3-13-459/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-459

Otsuse kuupäev

11. juuni 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Raivo Reimundi kaebus Tartu Vangla 5. detsembri 2012

käskkirja nr 6-2/1871 tühistamiseks.

Asja läbivaatamine

kohtuistungil 14. mai 2013

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Raivo Reimund

Vastustaja Tartu Vangla

1. Rahuldada Raivo Reimundi kaebus

2. Tühistada Tartu Vangla 5. detsembri 2012 käskkiri

nr 6-2/1871.

3. Mõista Tartu Vanglalt Raivo Reimundi kasuks

menetluskulude katteks välja nelisada üheksa-

kümmend viis (495) eurot. Ülejäänud menetluskulud

jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 11. juuli 2013. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla määras 5. detsembri 2012 käskkirjaga nr 6-2/1871 Raivo Reimundile

distsiplinaarkaristusena noomituse. Käskkirja kohaselt suitsetas R. Reimund 14. novembril 2012

kella 08.20 ajal selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas, rikkudes vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 2.

2. R. Reimund esitas 4. jaanuaril 2013 vaide Tartu Vangla 5. detsembri 2012 käskkirja nr 6-2/1871

kehtetuks tunnistamiseks.

Tartu Vangla jättis 30. jaanuari 2013 vaideotsusega nr 1-11/4-1 R. Reimundi 4. jaanuari 2013 vaide

rahuldamata.

3. R. Reimund esitas 28. veebruaril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 5. detsembri

2012 käskkirja nr 6-2/1871 tühistamiseks.

Tartu Halduskohus võttis 4. märsi 2013 määrusega Raivo Reimundi kaebuse menetlusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. Kaebaja taotleb käskkirja tühistamist, kuna on seisukohal, et ta ei ole distsiplinaarrikkumist toime

pannud ning distsiplinaarkaristus on määratud ebaõigesti.

Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole arvesse võetud kõiki

olemasolevaid tõendeid. Tartu Vangla ei teinud kõike, mis võimalik asjaolude võimalikult täpseks

välja selgitamiseks. Vastustaja oleks pidanud distsiplinaarmenetluses välja selgitama, mis

asjaoludel kaebaja ning temaga koosviibiv kaaskinnipeetav keevitusboksi ventilatsioonitoru juures

viibis. Seetõttu leiab kaebaja, et vangla on rikkunud haldusmenetluse seadustiku (HMS) §-st 6

tulenevat uurimispõhimõtet.

Samuti on Tartu Vangla rikkunud HMS § 56, kuna käskkiri nr 6-2/1871 ei ole nõuetekohaselt

põhjendatud. Vaidlusalune käskkiri on üldsõnaline ning käskkirjas sisalduv järeldus tugineb

oletustel, mitte tõendite põhjalikul analüüsil.

Kaebaja ei nõustu vangla seisukohaga, et asja õigel lahendamisel, ei olnud vaja kaaskinnipeetavate

ütlusi arvesse võtta. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu, et vangla oleks

tuvastanud, mis asjaoludel kinnipeetavad viibisid keevitusboksi ventilatsioonitoru juures.

Vastustaja oleks pidanud distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulama AS Eesti Vanglatööstus

meistri, kes pidi saama anda ütlusi selle kohta, kas kõnealusel ajal ventilatsiooniava parandati või

mitte, või kas see oli üldse vajalik.

Tunnistaja R. Urbase ütlused ei ole asjakohased tõendamaks sündmuse toimumist. Tunnistaja

ütlustest ei selgu, kelle käes ta sigaretti nägi. Kaebaja hinnangul oleks R. Urbas pidanud koheselt

lähenema ventilatsiooniavale, et anda kinnipeetavatele korraldus õigusrikkumise lõpetamiseks.

Juhul, kui tunnistaja oleks koheselt lähenenud ventilatsiooniavale, oleks ta märganud, et mingit

õigusrikkumist ei toimunud.

Kaebaja märgib, et distsiplinaarmenetluse algatamisest teatati talle 19. novembril 2012, seega

viiendal päeval pärast väidetava õigusrikkumise toimumist. Kaebaja hinnangul võttis selline vangla

poolne hiline reageerimine temalt võimaluse nõuda enda õiguste kaitseks menetlustoimingute

läbiviimist (vaatlus).

Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestamata jäetud ka asjaolu, et

hommikuti tööle minnes, viiakse läbi kinnipeetavate läbiotsimine. Kaebajalt ei leitud läbiotsimise

käigus keelatud esemeid. Seega ei saanud kaebajal olla sigarette, mida oleks saanud suitsetada.

5. Tartu Halduskohtus 14. mail 2013 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et valvuri väide, et ta

nägi mõlemal kinnipeetaval suitsu käes ja suitsupilve, ei vasta tõele. Kaebaja põhjendas oma väidet

asjaoluga, M. Lomp oli seljaga, tema küljega, seega ei olnud võimalik näha, kelle käes suits oli ning

et ventilatsiooniava juures on selline tõmme, et suitsupilve ei saanud olla.

Vastustaja vastuväited

6. Tartu Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja jääb 30. jaanuari 2013 otsuses nr 1-11/4-1 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste

juurde.

Vastustaja märgib, et käskkirjas toodud intsidendi toimumist kinnitab Tartu Vangla ametniku 14.

novembril 212 koostatud ettekanne nr 3872 ja tunnistaja ülekuulamise protokoll.

Tunnistaja R. Urbas kinnitas enda ütlustega, et nägi kaebajat koos teise kinnipeetavaga suitsetamas

selleks mitteettenähtud kohas ja ajal.

Tartu Vangla hinnangul puudub alus väita, et vangla on distsiplinaarmenetluse käigus rikkunud

HMS § 6.

Vastuses kaebusele ei nõustu vastustaja sellega, et kaebaja viidatud toimingute tegemata jätmine on

menetlusnormide rikkumine, kuna teave, mida nende toimingute tegemisel oleks saanud, ei

mõjutaks fakti, et kaebaja ventilatsiooniava juures suitsetas. Vastustaja märgib, et isegi kui oleks

teada, mis eesmärgil oli kaebaja koos teise kinnipeetavaga keevitusboksi ventilatsiooniava juures, ei

välista see seda, et enne reaalselt ava sulgemist, kaebaja koos teise kinnipeetavaga seal nn viimast

suitsu ei teinud.

Asjaolu, kas ventilatsiooni ava juures viibimiseks oli kaebajal ka mõni muu põhjus, ei oma

karistuse määramisel mingit tähtsust, sest kaebajat ei karistatud mitte keevitusboksis

ventilatsiooniava juures olemise vaid seal suitsetamise eest.

Vastustaja jaoks on üllatav, et kaebaja peab oluliseks asjaolu, kelle käes oli konkreetselt sigaret.

Vastustaja hinnangul viitab sellele tähelepanu juhtimine selgelt sellele, et suitsetamine

ventilatsiooniava juures leidis aset ja kaebaja üritab, juhuks, kui suitsetamise fakti ei õnnestu ümber

lükata, juhtida tähelepanu teisele kinnipeetavale, kes on käesolevaks hetkeks vanglast vabanenud.

Tunnistaja täiendavate ütluste kohaselt, mis protokolliti 21. novembril 2012, oli mõlemal

kinnipeetaval 14. novembril 2012 kella 8.20 ajal sigaret käes ning olemas oli suitsetamisel tekkiv

suits.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et valvur R. Urbase ütlused ei ole asjakohased, ega tõenda

sündmuse toimumist. Vastustaja leiab, et asjakohatu on ütlus, mis ei puutu asjasse ja millel ei ole

tõendusesemega mingit seost. Tunnistaja R. Urbas ütlused on seotud konkreetselt kaebajale

etteheidetava teoga, tunnistaja oli teo vahetu tunnistaja, seega on tunnistaja ütlused vägagi

asjakohased ning on arvestav tõend sündmuse aset leidmise kohta.

Vastustaja hinnangul ei ole asjaolu, kas valvur R. Urbas käitus 14. novembril 2012 kella 8.20 ajal

asetleidnud situatsioonis korrektselt või mitte, käesoleval juhul asjasse puutuv, kuna see ei muuda

olematuks seda, et kaebajat nähti suitsetamas.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta ei saanud õigusrikkumise fikseerimisest koheselt teada,

vaid alles viiendal päeval peale väidetavat sündmust. Väite tõele mittevastavust kinnitab R. Urbase

14. novembri 2013 ettekanne nr 3872 ja kaebaja vanglale esitatud vaides märgitu. Vaide kohaselt

tõi valvur kaebajale mõne aja pärast peale seda, kui ta oli neid näinud ventilatsiooniava juures,

seletuskirja blanketi.

Vastustaja märgib, et kui kaebaja ei saanud aru, miks ja mille kohta ta peab selgitusi andma, siis oli

tal võimalus terve tööpäeva jooksul R. Urbase käest küsida, miks talle seletuskirja blankett toodi.

Seda kaebaja ei teinud.

Vastustaja hinnangul asjaolu, et kaebajalt hommikul tööle minnes läbiotsimise käigus sigarette ei

leitud, ei välista, et kaebaja ei oleks saanud suitsetada. Sigaretid võisid olla varasemalt töökohta

toodud ning tööruumidesse peidetud, samuti võis sigaretid töökohta toimetada ka mõni teine isik.

Vastustaja viitab asjaolule, et kaebajat on Tartu Vangla viibimise ajal lisaks vaidlusalusele korrale

veel neljal korral distsiplinaarkorras karistatud selleks mitte ettenähtud kohas suitsetamise ja

jalutuskäigult tulles sigarettide enda juurde peitmise eest. Samuti on kaebaja süüteokaaslast

karistatud kolmel korral distsiplinaarkaristusega suitsetamistarvete ning tubakatoodete omamise

eest ajal ja kohas, kus neid kinnipeetaval olla ei tohi.

7. Tartu Halduskohtus 14. mail 2013 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et mõlemad

kinnipeetavad on piisavalt haritud, et sulgeda keevitusboksi ventilatsiooniava üksinda, seega on

põhjus, miks nad seal kahekesi olid, otsitud.

Vastustaja leiab, et R. Urbase ütlused on usaldusväärsed. Ametnikul puudub huvi kirjutada

ettekandeid, mis ei vasta tõele, kuna sellise tegevuse eest on võimalus saada karistada. Vastustaja

selgitas, et selline tegevus on vanglas ka äärmiselt taunitav, kuna hilisemalt usalduse taastamiseks

läheb palju aega. Vastustaja märgib, et ettekande lühidus ei saa panna kahtluse alla ettekande

tõelevastavust.

Kohtu seisukoht

8. Kaevatava käskkirjaga on R. Reimundit karistatud noomitusega selle eest, et ta 14. novembril

2012 kella 08.20 ajal suitsetas selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas.

R. Reimund leiab, et kaevatav käskkiri on õigusvastane eelkõige seetõttu, et ta ei ole etteheidetavat

distsiplinaarrikkumist toime pannud. Lisaks heidab kaebaja vastustajale ette menetluslikke

rikkumisi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel.

9. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaevatavas käskkirjas kirjeldatud ajal viibis R. Reimund Tartu

Vangla territooriumil, AS Eesti Vanglatööstus ruumides, kus suitsetamine ei ole lubatud. Vangla

sisekorraeeskirja (VskE) § 82 lg 2 järgi kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks

ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida.

Seega on kaevatavas käskkirjas kirjeldatud tegu kvalifitseeritav (VskE) § 82 lg 2 rikkumisena ja

vastavalt karistatav vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 alusel.

Vastavalt VangS § 64 lg-le 1 on vanglateenistusel kohustus välja selgitada distsipliinirikkumise

asjaolud.

10. Tartu Vangla 5. detsembri 2012 käskkirja nr 6-2/1871 (tl 6) kohaselt on distsiplinaarsüütegu

tõendatud 3. detsembril 2012 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis. Distsiplinaarmenetluse

protokollist (tl 12) nähtuvalt teostas vanglateenistuse ametnik R. Urbas 14. novembril 2012 kella

8.20 ajal vanglatööstuse ruumides kontrollkäiku ning avastas, et R. Reimund ja M. Lomp olid

kükakil vanglatööstuse tsehhis asuvas boksis ventilatsiooniava juures ja tegid suitsu.

21. novembril 2012 on R. Urbas andnud täiendavaid ütlusi ning selgitanud, et nägi kuidas

kinnipeetavad hoidsid käes sigaretti. Samuti nägi ta hõõguvat sigaretti ja suitsetamisega kaasnevat

suitsu tulemas suust kui ka õhus.

11. Kaebaja on selgitanud, et viibis vaidlusalusel ajal boksis kaaskinnipeetava M. Lombi palvel,

kuna viimasele oli tehtud ülesandeks ventilatsiooniava sulgeda. Boksis viibimine ei olnud seotud

suitsetamisega. Põranda lähedal asuva ventilatsiooniava ülevaatamise ajal nägi kaebaja 5-6 meetri

kaugusel valvurit, kes ütles midagi ja läks siis ära (tl 15). M. Lomp on andnud samasisulise

selgituse (tl 14). Ventilatsiooniava sulgemise kohustust ja vastava töö teostamist kinnitab ka

kinnipeetava T. Kase selgitus (tl 16).

12. Distsiplinaarmenetluses ei ole vastustaja lisaks R. Urbase ütlustele kogunud tõendeid, mis

kinnitaksid kaebajale etteheidetava teo toimepanemist. Seega on tegemist olukorraga, kus

süüteokoosseisu täitmise tuvastamiseks pidi vastustaja hindama ühelt poolt R. Urbase ütluste ja

teiselt poolt R. Reimundi ning M. Lombi selgituste usaldusväärsust.

Distsiplinaarmenetluse protokollis on sedastatud, et menetluse käigus ei ole ilmnenud asjaolusid,

mis seaksid kahtluse alla R. Urbase ütlused. Samuti on leitud, et vanglateenistuse ametnikel puudub

tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ning panna kirja üksikasjalikud ja loogiliselt usutavad seletused.

Samas on kinnipeetaval ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada (tl 13).

13. Vangistusseaduse § 64 lg-st 1 koostoimes VangS § 63 lg-ga 1 tuleneb, et distsiplinaarkaristuse

määramiseks peab vanglateenistus veenduma, et distsiplinaarrikkumine on omistatav kinnipeetavale

mõistlikult

väljaspool

kahtlust.

Kohtu

hinnangul

käesoleval

juhul

ei

ole

vastustaja

distsiplinaarmenetluse protokollis, kaevatavas käskkirjas ega vaideotsuses (tl 11) kõrvaldanud

kogutud tõendites ilmnevat vastuolu. R. Urbase ütluste eelistamiseks ei ole piisav üldistav

seisukoht, et R. Urbasel puudus põhjus ebatõeste ütluste andmiseks, kui aga kaebajal oli

eneseõigustamise motiiv. Kaebajalt ei saa mõistlikult eeldada tõendite esitamist negatiivse asjaolu

(s.o mittesuitsetamist) tõendamiseks.

14. Asjas ei ole vaidlust selles, et väidetava distsipliinirikkumise avastamise järel R. Urbas ei

sekkunud kaebaja ja M. Lombi tegevusse. Sel ajal ei olnud R. Urbas vahetult kaebaja läheduses,

vaid 4 (tl 12) või 5-6 (tl 15) meetri kaugusel. Algselt kirjeldas R. Urbas kaebaja tegevust

üldsõnaliselt suitsetamisena. Alles seitse päeva hiljem on R. Urbas väitnud hõõguva sigareti ja

tubakasuitsu nägemist (tl 12).

VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vanglateenistuse ametnik vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja

julgeoleku eest vanglas. Seega distsipliinirikkumise korral on vanglateenistuse ametnikul seadusest

tulenev kohustus võtta samme õigusrikkumise lõpetamiseks ning rikkumise asjaolude

selgitamiseks. R. Urbase väidetavale distsiplinaarrikkumisele reageerimata jätmine, tekitab kahtluse

selles, kas R. Urbas ise oli veendunud, et kaebaja suitsetas ning vähendab tema ütluste elulist

usutavust. Sekkumata jätmisega loobus R. Urbas ühtlasi võimalusest koguda tõendeid (suitsukonid),

mis oleksid kinnitanud distsipliinirikkumist. Tõendite kogumata jätmisega võttis R. Urbas

vastustajale ühtlasi riski, et vaidluse korral ei õnnestu rikkumise toimepanemist tõendada.

Kohus osutab veel sellele, et distsiplinaarmenetluses ei ole ümber lükatud kaebaja väidet, et tema

boksis viibimine oli seotud tööülesande täitmisega. Kohtuistungil on vastustaja esindaja kinnitanud,

et vaidlusalune ventilatsiooniava asub põranda lähedal ja on praeguseks suletud (tl 44 pöördel)

Kohus nõustub vastustajaga selles, et õiguspärane põhjus M. Lombi tööboksis olemiseks iseenesest

ei välista, et R. Reimund võis seal ka suitseda. Kohus peab nimetatud asjaolu tähendust omavaks

aga seetõttu, et see suurendab R. Reimundi ja M. Lombi seletuste elulist usutavust. Vastustaja ei ole

seejuures suutnud koguda tõendeid ka selle kohta, et kaebajal või M. Lombil olid sigaretid, samuti

millisest allikast need võisid pärineda olukorras, kus kinnipeetavad tööstushoonesse sisenemisel ja

väljumisel läbi otsitakse.

15. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et vastustaja on ekslikult lugenud R. Urbase ütluste

tõeväärtuse suuremaks, R. Reimundi ja M. Lombi seletuste tõeväärtusest. Käesoleval juhul, teiste

tõendite puudumisel, ei ole alust lugeda R. Urbase ütlusi sedavõrd kaalukateks, et lükata ümber R.

Reimundi ja M. Lombi seletused intsidendi asjaolude kohta. Kohtu hinnangul võib jääda küll

kahtlus sellest, et R. Reimund on toime pannud distsipliinirikkumise, kuid see ei ole piisav tema

karistamiseks VangS § 63 lg 1 alusel.

Seetõttu on Tartu Vangla 5. detsembri 2012 käskkiri nr 6-2/1871 õigusvastane ja tuleb tühistada.

Kuna kaevatav käskkiri on materiaalselt õigusvastane ning kuulub tühistamisele, siis ei hinda kohus

täiendavalt kaebaja väiteid tema menetluslike õiguste rikkumise kohta.

16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta Tartu Vangla kanda.

Kaebaja esindaja esitas 14. mai 2013 toimunud kohtuistungil taotluse mõista menetluskuludena

vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 480

eurot. Menetluskulu kandmist kinnitavad maksekorralduste väljatrükid (tl 41-43). Asja keerukust ja

mahtu ning asjas toimunud kohtuistungi kestust silmas pidades peab kohus kaebaja menetluskulusid

vajalikeks ja põhjendatuteks.

Juhindudes HKMS § 108 lg-st 1 ning HKMS § 109 lg-st 1 ja 2 tuleb Tartu Vanglalt R. Reimundi

kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ning kantud õigusabikulude katteks kokku

495 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik