa dokumenti välja trükkida või

sellest koopiaid teha, teatatakse sellest viivitamata saatjale.

Kostjad ei ole esitanud kohtu elektroonilist automaatset kinnitust selle kohta, et nende vastus

oli kohtule edastatud. Seega kostjad ei ole tõendanud kohtule vastuse esitamist. Kuna kostjate

31.10.2012 vastus ei olnud kohtule esitatud, siis ei olnud kohtul võimalust seda dokumenti

määruse tegemisel arvestada;

2) on kostjate arvamus, et hageja poolt õigusabile tehtud kulutused on olulisel määral üle

paisutatud, suures osas alusetud ja ei ole tõendatud, paljasõnaline ning ekslik. Esiteks ei ole

kostjad konkretiseerinud, millised menetluskulud on üle paisutatud ja millised alusetud ning

antud arvamus ei ole põhjendatud. Teiseks on hageja esitanud kõik vajalikud dokumendid

nimekirjas

kajastatud

menetluskulude

tõendamiseks.

Hageja

esitas

kohtu

nõudel

maksekorraldused riigilõivude tasumise kohta ja samuti kõik hagejale esitatud arved osutatud

õigusabi eest. Arvetest nähtub teenuse osutaja, teenuse maksumus ja osutatud teenuste

kirjeldus (kliendi aruanded on arvete lisad). Kohus kohaldas õigesti TsMS § 175 lg 1 (kehtiv

redaktsioon alates 01.01.2013), millest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle,

võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks

suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Lepinguline esindaja

on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku

§-s 218 sätestatu kohaselt;

3) ei saa nõustuda kostjate väitega, et kohus pani nad väga raskesse majanduslikku olukorda.

Kostjad ise panid ennast sellisse olukorda. Kostjad vaidlesid hagile pikka aega alusetult vastu,

mis põhjustas suuri menetluskulusid. Kostjad jätkavad praegugi vaidlust, mis omakorda

suurendab menetluskulusid. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise seisuga

olid hageja menetluskulud 1956,61 eurot. Vaatamata sellele, et hageja põhilised nõuded

rahuldati, ei saa hageja kostjatelt menetluskulude hüvitamiseks rohkem kui 853,21 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 12.04.2013 määrus tuleb jätta muutmata ning

V. U, T. B ja J. V määruskaebus rahuldamata. A. U määruskaebus tuleb jätta läbivaatamata.

7. TsMS § 664 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse

saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis

maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. TsMS § 664 lg 2 kohaselt, kui

määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus

määruskaebuse määrusega läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A. U osas määruskaebuse ebaõigesti menetlusse

võtnud, sest A. U on määruskaebuse esitanud pärast määruskaebuse esitamiseks seaduses

sätestatud tähtaja möödumist.

TsMS § 661 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg nii hagimenetluses kui ka

hagita menetluses tehtud määruste puhul 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai kostja A. U maakohtu 12.04.2013 määruse kätte

17.04.2013. Toimiku III kd tl 83 oleva väljastusteate järgi on maakohtu määruse vastu võtnud

A. U poeg V.U. , kes on seda kinnitanud oma allkirjaga väljastusteatel. Seega oli A. U

maakohtu 12.04.2013 määruse peale määruskaebuse esitamise viimane päev 02.05.2013.

Kuna kostjate ühine määruskaebus esitati kohtule 03.05.2013, on määruskaebus A. U osas

esitatud pärast määruskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning A. U

määruskaebus tuleb jätta TsMS § 664 lg 2 alusel läbivaatamata.

Ringkonnakohus märgib, et kostjad on määruskaebusele lisanud 01.10.2012 volikirja, millega

V. U, A. U ja T. B on volitanud oma huve esindama R. Edalat ja J. V. Kuna nimetatud

volikiri esitati kohtule alles määruskaebuse lisana 03.05.2013, siis saatis maakohus

12.04.2013 määruse õigesti igale kostjale isiklikult ning määruskaebuse esitamise tähtaeg

hakkab kulgema iga kostja puhul vastavalt tema poolt kohtumääruse kättesaamisest.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud.

Maakohtu määruse peale esitasid 03.05.2013 ühise määruskaebuse kõik neli kostjat, paludes

maakohtu määruse tühistada. Kuna A. U osas jääb määruskaebus läbivaatamata, vaatab

ringkonnakohus esitatud määruskaebuse läbi kostjate V. U, T. B ja J. V osas.

Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus ebaseaduslikult arvestamata kostjate

vastuväited hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, mille kostjad saatsid

31.10.2012, s.o tähtaegselt, Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale. Kostjad leiavad, et nemad

ei vastuta selle eest, kui kohtute e-süsteemides esinevad tõrked ja menetlusdokumendid ei

jõua kohtuni õigeaegselt; kostjatel on õigus heauskselt loota, et nende poolt kohtu aadressil

saadetud menetlusdokumendid jõuavad õigeaegselt adressaadini. Kostjate arvates on hageja

esitatud menetluskulud tõendamata, oluliselt ülepaisutatud ja suures osas alusetud, kuid kohus

ei nõudnud hagejalt TsMS § 174 lg 5 alusel menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente,

ei hinnanud menetluskulude kandmise ja menetluskulude suuruse otstarbekust ning hageja

esitatud arvete seotust tsiviilasja menetlusega. Samuti märgivad kostjad, et kohtumäärus

paneb nad väga raskesse majanduslikku olukorda.

Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud

osas.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et maakohus jättis ebaseaduslikult arvestamata

kostjate vastuväited hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, mille kostjad

saatsid 31.10.2012 Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale.

Nähtuvalt määruskaebusele lisatud väljatrükist kostjate esindaja R. Edala poolt 31.10.2012

saadetud elektronkirjast, on nimetatud e-kiri saadetud aadressil virumkrakvere.info@just.ee.

Õige on hageja viide vastuses määruskaebusele, et Justiitsministeeriumi veebileheküljelt

(http://www.kohus.ee/2351) nähtuvalt on Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja e-post

menetlusdokumentide saatmiseks vmkrakvere.menetlus@kohus.ee.

Viimatinimetatud e-posti aadress on korrektselt toodud ka Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja

kirjaplangi jaluses (kirja allservas toodud kontaktandmetes), millisel kirjaplangil on

vormistatud nii kostjatele 17.09.2012 saadetud kirjad ja nimetatud kirjadega edastatud kohtu

nõue kui ka maakohtu 10.10.2012 tähtaja pikendamise ja määruse edastamise kirjad.

Seega oli maakohus kostjatele mitmekordselt teatavaks teinud maakohtu menetlusposti

aadressi, kuid kostjate esindaja saatis sellele vaatamata menetlusdokumendi e-posti aadressile,

mida Viru Maakohus ei kasuta.

TsMS § 336 lg 2 sätestab, et elektrooniline dokument loetakse kohtule esitatuks, kui see on

salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale

edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus.

Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 16.05.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11 (p 13), et

„Elektrooniline dokument loetakse TsMS § 336 lg 2 esimese lause järgi kohtule esitatuks, kui

see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi, st e-kiri peab

menetlustähtaja kestel jõudma kohtuni, oluline ei ole saatmise aeg.“

Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, et nemad ei vastuta selle eest, kui

kohtute e-süsteemides esinevad tõrked, ning et kostjatel on õigus heauskselt loota, et nende

poolt kohtu aadressil saadetud menetlusdokumendid jõuavad õigeaegselt adressaadini.

Antud juhul ei olnud tegemist kohtu arvutisüsteemi tõrkega, vaid kostjad edastasid

menetlusdokumendi e-posti aadressil, mida Viru Maakohus ei kasuta. Seega ei olnud kostjad

menetlusdokumendi kohtule saatmisel piisavalt hoolikad. Kostjad ei ole esitanud tõendina

kohtu elektroonilist kinnitust selle kohta, et nende 31.10.2012 saadetud e-kiri on kohtu poolt

vastu võetud. Kostjate lepinguline esindaja pidi olema TsMS § 336 lg-s 2 sätestatust teadlik

ning pöörama tähelepanu asjaolule, et menetlusdokumendi saatmisele ei järgnenud maakohtu

poolt automaatset kättesaamiskinnitust.

Seega ei olnud maakohtul võimalust kostjate vastuväiteid määruse tegemisel arvestada

seetõttu, et kostjad ei suhtunud menetlusdokumendi kohtule edastamisse vajaliku tähelepanu

ja hoolsusega.

10. Kostjad on oma 31.10.2012 esitatud vastuväite pealkirjaga „avaldus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks“ lisanud määruskaebusele.

Ringkonnakohus märgib, et nimetatud vastuväites esitatu ei anna alust asuda menetluskulude

kindlaksmääramisel maakohtust erinevale seisukohale.

Kostjad on vastuväites taotlenud hageja palgatõendeid ja väljavõtteid hageja pangaarvetest

perioodi 01.01.2011–01.09.2012 kohta, kuna kostjate arvates ei saa hageja kohtukulud

moodustada 1956,61 eurot, sest hageja maksevõime ei võimalda tal sellises summas

menetluskulusid maksta.

Nimetatud taotlus on täiesti asjakohatu, kuna hageja maksevõime ei ole kuidagi seotud talle

kostjate poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurusega. Riigilõivu tasumine

hagiavalduselt ja vastuapellatsioonkaebuselt kokku summas 409,03 eurot on tõendatud

avaldusele lisatud maksekorraldustega. Tsiviilasjas lepingulise esindaja kulude hüvitamise

eelduseks ei ole nende eelnev tasumine. Vastupidine tõlgendus seoks hüvitatavate kulude

suuruse taotleja majandusliku võimekusega tasuda oma esindaja kulud enne menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamist ning piiraks seeläbi menetluse võitnud poole õigust

saada oma menetluskulud põhjendatud ja vajalikuks ulatuses hüvitatud. Hageja on

menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud vastavalt TsMS § 174 lg 3 nõudele,

et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Kostjad leidsid vastuväites ka, et hageja taotletud menetluskulud on ebamõistlikult suured ja

menetlustoimingute tegemise aeg ülepaisutatud, ning taotlesid, et hageja põhistaks iga arve

seotust tsiviilasja menetlusega ja esitatud arvete suurust. Siinkohal tuleb arvestada, et kohtul

on menetluskulude kindlaksmääramise menetluses diskretsiooniõigus lepingulise esindaja

kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks nõuda

hagejalt menetluskulude kohta täiendavaid selgitusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei

ole talle TsMS § 174 lg-s 5 antud diskretsiooni piire ületanud, kuna esitatud arvetel ja arvetele

lisatud kliendi aruannetes on toodud nii õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud kui ka

vastavate toimingute tegemiseks kulunud aeg, mille põhjal on võimalik hinnata kulude

põhjendatust.

Kostjad leidsid vastuväites, et mõistlikeks õigusabikuludeks antud asjas on 600–700 eurot.

Kuna maakohus määras, et hagejale kuuluvad kostjate poolt hüvitamisele õigusabikulud

summas 546,44 eurot (s.o 75% lubatud ülempiirist (607,16 eurost), s.o 455,37 eurot, millele

lisandub käibemaks 20% summas 91,07 eurot), siis jääb nimetatud summa alla vastuväites

märgitud suurusjärku 600–700 eurot ning kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud hageja

lepingulise esindaja kulud on igati mõistlikud ja põhjendatud ka kostjate vastuväites esitatud

seisukohta arvestades.

Eeltoodust tulenevalt ei oma asjaolu, et maakohus tegi määruse ilma, et oleks saanud määruse

tegemisel arvestada kostjate esitatud vastuväidetega, käesolevas asjas sisulist tähtsust, kuna

maakohus on korrektselt määranud kindlaks hageja menetluskulud, sh lepingulise esindaja

kulud juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306

„Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmiseks

piirmäärad“ § 1 lg-st 1.

11. Kostjad on ka määruskaebuses jäänud seisukoha juurde, et hageja esitatud menetluskulud

on tõendamata, oluliselt ülepaisutatud ja suures osas alusetud, märkides, et maakohus ei

nõudnud hagejalt TsMS § 174 lg 5 alusel menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente

ning ei hinnanud menetluskulude suuruse otstarbekust ja hageja esitatud arvete seotust

tsiviilasja menetlusega.

Eeltoodu osas on ringkonnakohus sisuliselt võtnud seisukoha juba käesoleva määruse p-s 10,

leides, et maakohus määras õigesti kostjate poolt hagejale hüvitamisele menetluskulud

summas 853,21 eurot, sh õigusabikulud 546,44 eurot ja riigilõiv 306,77 eurot.

Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Tsiviilasja menetlus kestis pikka aega, menetlus

algas juba 13.09.2007 ja lõppes ringkonnakohtus 04.06.2012 tehtud kohtuotsusega. Hageja

lepingulistel esindajatel on ilmselgelt kulunud aega nii hagi aluseks olevate asjaolude

selgitamiseks ja esitatud menetlusdokumentide koostamiseks ning teiste menetlusosaliste

poolt esitatuga tutvumiseks kui ka kohtuistungitel osalemiseks. Asjas tehtud toimingud on

märgitud hagejale esitatud arvetele või nähtuvad arvetele lisatud kliendi aruannetest. Kostjad

ei ole määruskaebuses konkreetselt välja toonud, millised hageja esindamisel tehtud

toimingud on kostjate arvates üleliigsed ja ülepaisutatud, eriti arvestades kostjate 31.10.2012

vastuväites märgitut, et mõistlikeks õigusabikuludeks asjas on 600–700 eurot. Maakohtu

määrus on seaduslik ja vastavalt seadusele (TsMS § 175 lg-le 1) põhjendatud.

Ringkonnakohus märgib, et kostjad taotlevad määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist,

kuid määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, mida heidavad kostjad maakohtule ette hageja

poolt tasutud riigilõivude kostjatelt väljamõistmisel vastavalt ringkonnakohtu poolt

04.06.2012 kohtuotsuses määratud menetluskulude kandmise proportsioonile.

Ka kostjate väide, et kohtumäärus paneb nad väga raskesse majanduslikku olukorda, ei anna

alust maakohtu määruse muutmiseks, samuti ei ole kostjad esitanud selle kohta mitte

mingisuguseid põhistusi ega tõendeid.

12. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse

menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja