3-13-418/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-418

Haldusasi

OÜ Depascol kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.

jaanuari 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6546-15

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 14. mail 2013, kohtuvaidlus kirjalikus

menetluses.

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Depascol

Esindaja: v.adv Kersti Kägi

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Heli Insler

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Depascol kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus hiljemalt 11. juulil 2013 esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, §

181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Depascol deklareeris 2011. aasta märtsi- ja aprillikuu sisendkäibemaksuna muuhulgas

1786,73 euro suuruse summa kolme OÜ Baltestate KV nimel väljastatud arve alusel. 2011.

aasta aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonidel kajastas OÜ Depascol muuhulgas 1407,36 euro

suuruse sisendkäibemaksu OÜ Estepona nimel väljastatud kahe arve alusel. 2011. aasta mai-,

juuni- ja juulikuu käibedeklaratsioonidel kajastas OÜ Depascol muuhulgas 1267,84 euro

suuruse sisendkäibemaksu OÜ Moliere nimel väljastatud kolme arve alusel ning 2011. aasta

mai-,

juuni-,

juuli-

ja

augustikuu

käibedeklaratsioonidel

8279,92

euro

suuruse

sisendkäibemaksu üheksa OÜ Stemori nimel väljastatud arve alusel. Kõigi eelnimetatud

arvete esemeks on kas mingisuguste detailide valmistamine või tööjõurendi teenuse

osutamine.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 22. jaanuaril 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6546-15, millega

vähendas OÜ Depascol 2011. aasta märtsi- ja augustikuu vahelistel maksustamisperioodidel

deklareeritud sisendkäibemaksu 12 741,85 euro võrra ning kohustas OÜ-d Depascol

eelnimetatud summas täiendava käibemaksu tasumiseks. Maksuotsuses leiti, et OÜ Depascol

ei teinud reaalselt tehinguid OÜ-dega Baltestate KV, Estepona, Moliere ja Stemori ning on

teadlikult sisendkäibemaksu mahaarvamiseks kajastanud oma raamatupidamises eelnimetatud

äriühingute nimel tegelikkuses mittetoimunud tehingute eest vormistatud arveid.

Maksuotsuses leitakse, et OÜ Depascol ei esitanud usaldusväärset teavet ega dokumente, mis

kinnitaksid tegelike tehingute toimumist, samas kui OÜ Depascol juhatuse liikme S.I.i

erinevatel aegadel antud seletused tehingute kohta on vastuolulised ega kinnita üheselt

tehingute toimumist. Maksuotsuses leitakse, et eelnimetatud äriühingutel puudusid

võimalused ja vahendid arvetel märgitud teenuseid osutada, samas kui OÜ-l Depascol olid

endal vajalikud vahendid (tööpink) ja tööjõud olemas. Maksuotsuses põhjendatakse eelnevaid

seisukohti kokkuvõtvalt järgnevate asjaoludega:

▫

S.I.i seletused kinnitavad, et I.Š oli teda teavitanud sellest, et OÜ Baltestate KV ning OÜ

Estepona pole teenuste tegelikud osutajad, samuti ei kontrollinud S.I. I.Š volitusi

eelnimetatud äriühinguid esindada.

▫

OÜ Baltestate KV juhatuse liige M.J. eitas tehingute tegemist OÜ-ga Depascol, samuti

puuduvad andmed OÜ Baltestate KV reaalse majandustegevuse kohta: töötasumakse ei ole

deklareeritud, tavapärase ettevõtlusega seotud väljamakseid pangakontolt pole tehtud, kontole

laekunud raha edasi kantud käibemaksukohustuslaseks mitte olevale finantsteenuseid

osutavale ettevõttele.

▫

OÜ Estepona kinnitas küll tehingut OÜ-ga Depascol, ent tehingu sisuks oli väidetavalt

küttekeha ja keskküttekatla müük, mitte aga OÜ Depascol raamatupidamises näidatud arvetel

kajastatud teenuste osutamine. OÜ Depascol raamatupidamises olevad OÜ Estepona arved

ei sarnane teiste OÜ Estepona arvetega, küll aga sarnanevad vormiliselt väga OÜ Baltestate

KV arvetega.

▫

OÜ Depascol ei esitanud tõendeid, milles oleks kajastatud, millises kogused anti väidetavatele

tehingupartneritele üle detailide valmistamiseks vajalikke materjale ning millises koguses võeti

vastu valmisdetaile.

▫

S.I. ei kontrollinud tehingute tegemisel OÜ-ga Moliere ja OÜ-ga Stemori nende esindajate

isikusamasust ega nende volitusi äriühingute esindamiseks, samas kui R.S. ei olnud nende

äriühingute juhatus liikmeks vaidlusaluste tehingut tegemise ajal 2011. aasta mais ja juunis

ning E.K., kes on 2. mail 2011 sõlmitud lepingus märgitud OÜ Moliere juhatuse liikmena,

kanti äriregistrisse juhatuse liikmena alles 9. mail 2011.

▫

OÜ Depascol ei kontrollinud kas OÜ-l Moliere ja OÜ-l Stemori on vajalik kvalifikatsioon ja

võimalused vastavate teenuste osutamiseks, kuid väidetavalt andis nendele isikutele toodete

valmistamiseks üle materjali, mis kuulus AS-ile Estel.

▫

OÜ Moliere ja OÜ Stemori on kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist, kuna

tõendamist ei leidnud, et nad oleksid Eestis ettevõtlusega tegelenud. Need äriühingud pole

teinud väljamakseid töötajatele ega deklareerinud töötasumakse

▫

R.S. ei olnud teadlik OÜ Stemori ja OÜ Moliere tegevusest. OÜ Moliere ega OÜ Stemori ei

esitanud maksuhaldurile raamatupidamisdokumente oma ettevõtluse tõendamiseks.

▫

S.I. väitis, et kuigi leping oli sõlmitud OÜ-ga Moliere, teatas R.S. ühel päeval, et edaspidi

hakkavad arved tulema OÜ Stemori, samas reaalselt on OÜ Depascol raamatupidamises

olevad OÜ Stemori arved on esitatud vaheldumisi OÜ Moliere arvetega ning esimene arve

kuupäevaliselt on esitatud OÜ Stemori nimel.

▫

14. novembril 2012 antud ütlustes kinnitavad OÜ Depascol töötajad, et OÜ-l Depascol oli

piisavalt töötajaid tellimuste täitmiseks ning kõik detailid tehti OÜ-s Depascol kohapeal.

▫

OÜ Depascol kontrollitava perioodil käibedeklaratsioonide kohaselt on käive olnud stabiilne,

mistõttu ei ole tõene S.I.i väide töömahtude suurenemise kohta.

▫

OÜ Depascol ja AS Estel vahelises koostöölepingu kohaselt oli OÜ-l Depascol olemas

vajalik tööpink AS-i Estel poolt tellitud detailide tootmiseks.

▫

OÜ Depascol ei ole esitanud andmeid väidetava renditööjõu kohta, sh. andmeid konkreetsete

töötajate, reaalselt tehtud töötundide kohta, OÜ Depascol töötajad ei kinnita renditööjõu

viibimist OÜ-s Depascol.

▫

OÜ Depascol maksis tööjõurendi kasutamise eest alltöövõtjatele, kes tegid väidetavalt

abitöid, töötunni eest 4-6 korda rohkem kui palka oma töötajatele.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Depascol esitas 22. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu-

ja Tolliameti 22. jaanuari 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6546-15 tühistamist. Pärast kaebuse

arutamist kohtuistungil esitas kaebaja 31. mail 2013 kirjalikult kohtuvaidluse teesid, jäädes

kaebuses esitatud nõude ja põhjenduste juurde.

4. Kaebaja selgitab, et OÜ Baltestate KV ning OÜ Estepona arvetel näidatud töid tegi I.Š

oma brigaadiga, kus oli kuni 7 meest. Kaebaja hinnangul ei ole tõendatud maksuhalduri

seisukoht, et S.I. teadis, millega I.Š tegelikult tegeles ning et OÜ Depascol ei soetanud arvetel

näidatud teenuseid tegelikult OÜ-delt Baltestate KV ning Estepona. Kaebaja selgitab, et I.Š

teatas S.I.ile, et ta osutab teenuseid OÜ Baltestate KV vahendusel, milline esitas kaebajale ka

arved. Kaebaja märgib, et teadis, millise äriühingu kaudu I.Š oma teenuseid osutab ning peale

OÜ Baltestate KV käibemaksukohustuslasena registreerimise kontrollimise ei olnudki

kaebajal võimalik muud moodi tehingupartneri tausta kontrollida.

5. Kaebaja selgitab, et OÜ-ga Baltestate KV oli sõlmitud ka kirjalik leping, viimane esitas

arved vastavat tellimiskirjadele ning kaebaja on kaubad ja teenused kätte saanud. Kaebaja ei

pea tõendina asjakohaseks M.J.i seletust, kuna see on võetud enne OÜ Depascol suhtes

kontrollimenetluse alustamist ning isikule ei ole esitatud ühtki konkreetset küsimust tehingute

kohta OÜ-ga Depascol. Kaebaja leiab samuti, et see, et tema tehingupartnerid ei ole

deklareerinud enda käibemaksukohustust või et nad on hiljem käibemaksukohustuslaste

registrist kustutatud, ei takistada kaebajal sisendkäibemaksu maha arvamise õigust, kuna

kaebajal ei ole võimalik tehingupartnerite maksuarvestust kontrollida ning vaidlusaluste

tehingute

tegemise

ajal

kontrollis

kaebaja,

et

tehingupartnerid

olid

käibemaksukohustuslastena registreeritud.

6. Kaebaja ei pea põhjendatuks maksuhalduri seisukohta, et OÜ-l Baltestate KV puudus

majandustegevus, kuna on tuvastatud ülekannete tegemine OÜ-le Corptrade Capital, samas

kui maksuhaldur pole põhjendanud seisukohta, et seda ei saa käsitada ettevõtlusena. Kaebaja

märgib, et OÜ Baltestate KV on jätkuvalt tegutsev äriühing, kellel puudub maksuvõlg,

mistõttu tuleks maksuhalduril oma nõue pöörata viimase vastu, kuivõrd just OÜ-l Baltestate

KV on kohustus arvete alusel saadud käibemaksusumma riigieelarvesse tasuda.

7. Kaebaja leiab, et OÜ Estepona on kinnitanud tehingute toimumist kaebajaga ning on

deklareerinud ka arvetel kajastatud käibemaksusumma, mistõttu oleks antud juhul tegemist

topeltmaksustamisega. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et viimane ei ole välja selgitanud,

kes on OÜ Estepona nimel kaebajale kõnealused arved väljastanud. Kaebaja hinnangul ei saa

välistada, et I.Š leppis OÜ-ga Estepona kokku arvete väljastamise või et I.Š kasutas OÜ

Estepona rekvisiite viimase juhtkonna teadmata.

8. Kaebaja ei nõustu etteheitega teenuste tegelikku saamist kinnitavate dokumentide

puudumise kohta ning selgitab, et arvete juurde kuuluvate tellimuskirjade kohaselt oli kaebajal

kohustus kontrollida detailide vastavust nõuetele ja võtta töö vastu, kusjuures S.I. on

maksumenetluses selgitanud, et arvestust on peetud detailide kohta ja see info on edastatud

AS-ile Estel, kust maksuhalduril oleks olnud võimalik olnud seda ka kontrollida. Samas

märgib kaebaja, et žurnaal materjali ja valmistoodangu arvestuse kajastamiseks ei ole

raamatupidamisdokument, mida maksukohustuslane peaks säilitama.

9. Kaebaja leiab, et põhjendatud pole ka maksuotsuse järeldused tehingute kohta OÜ-ga

Moliere ja OÜ-ga Stemori. Kaebaja selgitab, et ei ole E.K.ga kohtunud, kuid raamatupidaja

kontrollis E.K. allkirjaõiguse olemasolu. Kaebaja märgib, et kuigi E.K. kanti äriregistrisse OÜ

Molietre juhatuse liikmena alles 9. mail 2011, oli ta kaebajaga lepingu sõlmimise ajal OÜ

Moliere osanik ning seega OÜ-ga Moliere seotud isik. Kaebaja on ka seisukohal, et OÜ-ga

Moliere ja OÜ-ga Stemori tehtud tehinguid ei saa kahtluse alla seada põhjusel, et äriühingud

on käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, sest vaidlusaluste tehingute tegemise ajal oli

ta käibemaksukohustuslasena registreeritud. Ka viitab kaebaja sellele, et kaebuse esitamise

ajalgi olid OÜ Moliere ja OÜ Stemori tegutsevad äriühingud ning arvete esitajatena oli neil

kohustus

tasuda

käibemaks

riigieelarvesse

ning

selles

olukorras

oleks

kaebajal

sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse piiramise näol tegemist topeltmaksustamisega.

10. Kaebaja leiab, et R.S.i poolt maksuhaldurile 21. detsembril 2011 antud seletus ei oma

tähtsust, kuna kaebaja suhtes alustati kontrollimenetlust alles 6. märtsil 2012 ning liiati ei ole

R.S.ilt küsitud ühtki küsimust, mis otseselt seonduks kaebajaga tehtud tehingutega. Kaebaja ei

pea põhjendatuks ka tuginemist R.S.i poolt kriminaalasjas 13. aprillil 2012 antud ütlustele.

Kaebaja märgib, et R.S. kinnitas 14. mail 2013 toimunud kohtuistungil enda tegevust OÜ

Moliere ja OÜ Stemori juhatuse liikmena, samuti kinnitas ta käimist OÜ Depascol

tegevuskohas Tallinnas raudteejaama taga, mis vastab tegelikult tegevuskohale Telliskivi tn.

60. Kaebaja toob välja, et R.S.i kohtuistungil antud selgitused ühtivad kaebaja poolt

maksuhaldurile antud selgitustega selle kohta, et kaebajal oli üks tööpink, millega ei jõutud

2011. aastal kõiki tellimusi ära teha, kui ka selles, et kaebajal ei olnud 2011. aastal piisavalt

tööjõudu kõikide tellimuste täitmiseks, mistõttu ta vajas teenust väljapoolt. Samuti märgib

kaebaja, et R.S. kinnitas, et OÜ Stemori arved 20110835, 20110847, 20110892 ja 20110885

on allkirjastanud tema ning arvetel kajastatud kaubad on valmistatud tema juhitud äriühingu

OÜ Stemori poolt ja need kaebajale üle antud ning kaebaja on arved tasunud.

11. Kaebaja ei nõustu maksuotsuses tehtud järeldusega, et renditööjõu ja allhanke ostmiseks

polnud tarvidust. Kaebaja selgitab, et kontrollitaval perioodil oli tal kolm kvalifitseeritud

töötajat, ent kaebaja vajas vähemkvalifitseeritud töötajaid lihtsamate tööde jaoks (detailide

puhastamine ja lakkimine) ning majanduslikult otstarbekam oli kasutada renditööjõudu.

Kaebaja selgitab samuti, et renditööjõudu osteti teenusena, mistõttu hõlmas renditöö

tunnihind ka kõikvõimalikke kulusid töötasumaksudele, samuti tööd vahendava äriühingu

teenustasu. Kaebaja rõhutab, et vastustaja ei ole tõendanud, et arvete kohaselt sellise renditöö

eest makstud tasu oleks olnud tavapärasest suurem. Samuti peab kaebaja meelevaldseteks

maksuhalduri poolt OÜ Depascol töötajate poolt antud seletuste pinnalt tehtud järeldusi.

Kaebaja viitab siinjuures A.Bi seletusele, kus viimane selgitab, et kaebajal oli 2011. aasta suvel

palju tellimusi, mida ei suudetud täita ühe tööpingiga ning sellega tegeles siis keegi I., kes viis

materjali ära ja tõi detailid tagasi. Samas leiab kaebaja, et asjakohaseks ei saa pidada

maksuhalduri viidet V.N. seletusele, kuna see isik asus tööle alles 1. detsembril 2011. Kaebaja

toob ka välja, et S.G. ja R.G. on kinnitanud detailide valmistamist mitte ainult kaebaja enda

töötajate poolt ja OÜ Depascol tsehhis, vaid ka alltöövõtuna teiste isikute poolt, kui on olnud

vaja valmistada detaile, milleks endal freespinki ei ole või kui on vaja töid teha käsitööna.

12. Kaebaja rõhutab, et tal ei saanud tekkida vähimatki kahtlust müüja isikus ja tema õiguses

müüa kaupu käibemaksuga, kaebaja täitis enda hoolsuskohustuse ja käitus heauskse ostjana,

kontrollides arveid esitanud isikute registreeringut käibemaksukohustuslaste registris ja

tasudes arvete eest pangaülekandega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Depascol kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega hoolsuskohustuse nõuetekohase täitmise kohta

tehingupartnerite isikusamasuse tuvastamisel ning toob välja, et OÜ Baltestate KV puhul ei

pööranud kaebaja tähelepanu sellele, et I.Š, kellega kaebaja väidetavalt OÜ Baltestate KV

puhul asju ajas, ega V.K., kelle allkirju kandsid OÜ Baltestate KV dokumendid, ei olnud selle

äriühingu seaduslikeks esindajateks, ent kaebaja ei tuvastanud ka nende lepingulise

esindusõiguse olemasolu, samuti ei kontrollinud kaebaja OÜ Baltestate KV tausta. Vastustaja

viitab ka mitmetele vastuoludele OÜ Baltestate KV dokumentides, millele kaebaja ei ole

tähelepanu pööranud (allkirjade erinevus erinevatel dokumentidel, samu teenuseid puudutaval

arvel ja tellimusel viitamine erinevatele lepingu sõlmimise kuupäevadele) ning toob välja, et

kaebaja ei esitanud maksuhaldurile tellimustes märgitud žurnaale, üleandmise-vastuvõtmise

akte ega dokumente, mis kinnitaksid renditöötajate tegelikku kasutamist ega materjali andmist

OÜ-le Baltestate KV või viimaselt valmistoodangu vastuvõtmist. Siinkohal ei nõustu

vastustaja seisukohaga, et eelnimetatud žurnaal ei ole raamatupidamisdokument, sest

lepingute kohaselt on selline žurnaal lepingu lisana lepingu lahtutamatuks osaks, samuti

üleandmise-vastuvõtmise aktid.

14. Vastustaja põhjendab seisukohta, et OÜ-ga Baltestate KV tehinguid ei toimunud ka

sellega, et nimetatud äriühing ei deklareerinud vaatlusalusel perioodil maksustatavat käivet, ei

deklareerinud

töötasumakseid

ning

tema

pangakontodelt

ei

nähtu

tavapärase

majandustegevusega seotud kulutuste tegemist, samuti ei kinnitanud tehingute tegemist OÜ

Baltestate KV seaduslik esindaja ning lepingut, mille kaebaja kohtule esitas, ta

maksumenetluses ei esitanud. Vastustaja leiab, et kaebaja ning OÜ Baltestate KV vahelised

28. veebruari 2011 ja 1. aprilli 2011 lepingud on formaalsed ning tegelikult ei juhindunud

pooled lepingute täitmisel lepingutes sätestatust, eriti mis puudutab tööde tegemise ja

üleandmise vormistamist.

15. OÜ Estepona osas välistab vastustaja hinnangul kaebaja hoolsuskohustuse nõuetekohase

täitmise samuti see, et kaebaja ei kontrollinud äriühingu tausta ning nagu OÜ Baltestate KV

puhul, teadis kaebaja ka OÜ Estepona arvete puhul, et I.Š esitab neid arveid seni, kuni tema

enda firmaga seotud probleemid saavad lahendatud või kuni ta teeb endale uue firma.

Vastustaja kordab ka maksuotsuses välja toodud asjaolu, et OÜ-l Baltestate KV puudus

reaalne majandustegevus. Vastustaja peab asjassepuutuvaks ja lubatud tõendiks M.J.i seletust,

kuivõrd see on antud umbes 5 kuud pärast väidetavate tehingute tegemist kaebaja ja OÜ

Baltestate KV vahel. Vastustaja toob välja, et OÜ Baltestate KV nimel erinevatele isikutele

lähedastel perioodidel esitatud arved on vormistuslikult erinevad, mis annab aluse arvata, et

OÜ Baltestate KV näol oli tegemist arvevabrikuga.

16. Vastustaja on seisukohal, et S.I.i ja I.Š vahelisest pikaajalisest tutvusest tuleneva

usaldussuhte tõttu jättis S.I. I.Š volituste olemasolu kontrollimata ning seetõttu sai toimuda

formaalsete dokumentide vormistamine kaebajale sisendkäibemaksu lubamatu maha arvamise

eesmärgil. Vastustaja väitel kinnitab kaebaja ise kaebuses, et OÜ Baltestate KV ning OÜ

Estepona arvetel näidatud töid tegi I.Š koos oma brigaadiga ehk töid tegid

käibemaksukohustuslaseks mitte olevad füüsilised isikud. Vastustaja hinnangul ei ole usutav

S.I.i seletus, et temas ei tekitanud mingeid kahtlusi see, kui äkki hakkas teenuste eest arveid

osutama OÜ Estepona, kuigi töid teinud töötajad jäid samaks ning ka arved olid vormistatud

väga sarnaselt OÜ Baltestate KV omadele. Asjaolule, et kaebaja ja I.Š vahel olid usalduslikud

suhted, viitab vastustaja hinnangul ka kaebaja seletus, et I.Šl oli vaba juurdepääs kaebaja

tootmisruumidele ja ärisaladusele, ta sai vabalt kasutada arvutit ja saata sealt kaudu jooniseid

suvalisse kohta jne. Vastustaja ei pea usutavaks, et I.Š ise detaile valmistas, arvestades, et isik

on ennast isenimetanud kodutuks ja varatuks.

17. Väidet, et tehinguid OÜ-ga Estepona pole toimunud, põhjendab vastustaja OÜ Estepona

esindaja kinnitusega, et kaebaja raamatupidamises olevad arved ei pärine OÜ-lt Estepona, küll

on OÜ Estepona aga müünud kaebajale katla ja küttekeha, mille soetamise kohta kaebajal aga

raamatupidamisdokumendid puuduvad. Vastustaja märgib, et OÜ Estepona 2011

majandusaasta aruandest ei nähtu arvetel nimetatud detailide valmistamiseks vajaliku tööjõu

olemasolu. Vastustaja väitel ei ole OÜ Estepona kinnitanud vaidlusalustel arvetel näidatud

tehingute toimumist ning kaebaja raamatupidamises olevad OÜ Estepona arved on nii

vormilt kui sisult sarnased OÜ Baltestate KV poolt esitatud arvetega, mistõttu vastustajal on

põhjendatud kahtlus, et formaalsed arved on vormistatud ühtede ja samade isikute poolt. Ka

OÜ-ga Estepona sõlmitud lepingut peab vastustaja formaalseks ning toob välja, et pooled

sellest täielikult ei juhindunud. Vastustaja hinnangul kinnitab eeltoodu, et S.I. teadis, et arvete

esitajad ei ole teenuste osutajaks ning samas kinnitas ta ise ka kohtuistungil, et tema jaoks

polnud oluline, kes töid tegelikult tegi. Vastustaja toob aga välja, et OÜ Estepona ning OÜ

Baltestate KV osas ei saanud kaebajal olla kindlust töö kvaliteedi ja tähtaegsuse osas, sest

nendega ei vormistatud dokumente materjalide või valmistoodangu üleandmise kohta.

18. OÜ Estepona osas ei nõustu vastustaja kaebaja väitega topeltmaksustamise kohta, viidates

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-07-787, ning leiab, et riigieelarvesse alusetu

käibemaksu tasumine müüja poolt ei tekita iseenesest ostjale õigust nõuda sisendkäibemaksu

mahaarvamist. Põhjendamatuks peab vastustaja etteheidet, et ta ei ole välja selgitanud, kes

esitas OÜ Espona nimel kaebajale vaidlusalused arvad. Vastustaja hinnangul on selle asjaolu

tõendamise kohustus kaebajal. Samamoodi ei nõustu vastustaja etteheitega, et maksuhaldur

pole piisavalt palju pingutanud selleks, et leida ja saada seletused I.Š lt. Vastustaja arvetes

puudus OÜ-l Estepona kui müüjal vajadus kajastada oma raamatupidamis- ja

maksuarvestuses ebaõigete andmetega arveid, seda enam, et OÜ Estepona poolt esitatud arve

erineb oluliselt ka vormi osas kaebaja raamatupidamis- ja maksuarvestusest olevatest

väidetavatest OÜ Estepona arvetest. Vastustaja leiab, et faktiliselt on OÜ-st Estepona

kaebaja S.I.i teadmisel soetatud katel, millist aga ei soovitud näidata äriühingu käibes ja arvel,

mistõttu tuli kaebaja raamatupidamis- ja maksuarvestuses näidata formaalselt arved samades

summades tööjõurendi ja detailide valmistamise kohta.

19. Vastustaja märgib, et kaebaja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et OÜ-l Baltestate

KV, OÜ-l Estepona või I.Šl oleks olnud vastav kvalifitseeritud tööjõud, ruumid ja seadmed

vaidlusaluste detailide valmistamiseks, mitte üheski dokumendis ei ole märgitud detailide

valmistamise kohta ning ei ole esitatud tellimuste aluseks olevaid dokumente nagu

dokumente materjalide üleandmise kohta. Vastustaja väitel on tööjõurenti puudutavas osas

S.I.i 19. juunil 2012 antud selgitused vastuolus vormistatud dokumentidega ning kaebaja

töötajad ei kinnita renditööjõu olemasolu ega ka detailide valmistamise vajadust kolmandate

isikute poolt.

20. Vastustaja hinnangul ei saanud kaebajal olla mingit mõistlikku põhjust arvata, et E.K. on

OÜ Moliere esindusõiguslikuks isikuks, kuivõrd S.I. kinnitas maksumenetluses antud

seletustes, et kontakt OÜ-ga Moliere saadi internetist ning E.K.ga ei ole ta kunagi kohtunud,

vaid ajas asju T.e ja Rannoga, kelle volitusi kaebaja ei kontrollinud. Vastustaja hinnangul ei

oma see, et E.K. oli lepingu sõlmimise ajal OÜ Moliere osanik, esindusõiguse seisukohast

tähtsust. Vastustaja arvates, on 2. mai 2011 kuupäeva kandev leping OÜ Moliere ja kaebaja

vahel sõlmitud tagantjärele, millele viitab ka see, et 27. mai 2011, 14. juuni 2011 ja 10. juuli

2011 arvetel ja aktidel puudub viide lepingule.

21. Vastustaja toob välja, et nii OÜ-l Moliere kui OÜ-l Stemori puudusid töötajad, OÜ

Stemori kustutati käibemaksukohustuslaste registrist vahetult pärast vaidlusaluste arvete

esitamist reaalse majandustegevuse puudumise tõttu, mis koostoimes muude asjaoludega, sh.

tööjõu puudumine, majandusaasta aruannete esitamata jätmine jms) toetab järeldust, et

kaebaja ei ole teenuseid arvetel märgitud äriühingutelt saanud.

22. Vastustaja peab asjakohaseks ja lubatavaks R.S.i 21. detsembril 2011 antud seletust, kuna

seletus võeti R.S.ilt kui OÜ Stemori esindajalt kõigi asjaolude kohta, mis on toimunud kuni

selgituste andmiseni, s.h nende kohta, mis puudutavad perioodi, mil OÜ Stemori väljastas

arveid kaebajale. Samuti peab vastustaja lubatavaks R.S.i poolt kriminaalmenetluses antud

ütluste tõendina kasutamist.

23. Vastustaja on kaebaja töötajate A.B.i, V.N., S.G.i, R.G.i ja A. G.i poolt 14. novembril

2012 antud seletuste põhjal veendunud, et OÜ-l Depascol oli endal piisavalt töötajaid, et

tellimused täita, samuti ei kinnita käibedeklaratsioonide andmed töömahu suurenemist

konttrollitaval perioodil. Vastustaja hinnangul ei saa usaldusväärseks pidada S.I.i seletust, et

töid telliti arveid esitanud isikutelt, kuna kaebajal endal puudus keeruliste tööde jaoks

tööpink, kuivõrd AS-iga Estel sõlmitud lepingu kohaselt oli tellimuste täitmiseks vajalik

tööpink DPV1325V ning sellise tööpingi on kaebaja soetanud 5. jaanuaril 2011. Vastustaja

hinnangul ei nähtu kaebaja ja AS Estel vahelisest kokkuleppest, et tellimuste täitmiseks oleks

olnud vaja täiendavate seadmete või tööjõu olemasolu, samuti kinnitas kaebaja, et esimesed

tellimused täideti AS-le Estel käsitsi. Vastustaja hinnangul ei ole maksumenetluses ütlusi

andnud OÜ Depascol töötajate seletuste valguses usutav kaebaja S.I.i poolt kohtuistungil

antud seletus, et renditöötajad õpetasid välja kaebaja töötajaid detailide valmistamiseks ja

tellimuste täitmiseks AS-le Estel, seda enam, et S.I. kinnitusel ei olnud renditöötajate oskused

tema jaoks olulised. Vastustaja hinnangul on S.I. kohtumenetluses asunud uute väidetega

põhistama renditöötajate vajadust, mida ei saa aga pidada usutavaks, sest kaebaja käive 2011

aastal ei erine oluliselt kaebaja käibest 2012 aastal, mil renditööjõudu ei kasutatud.

24. Vastustaja peab S.I.i selgitusi vastuoluliseks osas, mis puudutab teostatud tööde

ülevaatamist ning millest järeldub, et nii renditööjõu poolt valmistatud tööd kui ka teenusena

väidetavalt kolmandate isikute poolt alltöövõtuna teostatud tööde vastuvõtmine toimus vaid

korra kuus, samas kui AS-ile Estel toimetas kaebaja valmistoodangut vahel 3-4 korda nädalas.

Samuti toob vastustaja välja, et võrreldes kaebaja väidetavate tehingupartnerite arveid kaebaja

arvetega AS-ile Estel, järeldub, et sisuliselt on kaebaja enne võõrandanud detailid AS-le Estel,

kui on toimunud samade detailide soetus väidetava alltöövõtu või renditöö korras. Ka toob

kaebaja välja, et olukorras, kus väidetavad tehingupartnerid esitasid arveid ka 1-sel, 10-dal, 14-

dal ja 15-dal kuupäeval, on kummaline väide, et detailide ülevaatamine ja vastuvõtmine

toimusid kuu lõpus. Vastustaja hinnangul kinnitab alltöövõtu ja renditöö mittekasutamist ka

see, S.I.i selgitus, et iga päev valmistatakse AS-is Depascol 111-150 detaili, samas kui OÜ

Depascol töötajate väitel teevad nemad ise päevas 100-200 detaili.

25. Seisukohta, et OÜ-l Moliere majandustegevust ega teenuste osutamiseks vajalikke

töötajaid polnud, kinnitab vastustaja hinnangul ka see, et viimane pole esitanud

majandusaasta aruandeid, OÜ Stemori 2010. aasta majandusaasta aruannetest nähtub aga

ainut ühe töötaja olemasolu, 2011. aastal pole seegi äriühing majandusaasta aruannet esitanud.

Vastustaja leiab, et teenuste osutamist puudutavate dokumentide fiktiivsusele viitab ka see, et

OÜ Moliere ja OÜ Stemori poolt esitatud arvetel on kaebaja aadress märgitud valesti,

erinedes seejuures ka lepingus märgitud aadressist.

26. Kohtuistungil R.S.i poolt antud ütluste kohta märgib vastustaja, et R.S. ei osanud anda

konkreetseid ütlusi selle kohta, milles tema väidetav vahendustegevus seisnes, ei mäletanud

üksikasju ega ka seda, kuidas ta leidis OÜ Depascol, samuti ei teadnud ta väidetava pikaajalise

tuttava T.e perekonnanime. Vastustaja leiab, et R.S.i poolt antud ütlused ei ole usutavad, sest

need lähevad vastuollu maksumenetluses antud selgitusega, et äriühingud olid V.Ž.i kontrolli

all. Vastustaja toob välja, et S.I.i selgitusel osutas OÜ Moliere ja OÜ Stemori nimel töid T.

oma meestega, samas on vaidlusalustel perioodidel nende äriühingute arved allkirjastanud

R.S. või E.K.. Vastustaja hinnangul puudub mõistlik põhjendus, miks pidanuks T., kes

väidetavalt oma meestega teenust kaebajale osutas, väljastama tehtud teenuste kohta erinevate

äriühingute nimel arveid. Vastustaja toob ka välja, et T. S. suri 8. veebruaril 2012, mis ilmselt

seletab, miks nii kaebaja kui R.S. hiljem on asunud väitma, et just T.el oli keskne roll OÜ

Moliere ja OÜ Stemori tööde korraldamisel, sest seda lihtsalt pole võimalik kontrollida.

27. Vastustaja leiab, et kauba või teenuse müüja identifitseerimiseks ei piisa sellest, et arvel on

vastava äriühingu nimi märgitud ning et arved tasutakse reaalselt selle äriühingu

pangakontodele ning isiku tuvastamine tähendab tehingu toimumisel/sooritamise ajal isiku

visuaalset hindamist. Vastustaja leiab, et antud juhul jättis kaebaja hoolsuskohustuse täitmata

põhjusel, et ta oli teadlik faktilistest asjaoludest, asjaolust, et tehinguid arvetel märgitud

isikutega kaebaja ei teostanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

28. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et OÜ Depascol kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et tehinguid kaebaja ning

osaühingute Baltestate KV, Estepona, Moliere ja Stemori vahel ei ole toimunud ning

välistatud on võimalus, et kaebaja heas usus eeldas, et arvetel kajastatud teenuste osutajateks

olid arvetel teenuse osutajana nimetatud isikud. Seega ei olnud kaebajal õigust vaidlusalustel

arvetel näidatud käibemaksu deklareerida oma sisendkäibemaksuna ega vähendada selle võrra

enda poolt tasumisele kuuluvat käibemaksusummat.

29. Eestis tekkinud maksustatava käibe (käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1) puhul on

KMS § 29 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks

käibemaksusummaks

maksustamisperioodil

maksustatava

käibena

kvalifitseeruvatelt

tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava

käibe tarbeks […] kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.

Sisendkäibemaks on määratletud KMS § 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on

tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt

maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv

käibemaks. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses asunud seisukohale, et

kui hiljem selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik

müüja ja tegelik müüja ei ole teada, võib teine isik eelnimetatud käibemaksukohustuslase

nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata juhul, kui see teine isik

põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seejuures märgib

Riigikohus, et tingimus põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et isik ei teadnud ega

pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja, ning teiseks seda, et

olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid,

mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma

hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis haldusasjas

nr 3-3-1-50-03 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei

laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses.

Haldusasjas 3-3-1-39-03 leidis Riigikohus aga, et osavõtt maksupettusest võib seisneda

eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas

käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all,

eelneval kokkuleppel või teadmisel. Siinkohal tuleb tähele panna, et sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur tõendama, et kaebaja on osalenud

maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda otseselt tõendavate

asjaolude (nt. selle, et müüjale tasutud rahasummad jõudsid tagasi ostjani) tuvastamine olla

praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab oma kahtlust, et kontrollitav

maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema maksuarvestuse aluseks olevatel

raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning ta oli

sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine,

et maksuhalduri põhjendatud kahtlused hajutada.

30. Eeltoodut silmas pidades on sisendkäibemaksu maha arvamise eelduseks niisiis kauba või

teenuse soetamine teiselt käibemaksukohustuslaselt. Arvestades seda ning maksuõiguses

kehtivat majandusliku tõlgendamise põhimõtet, mille kohaselt on maksustamise aluseks

tegelikud majanduslikud sooritused, mitte üksnes nende kohta formaalselt nõuetekohaste

dokumentide olemasolu, peab maksukohustuslane sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse

kasutamiseks veenduma, et talle teenuse või kauba müünud isik on käibemaksukohustuslane

ning suutma seda hilisema vaidluse korral ka tõendada. Eelnimetatud kohustus ei tähenda aga

vaid seda, et ostja kontrollib, kas arvel müüjana nimetatud isik on registreeritud

käibemaksukohustuslane, vaid eeskätt peab ostja tavapäraselt ettevõtjalt nõutava hoolsuse

üles näitamisel talle avanevate võimaluste piires veenduma selles, et kauba või teenuse eest

formaalselt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust andva arve esitaja on tõepoolest kauba

või teenuse müüjaks.

31. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et nii kaebaja kui ka osaühingud Baltestate KV,

Estepona,

Moliere

ja

Stemori

olid

vaidlusalusel

perioodil

registreeritud

käibemaksukohustuslastena ega selles, et viimatinimetatud nelja äriühingu rekvisiitidega arved

vastavad formaalselt käibemaksuseaduse §-s 37 sätestatud nõuetele. Vaidlus on poolte vahel

aga selles kas kaebaja ka tegelikult on teinud tehinguid arvetel müüjana nimetatud

äriühingutega ning kui tõdeda, et nende isikute vahel tehinguid ei toimunud, siis kas kaebaja

soetas nende isikute rekvisiitidega arvetel näidatud kaubad tundmatu kolmanda isiku käest

siiras teadmises, et tehingupartneriks on arvel müüjana nimetatud isik, olles seejuures olnud

piisavalt hoolas tehingupartneri isikusamasuse tuvastamisel.

32. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, et kaebaja ning OÜ Baltestate KV, OÜ Estepona,

OÜ Moliere ega OÜ Stemori vahel ei ole vaidlusalustel arvetel kajastatud tehinguid

toimunud. Vaidlusaluste arvete sisuks on teenuste osutamine (erinevate detailide

valmistamine või tööjõurent). Arvete esitajateks on juriidilised isikud. Juriidilise isiku näol on

tegemist õigusliku abstraktsiooniga, millel on iseseisev õigusvõime, ent mis oma õiguste ja

kohustuste realiseerimiseks iseseisvalt reaalseid sooritusi teha ei saa. Selliseid sooritusi saavad

teha üksnes füüsilised isikud, inimesed. Juriidiline isik toimetab üksnes esindajate kaudu.

Väitmaks, et mingisugune reaalne majanduslik sooritus on omistatav konkreetsele juriidilisele

isikule, peab olema tuvastatav vastava reaalse soorituse tegelikult teinud inimeste esindussuhe

selle juriidilise isikuga. See esindussuhe peab olema selline, et mõistlikult on võimalik

veenduda, et isikud teevad konkreetse soorituse just selle juriidilise isiku nimel, mitte iseenda

ega ühegi teise isiku nimel. Ainuüksi asjaolu, et reaalne sooritus on tehtud ning juriidilise isiku

nimel on selle kohta väljastatud arve, ei ole piisav. Kui vaadeldavaks soorituseks on

mingisuguse töö tegemine (nagu vaidlusalusel juhul klaasplastist detailide valmistamine), siis

saab selle töö tegemise juriidilisele isikule omistada eeskätt juhul kui selle töö tegid selle

juriidilise isikuga töösuhtes või muus töö tegemist reguleerivas õigussuhtes olevad füüsilised

isikud, kui töö tegemise on korraldanud juriidilise isiku juhtorganite liikmed või see on

toimunud nende juhtimise kontrolli all, kui tehingupartneriga on töö tegemise osas suhelnud

(kokkulepped sõlminud, arved esitanud jne) juriidilise isiku esindusõigust omavad isikud

(seaduslikud esindajad, volikirja alusel tegutsevad isikud või töösuhtes tulenevat esindusõigust

omavad isikud). Kui sedalaadi asjaolusid ehk nii-öelda esindussuhet töö tegeliku tegija ning

teenuse osutajana identifitseeritava juriidilise isiku vahel võimalik tuvastada pole, ei ole alust

sooritust juriidilisele isikule omistada ning tuleb asuda seisukohale, et juriidiline isik ei olnud

teenuse tegelik osutaja.

33. Leian, et OÜ Baltestate arvetel (kd I, tl 71, 76, 78) nimetatud teenuste osutamise ning OÜ

Baltestate KV vahel ei ole võimalik tuvastada seost, mis annaks alust arvata, et teenuste

osutajaks võinuks olla OÜ Baltestate KV. Esiteks on OÜ Baltestate KV ainus juhatuse liige

M.J. andnud maksuhaldurile seletuse (kd II, tl. 6), et ei ole teadlik OÜ Baltestate KV

tegevusest ega ole selle äriühingu nimel väljastanud arveid. Asjaolu, et juriidilise isiku ainus

seaduslik esindaja ei ole juriidilise isiku tegevusest üldse teadlik ega tea isegi seda, et ta on selle

juriidilise isiku juhatuse liige, välistab põhimõtteliselt võimaluse, et sellel juriidilisel isikul on

mingisugune reaalne majandustegevus, sest legitiimne esindussuhe sellise äriühinguga saaks

mistahes muul isikul tekkida üksnes seadusliku esindaja kaudu. Leian, et M.J.i seletuse

usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda, ka kaebaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavaid väiteid,

mis selle seletuse kahtluse alla seaksid. Asjaolu, et M.J.ilt on seletus võetud enne kaebaja

suhtes kontrollimenetluse alustamist, ei muuda tema seletust ei lubamatuks tõendiks ega

kahanda ka selle usaldusväärsust. Seletus on M.J.ilt võetud 5. septembril 2011. OÜ Baltestate

KV arved kannavad 2011. aasta märtsi- ja aprillikuu kuupäevi. Seega on M.J.i seletus võetud

pärast vaidlusaluste sündmuste toimumist. Olukorras, kus juriidilise isiku ainus seaduslik

esindaja on vähem kui pool aastat pärast mingisuguste väidetavalt selle juriidilise isiku nimel

tehtud tehingute tegemist väitnud, et ei tea sellest juriidilisest isikust ega tema tegevusest

midagi, ei saa maksuhaldurile ette heita, et ta kaebaja kontrollimenetluses M.J.ilt uuesti

seletusi ei võtnud. Uue seletuse võtmine olnuks vajalik või otstarbekas juhul, kui oleksid

ilmnenud mingisugused asjaolud, mis seadnuksid varem antud seletuse usaldusväärsuse

kahtluse alla. Selliseid asjaolusid aga kaebaja kontrollimenetluses ei ilmnenud. Kaebaja

iseenesest ka ei väida, et M.J. oleks reaalselt OÜ Baltestate tegevust juhtinud või korraldanud

ning on kinnitanud, et sellenimelise isikuga tal mistahes kokkupuuted puuduvad. Ka kaebaja

raamatupidamises olevatel OÜ Baltestate KV rekvisiitidega dokumentidel ei ole nimetatud

M.J.it. Neil asjaoludel on kaebaja etteheited M.J.i seletuse kui tõendi kasutamisele vaidlusaluse

maksuotsuse põhjendamisel alusetud.

34. Ka asjaolu, et OÜ Baltestate KV ei ole vaidlusalusel perioodil deklareerinud

töötasuväljamakseid töötajatele (kd II, tl. 2), kinnitab, et ta ei saanud kaebajale arvetel

näidatud teenuseid osutada. Seega pole võimalik tuvastada ühtegi inimest, kes oleks kaebajale

arvetel näidatud teenuste sisuks olevad reaalsed sooritused teinud ja kelle puhul oleks

samaaegselt võimalik tuvastada eelpoolkäsitletud esindussuhe OÜ-ga Baltestate KV. Isegi kui

kaebaja väide, et töid tegi reaalselt I.Š oma brigaadiga, on õige, ei annaks see alust seostada

nende isikute tegevust OÜ-ga Baltestate KV, sest puuduvad mistahes andmed, mis

kinnitaksid I.Š või mõne temaga väidetavalt koos töötanud, ent kaebajagi jaoks tundmatu

isiku seost selle äriühinguga.

35. Leian, et tehingu tegelikku toimumist ei kinnita antud juhul see, et kaebaja tasus arvete

alusel OÜ Baltestate KV arveldusarvele. Vaidlusaluste tehingute sisuks oli teenuste detailide

valmistamise ning tööjõurenditeenuste osutamine. Pole võimalik tuvastada ühtki asjaolu, mis

kinnitaks, et OÜ-l Baltestate KV oli võimalik selliseid teenuseid osutada. Seadusliku esindaja

seletus, et ta ei tea äriühingust ega selle majandustegevusest midagi, välistab võimaluse, et

äriühingul olid töötajad, teenuste osutamiseks vajaliku vahendid või mistahes reaalne

majandustegevus. Selles olukorras ei saa üksnes raha laekumine OÜ Baltestate KV

arveldusarvele kinnitada tehingute toimumist poolte vahel. Vastustaja on põhjendatult

leidnud, et OÜ Baltestate näol oli tegemist arvevabrikuga ehk teisisõnu oli tegemist

olukorraga, kus senini tundmatud isikud korraldasid OÜ Baltestate KV nimel arvete

väljastamise teenuste eest, mida see äriühing tegelikult ei osutanud ega saanudki osutada, said

arve saajalt oma arvelduskontole raha ning kasutasid seda teadmata otstarbel, sh võimalik et

tasumiseks isikutele, kes tegelikult arvetel näidatud teenuseid osutasid või võimalik, et

tagastamiseks arve saanud ning ülekande teinud isikule. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole

iseenesest oluline tuvastada, mida OÜ Baltestate KV arvele laekunud rahaga edasi tehti.

Oluline on, et puuduvad mistahes tõendid, mis lubaksid asuda seisukohale, et arvetel näidatud

teenuseid on osutanud OÜ Baltestate KV. Teoreetiline võimalus, et näiteks I.Š valmistas

kaebajale detaile ning rentis talle tööjõudu OÜ Baltestate arvetel näidatud mahtudes, sai OÜ

Baltestate KV arveldusarvele laekunud raha enda kasutusse ning kasutas seda endale ja oma

brigaadi meestele palkade maksmiseks ning muude kaebajale teenuse osutamisega seotud

kulude tasumiseks, ei võimalda nende tegevust kuidagi siduda OÜ-ga Baltestate KV, sest pole

võimalik tuvastada mistahes seost nende ja nimetatud äriühingu vahel. Sellist seost või

esindussuhet ei saa tuletada sellest, et I.Š võis ise ennast nimetada OÜ Baltestate KV nimel

tegutsevaks. Esindussuhte (olgu siis tehingu tegemiseks või täitmiseks) sisuks on esindatava

poolt esindajale volituse andmine, mitte see, et üks isik otsustab ise hakata teist isikut

esindama või teise isiku nimel mingisuguseid sooritusi või toiminguid tegema.

36. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud ka seda, et koosmõjus muude asjaoludega viitab

OÜ Baltestate KV tegeliku majandustegevuse puudumisele vaidlusalusel perioodil ka

pangakontolt (kd II, tl. 4) nähtuvate ettevõtlusega seotud tavapäraste väljamaksete

puudumine ning samuti see, et isik kustutati käibemaksukohustuslaste registrist veidi aega

pärast kaebajale vaidlusaluste arvete esitamise perioodi. Kaebaja seisukohaga, nagu kinnitaks

arvelduskontolt makset tegemine majandustegevust, ei saa nõustuda ega põhjendatuks pidada

etteheidet, et maksuhaldur ei ole põhjendanud väidet, et OÜ-le Corptrade Capital tehtud

ülekandeid ei saa lugeda majandustegevuseks. OÜ Baltestate KV pangakontolt nähtuvad

asjaolud või kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist majandustegevuse tõendamatuse

tõttu ei pruugigi eraldivõetuna isiku majandustegevuse sisu kohta midagi kinnitada.

Arvestades aga sea, et OÜ Baltestate KV seaduslik esindaja ei olnud äriühingu tegevusega

kursis, et kaebaja ei ole suutnud esitada muid veenvaid tõendeid selle kohta, et tehingud selle

äriühinguga oleksid tegelikult toimunud (vt. allpool), samuti pidades silmas seda, et OÜ

Baltestate KV on samal perioodil esitatud arvete kohaselt tegelenud nii kaebajale tekstoliidist

detailide valmistamise ja tööjõurendiga, aga ka kartulite müümisega (kd II, tl. 8), viitavad

kokkuvõttes sellele, et tegemist on reaalse majandustegevuseta arvevabrikuga, millise nimel

tundmatud isikud väljastavad üksnes arveid teenuste kohta.

37. Järgnevalt on küsimus selles, kas kaebaja võis põhjendatult eeldada, et arvetel näidatud

teenuse osutajaks on OÜ Baltestate KV. Vastus sellele küsimusele on üheselt eitav ning

maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et kaebaja vähemalt pidi teadma, et arvel

näidatud isik teenuse osutajaks ei ole. Sellisele teadmisele viitab esiteks asjaolu, et kaebaja ei

astunud ühtki mõistlikku sammu selleks, et tehingupartneri isikusamasust või tausta

kontrollida. Vaidlust ei ole selles, et väidetavate tehingute tegemise ajal ei olnud ei I.Šl, kellega

kaebaja väidetavalt nende teenuste osutamisel asju ajas ja kes nende teenuste osutamist

väidetavalt korraldas ega ka V.K.l, kelle nimi figureeris arvetel ja lepingutel, OÜ-ga Baltestate

KV mitte mingisugust tuvastamist võimaldavat seost. Kaebaja ei pidanud seda aga vajalikuks

isegi kontrollida, ei nõudnud äriühingu nimel esinevatelt isikutelt volituste tõendamist ega

uurinud ka muul moel OÜ Baltestate KV tausta. Kaebaja ei ole välja toonud ka ühtki asjaolu,

mis mõistlikult lubanuks tal järeldada, et näiteks I.Šl tegelikult OÜ-ga Baltestate KV mingi

seos on. Ainuüksi asjaolu, et I.Š ise seda väita võis või et ta tõi kaebajale selle äriühingu

rekvisiitidega arveid ja lepingu, ei ole selliseks eelduseks piisav. Selliste eelduste lubatavus

sõltub praktikas palju konkreetsetest asjaoludest. On ilmne, et teatud juhtudel võib isik

tehingupartneri kohta eeldusi teha välistest asjaoludest, hakkamata kontrollima esindusõigust

tõendavaid dokumente. Näiteks ostes teatud kaubad kauplusest, võib ettevõtja eeldada, et

talle kauplusest antud arvel näidatud müüja on kaupluse käitajaks ning talle kauba müüjaks

ega pea üldjuhul täiendavalt isikusamasuse kontrollimiseks samme astuma. Samamoodi võib

isik eeldada tehingupartneri nimel tegutsevate isikute esindussuhte olemasolu näiteks juhul

kui tehingupartneriga on olnud varasem pikaajaline koostöö ning järgnevad toimingud ei

erine tavapärasest koostöörutiinist muu poolest kui üksnes selle poolest, et tehingupartneri

nimel ajab asju uus inimene. Ent selliste eelduste aluseks olevaid asjaolusid peab isik, kes neile

eeldustele tugineb, põhjendama ja tõendama. Käesoleval juhul ei esinenud ühtki sellist

asjaolu, mis oleks kaebajal lubanud eeldada, et I.Šl on õigus esindada OÜ-d Baltestate KV.

Ainuüksi see, et I.Š oli kaebaja ammune tuttav, selliseks eelduseks põhjust anda ei saanud.

Selles olukorras oleks kaebaja pidanud ise astuma samme, et tehingupartneri isikusamasust

kontrollida. Kaebaja seda ei teinud. Neil asjaoludel on ilmne, et sõltumata isegi sellest, kas

leiab tuvastamist, et kaebaja teadis, et OÜ Baltestate KV ei ole teenuste tegelik osutaja, on

viimase arvel sisendkäibemaksu maha arvamine igal juhul välistatud seetõttu, et kaebaja ei

olnud piisavalt hoolas tehingupartneri isikusamasuse tuvastamisel.

38. Kuigi ülaltoodud põhjustel on ilmne, et kaebajal ei ole OÜ Baltestate KV arvete alusel

õigust sisendkäibemaksu maha arvata, ei saaks kaebaja heausksust vaidlusaluste tehingute

tegemisel eeldada ka alljärgnevatel põhjustel. Vaidlusaluses maksuotsuse kokkuvõttes on

maksuhaldur leidnud, et kaebaja tehingud OÜ-ga Baltestate KV ei oma majanduslikku sisu,

vaid on vormistatud üksnes eesmärgiga suurendada OÜ Depascol mahaarvatavat

sisendkäibemaksu (vt. maksuotsuse lk. 18 ülalt neljas lõik). Sellise tõdemusega on

maksuhaldur avaldanud kahtlust, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Alltoodud põhjustel

leian, et maksuhalduri sellekohane kahtlus on põhjendatud, mis tähendab, et kaebaja

heausksust tehingute tegemisel ei saa eeldada ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

tõendamiseks pidanuks kaebaja maksuhaldurile esitama täiendavad tõendid tehingute

toimumise kohta arvel näidatud isikuga, mida kaebaja aga teinud ei ole.

39. Kaebaja teadlikkust sellest, et OÜ Baltestate KV ei ole arvetel näidatud teenuste tegelik

osutaja, kinnitavad esiteks kaebaja juhatuse liikme S.I.i poolt maksumenetluses antud

ebausutavad seletused väidetavate tehingute asjaolude kohta. Detailide valmistamise teenuse

puhul ei ole eluliselt usutav kaebaja seletused, et materjal või poolfabrikaadid (nö.

ettevalmistatud toorikud) anti I.Šle ning võeti tema poolt valmistoodang vastu ilma, et selle

kohta oleks säilinus mistahes dokumente. Samas on kaebaja selgitanud, et saades detailide

valmistamiseks vajaliku materjali AS-ilt Estel, vormistati materjali saatelehed, samuti

vormistati saatelehed valmistoodangu tarnimisel AS-ile Estel. Ei ole eluliselt usutav, et

kaebaja andis materjali I.Šle üle üksnes suusõnalise kokkuleppe alusel, ilma et oleks

fikseeritud, kui palju materjali üle anti või kui palju detaile I.Š pärast tagasi tõi. Selline

asjaajamine on äris tavapäratu ning võib osutuda kaebajale kui teenuse tellijale äärmiselt

kahjulikuks, kuna vaidluse korral tuleks temal tõendada, kui palju ta materjali teenuse

osutajale üle andis. Ka asjaolu, et lepingupooled ei pea tegelikult kinni lepingus sätestatust,

annab alust kahtlustada, et vormistatud kujul ei ole tehinguid toimunud. Antud juhul on

kaebaja ja OÜ Baltestate KV vahel vormistatud lepingu lisaks olevates tellimuskirjades

(tõlked, tl. 158,162) sõnaselgelt kokku lepitud, et saadud materjali ja valmitoodete arvestust

peetakse eraldi päevikus (žurnaalis). Sellist päevikut kaebaja maksumenetluses ei esitanud ega

ole esitanud ka mistahes usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et sellist päevikut peeti. Selle

asjaolu tõendamise kohustus on kaebajal ning kuivõrd ta seda tõendanud ei ole, tuleb lugeda

tuvastatuks, et vastavat päevikut ei peetud. Siinkohal on tarbetu vaielda selle üle, kas selline

päevik

või

lepingutes

nimetatud

üleandmise-vastuvõtmise

aktid

on

raamatupidamisdokumentideks, mille säilitamise kohustus kaebajal raamatupidamist

reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt on. Isegi kui nõustuda, et tegemist ei ole

raamatupidamisdokumendiga, siis antud juhul on kaebajal kohustus tõendada, et tehingud

toimusid. Kui kaebaja tehingute tegemise asjaolusid ei fikseeri või vastavaid dokumente ei

säilita, siis riskibki ta sellega, et võib tehingute tõendamisel hätta jääda. See aga ei vähenda

kaebaja tõendamiskoormust. Tõendid selle kohta, kas kahe konkreetse isiku vahel tehing

toimus või mitte, saavad olla selle tehingu pooltel. MKS §-st 150 tulenevalt on

nõuetekohaselt põhjendatud maksuotsuse vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus

tõendada, et maksusumma määrati valesti. Asjaolude kohta, mille osas maksuhaldur on

tuvastanud, et neid ei esinenud, peab maksukohustuslane seega esitama tõendid, mis nende

esinemist kinnitavad. Selliste tõendite liigid ei ole iseenesest piiratud, ent kaebaja ei saa enda

tõendamiskoormise vähendamiseks tugineda sellele, et tal ei ole tehingute kohta

mingisuguseid selliselt tõendeid, mis tal tehingute eripära arvestades tegelikult võiksid olemas

olla. Just viimatinimetatud kriteeriumile vastavad eelnimetatud tellimuslehtedel kajastatud

materjali ja valmistoodangu üleandmise päevikud.

40. Maksuhaldur on õigesti ja põhjendatult leidnud, et renditööjõu saamise arvetel näidatud

isikutelt seab kahtluse alla igasuguse renditööjõuarvestuse puudumine. Kaebaja seletusele

vastav olukord, mille kohaselt korraldas renditöötajate tööd ning pidas selle üle arvestust I.Š,

on ebamõistlik ning kaebaja kui teenuse tellija seisukohast ilmselgelt kahjulik. Sisuliselt väidab

kaebaja, et kontroll selle üle, kui palju teenust osutati, oli teenuse osutajal endal. Selline

olukorra kirjeldus ei ole tõsiseltvõetav. OÜ Baltestate arvete kohaselt kasutas kaebaja

renditööjõudu 2011. aasta märtsikuu jooksul kokku 754 töötunni ulatuses. See tähendab, et

igal tööpäeval kogu tööaja ulatuses töötas kaebaja tegevuskohas arvestuslikult keskmiselt

umbes 754:23:8 = 4 renditöötajat. Eelviidatud tellimise (tõlge tl. 160) kohaselt olid pooled

kokku leppinud üksnes selle, et töövõtja annab tellija kasutusse 7 töötajat ning töötasu

makstakse arvestuslikult 7,66 eurot ühe töötunni kohta. Seega on täiesti arusaamatu, kuidas ja

millistel alustel kujunes tehtud töötundide arvuks kokku 754. Ka see, et kaebajal puuduvad

igasugused usaldusväärsed tõendid selle kohta, millist tööd kõnealused renditöötajad täpselt

tegid või kes need töötajad üldse olid, kinnitab, et arvel ning OÜ Baltestate KV nimel

kaebajaga sõlmitud kirjalikes kokkulepetes kajastatud moel mingisugust renditööjõu

kasutamist ei toimunud. Tähelepanuväärne on seegi, et eelviidatud tellimise kohaselt

kasutatakse renditöötajaid tekstoliidist detailide valmistamiseks, ent puudub mistahes

kokkulepe selle kohta, milliseid tööülesandeid renditöötajad tegelikult täitma peaksid.

Sedavõrd ebakonkreetsete kokkulepete sõlmimist ei saa pidada kahe teineteisest sõltumatu

äriühingu vahelises asjaajamises tavapäraseks. Kui mittemidagiütlevale eelkokkuleppele töö

sisu osas lisandub aga veel asjaolu, et reaalselt ei ole võimalik ka hiljem tuvastada, kui palju ja

millist tööd renditöötajad täpselt tegid, kinnitab see, et tehingut arvel näidatud kujul aset

leidnud ei ole. Ebausutav on ka see, et kaebaja võimaldas talle täiesti võõrastel renditöötajatel,

kelle nimegi vastu ta mingisugust huvi ei tundnud, viibida oma töötsehhis, kus ometi hoiti

materjale, kus olid tööriistad ehk reaalset varalist väärtust omavad esemed. Kui kaebaja

tõepoolest võimaldas nö. Igori meestel oma tsehhis sel moel toimetada, on see ilmne märk

kaebaja ja I.Š vahelisest erilisest usalduslikust suhtest, mis välistab omakorda võimaluse, et

kaebaja ei teadnud, et I.Š tegevusel ja OÜ-l Baltestate KV mingisugust seost ei ole.

41. Nii kaebaja kui vastustaja on oma seisukohtade kinnituseks tuginenud kaebaja töötajate

poolt antud seletustele. Vastustaja hinnangul tõendavad need, et kaebaja ei kasutanud lisaks

oma töötajatele võõrast tööjõudu ei alltöövõtu ega renditööjõu korras. Kaebaja seevastu on

seisukohal, et töötajate ütlused kinnitavad vastupidist. Leian, et selles osas pole kummagi

poole seisukohad päris täpsed, ent olulisemgi veel on see, et käesoleva vaidluse seisukohast ei

oma tegelikult märkimisväärset tähendust see, kas lisaks kaebaja poolt ametlikult tööle

vormistatud töötajatele tegelesid kõnealuste tekstoliidist detailide valmistamisega veel

mingisugused isikud. Vaidlus on selles, kas teenuseid osteti OÜ-lt Baltestate KV.

Põhimõtteliselt on esitatud tõendite pinnalt, sh. arvestades asjaolu, et mitu kaebaja töötajat

tundsid maksuhalduri poolt esitatud foto põhjal ära I. nimelise isiku, usutav, et I.Š tsehhis

töötas ning võis seda teha koos mingisuguste talle alluvate töötajatega. See aga ei kinnita

kuidagi, et I.Šl või tema meestel oleks olnus mistahes seos OÜ-ga Baltestate KV või veelgi

enam, et kaebaja oleks võinud eeldada, et selline seos on. Selles osas on õige maksuhalduri

tähelepanek, et sellisel juhul tuleks teenuse osutajatena käsitada Igorit ja/või tema tundmatuid

töömehi või tuleks asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja enda poolt palgatud nö. musta

tööjõuga, kellele väljamaksete tegemiseks vajaliku raha saamiseks vormistati OÜ Baltestate

KV arved. Asjaolu, et tsehhis viibis keegi I. ja temaga kaasas olnud mehed, ei kinnita kuidagi

tehingute tegemist OÜ-ga Baltestate KV.

42. Põhjendatult on kaebaja oma kahtluse rajanud ka asjaolule, et dokumentide kohaselt

kandis renditööjõu kasutamisest tulenevalt oma töötajatega seotud tööjõukuluga võrreldes

märksa suuremat tööjõukulu. Maksuhalduri arvestuse kohaselt oli kaebaja töötajate keskmise

töötasu ning renditöötaja sama perioodi tunnihinna vahe umbes 4 korda. Kaebaja sellele

arvutiskäigule iseenesest vastu vaielnud ei ole. Põhimõtteliselt on õige kaebaja väide, et

tööjõurendi korral sisalduvad renditöötaja tunnihinnas ka kõiksugu maksu- ja muud kulud.

Isegi kui arvestada kaebaja töötajatele maksutud töötasudele juurde kõikvõimalikud tööga

seotud riiklikud maksud ja muud tööjõuga seotud kulud, mille kandmisest tööandja

renditööjõudu kasutades vabaneb, ei ole eluliselt usutav, et töötajatelt erilist kvalifikatsiooni

ning tööandjalt vastava töö tegemiseks erilisi tingimusi (nt. hinnaline töötajate erivarustus)

mitte nõudva töö puhul oleks majanduslikult mõistlik kasutada renditööjõudu, mille kulu

ületab töölepingu alusel töötavale oma töötajale makstava keskmise töötasu summa

neljakordselt. Kõrvuti asjaoluga, et väidetav kokkulepe renditööjõu kasutamise kohta oli

äärmiselt üldsõnaline ning ka mingisugust reaalset kontrolli renditööjõu kasutamise üle

kaebajal ei olnud, on eelkäsitletud tööjõukulu erinevus asjaoluks, mis seab oma majandusliku

ebamõistlikkuse tõttu kahtluse alla tehingu tegelikul toimumise.

43. Leian samuti, et OÜ Estepona arvetel (kd I, tl. 106, 108) nimetatud teenuseid ei ole OÜ

Estepona kaebajale osutanud ning seega ei ole arvetel kajastatud tehingud reaalselt toimunud.

Seda kinnitavad eeskätt OÜ Estepona juhatuse liikme K. K. seletused (tl. 9, tl. 12), mille

kohaselt ei ole OÜ Estepona kaebajale vaidlusalustel arvetel nimetatud detailide valmistamise

ja tööjõurenditeenuseid osutanud. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, et K. K. seletuse

usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks

pidanuks OÜ Estepona oma raamatupidamises kajastama kaebajale küttesüsteemi elementide

müügi arved, samas kui ta tegelikult oleks osutanud kaebajale kaebaja raamatupidamises OÜ

Estepona rekvisiite kandvatel arvetel nimetatud teenuseid. Asjaolu, et just kaebaja käes olevad

andmed on ebaehtsad, kinnitab ka maksuhalduri tõdemus, et just need erinevad ülejäänud

OÜ Estepona arvetest, ent sarnanevad samas vägagi OÜ Baltestate KV arvetele, sh. teenuste

nimetuste ja vormistuse osas. Nõustun vastustaja poolt kohtuvaidluse teesides välja toodud

seisukohaga, et tuvastatud asjaoludel on tõenäoline, et kaebaja soetas OÜ-lt Estepona viimase

raamatupidamisarvestuses kajastatud katla ja küttekeha, ent ei võtnud neid reaalselt

ettevõtluses kasutusele ning vältimaks seetõttu tulevikus võimalikku maksunõuet

ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt, asendas oma raamatupidamises vastavad arved

samades summades ebaehtsate arvetega teenuste kohta. Kaebaja poolt avaldatud seisukoht, et

katla ja küttekeha võis OÜ-st Estepona soetada hoopis I.Š, ei ole samuti põhimõtteliselt

välistatud. See aga ei muuda esiteks seda, et kaebaja ei ole soetanud OÜ-lt Estepona detailide

valmistamise ja tööjõurendi teenuseid ning teiselt poolt ei kinnita see ka seda, et kaebaja oleks

soetanud katla ja küttekeha tingimustel, mis õigustaksid sisendkäibemaksu maha arvamist.

44. Järgnevalt tõusetub küsimus, kas kaebaja, vaatamata sellele, et OÜ Estepona ei olnud

arevetel näidatud teenuste tegelikuks osutajaks, võis siiski eeldada, et ta seda on, tuleb vastata

eitavalt. Selles osas viitan samadele põhjendustele, mille tõin eespool ära seoses OÜ-ga

Baltestate KV ega hakka neid siinkohal ükshaaval kordama. Kokkuvõtvalt leian esiteks, et

kuivõrd kaebaja ei täitnud nõuetekohaselt oma hoolsuskohustust ega teinud ühtki mõistlikku

sammu selleks, et arve esitaja isikusamasust kontrollida, siis on igal juhul välistatud eeldus, et

arve esitaja oli kauba tegelik müüja. Samuti viitan juba OÜ-d Baltestate KV puudutavas osas

esitatud põhjendustele seoses asjaoludega, mis puudutavad maksuhalduri põhjendatud

kahtlust, et kaebaja osales maksupettuses, see tähendab kajastas teadlikult oma

sisendkäibemaksuarvestuses tegelike tehingute asjaoludele mittevastavaid OÜ Estepona

arveid. Nii nagu OÜ Baltestate KV puhul ei olnud kaebajal ja OÜ Estepona arvete puhul

mistahes põhjust eeldada, et I.Š või tema brigaadi meeste tegevus on kuidagi seotud OÜ-ga

Estepona. OÜ Baltestate KV arvete kohta eelpool kirja pandu kehtib OÜ Estepona arvete

kohta samuti osas, mis puudutab detailide valmistamise teenuse puhul materjali ja

valmistoodangu üleandmise fikseerimata jätmist, samuti tööjõurendi puhul mistahes

usaldusväärsete dokumentide puudumises selle kohta, kas, kui palju ja milliseid tööülesandeid

väidetavad renditöötajad täitsid. Erinevalt OÜ Baltestate KV dokumentidest on kaebaja

raamatupidamises olevatel OÜ Estepona dokumentidel nimetatud küll tegelikul juhatuse

liikme nimi, ent samas pole ühtegi tõendit, et kaebaja oleks kontrollinud väidetavalt ka OÜ

Estepona nimel asju ajanud I.Š volitust selle äriühingu nimel tegutseda, samas kui vaidlust

pole selles, et K. K.’iga ei ole kaebaja vaidlusaluste tehingute raames kohtunud. Kokkuvõttes,

nii nagu kaebaja enda väitel toimus OÜ-ga Estepona kõik samamoodi nagu OÜ-ga Baltestate

KV, on alust ka siinkohal öelda, et samamoodi nagu on välistatud tehingute reaalne

toimumine või kaebaja eeldus, et need reaalselt poolte vahel toimusid OÜ Baltestate KV

puhul, on see välistatud ka OÜ Estepona puhul. Liiatigi nähtub S.I.i seletusest üheselt, et I.Š

andis mõista, et ei OÜ Estepona ega OÜ Baltestate KV ei ole nö. tema firmad, vaid üksnes

esitavad arveid tema teenuste eest, sest tema enda firmal on mingisugused probleemid. Juba

see asjaolu oleks pidanud kaebajas tekitama kahtluse, et arvete esitajad ei ole teenuste

tegelikkeks osutajateks.

45. Mis puudutab aga seda, et OÜ Estepona on vaidlusalustel arvetel näidatud summas

käibemaksu deklareerinud ja tasunud, siis leian, et see ei oma antud juhul kaebaja

maksustamise seisukohast tähtsust. Maksustatavaks käibeks, mille käibemaksu OÜ Estepona

deklareerinud on, oli küttekeha ja katla müük. Selle kohta, et kaebaja oleks selle kauba saanud

või et ta oleks seda oma ettevõtluses maksustatava käibe tarvis kasutama asunud, pole kaebaja

ühtki tõendit esitanud. Seega ei saa kaebajal olla õigust katla ja küttekeha müüki puudutavate

arvete alusel enda maksuarvestuses sisendkäibemaksu maha arvata. Nagu eelpool öeldud, on

võimalik, et kaebaja tegelikult soetas küttekeha ja katla, ent ei võtnud neid ettevõtluses

maksustatava tulu teenimise eesmärgil kasutusse. Sellisel juhul tal sisendkäibemaksu maha

arvamise õigust ei ole. Juhul kui kaebaja on OÜ-le Estepona teinud ülekande hoopis alusetult,

on tal viimase vastu võimalik esitada tsiviilõiguslik nõue, ent ainuüksi ülekande tegemine ei

õigusta sisendkäibemaksu maha arvamist, kui teenust, mille kohta kaebaja raamatupidamises

arved on, ei ole arve esitanud maksukohustuslaselt tegelikult saadud. Sellises olukorras ei saa

sisendkäibemaksu maha arvamist õigustada väitega, et soetati hoopis mingi muu teenus või

kaup , kui pole võimalik tuvastada, mis see oli. Selle kohta, et kaebaja oleks soetanud katla ja

küttekeha ning need oma ettevõtluses kasutusele võtnud, tõendeid esitatud ei ole.

46. Põhjendamatuks pean ka kaebaja etteheidet, et maksuhaldur ei näinud piisavalt vaeva I.Š

leidmiseks ning temalt seletuste võtmiseks. Maksuõigussuhte aluseks olevate asjaolude

tõendamise kohustus on maksukohustuslasel. Kontrollimenetluses peab maksuhaldur oma

seisukohta, et maksukohustuslane ei ole oma maksukohustusi nõuetekohaselt täitnud,

põhjendama ning koguma oma väidete kinnituseks ka tõendid. Maksuhaldurilt ei saa aga

nõuda ülemääraseid pingutusi selleks, et koguda tõendeid asjaolude kohta, mille kohta

peaksid tõendid olemas olema maksukohustuslasel endal. Sellisteks asjaoludeks on käesoleval

juhul faktilised asjaolud vaidlusaluste teenuste osutamise kohta. Samas nähtub vastustaja

esitatud tõenditest, et maksumenetluses on püütud I.Št leida. Samuti üritati isikut leida

käesolevas kohtumenetluses, ent tulutult. Selles olukorras ei saa kaebaja aga nõuda, et I.Š

isikuga seotud asjaolud loetaks tuvastatuks kaebaja paljasõnaliste väidete põhjal või hinnataks

teisi tõendeid kaebaja kasuks. Arvestades, et kaebaja sõnul oli I.Š tema kauaaegne tuttav,

kellega väidetavalt tehti ka suurel usaldusel põhinevat koostööd, ei saa väita, et maksuhalduri

võimalused I.Š leidmiseks oleksid märkimisväärselt suuremad kui kaebajal endal. Liiatigi ei

teki käesolevas asjas kogutud tõendite ning kaebaja enda vastuoluliste selgituste pinnalt

mõistlikku kahtlust, et I.Š oleks tegelikult võinud olla isik, kes esindas OÜ-sid Baltestate KV

ning Estepona ning korraldas nende nimel kaebajale esitatud arvetel näidatud tehingute

täitmist. I.Š võis teha neid töid füüsilise isikuna mingisuguse kaebajaga sõlmitud kokkuleppe

alusel, ent mitte OÜ Baltestate KV või OÜ Estepona esindajana.

47. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole arvetel näidatud teenuseid

soetanud OÜ-lt Moliere. Viimase arved on kaebajale esitatud 27. maist kuni 10. juulini 2011.

OÜ Moliere juhatuse liikmeks oli sel ajal äriregistri kohaselt E.K., kes kanti äriregistrisse

juhatuse liikmena 9. mail 2013. Leping kaebaja ja OÜ Moliere vahel on sõlmitud 2. mail 2011

(kd I, tl. 119, tõlge tl 153), samas on lepingus töövõtja esindajaks märgitud juhatuse liige

E.K.. Maksuhaldur on eeltoodu põhjal õigesti järeldanud, et kõnealune leping tehingute

toimumist ei tõenda ning on koostatud üksnes õigustamaks hilisemate kuupäevadega arvete

esitamist. Seega on E.K. lepingu allkirjastanud ajal, mil ta OÜ Moliere juhatuse liige veel

polnud ning teisalt näitab see, et kaebaja ei kontrollinud lepingu sõlmimise ajal, kes on OÜ

Moliere esindajaks. Kaebaja väide, et E.K. oli sel ajal juba OÜ Moliere osanik, ei oma

siinkohal tähtsust, sest esiteks ei ole osaniku näol tegemist juriidilise isiku seadusliku

esindajaga ning liiatigi ei nähtu, et kaebaja oleks E.K. seotust OÜ-ga Moliere lepingu

sõlmimise ajal või suvalisel ajal pärast seda, üldse kontrollinud. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta

oleks E.K.ga kunagi kohtunud, lepingu osas läbirääkimisi pidanud või muudes lepingu

täitmisega seotud küsimustes suhelnud. Seevastu T. S.l ja R.S.il, kellega kaebaja väidetavalt

OÜ Moliere nimel asju ajas, ei olnud ei eelnimetatud lepingu sõlmimise ajal ega ka kogu OÜ

Moliere arvete esitamise perioodil mingit esindussuhet OÜ-ga Moliere. R.S. kanti OÜ

Moliere juhatuse liikmena äriregistrisse alles 19. juulil 2011, seega pärast OÜ Moliere viimase

arve esitamist kaebajale. T. S. osas pole aga võimalik tuvastada mistahes seost eelnimetatud

ätiühinguga. Seega isegi kui leiaks tuvastamist, et T. S. või R.S. reaalselt korraldasid kaebajale

OÜ Moliere arvetel nimetatud detailide valmistamist, siis puudus sellel tegevusel igasugune

seos OÜ-ga Moliere ning kaebajal ei olnud ka põhjust eeldada, et OÜ Moliere võiks olla

teenuse osutajaks. Nii nagu eelpool käsitletud OÜ Baltestate KV puhul ei ole kaebaja

sisuliselt kontrollinud OÜ Moliere nimel väidetavalt tegutsenud isikute esindusõigust ega

veendunud selles, et teeb tehingu äriühinguga, kelle nimel isikud väidetavalt tegutsesid.

48. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et R.S. on tehinguid OÜ-ga Moliere kinnitanud.

Kohtuistungil andis R.S. küll üldsõnalise kinnituse selle kohta, et OÜ Moliere ja OÜ Stemori

nimed on talle tuttavad, et ta on vahendanud klaasplastist detailide valmistamist ja

tööjõurenditeenust, ent seejuures ei suutnud isik meenutada mitte ühtegi nende tehingutega

seotud üksikasja. R.S.i väitel tegeles töödega reaalselt T., kelle kohta ei osanud R.S. öelda

muud, kui et viimasel oli Pärnus Vana-Pärnu linnaosas töökoda. Seevastu varasemalt on isik

maksuhaldurile andnud seletusi ja ütlusi (kd I, tl. 235 ja 238), et ei ole OÜ Stemori ja OÜ

Moliere majandustegevusega üldse kursis. Leian, et oma üldsõnalisuses ja umbmäärasuses on

R.S.i poolt kohtuistungil antud ütlused igasuguse tõendusväärtuseta. Ühtegi konkreetset

ütlust, mille põhjal võiks järeldada, et OÜ Moliere osutas teenuseid OÜ-le Depascol, R.S. ei

andnud. Samas selgitas ta, et ei olnud näiteks väidetavate freesimistöödega kursis, kuna ei jaga

seda valdkonda eriti. Ei R.S.i ütlustest ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et R.S. tegelikult

vaidlusaluste teenuste osutamisega kuidagi tegelikult seotud oleks olnud või et nende

osutamine kaebajale, sh. vahendamise vormis, oleks olnud reaalselt tema kontrolli all. R.S.i

kohtuistungil antud ütlused kinnitavad pigem maksuhalduri järeldust, et R.S. võis olla seotud

vaidlusaluste arvete vormistamise või esitamisega kaebajale, ent mitte arvetel näidatud

teenuste tegeliku osutamisega.

49. Ka OÜ Moliere puhul on põhjendatud maksuhalduri kahtlus, et kaebaja on osalenud

maksupettuses, st. teadlikult kasutanud oma maksuarvestuses tegelikke majanduslikke

sooritusi mitte kajastavaid OÜ Moliere rekvisiitidega arveid. Seda seisukohta kinnitab

iseäranis kaebaja ebausutav seletus OÜ-le Moliere detailide valmistamiseks materjali andmise

kohta ilma, et materjali üle andmist kuidagi taasesitamist võimaldaval moel fikseeritud oleks.

Erinevalt OÜ-st Baltestate KV ning OÜ-st Estepona ei olnud kaebaja ja OÜ Moliere

vahelises lepingus või mõnes selle lisas küll konkreetset kokkulepet selle kohta, kuidas

tellimuse täitjale materjali üleandmine vormistatakse, ent nõustun vastustaja seisukohaga, et

eluliselt on ebausutav, et kaebaja andis talle täiesti tundmatule äriühingule üle tellimuste

täitmiseks vajaliku materjali, ilma, et ta isegi teadnuks, kus või kelle poolt sellest materjalist

detaile valmistatakse. Sellise teguviisi ebamõistlikkust ja ebausutavust põhjendasin eespool

seoses OÜ-ga Baltestate KV ning eeltoodud põhjendused on asjakohased ka siinkohal seoses

OÜ-ga Moliere.

50. Viimaks on maksuhaldur õigesti tuvastanud ka selle, et OÜ Stemori ei ole kaebajale

teenuseid osutanud. OÜ Stemori arvete sisuks oli nii detailide valmistamise kui

tööjõurenditeenuse osutamine. Asjaolud, mis annavad piisava aluse kahtlustada kaebajat

nendegi tehingute osas maksupettuses osalemises ehk selles, et ta teadis, et arvete esitajad ei

ole teenuste tegelikud osutajad, on samad, mis OÜ Baltestate KV puhul – detailide

valmistamise teenuse puhul ei ole eluliselt usutav materjali üle andmine OÜ-le Stemori ilma

seda kuidagi fikseerimata, samas kui kaebajale ei olnud teada, kes ja kus sellest detaile

valmistab. Tööjõurendi osas puudub ka OÜ Stemori puhul adekvaatne ja kontrollitav tööaja

arvestus. Lisaks sellele on tähelepanuväärne, et 19. juunil 2012 antud seletuses selgitas S.I.

maksuhaldurile, et koostöö I.Š.ga lõppes põhjusel, et viimasel tekkisid tellimuste täitmisega

probleemid ja ta hakkas kaebajat petma. Seda kummalisem on, et R.S.i ja T.ga ajas kaebaja

asju väidetavalt täpselt sama moodi, vormistamata tehingutega seotud asjaolusid, näiteks

materjalide üleandmist, konkreetseid tähtaegu valmistoodangu valmimiseks, renditööjõu

arvestust jms. Seejuures on kaebaja ise väitnud, et I.Št tundis ta ammusest ajast, ent R. ja T.

olid talle täiesti võõrad inimesed, kes olid ilmunud ajalehekuulutuse peale. Seda, et OÜ

Stemori tegelikult mingisuguseid teenuseid kaebajale ei osutanud, kinnitab ka kaebaja

seadusliku esindaja ebausutav selgitus selle kohta, kuidas väidetav kontakt OÜ-ga Stemori

tekkis. Nimelt selgitas S.I., et olles mõnda aega koostööd teinud OÜ-ga Moliere, teatas ühel

päeval R.S., et edaspidi hakkab arveid esitama OÜ Stemori. Samas näitab arvete kronoloogia,

et OÜ Stemori ja OÜ Moliere arveid esitati vaheldumisi ning esimesena esitas arve seejuures

OÜ Stemori 16. mail 2011. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et T. S. mingisuguseid töid

kaebaja heaks tegi. Ka mitmed kaebaja töötajad on väitnud, et on T.t Telliskivi 60 tsehhis

näinud ning tundsid ta pildi järgi ära. Kuivõrd T. S.l ei olnud mingit seost OÜ-ga Stemori ega

ka OÜ-ga Moliere, siis ei ole tema tegevusest iseenesest alust järeldada seost selle äriühinguga.

Kaebaja väite, et T. oli R.S.i abiline, lükkab ümber R.S.i seletus, millest tuleneb otseselt, et T.

tegutses iseseisvalt ega allunud R.S.i juhtimisele ega kontrollile. R.S. väitis kohtuistungil, et T.

tegeles kogu töö sisuga ning R.S. vormistas üksnes arveid. Eeltoodud asjaoludel ei saanud ka

kaebajal olla mistahes põhjust eeldada, et nimetatud T. oli OÜ Stemori või OÜ Moliere

töötaja ega ka seda, et R.S.il on mingisugune volitus OÜ Stemori esindamiseks. Nagu ka kõigi

eelnimetatud äriühingute puhul, ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks kontrollinud tehingute

tegemise ajal R.S.i või T. S. seost äriühingutega, mida nad väidetavalt esindasid. Asjaolu, et

R.S. sai OÜ Stemori juhatuse liikmeks perioodil, mil OÜ Stemori kaebajale arveid esitas (ent

ei olnud juhatuse liikmeks esimeste arvete esitamise ajal), ei kinnita tehingute toimumist OÜ-

ga Stemori. Nimelt nähtus ka R.S.i poolt kohtuistungil antud ütlustest, et reaalselt ta tehingute

esemeks olevate teenuste osutamisest midagi ei teadnud. Asjaolule, et R.S. sai 19. juulil 2011

OÜ Stemori juhatuse liikmeks, ei saa kaebaja tugineda seega esiteks põhjusel, et on ilmne, et

enne OÜ-ga Stemori tehingute tegemist ei kontrollinud kaebaja selle äriühingu nimel

väidetavalt tegutsevate isikute esindusõigust ning OÜ Stemori nimel ei ole vormistatud ka

lepingut. Kui kaebaja väidab, et OÜ-ga Stemori toimus koostöö samadest põhimõtetest

lähtudes nagu oli see olnud OÜ-ga Moliere, siis on ilmne et nii nagu OÜ Moliere ei osutanud

kaebajale mingisuguseid teenuseid, ei teinud seda ka OÜ Stemori. Kui T. S. või mistahes

muud tundmatuks jäänud isikud OÜ Moliere ja Stemori arvetel näidatud töid kaebaja heaks

ka tegelikult tegid, siis pole võimalik tuvastada nende seost eelnimetatud äriühingutega ning

samuti ei olnud kaebajal piisavat alust eeldada, et teenuste osutajaks on arved väljastanud

äriühingud.

MENETLUSKULUD

51. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, Kaebuse

rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud

kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, seega jäävad kummagi poole kulud poole enda

kanda. Kaebaja on kohtule ette tasunud 90 eurot tunnistajatasudeks. Kahest kutsutud

tunnistajast ilmus kohtusse üks, kes senini ei ole esitanud taotlust tunnistajatasu ja kulude

väljamaksmiseks. Selline taotlus on tunnistajal HkMS § 106 ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 160 lg 2 kohaselt võimalik esitada kolme kuu jooksul kohtuistungist. Käesoleva

otsuse tegemise ajal ei ole see tähtaeg möödunud. Juhul kui tunnistaja tasu nõuet ei esita, on

kaebajal õigus nõuda ette tasutud tunnistajatasu tagastamist. Selleks tuleks kohtule esitada

taotlus, näidates ära, millisele pangakontole tagastatav summa kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik