2-12-7756/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-7756

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Ravex Trans OÜ vastu

võlgnevuse 12 581,06 euro ja põhinõudelt lisanduva

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

11 942 eurot 59 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ravex Trans OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

21. mai 2013

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Ravex Trans OÜ (registrikood: 10918414)

esindaja juhatuse liige Veiko Oder, lepinguline esindaja Ain

Välba

Vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (registrikood:

10434248), esindaja Anneli Arusalu

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu

13. veebruari 2013 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

Ravex Trans OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS (hageja) esitas Ravex Trans OÜ (kostja) vastu hagi, milles taotleb

kostjalt liisingulepingutest nr 0104820L, 0135760L ja 0174091L tuleneva võlgnevuse

12 581,06 euro väljamõistmist ja viivise protsendina põhinõudelt (11 942,59 eurot) alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1. sätestatud määras (0,25%

päevas).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.07.2005 liisingulepingu nr 0104820L

(leping I), mille esemeks oli kaubik xxx. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes

nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimakseid summas 637,08 eurot, millelt on arvestatud

viiviseid summas 207,11 eurot. Hageja saatis kostjale 09.04.2010 teatise lepingu ülesütlemise

kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu hageja luges lepingu erakorraliselt üles öelduks

04.05.2010.

Tulenevalt lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu

esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat

teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 19.05.2010. Pärast vara valduse

taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Moneklar OÜ-le.

Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved kokku summas

360,04 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat

nõuet kostja vastu.

Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 5 339,70 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 4 135,47 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas

637,08 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 360,04 eurot

(käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 207,11 eurot.

Vara realiseeriti hinnaga 2 503,21 eurot (käibemaksuta), seega 5 339,70-2 503,21=2 836,49 eurot

on summa, mille tasumist hageja taotleb liisingulepingu nr 0104820L, liisingulepingu

üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel.

Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel

esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara

tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne

võlgnevus). Seega 2 503,21-360,04-637,08=1 506,09 eurot. Järelejäänud summa arvelt kaetakse

jääkväärtus osaliselt: 4 135,47-1 506,09=2 629,38 eurot. Seega moodustab hageja nõude, mida ei

õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas

2 629,38 eurot ning viivise võlgnevus 207,11 eurot. Kokku on hageja nõudeks liisingulepingu

nr 0104820L järgi 2 629,38+207,11=2 836,49 eurot, millest arvestatakse hagihinna arvestamisel

2 629,38 eurot.

03.08.2006 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr 0135760L (leping II), mille esemeks oli

kaubik XXX. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata

põhiosa- ja intressimaksed summas 303,94 eurot, millele on arvestatud viiviseid summas 200,66

eurot. Võlgnevuse tõttu saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta.

Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010.

Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu

esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat

teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 24.05.2010. Pärast vara valduse

taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Osutatud vara

tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved kokku summas 456,01 eurot

(käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja

vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 10 345,14 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 9 384,53 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas

303,94 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 456,01 eurot

(käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 200,66 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 4 239,47

eurot (käibemaksuta), seega 10 345,14-4 239,47= 6 105,67 eurot on summa, mille

tasumist hageja taotleb liisingulepingu nr 0135760L, liisingulepingu üldtingimuste ning VÕS §

367 lg 1 ja 4 alusel.

Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel

esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara

tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne

võlgnevus). Seega 4 239,47-456,01-303,94=3 479,52 eurot. Järelejäänud summa arvelt kaetakse

jääkväärtus osaliselt: 9 384,53-3 479,52=5 905,01 eurot. Seega moodustab hageja nõude, mida ei

õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas

5 905,01 eurot ning viivisvõlgnevus 200,66 eurot. Kokku on hageja nõudeks liisingulepingu

nr 0135760L järgi 5 905,01+200,66=6 105,67 eurot, millest arvestatakse hagihinna arvestamisel

5905,01 eurot.

21.08.2007 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr 0174091L (leping III), mille esemeks

oli kaubik XXX. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata

põhiosa-, intressimaksed ja kaskokindlustusmaksed summas 633,80 eurot, millele on arvestatud

viiviseid summas 230,70 eurot. Võlgnevuse tõttu saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise

lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu

erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010.

Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest kohustus kostja andma hagejale üle lepingu

esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat

teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 13.05.2010. Pärast vara valduse

taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Osutatud vara

tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved kokku summas 319,45 eurot

(käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja

vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 9 710,51 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 8 526,56 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas

633,80 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 319,45 eurot

(käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 230,70 eurot.

Vara realiseeriti hinnaga 4 857,29 eurot (käibemaksuta) ja hageja vähendas nõuet 1 214,32 euro

võrra, seega 9 710,51-4 857,29-1 214,32=3 638,90 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb

liisingulepingu nr 0174091L, liisingulepingu üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel.

Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel

esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara

tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne

võlgnevus). Antud juhul on hageja oma nõuet veelgi vähendanud, mistõttu kuulub kogunõudest

maha arvamisele vara realiseerimisest saadud summa 4 857,29+müügihinna korrektuur

1 214,32=6 071,61 eurot. Seega 6 071,61-319,45-633,80=5 118,36 eurot. Järelejäänud summa

arvelt kaetakse jääkväärtus osaliselt: 8 526,5-5 118,36=3 408,20. Seega moodustab hageja nõude,

mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus

summas 3 408,20 eurot ning viivise võlgnevus 230,70 eurot. Kokku on hageja nõudeks

liisingulepingu nr 0174091L järgi 3 408,20+230,70=3 638,90 eurot, millest põhinõudeks ehk

hagihinna arvestamise aluseks on 3 408,20 eurot.

Hageja väitel teavitati kostjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda.

Selgesõnaliselt teavitati, et kui võlgnevust ei tasuta ning kokkulepet ei saavutata, loetakse

lepingud ülesöelduks ning liisinguesemed tuleb tagastada. Lisaks teavitati, et tagastamise järgselt

suunatakse sõidukid müüki ning kui sõiduki realiseerimisest saadu ei kata kostja võlgnevust,

tuleb kostjal tekkinud vahe hüvitada. Teatisele oli lisatud ka müügiprotseduuri kirjeldus, mille

kohaselt sõidukite müügiga tegeleb professionaalne ettevõte, sõidukeid pakutakse müügiks nii

avalikul müügiplatsil kui internetiportaalis ning vajadusel langetatakse pakkumiste hinda üks

kord kuus. Rõhutatult on välja toodud, et liisinguvõtjal on õigus sõiduk ise välja osta, aidata

kaasa sõidukitele ostja leidmisel ning saada kogu müügiprotsessi jooksul infot arengute kohta.

Kostja nimetatud võimalusi ei kasutanud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled lepingud oma majandustegevuse raames hageja

tüüptingimustel. Lepingu üldtingimuste punktid 3.7., 7.4. ja 7.4.1. on tühised kui ebamõistlikult

teist poolt kahjustavad.

Hageja teatas 09.04.2010, et alates 30.04.2010 ütleb ta kõik lepingud seoses võlgnevusega üles.

Autode tagastamisel vastuvõtmise aktides autode väärtust tagastamise hetkel hageja ei määranud.

Hageja müüs liisinguesemed ülimadala hinnaga. Hageja ei teavitanud kostjat eelseisvast autode

üliodavast müügist. Hageja nõue põhineb autode jääkmaksumuse ja müügihinna erinevusel.

Hageja kahjunõude arvutus ei põhine seadusel VÕS § 367 lg 3 mõttes ning hagejal tegelikkuses

kahju ei tekkinudki. Kostja esitas Võidu Auto OÜ poolt 20.09.2012 väljastatud 3 liisingueseme

hindamisakti ning interneti väljatrüki Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite

hindamiseks.

Hageja väitel tasumata osamaksete arved on tegelikult tasutud. Lepingu nr 0104820L alusel

esitatud arve nr 8569784102 summas 4 374,43 krooni on tasutud maksekorraldusega nr 3149

21.04.2010 ning lepingu nr 0135760L alusel esitatud arve tasus kostja 07.09.2009

maksekorraldusega nr 3058 summas 6769,49 krooni.

Arved Reeborn OÜ-le vara tagastusteenuse, Moneklar OÜ-le vahendusteenuse ja A2-Autowelt

OÜ-le vahendus- ja remonditeenuse eest ei vasta raamatupidamisseaduse (RPS) §-le 7 ning

nende arvete alusel hageja poolt tasutud summade väljamõistmine kostjalt on alusetu ka VÕS

§ 367 alusel. Kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle

vara üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel, seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu.

Hageja nõuab tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu. Tõendamata on viivis ja

selle arvestus maksete hilinemise eest. Viivise arvetel on tehtud viivise korrigeerimine viivise

alla mittekuuluva osa eest. Selgusetu on, milline osa arvetel hageja arvates ei kuulunud viivise

alla. Viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega. Hagiavalduses nõutava viivise kohta

protsendina põhinõudelt puudub selgitus ja arvestus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 13. veebruari 2013 otsusega hagi ja mõistis Ravex Trans OÜ-lt välja

12 581,06 eurot Swedbank Liising AS kasuks ning mõistis Ravex Trans OÜ-lt välja viivise

protsendina põhinõudelt (11 942,9 eurot) alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25%

päevas Swedbank Liising AS kasuks.

Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on nõudesumma tõendatud ning selle väljamõistmine

kostjalt on põhjendatud põhinõude osas 11 942,59 eurot ning viiviste osas 638,47 eurot, kokku

12 581,06 eurot.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingud on sõlmitud hageja tüüptingimustel poolte

majandustegevuse raames. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-12 kinnitanud enda varasemat

seisukohta selles osas, et Swedbank Liising AS-i liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7. ja 7.4.1.

kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kolleegium on oma

varasemas lahendis leidnud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud

liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada

müügiprotsessi (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt

lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus leidis, et ka

käesolevas asjas tuleb hageja nõude osas kohaldada VÕS § 367.

Kostja on esitanud väite, et autod on müüdud ülimadala hinnaga, tõendamiseks Võidu Auto OÜ

juhataja K. Karjuse poolt 20.09.2012 väljastatud kirja autode hindamise kohta ning interneti

väljatrüki Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks. Kostja tõendist nähtub, et

lepingu 1 vara reaalseks müügihinnaks (turuhinnaks) võinuks aastal 2010 olla 6 000 – 6 400

eurot. Arvestades auto defekte 19.05.2010 võis auto reaalne turuhind olla 4 800 – 5 200 eurot.

2012. on müügis 2004 - 2005 ehitatud analoogsed sõidukid hinnaga 5 000 - 9 000 eurot.

Lepingu II vara müügihinnaks võinuks 2010. aastal olla 8 900 - 9 600 eurot (arvestatud on ka

auto defekte seisuga 24.05.2010). 2012 on müügis 2006 - 2007 ehitatud analoogsed sõidukid

hinnaga 8 900 – 12 500 eurot. Lepingu III vara müügihinnaks võinuks 2010. aastal olla

8 600 – 8 900 eurot. 2012 on müügis analoogsete tootjate 2005. aasta Combi hinnaga

5 600 eurot. Kõik hinnad on arvestatud käibemaksuga 20%. Kohus nõustus hagejaga, et tõend ei

ole piisavalt usaldusväärne. Kohus märkis, et tõendit ei tee ebausaldusväärseks see, et tõendi

allakirjastanud isik on väidetavalt 10 aastat olnud Peugeot’ esinduse omanik, kuid tõendis

kajastatu tulnuks just sellele pikale kogemusele tuginedes konkretiseerida.

Kohus leidis, et autokaubanduse hinnapoliitika on väga tundlik ja sõltuv maailma majanduses

toimuvast ja seetõttu ei ole võimalik prognoosida või väita 2010 toimuvate müügitehingute

hindasid 2004 – 2005 - 2007 toimunud müügitehingute põhjal. Teatavasti algas 2007 - 2008

viimane suurem majanduslangus (saavutades hageja väitel madalpunkti 2009 - 2010), mistõttu ei

saa 2010 toimuva hinna kujunemise oletamisel lähtuda sellest, et kasutatud autode müügihinnaks

on võimalik arvestada sõltuvalt sõiduki vanusest 30-50% algsest müügihinnast. Kohus nõustus

hagejaga, et arvamuses ei ole täpsustatud, milliseid vigastusi on väärtuse määramisel arvestatud.

Kohus leidis, et kostja esitatud interneti väljatrükk Eesti Liisingühingute Liidu juhendist

sõidukite hindamiseks ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna nimetatud juhend sõiduki

turuväärtuse määramiseks on mõeldud hindamiseks liisingulepingu sõlmimisel.

Kohus luges usutavaks, et hageja on kõik tema poolt tõenditena esitatud teatised kostjale saatnud

ning seega ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja ei määranud autode tagastamise hetkel

autode väärtust ning hageja ei teavitanud kostjat eelseisvast autode müügist.

Kohus oli seisukohal, et müügiprotsess on toimunud läbipaistvalt vabaturutingimuste nõudluse-

pakkumise tulemusena, mille tagajärjel on kujunenud ka sõidukite tegelik turuväärtus nende

tagastamise hetkel. Lähtudes TsÜS §-st 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik

väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna

kujunemise määrab ära aga turul olev nõudlus kauba järele.

Kostja on välja toonud, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole lubatud lähtuda sõiduki

realiseerimise hinnast ning lähtuda tuleb selle väärtusest tagastamise hetkel, kuid esiteks ei ole

nimetatud Riigikohtu seisukoht absoluutne ning ka Riigikohus on oma lahendites (3-2-1-33-08 ja

3-2-1-77-08) leidnud, et sõiduki tegelikust müügihinnast lähtumine on iseenesest lubatav, kui

müügiprotsess on olnud läbipaistev, võimaldanud selles osaleda ka liisinguvõtjal ning sõiduki

müügihind ei erine oluliselt selle turuväärtusest. Hageja on seisukohal, et sõiduki realiseerimise

hind ongi selle tegelik tuvastatud turuväärtus. Hageja on veendumusel, et ka Riigikohtu mõtte

kohaselt on sõiduki tegelik müügihind ja turuväärtus omavahel tihedalt seotud ning juhul, kui

müügiprotsess on viidud läbi professionaalselt, läbipaistvalt ning võimaldades koostööd

liisinguvõtjaga, selgub sõiduki turuväärtus müügiprotsessi käigus. Hageja on oma kohustuse

siinkohal täitnud. Kohus nõustus hageja seisukohaga.

Kohus leidis, et on tuvastatud, et kostjat on teavitatud müügiprotsessi käigust, määratud

hindadest, hinna alandamistest, samuti on talle pakutud võimalust müügiprotsessis osalemiseks

ja info saamiseks, sellest tulenevalt on müügiprotsess toimunud läbipaistvalt. Hageja on

nõuetekohaselt tõendanud, et sõidukite müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-

pakkumise suhtes, millest tulenevalt on hageja tõendanud, et sõidukite müügihind oligi nende

väärtus tagastamise hetkel. Ja seda vaatamata sellele, et lepingus ettenähtult aktina

pealkirjastatud dokumenti vara väärtuse määramiseks selle tagastamise hetkel ei ole hageja

koostanud. Seega on sõidukite müügihindade näol tegemist sõidukite tegelike turuväärtustega

nende tagastamise hetkel. Kuivõrd müügihindade näol on tegemist sõidukite turuväärtustega, ei

oma tähtsust ka kostja vastuväited müügihinnast lähtumise kokkuleppele liisingulepingu

üldtingimustes – ka seadusest tulenevalt turuväärtuse arvestamisel saab aluseks võtta sõidukite

müügihinnad.

Liisingulepingu nr 0104820L alusel tekkinud nõudeks on 5 339,70 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 4 135,47 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas

637,08 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 360,04 eurot

(käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 207,11 eurot. Vara realiseeriti hinnaga

2 503,21 eurot (käibemaksuta), seega taotleb hageja 5 339,70-2 503,21=2 836,49 eurot tasumist.

Hageja esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme XXX jääkmaksumuseks selle tagastamise

hetkel oli 4 135,47 eurot; debitoorne võlgnevus moodustub arvete alusel esitatud summadest

kokku 637,08 eurot. Kostja poolt tõendina esitatud arve nr 8569784102 summas 4 374,43

krooni tasumise kohta on hageja esitanud endapoolse täiendava tõendi ning korrastatud tõendi,

millest nähtub, et laekumise summaks on 3 012,46 krooni. Arve summa oli aga 4 374,43 krooni.

Eurodes oleks tasumise tehe järgmine: 279,58-192,53=87,05. Nimetatud arvest nähtub, et arve

on osaliselt tasutud (21.04.2010), kuid puuduolev summa on 78,29 eurot. Hageja on arvete

tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgitusest (näiteks arve

number), arvestatakse kostja poolt tasutud summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige

kauem võlgnevuses olnud arve.

Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud kujutavad endast VÕS § 367 lg-s 4 märgitud

lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama. Kostja väide selle kohta, et kostja

on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmise-

vastuvõtmise aktide alusel ning seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu, ei ole õige. Hageja

poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostjal tuli vara tagastada hiljemalt 01.05.2010, vara

üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on vara tagastamine toimunud aga 19.05.2010, vara

vastuvõtjaks on olnud OÜ Reeborn. Seega oli hageja kostja tegevustuse tõttu vajalik kasutada

tagastusteenust pakkuvat koostööpartnerit. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on

OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja

jättis oma kohustuse täitmata ning kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise

tagajärgedest. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et tagastatud vara on antud müüki Moneklar

OÜ-le. Moneklar OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt

tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Eeltoodud kulude näol on tegemist

vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust

tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada.

Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning

viivisesumma 207,11 eurot väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kohus märkis, et kui hageja

esitanuks 2009 - 2010 tasumata arvete eest viivise nõude alles hagis, siis oleks see tõepoolest ehk

hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hageja on kostjale viivisearved koostanud ja esitanud juba

2009 - 2010 ning see, et kostja ei vaevunud neid ei vaidlustama ega tasuma, ei anna talle põhjust

väita, et nende sissenõudmine veebruaris 2012 esitatud hagis oleks hea usu põhimõtte vastane

käitumine. Asjaolu, kas ja kuidas, saldoteatise alusel või mitte, koostas kostja oma

majandusaasta aruandeid, ei muuda hageja käitumist hea usu põhimõtte vastaseks.

Kohul oli seisukohal, et kostja vastuväide intressi ja käibemaksu kohta on ebaõige. Kostja on

õigesti välja toonud, et vastavalt VÕS § 367 lg-le 2 tuleb lähtuda liisinguvõtja poolt pärast

ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Seega hüvitamisele kuuluv osa, millelt ei

saa käibemaksu ega intressi arvestada, on pärast lepingu ülesütlemist tasuda jäänud maksed ehk

jääkmaksumus. Hageja on liisingulepingud üles öelnud 04.05.2010. Seega intressi ja käibemaksu

arvestamise keeld ei kehti enne lepingu ülesütlemist tasumata arvetele. Hageja ei ole sõiduki

jääkmaksumuselt arvestanud ei intressi ega käibemaksu. Sõiduki jääkmaksumus nähtub

maksegraafikust, s.o 4 135,47 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 30.05.2010 tasumata

osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 30.05.2010 arve esitamist on tasumata

osamakseid veel summas 4 135,47 eurot. Hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi

ja käibemaksu arvestanud. Enne lepingute ülesütlemist esitatud arved kuuluvad siiski tasumisele

koos intressiga.

Liisingulepingu nr 0135760L alusel tekkinud nõudeks on 10 345,14 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 9 384,53 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas

303,94 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 456,01 eurot

(käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 200,66 eurot. Vara realiseeriti hinnaga

4 239,47 eurot (käibemaksuta), seega taotleb hageja 10 345,14 – 4 239,47=6 105,67 euro

tasumist.

Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme XXX jääkmaksumuseks selle

tagastamise hetkel oli 9 384,53 eurot; debitoorne võlgnevus moodustub arve alusel esitatud

tasumata osast summas 303,94 eurot. Kostja poolt tõendina esitatud maksekorraldus nr 3058 6

769,49 krooni tasumise kohta ei ole nimetatud lepinguga seotud, st sellest nähtub, et

tasumine ei ole toimunud eelnimetatud arve katteks. Hageja on selgitanud ka, et kuna kostjal oli

nendega sõlmitud 4 erinevat lepingut, siis on maksekorraldus nr 3058 alusel tasutud summast

osaliselt arvestatud tasumine lepingu I järgi ning osaliselt tasumine selle lepingu järgi, milles

hagejal nõudeid ei ole. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata

maksekorraldusel märgitud selgitusest (näiteks arve number), arvestatakse kostja poolt tasutud

summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve.

Kohus leidis, et vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 456,01 eurot on tõendatud ja

põhjendatud. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud

ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning

kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et

tagastusteenuse maksumus on standardne põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on välja toodud, et

minimaalseks tagastusteenuse tasuks on 2 500 krooni. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et

tagastatud vara on antud müüki A2-Autowelt OÜ-le. A2 Autowelt OÜ on müügi vahendamise

eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on

põhjendatud. Kostja vaidleb vastu remondikulude hüvitamise nõudele. Kostja on viidanud

hagiavalduse lisaks olevale arvele nr 2010415. Hageja selgitab, et tegemist oli kogu sõiduki

pikkuses olevate reklaamkleebistega, millega koos sõidukit realiseerida oleks oluliselt keerukam.

Hageja on seisukohal, et reklaamkleebiste eemaldamine suurendab oluliselt sõidukile ostja

leidmise võimalusi. Tegemist on sõiduki korrastamisega müügi tarvis. Kohus leidis, et nimetatud

arve alusel kostjalt väljamõistmisele kuuluv summa 26,63 eurot on mõistlik. A2-Autowelt OÜ

poolt esitatud arve alusel on selle esitaja vahetanud liisinguesemel aku ja peakaitsme ning ilma

käibemaksuta on selle arve summa 77,87 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt soovib. Kohus

leidis, et nimetatud juhul on tegemist pisitöödega, mida tuleks lugeda sõiduki müügiks

ettevalmistuseks ning lugeda samuti hagejale hüvitatavate lisakulude alla.

Kohus leidis, et nimetatud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate

toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk

lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada. Kleebiste eemaldamise ning aku ja peakaitsme

vahetuse näol ei ole tegemist remondikulu, vaid müügiks ettevalmistamisega.

Viivismaksete võlg moodustub arvete ja nõude kalkulatsiooni alusel kokku summas

200,66 eurot. Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud

õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.

Kohus leidis, et ta andis hinnangu kostja vastuväitele selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata

arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu, eelmise lepingu analüüsimisel. Siinkohal on

erinevus üksnes selles osas, et sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust, s.o 9 384,53 eurot

(ilma käibemaksuta), dateeringuga 15.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab,

et enne 15.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 9 384,53 eurot. Hageja

ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud.

Liisingulepingu nr 0174091L alusel tekkinud nõudeks on 9 710,51 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 8 526,56 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas

633,80 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 319,45 eurot

(käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 230,70 eurot. Vara realiseeriti hinnaga

4 857,29 eurot (käibemaksuta) ja hageja vähendab nõuet 1 214,32 euro võrra, seega taotleb

hageja 9 710,51-4 857,29-1 214,32=3 638,90 euro väljamõistmist. Nõude vähendamist on hageja

selgitanud sellega, et kuigi sõiduk õnnestus võõrandada hinnaga 4 857,29 eurot ilma

käibemaksuta, on hageja arvestanud lepingust tulenevast kogunõudest maha kokku

6 071,61 eurot, millest tulenevalt on hageja arvestanud sõiduki realiseerimise hinnaks

6 071,61 eurot. Sõiduk müüdi n-ö hulgidiilina, mistõttu hageja tegi ostjale allahindluse.

Allahindluse summa (1 214,32 eurot) on aga hageja võtnud enda kanda ning seda vahet kostja

käest välja mõista ei palu.

Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme XXX, jääkmaksumuseks selle

tagastamise hetkel oli 8 526,56 eurot; debitoorne võlgnevus moodustub arvete, kindlustusleppe ja

kinnituse kindlustusmaksete tasumise kohta hageja poolt alusel kokku summas 633,80 eurot.

Arve on kostja poolt osaliselt tasutud ning sellest tasumata osa on summas 279,36 eurot. Seda on

hageja arvestanud. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata

maksekorraldusel märgitud selgitusest (nt arve number), arvestatakse esmajärjekorras tasutuks

eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve. Kostja endapoolset tõendit teistsuguse tasumise

kohta esitanud ei ole. Seega on tasumisele kuuluvaks summaks hageja tõendi alusel 279,36 eurot.

Arved on põhjendatud hageja poolt esitatud tõendi alusel kokku summas 354,45 eurot.

Kostja esitas kindlustusmaksetesse puutuvad pretensioonid alles kohtuvaidluse käigus. Kuna

kostjat on menetluses esindanud professionaalsete õigusteadmistega isik, siis pidi kostjal teada

olema, et pool võib TsMS § 402 lg 2 kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel

esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kostja ei ole kohtuliku uurimise

käigus esitanud asjaolu, et hagejal puudub kostja vastu nõudeõigus kindlustusmaksete osas.

Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud moodustuvad esitatud arvete ja nende tasumise

alusel kokku summas 319,45 eurot. Kohus leidis, et alusetu on kostja väide, et tagastusteenuse

kulu on põhjendamatu ning hagejal puudus vajadus teenuse tellimiseks. Nähtuvalt üleandmis-

vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti

on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning oli teadlik nii kohustusest kui selle

täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et tagastusteenuse maksumus on standardne

põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on välja toodud, et minimaalseks tagastusteenuse tasuks on

2 500 krooni.

Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et tagastatud vara on antud müüki A2-Autowelt OÜ-le.

A2-Autowelt OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud

ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Sõiduki müügiks pakkumise korral on

vajalik sõidukit müügiplatsil hoida, sõiduki väljanägemine peab olema esinduslik. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-112-06 leidnud, et sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud VÕS § 367

lg 4 mõttes. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto

müügiprotsessi

üheks

osaks,

on

puhastusteenuse

mõistlikud

kulud

käsitatavad

võõrandamiskuludena. Seega on nimetatud kulu põhjendatud. Eeltoodud kulude näol on tegemist

vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust

tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada.

Viivismaksete võlg moodustub arvete ja nõude kalkulatsiooni alusel kokku summas

230,70 eurot. Viivist on arvestatud ainult põhiosamaksetega viivitamise eest, viivise arvestuse

alla mittekuuluvate osade eest on tehtud vastavad tagasiarvestused. Viivisarvetelt on nähtav,

millise arvega on kostja olnud võlgnevuses arve aluseks oleval arvestusperioodil, mitu päeva on

nimetatud summaga oldud võlgnevuses, millal oli tasumise tähtaeg ning millise määraga on

viivist arvestatud. Nimetatud tõendiga on hageja tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist

arvestatud õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.

Kohus ei korranud lepingu I käsitlemise juures antud hinnangut kostja vastuväitele selle kohta, et

viiviste nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega.

Kostja vastuväitele selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja

käibemaksu, on kohus andnud samuti hinnangu lepingu I analüüsimisel. Siinkohal on erinevus

üksnes selles osas, et sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust, s.o 8 526,56 eurot (ilma

käibemaksuta), dateeringuga 15.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et

enne 15.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 8 526,56 eurot. Käibemaks

ja intress lisanduvad järgnevatest tulpadest. Sellest järeldub, et hageja ei ole tasumata arvetelt

seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud.

Heas usus käitumist reguleerib TsÜS § 138, võlasuhete puhul saab ja tuleb tugineda veel ka VÕS

§-le 6. Hea usu põhimõtte kohaldamisel antakse hinnang eraõiguslikus suhtes osalevate isikute

käitumisele. Hea usu põhimõttega vastuolus ei ole käitumine, mis on õiguspärane ning puuduvad

ka asjaolud, mille alusel oleks võimalik lugeda käitumine vastuolus olevaks hea usu

põhimõttega. Kui kostja vaidlustab talle esitatud arved seetõttu, et hageja on pöördunud nõudega

kohtusse, siis see ei ole heas usus käitumine. See on pigem kostjapoolne vastuoluline käitumine,

kui kostjal oli võimalus ja õigus arvete kohta selgitust pärida enne kohtumenetlust ja ta jättis

selle õiguse realiseerimata.

Kohus pidas arusaamatuks ja antud vaidluse kontekstis sisutuks kostja väidet, et haginõue ei

vasta Swedbank Grupi interneti kodulehel nimetatud väärtuste – lihtne, avatud, hooliv, visioon –

toetame inimeste, ettevõtete ja ühiskonna arengut, oleme ausad ja otsekohesed – kriteeriumidele.

Hagi nõude aluseks olevad esimesed tasumata põhiosa maksete arved puudutavad perioodi alates

2010, esimesed tasumata viivisarved tulid 2009. Seega kuni sinnani ei olnud hagejal mingit

tõsiselt võetavat alust kahelda kostja maksevõimes ja seega ei saa kostja esitada väidet, et

2006 - 2007 sõlmitud lepingute puhul olnuks tegemist hageja poolt KredS § 83 lg 3 mõttes

vastustundetu krediidi (liisingu-) suhte sõlmimisega. Kui viivisarvete saabumisel 2009 - 2010

selgus, et ehk majandustegevuse tulemused ei ole enam kõige paremad, tulnuks pigem äriühingul

endal sisesuhtes võtta vaatluse alla küsimus, kas otsustuspädevad organid on käitunud äriühingu

suhtes vastutustundlikult ja vajaliku hoolsusega, kui igal aastal sõlmiti uusi liisinglepinguid.

Kohus selgitas, et hageja nõudeõigus tuleneb TsMS §-st 367, mille kohaselt viivisenõude võib

koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on hagis taotlenud kostjalt

välja mõista viivise protsendina põhinõudelt, milleks on 11 942,59 eurot, alates hagi esitamisest

kuni kohase täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1. sätestatud määraga, s.o 0,25% päevas. Põhinõue

moodustub lepingu I alusel summas 2 629,38 eurot, lepingu II alusel summas 5 905,01 eurot ja

lepingu II alusel summas 3 408,20 eurot. 0,25% päevas summalt 11 942,59 on 29,86 eurot.

Lepingujärgset viivise määra kostja poolt vaidlustatud ei ole.

Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldas hagi täies ulatuses, jäid poolte menetluskulud kostja Ravex Trans OÜ

kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Ravex Trans OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 13. veebruari 2013

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta

Swedbank Liising AS kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus rikkunud TsMS § 438 lg 1 ja 442 lg 5. Kohus ei ole otsuse resolutsioonis

märkinud, millise osa summast moodustab põhinõue ja millise kõrvalnõudena viivised;

2) on hagis esitatud viivisenõudelt riigilõiv osaliselt tasumata ja TsMS § 423 lg 1 p 11 järgi tuleb

hagi selles osas jätta läbi vaatamata. Kõrvalnõudena ei saa aga käsitleda viivisenõudeid, mis on

esitatud maksete tasumisega hilinemise eest arvetelt, mis on juba enam kui kaks aastat tagasi

tasutud ning puudub nende osas põhinõudena haginõue ja menetlus. TsMS § 133 lg 2 järgi

kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi

hagis. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-137-06 p 28 selgitanud, et kui intressi- või viivisenõue

pannakse maksma eraldi menetluses (nt pärast põhinõude rahuldamist), ei ole menetluslikult

tegemist kõrvalnõudega ja asja hind arvestatakse sel juhul kõigis kohtuastmetes TsMS § 124 lg 1

järgi. Vastustaja on esitanud eeltoodud liisingulepingute põhjal viivisenõudeid pärast põhinõude

rahuldamist kokku summas 4 280,34 krooni ehk 273,56 eurot;

3) ei ole maakohus arvestanud liisinguesemete ostuhindu ega ka apellandi poolt juba tasutud

liisingumakseid, nagu seda näeb ette VÕS § 367 lg 1. Kohus, olles eelnevalt sedastanud, et hagi

lahendamisel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 (liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse) ning jättes põhjendamatult käsitlemata apellandi vastuväite

– esitatud hagi ei põhine VÕS § 367 lg-l 3, kuna hageja nõue tuleneb autode jääkmaksumuse ja

müügihinna erinevusel – otsustades hagi rahuldada, võttes ikkagi aluseks pärast lepingu

ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksed ehk jääkmaksumuse. Kuna VÕS § 367 lg 2 näeb ette,

et kui liisinguese ei jää liisinguandja omandisse, siis sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulude

kindlakstegemisel lähtutakse tasuda jäänud liisingumaksete summast, siis võib järeldada, et

kohus otsuse tegemisel püüdis kohaldada VÕS § 367 lg-t 2, mis antud asjas on aga väär. Kohus

on jätnud täiesti kõrvale nii kaubikute ostuhinnad kui ka tasutud liisingumaksed. Tasuda jäänud

liisingumaksed ei ole käsitletavad TsMS § 367 lg-s 1 nimetatud kuluga, mida liisinguandja

kandis. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-09 p-s 10 andnud selgituse, et liisingulepingu

ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi

hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused ning niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi

esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei

ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega;

4) on maakohus põhjendamatult hagi rahuldanud. Liisingulepingu nr 0104820L järgi tasus hageja

XXX eest koos käibemaksuga 320 000 krooni (20 451,73 eurot). Hageja lõpetas

lepingu ühepoolselt 04.05.2010. Lepingu nr 0104820L järgi laekus hagejale kostjalt koos

käibemaksuga kokku 314 091,03 krooni (20 074,08 eurot). Nimetatud kaubik müüdi hageja poolt

koos käibemaksuga hinnaga 3 003,85 eurot. Nimetatust tulenevalt laekus hagejale raha kostjalt ja

kaubiku müügist koos käibemaksuga kokku 23 077,93 eurot ehk 2 226,20 eurot enam, kui ta

kulutas kaubiku ostmisele. Seega tekkis hagejal tulu ning apellandilt kohtuotsusega veel 2 836,49

euro väljamõistmiseks puudub alus. Otsustades välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt 2

629,38 eurot alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas mõistis kohus oma

otsusega selle liisingulepingu järgi ainuüksi kohtuotsuse päevani 13.02.2013 apellandilt välja

2 313,85 eurot viivist.

Liisingulepingu nr 0135760L järgi tasus hageja kaubik XXX eest koos käibemaksuga 463 000

krooni (29 591,09 eurot). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 04.05.2010. Lepingu nr 0135760L

järgi laekus hagejale kostjalt koos käibemaksuga kokku 362 054,15 krooni (23 139,48 eurot).

Nimetatud kaubik müüdi hageja poolt hinnaga 5 087,37 eurot. Seega laekus hagejale raha

kostjalt ja kaubiku müügist kokku 28 226,85 eurot. Vahe seega 1 364,24 eurot. Apellandilt

kohtuotsusega veel 6 105,67 euro väljamõistmiseks puudub seaduslik alus. Otsustades välja

mõista ka viivise protsendina põhinõudelt 5 905,01 eurot alates 21.02.2012 kuni põhinõude

täitmiseni 0,25% päevas, mõistis kohus oma otsusega selle liisingulepingu järgi ainuüksi

kohtuotsuse päevani 13.02.2013 apellandilt välja 5 196,40 eurot viivist.

Liisingulepingu nr 0174091L järgi tasus hageja kaubik XXX eest koos käibemaksuga 285 000

krooni (18 214,82 eurot). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 04.05.2010. Lepingu nr 0174091L

järgi laekus hagejale kostjalt kokku 180 708,81 krooni (11 549,40 eurot). Nimetatud kaubik

müüdi hageja poolt hinnaga 4 857,29 eurot. Sellest tulenevalt laekus hagejale raha kostjalt ja

kaubiku müügist kokku 16 406,69 eurot. Vahe seega 1 805,13 eurot. Apellandilt kohtuotsusega

veel 3 638,90 euro väljamõistmiseks puudub alus. Otsustades välja mõista ka viivise protsendina

põhinõudelt 3 408,20 eurot alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas, mõistis

kohus oma otsusega selle liisingulepingu järgi ainuüksi kohtuotsuse päevani 13.02.2013

apellandilt välja 2 999,21 eurot viivist.

Hageja kulutas kõigi kolme kaubiku ostmiseks koos käibemaksuga kokku 68 257,64 eurot.

Hagejale laekus nende kaubikute eest kostjalt koos käibemaksuga 54 852,96 eurot pluss arvelt

nr 8569784102 ja maksekorralduselt nr 3058 alusetult arvestamata jäetud 519,70 eurot ehk siis

kokku 55 372,66 eurot ning nende kaubikute müügist sai ta kokku koos käibemaksuga

12 948.51 eurot. Seega laekus hagejale koos käibemaksuga kostjalt ja kaubikute müügist kokku

68 321,17 eurot ehk 63,53 eurot enam, kui ta kulutas nende kaubikute ostmiseks. Kohtuotsuses

apellandilt väljanõutav summa nende kolme lepingu järgi kokku 11 942,59 eurot on

põhjendamatu, kuna hagejal ei tekkinud kahju ega ole rikutud tema muid seadusega kaitstud

õigusi. Täiesti põhjendamatu on ülisuure viivise väljamõistmine, mis kohtuotsuse päevani on

kokku 10 509,46 eurot;

5) on apellant kohtuprotsessi käigus korduvalt avaldanud, et esitatud viivisenõue on tõendamata.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. TsÜS § 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist, ehk siis ajast, mil esitati vastav arve.

Kohast täitmist saab tõendada maksedokumendiga – maksekorraldusega. Hageja ei esitanud

kohtule ei arveid ega maksekorraldusi. Hageja viivisearvetel tema enda äranägemise järgi

osutatud viivitatud summad ja viivisepäevade arv on kontrollimatu ja ebausaldusväärne. RPS § 7

lg 1 p 7 järgi raamatupidamise algdokumendil peab olema majandustehingut kirjendavat

raamatupidamiskohuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad)

majandustehingu toimumist. Kuna see esitatud viivisearvetel puudub, on esitatud arved

käsitletavad vaid hagejapoolse kirjaliku arvamuse või selgitusena. Vastustajal tulnuks

dokumentaalsete tõenditega tõendada viivisepäevade olemasolu ja nende arv ning viivitatud

maksesummad. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja seda teinud ei ole ning viiviste

arvestamise asjaolud on tõenditega kinnitamata;

6) on kohtuotsuses märgitud arvete mittetäielik tasumine apellandi poolt tõendamata. Kohus on

leidnud, et kostja poolt tõendina esitatud arve nr 8569784102 summas 4 374,43 krooni tasumise

kohta on hageja esitanud endapoolse täiendava tõendi ning korrastatud tõendi, millest nähtub, et

laekumise summaks on 3 012,46 krooni. Nimetatud arvest nähtub, et arve on osaliselt tasutud,

kuid puuduolev summa on 78,29 eurot. Kuna kohus leidis võimaliku olevat vähendada apellandi

poolt tasutud summat 1 361,97 krooni võrra, siis tulnuks otsuses ka lahti seletada, mida täiendav

tõend ning korrastatud tõend sisaldasid või siis need lisadena võtta otsuse juurde. Kohus on

nentinud, et kostja poolt tõendina esitatud maksekorraldus nr 3058 6 769,49 krooni tasumise

kohta ei ole nimetatud lepinguga seotud, st sellest nähtub, et tasumine ei ole toimunud

eelnimetatud arve katteks. Kohus on märkinud, et hageja on selgitanud ka, et kuna kostjal oli

nendega sõlmitud 4 erinevat lepingut (käesolevas asjas on nõuded esitatud 3 lepingu alusel), siis

on maksekorralduse nr 3058 alusel tasutud summast osaliselt arvestatud tasumine lepingu I järgi

ning osaliselt tasumine selle lepingu järgi, milles hagejal nõudeid ei ole. Hagile lisatud arvest

nr 8573292936 ilmneb, et see koosneb osamaksust 4 130,07 krooni (263,96 eurot), intressist

409,62 krooni (26,18 eurot) ja käibemaksust 826,01 krooni (52,79 eurot). Juurdekirjutuse järgi

arvel on osa tasutud, puudu veel 303,94 eurot. Kust see summa tuleneb ja millest koosneb, pole

võimalik kindlaks teha, kuna arvel olev osamakse 263,96 eurot ja intress 26,18 on kokku

290,14 eurot, millest koosneb ülejäänud 13,80 eurot, on teadmata.

Hagile lisatud arvest nr 8570964597 ilmneb, et see koosneb osamaksest, intressist ja

käibemaksust kokku 240,59 eurot ja kindlustusmaksest 56,95 eurot, kokku 297,54 eurot. Arvele

tehtud juurdekirjutuse järgi on see osaliselt tasutud ning puuduolev summa on 279,36 eurot.

Millest see koosneb, pole võimalik kindlaks teha, kuna selle arve järgi on osamaksu suurus

179,88 eurot ja kindlustusmakse 56,95 eurot ehk siis kokku 236,83 eurot. Puuduolev 60,71 eurot

võib oletuslikult sisaldada kas intressi, käibemaksu või hoopis osa kindlustusmakset või kõiki

koos. Seega ei ole apellandi poolt arvete tegelik tasumine ning viiviste arvestamine tuvastatav

ega kontrollitav;

7) on kohus põhjendamatult leidnud, et ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja ei

määranud autode tagastamise hetkel autode väärtust. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-08

punktis 18 selgitanud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda müügihinnast, kui see ei erine oluliselt

turuhinnast ning et hinnaerinevus kuni 10% turuhinnast on mõistlik. Otsuse nr 3-2-1-77-08

punktis 16 on selgitatud, et poolte kokkuleppel on lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust

müügihinnast. Sama seisukohta on väljendatud otsuses nr 3-2-1-56-08. Apellandi väitel selline

kokkulepe

kostja

ja

hageja

vahel

puudus.

Apellant

ootas

vastustajalt

kaubikute

tagastamisväärtuse hindamist ning nõude mittesaamisel pikema aja vältel otsustas, et sellist nõuet

ei tulegi. Riigikohtu määruse nr 3-2-11-12 punktis 12 selgitatakse, et VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb

hagejal menetluses tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Kuna

puudus kokkulepe poolte vahel müügihinna arvestamiseks kaubikute väärtuseks nende

tagastamisel, siis apellandi teavitamine müügiprotsessist oli kostja jaoks informatiivne. Tõendi

kaubikute hindamise kohta esitas protsessi käigus apellant, mille andis Võidu Auto OÜ juhataja

K. K.. Sellest nähtub, et hagejal oleks tulnud kaubikud panna müüki oluliselt kõrgema hinna eest,

kui ta seda tegelikult tegi ning sellisel juhul ei oleks hagejal üldse nõuet kostja vastu. Antud

hinnangu järgi oli XXX turuhind mais 2010 75 000 - 80 000 krooni. Hageja pani selle aga

müüki vaid 45 000 krooni eest jääkmaksumuse 64 702,44 krooni juures ja see müüdi 47 000

krooniga. XXX väärtus antud hinnangu järgi oli 140 000 - 150 000 krooni. See pandi müüki

alghinnaga 82 000 krooni jääkmaksumuse 146 836,38 krooni juures ja müüdi 79 600 krooniga.

XXX hind antud hinnangu järgi oli 135 000-140 000 krooni. See pandi müüki alghinnaga

114 000 krooni jääkmaksumuse 133 411,67 krooni juures ja müüdi vaid 76 000 krooniga.

Kaubikute hinna määranud K. K. OÜ Võidu Auto juhatajana on võimalikest kõrgema

kompetentsiga, et neid hinnata. XXX müüs vastustajale K. ise AS Repeli tolleaegse juhatajana

liisingulepingu nr 0104820L alusel. Kõik kolm kaubikut on olnud korduvalt hoolduses ja

remondis OÜ Võidu Auto töökojas, sealhulgas XXX kahel korral. Ei ole mingit alust pidada K.

K. poolt antud hinnangut kaubikute väärtuse kohta ebatäpseks, puudulikuks või põhjendamatuks.

Samuti on kohus leidnud, et kostja poolt esitatud interneti väljatrükk Eesti Liisingute Liidu

juhendist sõidukite hindamiseks ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna nimetatud juhend sõiduki

turuväärtuse määramiseks on mõeldud hindamiseks liisingulepingu sõlmimisel. Selline kohtu

hinnang tõendile on väär, sest juhend on välja töötatud eesmärgiga standardiseerida sõidukite

turuhinna määramist ning selle tegevusega kaasnevaid toiminguid ning põhimõtteid;

8) on ebaõige maakohtu järeldus, et kaubikute tagastamise ja vahendamisega seotud kulud kokku

summades 360,04 eurot, 456,01 eurot ja 319,45 eurot on põhjendatud. Arved ei vasta seaduse

nõuetele ning ei ole aktsepteeritavad. RPS § 7 kohaselt raamatupidamise algdokumendil peavad

olema andmed tehingu majandusliku sisu kohta ning arvnäitajad (kogus, hind, summa).

Käibemaksuseaduse § 37 lg 6 p-de 5 ja 6 järgi tuleb arvele märkida kauba või teenuse nimetus

või kirjeldus ning kauba kogus või teenuse maht. Reeborn OÜ arvetele märgitud registrimärkide

numbrid selliseid andmeid ei sisalda ning kostja nende arvete tasumist hageja poolt ei aktsepteeri

ning nende hüvitamise nõuet peab alusetuks. Hagiavaldusele lisatud liisingulepingu

üldtingimuste punkti 7.5.1. järgi vaid siis, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt

liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.5. sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust ning

liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja

kohustatud

eeltoodud

kulutused

liisinguandjale

hüvitama.

Apellandi

esindaja

andis

liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas vastustaja esindajale üle vara üleandmise-vastuvõtmise

aktide alusel 13.05.2010; 19.05.2010 ja 24.05.2010. Kohus, lugedes tagastusteenuse kulu

põhjendatuks, leidis, et apellant oleks pidanud kaubikud tagastama hiljemalt 01.05.2010. Otsuse

punktis 6.2. kohus aga nendib, et liisingulepingud ütles vastustaja üles alles 04.05.2010. Enne

seda tähtaega tagastamiskohustust ei saanud olla.

Kohus on leidnud, et tasuda tuli sõidukite valduse taastamise eest, kuid see taastus automaatselt

liisingulepingute ülesütlemise ja nende tagastamisega hagejale.

Alusetu on ka A2-Autowelt OÜ ja Moneklar OÜ arvete alusel vastustaja poolt tasutud summade

sissenõudmine apellandilt. Kuna liisinguesemeteks olnud sõidukid jäid pärast liisingulepingute

ülesütlemist hageja omandisse, siis vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 tuleb kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Hageja on tasunud pärast tagastamist toimunud kleebiste eemaldamise, peakaitsete ja aku

vahetamise, parkimise ja vahenduse eest, mille hüvitamist nõuab nüüd apellandilt.

Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-52-11 märkinud, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes

ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude

suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd

liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja

nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada

remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto

remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt.

Reeborn OÜ 28.05.2010 arvel summas 3 000 krooni on vaid selgituseks vara tagastusteenus,

milles see seisnes, ei ole teada. A2 Autowelt on esitanud 28.07.2010 arve auto reg.nr-ga 673

MER parkimistasu nõudes summas 1 931,67 krooni ajavahemiku 13.05.2010 kuni 28.07.2010

eest. Hageja poolt koostatud nõude kalkulatsiooni kohaselt suunati see auto müüki alates

18.05.2010 ning müüdi 22.07.2010. Seega tasuti parkimise eest 6 päeva ka pärast müüki.

A2-Autowelt OÜ-le tasuti XXX pesu eest 04.08.2010 28.07.2010 arve alusel 150 krooni ehk siis

2 ja pool kuud pärast kaubiku üleandmist 13.05.2010;

9) on maakohtu otsus vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant on kohtuliku arutamise käigus

korduvalt avaldanud, et hageja poolt esitatud viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus.

Hagi põhinõudesse kuuluvatelt arvetelt nr 8569784102; 8572216748; 8573292936; 8570964597

ja 8573434370 arvestati ja esitati viivisearved arvestusega kuni 01.05.2010. Pärast peaaegu kahe

aasta möödumist, mil viivist ei nõutud ja arveid ei esitatud, taotles hageja uuesti samadelt

arvetelt viivise sissenõudmist alates hagi esitamisest. Selline nõue on hea usu põhimõttega

vastuolus, kuna hageja jättis pikema aja jooksul mulje, et on viivisenõuetest loobunud. Autod

müüdi 13.07.2010, 22.07.2010 ja 23.09.2010. Ühegi kalendriaasta lõpus ei ole hageja esitanud

saldoteatist viivisevõlgnevuse kohta. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-132-09 punktis 12

selgitanud, et kolleegiumi varasema praktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude

maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks

pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et viivisenõude olemasolul saldoteatise

esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude

suhtes hea usu põhimõtet. Hageja esindaja võttis 19.11.2012 kohtuistungil omaks, et pole

saldoteatist kostjale üldse esitanudki. Kohus on selgitanud, et kui hageja esitanuks 2009 - 2010

tasumata arvete eest viivise nõude alles hagis, siis oleks see tõepoolest ehk hea usu põhimõttega

vastuolus. Seega kohus tõdes, et esitatud viivised arvelt nr 857464444 on hea usu põhimõttega

vastuolus, kuna viivisenõue sellelt arvelt esitati alles hagis.

Vastustaja pani kaubikud kohe müüki tunduvalt alla nende jääkmaksumuse. XXX

jääkmaksumuse 64 702,44 krooni juures pandi müüki 45 000 krooniga; XXX jääkmaksumusega

146 836,38 krooni juures pandi müüki 82 000 krooniga ehk peaaegu kaks korda alla

jääkmaksumuse; XXX jääkmaksumuse 133 411,67 krooni juures pandi müüki 114 000 krooniga.

Kohus, mõistes välja apellandilt kaubikute kogu jääkmaksumuse, ka selle osa, mille ulatuses

liisinguandja tulenevalt majanduslangusest kohe loobus, rikkus hea usu ja tava põhimõtet. Kohus

jättis kogu riski ja vastutuse apellandi kanda, rääkimata ülisuurte viiviste väljamõistmisest.

5. Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohtuotsuse resolutsioon arusaadav ja täidetav ka ilma kohtuotsuse põhjendusteta. Samuti

on arusaadav, milline on väljamõistetud summa ning milline on sellest põhinõue;

2) eeldab hagi läbi vaatamata jätmine kohtu varasemat korraldust täiendava riigilõivu tasumiseks.

Alles täiendava riigilõivu tasumata jätmisel oleks saanud hagi jätta läbi vaatamata;

3) on ekslik väide, et kohus on vääralt rakendanud ja tõlgendanud VÕS § 367. Maakohtu otsus

on selles osas täielikult õiguspärane ja põhjendatud. Apellant on vääralt mõistnud juba tasutud

liisingumaksete ja ostuhinna mõistet. Viidatud paragrahvist tulenevalt ei ole liisinguandjal õigust

nõuda juba tasutud liisingumakseid. Liisingumakseid tuleb siinkohal mõista põhiosamaksetena

ehk ilma intressi ja muude võimalike tasudeta (sh lepingu sõlmimisel makstav lepingutasu,

võimalikud viivised jne). Liisinguandja ei pea arvestama intressi, lepingutasu, viivist ja muud

sellist tasutut maha liisinguvõtja põhivõlgnevusest pärast lepingu ülesütlemist. Sellisteks

tasudeks on liisinguandjal õigus krediidi võimaldamise eest lisaks krediidile endale. Ostuhinda

tuleb käsitleda viidatud sätte valguses üksnes jääkmaksumuse kontekstis. Jääb arusaamatuks,

miks apellant leiab, et maakohus püüdis kohaldada VÕS § 367 lg 2 – maakohus on kohaldatud

sätteid kirjeldanud ning põhjendanud;

4) on ebaõige väide, et vastustajal ei ole üldse tekkinud hüvitatavat kahju. Liisinguvõtjal on

lepingu sõlmimisega seonduvalt kohustus tasuda lepingutasu, intressi ja sanktsioonina viivist

ning nendena tasutud summasid ei saa arvestada vastustaja poolt liisinguesemete soetamisel

tasutud ostuhinna katteks. Vastustaja on välja toonud, selgitanud ja tõendanud, et apellandil on

vastustaja ees võlgnevus, mida ei ole tasutud;

5) on vale väide, et viivisenõue on täielikult tõendamata. Kui apellant oli seisukohal, et arvestus

ei ole õige ning et maksed on toimunud ilma viivitusteta, oleks apellant pidanud vastavad

tõendid ehk maksekorraldused ka ise esitama. Apellant seda ei teinud. Vastustaja on esitanud

täieliku lepingutel toimunud operatsioonide väljavõtted, kust nähtuvad nii esitatud arved kui

laekumised liisinguvõtja poolt. Vastustaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et apellant makset

ei tasunud, muul viisil. Vastupidist peab tõendama apellant ise vastavate maksekorraldustega;

6) on paljasõnaline väide, et arvete mittetäielik tasumine ei ole tõendatud. Vastustaja on esitanud

kõik omapoolsed tõendid nii arvete esitamise kui ka laekumist arvestuse kohta. Vastustaja on

välja toonud, milliste võlgnevuste katteks on apellandi poolt tasutud summad arvestatud;

7) on maakohus õigesti hinnanud sõidukite väärtusi. Sõiduki jääkmaksumus ja turuväärtus mingil

konkreetsel hetkel ei ole võrreldavad. Jääkmaksumus on sõltuv algsest ostuhinnast – on algsest

ostuhinnast see osa, mida liisinguvõtja ei ole jõudnud lepingu ülesütlemise hetkeks igakuiste

osamaksetena ära maksta ehk VÕS § 367 lg 1 ja 2 mõttes ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise

kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Jääkmaksumus

konkreetsel hetkel on määratletud maksegraafikus ning sõltub ostuhinnast, mis on määratud

lepingu sõlmimisel ega ole sõltuv sõiduki seisukorrast, tehnilistest näitajatest, puudustest,

lisavarustusest, majanduslikust olukorrast ega turul valitsevast aktiivsusest. Turuväärtus seevastu

on määratletav konkreetsel hetke seisuga ega sõltu sellest, millise hinnaga sõiduk mitu aastat

tagasi on ostetud. Turuväärtus sõltub sõiduki seisukorrast, tehnilistest näitajatest, puudustest,

lisavarustusest, majanduslikust olukorrast ja turul valitsevast aktiivsusest. Maakohus on

põhjalikult analüüsinud kõiki esitatud tõendid ning kogumis leidnud, et sõidukite müügihinnad

vastavad nende turuväärtusele tagastamise hetkel. Maakohus on põhjendatult leidnud, sõidukite

müügihinnad vastasid nende turuväärtusele;

8) tulenevad lepingute ennetähtaegsest lõpetamisest lisakulud ja maakohtu otsus selles osas on

põhjendatud ja õiguspärane;

9) on ebaõige väide, et viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Vastustaja nõustub

maakohtu põhjendustega täielikult. Raamatupidamisseadus ei sätesta kohustust esitada

saldoteatist. Kui apellandil oli küsimusi seoses võlgnevuse suurusega, oleks ta ise pidanud

saldokinnitust küsima, seda ta ei teinud. Vastustaja on esitanud apellandile viivisarved, mis

tähendavad viivise nõudmist, samuti on vastustaja apellandile edastanud lisaks 30.11.2010 teate

nõude kohta, milles on detailselt välja toodud nõudekalkulatsioon koos viidetega viivisarvetele.

Viivisemäär on kokku lepitud lepingute punktis 5.1. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et

apellant ei ole vastustajalt saldokinnitust palunud ning vastustaja ei ole seda ka esitanud. Alates

hagi esitamisest on vastustajal võimalik esitada jooksva viivise nõue ka siis, kui sellelt

põhinõudelt varem viivist nõutud ei ole. Vastav nõudeõigus tuleneb seadusest;

10) tuleb tähelepanuta jätta apellandi ebaselged viited suurtele viivisesummadele. Maakohtus ei

ole apellant kordagi ega konkreetselt vaidlustanud viivisenõuet selle määra alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

13. veebruari 2013 otsus muutmata.

Kuna Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes

esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6

vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja

protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg 1 ja 442 lg 5 sellega, et

on jätnud otsuse resolutsioonis märkimata, millise osa summast moodustab põhinõue ja millise

kõrvalnõudena viivised. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioonist nähtub

selgelt, millises summas rahuldati põhinõue ja millises summas viivisenõue ning apellandi

vastupidine väide on alusetu.

Alusetu on ka apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hagis esitatud viivisenõudelt on

riigilõiv osaliselt tasumata ja TsMS § 423 lg 1 p 11 järgi tuleb hagi selles osas jätta läbi

vaatamata. Asjakohane ei ole siinkohal apellandi viide TsMS § 133 lg-le 2 järgi, mille kohaselt

kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi

hagis (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis). Antud juhul on viivisenõue esitatud koos

põhinõudega ning tegemist ei ole eraldi menetlusega.

8. Maakohus on õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel materiaalõiguse normi ning apellandi

vastupidine väide on põhjendamatu.

Apellandi seisukoha kohaselt ei ole maakohus arvestanud liisinguesemete ostuhindu ega ka

apellandi poolt juba tasutud liisingumakseid, nagu seda näeb ette VÕS § 367 lg 1, sest võttis asja

lahendamisel aluseks pärast lepingu ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksed ehk

jääkmaksumuse.

VÕS § 367 loetleb liisingulepingu ülesütlemise spetsiifiliste tagajärgedena liisinguandja

kulutuste hüvitamise nõude liisinguvõtja vastu (lg 1 koos selle nõude sisu määravate lg-tega 2

ja 3) ning liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamise

nõude (lg 4). Liisingulepingu erakorralise ülesütlemise korral peab liisinguvõtja kogu

liisinguandjale

(krediidiandjale)

veel

tagasimaksmata

krediidisumma

tagasi

maksma.

Liisinguandja VÕS § 367 lg-st 1 tulenev kulutuste hüvitamise nõue on primaarselt suunatud

liisinguandja poolt liisingueseme omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamisele ulatuses, milles

nimetatud kulutused ei ole hüvitatud liisingulepingu ülesütlemise hetkeks liisinguvõtja poolt

tehtud liisingumaksetega. Selliste liisingulepingu lõppemisel hüvitamisele kuuluvate kulutuste

suurus määratakse teistsuguse kokkuleppe puudumisel vastavalt VÕS § 367 lg-le 2. Viidatud

sätte kohaselt määratakse liisinguandjapoolse liisingueseme omandamiseks tehtavate kulutuste

hüvitamise nõude suurus liisingulepingu ülesütlemise korral, summeerides liisingulepingu

lõpetamiseni tasuda jäävad liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis

ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Sisuliselt tuleb seetõttu liisinguvõtjal

kulutustena tasuda liisinguandjale lepingu lõppemiseni tehtavate liisingumaksete põhi- ehk

kapitaliosa.

Antud juhul ongi hageja liisinguandjana liisingueseme omandamiseks tehtavate kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel summeerinud liisingulepingu lõpetamiseni tasuda jäävad

liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme

omandamiseks tehtud kulutustega.

9. Lähtudes eelmises punktis märgitust ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses esitatud arvestus

seoses sellega, kui suures summas on apellant tasunud liisingulepingute järgseid makseid

lepingute ennetähtaegse lõpetamise aja seisuga (apellatsioonkaebuse punkt 2.2.3.) ning sellest

tulenev apellandi järeldus, et kuna apellant on tasunud hagejale koos sõidukite müügist saadud

summaga rohkem, kui hageja kulutas sõidukite ostmiseks, siis ei ole hagejal kahju tekkinud.

Kostjal liisinguvõtjana tuleb tasuda VÕS § 367 lg 2 kohaselt kulutustena hagejale kui

liisinguandjale lepingu lõppemiseni tehtavate liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosa,

s.o jääkmaksumus. Jääkmaksumus on algsest ostuhinnast see osa, mida liisinguvõtja ei ole

jõudnud lepingu ülesütlemise hetkeks igakuiste osamaksetena ära maksta ehk VÕS § 367 lg 1 ja

2 mõttes ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega.

10. Ebaõige on apellandi väide, et hageja poolt esitatud viivisenõue on tõendamata.

Viivismaksete võlg moodustub arvete (I kd tl 32-42; 73-83; 117-128) ja nõude kalkulatsioonide

(I kd tl 56, 95, 138) alusel. Nähtuvalt viivisearvetest on tehtud viivise korrigeerimine viivise

arvestuse alla mittekuuluva osa eest, s.o algselt oli viivist arvestatud kogu võlgu oleva summa

eest, kuid intressi eest on tehtud tasaarvestus, millised summad on märgitud miinusmärgiga.

Hageja poolt esitatud tõenditest (II kd tl 78-87; I kd tl 185-191; 192-197) nähtub, millisel

kuupäeval on toimunud kostjapoolsed maksed ning viivist on arvestatud ainult põhimaksete

viivitamise eest. Viivisearvetelt on nähtav, millise arvega on kostja olnud võlgnevuses arve

aluseks olnud arvestusperioodil, mitu päeva on nimetatud summaga oldud võlgnevuses, millal oli

tasumise tähtaeg ning millise määraga on arvestatud viivist. Seega on hageja tõendanud

viivisenõude põhjendatust. Juhul, kui kostja leidis, et ta on tasunud osamakseid tähtaegselt ning

hagejal ei olnud õigus esitada viivisenõuet, oleks ta pidanud esitama vastavad tõendid

(maksekorraldused jms), kuid kostja ei ole seda teinud.

Maakohus on viivisenõude põhjendatust käsitlenud iga liisingulepingu juures eraldi (otsuse

punktid 8.7.1.4.; 8.7.2.4.; 8.7.3.4.), ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega.

11. Alusetu on apellandi väide, et kohtuotsuses märgitud arvete mittetäielik tasumine apellandi

poolt on tõendamata. Maakohus on apellandi poolt apellatsioonkaebuses viidatud arvega

nr 8569784102 seonduvad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktis 8.7.1.2.,

maksekorraldusega nr 3058 seonduvad põhjendused on esitatud vaidlustatud otsuse punktis

8.7.2.2.; arvega nr 8573292936 seonduvad põhjendused on esitatud vaidlustatud otsuse punktis

8.7.2.2., arvega nr 8570964597 seonduvad põhjendused on esitatud vaidlustatud otsuse punktis

8.7.3.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et hageja on esitanud omapoolsed tõendid

nii arvete esitamise kui ka laekumist arvestuse kohta, samuti on hageja välja toonud, milliste

võlgnevuste katteks on kostja poolt tasutud summad arvestatud.

12. Iseenesest õige on apellandi väide, et antud juhul ei ole hageja määranud kindlaks

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui samas ei ole see asjaolu

maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise ja hagi rahuldamata jätmise aluseks.

VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käeoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme

väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-08 punktis 16 asunud seisukohale, et „poolte kokkuleppe on

(ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui

see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev,

et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.“

Seega kokkulepe, mille kohaselt on liisinguandja liisingulepingu ennetähtaegse lõppemise korral

kohustatud liisingueseme müüma ning müügi tulemusena saadu liisinguvõtja poolt

liisinguandjale hüvitamisele kuuluvatest summadest maha arvama, kehtib VÕS § 42 lg-s 2

sätestatut arvestades üksnes juhul, kui liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine

oluliselt liisingueseme turuväärtusest.

Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab

tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind (või tegelik müügihind ei

erine turuhinnast üle 10%). Kui liisinguvõtja seda vaidlustab, saab ta esitada liisingueseme

väärtuse kohta oma tõendeid.

Hageja väite kohaselt oli antud juhul liisinguesemete müügihind võrdne nende tagastamisaegse

turuväärtusega. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud ning kostja vastuväite järgi oli

liisinguesemete müügihind tunduvalt väiksem vara turuhinnast. Oma väite tõendamiseks on

kostja esitanud Võidu Auto OÜ juhataja K. K. poolt 20.09.2012 väljastatud kirja autode

hindamise kohta (II kd tl 55) ning interneti väljatrüki Eesti Liisinguühingute Liidu juhendist

sõidukite hindamiseks (II kd tl 39-42).

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et interneti väljatrükk Eesti Liisinguühingute Liidu

juhendist sõidukite hindamiseks ei ole antud juhul asjakohane tõend, sest see ei saa tõendada

seda, milline oli liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel liisinguandjale. Samuti

nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt antud hinnanguga Võidu Auto OÜ juhataja K. K. poolt

20.09.2012 väljastatud kirjale autode hindamise kohta (vaidlustatud otsuse punkt 8.2.1.) ning

maakohtu seisukohaga, et nimetatud tõendis kajastatu ei lükka ümber hageja poolt esitatud

tõendeid nende kogumis, mille alusel on liisinguesemete väärtuseks hagejale tagastamise hetkel

liisinguesemete tegelik müügihind. Siinkohal on maakohus õigesti lähtunud asjaolust, et

liisinguesemete müügiprotsess on toimunud läbipaistvalt vabaturutingimuste nõudluse-

pakkumise tulemusena, mille tagajärjel on kujunenud sõidukite tegelik turuväärtus nende

tagastamise hetkel. Maakohus on oma seisukoha kujundamisel tuginenud Riigikohtu lahenditele

(nr 3-2-1-33-08 ja nr 3-2-1-77-08), milles on leitud, et sõiduki tegelikust müügihinnast lähtumine

on iseenesest lubatav, kui müügiprotsess on olnud läbipaistev, võimaldanud selles osaleda ka

liisinguvõtjal ning sõiduki müügihind ei erine oluliselt selle turuväärtusest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul on liisinguesemete müügiprotsess on olnud

läbipaistev, liisinguandja on võimaldanud selles osaleda ka liisinguvõtjal ning puuduvad tõendid

selle kohta, et sõiduki müügihind erineks oluliselt selle turuväärtusest. Asjas olevate tõendite

kohaselt on hageja teavitanud kostjat müügiprotsessi käigust, määratud hindadest, hinna

alandamistest, samuti on talle pakutud võimalust müügiprotsessis osalemiseks ja info saamiseks.

14. Õige on maakohtu seisukoht, et sõidukite tagastamise ja vahendamisega seotud kulud kokku

summades 360,04 eurot, 456,01 eurot ja 319,45 eurot on põhjendatud, ning apellandi vastupidine

väide on alusetu.

Asjakohatu on apellandi viide RPS §-le 7 ning käibemaksuseaduse § 37 lg 6 p-de 5 ja 6.

Tsiviilõigusliku kohustuse tekkimine ei sõltu arve vastavusest nimetatud sätetele.

VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Viidatud sättes nimetatud lisakuludeks on nt sõiduki müügikulud, puhastusteenuse kulud ning

muud kulutused, mis on mõistlikult põhjendatavad.

Maakohus on liisingulepingute osas leidnud, et vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud

kujutavad endast VÕS § 367 lg-s 4 märgitud lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale

hüvitama ning on vaidlustatud otsuse punktides 8.7.1.3., 8.7.2.3. ja 8.7.3.3. analüüsinud hageja

poolt nõutud vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude põhjendatust. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Iseenesest õige on kostja väide, et

kuna maakohtu otsuses märgitu kohaselt ütles hageja liisingulepingud üles 04.05.2010, siis ei

pidanud kostja sõidukit tagastama 01.05.2010, kuid see asjaolu ei ole aluseks vabastada kostja

vara tagastamisega seotud kulutuse kandmisest.

Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5. kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kohustub

liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale,

vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Liisingulepingu üldtingimuste punkti

7.5.1. järgi siis, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingulepingu üldtingimuste punktis

7.5. sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust ning liisinguandja kannab seoses

liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused

liisinguandjale hüvitama.

Teatisest lepingute ülesütlemise kohta (I kd tl 43-44) nähtuvalt on hageja märkinud, et „loeb

Swedbank Liising AS lepingud alates 30.04.2010 üles öelduks. Sellisel juhul tuleb Teil

liisinguesemed/esemed (edaspidi vara) hiljemalt 1.05.2010 tagastada ning esitada Swedbank

Liising AS-ile selle tõestuseks vara üleandmise-vastuvõtu akt(id).“ Teatises märgitu kohaselt on

hageja öelnud lepingud üles alates 30.04.2010 (mitte 04.05.2010, nagu on otsuses ekslikult

märkinud maakohus) ning kostja pidi vara tagastama hiljemalt 01.05.2010. Kostja rikkus

liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5. ning ei tagastanud liisinguesemeid liisinguandja poolt

kehtestatud tähtajal ja korras. Seetõttu oli liisinguandja õigustatud kasutama sõidukite

tagastusteenust ja nõudma liisinguvõtjalt liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5.1. järgi

liisinguesemete valduse ülevõtmisega seotud lisakulusid.

15. Ringkonnakohus leiab, et kleebiste eemaldamise, peakaitsete ja aku vahetamise, parkimise ja

müügi vahenduse kulud on kuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes, mille hüvitamist on hageja

õigustatud kostjalt nõudma.

16. Apellandi väitele, et hageja kohtusse pöördumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega,

on maakohus põhjalikult vastanud vaidlustatud otsuse punktis 9. Apellatsioonkaebuses märgib

apellant, et vaidlustatud kohtuotsus on hea usu põhimõttega vastuolus. Selline apellandi väide on

arusaamatu, sest TsMS § 434 kohaselt on kohtuotsus kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi

nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt ning otsus võib olla ebaõige

materiaalõigusnormi või protsessiõigusnormi vale kohaldamise tõttu, kuid otsus ise ei saa olla

vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja väitele, et hageja poolt esitatud viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus, on

maakohus iga liisingulepingu käsitlemise juures vastanud (vaidlustatud otsuse punktid 8.7.1.5.;

8.7.2.5.;8.7.3.), samuti on maakohus vastanud kostja väitele seoses hageja poolt saldoteatise

esitamata jätmisega viivisevõlgnevuse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi vastavate

põhjenduste ning ei pea vajalikuks neid korrata.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja

Viivi Tomson