3-11-594/86 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2013.a Tallinn

Haldusasja number

3-11-594

Haldusasi

K.T. kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011

käskkirja nr 165 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja K.T..

Vastustaja Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja

vandeadvokaat Martin Triipan.

Kolmas isik Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, volitatud

esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Kristiine

Lee.

Asja läbivaatamise kuupäev

24.05.2013.

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata kaebaja K.T.i taotlus KeHJS

§ 11 lg 6 ja § 71 põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks.

2. Jätta

rahuldamata

K.T.i

kaebus

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011

käskkirja nr 165 tühistamiseks.

3. Mõista kaebuse esitajalt K.T.ilt kolmanda isiku

Kiviõli

Keemiatööstuse

OÜ

kasuks

välja

menetluskulud 1761,70 eurot.

4. Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest 03.06.2013 (s.o hiljemalt

03.07.2013), esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna

Ringkonnakohtule. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

asja lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et apellant on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.02.2011 esitas K.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri

27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-594) (I kd tl 1-21;26-45). Kohus võttis

kaebuse 01.07.2011 määrusega menetlusse, tunnistas vastustajaks Keskkonnaministeeriumi ja kaasas

menetlusse kolmanda isikuna Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT) (I kd tl 258-259).

2. 01.07.2011 kohtumäärusega liitis kohus ühte menetlusse N. R., AS-i Kalotex, R. D., R. A., Z. B.,

S. B., M. L., K.-J. K., R. R., G. K., K.T.i, N. J., M. L., A. K., J. L., N. M., A. L., K. K. kaebused

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasjad nr 3-11-

496, 3-11-500, 3-11-576, 3-11-577, 3-11-579, 3-11-583, 3-11-584, 3-11-591, 3-11-592, 3-11-593,

3-11-594, 3-11-595, 3-11-596, 3-11-597, 3-11-598, 3-11-599, 3-11-600 ja 3-11-601) jättes liidetud

haldusasjade ühiseks numbriks 3-11-496 (I kd tl 261). 03.10.2011 kohtumäärusega liitis kohus

haldusasjaga

nr

3-11-496

ühte

menetlusse

AS-i

Vestman

Varahaldus

kaebuse

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi 3-11-494).

Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-11-496.

3. 01.03.2012 kohtumäärusega eraldas kohus haldusasjast nr 3-11-496 K.T.i kaebuse

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks ja andis sellele tagasi

endine haldusasja numbri 3-11-594 (I kd tl 265-266).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja taotleb Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamist.

5. Kaebuse kohaselt on kaebaja kasuks seatud 01.02.2006 15-aastase tähtajaga tasuline

kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävale Eesti Vabariigi omandis

olevale Neljaristi kinnistule, suurus 15,71 ha ja sihtotstarve maatulundusmaa. Samuti on kaebaja

kasuks 07.11.2005 seatud 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli

II

põlevkivikarjääri territooriumile jäävale Eesti Vabariigi omandis olevale Viirpuu kinnistule, suurus

13,39 ha, sihtotstarve maatulundusmaa. Kaebaja kasutab kinnistuid põllumajandussaaduste

kasvatamiseks, seega võib kaevandamisega kaasnev tolm ja põhjavee alandamine omada mõju

kinnistute kasutamisel.

6. Kaebaja leiab, et vastavalt maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 52 lg-le 3 saab eraõiguslikule

isikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Seega

saab kaebaja kinnistutel kaevandada vaid kaebaja nõusolekul. Samas ei piira ükski Käskkirja nr 165

tingimus kaevandamist otse vahetult kaebaja kinnistute piiril, mis tingib vaieldamatult kinnistute

varisemise. Siiski ei ole Käskkirjas nr 165 sätestatud kaitsetsooni jätmise nõuet nende kinnistute

kaitseks, mille kasutusvaldajad ei luba seal kaevandada. Samal ajal on seatud tingimusi väljaspool

mäeeraldist asuvate kinnistute kaitseks, seda sõltumata kinnistute kasutusotstarbest. Kaebuse esitaja

leiab, et tema vabadusi piirab ja õigusi rikub selline kaevandamisluba, mis ei sätesta tingimusi

kinnistute kaitseks. Käskkiri nr 165 rikub kaebuse esitajate õigust omandi valdamisele, kasutamisele

ja käsutamisele, kuna ei sisalda piisavaid kaitsemeetmeid kaebaja kasutusvalduses olevate kinnistute

ja nendel kasvava taimestiku säilimiseks ega meetmeid kinnistute põllumajandusliku tootmise

eesmärgil kasutatavuse tagamiseks.

7. Vastustaja jättis uue kaevandamisloa menetlemisel õigusvastaselt algatamata keskkonnamõju

hindamise (edaspidi KMH). 04.03.2005 heakskiidetud KMH aruanne ei käsitle kaevandamise mõju

karjäärialal asuvatele kinnistutele. KMH aruandes on küll tehtud mõningad üksikud märkused Põhja-

Kiviõli II mäeeraldise alale jääda võivate eluhoonete osas, kuid KMH läbiviimisel ei lähtutud

eeldusest, et märkimisväärsel osal Põhja-Kiviõli II mäeeraldisest ei ole tegelikkuses võimalik

kaevandada. Eelneva tõttu oleks vastustaja pidanud uue kaevandamisloa menetlemise käigus läbi

viima uue KMH.

8. Samuti tuleb kuni 26.11.2010 kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse (edaspidi KeHJS) § 11 lg-st 6 tulenevalt läbi viia KMH põhjusel, et viimase KMH aruande

heakskiitmisest on möödunud enam kui neli aastat. Vastustaja kiitis KMH aruande heaks

04.03.2005 ning Käskkirja nr 165 väljastamise hetkeks (st 27.01.2011) oli KMH aruande

heakskiitmisest möödunud ca 5 aastat ja 11 kuud ja käesoleva kaebuse esitamise hetkeks ca 6 aastat.

Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lg 5 kohaselt, kui haldusmenetlust reguleerivad

õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Nii I

Kaevandamisloa väljastamise (21.11.2008), KKT taotluse menetlemise alustamisel pärast 15.06.2010

kui Uue Käskkirja nr 165 eelnõu koostamise ajal (eelnõu kohta avaldati teade väljaandes Ametlikud

Teadaanded 29.10.2010 ja enamikele puudutatud isikutest saadeti eelnõu 01.11.2010 kirjaga) kehtis

KeHJS § 11 lg 6 redaktsioonis, mis kohustas läbi viima uue KMH, kui eelmise KMH aruande

heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui neli aastat.

9. KeHJS § 11 lg 6 muutmine osas, millega kaotati tegevusloa menetluse käigus KMH läbiviimise

kohustus, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest on möödunud rohkem kui neli aastat, ning

KeHJS täiendamine § 11 lg-ga 71, on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd viidatud seadusemuudatusel

puudub legitiimne eesmärk. Viidatud muudatuste seaduseelnõusse 750 SE lülitamise eesmärk selle

menetlemise ajal Riigikogus ei saanud olla muu, kui vabastada KKT uue KMH läbiviimise

kohustusest vahetult enne Käskkirja nr 165 eelnõu avalikku arutelu ja plaanitud kehtestamist ja luua

KKT-le menetluslik eelis Käskkirja nr 165 saamiseks. Muudatusettepanekute ajastus ja sisu ei anna

mõistlikku alust teistsugusteks veendumusteks. Esialgne seaduseelnõu, kuhu muudatusettepanekud

lülitati, oli algatatud vajadusest osa KeHJS sätete täpsustamiseks tulenevalt Euroopa Komisjoni

tähelepanekutest, kuna need sätted ei vastanud täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2001/42/EÜ sätetele. Vastustaja poolt koostatud seletuskirjas eelnõu teise lugemise jätkamise teksti

juurde on KeHJS § 11 lg 6 muutmist ning täiendamist lõikega 71 põhjendatud seaduse ühetaolise

kohaldamise tagamise vajadusega erinevates haldusmenetlustes, et välistada võimalik

mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel

mitut keskkonnamõju hindamist. Kaebaja hinnangul on seletuskirja põhjendused ilmselgelt

vastuolulised ja meelevaldsed, sest KeHJS enne 26.11.2010 kehtinud redaktsiooni pinnalt ei saanud

mingit mitmetimõistmist tekkida. Lähtudes eeltoodust, juhul, kui halduskohus asub käesolevas

vaidluses seisukohale, et KMH läbiviimise vajaduse küsimuses tuleb kohaldada 26.11.2010

jõustunud KeHJS redaktsiooni ja sellest tulenevalt pole uue KMH läbiviimine lubatud, palub

kaebuse esitaja kohtul jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva

KeHJS § 11 lg 6 muudatus, millega kaotati nõue, et tegevusloa menetlemise käigus nelja aasta

möödumisel eelmise KMH aruande heakskiitmisest tuleb algatada uus KMH ja jätta kohaldamata

ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva KeHJS § 11 lg 71, mis sätestab, et sama

tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Kaebaja arvates on

vaidlusalune regulatsioon vastuolus eelkõige PS §-dega 3,11,12,13,14 ja 53.

10. KeHJS § 22 lg 7 kohaselt on keskkonnanõuded meetmed, mille määramise eesmärk on vältida

või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju.

Keskkonnanõuete määramise aluseks peavad olema KMH tulemused või muu keskkonnauuring

(KeHJS § 22 lg 8). Olulist keskkonnamõju eeldava tegevuse osas pole mõeldav, et keskkonnanõuded

seatakse ilma kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamata ning asjakohast keskkonnauuringut

läbi viimata. Kaebaja arvates on aga juhuslikult ja asjakohasest keskkonnauuringust lähtumata seatud

näiteks Käskkirja nr 165 punkt 4.2.8.8 hoonestatud kinnistute osas esitatud nõuded, kuivõrd need ei

tulene ei KMH-st ega mistahes muust keskkonnauuringust, mis kinnitaks nõuete proportsionaalsust

(eelkõige kohasust ja piisavust). Mõistetavalt ei ole vastustaja saanud Käskkirjas nr 165 ette näha

mingeid keskkonnanõudeid Põhja- Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate metsa- ja põllumaa kinnistute

osas, kuivõrd olemasolev KMH aruanne ei kajasta kaevandamise mõju nendele kinnistutele ja

kinnistu lähinaabrusele. Sellekohast hindamist ei ole KMH käigus läbi viidud. Olemasolev KMH

aruanne ei käsitle ega hinda sellist kaevandamistegevust, mille puhul jääb märkimisväärne osa Põhja-

Kiviõli II mäeeraldise alast kaevandamistegevusest puutumatuks. KMH läbiviimisel ei hinnanud

eksperdid sellise osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, muu hulgas mõju karjäärialale

jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele ega sätestanud seiretingimusi nende kinnistute kaitseks.

Samuti ei hinnanud eksperdid sellise kaevandamise mõju loodusvarade säästliku kasutamise

põhimõttele (näiteks asjaolu, kas kooskõlas eelmärgitud põhimõttega on olukord, kus kinnistute

kasutusõiguse puudumise tõttu jäävad kaevandamata n-ö üksikud „saarekesed“). Tulenevalt eelnevalt

käsitletud KeHJS-i sätetest peab kõiki eelviidatud asjaolusid käsitlema uus KMH, mis oleks tulnud

läbi viia uue kaevandamisloa menetluses.

11. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirjas nr 165 väljendatud seisukoht (punkt 3.6.4), et loa

andmisel pole teada, millised kinnistuomanikud kaevandamiseks nõusoleku annavad, mistõttu võib

kaevandamisel tekkiv reaalne olukord olla potentsiaalselt erinev, mis omakorda justkui õigustab uut

KMH-d mitte läbi viima. Kaebaja viitab, et alates 2008. aastast ei ole kinnistute kasutusõiguse

saamisega seonduvalt toimunud maaomanike, kasutusvaldajate ja hoonestajate ning KKT vahelistes

suhetes mistahes muutusi. Võttes arvesse, et kaebaja ja teised isikud vaidlustasid I Kaevandamisloa,

esitasid uue kaevandamisloa menetluse käigus ettepanekud ja vastuväited ning on vaidlustanud

kohtus ka Käskkirja nr 165, on vastustajal igasugune alus ja põhjus eeldada, et maaomanikud KKT-le

kinnistute kasutusõigust ei anna. Seega oli vastustaja kohustatud Käskkirjas nr 165 ette nägema

meetmed, kuidas KKT peab käituma siis, kui ta osade kinnistute kasutusõigust ei saa ning kuidas

peab KKT kaevandamistegevuse läbiviimisel nende kinnistute omanike ja kasutajatega arvestama.

Selleks oleks olnud Käskkirjas nr 165 võimalik sätestata üldised nõuded nagu vastustaja on seda

teinud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumilt väljapoole jäävate alade suhtes.

12. Eelmärgitud asjaoludega on võimalik arvestada ka KMH läbiviimisel, võttes võimaliku

keskkonnamõju hindamisel arvesse asjaolu, et osad karjäärialal asuvatest kinnistutest tuleb säilitada

ja tagada nende jätkuv kasutamine vastavalt olemasolevale sihtotstarbele. 2005. aastal heaks kiidetud

KMH aruande koostamisel ja selle aluseks olnud KMH läbiviimisel ei pidanud eksperdid eelviidatud

osalise kaevandamisega arvestama, kuivõrd tollal kehtinud MaaPS sätestas nõude, et enne loa

väljastamist peab taotlejal olema kinnistute osas maakasutusõigus. Olemasolev KMH aruanne (ning

läbiviidud KMH) on seega KeHJS § 20 lg 1 punktide 7, 72 ja 8 ning § 22 lg-te 7 ja 8 mõttes igal juhul

ebapiisav ega võimalda tagada KMH eesmärki, milleks on kavandatava olulise keskkonnamõjuga

tegevusega kaasneva negatiivse keskkonnamõju vältimine ja minimeerimine. Keskkonnanõuded

tuleb KeHJS kohaselt määrata KMH aruandes esitatud keskkonnatingimuste alusel. Kui KMH

läbiviimise tulemusena selgub, et kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju ja seda ei ole

võimalik ära hoida ega leevendada, tuleb MaaPS § 34 lg 1 punkt 19 kohaselt kaevandamisloa

andmisest keelduda. Seega on nõuetekohane ja kõiki olulisi asjaolusid arvestav KMH

kaevandamisloa väljastamise vältimatuks eelduseks.

13. Käskkirjas nr 165 tugineb vastustaja KMH läbiviimata jätmise õigustusena muu hulgas

inseneribüroo Steigeri (edaspidi Steiger) arvamusele, et kaevandamine ei mõjuta negatiivselt metsa-

ega põllumaa kinnistuid (punkt 3.6.4). Steigeri arvamus ei ole objektiivne. Steiger on KKT

pikaajaline koostööpartner, kes teeb KKT huvides ekspertiise, koostab kaevandamisloa taotlusi (sh

laiendamise taotlusi) ning taotluste seletuskirju jms. Kaebuse esitaja arvates ei ole Steiger KKT huve

puudutavates arvamustes sõltumatu, esindades otseselt KKT huve. On ilmne, et KKT ei ole uuest

KMH läbiviimisest huvitatud, mistõttu Steiger ei saagi anda muud, kui uue KMH läbiviimise

vajadust välistavat arvamust. Seega ei saa vastustaja uue KMH läbiviimise vajaduse põhjendamatust

põhistada Steigeri arvamusega. Steigeri arvamus ei saa asendada KMH-d ning seadusest tulenevat

KMH läbiviimise kohustust.

14. Olemasolevast KMH aruandest ei tulene, et olulised negatiivsed mõjud metsa- ja põllumaa

kinnistutele puuduvad. KMH aruandes ei ole üldse käsitletud kaevandamisega kaasnevaid mõjutusi

eelviidatud kinnistutele ega nende mõjutuste vältimise võimalusi. Seisukoht, et kaevandamine ei oma

olulist mõju on ka otseselt vastuolus KeHJS § 6 lg 1 p-ga 28, mille kohaselt on kaevandamine

suuremal alal kui 25 ha olulise keskkonnamõjuga tegevus.

15. Kaebuse esitaja on käesolevale kaebusele lisanud tõendina OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse,

milles keskkonnaeksperdid on vastupidiselt vastustaja ja Steigeri arvamusele asunud seisukohale, et

KKT-le kaevandamisloa väljastamine eeldab uue KMH läbiviimist. Hendrikson arvamus on

koostatud küll 27.10.2009, kuid on igati asjakohane ka käesoleval ajahetkel, kuivõrd arvamus on

antud olemasoleva KMH aruande kohta ning uue kaevandamisloa faktilist rakendamist puudutavad

asjaolud on jäänud samaks. OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse kohaselt kaasneb kaevandamisega

oluline keskkonnamõju nendele kinnistutele, mis jäävad Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale, kuid

mille omanikud ei anna kaevandamiseks nõusolekut. Kaevandamine avaldab olulist mõju piirkonna

veestikule, kusjuures kaevanduse alale jäävatel metsa- ja põllumaa kinnistutel võib toimuda veekihi

alanemine 5 – 9 meetri võrra (arvamuse lk 4). Arvamuse kohaselt tingivad muutused põhjavee

tasemes suure tõenäosusega muutusi ka pinnaveerežiimis, mis toob kaasa olulise muutuse

kaevanduse piirkonnas asuvate kinnistute sobivuses põllumajanduslikel ja metsamajanduslikel

eesmärkidel. Lisaks avaldavad ka kaevandusest lähtuv müra, tolm ja vibratsioon olulist mõju nii

kaevanduse alale jäävatele majapidamistele kui ka metsa- ja põllumaa kinnistutele. Käskkirja nr 165

andmisele eelnenud menetluses ei ole selliseid mõjusid uuritud ega nende vältimiseks vajalikke

meetmeid kirjeldatud. Kaebuse esitaja viitab arvamuses märgitule (vt arvamuse lk-d 3 – 4), et:

„Tehnilises lahenduses ega KMH aruandes ei ole käsitletud lahendust, mille kohaselt lisaks mõnede

majapidamiste säilimisele säiliks ka osadel kinnistutel väljakujunenud maakasutus (näiteks metsa-

või põllumaa). [...] Samas, tulenevalt KMH objektiks oleva tehnilise lahenduse sisust ja muutustest

MaaPS seatud regulatsioonis, ei käsitleta ei KMH-s ega ka selle alusel koostatud kaevandusloa

eritingimustes ilmnevaid mõjusid mäeeraldise territooriumile jäävate kinnistute maakasutusele.

Arvestades avalduvate mõjude mastaapi ja olulisust, ei saa nimetatud mõjusid käsitleda kaevanduse

projekti raames, vaid keskkonnasäästlik ja tasakaalustatud lahendus tuleks leida tegevusloa

menetlemise protsessis.“ Arvamuses asutakse ka seisukohale, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel

põlevkivi kaevandamiseks välja töötatud tehniline lahendus ja olukord, mis kujuneb vastustaja poolt

välja antud kaevandamisloa realiseerimise (st faktilise kaevandamise) tulemusena, ei ole sama.

Sisuliselt on tegemist küll sama kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega KeHJS § 6

mõistes, kuid avalduvate mõjude spekter ja eriti mõjude osakaalud on oluliselt muutunud.

Tingimustes, kus kaevandamisalad paiknevad mosaiikselt vaheldumisi põllu- ja metsamaadega, ei

saa rääkida samast mõjude spektrist, mida on kirjeldatud tehnilises lahenduses kirjeldatud tegevuste

puhul. KMH aruande kokkuvõttes (lk 54) on muu hulgas toodud, et kaevandamisest tingitud

tootmisprotsesside mõju (tolm, müra, vibratsioon) jääb põhiliselt mäeeraldise piiridesse. Mäeeraldise

piirides ilmnevate mõjude vältimise/leevendamise meetmete väljatöötamine ei olnud läbi viidud

KMH protsessi ülesandeks ega sisaldu seetõttu ka kaevandamise loa eritingimustes (vastav seisukoht

kohaldub vaieldamatult ka Käskkirja nr 165 kohta, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamisel on

vastustaja samuti tuginenud 2004. aastal läbiviidud KMH tulemustele). Seega esineb uue KMH

läbiviimiseks ka sisuline vajadus. Vastustaja on jätnud uue kaevandamisloa menetluses

õigusvastaselt uue KMH algatamata.

16. Uue KMH teostamata jätmise tõttu ei ole vastustaja saanud nõuetekohaselt hinnata

kaevandamisega kaasnevaid mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvatele kinnistutele, mille

omanikud, kasutusvaldajad ja hoonestajad pole kaevandamiseks nõusolekut andnud. Tuginemine

2005. a KMH aruandele ei ole asjakohane, kuivõrd KMH aruandes toodud lahendused ei ole

kohaldatavad Käskkirja nr 165 faktilise elluviimise puhul tekkiva olukorra jaoks (st, et

kaevandamine toimub mosaiikselt). KMH läbiviimata jätmise tõttu on tekkinud ka olukord, kus

Käskkirja nr 165 eritingimused ei näe ette mistahes nõudeid kinnistute kaitseks, mis välistaks

kinnistute varisemise ning tagaks kinnistutel taimestiku säilimise. Käskkirja nr 165 eritingimustes

esitatud hoonestatud kinnistute kaitseks kehtestatud nõuded on ilmselgelt ebapiisavad ja

meelevaldsed.

17. Kaebuse esitaja on seisukohal, et uue KMH algatamata jätmisega on vastustaja rikkunud

oluliselt menetlusnorme, mis võis mõjutada (ja tegelikkuses ka mõjutas) asja sisulist otsustamist

HMS § 58 mõttes. KMH läbiviimise kohustuse rikkumise tõttu on Käskkiri nr 165 formaalselt

õigusvastane ja tuleb tühistada.

18. Lisaks on Käskkiri nr 165 ka materiaalselt õigusvastane. Käskkiri nr 165 ei sätesta kaebaja

õiguste kaitseks vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid meetmeid. Käskkirja nr 165

eritingimustes ei ole sätestatud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate kinnistute kaitseks

kaitsetsoone, mis välistaksid kinnistute varisemise. Samuti kaevandamine kinnistutele liiga lähedal

kuivendab pinnase ja hävitab kinnistul kasvava taimestiku ning välistab võimaluse tegeleda

metsakasvatusega.

19. Ei saa nõustuda vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 esitatud põhjendustega, mille

kohaselt ei ole Põhja-Kiviõli II mäeeraldise aladele jäävate kinnistute kaitseks vajalik

kaitsemeetmeid uues kaevandamisloas ette näha, kuivõrd vajalikud kaitsemeetmed saab igal

konkreetsel juhul määratleda kaevandamise projektis. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib kaevandamise

õigus kaevandamisloa alusel. MaaPS § 35 lg 2 punktist 8 tulenevalt märgitakse kaevandamisloale

nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning

inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks.

Kaevandamisseaduse (edaspidi „KaevS“) § 7 lg 1 ja § 9 lg 2 koosmõjus on kaevandamise projekt

kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mille koostamisel lähtutakse kaevandamisloa

tingimustest. Seega lähtub kaevandamise projekt kaevandamisloa tingimustest, mistõttu on

põhjendatud ja nõutav, et kaevandamisloas oleks sätestatud karjäärialale jäävate kinnistute osas

kaitsetingimused. Ilma Käskkirjas nr 165 sätestatud tingimusteta puudub kaebajal võimalus nõuda

vastustajalt loatingimuste täitmise kontrollimist ning vajadusel riikliku sunni kohaldamist.

Kaevandamise projekti koostamise tagab vastavalt KaevS § 9 lg-le 2 kaevandamisloa omanik ning

see ei allu kaevandamisloa andja järelevalvele. Samuti ei ole kaevandamise projekti koostamisel

tegemist avatud menetlusega ning kinnistuomanikke ja kinnistute suhtes piiratud asjaõigusi omavaid

isikuid sellesse protsessi ei kaasata. Kaevandamise projekt ei ole haldusakt ning seda ei saa kaebuse

esitaja halduskohtumenetluses vaidlustada. Seega ei ole kaevandamise projekti koostamise käigus

võimalik tagada puudutatud isikute huvide arvestamist ja õiguste kaitset. See peab olema toimunud

kaevandamisloa andmise menetluses. Ka OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse punktis 4 esitatud

järelduste ja soovituste all on keskkonnaeksperdid asunud seisukohale, et kaevandamise projekti

koostamise faasis on liiga hilja käsitleda mastaapsete ja oluliste keskkonnamõjude vältimise ning

leevendamise küsimusi (arvamuse lk 5). Kaevandamise projekti eesmärk on aga eelkõige tehniliste

ohutusnõuete seadmine.

20. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 väidetu, et Käskkirja nr 165

eritingimustes ei saa taotletud kaitsemeetmeid ette näha, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamise

hetkel on teadmata, millised kinnistuomanikest reaalselt kaevandamiseks nõusoleku annavad. Samuti

on vastustaja leidnud, et tingimuste ettenägemine kaevandamisloas pigem kahjustaks, kui kaitseks

selliste kinnistute omanike õigusi. Esiteks jääb mõistetamatuks, kuidas saanuks Käskkirja nr 165

eritingimustes kinnistute kaitseks meetmete ettenägemine kahjustada kinnistute omanike õigusi.

Teiseks, on juba alates 2008. aastast olnud selge, et kaebaja kinnistutega seoses KKT-le

maakasutusõigust ei anta. Vastustaja pidanuks loamenetluses eeldama, et KKT kinnistute

kasutusõigust ei saa ja lähtuma keskkonnatingimuste määramisel sellest eeldusest. Kolmandaks saab

nõuded selliste kinnistute kaitseks kaevandamisloas määratleda üldiselt. Vastustaja oleks saanud

Käskkirja nr 165 eritingimustes näha ette puhvertsoonid kinnistute, mille osas kaevandamisõigus

puudub, ja kaevandatava ala vahele. Samuti oleks vastustajal olnud võimalik eritingimustes

sätestada, et nende kinnistute kaitseks, mille omanikud soovivad jätkata senist põllumajanduslikku

maakasutust, tuleb ette näha täiendavad meetmed kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks.

Tegelikkuses selgub ka Käskkirja nr 165 eritingimustest, et kaevandamisloas on võimalik sätestada

üldised nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese

tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Käskkirja

nr 165 eritingimustes on piisava üldistustasemega ette nähtud nõuded kaitsmaks inimeste tervist, vara

ja keskkonda Põhja- Kiviõli II mäeeraldisest väljaspool. Näiteks eritingimuste punkt 1 (käskkirja

punkt 4.2.8.1) ja punkt 3 (käskkirja punkt 4.2.8.3). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, millega

õigustada vastustaja poolt Käskkirja nr 165 väljastamist tingimustel, mille puhul on Põhja-Kiviõli II

mäeeraldise piiresse jäävate kinnistute omanike ja kasutajate õigused olulisel määral vähem kaitstud

kui nende isikute õigused, kelle omandis või kasutuses olevad kinnistud asuvad väljaspool

mäeeraldist selle naabruses. Ei saa vaidlust olla asjaolus, et vahetult karjäärialal ning n-ö

„saarekestena“ kaevandatavate alade vahel asuvate kinnistute osas omab kaevandamine oluliselt

intensiivsemat mõju, kui karjäärialast väljapoole jäävatele kinnistutele. Seda kinnitab muu hulgas ka

KMH aruanne, kus on märgitud, et „Mäetöödel on vahetu mõju nendele elanikele, kelle

majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil ning neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või

taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri

peal. Ka vastustaja esindaja Rein Raudsep ning KKT ekspert Vello Kattai on halduskohtu istungitel

möönnud, et sellistel „saarekestel“ elamine on kahtlemata väga raske ning piisavate puhvertsoonide

järgimata jätmise korral võivad kinnistud sisse variseda (vt vastavalt Tallinna Halduskohtu 6. ja 9.

novembri 2009 istungite protokolle). Seega saaks karjäärialal asuvate ning sellest väljapoole jäävate

kinnistute kaitsetingimuste mõttes erinev kohtlemine olla loogiliselt õigustatud üksnes vahetult

karjäärialal asuvatele kinnistutele soodsamas suunas, st kui kaevandamisloas oleks ette nähtud

selliste kinnistute osas täiendavad kaitsemeetmed.

21. Kaebuse esitaja on eelmärgitu põhjal seisukohal, et Käskkiri nr 165 ei vasta MaaPS § 35 lg 2

punktis 8 sätestatule. Käskkirja nr 165 eritingimustes on jäetud määratlemata kaitsetsoonid

karjäärialal asuvate kinnistute kaitseks, puuduvad mistahes nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks,

õigusvastaselt on jäetud määratlemata meetmed karjäärialal asuvate kinnistute kuivamise ja

saastumise vältimiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud

tingimused (vibratsiooni ja müra osas) on seevastu ilmselgelt ebapiisavad ning loamenetluses pole

nõuetekohaselt hinnatudki, kas vastavad tingimused üldse saavad piisavalt tagada mäeeraldisel

asuvate kinnistute elanike elu, vara ja tervise kaitse. Lähtudes ka HMS §- s 54 sätestatust, on

Käskkiri nr 165 materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada.

22. Kaevandamisloa erinõuded (keskkonnanõuded) määratakse kaalutlusõiguse alusel ning nõuete

kehtestamise aluseks on seejuures KMH või muu keskkonnauuring. HMS § 4 lg-st 2 tulenevalt peab

haldusorgan kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Olukorras, kus

vastustaja ei ole Käskkirja nr 165 eritingimuste seadmisel tuginenud asjakohasele KMH-le, ei saa

rääkida ka vastustaja poolt nõuetekohasest põhjendatud huvide kaalumisest ja oluliste asjaoludega

arvestamisest. Kõigi kahjulike mõjude ning selliste mõjude vältimiseks või minimeerimiseks vajalike

tingimuste väljaselgitamiseks oleks tulnud läbi viia uus KMH või vähemalt enne Käskkirja nr 165

väljaandmist täiendava keskkonnauuringuga välja selgitada, millised on need kahjulikud mõjud, mis

võivad tekkida karjäärialale jäävatele kinnistutele, millel ei kaevandata, ja kuidas tuleks neid mõjusid

vältida või vähendada, samuti, milline peaks olema keskkonnanõuete täitmise seire. Vastustaja

kohustus kõigi asjakohaste asjaolude väljaselgitamiseks tuleneb HMS §-s 6 sätestatud

uurimisprintsiibist.

23. MaaPS § 34 lg 1 punkt 14 sätestab, et kaevandamisloa andmine on keelatud, kui kaevandamine

on vastuolus riiklike huvidega. Kaevandamisloa väljastamine KKT-le võib kaasa tuua olulise ja

pöördumatu kahju avalikele huvidele, kuna KKT rikub järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab

maavara ning esitab riigiorganitele valeandmeid. Vastavalt MaaPS § 1 lg-le 1 on MaaPS-i

eesmärgiks tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik asutamine.

23.1 Olukorras, kus KKT-l puudub Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuvate kinnistute

osas maakasutusõigus, toob vastaval mäeeraldisel kaevandamine endaga kaasa maavara ebasäästliku

ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise, kuivõrd KKT-l on keelatud kaevandada kaebajale ja

teistele kaebajatele kuuluvatel kinnistutel ning lisaks ka teede, veekogude ja elektriliinide

kaitsevööndites. Kaevandamisloa elluviimisel kujunev faktiline olukord on vastuolus MaaPS § 62 lg-

ga 1 ja lg-ga 3.

23.2 KKT on korduvalt esitanud eksitavaid andmeid, et kaevandamisloa väljastamine on vajalik

viivitamatult, kuivõrd olemasolev põlevkivivaru on ammendumas. Argument pole tõsiseltvõetav,

kuivõrd I kaevandamisloa tühistamise järgselt on KKT tegevus igati edukalt jätkunud ning puudub

alus asuda seisukohale, et KKT tegevusele võiks mistahes mõju omada ka Käskkirja nr 165

tühistamine. Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel (st olemasolevas karjääris) on KKT-l siiani kaevandamata

suures mahus põlevkivivarusid, mida tõendavad ka kaebusele lisatud fotod. Samuti on peaaegu

täielikult kaevandamata KKT poolt 28.02.2010 saadud 24 ha suurune karjäärilaiendus. Lisaks on

KKT-l hetkel olemas hoidlates ca 1,5 miljonit tonni põlevkivi, mida ei kasutata ning mis seisab KKT

hoidlates. Eksitav on KKT väide, et hoidlates seisev kolmanda järgu põlevkivi ei ole õlitootmises

kasutatav. Tehnoloogiainsener K.Trofimenko on 19.10.2010 arvamusloos ajalehes Põhjarannik

märkinud, on olemas tehnoloogia, mis lubab KKT kasutusel olevates seadmetes toota põlevkiviõli ka

kolmanda sordi põlevkivist. Kolmanda sordi põlevkivivarude lõppemisel saab KKT soetada mõlema

sordi põlevkivi Eesti Energia kaevandustest. Eelmärgitud tehnoloogia on patenteeritud Eesti

Patendiameti otsusega nr 12/P200500001. On selge, et KKT poolt ca 1,5 miljoni tonni põlevkivi

ladustamine ja kasutamata jätmine kujutab endast maavara raiskamist. Asjaolule, et KKT väited

põlevkivivaru ammendumise kohta on eksitavad, viitab ka asjaolu, et KKT esitas 28.05.2010

vastustajale taotluse kaevandamisloa nr KMIN-045 laiendamiseks ja 18.10.2010 avaldusega loobus

kaevandamisloa laiendamise taotlusest, tuues põhjenduseks, et põlevkivi on segunenud liivaga ning

põlevkivi kihid ei ole eristatavad. On ebausutav, et aastatel 1935 – 2009 nimetatud alal läbiviidud

uuringud, mis kõik kinnitasid põlevkivi olemasolu, olid valed. Kaebaja arvates on KKT laienduse

taotlusest põhjendamatu loobumise põhjuseks esiteks KKT huvi mõjutada toimuvat

sundvõõrandamise protsessi, mille tulemusena oleks KKT-l võimalik asuda suuremate pingutusteta ja

kulutusteta sundvõõrandatud maadel põlevkivi kaevandama ja teiseks KKT soovimatus viia läbi

KMH-d.

23.3 MaaPS § 48 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud maavaravaru kaevandamisega

rikutud maa korrastama ning korrastamine toimub korrastamisprojekti alusel. KKT ei ole seadusest

tulenevat korrastamiskohustust täitnud. Rekultiveerimistööde alustamata jätmist on KKT

põhjendanud Sonda valla kooskõlastuse puudumisega. Eelnev ei saa aga olla vabanduseks, kuivõrd

korrastamistööde teostamiseks vajalikud kooskõlastused sai KKT juba 2009. a aprillis, millele viitab

ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.1. Eelmärgitud punktis viitab vastustaja ka asjaolule, et

talle teadaolevalt on karjääri korrastamisega alustatud 2010. aasta kevadel ning istutamisperioodi

jooksul on väidetavalt jõutud korrastada kaks maatükki karjääri keskosast, kokku 12,12 ha suurune

ala. Kaebajale teadaolevalt ei ole KKT käesoleva kaebuse esitamise hetkeks rekultiveerimistöödega

endiselt alustanud. MaaPS § 48 lg 3 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud esitama loa

andjale kord aastas andmed maavaravaru kaevandamisega maa rikkumise ja maa korrastamise kohta.

KKT poolt vastustajale ning Keskkonnaametile esitatud Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri 2010. aasta

rikutud ja korrastatud maa aruande punktis 3 on aasta jooksul korrastatud maa lahter tühi.

Analoogselt on vormistatud ka KKT 2009. aasta rikutud ja korrastatud maa aruanne (st korrastatud

maa lahter on täitmata). Kuivõrd pole vaidlust, et 2009. aasta jooksul KKT korrastamiskohustust ei

täitnud (millele viitab ka vastustaja käskkirja punktis 3.6.6.1), on selge, et 2010. aasta aruande

analoogne vormistus viitab korrastamiskohustuse täitmata jätmisele ka 2010. aasta jooksul. Samuti ei

leidnud kaevandamisest puudutatud isikud karjääriala korrastamisest jälge vaatluse tulemusel. Seega

on põhjendatud kahtlus, et KKT on uue kaevandamisloa menetluse käigus esitanud avalikkusele ja

riigiasutustele teadlikult eksitavat teavet rekultiveerimistööde alustamise ja läbiviimise kohta.

Eelkäsitletud rikkumine annab alust põhjendatud kahtluseks, et KKT ei kavatse korrastamiskohustust

täita ka Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel.

23.4 KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid. Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel

asuvate kinnistute omanikud on korduvalt pööranud vastustaja tähelepanu põhjendatud kahtlusele, et

KKT poolt mahakantud põlevkivivarud on tegelikkuses olnud kaevandatavad ning et KKT on

enamiku mahakandmisele planeeritud varust ära kaevandanud. Eelmärgitud kahtlusi kinnitab ka

vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le, milles vastustaja juhib KKT tähelepanu, et KKT on esitanud

mahakandmiseks põlevkivi, mis tegelikult on juba puistangutesse ammutatud ehk ära kaevandatud.

Puudutatud isikud juhtisid eelkirjeldatud probleemile tähelepanu ka Käskkirja nr 165 eelnõu

menetlemise käigus. Sisuliselt jättis vastustaja vastava väite tähelepanuta, selgitades vaid Käskkirja

nr 165 punktis 3.6.6.2 lakooniliselt, et suhtub varu täpsustamise taotlustesse äärmise tähelepanuga,

mida kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le.

23.5 KKT ladestab tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkudes nii oluliselt keskkonnanõudeid. Läti

Ülikooli geoloogiaprofessor Valdis Seglinši 26.10.2009 arvamusest koos päringu ja fotodega

nähtub, et karjääri territooriumile on maetud mäetootmise jäätmed, tööstus- ja olmeprügi, seejuures

osa tööstuslikke jäätmeid kuulub tõenäoliselt ohtlike jäätmete kategooriasse. 03.02.2010 V.Seglinši

täiendavas arvamuses on kokkuvõtlikult asutud seisukohale, et arvamuse andmise aluseks olnud

materjalidest nähtuvalt ei ole Põhja-Kiviõli karjääris tegemist kvaliteetse kaevandamistegevuse ega

ratsionaalse

suhtumisega

loodusressurssidesse.

Põhja-Kiviõli

karjääris

korraldatakse

kaevandamistegevust jämedas vastuolus Euroopa Liidu keskkonnakaitsealase seadusandlusega.

23.6 KKT-le väljastatud kaevandamisloa nr KMIN-045 punkti 8 kohaselt on KKT kohustatud

kaevandamisel turba koorima ning huumuskihi ladustama ja hiljem kasutama pinnase taastamisel.

Samuti on KKT kohustatud vältima turba sattumist aluskivimitesse. Vaatamata eelmärgitud

kohustustele jätkab KKT oma senist õigusvastast tegevust kattekivimite segamisel mullaga, jättes

täitmata mulla koorimise ja selle ladustamise kohustuse korrastamistööde teostamise tarbeks. Eelnev

on tõendatud V.Seglinši 26.10.2009 arvamusega ja selle aluseks olnud fotodega Mullakaitsenõuete

rikkumist esimeses karjääris tunnistas ka vastustaja uue kaevandamisloa avalikul arutelul.

23.7 KKT-le 24.07.2008 väljastatud vee erikasutusloa punkti 4.7 kohaselt on maksimaalne lubatud

ööpäevane veevõtu maht 6600m3. Kaebuse esitajale teadaolevalt on tegutsevast karjäärist vett

väljapumpavate pumpade tootlikkus 210m3 tunnis ning pumpasid on viis. Seega on maksimaalne

ööpäevane tootlikkus kokku 25 200m3, mis ületab ca neljakordselt vee erikasutusloaga lubatu.

Kaebuse esitaja peab tõenäoliseks, et KKT suunab lubatust tunduvalt suurema veekoguse Erra jõkke

või pumbatakse vesi vanasse Kiviõli kaevandusse. Nõuetekohaselt deklareerimata veekoguselt

jäävad riigil maksud saamata. Ka V.Seglinši 26.10.2009 ja 03.02.2010 arvamustes on viidatud

veekaitsenõuete rikkumisele. Viidatud keskkonnaalase rikkumise uurimiseks on algatatud ka

väärteomenetlus, mis pole viinud KKT karistamiseni.

23.8 KKT rikub keskkonnakompleksloa nõudeid, samuti leiab KKT tehases aset keskkonnaloata

tegevus. KKT põletab õlitehases fuusse, mis on ohtlikud jäätmed ja mille põletamiseks peab olema

vastav keskkonnaluba. KKT keskkonnakompleksluba ei anna KKT-le õigust fuusside põletamiseks ja

seega tegutseb KKT viidatud ohtlike jäätmete põletamisel ilma nõutava keskkonnaloata. Eelmärgitut

on möönnud ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.4, viidates Keskkonnaameti 24.09.2010

kirjale, milles teavitati KKT-d tema tegevuse mittevastavusest seaduse nõuetele. Kuigi vastustaja on

Käskkirjas nr 165 viidanud KKT lubadusele lõpetada fuusside põletamine, ei ole teada, kas KKT on

käesolevaks hetkeks ka vastava lubaduse täitnud. Isegi juhul, kui KKT on fuusside põletamisest

loobunud, ei mõjuta see kuidagi asjaolu, et KKT rikkus selles osas teadlikult seadusest tulenevaid

nõudeid.

23.9 2010. aasta novembris määras Keskkonnainspektsioon väärteokorras KKT-le 20 000 krooni

suuruse trahvi välisõhu kaitse nõuete rikkumise eest, kuivõrd KKT ületas lubatud piirnorme

raskemetallide osas, samuti näitasid 2010. aasta aprillis teostatud mõõtmised lubatust kõrgemat

välisõhu saastatuse taset. KKT keskkonnaloata tegevus nähtub ka Keskkonnaameti 05.08.2010 kirjast

Riigikogu liikmele A.Lotmanile, kus Keskkonnaamet viitab, et KKT-l puudub keskkonnaluba pae

purustussõlme tööks ning loata on purustussõlme töö keelatud. Viidatud kirjast ilmneb ka, et KKT

tegevuse mittevastavus keskkonnanõuetele on järelevalveasutustele ilmne, kuid tegevuse nõuetega

kooskõlla viimist ei ole senini õnnestunud tagada.

23.10 Kaebuse esitaja viitab ka KKT tehase korstnast tuleva musta suitsu probleemile. KKT tehasest

õhku paisatava suitsu osas on 2010. aasta jaanuaris tehtud mitmeid fotosid, mida on analüüsinud

Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professor Arvo Ots ja kelle 01.02.2010

ekspertarvamusest nähtub, et tegemist on ebanormaalse olukorraga ning korstnast paisatakse

keskkonda heitmeid. MTÜ Saastevaba Kiviõli tõstatas alates 2010. aasta märtsist avalikkuse ees

viidatud musta suitsu probleemi, mida KKT põhjendas uue seadme TSK-500 testimisega. Vastustaja

on Käskkirjas nr 165 märkinud, et KKT paigaldas uue filtri septembris 2010. Ometi võib perioodidel

06. – 19.10.2010 ja 06.11. kuni 25.02.2011 tehtud fotodelt näha, kuidas KKT tehase korstnast

paiskub endiselt õhku süsimusta suitsu. Seega on ilmne, et KKT väidetav tegevus välisõhu

saastamise probleemi lahendamisel ei ole tegelikkuses mingit tulemust andnud ning KKT saastab

jätkuvalt Kiviõli, Sonda, Uljaste ja Varinurme elanike elukeskkonda, kahjustades sellega oluliselt

elanike tervist. Välisõhu saastamine on vahetult seotud KKT tegevusega põlevkivi kaevandamisel.

Nimelt kasutab KKT kaevandatud põlevkivi õlitootmises. Õlitootmise tulemusena KKT tehases

saastab KKT aga õigusvastaselt ja lubatud piirnorme ületades keskkonda, rikkudes nii välisõhu kaitse

nõudeid. Lisaks juba käsitletud rikkumistele võimaldab uue kaevandamisloa väljastamine KKT-l

jätkata välisõhu kaitse nõuete rikkumist ja elanike elukeskkonna kahjustamist.

24. Kaebaja leiab, et kõik eeltoodu viitab KKT järjekindlale ja põhjendamatule eelistatud

kohtlemisele, mis omakorda on viinud nii Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike ja

piiratud asjaõiguste omajate õiguste rikkumiseni ning lõppastmes kahjustab oluliselt ka riiklikke

huve.

Kaebaja 21.12.2011 täiendavad seisukohad (III kd tl 51-66)

25. Vastustaja rikkus HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ja HMS § 4 sätestatud kaalumise

kohustust, jättes uuendamata KMH aruande õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Olenemata

KeHJS § 11 lg 6 formaalsest kohaldamisest sätestas KeHJS § 11 lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud

sõnastuses teatud üldise põhimõtte KMH aruande õigsuse eeldamiseks. Selle põhimõtte kohaselt ei

ole, arvestades faktiliste ja õiguslike asjaolude objektiivset muutumist, KMH aruanne piisavalt

ajakohane keskkonnamõju otsustamiseks, kui selle dokumendi koostamisest on möödunud neli

aastat. Seda olenemata sellest, kas säte puudutas KMH aruande kasutamist sama või teise tegevusloa

väljaandmise menetluses. Et antud juhul oli KMH aruande heakskiitmisest (05.03.2005) kuni

Käskkirja nr 165 väljaandmiseni (27.01.2011) möödas ebamõistlikult palju aega, kinnitab mitte

üksnes KeHJS § 11 lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses, vaid see tuleneb ka seaduse teiste

sätete mõttest. Näiteks KeHJS § 22 lg 9, mille kohaselt keskkonnamõju hindamise järelevalvaja

säilitab heakskiidetud keskkonnamõju hindamise aruannet vähemalt viis aastat aruande saamisest

arvates. Samuti KMH aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS § 19 lg 3 kohaselt, kui arendaja

ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstegemisest arvates tegevust ellu viima,

kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esitada

keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Neist sätetest järeldub, et KMH aruande õigsust hinnatakse

teatud tähtaja piires, milleks kaebuse esitaja hinnangul on KeHAS § 19 lg 3 lähtuvalt kaks aastat

pluss mõistlik aeg sellest lähtuva tegevusloa väljaandmiseks.

26. Uue KMH aruande koostamist ei välista KeHJS § 11 lg 71, mis kehtivas redaktsioonis sätestab:

“Sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine.“ Antud

juhul ei ole vaja uuesti otsustada keskkonnamõjude hindamise algatamist, vaid vajalik on läbi viia

täiendav keskkonnamõjude hindamine ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat

hindamist on asjaolud oluliselt muutunud.

27. Uue KMH aruande nõudmise kohustus on otsustajal lähtuvalt KeHJS §-st 2 ja HMS §-dest 6 ja

4. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on KeHJS § 2 lg 1 kohaselt teha kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima

lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi

kahjustumist ning edendada säästvat arengut, samuti anda tegevusloa andjale teavet kavandatava

tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning

negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. Keskkonnamõju

hindamise tulemusi ja selles tehtud ettepanekuid peab otsustaja saama tegevusloa andmise

menetluses arvestada. Seetõttu ainult keskkonnamõju õige, igakülgne ja ajakohane hindamine tagab

seadusliku ja põhjendatud otsustuse tegemise. Seevastu ebapiisavad ja aegunud andmed tegevuse

võimaliku keskkonnamõju kohta muudavad vääraks nii selles menetluses antava tegevusloa kui ka

võib tekitada pöördumatuid kahjustusi keskkonnale. Antud juhul tehti 2004 läbiviidud KMH aruande

alusel ja ilma kaevandamisprojektita otsustus, mis mõjutab negatiivselt keskkonda vähemalt kuni

aastani 2028. Uurimispõhimõttest tulenevalt oleks pidanud otsustaja kasutama kõiki seadusega

lubatud võimalusi kavandatava tegevuse keskkonnamõju põhjalikuks uurimiseks, et selgitada välja

asjas tähtsust omavad asjaolud, mitte arvestama üksnes taotleja huve tegevusloa kiireks

väljastamiseks. Uue keskkonnamõju hindamise korral saab põhimõtteliselt täiendada olemasolevat

KMH aruannet või koostada uue dokumendi, arvestades KeHJS § 20 sätestatut. Seejuures saab

kaasata vajalikke eksperte ning välja selgitada ja täpsustada negatiivseid keskkonnamõjusid.

28.Vastustaja on ebaõigesti teostanud ka HMS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaalumist, eelistades

põhjendamatult KKT ärihuvi ja väidetavat riigi kaudset huvi põlevkivi kaevandamise ja töökohtade

säilitamise vastu olulisele avalikule huvile puhtama keskkonna suhtes. Viimatinimetatu ei hõlma

üksnes looduskeskkonda, vaid elukeskkonda tervikuna. Kaevandamisest tulenevad võimalikud

negatiivsed mõjutused võivad kahjustada nende inimeste tervist, kelle töökoha säilitamise eest KKT

justkui võitleb. Piirkonna inimeste tervise halvenemine tähendab riigi olulisi kulutusi tervishoiule.

Võimalike keskkonnakahjustuste kõrvaldamise kulud, kui neid on üldse võimalik kõrvaldada, on

samuti oluliselt suuremad kui kulu uue ja põhjalikuma KMH läbiviimise kulud.

29. Seega olenemata sellest, kas KeHJS § 11 lg 6 on formaalselt kohaldatav või mitte, tuleneb KeHJS

§ 2 ja seaduse mõttest ning HMS §-st 6, et KMH aruande õigsust võib eeldada vaid teatud aja

jooksul. Üle viie aasta möödumisel (KeHJS § 22 lg 9) on KMH aruanne ilmselt sisult aegunud. Kui

kohus nõustub kaebuse esitajatega, et KeHJS § 11 muudatused, mis jõustusid 26.11.2010 (§ 11 lg 6

muutmine, lg 71 lisamine) ei välista uue KMH aruande nõudmist käesolevas menetluses, ei taotle

kaebuse esitaja nende sätete põhiseadusevastasuse tuvastamist.

30. Kaebaja ei ole saanud esitada KMH aruande osas oma sisulisi argumente, kuna ta ei olnud KMH

aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute kasutaja. Hilisemalt, kui isikud

menetluses said osaleda, oli see osalemine aga neist mittesõltuvatel põhjustel üksnes formaalne.

Vastustaja on olnud pärast KMH aruande heakskiitmist ilmselgelt positsioonil, kus ta ka kaitseb ja

õigustab oma tehtud otsustust ning omab nii KKT-st kui pikast menetlusest tulenevat survet kiiresti

menetlusega lõpule jõuda. Seega ei olnud uue kaevandamisloa väljaandmisele eelnevas menetluses

(2009-2010) tegelikult reaalne oodata, et vastustaja otsustavalt ja sisuliselt KMH aruannet kontrolliks

või analüüsiks. See aga ei tähenda, et KMH aruanne oleks sisuliselt õige. Kaebuse esitaja hinnangul

on KMH aruanne koostatud puudulikult ning see ei vasta nõudmistele, mis kehtisid Käskkirja nr 165

väljaandmise ajal ning osaliselt ka nõudmistele, mis kehtisid aruande koostamise hetkel.

31. KMH aruandes olid selle heakskiitmise hetkel järgmised puudused:

31.1 KMH aruandest ei nähtu, et selles oleks arvestatud Nõukogu Direktiiviga 27.06.1985 teatavate

riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (85/337/EMÜ), (edaspidi Direktiiv)

(Direktiivi on muudetud ja täiendatud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ). Eelkõige ei ole

esitatud artikli 5 lõike 1 kohaselt esitatavat teavet. Kaebuse esitaja hinnangul on KKT

kaevandamistegevus vastav direktiivi artikli 4 lõikes 2 nimetatud projekti tunnustele (lisa II, p 2

alapunktid e; h; j).

31.2 KeHAS § 14 lg 4 kohaselt peab (keskkonnamõju hindamist läbi viiv) ekspert keskkonnamõju

hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks

piisav. Vaadeldava KMH aruande koostas töörühm Arvi Toomiku juhtimisel. A.Toomikul on olemas

küll keskkonnamõju hindamise litsents tegevusvaldkonnas maavaravaru kaevandamise ja kaevise

töötlemine, sh rikastamine, kuid kaebuse esitaja hinnangul ja KMH aruande sisu analüüsides tundub,

et A. Toomiku kvalifikatsioon ei olnud vaadeldava tegevuse hindamisel vajalike keskkonnaaspektide

määratlemiseks piisav. Vastav kvalifikatsioon puudus ka teistel antud protsessi kaasatud

spetsialistidel.

31.3. KHM aruande ptk-s 3.2 on käsitletud KMH aruande vastavust olemasolevatele planeeringutele

ja arengukavadele. Ainsa planeeringuna, millega KMH aruande koostamisel on arvestatud, on

märgitud

Ida-Virumaa

maakonna

teemaplaneering

„Asustust

ja

maakasutust

suunavad

keskkonnatingimused“ (väidetavalt vastuolu ei ole). Samas ei ole analüüsitud kooskõla 2001

kehtestatud Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade

ruumilise planeeringuga, Sonda valla üldplaneeringuga (kehtiv redaktsioon kehtestatud 07.02.2004),

aga ka erinevate Ida-Viru maakonna arengukavadega (Sonda valla arengukava, Kiviõli linna

arengukava, Ida-Viru maakonna arengukava 2004, maakonna arengukava 2004, maakonna

prioriteedid alates aastast 1999, Regionaalarengu põhisuunad 2003. Planeeringud koostatakse selleks,

et planeerida edaspidi selle järgi piirkonnale mõju omavaid tegevusi, mistõttu nende käsitlemine

oleks olnud vajalik.

31.4 KMH aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise

tööprojekti ega eelprojekti (KMH aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud aruande koostajatele teada

tehnoloogiline lahendus. Kaebuse esitaja arvates ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist

lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli

piisavalt määratlemata.

31.5 KMH aruandes on määratlemata kaevandamisega tekkiv mõjupiirkond naabermaadele, mistõttu

ei ole ilmselt õigesti hinnatud ka pealmaakaevandamisest tulenevaid tegelikke keskkonnaalaseid

mõjusid. Samuti on analüüsimata olukorrad põlevkivi pealmaakaevandamise korral, pärast

rekultiveerimist jne, kui ainult põlevkivi maavarana välja võetakse ning sihtotstarbeliselt kasutatakse.

Osa pinnasesse ja põhjavette jõudvatest ainetest on potentsiaalselt mürgised, mistõttu neile on

paljudes riikides kindlaks määratud sihtarvud ja piirarvud. Eestis on keskkonnaministri 02.04.2004

määrusega nr.12 „Pinnases ja põhjavees ohtlike ainete sisalduse piirnormid“ määratud 20 elemendi

(Hg, Cd, Pb, Zn, Ni, Cr, Cu, Co, Mo, Sn, Ba, Se, V, Sb, Tl, Be, U, F, As ja B) lubatud maksimaalsed

kontsentratsioonid.

31.6 Detailsemat analüüsi oleks vajanud mulla struktuuri ajaline muutus Põhja-Kiviõli II

põlevkivikarjääris ja selle lähialadel, samuti veega seonduv. Põhja-Eesti paekiviste muldade

potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud

muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb. Antud problemaatika vajab detailsemat analüüsi

(veeolude muutus; muutuse mõju muldade struktuurile): kuidas paekiviste muldade viljakus muutub

mäeeraldistel ja nende naabruses. Pole analüüsitud põhjavee reostamise ohtu maapinnalt lähtuva

reostuse eest. Pole piisava detailsusega käsitletud Uljaste järve kaguosa põhjaallikate toitumisala ega

kaevandamise võimalikku mõju antud põhjaallikatele. Nimetatud probleemi on KMH aruandes ainult

mainitud.

31.7 Pole analüüsitud kaevanduspiirkonnas esinevat tektoonilist riket. Tektooniline rike omab olulist

mõju pinna- ja põhjaveerežiimile. Tektooniliste rikete esinemist põlevkivimaardlate territooriumitel

on uurinud Eestis põhjalikumalt TTÜ mäeinstituudi geoloogia-mineraloogiateaduste doktor

geotektoonika alal Ü. Sõstra, kes on tektooniliste rikete kohta avaldanud mitmeid artikleid. Seega oli

KMH aruande koostamise ajal teada piirkonnas tektoonilise rikke tõenäosus ja uuringute vajadus,

kuid neid ei ole KMH aruandes käsitletud. Samas on kaevandamine planeeritud vähemalt sügavuseni

kuni 14m, kuna selline on KMH aruande kohaselt põlevkivikihtide lamami suurim sügavus (KMH

aruanne ptk 4.2.2, lk 15). Kaebuse esitaja leiab, et isegi kui tektoonilise rikke mõju antud piirkonnas

ei ole, oleks KMH aruandes pidanud vastavasisuline seisukoht kajastamist leidma.

31.8 KMH aruandest ei nähtu, et selle koostamisel oleks käsitletud isegi neid asjakohaseid Eesti

Geoloogiakeskuse töid, mis olid valminud enne 2004.aastat.

32. Vastustaja on jätnud tähelepanuta KMH aruande objektiivse aegumise tulenevalt sellest, et pärast

KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on suur osa keskkonnaõigusalastest õigusaktidest sisuliselt

asendatud või oluliselt muutunud. Ning on muutunud KMH aruandele esitatavad nõuded. KMH

aruanne ei vasta pärast selle koostamist vastuvõetud õigusaktidele, sealhulgas 2005.aastal

jõustunud KeHJS-s toodud nõuetele, ja selle seaduse §-le 20 lg-le 1. Samas ei saa loa andja lähtuda

kaevandamisloa väljaandmisel põhimõtetest, normidest ja teabest, mis loa väljaandmisel enam ei

kehti.

33. Vastustaja on Käskkirjas nr 165 punktis 3.7.2 põhjendanud keskkonnaseisundi muutumise

ebatõenäosust. Toetudes ka Steigeri arvamusele leidis vastustaja, et keskkonnamõjud jäävad

samadesse piiridesse, mis prognoositi 2004. aasta KMH aruandes. Kaebaja eeltooduga ei nõustu.

Perioodil 2004-2011 on aset leidnud muudatused, mida põlevkivikarjääri keskkonnamõju

adekvaatseks kindlakstegemiseks on oluline arvestada. Eelkõige tuleb käsitleda uut teavet ja

keskkonnaalaseid muudatusi, mis on kajastatud asjassepuutuvates dokumentides ja uuringutes.

33.1 Eesti teadlased, eesotsas Ü.Sõstraga on uurinud muuhulgas Kirde-Eesti piirkonnas tektoonilisi

rikkeid. Ü. Sõstra, R. Vaher artiklis „Sonda tektooniline rike Põhja-Kiviõli karjääris“ ja „Sonda

tektoonilise rikke hüdrotermilised mineraalid“ kirjeldatakse, kuidas 2005.a kevadel hakkasid Põhja-

Kiviõli karjääris kaevetööde käigus avanema erinevad uue rikke osad. Artiklis on viidatud ka KKT

tellimusel teostatud uurimistöödele 2005-2006, mis tähendab, et ka KKT oli teadlik sellise rikke

olemasolust ja uurimisvajadusest.

33.2 Rootsis on arvatud karstilevilad ja tektooniliste rikete vööndid suure radooniohuga alade hulka,

kuid Eestis ei ole sellist otsest seost seni kindlaks tehtud. Geoloogilistele andmetele tuginedes on aga

kindel, et sügavale ulatuvad lõhed võivad osutuda radooni intensiivse migratsiooni teedeks.

33.3 Alles viimastel aastatel on hakatud põhjalikumalt uurima kivimite ja mineraalide mõju inimeste

ja loomade tervisele. Elukeskkonna geokeemilisi iseärasusi tuleb uurida ja arvestada ning käsitleda,

sest ümbritseva keskkonna geokeemiline tagapõhi on üks peamisi tervise tugisambaid. Ka seda

teemat on käsitlenud Ü. Sõstra oma artiklis Geokeemia mõjust tervisele, 2008.

33.4 Pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on valminud ka Eesti geoloogiline baaskaart,

mille enamik osi on koostatud 2007-2010, sellest Kiviõli osa nr 6443 seletuskiri on koostatud 2007.

Geoloogiline baaskaart on 1:50 000 mõõtkavas kaardikomplekt, mis annab informatsiooni maapõue

ehitusest, maavarade ja põhjavee levikust, hulgast ning kvaliteedist ja geoloogilise keskkonna

seisundist, võimaldamaks selle ratsionaalset kasutamist ning kaitset. Antud juhul ei ole KMH

aruande koostamisel kasutatud ka baaskaardi koostamisel kasutatud materjale, mis olid kättesaadavad

2004. aastal KMH läbiviimise ajal.

33.5 2010 on koostatud kogu Eesti põlevkivimaardlat hõlmav hinnang põhjaveele, sealhulgas

põhjavee mudel. Töö on pealkirjaga „Eesti põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ ja

sellele on viidatud koos allikaga ka 27.01.2011 Käskkirja nr 165 punktis 3.3.3. Kuigi seoses sellega

ei ole Keskkonnaministeerium pidanud konkreetse põhjaveemudeli koostamist põhjaveega

seonduvate tingimuste sätestamiseks vajalikuks, on ilmne, et kooskõla 2010 väljatöötatud

põhjaveemudeliga peaks keskkonnamõjude hindamisel käsitlema. Muuhulgas ei saa välistada, et

heakskiidetud põhjaveemudelist tulenevalt oleks KMH aruandes põhjaveega seotud küsimusi Sonda

kerge ja Satsu kerge piirkondades pidanud käsitlema teisiti.

33.6 01.04.2010 on Vabariigi Valitsus kinnitanud veemajanduskavad, sh Ida-Eesti vesikonna

veemajanduskava. Veeseaduse kohaselt planeeritakse vee kaitse ja kasutamise abinõud just

veemajanduskavas.

33.7 Ka Uljaste järve seisundis on ilmselt toimunud 2004-2011 muudatusi. 2007. aastal saadi

Geoloogilise baaskaardi koostamisega seoses teada, et allikaid avaneb ka Uljaste järve põhjas.

Seetõttu tuleks Uljaste järvega seonduvat KMH aruandes põhjalikumalt analüüsida. Selleks on TTÜ

Mäeinstituudi mäendustingimuste laboris kättesaadavad põhjavee dünaamika ja kvaliteedi

modelleerimise tarkvarad Visual ModFlow ja AquaChem (Mäeinstituudi uudiskiri nr. 4 21.12.2007

sisukord ja ptk 8,. Lisa 7, Lk. 13/62), mida saab vajalike uuringute juures käesoleval ajal juba

kasutada. Vastav võimalus 2004 ilmselt puudus.

33.8 2005. aastal on keskkonnaministri 13.01.2005 määrusega nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse

alla võtmine“ võetud kaitse alla metsise (Tetrao urogallus) väljaspool kaitsealasid asuvad elupaigad,

mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi tagamiseks. Määruse § 2 lg 2 p 9 ja 10 on metsise

püsielupaikadena nimetatud Kuresoo, Sonda vallas Uljaste külas ja Kullikünka, Sonda vallas Nüri

külas. Kuigi need alad ei piirne otseselt planeeritava kaevandamisalaga, on need sellele suhteliselt

lähedal ning ei saa välistada kaevandamise negatiivset kaudset mõju metsise kaitse alla võetud

püsielupaikadele, st kaevandamise käigus tekkivate häiringute mõju metsise elupaikadele: pidev

müra, põhjavee alandusega tekkivad niiskusrežiimide muutused püsielupaikades jne. KMH aruande

punktis 4.2.5 on mainitud, et kaevandamisele planeeritud alal elavad tedred, kuid nemad ei ole

riikliku kaitse all. Kaebuse esitaja lisab, et teder ja metsis on suhteliselt sarnased linnud ning neid

aetakse tihti segi. Arvestades metsise elupaiku lähedal, ei saa välistada, et tegelikult ei ela

kaevandamisalal ka mitte teder vaid metsis. Neid küsimusi tuleb keskkonnamõjude hindamisel

analüüsida.

33.9 Ühe pideva muutujana ja mõjutajana tuleb silmas pidada ka kaevandamistegevust Põhja-Kiviõli

olemasolevas põlevkivikarjääris (aastatel 2004-2011). Sellega seoses on mõjutatud pinna- ja

põhjaveerežiim, eelkõige lõhe ja karstitsoonides.

33.10 Seega, kuigi vastustaja ei ole tuvastanud muudatusi keskkonnas, on kaebuse esitaja arvates

ülaltoodust lähtuvalt muudatused vähemalt piisavalt tõenäolised, et neid ja nende koosmõju hinnata.

Olulised on ka kvalitatiivsed muudatused KHM aruannete koostamise praktikas – käesoleval ajal on

ilmselt oluliselt rohkem informatsiooni ja edasiarendatud tehnoloogiad, mis võimaldavad vajalikku

analüüsi teostada täiuslikumalt ja paremini. Kaebuse esitaja leiab, et kohus ei saa ega peagi teostama

KMH aruandele põhjalikku sisulist analüüsi selleks, et tuvastada, et vaadeldav KMH aruanne ei

vasta õigusaktide eeldustele ja nõuetele, mis on kehtestatud pärast aruande valmimist. Vastuolu on

ilmselge ja objektiivne.

34. Ülaltoodud põgusast analüüsist selgub, et 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud aruanne ei

saa kajastada kaevandamise võimalikku keskkonnamõju piisavalt, objektiivselt ja täielikult. Seda

puudust ei ole võimalik kõrvaldada ka üksikute täiendavate küsimuste esitamisega aruande

koostajale, kuna keskkonnamõju tuleb hinnata kompleksselt ja arvestades kõiki seisukohti ja

järeldusi koostoimes.

35. Kaevandamisluba peab olema seaduslik ja põhjendatud just selle välja andmise hetkel, mis

tähendab ka seda, et otsustus tehakse sel ajahetkel kehtivaid nõudeid arvestades ja maksimaalset

informatsiooni omades. Vastustaja oleks pidanud kaalutlusõiguse teostamisel arvestama riske, mis

kaasnevad kohaselt keskkonnamõju hindamata jätmisega elukeskkonnale ja inimeste heaolule

tervikuna. Isegi kui vastustaja käsitles KMH aruande heakskiitmist eelhaldusaktina, oleks olnud see

võimalik edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Selles menetluses varasemalt

isegi õiguspäraselt antud eelhaldusaktid ei saa olla põhihaldusakti andmise aluseks, kui on teada, et

see muudaks põhihaldusakti materiaalselt õigusvastaseks. See oleks vastuolus PS §-dega 3, 5, 53, aga

ka teiste õigusaktidega, mida eelpool on käsitletud.

36. Vastustaja on jätnud arvestamata vaatlusaluse maa kehtiva sihtotstarbe. Kaevandamine ja

Käskkiri nr 156 on vastuolus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa kinnistusraamatusse kantud

sihtotstarbega „maatulundusmaa“. Seda sihtotstarvet ei ole vähemalt kaebuse esitaja kinnistute puhul

muudetud, samuti ei ole teada, et sihtotstarvet oleks muudetud muu maa osas, mis jääb Põhja-Kiviõli

II mäeeraldise piiresse. KMH aruande koostaja on lähtunud planeerimisdokumentidena Ida-Viru

maakonna teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Samas ei

ole analüüsitud kooskõla Sonda valla üldplaneeringuga, mis on vastu võetud 28.11.2000 otsusega nr

3 ja kehtis kuni Sonda Vallavolikogu poolt 07.02.2004 vastu võetud uue üldplaneeringuni. Kumbki

viidatud üldplaneeringutest ei näinud ette maa sihtotstarbe muutmist. Alles pärast KMH aruande

koostamist on Sonda Vallavolikogu 23.03.2005 aasta määrusega nr 27 kehtestatud Sonda valla

teemaplaneering „Valla majanduslikku ja ruumilist arengut täpsustavad tingimused”, milles

muuhulgas on ilma igasuguse analüüsita konstateeritud vajadust kaevandusealuse maa sihtotstarvet

muuta (teemaplaneeringu seletuskiri Lisa 9, vt p 4.1.2). Mõistlike põhjenduste, analüüsi ja

keskkonnaaspektide käsitluse puudumise tõttu ei ole seda dokumenti võimalik strateegilise

planeerimisdokumendina käsitleda ega ka põhimõtteliste otsuste tegemiseks kasutada. Kuid ka seda

planeeringudokumenti ei ole mingil põhjusel ellu viidud, mida on kinnitanud ka vallavalitsus AS-le

Vestman Varahaldus.

37. Vastustaja on jätnud uue KMH aruande vajalikkuse üle otsustamisel arvestamata, et antud

piirkonnas ei ole läbi viidud ka keskkonnamõjude strateegilist ja kumulatiivset hindamist. Sonda

valla kehtivale üldplaneeringule ega ka mitte 2005.a teemaplaneeringule ei ole läbi viidud

keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH), mistõttu puudus otsustajal KeHJS § 40 lg-s 4 nõutav

informatsioon. KeHJS § 40 lg 4 sätestab nõuded KSH aruandele. Ka Keskkonnaministeeriumi

koostatud keskkonnamõju hindamise juhises on rõhutatud, et peale teabe keskkonnaseisundi kohta,

peaksid otsustaja laual olema üleriigilised, maakonna-, üld- ja detailplaneeringud ning omavalitsuse

ja riiklikud arengukavad, mille lahutamatuteks osadeks peaks olema planeerimisseadusest tulenevalt

ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanded. Keskkonnamõju hindamise juhises on tehtud ka

viide Euroopa Komisjoni egiidi all välja antud kumulatiivse mõju ja mõjude koosmõju arvestamiseks

juhendile, mis on ingliskeelsena kättesaadav aadressil: ttp://ec.europa.eu/environment/eia/eia-

studies-and-reports/guidel.pdf.

38. Kuna vastav analüüs puudub ka KMH aruandes, ei ole antud juhul üldse hinnatud uue, lisanduva

kaevandamisega kaasnevat kumulatiivset mõju ehk üksikute mõjutegurite kuhjuvat mõju

keskkonnale. Eriti oluline on hinnata kumulatiivset mõju, mis antud juhul tekib näiteks pideval metsa

raadamisel; põhjavee pideval väljapumpamisel koos sulfaatide kandega Soome lahte; põhjavee

pideval reostumisel erinevatest saasteallikatest ja erinevate reoainetega (NH4+, NO3-, SO42- jne)

jne. Kumuleerivate mõjude hindamise eesmärk on hoida ära keskkonna saastamist uute tegevustega.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaevandamisloa andmine olukorras, kus KMH aruandes ei käsitleta

kavandatava tegevuse kumulatiivset keskkonnamõju ning piirkonna kehtivate üldplaneeringute

menetluses ei ole teostatud keskkonnamõju strateegilist hindamist, on tegemist põhimõttelise ja

olulise menetlusnormide (HMS § 4, 6) rikkumisega.

39. Kavandatav tegevus võib omada lisaks Eestile ka piiriülest keskkonnamõju, mille tuvastamist

reguleerib KeHJS § 30 ning ÜRO piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (edaspidi -

Espoo konventsioon). Espoo konventsiooni eesmärk on kohustada Konventsiooni osapooli viima läbi

piiriülest keskkonnamõju hindamist, kui kavandatav tegevus võib põhjustada olulist kahjulikku

piiriülest keskkonnamõju. Konventsiooni põhimõtted on saanud ka Euroopa Liidu (EL) õiguse osaks

Direktiivi (85/337/EMÜ) kaudu. Sarnaselt Konventsiooniga taotleb ka Direktiiv keskkonnamõjude

hindamise põhimõtete ühtlustamist, et tagada keskkonna kaitstus võrdsel tasemel üle Euroopa, sest

eelduslikult võib mistahes keskkonnamõjutusel olla negatiivne piiriülene mõju. KeHJS § 30 lg 2

kohaselt, kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib

olla piiriülene, ja otsustaja algatab keskkonnamõju hindamise, peab ta viivitamata teatama sellest

Keskkonnaministeeriumile. Antud juhul menetles tegevusluba Keskkonnaministeerium ise, mistõttu

ta oleks pidanud ise kaevandamisega kaasnevat piiriülese mõju võimalikkust hindama. Menetluses

koostatud dokumentidest ei nähtu, et Keskkonnaministeerium oleks tegevuse piiriülest mõju kunagi

kaalunud, sest selline analüüs peaks nähtuma menetlust kokkuvõtvast dokumendist ehk Käskkirjast

nr 165. Antud juhul on vastustaja üksnes konstateerinud, et piiriülest mõju ei ole tuvastatud. Kuidas

selline mittetuvastamine toimus, ei ole kaebajale teada. Kaebaja arvates oleks kavandatava tegevuse

piiriülese mõju mittetuvastamine pidanud põhinema analüüsil, mis on kirjalikul kujul fikseeritud.

40. Eesti Vabariik on kinnitanud KeHJS § 30 lg-s 1 üheselt oma kohustust, mille kohaselt Eesti

Vabariigi territooriumilt lähtuva piiriülese keskkonnamõju hindamine korraldatakse rahvusvahelistes

kokkulepetes, Espoo Konventsioonis ja KeHJS-s sätestatud korras. KeHJS § 30 lg 2 ja lg 3

sätestavad, et kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis

võib olla piiriülene ja algatatakse keskkonnamõju hindamine, peab sellest teavitama

Keskkonnaministeeriumit, kes edastab esimesel võimalusel mõjutatavale riigile keskkonnamõju

hindamise ja algatamise teate muuhulgas koos kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva

piiriülese mõju kohta. Sarnaselt seab KeHJS § 46 lg 2 Keskkonnaministeeriumile kohustuse edastada

teisele riigile teade, kui keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi koostamisel selgub, et

planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneb eeldatavalt oluline mõju vastava riigi keskkonnale,

niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem, kui toimub programmi avalikustamine Eesti Vabariigis.

Teavitamiskohustuse sätestab samuti Direktiivi artikkel 7 (1), mille kohaselt tuleb teisele riigile

esitada teade, kui esineb tõenäosus, et projektiga võivad kaasneda olulised keskkonnaalased

mõjutused. Seega, kui on olemas vähimgi kahtlus, et tegevus võib mõjutada piiriüleselt teist riiki,

tuleb riiki teavitada ja viia läbi laiendatud piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus.

Ettevaatusprintsiibi mitterakendamise korral ülaltoodud sätete kaudu eksib liikmesriik lisaks

siseriiklikele normidele ka Direktiivi ja Espoo konventsiooni vastu. Konventsiooni lisas I on toodud

tegevused, mis võivad esile kutsuda olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. KKT tegevusalad,

mis kuuluvad nö “riskigruppi” Espoo konventsiooni lisa I mõttes, on eelkõige järgmised: i) punktis 6

toodud tegevus keemiakombinaadina; ii) punktis 10 a) toodud tegevus mürgiste ja ohtlike jäätmete

jäätmekõrvaldusrajatisena; iii) punktis 14 toodud tegevus suure karjääri ja kaevandusena; iv) punktis

16 toodud tegevus suurema rajatisega nafta, naftakeemia- ja keemiatoodete säilitajana; v) punktis 17

toodud tegevus metsa hävitajana suurtel aladel; ning vi) punktis 19 toodud tegevus

heitveepuhastusseadmete kasutajana võimsusega üle 150.000 inimekvivalendi. Eeltoodud tegevuste

korral tuleb Espoo konventsiooni mõttes kindlasti tagada: i) et mõjutatav pool oleks informeeritud, ii)

et mõjutataval poolel oleks kaasarääkimise õigus ning iii) et mõjutatava poole seisukohtadega

arvestatakse lõppotsuse (mis puudutab tegevuse lubatavust) tegemisel. Käesoleval juhul, kui täidetud

ei ole ükski eeltoodud tingimus ja piiriülest keskkonnamõjude hindamist ei ole läbi viidud, on ilmne,

et Eesti Vabariik on KKT-le kaevandamisloa väljastamisega rikkunud nii KeHJS-st, Direktiivist kui

ka Espoo konventsioonist tulenevaid kohustusi. Vastavalt Konventsiooni artiklile 5 on päritolupoolel

kohustus viivitamatult pärast keskkonnamõju hindamise dokumentatsiooni valmimist alustada

mõjutatava poolega konsultatsioone, muuhulgas kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku

piiriülese keskkonnamõju ja selle vähendamiseks või ärahoidmiseks võetavate meetmete osas. KKT

osas on terves ulatuses jäetud läbi viimata kirjeldatud konsultatsiooni etapid, mis sisaldavad väga

olulisi mõjutatava riigi kaitseks ette nähtud tegevusi.

41. Vastustaja on menetluses rikkunud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist

kokkulepet. KKT tegevusest võib olla piiriülese keskkonnamõjutuse näol puudutatud kõige enam

Soome Vabariik. Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise piiriülese

keskkonnamõju hindamise kokkuleppega (vastu võetud 21.02.2002, edaspidi Kokkulepe) on

Kokkuleppe pooled (edaspidi Pooled) võtnud teineteise suhtes selgelt määratletud kohustusi.

Kokkuleppe artiklis 2 on sätestatud, et Kokkuleppe eesmärk on soodustada ja edasi arendada

Konventsiooni ellurakendamist Poolte vahel. Kokkuleppe artiklis 4 on toodud Kokkuleppe

kohaldamisala, millest tulenevalt, sarnaselt Konventsiooniga, tuleb Kokkulepet kohaldada kindlasti

lisas I toodud tegevustele või ka muudele tegevustele, kui see eeldatavasti avaldab olulist kahjulikku

piiriülest mõju. Artikli 4 ülesehitusest ja sisust nähtub, et Kokkuleppe lisas I toodud tegevuste korral

on pädeval asutusel (Kokkuleppe artikli 3 mõttes) oluliselt vähem diskretsiooniõigust otsustada, kas

viia läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus, kuna lisas I toodud tegevused on oma

olemuselt keskmisest tegevusest oluliselt ohtlikumat laadi. Pooled on ratifitseerinud Espoo

konventsiooni, võtnud üle Direktiivi oma seadusandlusesse ja sõlminud omavahel Kokkuleppe just

selle eesmärgiga, et selliste keskkonnale keskmisest oluliselt ohtlikumate tegevusalade puhul nagu

seda on KKT tegevusalad, viidaks läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus. Espoo

konventsiooni ratifitseerimine ja Kokkuleppe sõlmimine on eeltoodud tahte ühene ja otsene

väljendus.

42. Vastustaja on menetluses rikkunud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni.

Eesti Vabariik on Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni (edaspidi Läänemere

kaitse konventsioon, vastu võetud 09.04.1992, ratifitseeritud 19.04.1995) osalisriik. Läänemere

kaitse konventsiooni eesmärk, vastavalt konventsiooni preambulale, on tugevdada ja kaasajastada

Läänemere merekeskkonna kaitse õiguslikku korda, mille kaudu kindlustada Läänemere ökoloogiline

taastumine, tagada ja säilitada merekeskkonna isetaastumisvõime ja ökoloogiline tasakaal. Samuti on

konventsiooni osapooled väljendanud selget arusaama, et Läänemere merekeskkonna kaitsmine ja

seisundi parandamine on ülesanded, mida ei saa efektiivselt teostada ainuüksi riiklike

jõupingutustega, vaid ainult tiheda regionaalse koostöö ja teiste asjakohaste rahvusvaheliste

meetmete abil.

42.1 KKT kaevandusvetel on negatiivne kumulatiivne mõju ka Soome lahele, kuna KKT poolt

põlevkivikaevandamisel tekkiv kaevandusvesi suunatakse Satsu ja Uuemõisa ojadesse ning Erra jõe

kaudu suubub kaevandusvesi Soome lahte. Kaevandusveed sisaldavad heljumit, sulfaate, sulfiide,

kloriide jmt. Kui sedavõrd suure kaevanduse kaevandusveed pumbatakse mitmete jõgede kaudu

Soome lahte, võib sellel olla oluline kumulatiivne mõju Soome lahele ja Soome lahe idaosa

rahvuspargile (Eastern Gulf of Finland National Park IUCN kategooria: II kategooria.) Seni oli

spetsialistide sõnul Eestis levinud tõdemus, et siin merd ohustavate ainetega probleeme pole. Ent

Helsingis avaldatud COHIBA projekti analüüsist selgub, et isegi töödeldud heitveega voolab Eestist

Läänemerre aineid, mis avaldavad kogu mereelustikule väga tugevat mõju. Soome lahe rahvuspargi

ala (FI 0408001) asub suures osas Kagu-Soome saarestiku välimises osas ning ka merel. Soome lahe

idaosa rahvuspark on ka üheks sealse piirkonna olulisimaks Natura 2000 alaks. Tegemist on eelkõige

linnuala ning Balti heeringa kudemisalaga (C. Harengus). COHIBA projekti analüüs viitab ka sellele,

et käesoleval momendil on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest Läänemere lõhe (Salmon salar

L.) looduslikuks sigimiseks eri põhjustel kõlbmatud ning populatsioonid seal hävinud, nõrgenenud

või püsivad kalakasvanduste toel, mille üheks põhjuseks on reostunud põlevkivikaevandusvete

laskmine jõgede kaudu Läänemerre. Selle tulemusel on ohus Läänemere lõhe ja Balti heeringa

populatsioon.

42.2 Käesolevas olukorras, kui on jäetud hindamata välja pumbatavate kaevandusvete mõju

Läänemere ja Kirde-Eesti jõgede vee kvaliteedile, on eksitud Läänemere kaitse konventsiooni artiklis

3 toodud põhiprintsiipide vastu, sealhulgas: ei ole Eesti Vabariik võtnud tarvitusele kõiki

seadusandlikke, administratiivseid või muid reostuse ennetamiseks ja vältimiseks vajalikke

meetmeid, et saavutada Läänemere ökoloogilist taastumist ja selle ökoloogilise tasakaalu säilimist; ei

ole Eesti Vabariik rakendanud ettevaatuspõhimõtet, s.t. võtnud tarvitusele ennetavaid meetmeid, kui

on põhjust eeldada, et otseselt või kaudselt merekeskkonda viidud aine või energia võib ohustada

inimese tervist, kahjustada mere elusressursse ja ökosüsteeme, kahandada heaolu ning takistada mere

õiguspärast kasutamist, isegi kui puuduvad lõplikud tõendid heite ja selle oletatavate tagajärgede

põhjusliku seose kohta; ei ole Eesti Vabariik teinud jõupingutusi, et kohustada KKT-d ennetama ja

vältima Läänemere reostamist parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia

kasutamise kaudu; ei ole Eesti Vabariik teinud konventsiooni täitmisel oma parimat selleks, et

takistada KKT põhjustatud reostuse levikut väljapoole Läänemere piirkonda. Arvestades eeltoodut on

kaebuse esitajal põhjendatud kahtlus, et KKT tegevus toob kaasa kahjulikku mõju õhu kvaliteedile,

atmosfäärile, veekogudele, põhjaveele ja pinnasele, suurendab jäätmete hulka, kahjulike jäätmete

teket ja kasvatab riski inimese tervisele.

43. Käesoleval juhul, kui on jäetud teostamata piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus KKT

tegevuse osas, on Eesti Vabariik rikkunud lisaks Direktiivile, Kokkuleppele ja Espoo

Konventsioonile ka ÜRO konventsiooni keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade

otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta (ratifitseeritud

06.06.2001, edaspidi Århusi konventsioon) artiklit 6 (2) e), 6 (4) ning 6 (8). Århusi konventsiooni

artikkel 6 (2) e) kohaselt tuleb asjaolu, et hinnatakse tegevuse riigisisest või piiriülest

keskkonnamõju, teha keskkonnasjade otsustajate poolt teatavaks asjast huvitatud üldsusele

otsustamise varases etapis ja tõhusal viisil avalikult või isiklikult. Tulenevalt sellest, et KKT tegevus

liigitub Espoo konventsiooni lisas 1 toodud tegevuste alla ning sellest, et eksiti kohustuse vastu viia

läbi piiriülene keskkonnamõjude menetlus tulenevalt KeHJS, Direktiivis ja Espoo konventsioonis

sätestatust ning et mõjutatud osapoole (Soome Vabariigi) näol on tegemist asjast huvitatud üldsusega

Århusi konventsiooni artikkel 2 (5)5 mõttes, pidanuks KKT tegevuse keskkonnamõjude hindamise

varajases etapis tõhusal viisil teavitama mõjutatavat osapoolt. Seetõttu ei ole saanud Soome Vabariik

(ega näiteks Soome Vabariigi valitsusvälised organisatsioonid) anda oma seisukohta KKT tegevuse

poolt põhjustatavate võimalike piiriüleste keskkonnamõjude kohta. Seega on piiriülese

keskkonnamõjude hindamise läbiviimata jätmisel rikutud Århusi konventsiooni artiklit 6 (4), mille

kohaselt üldsuse menetluses osalemise tõhususe tagamiseks tuleb konventsiooniosaline kaasata

menetlusse algetapis, mis on omakorda eelduseks Århusi konventsiooni artikli 6 (8) täitmiseks, mille

kohaselt tuleb menetlusega tagada, et otsuseid tehes arvestataks asjakohaselt üldsuse seisukohti, mis

on saadud üldsuse osalemise tulemusel.

44. Kaebuse esitaja on vaidlustanud Käskkirja nr 165 muu hulgas motiivil, et käskkirjas sätestatud

kaitsemeetmed on ebapiisavad. Käskkirjas sätestatud eritingimused on ebaselged ega leevenda Põhja-

Kiviõli II põlevkivikarjääris kaevandamisest tulenevaid negatiivseid keskkonnamõjusid.

44.1 Eritingimuste punktides 4.2.8.10; 4.2.8.11; 4.2.8.12; 4.2.8.13; 4.2.8.14 ja 4.2.8.15 on toodud

veega seotud nõuded. Kaevandamisloas sätestatud eritingimused ei saa olla piisavad ja kohased juba

üksnes seetõttu, et kaevandamise mõju pinna- ja põhjaveele ei ole piisaval määral analüüsitud.

Seetõttu ei olnud vastustajal piisavat eelinformatsiooni, et Käskkirjaga nr 165 kaevandamisloas

eritingimusi määrata.

44.2 Kaevandamisega põlevkivikarjääris kaasneb oluline negatiivne mõju põhja- ja pinnaveele, kuid

selle seirega seotud küsimused on kaebuse esitaja hinnangul piisavalt keerulised otsustamiseks ilma

antud valdkonna teadlasteta. Eesti teadlased on antud teemat käsitlenud ning pidanud vajalikuks

pidevat automaatset jälgimist. Olemasolevate eritingimuste osas võib vaid rõhutada, et ühe kuni

neljakordse veeproovide võtmisega aastas ei kajastata põhjavee kvaliteedi näitajate kaudu

adekvaatselt põhjavee keemilise koostise muutusi põhjavee erinevatel tasemetel ja temperatuuridel.

Eritingimustes põhjavee kvaliteedi näitajate loetelu ja sagedus on otstarbekas (pärast uue KMH

aruande koostamist) kooskõlastada Eesti Vabariigi antud valdkonna teadlastega. Määratleda tuleks ka

Erra ja Purtse jõgede valgaladelt toituvad salvkaevud, kuhu pumbatakse kraavide kaudu Põhja-

Kiviõli II põlevkivikarjääris moodustuv liigvesi. Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded on toodud

Sotsiaalministri 31.07.2001 määrusega nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollnõuded ning

analüüsimeetodid.

44.3 Eritingimused 4.2.8.10 ja 4.2.8.11 vajaksid täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et antud

seireprogrammi lülitada sisse ka antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised

elemendid.

44.4 Eritingimustes 4.2.8.4; 4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 on kasutatud terminit „tolm”, mis ei ole

adekvaatne ega konkreetse juriidilise sisuga mõiste. Vastavalt välisõhu kaitse seaduse § 15 lg 1

punktidele 3 ja 4 on esmatähtsateks saasteaineteks vastavalt peened PM10-osakesed ja eriti peened

PM2,5-osakesed. Välisõhu saastatuse taseme piir- ja sihtväärtused, saasteaine sisalduse muud

piirnormid ning nende saavutamise tähtajad on sätestatud Keskkonnaministri 08.07.2011 määrusega

nr 43. Keskkonnaministeerium peaks eritingimuste esitamisel lähtuma õigusaktides sätestatud

mõistetest ja nõuetest. Seetõttu jäävad eritingimuste punktides 4.2.8.4; 4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20

toodud tegevused arusaamatuks.

44.5 Arusaamatuks jääb ka eritingimus punktis 4.2.8.6. Vastavalt sotsiaalministri 17.05.2002

määruse nr 78 „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni

mõõtmise meetodid“ § 1 lg 1 ei ole üldvibratsiooni piirväärtusi välisõhus kehtestatud. Kaebuse

esitajale ei ole teada, et vastavaid piirväärtusi oleks kehtestatud ka muudes õigusaktides.

44.6 Samuti jääb arusaamatuks eritingimus punktis 4.2.8.7. Vastavalt sotsiaalministri 04.03.2002

määrusele nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja

mürataseme mõõtmise meetodid“ on kehtestatud eraldi liiklusmüra ja tööstusettevõtete müra

normtasemed. Karjääri töö sisaldab üheaegselt liiklusmüra ja tööstusettevõtte müra, seega ainult

mõõtmise teel pole võimalik määratleda sotsiaalministri määrusest lähtuvaid müranormtasemeid

elamute juures.

44.7 Arusaamatuks jääb eritingimus punktis 4.2.8.14, milles on nimetatud settebasseinist

väljapumbatavas heitvees määratletavad reoained - miks sellest loetelust puudub pH? Samuti on

ebaselge, kas tegemist on saastunud sademeveega või heitveega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse

31.07.2001 määruse nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 1 lg-e 2 tuleb

heitvee juhtimisel veekogusse tagada veeökosüsteemide seisund. Selgusetuks jääb eritingimustes ka

karjäärist lähtuva vee reostuskoormuse määratlemine Keskkonnaministeeriumi poolt, et ei toimuks

suubla reostumist. 2004. aastal läbi viidud KMH aruandes antud analüüs puudub.

44.8

Ebaselge

on

ka

eritingimus

punktis

4.2.8.16.

Keskkonnaministeeriumi

kodulehel

http://www.envir.ee/1102125 märgitakse, et puurkaevu rajamisega seotud küsimustega on soovitatav

pöörduda Keskkonnaameti poole ja puurkaevu rajamisega seotud rikkumistest on soovitatav

teavitada nii Keskkonnaametit kui ka Keskkonnainspektsiooni. Punktis 4.2.8.16 ei käsitleta

ebaseaduslike puurkaevude tamponeerimist või nende vastavusse viimist seadusandlusega. Seega

jääb arusaamatuks, kas piirkonnas on ebaseaduslikke puurkaeve ning kui on, siis kas ja miks nõue

neid puudutab.

44.9 Eritingimus punktis 4.2.8.21 jääb arusaamatuks, kuna pinnase saastamise regulatsioon on

erinevates seadustes erinev (näiteks metsaseadus, jäätmeseadus jne).

44.10 Kaebuse esitaja ei saa nõustuda eritingimusega punktis 4.2.8.23. KMH aruandes kaevandamise

tehnoloogiat detailselt ei käsitletud (keskkonnamõjude hindamise läbiviijate väitel pidi detaile

käsitlema kaevandamisprojektis). Keskkonnaministeerium on väljastanud KKT-le kaevandamisloa.

Hiljem on koostatud kaevandamise projekt. Arvestades antud dokumendis toodud eritingimuste

ebaselgust, pole objektiivselt võimalik kahe nädala jooksul asjast puudutatud isikutel esitada oma

pretensioone ning olla veendunud (ilma uut keskkonnamõjude hindamist läbiviimata), kas koostatud

kaevandamisprojektiga kui olulise keskkonnamõjuga tegevusega projektis on kajastatud otsustaja

(Keskkonnaministeeriumi) jaoks piisavalt ja asjakohaselt teavet. Kaevandamise projekt ei ole

kaebuse esitajale vajalike kaitsemeetmete piisavaks tagatiseks. Tegemist ei ole avaliku dokumendi

ega uue kaevandamisloa osaga ning kaebuse esitajal ei ole reaalset võimalust selle dokumendi sisu

mõjutada. Nimetatud dokument ei ole käesoleva haldusasja objektiks, mistõttu kaebuse esitaja ei pea

otstarbekaks selle dokumendi sisu pikemalt kommenteerida.

44.11 Eritingimus punktis 4.2.8.24 loomade matmispaiga osas tuleks kooskõlastada Veterinaar- ja

Toiduametiga.

44.12 Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et Käskkirjas nr 165 esitatud eritingimused, mis peaksid tagama

negatiivsete keskkonnamõjutuste minimiseerimise, on ebaselged ja ebapiisavad ümbritseva

elukeskkonna, sh kaebuse esitaja tervise ja vara kaitseks. Eelkõige on puudused tingitud sellest, et

keskkonnamõju hindamine on olnud puudulik. Alles keskkonnamõju põhjalikumal ja kehtivates

õigusaktides ja juhistes sätestatud reeglite kohasel hindamisel on võimalik määratleda asjakohased ja

piisavad keskkonna kaitsemeetmed.

Kaebaja 10.02.2012 seisukohad (III kd tl 184-188)

45. Kaebaja on seisukohal, et käesolevas asjas läbi viidud haldusmenetlus on olnud vormiliselt kui

sisuliselt puudulik, erapoolik ja pealiskaudne. Paljudes menetluses esitatud dokumentides olevad

kuupäevad ja arvväärtused on valed või ebatäpsed. Mäeeraldise suuruse muutumine ja selle

dokumenteerimine on kaebajale arusaamatu. Dokumentidest kumab läbi vastustaja selge tahe anda

kindlasti välja KKT-le sobiv haldusakt Paljude eraldivõetuna väiksemate või suuremate puuduste ja

eksimustega menetluse tulemusena ei saanud vastustaja anda sisuliselt ja menetluslikult õiget ja

seaduslikku haldusakti. Haldusmenetluse toimikus on KKT 2004.aasta jaanuaris esitatud maavara

kaevandamise loa taotluse kuupäev täpsustamata. Taotluse lisadena märgitud dokumendid, v.a KKT

seletuskiri, toimikus puuduvad. KMH aruande lisadest puudub maavara kaevandamise taotlus.

Kaebaja ja kohtu käsutuses olev KMH aruanne on kuupäevata ja allkirjastamata. KMH aruande lk 59

keskkonnamemorandum on allkirjastamata. KMH aruande lk 62 keskkonnamõju hindamiseks

vajalikud andmed on samuti allkirjastamata. Haldusmenetluse toimikule lahtiselt lisatud KMH

aruande (kiirköitja) puhul ei ole kontrollitav, kas just see dokument oli see, mis keskkonnaministri

Villu Reiljani 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiideti ning kas Keskkonnaministeeriumil

üldse oli KMH aruande originaalallkirjadega (lõplik) dokument. Kahtlust süvendab asjaolu, et KMH

aruande heakskiitmist puudutav kiri on köidetud KMH aruande juurde, kuid KMH aruande

heakskiitmise/kinnitamise dokument ei saa olla sama aruande osa. Erinevates dokumentides on

mäeeraldise pindala erinev: 739,20 ha, 743,21 ha, 743,21 ha, erinev on ka kinnistute pindalade

kogusumma: 534,5 ha ja 901,33 ha. Keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirja nr 1701 kuupäevaks

on

21.11.2008

asemel

märgitud

21.11.2002.

Haldusmenetluse

toimikus

puuduvad

Keskkonnaministeeriumi 27.10.2010 kirja nr 12-9/8140 ja 08.11.2010 kirja nr 12-9/8140-2

adressaatide nimekirjad.

46. Vastustaja sai menetleda üksnes 2004. aastal KKT esitatud taotlust, mis Käskkirja nr 165 p 1.1

märgitu kohaselt on Keskkonnaministeeriumisse saabunud 13.01.2004. Nimetatud taotluse alusel on

läbi viidud ka keskkonnamõjude hindamine ja koostatud KMH aruanne. Seega tuleb hinnata

Käskkirja nr 165 kooskõla õigusaktidega ja KKT 2004.a taotluses toodud andmetega. Küsitavaks

jääb üksnes see, millisest mäeeraldise pindalast ja millise dokumendi alusel sai vastustaja lähtuda –

kas 534,5 ha, 739,2 ha, 733,60 ha või 743,21 ha. Hilisem, ilmselt 2008. aasta lõpus esitatud taotlus

ei ole käsitletav dokumendina, mida saaks üldse menetleda, sest see ei vasta dokumendile

esitatavatele nõuetele. HMS § 14 lg 3 p 3 kohaselt peab kirjalik taotlus sisaldama taotluse esitamise

kuupäeva ja taotleja allkirja, kuid 2008.aasta taotlusel need puuduvad. Taotluse dateerimise ja

allkirjastamise puuduste tähtsust menetluses ei ole võimalik alahinnata, sest taotluse esitamine on

seotud õiguslike tagajärgedega (nt volituste kontrollimine, menetlusnormide määratlemine, vastutus

võimalike valeandmete eest jne). Ebaselgust mäeeraldise piiride osas ei kõrvalda oluliselt ka

Käskkirja punktis 3.6.2 esitatud selgitused. Isegi juhul, kui KKT esitatud varasemad mäeeraldise

koordinaadid olid vigased ja andsid teistsuguse (väiksema) mäeeraldise territooriumi, on just nende

andmete alusel kogu menetlus ilmselt kuni 21.11.2008 toimunud, sealhulgas on sellele

territooriumile koostatud KMH aruanne. Õigeks tuleb lugeda vastustaja seisukohta, et sellises

olukorras pidi KKT esitama täpsustatud taotluse, kuid haldusmenetluse toimikust ja Käskkirjast nr

165 selgelt ei nähtu, kas ja kuidas on seda tehtud (v.a 2008.a taotlus, mis ei ole menetluses

kasutatav). Väär on Käskkirja nr 165 punktis 3.6.2 toodud väide, et on toimunud puuduse

kõrvaldamine kolme koordinaadi ja pindala numbrilise suuruse parandamise näol HMS § 15 alusel,

sest sisult on KKT 2004.a. ja 2008.a. taotlused ka muus osas erinevad. Näiteks on KMH aruande lk

16 oleval mäeeraldise plaanil mäeeraldise 27 piiripunkti koordinaadid, kuid mäeeraldise plaanil, mis

on mäeeraldise pindala 743,21 ha kohta, kuid kannab kuupäeva 09.01.2004, on piiripunkte 22.

Piiripunktide asukohad plaanidel ei kattu. Kaebaja ei tea, kas vastustaja on lähtunud Käskkirja nr 165

andmisel 09.01.2004 kuupäevaga plaanist või muust dokumendist. Kuid isegi juhul, kui tegemist oli

kõrvaldatava puudusega, jättis KKT haldusmenetluse toimikust nähtuvalt selle kõrvaldamata ning

tema taotlus tuli jätta HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna mäeeraldise teenindusmaa suurus

vaidlustatava haldusakti p-s 1.2 on erinev KKT 2004.a taotluse punktis 4.2 toodust ning KMH

aruanne samuti seda puuduvat osa ei kajasta (KMH aruanne on koostatud mäeeraldise suurusega

739,20 või 733,60 ha kohta), siis on maavara kaevandamise luba antud ebaselgele alale.

47. Keskkonnaminister V.Reiljani 04.03.2005 kirjas nr 13-3-3/10198-3 on aruande heakskiitmise

pädevusena viidatud KeHAS § 12 lg-le 3, § 18 lg-le 1 ja 2 p-le 4, § 19 lg-le 2. Nimetatud

õigusnormidest tulenevalt oli keskkonnaministeeriumil pädevus KMH aruanne heaks kiita üksnes

juhul, kui keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele või olla piiriülene.

Muudel juhtudel peab KMH aruande heaks kiitma keskkonnateenistus. KMH aruandes ei ole objekti

mõjupiirkond määratletud. Keskkonnaministeerium on oma 12.01.2012 vastuses KKT tegevuse

mõjupiirkonna osas viidanud KMH aruande punktile 6.2.2, mille kohaselt kuiva ja tuulise ilmaga

võib levida gaasi ja tolmupilv 600-800m ning KMH aruande punktile 16.1.2, mille kohaselt võib

prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4-3,2 km piires. Kui need

andmed on õiged ja/või vastustaja nõustus KMH aruandes toodud andmetega, siis oli KMH aruande

heakskiitmine vastavalt KeHAS § 18 lg-le 1 ja lg 2 p-le 4 keskkonnateenistuse pädevuses. Järelikult

on KMH aruande heakskiitmise otsus HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühine (pädevuse puudumine).

48. Isegi juhul, kui vastustaja 04.03.2005 otsustus ei olnud tühine pädevuse puudumise tõttu, oli see

õigusvastane, kuna aruanne ei vastanud KeHAS-le. Lähtudes KEHAS § 2, 5, 13 lg 2 p 1, 2 on

keskkonnamõju hindamise objekt tegevus, mis on formuleeritud vastava konkreetse tehnoloogilise

lahenduse kaudu. KMH aruande ptk 1 kohaselt oli aruande objektiks ruumilises tähenduses

mäeeraldis, mis on käsitletav ligilähedaselt määratletava maa-alana. KMH aruande koostaja

käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti (vt

KMH aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud aruande koostajatele teada tehnoloogiline lahendus.

KMH aruande koostajad ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka

sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli määratlemata ehk puudus

kohane keskkonnamõju hindamise objekt. KMH aruandes ei ole määratletud kavandatava tegevusega

kaasneva otsese ja kaudse keskkonnamõju ulatust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

49. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu täies ulatuses ning leiab, et see on põhjendamatu ega kuulu

rahuldamisele.

50. Vastustaja on põhjalikult käsitlenud oma mittenõustumist kaebaja väitega, et vaidlusaluse

kaevandamisloa väljastamisele pidi eelnema uus keskkonnamõju hindamine, ka vaidlustatud

Käskkirjas nr 165 (eelkõige punktid 3.6.3 ja 3.6.4).

51. KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud antud juhul kohaldamisele. Viide KeHJS § 11 lõikele 6 on

sõltumata sellest, kas jutt on kuni 26.11.2010 kehtinud või praegu kehtivast redaktsioonist,

vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis asjakohatu. Viidatud säte kehtis kuni 26.11.2010 järgmises

sõnastuses: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja

jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju

on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva

keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa

menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava

tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.“. Alates

26.11.2010 on sätte sõnastus järgmine: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui

keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi

elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või

kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt

hinnatud.“. Vastava seadusemuudatuse ja KeHJS §-i 11 lõike 71 lisamise põhjendused on selgelt

toodud

Riigikogu

keskkonnakomisjoni

seletuskirjas

keskkonnamõju

hindamise

ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu (750 SE) teise lugemise jätkamise

teksti juurde. Seletuskirjas on sõnaselgelt toodud, et muudatuste eesmärk on välistada võimalik

mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel

mitut keskkonnamõju hindamist. Seletuskirja kohaselt tulenes juba varem kehtinud § 11 erinevate

lõigete koostoimest reegel, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks

keskkonnamõju hindamine. Seega ei ole selles osas KeHJS § 11 lõike 71 näol tegemist sisuliselt uue

regulatsiooniga, vaid õigusselguse huvides on nimetatud reegel lihtsalt expressis verbis seaduse teksti

viidud. Seletuskirja kohaselt käsitlevad nii KeHJS § 11 lõike 6 kehtiv kui varem kehtinud

redaktsioon juhtumeid, kus ühes haldusmenetluses läbitud KMH või KSH saab olla aluseks teise

haldusmenetluse käigus antava tegevusloa puhul täiendava KMH tegemisest loobumiseks. Muudatus

selles osas leidis aset vaid keskkonnalubade tegelikku kehtivusaega mittearvestava range ajalise

piirangu (4 aastat) kaotamises. Seega reguleeris KeHJS § 11 lg 6 nii enne kui ka pärast 26.11.2010

olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on

tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Vaidlustatud kaevandamisloa punktis

3.6.3 on seda konkreetse näite varal ka piisavalt põhjalikult selgitatud. Vaidlusalusele situatsioonile

sarnast olukorda, s.o olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raames juba korra läbi viidud,

ei reguleerinud KeHJS § 11 lg 6 ei kuni 26.11.2010 kehtinud ega ka kehtivas redaktsioonis. Mingit

nelja-aastase tähtaja reeglit ja seda, et ühe ja sama loa haldusmenetluse raames tuleks KMH viia läbi

rohkem kui üks kord, ei tulene ka ühestki muust KeHJS sättest ega ka ühestki muust õigusaktist.

Sellistele sätetele ja õigusaktidele pole viidatud ka kaebuses.

52. Kaebaja väited selle kohta, nagu Tallinna Halduskohtu 04.12.2009 otsuses kohtuasjas 3-08-2593

oleks väljendatud seisukohta, mille kohaselt KeHJS § 11 lg 6 kohaldub, on ekslikud. Nimetatud

otsuse punktis 21 vastab kohus kaebajate väitele, et KMH-st on kaevandamisloa andmise hetkeks

möödunud nii palju aega, et selle oleks pidanud uuesti läbi viima. Ei vastustaja ega ka kohus ei asu

seisukohale, et vaidluses kohalduks KeHJS § 11 lg 6. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010

otsuses kohtuasjas 3-08-2593 punktis 18 nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et

vaidlusaluses menetluses pole vaja uut keskkonnamõju hindamist läbi viia, halduskohtu poolt toodud

põhjendustel, siis tuleb vastupidiselt kaebajate väitele asuda seisukohale, et ka Tallinna

Ringkonnakohus nõustus KeHJS § 11 lg 6 mittekohaldumisega. Kaebaja on kaebuses väitnud, et

vastustaja on ka ise tunnistanud KeHJS § 11 lg 6 kohaldumist käesoleval juhul. Vastustaja sellise

väitega ei nõustu ning juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja väidete tõendamiseks esitatud

väljavõtted vastustaja seisukohtadest on kontekstist välja võetud ja osalised. Ka Tallinna

Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruses haldusasjas 3-11-496 punktis 16 leiab kohus eeltoodud

Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste kontekstis, et: „Kaebaja viidatud

kohtulahenditest ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil, et iga nelja aasta tagant tuleb

samas haldusmenetluses läbi viia KMH.“ Antud määruses toetab kohus seisukohta, et KeHJS § 11 lg

6 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, tuues välja et: „Ringkonnakohus peab kaebuse

eduväljavaateid kesisteks. Kaebaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi

viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel.“

53. Kaebaja väited KeHJS § 11 lõigete 6 ja 71 vastuolu kohta põhiseadusega on alusetud ja

meelevaldsed. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudus KeHJS § 11 lg 6 muutmisel ja lg 71 lisamisel

legitiimne eesmärk ja nimetatud muudatused lähtusid vaid KKT huvidest. Vastustaja hinnangul on

selline seisukoht alusetu ja meelevaldne. Esiteks jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas on KeHJS §

11 lg 6 muudetud kujul ja lg 71 vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 11, 12, 13, 14 ja 53. Kaebaja on

nimetatud põhiseaduse sätted vaid paljasõnaliselt välja toonud ega ole kuidagi põhjendanud, milles

vastuolu nimetatud sätetega seisneb. Vastustaja hinnangul pole nimetatud seadusemuudatused ühegi

põhiseaduse sättega vastuolus ning vastupidise väitmiseks puuduvad igasugused asjakohased

põhjendused. Teiseks on vastustaja koguaeg olnud seisukohal, et vaidlusaluse kaevandamisloa

kontekstis ei kohaldu KeHJS § 11 lg 6 ei selle varem kehtinud ega ka kehtivas redaktsioonis. Seetõttu

puudus igasugune vajadus muuta KeHJS-i vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis, kuivõrd uue

KMH läbiviimise kohustust ei tulnud ka varemkehtinud redaktsioonist. See tõendab vastustaja

hinnangul ilmekalt, et nimetatud seadusemuudatused lähtusid just selle eelnõu seletuskirjas toodud

eesmärkidest ega omanud muid (varjatud) eesmärke. Kolmandaks puuduvad igasugused asjakohased

ja veenvad põhjendused väitmaks, et nimetatud seadusemuudatused olid ajendatud KKT huvide

kaitse vajadusest. Kuivõrd nimetatud seadusemuudatused on vastu võetud ja menetletud Eesti

Vabariigi õigusaktide kohaselt ning eelnõule on lisatud muudatuste vajadust põhjendav seletuskiri,

puudub igasugune alus pidada vastavaid muudatusi legitiimset eesmärki mitteomavaks ja vaid

erahuve teenivaks. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused on paljasõnalised ega

tõenda kuidagi vastupidist.

Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas tõendab valikuline väljavõte sündmuste ajakavast KeHJS-i

menetlemisel eeltoodud sätete vastuolu põhiseadusega või seotust KKT-ga. Samuti pole asjakohane

viide asjaolule, et vastavad muudatusettepanekud lisati alles eelnõu menetlemise käigus. Vastupidi,

menetlusökonoomia aspektist on just mõistlik vajalikud muudatused seadustesse viia ühe menetluse

raames, mitte neid kunstlikult lahutada. Vastustaja hinnangul on asjakohatu ka kaebaja väide, nagu

tõendaks eelnõu seletuskirjas pikema seletava teksti puudumine, et vastavad muudatused on

ajendatud erahuvidest. Vastustaja hinnangul on seletuskiri piisavalt põhjendatud ja selge ning puudub

igasugune vajadus veel põhjalikuma ja pikema selgituse järgi. Seega on vastustaja seisukohal, et

ükski kaebuses toodud väide ei tõenda, et KeHJS § 11 lõigete 6 ja 71 muutmine on ajendatud KKT

või mis tahes muu isiku erahuvidest. Vastupidi, eelnõu seletuskirjast ilmnevad selged ja vastustaja

hinnangul igati vajalikud põhjused vastavate seadusemuudatuste kehtestamiseks.

54. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus. Küsimus uue KMH läbiviimise vajadusest tulenevalt

sellest, et osa mäeeraldisele jäävate kinnistute omanikke ei anna või ei pruugi anda oma kinnistutel

kaevandamiseks nõusolekut, tõstatati teravalt juba Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008

käskkirjaga nr 1701 KKT-le väljastatud kaevandamisloa tühistamiseks peetud kohtuvaidluses

(haldusasi nr 3-08-2593). Seetõttu ja arvestades, et samasisulised vastuväited esitati uuesti ka

kaevandamisloa eelnõu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu käigus, analüüsis vastustaja seda

küsimust kaevandamisluba välja andes äärmiselt põhjalikult. Vastustaja seisukohad selles küsimuses

on kajastatud vaidlustatud käskkirja punktides 3.6.3 ja 3.6.4, samuti punktis 3.7.2. Vastustaja on

seisukohal, et ükski kaebuses toodud väidetest ei lükka vaidlustatud haldusakti ülalviidatud punktides

esitatud seisukohti ümber. Sisuliselt on kaebaja kaebuses üksnes korranud haldusmenetluse käigus

esitatud seisukohti ega ole selgitanud, miks ta kaevandamisloas esitatud vastuväidetega oma

seisukohtadele ei nõustu. Muuhulgas ei nähtu kaebusest, miks ja millistel põhjustel oleks vastustaja

pidanud mööda vaatama seisukohtadest, mida selles küsimuses avaldasid haldusasja nr 3-08-2593

raames nii haldus- kui ka ringkonnakohus (kaevandamisloa käskkirja punkt 3.6.4). Samuti ei ole

kaebaja esitanud ühtegi sisulist vastuväidet varasema KMH läbi viinud Steigeri sellekohastele

selgitustele (käskkirja punkt 3.6.4).

55. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu poleks hinnatud kaevandamise mõju metsa- ja

põllumaa kinnistute osas. Lisaks üldisemale hinnangule ja kaitsemeetmetele, mida oli käsitletud

KMH aruandes, pöördus vastustaja veelkord KMH aruande koostanud Steigeri poole, paludes

muuhulgas veelgi täpsemalt käsitleda mõjusid just metsa- ja põllumaa kinnistute osas. Nagu

vastustaja on juba kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.4 välja toonud, tõendavad täiendavad

seisukohad, et olulisest negatiivsest keskkonnamõjust metsa- ja põllumaa kinnistutele rääkida ei saa.

56. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tuleks lähtuda OÜ Hendrikson ja Ko arvamusest

(„Põhja Kiviõli II mäeeraldise kaevandusloa tingimuste paikapidavus kaevandusala osalise

kasutamise tingimustes“) mitte Steigeri poolt koostatud KMH aruandest ja sellele esitatud

täiendavast seisukohast ning läbi viia uus KMH. OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud järeldused

uue KMH vajalikkuse kohta on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb nende järelduste kujunemise

käik ning alused, millele toetutakse. Teiseks on arvamus koostatud oktoobris 2009, so enam kui

aasta enne kaevandamisloa koostamist ja kaevandamisprojekti koostamist. Vastustaja on seisukohal,

et OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud seisukohti on piisavalt kaevandamisloas ja ka hilisemalt

kaevandamisprojektis arvesse võetud, mistõttu neile toetumine käesolevas vaidluses pole asjakohane.

57. Kaebaja väited Steigeri mitteobjektiivsuse kohta on paljasõnalised ja spekulatiivsed. Oma

seisukoha tõendamiseks on kaebaja välja toonud vaid väite, et KKT on ka varem teinud koostööd

Steigeriga. Isegi kui KKT on tellinud Steigerilt ekspertiise või muid teenuseid, siis see ei tähenda

veel, et nende raames esitatud seisukohad oleksid mitteobjektiivsed. Vastustajale jääb arusaamatuks,

miks ja mille alusel leiab kaebaja, et Steiger esindab otseselt KKT-d. Kuivõrd kaebuses pole esitatud

ühtki tõendit, mis kinnitaks Steigeri pikaajalise kogemusega mäetööstuse- ja keskkonnaekspertide

ilmset ebaobjektiivsust, palub vastustaja kohtul jätta sellekohased paljasõnalised ja spekulatiivsed

väited tähelepanuta.

58. Vastustaja on kaebaja etteheiteid seoses kaevandamisloa eritingimustega põhjalikumalt

käsitlenud kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.7. Vastustaja hinnangul on eritingimustes, mis

jagunevad tervelt 25ks erinevaks tingimuseks ja nõudeks, sätestatud piisavad meetmed mäeeraldisele

jäävate kinnistute kaitseks. Täpsemaid ja konkreetsemaid eritingimusi poleks kaevandamisloas

kehtestada saanud, arvestades, et tingimused peavad olema täidetavad, proportsionaalsed ja muus

osas õiguspärased ka loa adressaadi suhtes. Kaebaja on kaebuses ka ise rõhutanud, et nõuded

kinnistute kaitseks tuleb kaevandamisloas esitada üldiselt ning seda on ongi vastustaja hinnangul

tehtud. Vastustaja nõustub ka kaebaja väitega, et mõju mäeeraldisel asuvatele kinnistutele võib olla

suurem, kui selle piiridest välja jäävatele kinnistutele. Nõustuda ei saa aga kaebaja väitega, et

mäeeraldise piiresse jäävad kinnistud oleksid kaevandamisloaga oluliselt vähem kaitstud kui sellest

väljapoole jäävad kinnistud. Kokku 25st eritingimusest ei puuduta mäeeraldisele jäävaid kinnistuid

vaid üks – kaevandamisloa punkt 4.2.8.1. Kõik ülejäänud punktid reguleerivad mäeeraldisele jäävate

kinnistute suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid kas tervikuna või siis vähemalt osaliselt (punkt

4.2.8.3, millest mäeeraldisele jäävaid kinnistuid puudutab vaid punkti esimene osa). Veelgi enam,

vastavad kaitsemeetmed, mida kaevandaja rakendab, on igal konkreetsel juhul täpsemalt paika

pandud kaevandamisprojektis.

59. Kaevandamisloa eritingimusi on võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevandamisloa

eritingimustega oluliselt täiendatud ja seda just mäeeraldisele jäävate kinnistute osas. Lisatud on nt

punkt 4.2.8.2 mäeeraldisele jäävate kinnistute juurdepääsu säilitamise kohta, punkt 4.2.8.9

mäeeraldisele jäävate kinnistute varustamise kohta vee, elektri ja muude kommunikatsioonidega,

punkt 4.2.8.22 pretensioonide lahendamise kohta ning punkt 4.2.8.23 kaevandamise projekti

vastustajale esitamise kohta. Seejuures on enamus viidatud punktidest kaevandamisloasse lisatud

nende etteheidete põhjal, mida kaebajad esitasid n.ö vana kaevandamiloa kohta haldusasjas nr 3-08-

2593. See, et kaebaja ei ole kaevandamisloa eritingimustega jätkuvalt rahul, näitab vastustaja arvates

ainult seda, et kaebaja tegelik eesmärk on takistada kaevanduse rajamist, sõltumata tingimusest, mida

vastustaja kaebaja huvide kaitseks kaevandamisloas on kehtestatud.

60. Arvestades mäeeraldisele jäävate kinnistute siht- ja kasutusotstarvet, võiksid neid

kaevandamistööde jätkumisel teoreetiliselt ohustada eeskätt pinnase võimaliku liigkuivuse ning

varisemisega seotud probleemid. Vastustaja on seisukohal, et kaevandamisloa eritingimustega on

mõlema probleemi ilmnemise võimalused praktikas viidud miinimumini. Veevarustuse kaitseks on

ulatuslikud ja äärmiselt põhjalikud eritingimused sätestatud kaevandamisloa punktides 4.2.8.9 kuni

4.2.8.17. Muuhulgas on neis sätestatud, et kaevandamine ei tohi takistada mäeeraldisele jäävate

maaüksuste veega varustamist (punkt 4.2.8.9) ning et karjääri veeärastussüsteem ei tohi kahjustada

põlevkivi kihindi alust veepidet (punkt 4.2.8.17). Vastustaja hinnangul kaitsevad viidatud

veevarustuse kaitseks sätestatud eritingimused kõiki mäeeraldisele jäävaid kinnistuid nii palju kui see

kaevandamistööde teostamise piirkonnas üldse võimalik on. Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et

kaebuseski pole suudetud välja tuua ühtegi täiendavat meedet, mida vastustaja oleks võinud ja

saanud veevarustuse kaitseks veel kehtestada. Seega ei ole vastustajale võimalik midagi ette heita.

Kõik kaebaja vastavasisulised etteheited on põhimõtteliselt taandatavad väitele, et kaebajale ei

meeldi, et tema kinnistute läheduses hakatakse kaevandama. See väide ei anna aga alust

kaevandamisluba vaidlustada.

61. Seda, et kaebaja kinnistuid, millel ta väidetavalt tegeleb põllumajandusega, liigkuivuse probleem

tõenäoliselt ei ähvarda, kinnitab ka Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi ja keskkonnaeksperdi

Valter Peterselli 2009. aasta oktoobris koostatud hinnang. Nimetatud hinnang on koostatud vastuseks

Nikolai Reismani esindaja teabenõudele selle kohta, kuidas kaevandamistööd mäeeraldisele jäävate

kinnistute seisukorda mõjutavad. Hinnangus on ekspert selgesõnaliselt öelnud, et pinnasevee taseme

alandamine (mis võib olla üheks kaevandamistööde teostamise tagajärjeks) avaldab üldjuhul

põllumajandusele ja metsale positiivset mõju.. Selle põhjuseks on asjaolu, et Eestis ületavad sademed

aurustumise. Lisaks on käesolevas asjas esitatud AS Maves poolt koostatud arvamuses

„Eksperthinnang Põhja Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme

alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127)“ on leitud, et põlevkivi

kaevadamisest tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei

mõjuta või mõjutab pigem positiivselt.

62. Vastustaja hinnangul ei ohusta kaebaja kaevandamistööde lähedusse jäävaid kinnistuid ka

võimalik varisemine. Kaevandaja peab kaevandamisel valima sellise kaevandamise tehnoloogia, mis

välistab varisemise ning seeläbi naabritele kahju tekitamise. Vastav tehnoloogia ning varisemise

vastased meetmed (nt barjäärtervikud) nähakse õigusaktidest tulenevalt konkreetsemalt ette

kaevandamise projektis. Ei ole mingit alust eeldada, et kaevandaja vastavaid meetmeid ei rakenda või

ei oska rakendada. KKT-l on olemas kaevandamist lubav registreering MTRis ning

pädevustunnistustega vastutavad spetsialistid. Muuhulgas on vastavate kaevandaja kohustuste

täitmine tagatud seadusest tuleneva vastutusega (seda nii tsiviilvastutuse kui ka karistusõigusliku

vastutuse tähenduses). Riiklikku järelevalvet kaevandamise üle teostavad Keskkonnainspektsioon ja

Tehnilise Järelevalve Amet.

63. Kaevandamistööde ja kinnistu vahele jäetava puhvertsooni laius ei ole kõigi kinnistute suhtes

ühtemoodi kohaldatav konstantne suurus. Vastava puhvertsooni põhjendatud laius määratakse iga

kinnistu põhiselt eraldi, kuna see sõltub looduslikes tingimustes esinevate kattekihtide omadustest ja

materjali varikaldenurgast (kaljupinnasel ca 80 kraadi, kvaternaarisetetel ca 26 kraadi) ja see

arvutatakse igal konkreetsel juhul matemaatilistele valemitele tuginedes. Konstantset suurust 40 m

või 25 m nõlvade ohutuse tagamiseks ei ole, st ei saa väita, et kogu mäeeraldise perimeetri ulatuses

on vajalik jätta puhvertsoon (barjäärtervik) laiusega 25 m või 40 m. Tuleb arvestada, et puhvrite

jätmisel suurenevad maavara kaod (puhvri alale jäävat maavara ei saa kaevandada), mistõttu ei ole

maavara säästliku kasutamise ( § 1 lg 1) seisukohalt võimalik anda puhvertsoone n.ö „igaks juhuks“

ja „suure varuga“. Sel põhjusel ei määratud kaevandamistööde ja mäeeraldisele jäävate kinnistute

vaheliste puhvertsoonide vahelisi laiusi kaevandamisloas abstraktselt ja konstantse suurusena, vaid

nende kindlaks määramine jäeti kaevandamise projekti küsimuseks (sõltuvalt konkreetse asukoha

looduslikest tingimustest). Vastavalt kaevandamisloa punktile 4.2.8.23 tuli kaevandamise projekt

esitada vastustajale enne kaevandamisega alustamist (see nõue on ka kaevandaja poolt täidetud). See

tagas ja tagab vastustaja piisava järelevalve võimaluse kaevandamistööde teostamise tingimuste, sh

puhvertsoonide laiuse põhjendatuse üle.

64. Kuivõrd kaebaja on kaebuses väitnud, et kaevandamisprojekti sisu pole kontrollitav, kuna talle

pole kaevandamisprojektile juurdepääsu võimaldatud, esitas 20.04.2011 vastustaja KKT loal kohtule

ja kaebaja advokaatidest esindajatele kaevandamisprojekti ja selle muudatused. Kuigi esitatud

kaevandamisprojekt vastas tavapäraselt kaevandamisprojektile esitatavatele nõuetele ja mäendusalase

eriharidusega spetsialistidele oli projekti sisu mõistetav, pöörati eriliselt tähelepanu neile aspektidele,

mida oli kaebaja esile toonud. Sellest tulenevalt on Keskkonnaministeerium oma 04.04.2011 nr 12-

11/7768-14 kirjaga küsinud KKT-lt selgitusi kaevandamisprojektile, et täiendavalt tagada selgus

kaebaja kinnistute kaitse osas. Vastuseks sellele on Keskkonnaministeeriumile esitatud

kaevandamisprojekti muudatus (kaevandamisprojekti lisa 1), milles on esitatud kinnistute kaupa

konkreetsed lähteandmed barjäärtervikute rajamiseks (Tabel 5.1). Kuivõrd nimetatud dokumendid on

kaebajale esitatud, leiab vastustaja, et kaebuses toodud vastuväited kaevandamisprojekti

kontrollitavuse ja sellega tutvumise võimatuse kohta on asjakohatud.

65. Kaebaja pole arvestanud, et kuivõrd mäeeraldisel asub suurem hulk erinevatele omanikele,

erinevate kasutusotstarvetega, erineva suuruse ja kooslusega kinnistuid, siis pole kaevandamisloas ja

selle eritingimustes võimalik kõiki kaitsemeetmeid viimaste detailideni lahti kirjutada. See poleks ka

kinnistute omanike huvides, kuivõrd kinnistutega seotud asjaolud võivad kaevandamisloa kehtivuse

perioodil muutuda. Samuti pole üldsegi selge, milliste kinnistute omanikud kaevandamiseks luba ei

anna. Vastupidised kaebaja väited, mille kohaselt on juba 2008. aastast selge kinnistute

maakasutusõiguse mitteandmine KKT-le, on vastustaja hinnangul spekulatiivsed ega oma käesoleva

vaidluse raames tähtsust. See, kas ja millistel tingimustel täpselt lepib kaevandaja maaomanikega

kokku kaevandamises, on igal konkreetsel juhul kaevandaja ja kinnistu omaniku vahel otsustada ning

seega ei ole kaevandamisloa andmise aspektist olulised. Lisaks tõendab juba mitmete mäeeraldisel

asuvate kinnistute omandi muutumine viimaste aastate jooksul, et mõistlik pole niivõrd täpselt

sätestata kaitsemeetmeid kaevandamisloas, vaid võtta kaevandamisprojektis arvesse igal konkreetsel

juhul iga kinnistu eripärasid ja nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise

otstarbest.

66. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kõik kaitsemeetmed tuleks sätestada

kaevandamisloas, kuivõrd see tähendaks kaevandamisprojektil puuduks üldse mis tahes mõte ning

tegemist

oleks

vaid

kaevandamisluba

sõna-sõnalt

ülekordava

dokumendiga.

Just

kaevandamisprojektis on võimalik arvesse võtta kõiki konkreetsete kinnistuga seotud asjaolusid, et

tagada olukord, kus kaevandamine neid võimalikult vähe mõjutab. Võrreldes kaevandamisloaga on

kaevandamisprojekt oluliselt täpsem tehniline dokument, milles on võimalik nõuded täpsemalt välja

kirjutada ning mille järgi kaevandamine mäeeraldisel reaalselt toimuma hakkab. Õiged ei ole kaebaja

väited järelevalve puudumisest. Kaevandamisloa punktis 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus

esitada kaevandamisprojekt enne kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab

vastavasisulist järelevalvet kaevandaja tegevuse üle vastavalt kaevandamisseaduses sätestatule

Tehnilise Järelevalve Amet.

67. Kaebaja õiguste kaitse on tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide alusel,

sealhulgas maapõueseaduse, kaevandamisseaduse ja nende alamaktide (nt majandus- ja

kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 172 „Kaevandamise ja kaeveõõne teisese

kasutamise ohutusnõuded“) alusel. Näiteks KaevS § 4 sätestab kaevandamisele esitatavad

ohutusnõuded. Nii tuleb kaevandajal rakendada meetmeid maapinna vajumise ja varisemise

ärahoidmiseks või juhtimiseks (KaevS § 4 lg 2 p 5). Kaevandamisel tuleb rakendada tehnoloogiaid,

mille puhul keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne ( § 24 lg 1). Kaevandamise

projekt tuleb koostada selliselt, et see sisaldab kirjeldust inimeste, vara ja keskkonna kaitseks

rakendatavate meetmete kohta (KaevS § 7 lg 1 p 4). Täpsemalt on kaevandamisprojekti eesmärk

tagada kaevandamisel inimeste, vara ning keskkonna ohutus ning maavara ja maa-ainese optimaalne

väljamine ja looduskeskkonna minimaalne mõjutamine (majandus- ja kommunikatsiooniministri

21.11.2003 määruse nr 248 „Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise projektile esitatavad

nõuded“ § 2). Lisaks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 146 lg-ga 1 keelatud maatüki süvendamine

selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe. Kaevandajale on kehtestatud ka

kõrgendatud vastutus, mis nähtub sellest, et kaevandamisloa omanik peab hüvitama maavaravaru

kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst ( § 56 lg 1). Õigusaktidest tulenevaid kohustusi

peab kaevandaja täitma lisaks kaevandamisloa tingimustele. Vastustaja ei pea reguleerima

kaevandamisloas neid küsimusi, mis on reguleeritud vahetult seadusega. Kaevandamisluba kui

haldusakt saab seaduses sätestatut üksnes täpsustada ja täiendada. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses

veenvalt põhistanud, kuidas on kaevandamisloas sätestatud eritingimuste ja eelnimetatud

kaevandajale vahetult õigusaktidest tulenevate kohustuste taustal endiselt tema vara ohustatud.

68. Kuivõrd vastustaja on eritingimuste sätestamisel põhjalikult võtnud arvesse muuhulgas ka

mäeeraldisele jäävate kinnistute omanike ja neil kinnistutel elavate isikute huve ja õigusi, pole

asjakohased kaebaja väited kaalutlusõiguse teostamise nõuete rikkumise ega uurimisprintsiibist

mittelähtumise kohta.

69. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus MaaPS

§-ga 34 ning eelkõige lg 1 p-ga 14, mille kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui

kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kaebaja hinnangul seisneb vastuolu riiklike huvidega

asjaolus, et väidetavalt rikub KKT järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab maavara ning esitab

riigiorganitele valeandmeid. Vastustaja nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Sisulise vastuse kaebaja

vastavatele väidetele on vastustaja andnud kaevandamisloa käskkirjas (punktid 3.6.5 ja 3.6.6).

Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja sellised väited on otseses vastuolus maapõueseadusega, mis

sellistel põhjendustel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise alust ei sätesta. MaaPS § 34 lg-s 1

on välja toodud loetelu kaevandamisloa andmisest keeldumise alustest. Ükski kaebaja poolt toodud

põhjendustest ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks.

Seetõttu pole kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja vastavasisulised väited ja ka vastavad kaebuse

lisad.

70. Lisaks asjaolule, et kaebuses toodud põhjendused kaevandamisloa väljastamisest keelduda ei ole

otseselt MaaPS § 34 lg-s 1 loetletud, ei saa neid asjaolusid arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p-i 14

kontekstis. Kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.5 on vastustaja juba põhjendanud, et riiklikud

huvid põlevkivi kaevandamisel on määratletud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008 –

2015 peatüki 3 punkti 1 alapunktis 1, mille kohaselt „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta

varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi

kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega

kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse

mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning

jätkusuutlik areng.“ Vastustaja on endiselt seisukohal, et riiklikke huve on kaevandamisloa andmisel

igati järgitud.

71. Nagu vastustaja on kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.5 märkinud ja põhjendanud, on

paratamatu ja tavaline, et suuremate mäeeraldiste puhul jääb teede, veekogude ja elektriliinide

kaitsevööndites osa maavara kaevandamata. Seetõttu ei saa käesoleval juhul ka rääkida maavara

mittesäästlikust ja ebaotstarbekast kasutamist. Samuti pole asjakohased väited maavara

kaevandamise keelatusest eraisikutele kuuluvatel kinnistutel, kuivõrd sellistel kinnistutel

kaevandamine sõltub kolmanda isiku ja vastava kinnistu omaniku kokkuleppest, mille sisu või

sõlmimise võimalikkus pole kaevandamisloa väljastamise tingimuseks. Kehtiva MaaPS järgi ei saa

kaevandamisloa väljastaja kasutusõigusesse puutuvatesse küsimustesse sekkuda, millest omakorda

järeldub, et mäeeraldisele jäävate kinnistute kasutusõigus ei saa olla kaevandamisloa väljastamisest

keeldumise põhjuseks.

72. Kaebaja viited KKT-l väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on nii asjatundmatud kui ka

valed. Vastustaja on nendega mittenõustumist vaidlustatud käskkirja punktis 3.6.6.5 ka põhjalikult

põhjendanud. Ainus käesoleval hetkel KKT poolt kaevandatav mäeeraldis on Põhja-Kiviõli I

põlevkivikarjäär. 31.12.2010 seisuga paiknes Põhja-Kiviõli I mäeeraldise piirides EV maavaravarude

bilansi alusel 315,2 tuhat tonni põlevkivi aktiivset tarbevaru ja 497,5 tuhat tonni põlevkivi aktiivset

reservvaru. 2011 esimese kvartali kaevandamismahu aruannete põhjal vähenes mäeeraldise piirides

oleva aktiivse tarbevaru kogus 69 tuhande tonni võrra ja aktiivse reservvaru kogus 138,7 tuhande

tonni võrra. Kuivõrd KKT käsutuses olevad põlevkivi varud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris on

otsakorral, on mõistetav, et KKT-l on vaja enda jätkuvaks põlevkiviga varustamiseks alustada

kaevetöid Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Samas, ka juhul, kui KKT-l oleks loa väljastamise

hetkel olnud küllaldaselt põlevkivivaru, ei oleks see MaaPS § 34 välistanud talle kaevandamisloa

andmist.

73. Vastustaja jääb ka kaevandamisloa punktis 3.6.6.5 toodud seisukoha juurde ning leiab jätkuvalt,

et põlevkivi ei ole käesoleval ajal võimalik briketeerida. Eestis tehtud katsed põlevkivi briketeerida ei

ole vastustajale teadaolevalt õnnestunud. Vastupidiseid tõendeid pole esitanud ka kaebaja.

74. Lisaks peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et KKT töö seiskamisest tulenevad avalikku huvi

kahjustavad tagajärjed võivad olla olulised ja ettearvamatud. On ilmne, et tagajärjed on igal juhul

ulatuslikud ja mõjutavad väga suurt hulka inimesi, kusjuures töötajate kõrval ka nende ülalpeetavaid.

Võimalikud tagajärjed oleksid eeldatavalt täiendavaks koormaks ka kohaliku omavalitsuste ja

töötukassa

eelarvetele

ja

ka

riigieelarvele.

Kiviõli

linn

on

oma

04.10.2010

kirjas

Keskkonnaministeeriumile märkinud, et KKT on linna suurim tööandja, kindlustades tööga ligi

veerandi linna töövõimelisest elanikkonnast. See tähendab, et KKT tehase seiskumine suurendaks

Kiviõli linna niigi suurt töötust (2010. aasta sügise seisuga oli see 27%) veelgi – kuni 35%ni.

Arvestades, et Ida-Virumaa piirkonna töötuse tase on Eesti keskmisest kõrgem, tooks KKT tehase

seiskumine tõenäoliselt endaga kaasa olulise ja pöördumatu kahju piirkonna sotsiaalsele olukorrale.

75. Õiged pole ka kaebaja viited maavara kasutamise majanduslikule väidetavale ebaotstarbekusele

Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ala on juba aastaid olnud

uurituna maavarade registris arvel aktiivse tarbevaruga põlevkivimaardlana. Maavaravaru loetakse

„aktiivseks“, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse

kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik (MaaPS

§ 10 lg 6). Vastava ala näeb kaevandatava alana ette ka Sonda valla üldplaneering. Seega on antud

ala puhul tegemist kohaga, kus põlevkivi leidub ning põhimõtteliselt on see ala, kus seda on

keskkonnakaitseliselt otstarbekas kaevandada. Kaebaja vastupidised väited on spekulatiivsed,

tõendamata ja alusetud.

76. Kaebaja väited selle kohta, et KKT on rikkunud korrastamiskohustust MaaPS § 48 lg 1 kohaselt,

esitanud mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid, ladestanud tegutseva karjääri alal

jäätmeid, rikkunud veekaitse- ja mullakaitsenõudeid ning rikkunud keskkonnakompleksloa nõuded ei

oma käesoleva vaidluse kontekstis mingisugust õiguslikku tähendust. Isegi, kui mõni eeltoodud

asjaoludest oleks esinenud, pole ükski nendest asjaoludest MaaPS alusel kaevandmisloa andmisest

keeldumise aluseks. Ühtegi asjakohast õiguslikku alust pole ka kaebaja ise välja toonud. Vastustaja

on nimetatud väiteid põhjalikult kommenteerinud vaidlustatud kaevandamisloa käskkirja punktis

3.6.6 ja selle alapunktides. Seetõttu ei pea vastustaja vajalikuks pikemalt nimetatud väiteid

käesolevas vastuses kommenteerida.

Vastustaja 12.01.2012 vastus kaebaja 21.12.2011 täiendavatele seisukohtadele ( III kd tl 163-

178).

77. Kuigi kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades on esitatud suur hulk väidetavaid rikkumisi

seoses KMH menetluse läbiviimise ja kaevandamisloa andmise menetlusega, ei oma kaebuse esitaja

(isegi väidete õigsust eeldades) puutumust valdava osaga väidetavatest puudustest. Nii näiteks ei saa

kaebuse esitajal olla mis tahes puutumust ega seetõttu ka kaebeõigust seonduvalt rahvusvahelistest

kokkulepetest tulenevate Soome Vabariigi õiguste väidetavate rikkumistega või kaevandamise

tehnilise läbiviimise protsessiga (võimalikud tektoonilised rikked). HKMS § 44 lg 1 alusel võib

kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega osas, milles kaebuse

esitajal puudub spetsiifiline puutumus, ei saa ta olla kaebeõigust Käskkirja tühistamiseks.

78. KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud antud juhul kohaldamisele. KeHJS 11 lg 71 sätestab ühemõtteliselt,

et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks KMH. Seetõttu pole asjakohased

kaebaja väited, mille kohaselt KMH aruanne pole ajakohane ja kasutatav nelja aasta möödudes selle

koostamisest. Ekslik on kaebaja seisukoht, et antud sätte eesmärk on vaid piirata KMH uut

algatamist, mitte täiendava KMH ja uue KMH aruande koostamist. Vastustaja on seisukohal, et

KeHJS 11 lõike 71 eesmärk ei saa olla piirata vaid formaalselt uue KMH algatamist, kuid samas

lubada sama sisulise tulemuseni jõudmist täiendava KMH ja uue KMH aruande koostamise teel.

Selline tõlgendus muudaks antud sätte sisutühjaks ja ei täidaks selle eelnõu seletuskirjas sätestatud

eesmärki: korrata üle ja sätestada ühemõtteliselt põhimõte, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa

taotluse menetlemisel mitut KMH-d Eeltoodud selgest ja ühemõttelisest regulatsioonist tulenevalt ei

ole asjakohased ka kaebuse esitaja kontekstist välja rebitud viited varem kehtinud keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele, mis räägivad muudest KMH-ga seotud tähtaegadest

ja mis ei oma käesoleva vaidlusega mingit puutumust.

79. Uue KMH aruande nõudmise kohustust ei tulene KeHJS §-st 2. Vastustaja hinnangul on KeHJS §

2 lg 1 kontekstis oluline eelkõige tagada keskkonnamõju kohane ja igakülgselt õigusaktides

sätestatud nõudeid järgiv läbiviimine, mis on põhjaliku menetluse tulemusena käesoleval juhul ka

täidetud. KeHJS-i eesmärk ei saa olla iga väiksemagi detaili või elulise asjaolu muutumisel läbi viia

uus KMH. Sellisel juhul muutuks KMH lõpuleviimine praktiliselt võimatuks, kuivõrd alati võib

toimuda väikeseid muudatusi KMH objekti puhul. Sõnaselgelt kinnitab käesoleval ajal antud

seisukohta eeltoodud KeHJS 11 lg 71. Lisaks tuleb arvestada, et keskkonnaaspektide kohta saab

lisaks KMH aruandele täiendavat teavet koguda ka tavapäraste haldusmenetluse reeglite kohaselt.

80. Uue KMH aruande nõudmise kohustust ei tulene HMS §-st 6 ega §-st 4. Käskkirja

põhjalikkusest ja pikkusest nähtub, et kaevandamisloa andmisel ongi väga põhjalikult arvestatud

kavandatava tegevuse keskkonnamõjuga seotud aspekte. Vastustaja ei ole seejuures kitsalt piirdunud

KMH-st saadud teabega, vaid on arvestanud ka muud haldusmenetluses kogutud teavet, sealhulgas

Steigeri ekspertide täiendavate selgitustega. Haldusmenetlusele kohalduvaid printsiipe ei saa

käsitleda isoleeritult ja meelevaldselt. Paralleelselt uurimispõhimõttega peab haldusorgan muuhulgas

lähtuma HMS § 3 lg 2 sätestatud proportsionaalsuse ja HMS 5 lg 2, sätestatud eesmärgipärasuse

põhimõtetest. See tähendab, et haldusorgan peab igakordselt tegema kaalutletud otsuse erinevate

isikute huvide ja õiguste osas. Kaevandamisloa menetlus on läbi viidud kõiki põhjendatud huve

kaaludes Haldusorgan ei saa loa taotleja ja teiste loa andmisega seotud isikute õigust kiirele ja

efektiivsele

menetlusele

eirata.

Vastustaja

on

seisukohal,

et

võttes

arvesse

erinevaid

haldusmenetlusele kohalduvaid põhimõtteid, on haldusorgan kaevandamisloa menetluse raames läbi

viinud piisavalt põhjaliku menetluse, analüüsides kõiki olulisemaid probleeme.

81. KMH aruanne ei ole puudulik ega aegunud. Kaebuse esitaja on rõhutanud, et tema osalemist

KMH menetluses on eelkõige takistanud asjaolu, et ta ei olnud menetluse ajal puudutatud kinnistute

kasutaja. Vastustaja hinnangul ei ole selline kaebuse esitaja väide õiguslikult relevantne. Nimelt ei

pea vastustaja võimalikuks ega asjakohaste õigusaktide kontekstis vajalikuks igakordselt kinnisasja

omanike või kasutajate muutumise korral menetlust otsast peale alustada. Kindlasti ei saa sellega

seoses rääkida kaebuse esitaja õiguste rikkumisest, kuivõrd KMH aruandes on arvestatud kinnistute

omanike huve üldiselt, kusjuures kaebuse esitaja asus kasutama vastavaid kinnistuid juba selge

teadmisega samas piirkonnas potentsiaalselt alustatavast kaevandamistegevusest ja selle mõjudest.

Lisaks tuleb arvestada, et enne Käskkirja nr 165 andmist viidi veelkordselt haldusmenetluse raames

läbi avatud menetluse protseduurid, mille raames oli kaebuse esitajale tagatud kõik menetluslikud

õigused oma seisukohtade esitamiseks ning neid õigusi ta ka kasutas. Käskkirjast nr 165 nähtub, et

esitatud seisukohti ei ole ignoreeritud, vaid nende suhtes on vastustaja kujundanud ka arvamuse.

Võrreldes varasema kaevandamisloaga, sätestati menetluse tulemusena uues kaevandamisloas ka

täiendavaid keskkonnanõudeid.

82. Kaebuse esitaja on täiendavate seisukohtade raames toonud välja puudused, mis tema hinnangul

olid KMH aruandes juba selle heakskiitmise hetkel. Samas pole kaebuse esitaja kuidagi

põhjendanud, kas ja kuidas tingivad sellised väidetavad puudused KMH aruande või Käskkirja nr

165 vastuolu õigusaktidega. Vastustaja hinnangul on väidetavad puudused otsitud, paljasõnalised

ning õiguslikku tähendust mitteomavad.

83. Kaebuse esitaja on pidanud KMH aruannet vastuolus olevaks Direktiivi artikkel 5 lg-ga 1, kuid

pole välja toonud milline informatsioon täpselt KMH aruandest puudub ja kuidas see mõjutas asja

otsustamist. Tuleb rõhutada, et EL direktiivi kohaldamise küsimus tekib ikkagi üksnes siis, kui leiab

tuvastamist, et mõni siseriiklik norm on direktiiviga vastuolus. Seda aga kaebuse esitaja ei väida.

Lisaks märgib vastustaja, et Direktiivi artikkel 5 lg 1 kohaselt tuleb vastav teave esitada juhul kui

liikmesriik leiab, et vastava teabe esitamine on asjakohane. Nii KeHAS-i eelnõu seletuskirja kui ka

hiljem kehtima hakanud KeHJS-i eelnõu seletuskirja kohaselt on vastavad õigusaktid kooskõlas

Direktiivi sätetega. KMH hindamise ajal kehtinud KeHAS § 13 lg 2 sätestas teabe, mille edastamine

KMH aruandes on vajalik. Seega on Direktiivi artikkel 5 lg 1 üle võetud KeHAS § 13 lg-ga 2,

mistõttu saab Direktiivis toodud teabe esitamise kohustus tuleneda vaid antud sättest. Vastustaja on

seisukohal, et KMH aruanne on täielikult kooskõlas KeHAS § 20 lg-ga 1 ning ka Direktiivi artikkel 5

lg-ga 1 ning vastupidiseid seisukohti ega mis tahes konkreetsemaid vastuolusid pole välja toonud ka

kaebuse esitaja.

84. KMH aruande koostanud töörühma juhil Arvi Toomikul oli olemas keskkonnamõju hindamise

litsents. A.Toomik on litsentsi saamisele eelnevalt läbinud piiriülest keskkonnamõju hindamist

käsitlevad koolitused.

85. Vastustaja on seisukohal, et KMH aruandes on piisavalt põhjalikult uuritud kaevandamise mõju

ümberkaudsetele aladele (vt nt KMH aruande peatükk 6), mõju pinna ja põhjaveele (vt KMH aruande

punktid 6.1.1 ja 6.1.2), võimalikku pinnasereostuse ohtu (vt KMH aruande punkt 6.5) ning mullaga

seonduvaid küsimusi (vt KMH aruande punkt 4.2.1 ja AS-i Maves ekspertarvamus). Samuti jääb

selgusetuks, mis osas ja mistõttu hindab kaebuse esitaja KMH aruannet erinevate planeeringute ja

arengukavadega vastuolus olevaks ning mis õiguslikul alusel tingib see KMH aruande või eriti

Käskkirja nr 165 (mis on antud vaidluse põhiliseks esemeks) vastuolu õigusaktidega. Kaebuse

esitaja on erinevate väidete kontekstis KMH aruandele ette heitnud mitte piisavalt detailset analüüsi,

eelkõige seoses mulla struktuuri võimaliku ajalise muutumisega ning Uljaste järve konkreetsete

üksikute allikatega. Võttes arvesse KMH aruande raames käsitletavate küsimuste mahtu ja keerukust,

on vastustaja seisukohal, et kõiki olulisi ja keskkonda märkimisväärselt potentsiaalselt mõjutavaid

asjaolusid on käsitletud ja hinnatud õigusaktidest tulenevalt piisava põhjalikkusega.

86.Kaebuse esitaja pole toonud välja otseseid põhjendusi selle kohta, mis eesmärki põhjalik

tektooniliste rikete analüüs oleks pidanud täitma ning mis mõju avaldavad võimalikud tektoonilised

rikked ja nende kohta põhjalikuma analüüsi puudumine kaebuse esitajale. Tektooniliste rikete

analüüs on oluline eelkõige maa-alusel kaevandamisviisil ohutuse tagamiseks. Kaevandamisloa

alusel toimub vaid pealmaakaevandamine, mitte allmaakaevandamine, mille raames võiks

tektooniliste rikete põhjalikum analüüs teatud olukordades asjakohane olla. Vastustaja on seisukohal,

et võimalikud tektoonilised rikked ei saa kuidagi riivata kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

87. Haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt ei pea KMH aruanne vastama pärast selle koostamist ja

vastuvõtmist kehtima hakanud õigusaktidele. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust

reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud

õigusnorme. KMH menetlus on haldusmenetlus, millele kohaldub eeltoodud reegel. Seega ei saanud

mis tahes KMH menetlust reguleerivate normide muudatused menetluse ajal või selle järgselt olla

asjakohased ega kaasa tuua menetluse või KMH aruande õigusvastasust. Muudatused õigusaktides

on aga seotud just menetluslike küsimustega, reguleerides seda, mida täpselt ja kuidas KMH

aruandes kajastada tuleb. KeHJS § 11 lg 7¹ alusel algatatakse sama tegevusloa taotluse menetluses

ainult üks KMH.

88. Ka tingituna faktilisest olustikust pole uue KMH algatamine vajalik. Nagu on märgitud Käskkirja

punktis 3.7.2, on KMH-l osalenud Steiger esitanud vastustajale täiendava selgituse, mis analüüsib

võimalikke keskkonnatingimuste muutusi, mis on toimunud KMH aruande heakskiitmisele

järgnevalt. Selle kohaselt pole karjääriala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustes toimunud

olulisi muutusi. Steigeri arvamuse ja muude kättesaadavate andmete kontekstis on ka vastustaja

jätkuvalt seisukohal, et piirkonnas pole toimunud olulisi muudatusi, mistõttu pole vajalik ka uue

KMH menetluse läbiviimine.

89. Kaebuse esitaja vastuväited seoses teda potentsiaalselt puudutava radooniohuga on alusetud.

Radooniohuga seoses on kaebuse esitaja viidanud vaid Rootsi tektooniliste rikete vööndile kui

eelduslikult suurema radooniohuga aladele, kuid isegi möönnud, et Eestis ei ole otsest seost kindlaks

tehtud. Vastustaja rõhutab, et Rootsi kogemus pole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd

geoloogilised

tingimused

Rootsis

ja

vaidlusalusel

kaevandamisalal

on

väga

erinevad.

Keskkonnaministeeriumi kaevandamislubasid väljastavatel spetsialistidel on kõigil geoloogia või

mäetehnika alane eriharidus ning piisavad teadmised ka Eesti maapõue geoloogiast ning radooni

ohtudega seotud aspektidest. Eestis on piisav põlevkivi kaevandamise alane akadeemiline teave ning

praktiline kogemus ning vastustajale teadaolevalt ei ole Eestis radooniohtu kunagi peetud põlevkivi

kaevandamisel tõsiseltvõetavaks ohuks näiteks avakaevanduste naabritele. Radooniohu puudumist

kinnitab ka KKT 09.01.2012 seisukoha lisas 3 toodud V.Peterselli ekspertarvamus „Radooniriski

tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“.

90. Kaebuse esitaja on ilma täpsema põhjenduseta maininud eelnevalt käsitletud radooniohtu

kaevandamise alal, kivimite ja mineraalide mõju inimeste ja loomade tervisele, muutuseid Uljaste

järve allikates ning mõju metsistele ja tetredele. Vastustajale teadaolevalt ei anna Eesti põlevkivi ja

lubjakivi uurimiste tulemused ega ka kaevadamise pikaajaline praktika mis tahes alust pidada

kaevandatavas piirkonnas asuvat lubjakivi ja põlevkivi inimeste ja loomade tervisele kahjulikuks.

Nimetatud kivimitest ei eraldu inimtervisele ohtlikke aineid ning neist ei lähtu näiteks tervisele

ohtlikku kiirgust. Uljaste järvega seotud võimalike muutuste kontekstis on Käskkirja punktis 4.2.8.13

ette nähtud spetsiifilised kaitsemeetmed: kord kvartalis tuleb kontrollida järve veetaset, hinnata

karjääri veekõrvalduse mõju sellele ning veetaseme alanedes karjääri töö peatada või rajada

filtratsioonitõke. Vastustaja hinnangul on nimetatud tingimused Uljaste järve veevarustusega

seonduvate probleemide ennetamiseks piisavad. Lisaks pole kaebuse esitaja põhjendanud, kuidas

väidetavad muutused faktilises olustikus mõjutavad konkreetselt teda. Isik ei saa esitada kaebust

järve või oja kaitseks ega muul taolisel avalikes huvides oleval looduskaitselisel põhjusel. Eeltoodud

väidete kontekstis pole vastustaja hinnangul alust arvata, et tegemist oleks muutustega faktilises

olustikus, mis oleks mõjutanud KMH aruande järeldusi ja selle heakskiitmist.

91. Vastustaja hinnangul ei ole faktiliste asjaolude potentsiaalse muutumise kontekstis otseselt

asjakohased viited uutele, see tähendab pärast KMH läbiviimist, koostatud dokumentidele (eelkõige

kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades viidatud Eesti geoloogiline baaskaart, dokument „Eesti

põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ ja Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud

veemajanduskavad). Ei ole alust arvata, et nimetatud dokumentide eraldi käsitlemine oleks

mõjutanud KMH aruande järeldusi ja selle heakskiitmist ning vastupidist pole põhjendanud ka

kaebuse esitaja. Käskkirja menetluses on KMH järgsete muutuste küsimusi käsitletud Steigeri

selgituses ja kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis selles esitatu ümber lükkaks. Lisaks, nagu kaebuse

esitaja on täiendavates seisukohtades viidanud, on dokumenti „Eesti põlevkivimaardla

põhjaveevarule hinnangu andmine“ kaevandamisloa andmisel arvestatud.

92. Kaebuse esitaja pole suutnud tõendada olulisi muutusi faktilises olustikus ega ka põhjendatud

kahtlust nende olemasolu suhtes ning isegi juhul kui faktilised asjaolud oleksid pärast KMH aruande

heakskiitmist teatud ulatuses muutunud, puudub seaduslik alus läbi viia uus KMH.

93. Vastustajale teadaolevalt toimub kaevandamistegevus hetkel kinnistute piires, mille sihtotstarve

on mäetööstusmaa. Kaebuse esitaja omandis oleva maa sihtotstarve ei oma aga käesoleval hetkel

tähendust, kuna selle osas pole veel omanikega saavutatud kokkulepet kaevandamiseks, mistõttu

kaevandamist seal ka hetkel ei toimu.

94. Seoses KSH-ga märgib vastustaja täiendavalt, et käesolevas asjas on läbitud põhjalik KMH

menetlus, kus kõik huvitatud osapooled on saanud esitada ja on ka esitanud omapoolsed seisukohad,

mida on KMH aruandes ja kaevandamisloa andmisel ka arvesse võetud. Seega on võimalikke

keskkonnamõjusid põhjalikult uuritud. Vastustaja ülesandeks polnud teostada KSH-d ega strateegilist

analüüsi kaevandatava ala määramise üle, vaid vastustaja pidi lähtuma asjaolust, et maavarad

kaevandamisloaga ettenähtud alal olid juba määratud aktiivseks maavaravaruks ja läbi viima

kaevandamisloa andmise menetluse õigusaktides sätestatud korras. Vastustaja hinnangul on seda

tehtud. Kui kaebuse esitaja hinnangul on täiendavates seisukohtades viidatud planeeringud vastuolus

õigusaktidega, oleks ta pidanud vastavad planeeringud õigusaktides sätestatud korras vaidlustama.

Kaebuse esitaja seda aga teinud ei ole. Kaebaja poolt viidatud planeeringud on HMS § 61 lg 2 alusel

kehtivad (ja mh riigiasutustele kohustuslikud) haldusaktid, kuivõrd neid pole kehtetuks tunnistatud.

95. Espoo konventsioon, Läänemere kaitse konventsioon, Århusi konventsioon, Kokkulepe ega ka

Direktiiv pole sellised õigusaktid, mille kaebuse esitaja poolt väidetud rikkumisele laieneks kaebuse

esitaja kaebeõigus käesolevas asjas, kuivõrd need pole kaebuse esitaja väidete kontekstis siseriiklikus

õiguses otsekohalduvad. Kaebaja ei ole näidanud, et nimetatud õigusdokumentidest tuleneks talle

mingi subjektiivne õigus Eesti riigi vastu. Lisaks rõhutatakse kaebuse esitaja täiendavates

seisukohtades eelkõige võimalikku Soome Vabariigi õiguste rikkumist. Soome Vabariigi kui

rahvusvahelise õiguse subjekti huvide kaitsmiseks ei saa kaebuse esitaja pöörduda Eesti siseriiklikku

kohtusse. Seega puudub kaebuse esitajal kaebeõigus Espoo konventsiooni, Läänemere kaitse

konventsiooni, Århusi konventsiooni, Kokkuleppe ja Direktiivi alusel ning kaebuse esitaja

täiendavates seisukohtades toodud sellekohased etteheited tuleb jätta tähelepanuta. Täiendavalt

märgib vastustaja, et KMH aruande punktis 6.2.2 on öeldud, et kuiva ja tuulise ilmaga võib levida

gaasi ja tolmupilv 600-800 m ning KMH aruande punkti 6.1.2 kohaselt võib prognooside kohaselt

karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4 - 3,2 km piires. Eeltoodut arvestades pole

vastustaja hinnangul kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades esitatud väidete kontekstis alust

arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Vabariigi poolne

rahvusvaheliste kohustuste rikkumine.

96. Seoses kaebaja täiendavate vastuväidetega seonduvalt eritingimustega Käskkirjas nr 165 märgib

vastustaja veega seotud nõuete osas, et 25st eritingimusest tervelt 9 (kaevandamisloa punktid 4.2.8.9-

4.2.8.17) käsitlevad otseselt veega (sh veevarustusega) seotud nõudeid. Kaevandamisloa andmise

menetluse käigus on huvitatud isikute ettepanekul nimetatud nõudeid oluliselt täpsustatud. Seega on

vastustaja hinnangul alusetud kaebuse esitaja väited selle kohta, et veega seotud eritingimusi pole

piisaval määral analüüsitud. Kaebuse esitaja väide veega seotud valdkonna teadlaste

mittekaasamisest on paljasõnaline ja asjakohatu. Kaevandamisloaga lubatud kaevandamistegevus ei

ole Eestis esmakordne, vaid selliste kaevanduste opereerimisel ja selleks lubade väljaandmisel on

olemas piisav kogemus. Kaebuse esitaja poolt välja toodud informatsioon võimalikust mõjust

veerežiimile on vastustajale teada ning sellega seotud probleemide vältimiseks on kaevandamisloas

ette nähtud konkreetsed eritingimused. Vastustaja hinnangul saab kaebuse esitaja kaebeõigus

laieneda veega seonduvalt eelkõige tema kasutuses olevate kinnistute piisava veevarustuse ja selle

õigusaktidega ettenähtud kvaliteedi tagamisele. Selleks on kaevandamisloa eritingimuste punktides

4.2.8.9- 4.2.8.12 ette nähtud konkreetsed nõuded. Nimelt ei tohi kaevandamine takistada

mäeeraldisele ja sellest väljapoole jäävate maaüksuste varustamist veega (p 4.2.8.9), kusjuures

perioodiliselt tuleb läbi viia veetaseme ja kvaliteedi seiret (p-d 4.2.8.10-4.2.8.12). Seejuures toimub

seire pigem tavapärasest tihedama intervalliga, mitte ebamõistlikult pika aja tagant nagu on väitnud

kaebuse esitaja. Vastustaja on seega seisukohal, et osas, milles kaebuse esitajal saab üldse olla

puutumus veega seotud nõuete kontekstis, on kaebuse esitaja huvid kaevandamisloas piisavalt

tagatud. Seevastu vastava piirkonna üldise veerežiimi (sh jõgede ja järvede veevarustusega

seonduvad küsimused) osas puudub kaebuse esitajal eriline puutumus ja seetõttu ka kaebeõigus,

kuigi ka selles osas on vastustaja hinnangul läbi viidud kohane analüüs ja võetud kasutusele

kaitsemeetmed looduskeskkonna kaitseks.

97. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse esitaja hinnanguga, et vee seire nõuded kaevandamisloas on

ebapiisavad. Põhjalikud veeseire nõuded on kehtestatud nii põhjaveele (vt kaevandamisloa p-d

4.2.8.10-4.2.8.12), Uljaste järve veetasemele (vt kaevandamisloa p 4.2.8.13), Erra jõkke suubuvale

veele (vt kaevandamisloa p-d 4.2.8.14 ja 4.2.8.15). Rohkem koormavate ja veel laiapõhjalisemate

seirenõuete sätestamine kaevandamisloas oleks vastustaja hinnangul olnud antud kontekstis loa

taotleja suhtes ebamõistlikult koormav ja mittevajalik. Nimelt toimub vastavalt keskkonnaseire

seadusele keskkonnaseire (sh veeseire) kolmel tasandil: riiklik (§ 3), kohaliku omavalitsuse (§ 4) ja

ettevõtja tasand (§ 5). Seega kogu piirkonna veeseire ühe projekti raamesse suunamine ei oleks

kaevandamisloa taotleja suhtes mõistlik ega kooskõlas keskkonnaseire seaduse mõttega. Sellest

tulenevalt peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et üldisemalt veeseire kaevandamistegevuse

piirkonnas ja selle poolt potentsiaalselt mõjutatud aladel ei piirdu vaid kaevandamisloa eritingimustes

ettenähtuga, vaid see on oluliselt laiapõhjalisem (mh kogutakse andmeid ka riikliku seire raames).

98. Kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades toodud üldsõnaline väide selle kohta, et teatud

eritingimused jäävad konkreetsete isikute jaoks arusaamatuks, ei saa iseenesest olla haldusakti

tühistamise aluseks. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitaja pole täpsemalt põhjendanud, kuidas

vastavad eritingimused ja nende võimalik üldine sõnastus kaebajat üldse mõjutab. Siiski selgitab

vastustaja, et eritingimuste sõnastuse üldine iseloom on tingitud just vajadusest tagada vastavate

meetmete võimalikult efektiivne toimimine ja seega ka kaebuse esitaja huvide parem kaitsmine. Nii

näiteks on eritingimustes spetsiaalselt kasutatud sõna „tolm“. Selle põhjuseks on vajadus kasutada

üldist ja laiemat terminit, et vastavates eritingimustes mitte piirata nõuete kehtivust vaid

konkreetsetele füüsilistele ja keemilistele nõuetele, vaid laiemalt igasugusele tolmule, mis võib

avaldada kahjulikku mõju ümberkaudsetele majapidamistele. Samamoodi on vibratsiooni, müra,

reovee ja pinnase saastamisega seoses viidatud üldiselt kehtivatele normidele, et mitte piirata

kaevandamisloa adressaadi kohustusi võimalike tulevaste õigusaktide muudatuste kontekstis. Seega

tagab üldisem sõnastus just kaebuse esitaja huvide parema kaitstuse ja keskkonnanõuete parema

täitmise. Samuti tuleb arvestada, et KMH aruandes on rõhutatud, et kuna mäetööd mõjutavad põhja-

ja pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik loasaajal vastavalt

konkreetse tegevuse iseloomule taotleda Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris lisaks maavara

kaevandamise loale ka teisi keskkonnalubasid (nende hulka võib kuuluda välisõhu saasteluba, vee

erikasutusluba ja jäätmeluba, vt KMH aruande punkt 6.8).

Vastustaja 22.02.2012 seisukohad (III kd tl 197-200)

99. Vastustaja. leiab, et haldusmenetluse toimik kajastab adekvaatselt ja piisava detailsusega

(lähtudes siiski mõistlikkuse põhimõttest, et absoluutselt kõike seonduvat informatsiooni sisaldavat

toimikut ei saa ega ole mõistlik koostada) Käskkirja andmisele eelnenud pikka ja põhjalikku

menetlust. Teiseks on vastustaja seisukohal, et ükski kaebaja 10.02.2012 seisukohtades välja toodud

etteheidetest ei mõjuta kaebaja õigusi. Kaebaja on teinud vaid väljavõtte haldusmenetluse toimikus

esinevatest dokumentidest, tuues välja eelkõige vaid need dokumendid, mille kontekstis kaebaja näeb

väidetavat rikkumist. Kaebuse esitaja on välja toonud, et haldusmenetluse toimikus puuduvad osadel

dokumentidel allkirjad ja kuupäevad. Eelkõige on viidatud korrigeeritud maavara kaevandmisloa

taotlusele. Korrigeeritud maavara kaevandamisloaga seoses märgib vastustaja, et tegemist on vaid

vastustajale elektrooniliselt edastatud tööversiooniga (mistõttu puuduvad ka allkiri ja kuupäev), mida

polegi eraldiseisva dokumendina menetletud. Menetleti siiski algset 2004. a loa taotlust ja mainitud

tööversioonis parandati sisuliselt vaid arvutuslik viga kaevandamisala pindalaga seonduvalt.

Vastustaja leiab, et haldusmenetluse käigus mäeeraldise pindala ja ka sellele jäävate katastriüksuste

andmete täpsustamiseks ei ole vajalik eraldiseisva taotluse esitamine. Kui haldusorganil on endal

õiged andmed olemas (nagu antud juhul õige pindala andmed ja katastriüksuste andmed), ei olnud

vajalik uue taotluse esitamine. Taotleja tahteavaldus konkreetse maavaravaru suhtes oli vastustajale

piisavalt selge juba 2004 taotlusest, mida kinnitati üle loa eelnõu kooskõlastamise käigus.

100. Vastustaja veebilehel on üleval KMH aruande elektrooniline versioon, mis on vastustajale

teadaolevalt identne ka köidetud KMH aruande originaaliga (nn allkirjadega versioon). Seetõttu tegi

vastustaja dokumentide kopeerimise tehnilise lihtsuse huvides menetlusosalistele koopiad just sellest

elektrooniliselt säilitatavast KMH aruande versioonist. Vastustaja esitab originaaldokumendid

kohtule. Kuigi KMH aruandesse on köidetud arendaja allkirjata keskkonnamemorandumi A-osa koos

keskkonnamõju hindamiseks vajalike andmetega, on vastustajale esitatud ka allkirjaga versioon, mis

samuti esitatakse kohtule.

101. Vastustaja selgitab mäeeraldise pindala kohta järgmist. Mäeeraldise pindala on 743,21 ha, nagu

on üheselt välja toodud Käskkirjas nr 165. Nagu vastustaja on juba Käskkirja nr 165 punktis 3.6.2

põhjalikult selgitanud, ei ole õige pindala 739,2 ha. Nimelt selgus koostöös Maa-ameti

spetsialistidega haldusmenetluse käigus KKT taotluse pindala vastavuse kontrollimisel mäeeraldise

ja selle teenindusmaa nurgapunktide koordinaatide alusel, et nurgapunktide koordinaatide alusel

saadav mäeeraldise pindala on mõne hektari ulatuses suurem ning et mäeeraldise ja selle

teenindusmaa plaanile märgitud nurgapunktide alusel saadud ruumikuju erines lääne osas plaanil

olevast mäeeraldise ruumikujust. Erinevuse põhjuseks oli asjaolu, et kolm plaanile märgitud

nurgapunkti olid vigased. Nurgapunktide parandamisel ühtisid koordinaatide alusel saadav ja plaanil

olev mäeeraldise ruumikuju. Seega on taotluse menetlemise jooksul mäeeraldise ja selle

teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju olnud sama ja ei ole muutunud, parandatud on vaid

tehniline eksimus. See tähendab, et vastava vea korrigeerimine (739,2 ha asemel 743,21 ha) ei

mõjutanud mis tahes viisil kaevandamisloa andmist või sellele eelnevat keskkonnamõju hindamist.

Seda eriti olukorras, kus eeltoodud tehnilise eksimuse parandamine ei puuduta otseselt kaebuse

esitaja kinnisasja. Vastustaja rõhutab, et vastava geoloogilise varu pindala 743,21 ha ei tulene mitte

esmakordselt vastustaja poolt väljastatud maavara kaevandamise lubadest (ka mitte 2008.aastal välja

antud ja tühistatud loast), vaid Maa-ameti poolt peetavasse maavarade registrisse kantud geoloogilise

maavaravaru plokkide pindalast, mis tuleneb varasematest geoloogilistest uuringutest ning

piiriandmete täpsustamisest. Seejuures on täiesti asjakohatud kaebuse esitaja viited pindala

arvutustele, mis toetuvad taotluses märgitud kinnistute pindalade summale. Kaebuse esitaja poolt

viidatud sellisel viisil saadud pindala – 534,5 ha – ei ole asjakohane, kuna see ei hõlmanud

reformimata riigimaad mäeeraldise piires. Korrigeeritud taotluse kontekstis on kaebaja viidanud ka

pindalale 901,33 ha. Selline arvutus tugineb kõigi mäeeraldise piiresse kas või osaliselt jäävate

kinnistute pindalade liitmisele, mis pole aga käesoleval juhul asjakohane, kuna kõik kinnistud ei jää

terviklikult mäeeraldise piiresse.

Kaebuse esitaja on viidanud ka pindalale 733,6 ha, mis tuleneb KMH aruandele lisatud joonisest 4.3.

Vastustaja märgib, et antud joonis on KMH aruandes esitatud vaid põlevkivikihindi käitumise ja

muutumise kujutamiseks ning sinna ekslikult kantud pindala suurus ei oma käesoleval juhul tähtsust,

arvestades, et seletuskirja tekstis ja muudel joonistel on teine pindala. Ilmselt ei pannud KMH

aruande koostaja erinevust pindalas tähele ja kasutas KMH aruande kausta komplekteerimisel olemas

olnud varasemat joonist. Käesolevaks ajaks on taoliste jooniste juurdetrükkimine olulisest

lihtsustunud, kuid KMH aruande koostamisel ajal olid trükitehnilised võimalused tihti viletsamad ja

püüti suureformaadiliste jooniste uuesti trükkimist igati vältida. Seda nägi vastustaja oma selle aja

praktikas igapäevaselt. KMH aruande tekstist nähtub üheselt, et mõjude hindamisel on silmas peetud

kogu seda geoloogilist maavaravaru, millele maavara kaevandamisluba ka antud juhul väljastati.

Eeltoodu kontekstis märgib vastustaja, et mäeeraldise pindala numbrilise suuruse parandamine ja

kohatine ekslik varieerumine joonistel ei ole sisuliselt kuidagi mõjutanud Käskkirja nr 165 andmist.

Seejuures pole ka kaebuse esitaja välja toonud ühtki konkreetsemat põhjendust selle kohta, kuidas

eelmainitud tehnilised ebatäpsused riivasid just tema õigusi haldusmenetluse raames. Vastustaja

hinnangul on kaebaja õiguste riivamine antud kontekstis välistatud, mistõttu pole sellekohased

kaebuse esitaja väited asjakohased.

102. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et üksikud kirjavead ja mitteolulised tehnilised

eksimused muudavad Käskkirja nr 165 andmisele eelnenud haldusmenetluse puudulikuks,

erapoolikuks ja pealiskaudseks. Tegemist on küll kahetsusväärsete, kuid nii mahuka ja kauakestnud

menetluse käigus paratamatute mittesisuliste ebatäpsustega, mis ei mõjuta kuidagi haldusmenetluse

tulemust sisuliselt. Täiesti põhjendamata ja väär on kaebuse esitaja järeldus, et see viitab vastustaja

erapoolikusele. Samuti ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et maavara kaevandamise luba on

antud ebaselgele alale, kuivõrd aruande koostamise aluseks on koguaeg olnud ruumiliselt sama ala,

nagu eelnevalt toodud.

103. Vastustaja kinnitab, et haldusmenetluse toimikule lisatud KMH aruanne on sama dokument, mis

Villu Reiljani 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiideti. Vastustaja ei nõustu kaebuse

esitaja seisukohaga, et KMH aruande heakskiitmine on haldusaktina tühine. KMH aruande

heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS § 18 lg 1 kohaselt teostas keskkonnaminister järelevalvet

keskkonnamõju hindamise üle KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatud asjaoludel ja keskkonnateenistus

muudel juhtudel, kusjuures järelevalve hõlmas KeHAS § 18 lg 2 p-i 4 alusel KMH aruande

heakskiitmist. KeHAS § 12 lg 3 nägi ette, et kui keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda,

piiriveekogule või merele või olla piiriülene, suunab keskkonnateenistus keskkonnamõju hindamise

programmi koos oma seisukohaga kahe nädala jooksul edasi Keskkonnaministeeriumile ja

informeerib sellest arendajat. Kuna järelevalve teostaja üle tuli otsustada juba menetluse algetapis,

siis lähtuti ettevaatusprintsiibist, kuna mis tahes mõju naabermaakondadele või merele selles etapis

veel välistada ei saanud. Hilisema menetluse käigus sellise mõju tuvastamine või selle

mittetuvastamine ei välistanud aga KeHAS-i kohaselt keskkonnaministri pädevust KMH aruanne

heaks kiita.

104. Kaevandamise tehnoloogilise lahenduse kontekstis märgib vastustaja, et tehnoloogilised

lahendused põlevkivi kaevandamisel on teada tänu pikaajalisele kogemusele teistes analoogilistes

tingimustes töötavatele karjääridele nagu on ka välja toodud KMH aruande peatükis 5.

Kaevandamise tehnoloogilised detailid ja lõplikud kaevandamise tingimused selguvad siiski enamasti

alles kaevandamise käigus, mistõttu KMH aruandes saabki reeglina vaid piirduda alternatiivsete

võimaluste ja nende kirjelduse väljatoomisega nagu on piisavalt põhjalikult tehtud KMH aruande 5.

peatükis.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

105. KKT poolse maavara kaevandamise loa menetluse imperatiivseks eelduseks on KeHJS § 11 lg

3 kohaselt KMH läbiviimine. KeHJS § 11 lg 6 sätestatud aeg – 4 aastat ei kohaldu juhtudele, kus

KMH läbiviimine on imperatiivne, s.o KeHJS § 11 lg 3 sätestatule. Ka Ringkonnakohtu määrustes on

leitud et kaebuse esitaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata,

tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel. Seega on kaebuses toodud väited uue KMH läbiviimise

vajalikkuse osas põhjendamatud ning ei ole kooskõlas vastavate õigusnormidega. Eeltoodut

arvestades jääb arusaamatuks ka kaebuses toodud seisukoht selles osas, et just uue kaevandamisloa

menetluse tõttu algatas vastustaja KeHJS § 11 lg 6 kehtetuks tunnistamise ning KeHJS § 11

täiendamise lg-ga 7¹, teenides sellega KKT erahuvisid. Eelnevat arvestades on põhjendamatu ka

kaebuse esitaja alternatiivselt esitatud taotlus tunnistada KeHJS § 11 lg 6 ning KeHJS § 11 lg 7¹

põhiseadusega vastuolus olevaks.

106. Kolmas isik ei nõustu kaebuses toodud seisukohtadega, et uue KMH läbiviimine on vajalik,

kuivõrd uues kaevandamisloas puuduvad mistahes tingimused kaebuse esitaja kinnistute kaitseks

ning et KMH läbiviimisel ei ole hinnatud osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, muuhulgas

mõju karjäärialale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele, samuti on hindamata kaevandamise

mõju loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele. KMH aruande punktis 6 on käsitletud

põlevkivi kaevandamisest ja sellega kaasnevatest tegevustest (sh alternatiivsetest) tulenevaid

võimalikke keskkonnamõjusid – kaevandamise mõju põhja- ja pinnaveetasemele (sh piirkonna

kaevudele ja Uljaste järvele) ja kvaliteedile (p 6.1). Punktis 6.2 on käsitletud tootmisprotsessidest (sh

alternatiivsetest) ja transpordist põhjustatud müra, vibratsiooni ja tolmu emissiooni, selle vastavust

normidele (näiteks looduslikud tõkked, rajatavad tõkked, niisutamine, tolmuärastusseadmete

kasutamine), muuhulgas tuleneb, et „kui karjääri lõunapiiril, kus katend on paksem ja kivimid

tugevamad, ei saa kasutada mehaanilist kobestamist ja lõhketööde mõju ei saa tehniliselt vähendada

lubatavatesse piiridesse lähedalasuvate elamute suhtes, siis tuleb kaaluda selle ala kaevandamata

jätmist“. Punktis 6.3 on analüüsitud võimalikke jäätmeid seoses põlevkivi kaevandamisega, nende

kogust ja iseloomu ning sellest tulenevat mõju. Punktis 6.4 on, käsitletud loodusressursside

otstarbekat kasutamist – „avakaevandamisega on põlevkivi kaod kõige väiksemad. Seega võib

eeldada selle kaevise minimaalset raiskamist. Siiski võib vaadeldaval mäeeraldisel tekkida olukord,

kus kaevandaja ei saa kokkuleppele maaomanikuga. Karjääriväljale võivad tekkida nn

„kaevandamata saared“, mille väiksed mõõdud ei ajenda nende kaevandamist ka kauges tulevikus.

Seega oleks tegu kadudega. Sellise olukorra tekkimine mäeeraldisel on ebasoovitav“. Samas ei saa

asuda seisukohale, et ebasoovitav tähendab vaieldamatult loodusressursside raiskamist. KMH

aruandes leitakse küll, et mäeeraldisel asuvad majapidamised tuleks likvideerida ja kompenseerida

(lk 29, lk 36, lk 43), kuid seda kaevise säästlikuma kasutamise eesmärgil ja põhjusel, et

„majapidamise alla jäävad tervikud peaksid kaitsma mitte üksnes elumaja, vaid ka abihooneid,

aiamaad ja rajatisi“. Aruandes on märgitud, et mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle

majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil. Neil elanikel tuleb kas lahkuda oma elukohast või

taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal

(lk 40). KMH aruandest – võrdlustabel 7.4 (lk 47) nähtub, et mäetööde mõju pinna- ja põhjaveele,

müra ja tolmu emissioon ning põhjalik maastiku ja maapinna muudatus toimuvad kõikide tegevuste

puhul, sh nn põhitegevuste alternatiivide puhul. Teatud eelis on mäetööde liikumisel idast läände,

arvestades veekõrvalduse mõju Uljaste järvele. Lähtudes ettevaatusprintsiibist, jõuab tööde käigus

läbi seire selgusele selle mõju tegelikus suuruses ja võimalikes leevendusmeetmetes. Ka Käskkirja nr

165 punktist 3.4.9 tuleneb selgelt „loa eritingimuste kehtestamisel ongi muuhulgas lähtutud ka

ettevaatusprintsiibist ning sätestatud on ulatuslikud seiremeetmed. Kui seire tulemusena selgub

vajadus kehtestada täiendavaid nõudeid, on võimalik kaevandamisluba muuta ja kehtestada

täiendavaid tingimusi“. KMH aruande punkt 8 sätestab keskkonnaseisundi jälgimise vajalikkuse ja

suunad, sh veeproovide võtmise, mürataseme kontrollimise, sageduse, õhus tolmu sisalduse

vastavuse kontrollimise välisõhu saastetaseme piirväärtusele, selle sageduse, vastavate andmete

säilitamise kohustuse.

107. Kolmas isik selgitab täiendavalt, et kuigi Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri KMH aruande

koostamisel lähtuti olukorrast, kus eeldati kogu mäeeraldise hõivamist, s.t et mäeeraldisele jäävad

hooned likvideeritakse, viitab KMH aruanne asjaolule, et kui mäeeraldisele jäävad elamud alles,

tuleb kaevandamise projektis leida nendele lahendus (köide I, ptk 6.7, lk 40). Kaevandamisprojekti

koostamise hetkel oli selge, et kaevandamistööde alguseks ei ole maaküsimused lahendatud ning

tuleb leida erilahendused. Seda ka kaevandamisprojektis tehti (müratõke, teede niisutamine jne).

Kuna selliste objektide puhul eeldatakse kaevandamistööde pikkuseks kümneid aastaid, mille jooksul

võib (kuigi ei peaks enam) olukord mäeeraldisel ja selle lähiümbruses muutuda, siis detailsemalt

käsitletakse iga-aastaseid planeeringuid ja probleeme mäetööde arengukavas. Ka kõnealuse

mäeeraldise puhul koostatakse mäetööde arengukava iga aasta kohta, millises määratakse aastane

kaevetööde ulatus ja sellega tekkida võivad probleemid ja lahendused. Vajadusel tehakse

eriprojektid. Seda omakorda arvestab seirekava, mis teeb vastavad korrektuurid konkreetseid objekte

ja hetke situatsiooni arvestades. Arvestades kaevandamistööde eripära, on tavapärane, et reaalne

olukord selgub kaevandamistööde käigus, mil alustatakse kohe ka vastava seirega, olgu see siis müra,

tolmu, maavõngete või muu füüsikalise teguri mõõtmine. Vastavalt saadud tulemusele täiendatakse

vajadusel leevendusmeetmeid, leitakse kompromiss, näiteks ümberkolimine või kompensatsioon või

peatatakse mõjualas kaevandamine.

Lisaks sisalduvad KMH aruandes mitmed kaardimaterjalid/joonised, millistest tulenevad samuti

oodatavad, kaevandamise järgsed mõjud ümbritsevatele kinnistutele, sh soovitatavad kaitsemeetmed.

Lisaks on KMH aruande II köites keskkonnamõju hindamise läbiviinud Steigeri vastused erinevate

isikute poolt tõstatatud probleemidele, küsimustele seonduvalt keskkonnamõju hindamisega, mille

punkti 1.3 kohaselt ei ole otstarbekas selle töö raames hinnata otseselt mõjusid iga majapidamise

suhtes eraldi, kuna ei ole teada, kellega neist jõuab arendaja maakasutusõiguse osas kokkuleppele ja

kellega mitte. Aruandele lisatud joonistel on näidatud erinevate kaevandamisega kaasnevate mõjude

raadiused. Sellest lähtudes saab projekteerida mäetöid iga konkreetse majapidamise või kinnistu

piirkonnas eraldi. On ilmselge, et arendaja peab tagama kogu karjääri töötamise ajal nii selle

naabrusesse kui karjääriväljale jäävatele elanikele vastuvõetavad tingimused. Enne uue

kaevandamisloa väljaandmist pöördus vastustaja täiendavalt KMH aruande koostanud Steigeri poole

ning palus selgitada mõjusid kaevandamisalaga piirnevatele kinnistutele, vastavaid selgitusi on

kajastatud Käskkirjas nr 165.

108. Täiendavalt KMH aruandes sätestatule on uue kaevandamisloa punktis 9 sätestanud 25

täiendavat kohustuslikku tingimust, tagamaks kaevandamisega mittenõustunud mäeeraldisel asuvate

kinnisasjade omanike huvide kaitset (mh teede rajamise, metsa langetamise, müra ja tolmu leviku

tõkestamise kohta, eritingimused ja –toimingud lõhketöödeks, müra- ja veetaseme mõõtmiseks,

veevarustuse kaitseks, rikutud ala korrastamiseks) (samad eritingimused sisalduvad Käskkirja nr 165

p-des 4.2.8.1 kuni 4.2.8.25). Steigeri poolt kaevandamise projektist tulenevad lisaks

kaevandamisloas (p-des 9 kuni 25) toodud meetmetele täiendavad meetmed võimalike kahjulike

mõjude minimaliseerimiseks ja täiendavad vastavate abinõude kirjeldused (sh tolmu ja müra leviku

leevendusmeetmed). Samuti tuleneb kaevandamise projektist meetmete kirjeldus, milliseid

rakendatakse karjääriga piirnevate maaüksuste stabiilsuse tagamiseks (barjäärtervikud).

109. Kolmanda isiku esitatud Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktori, professor I.Valgma

24.03.2011 arvamusest tuleneb, et kui mäeeraldisel asuvate kinnistute piiri äärde jäetakse

kaevandamise projektis ettenähtud barjäärtervikud, on mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutus

tagatud. Samuti tuleneb kolmanda isiku esitatud AS Maves 27.12.2010. eksperthinnangust Põhja-

Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust

metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127) (koostatud hüdrogeoloogide I.Tamme ning

M.Metsuri poolt) üheselt, et vaadeldaval alal (mäeeraldisel) tervikuna on tõenäoline

põllumajandusmaa keskmiste kasutusomaduste jäämine samaks või mõningane paranemine

tulenevalt põlevkivi kaevandamise kuivendavast toimest. Aastatel 2011-2012 kaevandatava Põhja-

Kiviõli II põlevkivikarjääri kuivenduse mõju metsa praeguseid kasvutingimusi ei halvenda,

tõenäoline on metsamaa kasutusomaduste mõningane paranemine johtuvalt karjääri kuivendavast

toimest liigniisketel aladel.

110. Kolmandal isikul on põhjendatud kahtlus selles, kas kaebuse esitaja reaalselt kinnistuid

kasutab. Kinnistute reaalne kasutamine kaebaja poolt ei ole tõendamist leidnud. Isegi kui lähtuda

kaebuse esitaja väidetest, et ta kasutab kinnistuid põllumaadena, on metsa- ja põllumaadele avalduva

mõju osas piisavad uuringud (näiteks AS Maves poolt) läbiviidud, millistest nähtub, et

kaevandamisega ei kaasne negatiivset mõju maaharimisele, metsakasvatamisele, pigem vastupidi.

Lisaks on kaevandamise projektis sedastatud detailselt, millised peavad olema barjäärtervikud

varisemisohu vältimiseks.

111. Kaebuse esitaja pole esitanud muid tõendeid kui OÜ Hendrikson & Ko 2009 arvamuse, millises

üldsõnaliselt ja järelduse kujunemise käiku näitamata tõdetakse, et kaevandamistööde käigus

veetaseme alandamine võib mõjutada põllu- ja metsamaa kinnistuid. Vastav arvamus on antud

23.10.2009 s.o enam kui aasta enne uue kaevandamisloa väljastamist ning kaevandamise projekti

koostamist. Arvamusele on alla kirjutanud Heiki Kalle, kellel puudub geoloogia-alane pädevus.

Avamuse punkti 1 kohaselt on arvamus antud esitamiseks Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-

08-2593, millist haldusasja käesoleval ajal enam kohtumenetluses ei ole, puuduvad viited sellele, et

OÜ Hendrikson & Ko peaks enda poolt peaaegu kaks aastat tagasi koostatud arvamust pädevaks ka

käesolevas kohtuvaidluses, arvestades muuhulgas oluliselt täiendatud kaevandamisluba, täiendavalt

selgitatud asjaolusid, esitatud tõendeid. Nii KKT kui ka Kekskonnaministeerium on esitanud

vastupidised tõendid, millised on koostatud hiljuti ning vastava ala ekspertide poolt (AS Maves

arvamus, väljavõtted kaevandamise projektist, Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktori,

professor I.Valgma 24.03.2011 arvamus). Keskkonnaministeerium on esitanud keskkonnaeksperdi,

juhtivgeoloogi V. Peterselli ning Eesti Geoloogiakeskuse juhatuse liikme A.Pajupuu arvamuse, mis

ei kirjelda kahjulikke tagajärgi, milliseid on esile toonud kaebuse esitaja.

112. Eeltoodust johtuvalt saab asuda seisukohale, et kaebuses esitatud väited KMH vajalikkuse osas

on paljasõnalised ja tõendamata, samuti õigusnormiga mitte kooskõlas olevad. Riigikohtu lahendist

kohtuasjas nr 3-3-1-86-06 tuleneb, et olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on

määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest, kui menetlus on läbi viidud ettenähtud

korras, saab eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust. Käesoleval juhul on läbiviidud menetlus

olnud pikk ja põhjalik, kõiki kaebuse esitaja vastuväiteid kaevandamisele on Uues Kaevandamisloas

käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi kasutades. Eeltoodust johtuvalt on põhjendamatud ja

tõendamata kaebuse esitaja väited seonduvalt KMH ning KMH aruandega.

113. Kaebuse esitaja leiab, et KKT raiskab maavara, kuivõrd KKT-l ei ole võimalik kaevandada

kogu mäeeraldise ulatuses. Kuna kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks vastavat väidet tõendada,

tuleb see jätta tähelepanuta.

114. Kolmas isik leiab, et temale uue kaevandusloa väljaandmisel ei esinenud ühtegi MaaPS §-s 34

lg 1 sätestatud kaevandmisloa andmisest keeldumise alust, sh ei ole mäeeraldisel kaevandamine

vastuolus riiklike huvidega (p 14). Riigikogus 21.10.2008 kinnitatud Põlevkivi kasutamise riiklikust

arengukavast 2008-2015 tuleneb, et „23. detsembril 2004 Riigikogus vastu võetud maapõueseadus

jõustus 1. aprillil 2005. Ainult sellest seadusest lähtudes ei ole võimalik efektiivselt põlevkivi

kasutamist riiklikult suunata, kuigi seaduse § 34 lõike 1 punkt 14 sätestab kaevandamisloa andmisest

keeldumise, kui „kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega“. Riigi huvi ei olnud seni kindlalt

määratletud. Põlevkivi arengukavas on määratletud riigi huvi põlevkiviressursi kasutamisel, mis

vajab seadusandja heakskiitu. Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja

soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja

töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid

loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikse negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et

põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng“.

Vastavale dokumendile on tehtud viide ka Käskkirja p 3.6.5. Eeltoodust tuleneb, et KKT-le Uue

Kaevandamisloa väljastamine ning selle alusel mäeeraldisel kaevandamine ei ole vastuolus riigi

huvidega.

115. Ebaõige ning eksitav on ka kaebuse esitaja väide selle kohta, et uue kaevandusloa väljaandmisel

on rikutud MaaPS § 35 lg 2 p 8, s.o kaevandamisloas puuduvad nõuded, mis seatakse maapõue kaitse

ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale

kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kolmas isik on juba eelnevalt märkinud, et

uut kaevandusluba välja andes arvestas vastustaja puudustega, millistele osundati eelnevas

kohtumenetluses seoses Kaevandusloaga I, samuti analüüsiti läbi kõik avaliku väljapaneku ja avaliku

arutelu käigus esitatud ettepanekud ja seisukohad ning kajastati koos ministeeriumipoolsete

seisukohtadega ka uues kaevandamisloas.

116. Kaebuse esitaja arvates on KKT-l Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel kaevandamata suures mahus

põlevkivivarusid, millist väidet soovib kaebuse esitaja fotodega tõendada. On ilmne, et fotod ei saa

tõendada kaevandamata põlevkivi jääki. Kaebusest tuleneb, et KKT-l on olemas ca 1,5 miljonit tonni

põlevkivi, millist kaebuse esitaja seisukoha kohaselt on võimalik kasutada õlitootmises. Kaebuse

esitaja tugineb oma vastavasisulises väites tehnoloogiainsener K.Trofimenko 19.10.2010

arvamusloole ajalehes Põhjarannik. Kolmas isik on seisukohal, et vastav ajalehe väljatrükk ei tõenda

kaebuse esitaja poolt väidetut – tegemist on ühe isiku subjektiivse arvamuslooga meediaväljaandes.

Lisaks on 02.11.2010 ajalehes Põhjarannik avaldatud Viru Keemia Grupp AS arendusdirektor Jaanus

Purga (vastu-)arvamus, millise kohaselt „Erinevalt 19. oktoobri Põhjarannikus Konstantin

Trofimenko kirjutatust julgeb allakirjutanu oma teadmiste põhjal väita, et ei Venemaal,

Prantsusmaal, Ukrainas ega Saksamaal ei ole ühtegi tehast, kus põlevkivi briketeeritakse./.../Igal

juhul pole ettevõtjate juhmus ja pahatahtlikkus peamiseks põhjuseks, miks Eestis põlevkivi praegu ei

briketeerita, nagu võib järeldada sellest artiklist. Nimelt sisaldab Austraalia põlevkivi mineraalosa –

erinevalt Eesti ja näiteks Colorado põlevkivist – piisavas koguses savimineraale, mis

kompakteeruvad pressimisel ka orgaaniliste sideaineteta hästi ning moodustavad struktuuri, mis

termilise töötlemise käigus õlitootmisel ei lagune. Lihtsamalt öeldes ei pudene retordis peenikeseks

puruks laiali. Eesti põlevkiviga on nii Tallinna tehnikaülikoolis kui mujal läbi viidud hulgaliselt

katseid, kuid praeguseks head lahendust veel ei ole./.../“. Keemiateaduste kandidaadi Phd Oleg

Jefimovi ja majandusteaduste kandidaadi, vanemteadur Phd Nikolai Kutašovi poolt antud arvamuse

kohaselt on briketi valmistamine edaspidiseks ümbertöötlemiseks tükkpõlevkivi töötlemiseks

mõeldud gaasigeneraatoriteks, millised on kasutusel KKT-s, OÜ-s, VKG Oil AS-s, ZAP-s „SPZ

Slantsõ“ (Venemaa) märksa keerulisem kui briketi valmistamise töötlemiseks tunnelahjudes, kuivõrd

gaasigeneraatorites kasutataval briketil peavad olema kindlate näitajatega omadused (paindetugevus,

surutugevus loomuliku niiskuse juures, purunemiskindlus kukkumisel). Arvamuse kohaselt

„põlevkivibriketi valmistajate põhieesmärgiks on briketi mehaaniline tugevus ja kuumakindlus ning

samas brikett peab olema poorne, et võimaldada väljapääs süsivesinike aurudele. Käesoleval ajal

peenpõlevkivi – kukersiidi briketeerimisega tegelevad OAO „Leningradslanets“ (Venemaa),

Maschienfabrik Köppern GmbH (Sakasamaa), Altan Makina (Türgi), Euragglo S.A.S ja Sahut

Coureur S.A (Prantsusmaa), ZAO „Spaidermaš“ (Venemaa) ja Lefthander OÜ (Eesti) spetsialistid.

Suuremat edu briketeerimise küsimustes on saavutanud OAO „Lenigradslanets“ (Venemaa). Sellel

ettevõttel õnnestus saada vajalike parameetritega brikett vibratsioonipressimise teel, kuid vaatamata

headele näitajatele, protsessi rakendamine tootmisesse on edasi lükatud majanduslikel põhjustel:

äärmiselt madal tööviljakus, mis on tingitud seadme madala tootlikkusega ja käsitsitöö suure osaga

briketi tootmisel; suured energiakulud; suured laoruumide pinnad, kus valmistoodang peab rohkem

kui 10 ööpäeva läbima nn valmimise protsessi. Eesti ettevõte Lefthander OÜ valmistas

põlevkivibriketti oma patenteeritud tehnoloogia järgi. Kuid antud tehnoloogia alusel saadud briketti

ei saa kasutada termilisel töötlemisel gaasigeneraatorites, kuna kuumenemisel üle 250°C selline

brikett laguneb tuhaks, kuid pürolüüsi normaalse protsessi kulgemiseks brikett peab säilitama oma

geomeetrilised mõõdud temperatuuril kuni 500°C. ZAO-l Spaidermaš, Venemaa suurimal

pressimise ja briketeerimise tehnoloogia arendajal, ei õnnestunud välja töötada põlevkivi

briketeerimise tehnoloogiat, kuna nende poolt väljatöötatud seadmel on väga suur metalli kulumine,

mida põhjustab kvartsi ja korundi olemasolu põlevkivi mineraalosas. Mõningat edu briketeerimise

tehnoloogia väljatöötamisel on saavutanud ka türgi ettevõte Altan Makina, saksa Maschinenfabrik

Köppern GmbH ning prantsuse ettevõtted Euragglo S.A.S ja Sahut Conreur S.A. Nimetatud

ettevõtete tehnoloogiate kasutuselevõtmine ei ole võimalik järgmistel põhjustel: suured

tootmiskulutused; kallis tooraine: brikettide tootmiseks kasutatavad sideained nagu sünteetilised

vaigud, vedelklaas jne mahus kuni 20% kaalust. Sellest tulenevalt põlevkivibriketi hind ületab

mitmekordselt tehnoloogilise põlevkivi hinda, mis teeb ebaotstarbekaks briketi termilise töötlemise

gaasigeneraatorites põlevkiviõli saamiseks. Niisiis, käesolevaks hetkeks ei ole veel väljatöötatud

tehnoloogiat põlevkivibriketi tootmiseks, mida saaks rakendada tootmisesse.“ Eeltoodust johtuvalt on

ilmne, et kaebuses toodud väited selle kohta, et KKT ei kasuta kolmanda sordi põlevkivi selle

kasutamisvõimalustest lähtuvalt ning raiskab seeläbi maavara, on ainetud ning asjatundmatud. KKT

selgitab, et ettevõttel nagu ka teistel Eestis põlevkivi töötlemisega tegelevatel ettevõtetel, puuduvad

tehnilised võimalused töödelda kolmanda sordi põlevkivi ümber teise sordi põlevkiviks ning seeläbi

toota põlevkiviõli ka kolmanda sordi põlevkivist. Vaatamata raskustele, on KKT teadus-uurimisrühm

koos teiste teadlaste ning inseneridega hakanud otsima põlevkivi briketeerimiseks rentaablit

tehnoloogiat. 2009.a on KKT sõlminud lepingu peenpõlevkivi aglomeratsiooniga seotud

rakenduslike katse-eksperimentaaluurimistööde teostamiseks, positiivset tulemust veel saavutatud ei

ole, kuid KKT jätkab vastuvõetava tehnoloogia otsimist koostöös prantsuse ning vene teadlastega,

samuti tehakse koostööd TTÜ Virumaa Kolledži laboriga. Vajalike positiivsete tulemuste

saavutamise aega on käesoleval hetkel raske prognoosida. Vastavat teemat on käsitletud ka Käskkirja

nr 165 punktis 3.6.6.5, millise kohaselt „Seni läbiviidud katsed põlevkivi brikettimiseks Eestis on

olnud edutud ja põlevkivi töötlejad (sh KKT) tegelevad endiselt lahenduste otsimisega“.

117. Keskkonnaministeerium on pidanud tõepärasteks KKT väiteid, et viimase käsutuses olevad

põlevkivivarud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris on ammendumas või juba peaaegu ammendunud.

Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris, kus KKT siiani kaevandas, oli jääkvaru suurus 2009.aasta lõpuks

Eesti Vabariigi maavaravarude koondbilansi andmetel 1287,4 tuhat tonni. 2010.aasta Eesti Vabariigi

maavaravarude koondbilansi andmetel on vastava tarbevaru suuruseks 2010.aasta lõpus 315,2 tuhat

tonni. Vastavalt 2010.a aasta koondbilansi seletuskirjale (lk 10) kaevandas KKT Ida-Virumaal Põhja-

Kiviõli uuringuväljal Põhja-Kiviõli põlevkivikarjäärist 885,0 tuhat tonni põlevkivi, kaod moodustasid

69,5 tuhat tonni (7,9 %). Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandmisluba tühistati ja Põhja-Kiviõli

põlevkivikarjäär laienes reservvarule. Lisaks täpsustati varasemate uuringuaruannete alusel arvutatud

varu kogust, sh tarbevaru kogus vähenes Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri piires varu ümberhindamise

tulemusena ning reservvaru kogus vähenes väljaspool mäeeraldisi seoses 2009.aasta bilansikande

parandamisega. Seisuga 31.07.2011 on Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääri bilansiline jääkvaru 202

tuhat tonni, millest reaalselt kaevandatavat varu on ca 19 tuhat tonni – erinevus bilansilise ja reaalselt

kaevandatava jääkvaru kogustes on tingitud sellest, et valdav osa varust asub rikke aladel, ca 145

tuhat tonni. Käesoleval ajal ei ole veel rikete aladel paiknevat varu ümber hinnatud

kasutamiskõlbmatuks varuks. Ülejäänud 42 tuhat tonni varu on mäeeraldise piirialadel

nõlvatervikutes, et tagada külgnevate kinnistute stabiilsus.

118. Kaebuse esitaja viitab oma väidetes KKT poolt eksitava teabe andmise osas KKT tegevusele

seoses kaevandamisloa KMIN-045 laiendamise taotlusega, millisest KKT 18.10.2010 avaldusega

loobus. Nimetatud väidet kajastab vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.5. Kolmas isik selgitab,

et tegemist oli põhjendatud ja õiguspärase loobumisega. 06.10.2010 Kiviõlis toimunud Põhja-Kiviõli

põlevkivikarjääri mäeeraldise ülevaatuse ja põlevkivi jääkvaru hinnangu protokollist tuleneb

seonduvalt kaevandamise loaga KMIN-045, et põlevkivivaru ei ole kaevandamisväärne.

119. MaaPS § 48 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik on kohustatud maavaravaru

kaevandamisega rikutud maa korrastama korrastamisprojekti alusel ning lõike 8 kohaselt tuleb

maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastada enne kaevandamisloa kehtivuse lõppemist.

Käesoleval juhul lõpeb kaevandamisluba KMIN-045 18.07.2028 mistõttu on äärmiselt ennatlik ning

põhjendamatu väita, et KKT rikub maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastamise

kohustust. Samas täidab KKT MaaPS-st tulenevat kohustust esitada maavaravaru kaevandamisega

maa rikkumise ja korrastamise kohta iga-aastaselt aruannet (MaaPS § 48 lg 3), lubatud on esitada ka

nn 0-aruanne. KKT-le ei ole tehtud ühtegi ettekirjutust korrastamiskohustusega seonduvalt, samuti ei

ole kohaldatud sunnivahendeid MaaPS alusel, mistõttu on kaebuse esitaja väited KKT väidetavate

rikkumiste kohta rikutud maa korrastamisel, pahatahtlikud ning paljasõnalised. Vastavasisulist

kaebuse esitaja väidet on analüüsinud ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.1.

120. Kaebuse esitaja leiab, et KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid,

esitades mahakandmiseks põlevkivi, mis on juba puistangutesse ammutatud, samuti tegelikult

kaevandatav. Vastavasisulist väidet on analüüsitud Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.2.

Keskkonnainspektsiooni 23.03.2010 objekti kontrollimise protokolli nr 1003304 kohaselt on läbi

viidud KKT maavara kaevandamisloa KMIN-045 plaaniline kontroll ning kontrollimisel on

arvestatud kaebuse esitaja esindaja 17.02.2010 Riigikontrollile esitatud avaldusega, millise väidetel

ei ole KKT kajastanud õigesti põlevkivivarujääki Põhja-Kiviõli karjääris. Vastava kontrolli tulemusel

ei tuvastatud eelviidatud rikkumist põlevkivivarujääkide deklareerimisel Keskkonnainspektsiooni Ida

regiooni 02.09.2010 objekti kontrollimise protokollist nr 1007909, milline kontroll viidi läbi

seonduvalt N.Reismani esindaja vandeadvokaat E.Kergandbergi 04.06.2010 avaldusega seonduvalt

KKT poolt põlevkivi mahakandmisega Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääris tuleneb, et avalduses toodud

väited, et proovivõtukohtades on varu varasemalt põhjendamatult mahakantud, ei leidnud kinnitust.

Kolmas isik leiab, et olukorras, millises KKT suhtes ei ole vastavate, väidetavate

avalduste/pöördumiste alusel alustatud seaduses sätestatud järelevalvemenetlusi, on pädevad

riigiasutused järelikult veendunud, et vastavaid rikkumisi kolmanda isiku tegevuses ei esine ning

kaebuse esitaja vastupidised väited on ainetud ning kantud ilmselgest soovist näidata KKT-d

kohtumenetluses võimalikult halvas valguses.

121. Kaebuse kohaselt ladestab KKT tegutseva karjääri alal jäätmeid ning rikub veekaitse- ja

mullakaitsenõudeid, millise väite kohta on kaebuse esitaja esitanud Läti Ülikooli geoloogiaprofessor

V.Seglinši arvamused (26.10.2009 ning 03.02.2010), millistes leitakse, et kaevandamistegevus on

vastuolus Euroopa Liidu keskkonnakaitsealase seadusandlusega. Vastavad arvamused on antud

poolteist aastat kuni kaks aastat tagasi ning kaebuse esitaja esindaja poolt olid arvamuse andmiseks

esitatud järgmised algmaterjalid – fotod (puudub teave, kelle poolt, millal, kus tehtud), eelnevad

kaeveload, kinnistute paiknemise plaan karjäärialal. KKT-le teadaolevalt ei ole professor V.Seglinš

Põhja-Kiviõli

kaevandamisaladel

viibinud,

temale

ei

ole

esitatud

KMH

aruannet,

kaevandamisprojekti, uut kaevandusluba, samuti on tegemist Läti Vabariigi, mitte Eesti Vabariigi

teadlasega, kes ei ole ja ei saagi olla kursis kohalike oludega.

122. Kaebuses märgitud alustatud väärteomenetluse osas selgitab kolmas isik, et

Keskkonnainspektsiooni Ida Regiooni poolt 11.05.2011 koostatud väärteomenetluse lõpetamise

määruse (väärteomenetlus taaskord alustatud kaebuse esitajat esindava advokaadibüroo avalduse

põhjal) kohaselt ei saa KKT-le jäätmeseaduse § 120 lg 2 kvalifitseeritavat tegu (juriidilise isiku poolt

jäätmete tekke vältimise või jäätmehoolduse nõuete rikkumine või jäätmete ladestamine väljaspool

jäätmekäitluskohta) ette heita, kuivõrd KKT tegevuses puuduvad väärteo tunnused. Kaebuse kohaselt

määras Keskkonnainspektsioon 2010.a novembris väärteokorras KKT-le trahvi välisõhu kaitse

nõuete rikkumise eest. Viru Maakohtu 11.03.2011 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-10-4210 tühistati

Keskkonnainspektsiooni poolt KKT osas 04.11.2010 tehtud väärteootsus nr 03020910 ning lõpetati

väärteomenetlus väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohtuotsuse kohaselt ei ole KKT rikkunud

välisõhu kaitse nõudeid. Samuti nähtub Karistusregistri teatisest, et KKT-l puuduvad mistahes

väärteokaristused. Täiendavalt esitab KKT ka Tehnilise Järelevalve Ameti poolt 29.11.2010

koostatud järelevalveakti nr 6-1/10/0127-034, millisest tuleneb, et kontrolli käigus, millisel kontrolliti

KKT poolt koostatud kohustuslikku dokumentatsiooni, karjääri ning seal teostavate tööde vastavust

õigusaktidele, puudusi ei avastatud.

123. Kolmas isik on täitnud kohalikele elanikele antud lubadused rajada kaevud (Põhja-Kiviõli I

mäeeraldisel). Kolmas isik on tellinud puurkaevu K-6-10 projekti (26.08.2009) asukohaga Ida-Viru

maakond, Sonda vald, Allika maaüksus ja rajanud oma kulul kõnealuse projekti alusel 2010.aastal

Allika maaüksusele puurkaevu, millist saab kasutada 10 majapidamist. KKT rajas ka Ida-Virumaa

Sonda vald, Satsu küla, Pendi ja Sonda-Satsu T13201-II kinnistute vahelisele alale puurkaevu oma

kulul, ehitas välja trassi, seda puurkaevu kasutab 4 majapidamist.

124. Kaebuse esitaja leiab, et probleemne on ka KKT tehase korstnast tuleneva must suits. Kaebuse

esitaja on lisanud kõnealusest suitsust tehtud fotod ning 01.02.2010 Tallinna Tehnikaülikooli

Soojustehnika Instituudi professori A.Otsa arvamuse, milline on antud enam kui poolteist aastat

tagasi. Vastav arvamus on antud üksnes kaebuse esitaja lepingulise esindaja poolt saadetud 11 foto

visuaalse vaatluse põhjal. Puudub teave, millal on fotod tehtud, fotode tegemise tingimused, samuti

eksisteerib võimalus, et fotodega on manipuleeritud. Ka professor A.Ots ise möönab 01.02.2010

antud arvamuses, et vajalik oleks mõõtmiste läbiviimine, tehnoloogiliste skeemidega tutvumine,

heitmete koosseisu tuvastamine. Vastused on antud tõenäolises vormis, midagi kindlat professor

A.Ots oma arvamuses ei väida. Vastupidiselt kaebuses väidetule, ei ole tegemist ekspertarvamusega.

Vastustaja on Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.4 vastavat kaebuse esitaja poolt tõstatatud probleemi

analüüsinud ning teinud seejuures viite KKT poolt Keskkonnaametile 01.11.2010 esitatud

kompleksloa muutmistaotlusele, millises KKT teavitab, et ettevõte on võtnud vastu otsuse loobuda

fuusside põletamisest. Lisaks tuleneb eelviidatud käskkirja punktist, et tahke soojuskandja seadmele

on paigaldatud filter 2010.a septembris, samuti tegeleb KKT soojuselektrijaama katelde

väljavahetamisega, remondiga, seadmete uuendamisega (vastav asjaolu on tuvastatud ka

Keskkonnaameti 19.11.2010 kontrolli käigus), milline aitab vähendada tahkete osakeste ning tahma

heitkogust.

125. Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaanilt nähtub, et kaeveala asub Eesti Vabariigile

kuuluval 141,92 ha suurusel Rahe kinnistul (75101:002:0109). Kaevealaga piirneb viidatud perioodil

ka Eesti Vabariigile kuuluv Viirpuu kinnistu (75101:002:0083), milline on 2005.aastal koormatud

15-aastase tähtajaga kasutusvaldusega K.T.i kasuks – Viirpuu kinnistust piirneb kaevealaga vastavalt

Plaanile ca 120 m. Kuid ka K.T.i kinnistu piiri eraldab kaevealast vähemalt 5 m laiune ala, millisel

asub vähemalt 1 m kõrgune muldvall ja see vall ei asu mitte kaebuse esitaja maal, vaid asub riigile

kuuluval maal või isiku maal, kes on lubanud kaevandamist. Lisaks on oluline rõhutada, et

kaevandamise üle teostavad riiklikku järelevalvet nii Keskkonnainspektsioon kui ka Tehnilise

Järelevalve Amet, samuti on maaomanike võimalike kahjunõuete esitamise kord õigusaktides

reguleeritud.

126. Kolmas isik rõhutab, et kaebaja on tema väidetavas kasutuses olevaid kinnistuid kasutama

asunud teadmises, et kinnistud asuvad mäeeraldisel. Kaebaja kasuks on 01.02.2006 seatud 15-

aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Eesti Vabariigi omandis olevale Neljaristi kinnistule

(katastritunnus 75101:002:0082) ning 07.11.2005 on seatud 15-aastase tähtajaga tasuline

kasutusvaldus

Eesti

Vabariigi

omandis

olevale

Viirpuu

kinnistule

(katastritunnus

75101:002:0083).Kaebaja tõenditest, millega ta soovib tõendada tegelemist nendel kinnistutel

põllumajandusliku tegevusega, on viimane koostatud seisuga 19.05.2009, mis ei tõenda, et kaebaja

tegeleb nimetatud kinnistutel käesoleva ajani põllumajandusega. Kolmas isik rõhutab, et isegi, kui

eeldada,

et

vastavatel

kinnistutel

tõepoolest

tegeletakse

põllumajandusega,

ei

muuda

kaevandamistegevus mäeeraldisel seda võimatuks, AS Maves poolt antud arvamuse kohaselt põllu-

ja metsamaade tingimused kaevandamise tulemusel ei halvene, võimalik on nende tingimuste

paranemine.

Kolmanda isiku 09.01.2012 seisukohad (III kd tl 144-152)

127.

21.12.2011

esitasid

kaebuse

esitaja

lepingulised

esindajad

34-lehekülje

pikkuse

menetlusdokumendi pealkirjastatud kui „kaebuse esitajate täiendavad seisukohad“, milline sisaldas

esmakordseid väiteid võrreldes 08.03.2011 kaebustega, samuti oli kõnealusele menetlusdokumendile

lisatud 22 erinevat lisa. Jääb arusaamatuks, millisel põhjusel on kaebuse esitaja soovinud sedavõrd

olulises osas esitatud kaebust täiendada. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja rikkus HMS §-s 6

sätestatud uurimisprintsiipi ning HMS §-s 4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH

aruande õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Kehtiv KeHJS ega kuni 03.04.2005 kehtinud

KeHAS ei sätesta/sätestanud keskkonnamõju hindamise uuendamist, mistõttu on kaebuse esitaja

vastavasisuline väide õiguslikult põhjendamatu. Kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud

volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (HMS § 4 lg 1), millist õigust

on vastustaja kaeveloa menetluses teostanud – kaeveloa menetluses on vastustaja viinud läbi kõik

vajalikud ning vastava haldusmenetluse alguses kehtinud õigusaktidega nõutud menetlustoimingud

(sh KMH) ning andnud nende alusel Käskkirja nr 165.

128. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse

ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Käesoleval juhul viidi KMH läbi

01.01.2001 jõustunud KeHAS alusel, milline on kehtetu alates 03.04.2005. Eeltoodust tulenevalt

kehtis keskkonnamõju hindamise algatamise ajal (12.02.2004) KeHAS. KeHAS § 1 lg 2 sätestas, et

käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid,

arvestades käesoleva seaduse erisusi. Riigikohus on lahendis kohtuasjades nr 3-3-1-15-06 ja nr 3-3-1-

30-00 sedastanud isiku õigust menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse

alusel. KKT-l oli õiguspärane ootus, et kaevandamisloa menetluses läbiviidud KMH jääb kehtima,

arvestades, et KMH oli läbiviidud vastavat valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel, samuti

arvestades, et seadus ei näe ette võimalust KMH uuendamiseks, ning ükski puudutatud isik ei

esitanud KMH menetluse ajal sellele vastuväiteid ega vaidlustanud seda. Samuti tuleneb Riigikohtu

lahendist kohtuasjas nr 3-3-1-86-06, et olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei

tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem.

Seega on ainetud kaebuse esitaja väited, milliste kohaselt on uue KMH aruande nõudmise kohustus

otsustajal lähtuvalt KeHJS §-st 2 (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise

hindamise eesmärk).

129. Ebaõige ning eksitav on kaebuse esitaja seisukoht, et ta ei ole saanud esitada KMH aruande osas

oma sisulisi argumente, kuna ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel

puudutatud kinnistute kasutaja. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-

08-2593 on tuvastatud, et KKT esitatud 13.01.2004 kaevandamisloa taotluse menetlusest pidi

kaebaja teadlik olema. Kõnealusel perioodil (2004.a, 2005.a) oli kaebaja Sonda vallavolikogu liige

ja oli seeläbi kursis kaeveloa menetlemisega, sh KMH-ga. Eeltoodust tulenevalt on ilmne ning

tõendatud, et kaebuse esitajal oli võimalik osaleda kaeveloa menetluses, sh esitada neid vastuväiteid

ja arvamusi KMH osas, milliseid on avaldatud 21.12.2011 menetlusdokumendis. Kolmandale isikule

teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja pöördunud KMH menetluse kestel ega kuni 21.12.2011

menetlusdokumendi saatmiseni selles toodud väidetega seonduvalt KMH puuduste kohta vastustaja

poole. Ka 2009.aasta lõpus/2010.aaasta alguses toimunud halduskohtumenetluses kohtuasjas nr 3-

08-2593 ei tõstatanud kaebuse esitaja, kes oli vastava kohtumenetluse pooleks, KMH-sse puutuvalt

probleeme, millistele on osundatud 21.12.2011 menetlusdokumendis. Vastupidi, viidatud

kohtumenetluses kaebuse esitaja möönis, et ta olid kaasatud keskkonnamõju hindamise menetlusse.

130. Kaebuse esitaja ei ole suutnud välja tuua, milline on tema arvates Direktiivist tulenev teave,

millist KMH ei sisalda ning milline tagajärg sellel on. Üldjuhul tuleb kaebuse esitamisel tugineda

siseriiklikule õigusele ning direktiividele tuginemine on lubatud vaid juhul, kui direktiivi ei ole

siseriiklikusse õigusesse tähtaegselt sisse viidud või on sisse viidud puudustega. Kaebuse esitaja ei

ole märkinud, milline direktiiv on nende arvates tähtaegselt ühtlustamata või millises osas on

siseriiklik õigus EL õigusega vastuolus. Kui kaebuse esitaja vastavaid asjaolusid välja ei too, on

direktiivile tuginemine lubamatu. Kõnealusest artiklist 5 ei tulene kohustust nõuda arendajalt

Direktiivi lisas III sätestatud täpsustatud teavet, vaid see on siseriikliku pädeva organi diskretsioon.

Seega ei saa käesoleval juhul rääkida vastuolust Direktiiviga. Kolmas isik märgib, et KMH sisaldab

juba Direktiivi lisas III sätestatud täpsustavat teavet ning sellise teabe täiendav nõudmine oleks igal

juhul põhjendamatu ning ebavajalik.

131. KeHAS § 13 lg 1 sätestas, et keskkonnamõju hindab ekspert, kellel on käesoleva seadusega

kehtestatud korras välja antud vastav tegevuslitsents ning vaidlust ei ole selles, et A. Toomik omas

(ja omab ka hetkel) keskkonnamõju hindamise tegevuslitsentsi.

132. Asjaolu, et kaebuse esitaja loetleb erinevaid planeerimisdokumente, millistele ei ole tehtud

viiteid KMH aruandes, ei tähenda, et KMH aruanne oleks seetõttu puudulik. Kaebaja ei ole

põhjendanud, mis on seetõttu KMH aruandes mittenõuetekohane, samuti, millist nõuet on sellega

eiratud. Menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest

ei tulene teisiti (HKMS § 59 lg 1).

133. Kaebuse esitaja leiab, et KMH aruande koostajale ei olnud teada tehnoloogiline lahendus,

kuivõrd KMH aruande koostaja kasutuses ei olnud kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti. KMH

aruandest nähtub, et käsitletud on nii kavandatavaid kui ka alternatiivseid tehnoloogilisi lahendusi.

Näiteks KMH aruande 5. ptk käsitleb tootmisprotsesse karjääris ning võimalikke alternatiive

(avamine piki idapiiri või piki põhjapiiri; karjääriväljal transport- või lihtkaevandamisviisi

kasutamine; mehaaniline või lõhketöödega kobestamine; veekõrvaldussüsteemi alternatiivid), samas

tuleneb vastava peatüki sissejuhatusest, et „Keskkonnamõjude hindamise hetkeks puudub Põhja-

Kiviõli II põlevkivikarjääri jaoks nii tööprojekt kui ka eelprojekt. Võimalikud tehnoloogilised

lahendused,

sh

alternatiivsed,

antud

mäeeraldisel

valitakse

lähtuvalt

geoloogilistest

ja

hüdrogeoloogilistest tingimustest, Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri projektist ja teiste analoogilistes

tingimustes töötavate karjääride kogemustest“. Lisaks nähtub vastavast peatükist (lk 23), et

„Kaevandamise võimalikud tehnoloogilised variandid (alternatiivid) tulenevad sellest, kuidas

kobestatakse

ja

eemaldatakse

kattekivimid,

kas

puur-lõhketööde

abil

või

mehaaniliste

kobestamisvahenditega./.../“, samas on mõlemate variantide puhul rakendatavad tegevused lahti

kirjutatud.

134. Olukorras, millises pädev, litsentseeritud KMH aruande koostaja asus KMH aluseks olevaid

uuringuid, materjale, näitajaid analüüsides seisukohale, et kavandatava tegevusega ei kaasne

piiriülest keskkonnamõju, ei olnud ega saanudki olla vajadust seda KMH aruandes käsitleda ning ka

vastustajal puudus alus teistsugusele seisukohale asuda. KMH aruanne on koostatud KeHAS §-s 13

lg 2 sätestatut järgides.

135. Kolmas isik selgitab, et võimalikke reostusohte, tootmisjääke ning keskkonnaavariid käsitleb

KMH aruande p 5.6 (lk 25), millisest tuleneb, et kaevandamise käigus ei teki ohtlikke jääke, tekkivad

jäätmed (aheraine) on keemiliselt inertsed ning paigutatakse puistangusse. Võimalikke

pinnasereostusi (p 6.5, lk 37) võivad põhjustada kütte-määrdeainete, emulsioonide leke pinnasesse,

mistõttu tuleks mobiilsete karjäärimasinate remont- ja hooldustöid teostada selleks ettevalmistatud

hooldusplatsidel, väheliikuvate suuremate masinate hooldusel tuleb jälgida seisuplatsi puhtust.

Kütuse- ja määrdeainete laod peavad olema projekteeritud selliselt, et võimaliku lekke korral oleks

õlide, määrdeainete ja kütuse sattumine pinnasesse välistatud – selleks paigaldatakse

teenindusplatsidele piirded ja tehakse betoonist alused. Karjääris tekkiv olmevesi tuleb enne

looduslikku ringlusesse laskmist eelnevalt puhastada. Kolmas isik selgitab, et vastavaid

teenindusplatse karjääri rajatud ei ole, kuivõrd karjääritehnika remonttööd toimuvad ettevõtte

transpordiosakonna remonditöökojas, kus on tagatud vajalikud tingimused, karjääritehnika

pisiremonti teostavad sellele spetsialiseerunud ettevõtted, jälgides keskkonnanõudeid. Tankimiseks

kasutatakse mobiilset spetsiaalset tankimismasinat. Ettevaatusabinõudena, olukorraks, millises peaks

toimuma võimalik vedelike leke pinnasesse, on olemas õlivannid ning spetsiaalsed imavad

absorbentmatid. Eelkirjeldatu osas on KKT esitanud ülevaate ka Keskkonnainspektsioonile, millisele

vastuväiteid ei olnud. KMH aruande punkt 6.4 (lk 36) käsitleb loodusressursside otstarbekat

kasutamist – vastavast osast tuleneb, et „Ühe loodusressursi, põlevkivi, kaevandamisel tuleb

paratamatult häirida või rikkuda teisi loodusressursse. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris on nendeks

põlevkivi katendis olevad lubjakivid, kvaternaarisetete liiv ja moreen ning seal asuvad rändrahnud,

kasvupinnas (muld), kasvav mets ja põhjavesi. Katendis olev lubjakivi, liiv, moreen ja kasvupinnas

kasutatakse ära rekultiveerimise käigus uue, tehismaastiku rajamisel./.../Pinnases ette tulevad

rändrahnud on otstarbekas ladustada rekultiveeritud territooriumil, et edaspidi kasutada kas maastiku

kujundamisel või näiteks killustiku tootmisel. Avakaevandamisega on põlevkivi kaod ka kõige

väiksemad. Seega võib eeldada selle kaevise minimaalset raiskamist./.../Kaevandamise käigus on

karjäär sunnitud rajama veekõrvaldussüsteemi, mis alandab ka põhjavee taset. Karjääri töötamise

perioodil (ligikaudu 25 aastat) väljapumbatav põhjavesi läheb kadudesse, mida ei ole võimalik

tehniliselt vältida. Peale karjääri veekõrvalduse sulgemist veetase taastub 1-3 aastaga/.../“. KMH

aruande punktis 4.2.3 on käsitletud pinna- ja põhjavee seisundit veekomplekside ning –kihtide kaupa,

samuti elanikkonna veevarustust (lk 18). KMH aruande punkt 4.2.4 käsitleb Uljaste järve seisundit.

KMH aruande punkt 6.1 käsitleb kaevandamise mõju pinna- ja põhjavee tasemele (sh piirkonna

kaevudele ja Uljaste järvele) ning kvaliteedile. Põhjalikult on analüüsitud kaevandamise mõjusid

pinnaveerežiimile. Satsu oja ja Ilmaste peakraavi osas on märgitud, et need säilivad taastatud kujul

kaevandatud territooriumil, eelduslikult nende vooluhulgad karjääri töötamise ajal suurenevad tänu

karjäärist väljapumbatavale veele, kuid peale karjääri sulgemist taastub endine, looduslik veerežiim.

KMH aruande kohaselt mäetööd ei avalda otsest mõju Uljaste järvele, kuid analüüsitud on

võimalikku kaudset mõju läbi põhjavee Keila-Kukruse veekihi, mistõttu võib karjääri viimastel

tööaastatel põhjavee tase järve idaosas alaneda umbes meetri võrra. Kuigi tegemist on hüpoteetilise

võimalusega, saab KMH aruannet analüüsides asuda seisukohale, et vastavat võimalust on siiski

kaalutud, samuti kirjeldatud kaasnevaid tagajärgi. Samuti tuleneb puutuvalt veega seonduvast, et

oodatav on mõningal määral Satsu ojja ja Ilmaste peakraavi suunatavas vees sulfaatide hulga

suurenemine, eeldatavalt on karjääri vesi kare, sulfatiseerunud ja sisaldab hõljumit, kuid settetiigist

väljumisel langeb hõljumi sisaldus loodusliku fooni tasemeni. Samuti näeb KMH aruanne ette, et

olukorras, millises mäetööd liiguvad idast lääne suunas ja lähenevad tööde järjekorraga Ilmaste

kraavini ja Satsu ojani, tuleb nende vooluveekogude jaoks rekultiveeritud alas ette valmistada uued

voolusängid, mis kindlustavad vee äravoolu Erra jõkke. Lisaks nähtub KMH aruande 8. ptk põhja- ja

pinnavee seisundi jälgimise soovitused – veetaseme kontrollmõõtmiste sagedus, veeproovide võtmise

sagedus, samuti, milliseid aineid, omadusi veeproovides määrata, veeproovide võtmise kohad.

Sarnased juhised on antud ka müra ja vibratsioonitaseme, samuti välisõhu seisundi jälgimise osas (p

8.3, 8.4). Lisaks juhib KKT tähelepanu kaebuse esitaja 21.12.2011 menetlusdokumendi lisaks 20

olevale Eesti Geoloogiakeskuse poolt koostatud materjalidele saasteainete edasiliikumise seire

tulemuste kohta, millisest tuleneb, et vastava projekti raames teostatakse põhjaveekihtide seiret ka

KKT piirkonnas. Seire tulemuste kohaselt on põhjaveekihi vesi hea kvaliteediga, puurkaevudes

mõõdetud komponentide sisaldus on väiksem kui määramise piirid, mis on tunduvalt väiksem

pinnases ja põhjavees ohtlike ainete lubatud sisalduse piirnormidest.

136. Ü.Sõstra artiklid tektooniliste rikete olemusest ei tõenda, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel oleks

avastatud tektoonilisi rikkeid, samuti nende mõju konkreetsest kaevandamisalast lähtuvalt. Tegemist

on 2007-2008 avaldatud teadusartiklitega, mis ei anna mingisugust teavet konkreetse piirkonna

keskkonnamõjude kohta, millised lähtuvad KKT kaevandamistegevusest, samuti ei saa vastavad

artiklid tähendust omada käesoleva kohtumenetluse seisukohast.

137. Kaebuse esitaja leiab, et KMH aruanne on ka objektiivselt aegunud, kuivõrd pärast selle

koostamist ja heakskiitmist on muutunud KMH aruandele esitatavad nõuded ja keskkonnaalased

õigusaktid. Kolmas isik viitab veelkord HMS §-le 5 lg 5.

138. Kaebuse esitaja leiab, et KeHJS sätestab oluliselt detailsemad nõuded reaalsete alternatiivide

hindamisele, mistõttu ei vasta KMH aruanne KeHJS §-s 20 toodud nõuetele – konkreetsed etteheited

on seotud sellega, et KMH aruandes ei ole esitatud kavandatava tegevuse ning selle reaalsete

alternatiivsete võimalustega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju prognoosimeetodi kirjeldust;

puudub erinevate tegevusliikide koos- ja vastastikuse mõju analüüs ning puudub ka kavandatava

tegevuse ning alternatiivsete võimaluste ala kaart ja skeem. Kolmas isik osundab, et kõnealuses

KMH aruandes on käsitletud nii kavandatavaid kui ka alternatiivseid tehnoloogilisi lahendusi – KMH

aruande 5. ptk käsitleb tootmisprotsesse karjääris ning võimalikke alternatiive (avamine piki idapiiri

või piki põhjapiiri; karjääriväljal transport- või lihtkaevandamisviisi kasutamine; mehaaniline või

lõhketöödega kobestamine; veekõrvaldussüsteemi alternatiivid), KMH aruande 6. ptk käsitleb

põlevkivi kaevandamisest ja sellega kaasnevate tegevuste (sh alternatiivsete) võimalike

keskkonnamõjude hindamist. KMH aruande punkt 6.2. sätestab tootmisprotsessidest (sh

alternatiivsetest) (s.o mehaaniline kobestamine vs lõhketööd), ja transpordist põhjustatud müra,

vibratsiooni ja tolmu emissiooni, selle vastavuse normidele (lk 29-32). KMH aruande 7. ptk käsitleb

keskkonda mõjutavaid võtmetegureid, nende olulisust, alternatiivide võrdlemist. Lehekülgedel 41-42

on välja toodud tabel võimalike alternatiivsete tegevuste ning nende oodatava keskkonnamõju kohta.

Samas saab asuda vastavat tabelit analüüsides seisukohale, et ei kavandatava ega ka alternatiivsete

tegevuste puhul ei esine negatiivseid asjaolusid, milliseid on esile toonud kaebuse esitaja.

Lehekülgedel 44-45 on toodud tabel keskkonnamõju, kaevandusmeetmete ja seirevajaduste

hindamise kohta kavandatavas karjääris – välja on toodud erinevate tegurite (mõju pinna-,

põhjaveele, müra, maavõnked, tolmu levikpinnareostus, loodusressursside kasutus, mõju maastikule,

loomastikule, elanikkonnale) toimeala, leevendusmeetmed ning hinnang enne ja peale

leevendusmeetmete rakendamist, samuti seire vajadus. Tabelis 7.4 (lk 46-47) on toodud

alternatiivsete tegevuste keskkonnamõju võrdlus erinevate mõjutegurite kaupa. Kuivõrd kaebuse

esitaja teeb viiteid ka nullalternatiivi kaalumisele, viitab KKT, et KMH aruande II köitest (p 1.6.2, lk

8), tuleneb „Nullalternatiiv ainult kaevandamise seisukohast, nagu antud KMH ei sisalda infot:

kaevandab – on mõju, ei kaevanda – ei ole mõju, on sisuliselt mõttetus. Oluline mõte tekib siis, kui

me sellist alternatiivi vaataksime hinnates kogu põlevkivienergiat tervikuna, kuid see ei ole selle töö

ülesanne. Kuid püüdes siiski tõstatatud probleemile vastata, võib öelda, et laienduse töösse minekul

ei lisandu uusi keskkonnamõjusid, küll aga kestavad olemasolevad mõjud kauem. Laienduse mitte

käiku laskmisel e 0-variandi korral kaovad töötava karjääri keskkonnamõjud, kuna töötav karjäär

ammendub, kuid jäävad teised seni seda piirkonda mõjutavad keskkonnamõjud, nagu näiteks raudtee

ja maantee liiklus, mille müra- ja tolmufoon on võrreldav töötava karjääri fooniga arvestades

kaugusega elamutest. Samas arvestades, et jätkub nõudlus põlevkiviõli kui sellise järele, jääb kestma

ka vajadus toorme saamiseks. Selle kohaselt väljastaks vajaminev põlevkivi teistest töötavatest

ettevõtetest piirkonnas nagu näiteks Aidu karjäär või rajatav Ojamaa kaevandus, kus reaalne

kaevandamisega kaasnev keskkonnamõju 1 tonni kaubapõlevkivi tootmiseks on oluliselt suurem kui

Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel. Üldiselt kehtib lähtudes kaevandamiskoha

geoloogilistest ja mäetehnilistest tingimustest reegel, et mida sügavamal kasulik kiht lasub seda

suuremad on kulutused ja ka keskkonnamõjud selle kaevandamisel. Seega on põlevkivienergeetika

kui terviku seisukohast keskkonnasäästlikum kaevandada madalamal lasuvaid maardla osi nagu seda

on vaadeldav piirkond“. Eeltoodut arvestades jääb arusaamatuks, milliseid alternatiivide käsitlusi,

kaardimaterjale sooviks kaebuse esitaja täiendavalt KMH aruandes näha. KKT leiab, et võrreldes

KeHAS § 13 ning KeHJS § 20 omavahel, on ilmne, et valdavas osas keskkonnamõju hindamise

aruandele sätestatud nõuded kattuvad, vaatamata asjaolule, et õigusaktide vastavate normide sõnastus

on muutunud (KeHAS puudusid analoogsed sätted vaid võrreldes KeHJS §-ga 20 lg 1 p 5, 7¹). Lisaks

KMH aruande koostamise ajal kehtis ka Keskkonnaministri 31.01.2001 määrus nr 4

„Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded“ (kehtetu alates 03.04.2005),

milline sätestas samuti kohustuse kirjeldada kavandatavat tegevust ja selle alternatiive (§ 5);

kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevat keskkonnamõju (§ 6) ning samuti kohustust

võrrelda alternatiive (§ 7). Vastava õigusaktiga on KMH aruande koostamisel arvestatud.

139. KMH aruande punkt 6.7 (lk 40) käsitleb kaevandamise mõju elanikkonnale. Arvestades, et

eelnevalt on KMH aruandes detailselt kirjeldatud võimalikke kaevandamisest tulenevaid

mõjutegureid inimestele (nt veetaseme alanemine, tolmu, müra, vibratsiooni levik), siis on

põhjendatud kõnealuses punktis sedastatu „Mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle

majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil (vt joonised 6.2, 6.3). Neil tuleb kas lahkuda oma

elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide

maksimaalse piir peal. Kui karjääri alale jääb majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et

kaevandamisest lähtuvad mõjud viidaks ka nende suhtes normatiivide piiresse./.../Mäeeraldise

vahetus naabruses olevate majapidamiste elanikud on samuti täiendava keskkonnamõju koormuse all,

kuid talutavas, normatiivide piires. Valdavaks häirivaks mõjuteguriks on müra, mis võib olla tuntav

päeva teisel poolel, kui karjääris töötab teine vahetus. Sääraseid keskkonna mõjutegurite liike ja/või

nende suurusi pole oodata, mis võiksid põhjustada elanikele tervisehäireid“. KMH aruande koostajad

ei saanud ega pidanudki analüüsima, miks ei ole selliseid mõjutegureid, millised võiksid põhjustada

tervisehäireid. Tervisehäirete vältimise garantiiks on kehtestatud keskkonnanormatiivid (nt müra,

tolmu jms suhtes), millised on kehtestatud inimeste tervisest lähtuvalt ning millised kehtivad sarnasel

põhimõttel kõigis arenenud riikides. Kui tegevusel, millisega kaasneb keskkonnamõju, vastavatest

normatiividest kinni peetakse, ei kaasne inimeste tervisele riske. On ilmne, et kui oleksid olemas

tõendatud seosed kaevandamise ning konkreetsete tervisehäirete vahel, siis vastavaid uuringuid ka

arvestataks. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, uuringule, millisest nähtuks, et Põhja-

Kiviõli II mäeeraldisel teostatavad kaevandamistööd avaldaksid mõju sealse elanikkonna, sh kaebuse

esitaja, tervisele.

140. Kaebuse esitaja osundab tektoonilistele riketele, avaldades kahtlust, et Põhja-Kiviõli karjääris

avaldunud Sonda tektooniline rike ulatub ka selle kõrval asetsevasse Põhja-Kiviõli II karjääri.

Arvestades, et kaebuse esitajal puuduvad geoloogia-alased teadmised, on ilmne, et pelgalt kaebuse

esitaja kahtlused ei saa olla aluseks järelduste tegemisele tektooniliste rikete olemasolu, nende

võimaliku

mõju

kohta.

Juhtivgeoloogi,

litsentseeritud

keskkonnaekspert

V.Peterselli

ekspertarvamusest Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires nähtub, et

„/.../Tulenevalt Eestis kehtivatest (EVS 840:2009) Euroopa Liidu soovitustest loetakse Rn sisaldust

tervist kahjustavaks, kui selle aastakeskmine sisaldus elukeskkonna õhus ületab 200 Bq/m³ piiri.

Eesti tingimustes võib maapinnalähedases õhus vaikse ilmaga tuulte eest varjatud aladel selline Rn

sisaldus kujuneda vaid erandjuhul, ja sedagi ajutiselt aladel, kus pinnases U sisaldus ületab 50 g/t

piiri. Selliste alade kujunemine Põhja Kiviõli I ja II põlevkivikarjääri piires on välistatud.“

141. Kolmanda isiku arvates ei anna mitte ükski kaebuse esitaja poolt 21.12.2011

menetlusdokumendis esile toodud asjaolu alust Käskkirja nr 165 või ka KMH aruande kehtetuks

tunnistamiseks HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Sel alusel on võimalik haldusakti kehtetuks tunnistada

üksnes asjaolude muutumise hetkest alates ja seda üksnes tingimusel, et isik, kelle kahjuks haldusakt

kehtetuks tunnistatakse, jättis süüliselt täitmata kohustuse teatada nende asjaolude olulisest

muutumisest (HMS § 66 lg 4). Pelgalt asjaolu, et kaebuse esitajal on mingisugude kahtlused, oletused

faktiliste asjaolude muutumise suhtes, ei saa olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisele

tagasiulatuvalt. Kaebuse esitaja ei ole ka välja toonud, tõendanud, milline on see avalik huvi, milline

kaalub üles KKT usalduse selles, et õiguspärane haldusakt jääb kehtima. Seejuures tuleb rõhutada, et

KMH aruandesse puutuvaid etteheiteid oli kaebuse esitajal võimalik esitada KMH menetluse käigus,

millist õigust ei kasutatud. Kaebaja ei vaidlustanud ka KMH aruande heakskiitmist vastustaja poolt

04.05.2005, seega tekkis KKT-l kui isikul, kelle õigusi ning huve vastav haldusakt puudutab, ootus

haldusakti kehtima jäämise osas. Seega on tegemist vaidlustamatu haldusaktiga, milline on

omandanud juba nn õigusjõu.

142. Kaebuse esitaja leiab, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa on kantud kinnistusraamatusse

sihtotstarbega maatulundusmaa. Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaani kohaselt asub kaeveala

kuni 2012. aasta 2. kvartali lõpuni Eesti Vabariigile kuuluval 141,92 ha suurusel Rahe kinnistul

(75101:002:0109) ning juurdepääsuks vajalik transporditee Rahe kinnistule asub Eesti Vabariigile

kuuluval Pihlaka kinnistul (75101:002:0081). Plaani kohaselt kuni 2012. aasta 2. kvartali lõpuni

piirneb kaevealaga Eesti Vabariigile kuuluv Viirpuu kinnistu (75101:002:0083), milline on 2005.a

koormatud 15-aastase tähtajaga kasutusvaldusega K.T.i kasuks – Viirpuu kinnistust piirneb

kaevealaga vastavalt plaanile ca 120 m. Kinnistusraamatu andmete kohaselt on Eesti Vabariigi

omandis oleva Rahe kinnistu (registriosa nr 4675508), Pihlaka kinnistu (registriosa nr 4722808),

samuti Eesti Vabariigi omandis oleva Raju kinnistu (registriosa nr 4681108), milline jääb samuti

kaevandamisalasse, sihtotstarve 100 % ulatuses mäetööstusmaa. Seega on ebaõige kaebuse esitaja

väide, et kaevandamistegevus toimub selleks mitteettenähtud sihtotstarbega maa-aladel. Asjaolul,

milline on kaebuse esitaja kasutuses oleva maa sihtotstarve, ei ole käesoleval ajal tähendust, kuivõrd

nimetatud aladel, kokkuleppe puudumise tõttu omanikuga, kaevandamist ei toimu ega saagi toimuda.

143. Kaebuse esitaja heidab vastustajale ette, et viimane ei ole arvestanud uue KMH aruande

vajalikkuse üle otsustamisel, et kõnealuses piirkonnas ei ole läbi viidud keskkonnamõjude

strateegilist (KSH) ja kumulatiivset hindamist, nimelt ei ole Sonda valla kehtivale üldplaneeringule

ega 2005.aasta teemaplaneeringule läbi viidud KSH-d. Kaebuse esitaja leiab, et seeläbi puudus

otsustajal KeHJS §-s 40 lg 4 nõutav informatsioon. Sonda valla üldplaneering on vastu võetud

Sonda vallavolikogu 07.02.2004 otsusega ning kõnealune teemaplaneering on kehtestatud Sonda

vallavolikogu 23.03.2005 määrusega nr 27. KeHJS jõustus 03.04.2005 seega pärast viidatud

planeeringute vastuvõtmist. KeHJS § 56 lg 4 sätestab, et käesolevat seadust kohaldatakse

strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast käesoleva seaduse

jõustumist. Enne KeHJS jõustumist reguleeris strateegilist keskkonnamõju hindamist KeHAS § 22,

millise lg 1 sätestas, et strateegilise keskkonnamõju hindamine on riikliku arengukava või

programmiga kavandatavast tegevusest tuleneva võimaliku keskkonnamõju hindamine. Arvestades,

et Sonda valla üldplaneeringu ega teemaplaneeringu puhul ei ole tegemist riikliku arengukava,

programmiga, puudus alus rakendada vastavate planeerimisdokumentide suhtes KeHAS-järgset

keskkonnamõju strateegilist hindamist, ning kaebuse esitaja vastupidised väited tuleb tähelepanuta

jätta.

144. 21.12.2011 menetlusdokumendis leiab kaebaja, et KMH aruandes on jäetud põhjendamatult

arvestamata

piiriülene

mõju

keskkonnale.

Tegemist

on

populaarkaebusele

omaste

seisukohavõttudega. KKT kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud KeHAS § 23 lg

1 sätestas, et kui keskkonnamõju võib avalduda teise riigi territooriumil, informeerib

keskkonnaminister seda riiki samaaegselt keskkonnamõju avalikustamisega Eestis. Arvestades

eeltoodut ning HMS § 5 lg 5, siis ei puutu piirülese keskkonnamõju osas asjasse KeHJS

vastavasisulised sätted, millistele on viidanud kaebuse esitaja. Kõnealuses KMH aruandes ei ole

käsitletud piiriülest keskkonnamõju lähtuvalt kaevandamistegevusest Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel,

kuivõrd vastav keskkonnamõju puudub. Keskkonnahindamisel on tavapärane praktika, et vastavates

aruannetes nimetatud teemat eraldi ei käsitleta, v.a juhtudel, kui piiriülene mõju esineb. Kaebuse

esitaja 21.12.2011 menetlusdokumendi lisaks 12 on Keskkonnaministeeriumi 20.10.2011 vastus

kaebuse esitaja esindaja teabenõudele, millisest tuleneb samuti, et Keskkonnaministeerium ei ole

geoloogilise uuringu loa taotluse ja kaevandamise loa taotluste menetlemisel tuvastanud erinevate

saasteallikate piiriülest mõju. Näiteks tuleneb KMH aruandest (lk 34), et kuiva ja tuulise ilmaga võib

levida gaasi ja tolmupilv (lõhketööde korral) 600-800 m. Mõju ei ulatu üle mäeeraldise piiride.

Samas on käesoleval ajal teada, et kaevandamistegevusel ei kasutata lõhkamistöid. KMH aruandest

(lk 27) tulenevalt võib prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4 kuni

3,2 km kaugusele. Olukorras, millises vastavat mõju ei tuvastatud, ei pidanud vastustaja korraldama

piirülese keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Seejuures tuleb rõhutada, et KMH aruande

koostamise ning selle avalike arutelude ajal ei ole ka mitte ükski asjassepuutuvatest asutustest,

isikutest osundanud, et on võimalik piiriülene keskkonnamõju ning sellest johtuvalt tuleks seda

analüüsida. Kuivõrd puudus alus piiriülese keskkonnamõju hindamiseks, siis ei saa mingil määral

asuda seisukohale, et vastustaja on Käskkirja nr 165 andes rikkunud mistahes rahvusvahelisi

õigusakte.

145. Puutuvalt kaebuse esitaja väidetesse, et vastustaja on kaevandamisloa menetluses rikkunud ka

Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist kokkulepet, märgib kolmas isik, et olukorras,

millises valdkond on EL õigusega reguleeritud, siis reeglina rahvusvahelisele lepingule tuginemine

pole lubatud v.a juhul, kui EL õigus on rahvusvahelise lepinguga vastuolus (millist olukorda

käesoleval juhul ei ole), kuid ka siis peaksid rahvusvahelise lepingu sätted otsekohaldumiseks olema

piisavalt selged ja konkreetsed ning peab esinema konkreetne rahvusvahelise lepingu säte, millist on

rikutud. Käesoleval juhul pole kaebuse esitaja mitte ühelegi konkreetsele sättele viidanud, millist

vastustaja oleks kõnealuse kaeveloa menetluses rikkunud. Sama on ka kaebuse esitaja väidetega,

millised puudutavad asjaolu, et vastustaja on rikkunud Århusi konventsiooni, Läänemere piirkonna

merekeskkonna kaitse konventsiooni. Eesti Vabariik on konventsioonides sätestatud kohustused

siseriiklikusse õigusesse üle võtnud, mistõttu jääb arusaamatuks, milliseid konkreetseid sätteid,

puutuvalt viidetega rahvusvahelisele õigusele, on vastustaja kõnealuses menetluses eiranud,

arvestades seejuures menetluse alguses kehtinud õigusnorme. KKT-le teadaolevalt ei ole kaebuse

esitaja keskkonnaalaseid teadmisi omav isik, mistõttu on tema kahtlused selle kohta, et KKT

kaevandusvetel on negatiivne kumulatiivne mõju Soome lahele, Soome lahe idaosa rahvuspargile

ning seeläbi selle elukeskkonnale, täiesti paljasõnalised ning oletuslikud. Kolmas isik leiab, et

käesoleval juhul ei ole kaevandamisloa alusel toimuva tegevuse mõjud sellised, milliseid ei ole

võimalik tõendada ning milliseid kaebuse esitaja põhistab seetõttu üksnes oma asjatundmatute

oletuste ja kahtluste abil.

146. Puutuvalt väitesse, et KKT kaevanduse kaevandusvesi võib avaldada kumulatiivset mõju Soome

lahele, esitab KKT tõendi, millisest nähtub, et selles kirjeldatud keemilise koostisega kaevandusvesi

on põhilise keemilise osa komponentide poolest vaesem kui merevesi, millisest järeldub, et

kaevandusvesi magestab merevett ning selle maht, isegi kui võtta kokku kõik Eesti põlevkivimaardla

kaevandused ja karjäärid, ei avalda märgatavat mõju merevee keemilise koostise muutustele, sh tuleb

märkida, et KKT kaevandusvee osa koguveeheitest ulatub 2,5 %-ni.

147. Kaebuse esitaja on olulise tähenduse omistanud AS Narva Elektrijaamad energiakompleksi

arendusprojekti osas koostatud KMH aruandele, mis on koostatud 2007.a, s.o ajal, mil kehtis KeHJS,

samuti tuleb märkida, et viidatud AS Narva Elektrijaamad KMH aruande lk 13 ei sisalda endas

„analüüsi“, vaid samuti konstateeringut, et piiriülene mõju on minimaalne. Piiriülest mõju

prognoositakse aasta keskmiste saastetasemete pinnalt mudelarvutustega. Samuti tuleb arvestada et

ettevõtteid KKT ning AS Narva Elektrijaamad, nende tegevust ei saa omavahel võrrelda, näiteks

kasutab AS Narva Elektrijaamad aastas põlevkivi elektrienergia tootmiseks mahus 15000000 tonni,

samas KKT 250000 tonni. AS Narva Elektrijaamad aastas toodetud elektrienergia kogus on 9000000

MWh, KKT-l 45000 MWh.

148. Puudutavalt kaebaja vastuväiteid Käskkirjas nr 165 sätestatud eritingimuste osas, siis kaebaja

21.12.2011 menetlusdokumendile lisatud erinevate artiklite väljatrükid ei tõenda mingil viisil

konkreetselt KKT-poolse kaevandamistegevuse mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldiselt. KKT on

esitanud käesolevas kohtumenetluses AS Maves hüdrogeoloogide I.Tamme ning M. Metsuri poolt

27.12.2010 koostatud Eksperthinnangu Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest

põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127).

149. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, millele tugineb kaebaja väide, et ühe kuni neljakordse

veeproovide võtmisega aastas ei kajastata põhjavee kvaliteedi näitajate kaudu adekvaatselt põhjavee

keemilise koostise muutusi põhjavee erinevatel tasemetel ja temperatuuridel. KMH aruande 8. ptk

tulenevad põhja- ja pinnavee seisundi jälgimise soovitused – veetaseme kontrollmõõtmiste sagedus,

veeproovide võtmise sagedus, samuti, milliseid aineid, omadusi veeproovides määrata, veeproovide

võtmise kohad – on piisavad ning määratletud eriala spetsialistide poolt. Käskkirja punkt 4.2.8.10

määratleb, millistest kaevudest veeproove võtta ning milliste ainete sisaldust nendes määrata ning

punkt 4.2.8.11 määrab kohustuse vastavate kaevude veetaseme mõõtmiseks. Kaebuse esitaja leib, et

vastavad tingimused vajaksid täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et seireprogrammi sisse

lülitada ka „antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised elemendid“. KKT-le

teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja vastavasisulist ettepanekut teinud kaeveloa menetlemise käigus,

millist oleks olnud võimalik arutada, samuti jääb arusaamatuks, milliste ainete täiendavat

analüüsimist kaebuse esitaja vajalikuks peab. Lisaks rõhutab KKT, et kaebuse esitaja ei ole

tõendanud, et ta oleks ise lasknud võtta veeproove ning määrata nendes aineid, millised annaksid

aluse asuda seisukohale, et Käskkirjaga nr 165 ettenähtud eritingimused veenäitajate osas on

ebapiisavad.

150. Ootamatult on muutunud kaebuse esitajale arusaamatuks Käskkirja eritingimuste punktid

4.2.8.4, 4.2.8.18, 4.2.8.19 ning 4.2.8.20 kasutatud mõiste „tolm“. Tegemist on üllatusliku väitega,

arvestades, et varasemalt ei ole kaebuse esitajal vastavast mõistest arusaamisega raskusi olnud,

vastupidi, kaebuse esitaja on varasemates menetlusdokumentides (nt kaebuses) ka ise seda mõistet

kasutanud. Seejuures viitab kolmas isik asjaolule, et ka KMH aruanne, millisest arusaamisega ei ole

kaebuse esitajal probleeme olnud, kasutab läbivalt mõistet „tolm“. Kolmas isik märgib, et mõistet

„tolm“ kasutatakse ka järgmistes õigusaktides – Keskkonnaministri 22.09.2004 määrus nr 120

„Välisõhu saastuse taseme määramise kord“; Vabariigi Valitsuse 18.06.2004 määrus nr 223

„Maavarade kaevandamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“; jäätmeseaduse § 18;

saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse § 20 lg 2 p 6. Lisaks viitab KKT

Ökoloogialeksikonile (koostaja V. Masing, 1992, Eesti Entsüklopeediakirjastus), millise kohaselt on

tolm väikesed õhus heljuvad tahke aine osakesed. Seega on kaebuse esitaja väited tegevuste

arusaamatustest, millised seonduvad tolmuga, ilmselgelt põhjendamatud.

151. Üllatuslikult on alates 21.12.2011 kaebuse esitajale arusaamatud ka Käskkirja nr 165

eritingimuste punkt 4.2.8.6, milline reguleerib vibratsioonitaseme mõõtmist ning hindamist, samuti

punkt 4.2.8.7 mürataseme mõõtmise kohta. Põhjendamatu on omistada tähendust sõnadele „elamute

juures“ (Käskkirja eritingimus p 4.2.8.6) vs „elamutes“ (Sotsiaalministri 17.05.2002 määrus nr 78

„Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise

meetodid“), kaebuse esitaja jaoks peaks olema esmatähtis, et toimub vibratsioonitaseme mõõtmine.

Kolmas isik rõhutab, et kaevandamistegevuses ei kasutata lõhkamistöid, lõhkelaenguid. Puutuvalt

müratasemetesse, siis osundab KKT, et KMH aruande punktid 6.2.1, 6.2.3, 8.3 käsitlevad nii

transpordimasinatest tulenevat müra kui ka tootmisprotsessist (tööstusettevõtete) tulenevat müra,

millistest ilmselgelt mõlemad müraliigid on hõlmatud Käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.7. sätestatud

„karjääri tööst lähtuva müratasemega“.

152. Kaebuse esitajale arusaamatuks jääva Käskkirja nr 165 eritingimuste punkti 4.2.8.14 osas on

tegemist kaevandamisveega, milline moodustub sademete veest, lumesula veest ning põhjaveest

ning millise koostis võrreldes looduslikuga on teistsugune. pH määramine vastavast veest ei ole

põhjendatud, kuivõrd kaevandusvetes ei ole pH-ga probleeme – need veed ei puutu kokku keemiliste

ainetega, mis võiksid seda mõjutada, üksnes nende samade kivimitega, millistes põhjavesi nii ehk

teisti ringleb.

153. KKT-le jääb ebaselgeks, mis konkreetselt riivab kaebuse esitaja õigusi seonduvalt Käskkirja nr

165 eritingimuste punktiga 4.2.8.16, milline käsitleb kaevandamise tagajärjel salv- või puurkaevude

kuivaksjäämisel kaevandaja kohustust tagada elanikele viivitamatu veega varustamine. Arusaamatu

on ka kaebuse esitaja mõttekäik seonduvalt ebaseaduslike puurkaevudega kõnealuse eritingimuse

kontekstis.

154. KKT-le on mõistmatu kaebuse esitaja järjekordne arusaamatus Käskkirja nr 165 eritingimuste

punktiga 4.2.8.21 seonduvalt, kuivõrd vastavas punktis on piisava detailsusega loetletud, kuidas

toimub erinevatest karjäärimasinatest tuleneva võimaliku pinnase reostumise vältimine.

155. Kolmas isik rõhutab, et KMH aruandes on mitmes kohas viidatud sellele, et kuivõrd mäetööd

mõjutavad põhja- ja pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik KKT-l

taotleda lisaks kaevandamise loale ka välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba (nt p

6.8.). Kõik vastavad load on KKT-l käesoleval ajal olemas, millisest on ilmselgelt teadlik ka kaebuse

esitaja, arvestades tema esindaja poolt tehtud erinevaid päringuid asjaomastele ametiasutustele,

samuti ajakirjanduses väljendatut. Kõik eelnimetatud eriload ning nendes sisalduvad tingimused (sh

keskkonnakaitselised) tagavad, et kaevandustegevusest lähtuvad mõjud jäävad normide piiresse,

samuti selle, et vastavate näitajate osas toimub pidev seire. Vähemtähtis ei ole ka asjaolu, et

Käskkirja nr 165 andmisel on arvestatud/analüüsitud muuhulgas kaebuse esitaja seisukohti

kaevandusloa väljaandmisele (Käskkirja p 3.6. jj). Täiendavalt esitas Käskkirja nr 165 andmisele

eelnevalt (s.o 28.12.2010) vastustajale selgituse KMH aruande koostanud Steiger (viide ja käsitlus

Käskkirja nr 165 p 3.6.4).

KOHTU PÕHJENDUSED

156. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja

vastastikuses seoses leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu

põhjendused on järgmised:

157. HKMS § 7 lg 1 kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioonis sätestas, et kaebusega võib

halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või

piiratud tema vabadusi. Ka alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muul

eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid

seaduses sätestatud juhul.

157.1 Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja kasuks on seatud 15-aastase tähtajaga

tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II mäeeraldisele jäävatele Eesti Vabariigi omandis olevatele

Neljaristi kinnistule (katastritunnus 75101:002:0082) (leping sõlmitud 07.11.2005 –I kd tl 51-52) ja

Viirpuu kinnistule (katastritunnus 75101:002:0083) (leping sõlmitud 02.08.2005- I kd tl 57-58).

Neljaristi kinnistu kasutusvaldus on kantud kinnistusraamtusse 01.02.2006 ja Viirpuu kinnistu

kasutusvaldus on kantud kinnistusraamatusse 07.11.2005 (I kd tl 49, 62). Kaebus on esitatud kinnistu

kasutusvaldaja õiguste kaitseks. Seega on kaebajal kaebeõigus olenemata sellest, kas ta

kasutusvalduse seadmise ajal teadis või pidi teadma kavandatavast kaevandamistegevusest.

157.2 Käesoleval juhul on kaebaja pöördunud kohtusse oma subjektiivsete õiguse kaitseks. Kaebaja

leiab, et kaitstav on kaebaja huvi kasutada kasutusvaldusega koormatud Neljaristi ja Viirpuu

kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks vastavalt kasutusvalduse lepingutele. Riigikohtu

halduskolleegium on 19.03.2012 kohtumääruses asjas nr 3-3-1-87-11 ( p 28) leidnud, et kui kaebus

keskkonnakaitse küsimustes esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja

subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja

õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti

vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.

157.3 Eeltoodud HKMS sätetest tulenevalt ja Riigikohtu lahendit arvestades jäävad käesolevas

haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebaja põhjendused, mis on seonduvalt väidetava

piiriülese keskkonnamõjuga esitatud Soome Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsusväliste

organisatsioonide õiguste ja huvide kaitseks, Soome lahe ja Soome lahe idaosa rahvuspargi kaitseks,

Läänemere merekeskkonna, s.h Läänemere lõhe ja Balti heeringa populatsiooni, kaitseks ning mille

kohaselt on rikutud Direktiivi, Espoo konventsiooni, Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste

vahelist kokkulepet, Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ja Århusi

konventsiooni üldsuse menetlusse kaasamist käsitlevaid artikleid, kuna need ei seondu kaebaja

subjektiivsete õigustega kasutada kasutusvaldusega koormatud Neljaristi ja Viirpuu kinnistuid

põllumajanduslikuks tootmiseks vastavalt kasutusvalduse lepingutele. Seega on kaebuse eeltoodud

põhjendused asjakohatud ja kohus neid ei käsitle. Eeltoodust tulenevalt on asjassepuutumatu ka

kaebaja esitatud AS Narva Elektrijaamad KMH aruanne (III kd tl 107-111). Kohus märgib vaid, et

KKT poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kavandatava põlevkivi kaevandamisega kaasneva KMH

aruande punktis 6.2.2 (aruande lk 34, IV kd) on kindlaks tehtud, et kuiva ja tuulise ilmaga võib

levida gaasi ja tolmupilv 600-800 m ning KMH aruande punkti 6.1.2 (aruande lk 27, IV kd) kohaselt

võib prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4 - 3,2 km piires. Samuti

on keskkonnaekspert V.Peterselli ekspertarvamuses „Kiviõli Keemiatööstuse OÜ Põhja-Kiviõli

karjäärivee mõjust Soome lahe vee kvaliteedile“ jõutud järeldusele et kaevandusvesi magestab

merevett ning selle maht, isegi kui võtta kokku kõik Eesti põlevkivimaardla kaevandustest ja

karjääridest merre suunatav vesi, ei avalda märgatavat mõju merevee keemilise koostisele. Põhja-

Kiviõli karjäärivee osa koguveeheitest maardlas ulatub vaid 2-2,5 %-ni (III kd tl 159). Kohus nõustub

vastustajaga, et pole alust arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega

seonduv Eesti Vabariigi poolne rahvusvaheliste kohustuste rikkumine.

157.4 Samuti jäävad käesolevas haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebaja väited, et

KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja

riiklike huvidega, samuti seoses metsise püsielupaikade kaitsega, kuna kaebaja ei saa

kaevandamisluba vaidlustades esitada kaebust avaliku või riikliku huvi kaitseks. Ja käesoleval juhul

on kaebus esitatud kaebaja subjektiivsete õiguse kaitseks.

157.5 Kuigi kaebaja ei saa kohtusse pöörduda riigi huvide kaitseks märgib kohus siiski, et

kaevandamisloa andmisest keeldumise alused on sätestatud MaaPS § 34 lg 1 punktides 1-21.

Kaebuses toodud KKT poolt väidetavalt toime pandud rikkumised: keskkonnanõuete rikkumine,

maavara raiskamine, riigiorganitele valeandmete esitamine põlevkivivarude osas ja mahakantava

põlevkivi deklareerimisel, tegutseva karjääri alal korrastamiskohustuse rikkumine ja jäätmete

ladustamine, tõenäoliselt lubatust tunduvalt suurema veekoguse Erra jõkke suunamine või vanasse

Kiviõli kaevandusse pumpamine, neist ükski ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa

väljastamisest keeldumise aluseks. Eeltoodust tulenevalt pole kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja

vastavasisulised väited ja asjassepuutuvad kaebaja esitatud sellekohased tõendid (fotod Põhja-Kiviõli

I ja II mäeeraldisese maa-aladest ja korstnast tulevast mustast suitsust, infopäringud Läti Ülikooli

geoloogiaprofessorile Valdis Seglinšile ja Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi

professorile A.Otsale ning Läti Ülikooli geoloogiaprofessori Valdis Seglinši 26.10.2009 ja

03.02.2010 arvamused, Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professor A.Otsa vastus

infopäringule, Keskkonnaameti 05.08.2010 kiri nr 6-8/30830-2 A.Lotmanile, rikutud ja korrastatud

maa 2009 ja 2010.aasta aruanded, Kiviõli linna, Sonda valla ja Maidla valla elanike 26.02.2010

pöördumine Riigikogu keskkonnakomisjoni, õiguskantsleri, keskkonnaministri ning majandus-ja

kommunikatsiooniministri poole, Keskkonnaameti 24.09.2010 kiri KKT-le, artikkel „Kiviõli

elanikud:Kiviõli Keemiatööstuse õhusaaste on suurenenud“ (II kd tl 112-116, 140-145, 159-160, 171-

213, V köide). Samuti ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise

aluseks KKT-l väidetavalt märkimisväärse põlevkivivaru olemasolu 3. sordi põlevkivi näol. Neid

asjaolusid ei saa arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p-i 14 kontekstis, mis sätestab, et kaevandamisloa

andmisest keeldutakse, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Eeltoodust tulenevalt pole

kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja vastavasisulised väited ja asjassepuutuvad ka vastavad

kaebuse lisad, sh K.Trofimenko 19.10.2010 arvamuslugu ja Patendiameti otsus nr 12/P200500001

(II kd tl 146-147).

Kaebuse väiteid, puudutavalt kaevandusloa omaniku eelnevaid rikkumisi, on käsitletud Käskkirja nr

165 punktides 3.6.5 ja 3.6.6. Käskkirja punktis 3.6.5 on viitega Riigikogu poolt 21.10.2008 vastu

võetud otsusega kinnitud põlevkivi kasutamise riiklikule arengukavale 2008 – 2015 põhjendatud, et

riiklikud huvid põlevkivi kaevandamisel on määratletud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava

2008 – 2015 peatüki 3 punkti 1 alapunktis 1, mille kohaselt „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta

varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi

kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega

kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse

mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning

jätkusuutlik areng.“ Kohus on võtnud käesoleva haldusasja materjalide juurde TsMS § 251 lg 2

alusel haldusasjast nr 3-11-496 (N.Reismani jt kaebus käesolevas haldusasjas vaidlustatud

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja tühistamiseks) 08.06.2012 kohtuistungi

protokolli. Kohtuistungil andis vande all ütlusi tunnistaja, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor,

Enno Reinsalu, kelle ütluste (VII kd tl 12-16) kohaselt on ta kursis vaidlusaluse kaeveloaga ja

mäeeraldisega. Põhja-Kiviõli II mäeeraldise kaevandamine on kooskõlas riiklike huvidega

kaevandada ja kasutada põlevkivi säästlikult. Teab seda, kuna tegeles põlevkivi arengukava

alusuuringutega. KKT kaevandamistegevus on kooskõlas säästliku kaevandamise põhimõttega. Põhja-

Kiviõli karjääris on parim võimalik tehnoloogia. On kõige väiksem põlevkivivaru kadu ja on säästlik.

Välja arvatud hoidetervikud, mis on kasutamata põlevkivivaru.

157.6 HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse

ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. 01.04.2005 jõustunud MaaPS

rakendussätete § 75 lg 2 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud

üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ning maavara ja maa-ainese kaevandamisloa taotlustele,

maavara kasutuslubade ja maavara ajutiste kasutuslubade ümbervormistamise taotlustele kohaldatakse

menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. Käesoleval juhul avaldas vastustaja teate KKT

kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise kohta 18.02.2004 ametlikus väljaandes Ametlikud

Teadaanded (II kd tl 2) ja KMH algatamise kohta avaldas vastustaja teate väljaandes Ametlikud

Teadaanded 12.02.2004 (II kd tl 1), seega kuulub KMH läbiviimisel kohaldamisele 01.01.2001

jõustunud ja kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kõik kaebuse

väited KMH aruandele esitatavate nõuete muutumisest pärast KMH läbiviimist toimunud õigusaktide

muutumisest tulenevalt, s.h 2005.aastal jõustunud KeHJS nõuetele mittevastavuse osas. HMS § 5 lg

5 tulenevalt ei peagi KMH aruanne vastama pärast selle koostamist ja heakskiitmist kehtima

hakanud õigusaktidele.

157.7 Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ning HMS §-s

4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH õiguslike ja faktiliste asjaolude

muutumisel. Kaebaja arvates ei välista KeHJS § 11 lg 71 uue KMH aruande koostamist, sest antud

juhul ei ole vaja uuesti otsustada keskkonnamõju hindamise algatamist, vaid vajalik on läbi viia

täiendav KMH ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt

muutunud. Kohus kaebajaga ei nõustu. Esiteks ei sätesta kehtiv KeHJS ega sätestanud ka kuni

03.04.2005 kehtinud KeHAS keskkonnamõju hindamise uuendamist. Kuni 03.04.2005 kehtinud

KeHAS § 2 lg 3 sätestas küll KMH täiendava hindamise, aga seda ikka läbi KMH algatamise (§ 11).

Ei kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS ega kehtiv KeHJS näe ette võimalust KMH läbiviimiseks ilma

selle algatamise otsuseta. Alates 26.11.2010 sätestab aga KeHJS § 11 lg 71, et sama tegevusloa

taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Käesoleval juhul on KKT

13.01.2004 taotluse menetlemise käigus KMH läbi viidud, selle käigus on Steiger koostanud 2004.

aastal KMH aruande „Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kavandatava

põlevkivi kaevandamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne“ töö nr 04/0012 (IV kd lk 1-

57) ja KMH aruanne on keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiidetud

(VII tl 47 lisade kaust lisa 3). Seega välistab KeHJS § 11 lg 71 käesoleval juhul uue või täiendava

KMH läbiviimise ja uue KMH aruande koostamise. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased ka

kaebaja põhjendused vastustaja poolt HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibi ning HMS §-s 4

sätestatud kaalumise kohustuse rikkumisest keskkonnamõju hindamise uuendamata jätmisega

õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel.

157.8 Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et uue KMH läbiviimise kohustus tuleneb kuni

26.11.2010 kehtinud KeHJS § 11 lg-st 6, mis kaebaja arvates kohustas läbi viima uue KMH, kui

eelmise KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui neli aastat. KeHJS § 11 lg 6 kehtis

kuni 26.11.2010 järgmises sõnastuses: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata

selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise

planeerimisdokumendi

elluviimisega

kaasneva

keskkonnamõju

strateegilise

hindamise

või

kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole

möödunud rohkem kui neli aastat.“ Nagu vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.3 on õigesti

selgitanud, annab viidatud normi grammatiline tõlgendamine kaks juhtu, mil kaasneva keskkonnamõju

võib jätta hindamata: a) kui keskkonnamõju on hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus (näiteks

on kaevandamisega kaasnevat keskkonnamõju hinnatud detail- või üldplaneeringu elluviimisega

kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus); b) kui keskkonnamõju on hinnatud

kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus (näiteks on kaevandamise

keskkonnamõju hinnatud kaevandamiseks vajaliku vee erikasutusloa väljastamisel). Viidatud lõige 6

nägi ette, et kui esines üks eespool nimetatud kahest alusest, võis keskkonnamõju jätta hindamata

eeldusel, et KMH aruande heakskiitmisest polnud möödunud rohkem kui neli aastat. Seega reguleeris

KeHJS § 11 lg 6 olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi

viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Ka Tallinna

Ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas 28.06.2011 kohtumäärustes (I kd tl 247-252) leidnud, et

kaebaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel

õigusnormi tõlgendamisel. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja viidatud kohtulahenditest

haldusasjas nr 3-08-2593 (IV kd tl 190-244) ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil,

et iga nelja aasta tagant tuleb samas haldusmenetluses läbi viia KMH, kohus ei ole tõlgendanud

KeHJS § 11 lg 6 viisil, nagu kaebaja kaebuses esile toob.

Alates 26.11.2010 kehtiv KeHJS § 11 lg 6 sätestab: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt

oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata,

kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi

elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või

kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt

hinnatud.“ Seega reguleerib KeHJS § 11 lõige 6 ka pärast 26.11.2010 olukorda, kus loa andmiseks

läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega

seotud haldusmenetluse raames. Seega, kuna KeHJS § 11 lg 6 ei reguleerinud ei enne ega pärast

26.11.2010 olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raames juba korra läbi viidud, siis

KeHJS § 11 lg 6 vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu. Seega ei ole KeHJS § 11 lg 6

asjassepuutuv norm, mistõttu puudub vajadus hinnata selle normi põhiseaduspärasust.

157.9 Samuti on eeltoodust tulenevalt asjakohatud kaebaja põhjendused MaaPS ja KeHJS-i

muutmisest vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis eesmärgiga eelistada KKT ärihuvisid ja

vabastada KKT uue KMH läbiviimise kohustusest, kuivõrd uue KMH läbiviimise kohustust ei tulnud

ka varemkehtinud redaktsioonist. Seega ei ole selles osas KeHJS § 11 lg 71 näol tegemist sisuliselt

uue regulatsiooniga. Kohtul puudub eeltoodust tulenevalt alus kahelda KeHJS muudatuse

seaduseelnõu (750 SE) seletuskirja põhjenduses KeHJS § 11 lg 6 muutmiseks ja § 11 lg 71

lisamiseks põhjendusega, et tagada KeHJS §-i 11 üheseltmõistetavus ja vältida võimalik

mittemõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa menetlemisel mitut

keskkonnamõju hindamist. Arvestades, et kaebaja on mõistnud kuni 26.11.2010 kehtinud KeHJS § 11

lg-t 6 erinevalt vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.3 toodud tõlgendusest ja vastustaja ning

kolmanda isiku kohtule esitatud vastustes esitatud tõlgendusest ja ka kohtu tõlgendusest, siis ei saa

asjakohaseks pidada kaebaja väidet, et KeHJS enne 26.11.2010 kehtinud redaktsiooni pinnalt ei

saanud mitmetimõistmist tekkida. Tulenevalt eeltoodust puudub alus pidada vastavaid muudatusi

legitiimset eesmärki mitteomavaks ja vaid erahuve teenivaks. Eelnevat arvestades on põhjendamatu

kaebaja taotlus alates 26.11.2010 kehtiva KeHJS § 11 lg 6 ning KeHJS § 11 lg 7¹ põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistada ning kohus kaebaja taotlust ei rahulda.

158. Vaidlustatud Käskkirjaga nr 165 anti KKT-le maavara kaevandamise luba mäeeraldisele.

Vastavalt kuni 01.04.2005 kehtinud MaaPS § 25 lg-le 1 ja kehtiva MaaPS § 2 punktile 11 on

mäeeraldis kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa. Vaidlustatud

Käskkirja nr 165 punktist 3.6.2 nähtuvalt oli mäeeraldise pindala suurenemine taotluses algselt

märgitud 739,20 ha-lt 743,21 ha-ni tingitud mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud

mäeeraldise nurgapunktide alusel saadud pindala kontrollimisest. Kuigi taotlus oli ka algselt koostatud

põlevkivi varuploki piire järgides, ei olnud selle esitamise ajal ministeeriumi tehniliste vahendite tõttu

võimalik kontrollida mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud mäeeraldise nurgapunktide

alusel saadud pindala vastavust taotlusele märgitud pindalale. Taotlusi hakati kontrollima alates

22.06.2006, kui keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejaks määrati Maa-amet. Taotluse

kontrollimisel selgus, et mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud nurgapunktide

koordinaatide alusel saadav mäeeraldise pindala on 742,53 ha. Lisaks selgus kontrolli tulemusel, et

mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud nurgapunktide alusel saadud ruumikuju erines

lääne osas plaanil olevast mäeeraldise ruumikujust. Erinevuse põhjuseks oli asjaolu, et kolm plaanile

märgitud nurgapunkti, mille alusel saadi mäeeraldise pindalaks 742,53 ha, olid vigased.

Nurgapunktide parandamisel ühtisid koordinaatide alusel saadav ja plaanil olev mäeeraldise

ruumikuju. Parandatud koordinaatide alusel saadud mäeeraldise pindala on 743,21 ha. Taotluse

menetlemise jooksul on mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju olnud

sama ja ei ole muutunud. Lähtudes eeltoodust ei olnud ka kooskõlastuste andmise ja KMH aluseks

olev objekt (mäeeraldis) erinev antud käskkirjaga kaevandamiseks antavast objektist. Eeltoodust

nähtuvalt on mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju olnud kogu

menetluse kestel sama ega ole muutunud ning faktiliselt looduses ei ole mäeeraldise piire

suurendatud. Kaebaja ei ole vastupidist ka tõendanud. Seega ei saa väita, et kaevandamisluba on

antud ebaselgele alale. Eeltoodust tulenevalt ei saanud andmete täpsustamine ka KMH-d mõjutada.

159. KMH aruanne on heaks kiidetud keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3(VII

tl 47 lisade kaust lisa 3). Käskkirja õiguslikuks aluseks on märgitud KeHAS § 12 lg-le 3, § 18 lg 1

ja lg 2 p 4 ning § 19 lg 2. Vastavalt KeHAS § 12 lg-le 3 kui keskkonnamõju võib ulatuda teise

maakonda, piiriveekogule või merele või olla piiriülene, suunab keskkonnateenistus keskkonnamõju

hindamise programmi koos oma seisukohaga kahe nädala jooksul edasi Keskkonnaministeeriumile ja

informeerib sellest arendajat. KeHAS § 18 lg 2 kohaselt teostab keskkonnaminister järelevalvet

keskkonnamõju hindamise üle KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatud asjaoludel ning sama paragrahvi lõike

2 punkti 4 kohaselt kuulub keskkonnaministri pädevusse järelevalve teostajana keskkonnamõju

hindamise aruande programmile vastavuse hindamine, aruande heakskiitmine ja selle alusel

keskkonnanõuete esitamine. Eeltoodud sätetest tulenevalt piisab keskkonnaministri järelevalve

teostamiseks KeHAS § 12 lg-s 3 sätestatud kahtlusest.

KeHAS § 10 lg 1 kohaselt tuleb tegevusloa taotlusele lisada keskkonnamemorandum, mis sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt peab sisaldama tegevuse kirjeldust, sealhulgas punkti 1 kohaselt tegevuse

ulatust, asukohta ja eesmärki. KMH aruande lisas 2 on KeHAS § 10 lg 1 alusel esitatud

keskkonnamemorandum, mille B-osast (KMH aruanne lk 68 ) nähtuvalt hinnati KMH algatamisel, et

tegemist on „olulise keskkonnamõjuga tegevusega vastavalt KeHAS § 6 lõigetele 1 ja 2, mille mõju

võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele“ (IV kd tl 7, 68). Selline tegevus vastab

KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatule. Seega oli keskkonnaminister pädev teostama KMH üle

järelevalvet, sealhulgas heaks kiitma KMH aruannet (KeHAS § 18 lg 2 p 4). Kuna käesoleval juhul

teostas KMH üle järelevalvet keskkonnaminister, siis tuli keskkonnaministril teha ka otsus KMH

aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise kohta ning ei saa nõustuda kaebajaga, et kui

KMH aruandega tutvumise järel selgus, et KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatud asjaolusid ei esine, siis

puudus keskkonnaministri pädevus KMH aruannet heaks kiita.

160. KeHAS § 18 lg 2 punkti 3 kohaselt kuulub keskkonnamõju hindamise üle järelevalve teostaja

pädevusse muu hulgas keskkonnamõju hindamise läbiviimise nõuetekohasuse kontrollimine.

Käesoleval juhul on keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 KMH aruanne heaks

kiidetud, järelikult on järelevalve teostaja leidnud, et KMH on nõuetekohaselt läbi viidud ja

vastustaja sai sellega kaevandamisloa menetluses arvestada.

161. Arvestades, et KMH aruanne on heaks kiidetud 04.03.2005, siis on asjakohatud ka kaebaja

viited pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist Keskkonnaministeeriumi poolt 2007.aastal

välja antud juhistele keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks, samuti Ü.Sõstra 2007.aasta artiklitele

„Põlevkivimaa tektoonilised rikked“, „Sonda tektoonilise rikke hüdrotermilised mineraalid“ ja

„Sonda tektooniline rike Põhja-Kiviõli karjääris“, 2008.aasta artiklitele „Geokeemia mõjust

tervisele“, Eesti Looduses 2011.a avaldatud artiklile „Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases“ ja

Mäeinstituudi 21.12.2007 uudiskirjale nr 4, samuti pärast KMH aruande heakskiitmist Eesti

geoloogilisele baaskaardile, mille enamik osi on koostatud 2007-2010; 2010. aastal väljatöötatud

põhjaveemudelile; 01.04.2010 Vabariigi Valitsuse kinnitatud veemajanduskavadele, ja võimalikele

Uljaste järve seisundis muutustele. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja esitatud eeltoodud artiklid

(III kd tl 72-87) käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad. Lisaks ei ole kaebuses ka põhjendatud, et

kaebajal oleks mingi puutumus ca 2,4 km mäeeraldise lääneservast lääne suunas asuva Uljaste järvega

ning kuidas võimalikud muutused Uljaste järves mõjutavad kaebaja subjektiivseid õigusi kinnistute

kasutamisel.

162. Kuna KeHJS § 11 lg 71 välistab sama tegevusloa taotluse menetluses uue keskkonnamõju

hindamise, siis on asjakohatu kaebaja uue KMH vajaduse argument, et kaebaja ei saanud esitada

KMH aruande osas oma sisulisi argumente, ta ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise

hetkel puudutatud kinnistute kasutaja. Lisaks märgib kohus, et KKT 13.01.2004 maavara

kaevandamise taotluse menetluses läbi viidud KMH osas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohus

09.04.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-08-2593 leidnud järgmist: „Samuti järeldas halduskohus

põhjendatult, et R. R. ja K.T.i ning N. R., M. L., N. J. ja AS Vestman Varahaldus kinnistute endised

omanikud pidid olema kätte saanud vastustaja 17.02.2004 kirja keskkonnamõju hindamise algatamise

kohta ning neid saab lugeda teavitatuks kaevandamisloa taotlemise menetlusest. Kirja sisu võimaldas

ka ringkonnakohtu hinnangul kirja saajatel mõista, et kaevandusloa taotlus hõlmab nendele kuuluvaid

kinnistuid.“ Halduskohtu seisukoht kinnistu võõrandaja teavitamiskohustusest on kooskõlas VÕS § 14

lg-ga 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muu lepingu sõlmimist ettevalmistav

isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki

arvestades äratuntav oluline huvi. Selliseks oluliseks asjaoluks, mille teatamist teine pool sai

mõistlikult oodata, tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada kaevandamisloa taotluse menetluse käigus

keskkonnamõju hindamise läbiviimist maa-alal, millel tehingu objektiks olev kinnistu asub.“

163. Vastavalt KeHAS § 13 lg-le 1 keskkonnamõju hindab ekspert, kellel on käesoleva seadusega

kehtestatud korras välja antud vastav tegevuslitsents. KeHAS § 14 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab

keskkonnamõju hindamise tegevuslitsentsi keskkonnaminister ja tegevuslitsents annab õiguse hinnata

keskkonnamõju. KMH aruandest nähtuvalt on KMH aruande koostanud töörühma juhtinud Arvi

Toomik, tehnikakandidaat, kes omas kehtivat litsentsi KMH0023. Käesolevas haldusasjas ei ole selle

üle ka vaidlust. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja arvamus, et olenemata sellest, et A.Toomikul on

olemas keskkonnamõju hindamise litsents tegevusvaldkonnas maavaravaru kaevandamine ja kaevise

töötlemine, sh rikastamine, siis kaebajale tundub, et A.Toomiku kvalifikatsioon ei olnud piisav,

asjakohatu.

164. Kaebaja leiab, et KMH aruande koostamise ajal lähtuti eeldusest, et kaevandamine saab toimuma

kogu mäeeraldisel ja KMH aruandes ei ole käsitletud ega hinnatud sellist kaevandamistegevust, mille

puhul jääb osa mäeeraldise alast kaevandamistegevusest puutumatuks, KMH aruanne ei kajasta

kaevandamise mõju karjäärialale jäävate metsa- ja põllumaa kinnistute osas ega nende mõjutuste

vältimise võimalusi. Samuti ei hinnatud looduse säästliku kasutamise põhimõttest lähtuvalt olukorda,

kus kaevandamata jäävad üksikud „saarekesed“. Kohus kaebajaga ei nõustu. KMH aruande punktis

4.1 (aruande lk 11) on kirjeldatud, et mäeeraldise maa-alal paiknevad RMK Sonda metskonna

metsamaad ja eraomanike maad, millel kasvab põhiliselt mets, kuid on ka põllumajanduslikke maid,

mida enamasti ei kasutata (sööti jäetud). Mäeeraldise territoorium on asustatud majapidamistega.

Territooriumi põhja- ja keskosa on asustatud hõredalt, lõunaosas on asustus tihedam. Kinnistute

paigutus mäeeraldisel on toodud joonisel 4.2 (aruande lk 13). Aruande punktis 4.2.5 (aruande lk 19)

on märgitud, et mäeeraldise territoorium ja selle vahetu ümbrus on kaetud segametsaga, mäeeraldise

keskosas, Sonda-Satsu tee ääres on rohumaid ja võsastunud alasid. Punktis 6.1.2 (aruande lk 29)

märgitud seoses mõjudega põhjaveele ja kohalikule veevarustusele, et vahetult mäeeraldisel asuvad

majapidamised koos kaevudega kuuluvad tõenäoliselt likvideerimisele. Punktis 6.4 (aruande lk 36)

on märgitud, et mäeeraldisel võib tekkida olukord, kus kaevandaja ei saa kokkuleppele

maaomanikuga ja karjäärialale võivad tekkida nn „kaevandamata saared“, mille väikesed mõõdud ei

ajenda nende kaevandamist ka kauges tulevikus. Seega oleks tegu kadudega. Punktis 6.7 (aruande lk

40) märgitakse, et mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad

mäeeraldise territooriumil. Neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud

kõiki füüsilisi keskkonnamõjusid normatiivide maksimaalse piiri peal. Kui karjäärialale jääb

majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et kaevandamisest lähtuvad mõjud viidaks ka

nende suhtes normatiivide piiresse. Praegusel hetkel on karjäärialal hooned 16 kinnistul. Alalises

kasutuses on 5 majapidamist. Kui mitme kinnistuomanikuga arendajad kokkuleppele jõuavad, ei ole

teada. Punktis 7.1 (aruande lk 43) on märgitud, et kaevise säästlikuma kasutamise eesmärgil tuleks

majapidamised mäeeraldisel likvideerida ja kompenseerida põhjusel, et majapidamise alla jäävad

tervikud peaksid kaitsma mitte üksnes elumaja, vaid ka abihooneid, aiamaad ja rajatisi, see tähendab

suuri maavara kadusid. Punktis 10.1 on märgitud, et mäeeraldise territooriumil hajali asuvate

majapidamiste säilitamine, likvideerimine või kompenseerimine tuleb vaadata läbi igal üksikjuhul

eraldi. Seega on KMH aruandes hinnatud olukorda seoses mäeeraldisele jäävate kinnistutega, s.h

metsa- ja põllumaa kinnistutega, mille omanikud ei nõustu kaevandamisega.

Lisaks on vastustaja pöördunud täiendavate selgituste saamiseks KMH aruande koostanud Steigeri

poole. Vaidlustatud käskkirja punktis 3.6.4 on viidatud Steigeri täiendavale seisukohale KMH

tulemusele (VI kd tl 2-4), millest ilmneb, et KMH aruanne ei välista vajadusel ja kokkuleppel

üksikute objektide alal kaevandamata alade säilitamist mäetöödest puutumatutena, mis ei oleks

vastuolus maavarade säästva kaevandamise põhimõttele. Kui tekib vajadus mõne karjäärisisese

objekti kaitsmiseks mäetööde mõjudest, siis lähtutakse nendest samadest kriteeriumidest, mis on

toodud KMH aruandes. Steigeri täiendavas arvamuses on märgitud: „Põhjaveetaseme mõju kohta

metsandusele ja põllundusele karjääri lähinaabruses on Eesti põlevkivimaardlas hulk praktilise

kogemusega teavet. On tehtud ka uuringuid, näiteks E. Soovik (TLÜ Ökoloogia Instituudi kogumik

2005. aastast). Taotletava Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldise alal ja ümbruses on põhiliselt

metsalad, kohati tegeletakse ka põllunduse ja aiandusega. Tarbemetsa kasvatamiseks on sobiv, kui

põhjavee tase on vähemalt 0,6 m allpool juurestikku, et vältida metsa hukkumist liigniiskusest.

Põllumaad on traditsiooniliselt kõrgematel aladel, kus kõrgvesi ei ohusta taimekasvatust. Nii mets kui

ka põld toituvad Eesti kliimatingimustes sadevetest (600 – 800 mm/a, millest ~50 % aurustub).

Sadevete hulgast piisab täielikult, kui aladel on piisava paksusega niiskust akumuleerivat pinnast.

Taotletaval mäeeraldisel ja selle vahetus ümbruses on Kvaternaarisetete keskmine paksus 1,0 m,

millest kasvukihi moodustab keskmiselt 0,26 m. Nimetatud väärtused tagavad piisava pinnase

niiskusesisalduse kuivemaks perioodiks. Isegi tagasihoidliku niiskusega akumuleerimisvõimega aladel

Ida-Virumaal, Käva,Kukruse ja Tammiku kaeveväljadel, kus üle poole sajandi oli põhjavesi kadunud,

ei avaldanud see negatiivset mõju ei põllundusele ega metsakasvatusele.“ Kolmanda isiku esitatud AS

Maves 27.12.2010 eksperthinnangust Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud

põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127) (I kd tl 114-

120) nähtub, et vaadeldaval alal (mäeeraldisel) tervikuna on tõenäoline põllumajandusmaa keskmiste

kasutusomaduste jäämine samaks või mõningane paranemine tulenevalt põlevkivi kaevandamise

kuivendavast toimest. Aastatel 2011-2012 kaevandatava Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kuivenduse

mõju metsa praeguseid kasvutingimusi ei halvenda, tõenäoline on metsamaa kasutusomaduste

mõningane paranemine johtuvalt karjääri kuivendavast toimest liigniisketel aladel. Samuti nähtub

vastustaja esitatud keskkonnaeksperdi, juhtivgeoloogi V.Peterselli ning Eesti Geoloogiakeskuse

juhatuse liikme A.Pajupuu arvamusest (I kd tl 150-151), mis on esitatud vastuseks kaebajat kaebuse

esitamisel esindanud advokaadi infopäringule, et pinnasevee taseme alandamine avaldab üldjuhul

põllumajandusele ja metsale positiivset mõju.

165. Kaebaja on kaebustes väitnud, et Steigeri arvamus ei ole objektiivne, kuna Steiger on KKT

pikaajaline koostööpartner. Kohus leiab, et asjaolust, et KKT on tellinud Steigerilt ekspertiise või

muid teenuseid, ei saa automaatselt teha järeldust Steigeri ebaobjektiivsusest. Kaebaja ei ole Steigeri

ebaobjektiivsust kuidagi tõendanud, seega on kaebaja väide paljasõnaline. Tallinna Tehnikaülikooli

emeriitprofessori Enno Reinsalu ütluste (VII kd tl 12-16) kohaselt on Steiger Eesti kõige

kompetentsem mäebüroo, Eestis ei ole võrreldavaid mahu ja kompetentsi poolest.

166. Kaebaja arvates ei nähtu KMH aruandest, et selles oleks arvestatud Direktiiviga (85/337/EMÜ),

eelkõige ei ole esitatud artikli 5 lg 1 kohaselt esitatavat teavet. Kaebaja ei ole samas kaebuses

märkinud, milline konkreetne teave on esitamata ja kuidas see mõjutas asja otsustamist. Direktiivi

artikli 5 lg 1 kohaselt tööde puhul, mille keskkonnamõju tuleb artikli 4 alusel hinnata artiklite 5-10

kohaselt, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, tagamaks, et töö kavandaja esitab sobivas vormis

IV lisas piiritletud teabe, kui: a) liikmesriigid leiavad, et see teave on loaandmismenetluse teatavas

järgus ning teatava töö või teatavat liiki töö ja tõenäoliselt mõjutatavate keskkonnategurite erijooni

silmas pidades asjakohane; b) liikmesriigid leiavad, et on asjakohane nõuda töö kavandajalt sellise

teabe koostamist, võttes muu hulgas arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamisviise. Direktiivi IV

lisa kohaselt on artikli 5 lg-s 1 osutatud teabeks töö kirjeldus, mis sisaldab eelkõige: kogu töö

füüsiliste omaduste ning ehitamise ja kasutamisega seotud maakasutusvajaduste kirjeldust;

tootmismenetluste põhiomaduste, näiteks kasutatavate ainete laadi ja koguse kirjeldust; väljapakutud

töö tulemuste kasutamisel eeldatavasti tekkivaid jääke ja heitmeid (vee-, õhu- ja pinnasereostus, müra,

vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus jne) käsitlevat hinnangut liikide ja koguste kaupa. Samuti

lühikirjeldus muudest peamistest lahendusvõimalustest, mida töö kavandaja on uurinud, ja sellise

valiku peamised põhjused, võttes arvesse keskkonnamõju; kirjeldus, mis käsitleb keskkonna neid

tegureid, mida väljapakutud töö tõenäoliselt oluliselt mõjutab, sealhulgas eelkõige elanikkonda,

loomastikku, taimestikku, pinnast, vett, õhku, ilmastikku, ainelist vara, sealhulgas ehituskunsti- ja

muinaspärandit, maastikku, ja eespool nimetatud tegurite omavahelist mõju; Kirjeldus (1)

väljapakutud töö tõenäolisest olulisest keskkonnamõjust, mis tuleneb: tööst endast, loodusvarade

kasutamisest, saasteainete heitmetest, häiringute tekitamisest ja jäätmete kõrvaldamisest ja töö

kavandaja koostatud kirjeldus keskkonnamõju eelhindamiseks kasutatud võtetest. Oluliste

keskkonnakahjustuste vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral kõrvaldamiseks ettenähtud

meetmete kirjeldus. Üldarusaadav kokkuvõte eespool olevates punktides sätestatud teabest. Kirjeldus

võimalikest raskustest (tehnilised puudused või oskusteabe puudumine), mis töö kavandajal tekkisid

nõutava teabe koostamisel.

Riigikohtu halduskolleegium on 16.06.2010 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-36-10 leidnud ( p 21) , et

Euroopa Liidu direktiiv on otsekohaldatav, kui täidetud on järgmised tingimused: 1) direktiiv pole

tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud; 2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta,

täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist; 3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele

õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud. KeHAS

eelnõu seletuskirjast nähtuvalt oli eelnõu väljatöötamise aluseks võetud Direktiiv (85/337/EMÜ) ja

seda täiendav direktiiv 97/11/EÜ (kättesaadav Riigikogu veebilehelt). Seega saab asuda seisukohale,

et direktiiv on KeHAS-sse üle võetud ja KeHAS on kooskõlas Direktiivi sätetega. Kaebaja pole

vastupidist väitnud. KMH hindamise ajal kehtinud KeHAS § 13 lg 2 sätestas teabe, mille edastamine

KMH aruandes on vajalik. Vastavalt KeHAS § 13 lg-le 2 ekspert koostab keskkonnamõju hindamise

aruande, mis:1) kirjeldab tegevust, selle eesmärki, ulatust, asukohta ning tegevuskoha

keskkonnaseisundit ja tegevusega eeldatavalt kaasnevaid tagajärgi, nagu vee-, pinnase- ja

õhusaastatus, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus; 2) kirjeldab alternatiivseid asukohti ja

projektlahendusi ning põhjendab nende vahel tehtud valikut lähtuvalt eeldatavast keskkonnamõjust; 3)

määratleb eeldatava keskkonnamõju ulatuse keskkonnaseisundile, inimese tervisele ja varale,

taimedele,

loomadele,

pinnasele,

maastikule,

kliimale,

kaitstavale

loodusobjektile

ja

muinsuskaitseobjektile; 4) hindab tegevusega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju toimet ning

kirjeldab ohu vältimiseks või leevendamiseks kavandatud abinõusid; 5) hindab loodusressursside

kasutamise

otstarbekust;

6)

teeb

ettepaneku

keskkonnaseire

ja

keskkonnaauditeerimise

korraldamiseks; 7) sisaldab keskkonnamõju hindamise programmi; 8) sisaldab kolmandate isikute

ettepanekuid ja nende arvestamise või mittearvestamise põhjuseid; 9) sisaldab hindamistulemuste

lühikokkuvõtet. Seega on Direktiivi artikkel 5 lg 1 üle võetud KeHAS § 13 lg-ga 2, mistõttu saab

Direktiivis toodud teabe esitamise kohustus tuleneda vaid antud sättest.

167. Kaebaja on leidnud, et KMH aruanne ei vasta KeHJS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuetele. KeHJS ega

selle § 20 aga ei kuulu käesolevas haldusasjas kohaldamisele. Seega ei ole KeHJS-le tuginemine

asjakohane.

168. KMH aruande vastavuse osas KeHAS-le on kaebaja leidnud, et KMH aruanne ei vasta

KeHAS § -dele 2, 5, 13 lg 2 punktidele 1 ja 2, kuna tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli piisavalt

määratlemata. KMH aruande koostaja kasutuses ei olnud kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti,

mistõttu ei olnud aruande koostajale teada tehnoloogiline lahendus. Tehnoloogilist lahendust teadmata

ei saanud hinnata ka kaasnevat keskkonnamõju.

168.1 Vastavalt KeHAS §-le 2 on keskkonnamõju hindamise eesmärgiks selgitada, hinnata ja

kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või

leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks. KeHAS § 5

kohaselt on keskkonnamõju tegevusega kaasnev keskkonnaseisundi muutumine või selle kaudu

avalduv vahetu või kaudne mõju inimese tervisele või varale. KeHAS § 13 lg 2 punktide 1 ja 2

kohaselt eksperdi koostatud KMH aruanne kirjeldab tegevust, selle eesmärki, ulatust, asukohta ning

tegevuskoha keskkonnaseisundit ja tegevusega eeldatavalt kaasnevaid tagajärgi, nagu vee-, pinnase- ja

õhusaastatus, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus; kirjeldab alternatiivseid asukohti ja

projektlahendusi ning põhjendab nende vahel tehtud valikut lähtuvalt eeldatavast keskkonnamõjust.

KMH aruande (IV kd) 1 ptk „Sisu kokkuvõte“ (aruande lk 6) on küll märgitud, et KMH objektiks oli

Põhja–Kiviõli II mäeeraldis Sonda valla territooriumil Ida-Virumaal. Samas on ka märgitud, et

kavandatava põlevkivi karjääri rajamise eesmärgiks on varustada KKT põlevkiviga peale Põhja-

Kiviõli karjäärivälja ammendumist. Põhja-Kiviõli II karjääriväljal on võimalik kaevandada põlevkivi

ja hoida keskkonnamõjud normatiivide piires, kui rakendada alternatiivseid tehnoloogilisi võtteid ja

kasutada senises tootmispraktikas juba kontrollitud leevendusvõtteid (rekultiveerimine, süvakaevud,

hüdroisolatsioon). Seega on KMH aruandest nähtuvalt tegevus piisavalt määratletud- tegevuseks on

Põhja-Kiviõli II karjääriväljal põlevkivi kaevandamine ja viidatud on ka alternatiivsetele

tehnoloogilistele võtetele.

168.2 KMH aruande 5. ptk käsitleb tootmisprotsesse karjääris ning võimalikke alternatiive (avamine

piki idapiiri või piki põhjapiiri; karjääriväljal transport- või lihtkaevandamisviisi kasutamine;

mehaaniline või lõhketöödega kobestamine; veekõrvaldussüsteemi alternatiivid. KMH aruande 5. ptk

sissejuhatuses on märgitud, et „Keskkonnamõjude hindamise hetkeks puudub Põhja-Kiviõli II

põlevkivikarjääri jaoks nii tööprojekt kui ka eelprojekt. Võimalikud tehnoloogilised lahendused, sh

alternatiivsed, antud mäeeraldisel valitakse lähtuvalt geoloogilistest ja hüdrogeoloogilistest

tingimustest, Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri projektist ja teiste analoogilistes tingimustes töötavate

karjääride kogemustest“. Samas peatükis (lk 23) on märgitud, et „Kaevandamise võimalikud

tehnoloogilised variandid (alternatiivid) tulenevad sellest, kuidas kobestatakse ja eemaldatakse

kattekivimid, kas puur-lõhketööde abil või mehaaniliste kobestamisvahenditega. Mõlemate variantide

puhul rakendatavad tegevused on peatükis ka lahti kirjutatud. KMH aruande 6. ptk käsitleb põlevkivi

kaevandamisest ja sellega kaasnevate tegevuste (sh alternatiivsete) võimalike keskkonnamõjude

hindamist. KMH aruande 7. ptk käsitleb keskkonda mõjutavaid võtmetegureid, nende olulisust,

alternatiivide võrdlemist. Lehekülgedel 41-42 on välja toodud tabel võimalike alternatiivsete tegevuste

ning nende oodatava keskkonnamõju kohta. Lehekülgedel 44-45 on toodud tabel keskkonnamõju,

kaevandusmeetmete ja seirevajaduste hindamise kohta kavandatavas karjääris – välja on toodud

erinevate tegurite (mõju pinna-, põhjaveele, müra, maavõnked, tolmu levikpinnareostus,

loodusressursside

kasutus,

mõju

maastikule,

loomastikule,

elanikkonnale)

toimeala,

leevendusmeetmed ning hinnang enne ja peale leevendusmeetmete rakendamist, samuti seire vajadus.

Tabelis 7.4 (lk 46-47) on toodud alternatiivsete tegevuste keskkonnamõju võrdlus erinevate

mõjutegurite kaupa ning leitud, et võrdlustabelist 7.4 nähtub, et mäetööde mõju pinna- ja põhjaveele,

müra ja tolmu emissioon ning põhjalik maapinna ja maastiku muudatus toimuvad kõikide tegevuste

puhul, s.h nn. põhitegevuste alternatiivide puhul. Teatud eelis on mäetööde liikumissuunal idast läände

veekõrvalduse mõju Uljaste järvele arvestades. Lähtudes ettevaatusprintsiibist, jõuab tööde käigus läbi

seire selgusele selle mõju tegelikus suuruses ja võimalikes leevendusmeetmetes.

168.3 Arvestades, et maavara asub konkreetses kohas, ei saa kaevandamise kontekstis rääkida

kaevanduse alternatiivsetest asukohtadest. Nullalternatiivi kohta on öeldud KMH aruande II köite

punktis 1.6.2 ( lk 8), et: „Nullalternatiiv ainult kaevandamise seisukohast, nagu antud KMH ei sisalda

infot: kaevandab – on mõju, ei kaevanda – ei ole mõju, on sisuliselt mõttetus. Oluline mõte tekib siis,

kui me sellist alternatiivi vaataksime hinnates kogu põlevkivienergiat tervikuna, kuid see ei ole selle

töö ülesanne. Kuid püüdes siiski tõstatatud probleemile vastata, võib öelda, et laienduse töösse

minekul ei lisandu uusi keskkonnamõjusid, küll aga kestavad olemasolevad mõjud kauem. Laienduse

mitte käiku laskmisel e 0-variandi korral kaovad töötava karjääri keskkonnamõjud, kuna töötav karjäär

ammendub, kuid jäävad teised seni seda piirkonda mõjutavad keskkonnamõjud, nagu näiteks raudtee

ja maantee liiklus, mille müra- ja tolmufoon on võrreldav töötava karjääri fooniga arvestades

kaugusega elamutest. Samas arvestades, et jätkub nõudlus põlevkiviõli kui sellise järele, jääb kestma

ka vajadus toorme saamiseks. Selle kohaselt väljataks vajaminev põlevkivi teistest töötavatest

ettevõtetest piirkonnas nagu näiteks Aidu karjäär või rajatav Ojamaa kaevandus, kus reaalne

kaevandamisega kaasnev keskkonnamõju 1 tonni kaubapõlevkivi tootmiseks on oluliselt suurem kui

Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel. Üldiselt kehtib lähtudes kaevandamiskoha

geoloogilistest ja mäetehnilistest tingimustest reegel, et mida sügavamal kasulik kiht lasub seda

suuremad on kulutused ja ka keskkonnamõjud selle kaevandamisel. Seega on põlevkivienergeetika kui

terviku seisukohast keskkonnasäästlikum kaevandada madalamal lasuvaid maardla osi nagu seda on

vaadeldav piirkond.“

168.4 Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et KMH aruanne ei vasta KeHAS § -dele 2,

5, 13 lg 2 punktidele 1 ja 2.

169. Planeerimisseaduse (PlanS) § 7 lg 3 p 9 kohaselt on maardlate ja maavaravaru kaevandamisest

mõjutatud alade kasutustingimuste määratlemine üks maakonnaplaneeringu eesmärke. KMH aruande

punktis 3.2 on leitud, et puudub vastuolu Ida-Virumaa maakonna teemaplaneeringuga „Asustust ja

maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Kaebaja arvates on KMH aruande üheks puuduseks

asjaolu, et KMH aruandes oleks olnud vajalik käsitleda ka teisi planeeringuid, nagu 2001

kehtestatud

Maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

Ida-Virumaa

põlevkivikaevandamisalade

ruumiline planeering, Sonda valla üldplaneering ja ka erinevaid Ida-Viru maakonna arengukavasid.

Kaebusest ei selgu, millisest õigusnormist tulenevalt pidi KMH aruandes lisaks käsitletud

maakonnaplaneeringule käsitlema ka kaebuses märgitud planeeringuid ja arengukavasid. KeHAS § 13

lg-st 2 sellist nõuet tuletada ei saa. Seega ei saa KMH aruanne ega vaidlustatud Käskkiri olla

kaebuses märgitud põhjusel õigusvastane.

170. Kaebuses toodud asjaolu, et Sonda vallas ja lähivaldades ei ole planeerimismenetluses teostatud

KSH-d, ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks. Seadusandja ei

ole seadnud keskkonnamõju kaasa toova tegevusloa väljastamise eelduseks strateegiliste

planeerimisdokumentide kehtestamist ja nende koostamise käigus koostatud KSH aruande hindamist

nt kaevandamisloa väljastamisel. Selline eeldus takistaks kaevandamisloa väljastamist või muudaks

selle võimatuks, sest strateegiliste planeerimisdokumentide kehtestamine ei ole kaevandamisloa

väljastaja pädevuses.

171. Kaebaja leiab, et 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud KMH aruanne on koostatud

puudulikult ja ei kajasta kaevandamise võimalikku keskkonnamõju piisavalt, objektiivselt ja

täielikult. Kaebaja arvates ei ole KMH aruandes piisava detailsusega käsitletud mulla struktuuriga ja

viljakusega, veega, põhjavee reostusega, Uljaste järvega seonduvat ja käsitlemata on tektoonilise

rikke mõju ja kumulatiivne mõju. Kaebaja ei nõustu ka Käskkirja nr 165 punktiga 3.7.2 ja Steigeri

arvamusega, et keskkonnamõjud jäävad samadesse piiridesse, mis prognoositi KMH aruandes.

Kaebaja leiab viidetega Eesti teadlaste töödele ja Rootsis tehtud uuringutele radooniohuga

seonduvalt ning pärast KMH aruande heakskiitmist 04.03.2005 välja antud ja ilmunud artiklitele ja

töödele, et pärast 2004. aastat on toimunud keskkonnas muudatused ja on uut teavet mida on oluline

arvestada põlevkivikarjääri keskkonnamõju adekvaatseks kindlakstegemiseks. Kohus märgib, et nii

kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS § 13 lg 1 kui kehtiva KeHJS § 14 järgi keskkonnamõju hindab

keskkonnamõju hindamise litsentsi omav füüsiline isik (ekspert). Käesoleval juhul ongi KMH

aruande koostanud töörühma juhtinud keskkonnamõju hindamise litsentsi omav ekspert A.Toomik.

Kohus leiab eeltoodut arvestades, et KMH aruande saaks sisuliselt kahtluse alla seada vaid

keskkonnamõju hindamise litsentsi omav või tõendatult keskkonnaküsimustes eriteadmisi omav isik.

Kaebaja ei ole väitnud, et ta omab keskkonnamõju hindamise litsentsi või on keskkonnaküsimustes

eriteadmisi omav isik, ega esitanud kohtule ka vastavaid litsentse või eriteadmisi kinnitavaid

tõendeid. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja väited KMH aruande väidetava puudulikkuse kohta

lugeda kaebaja oletusteks.

172. Steiger on 22.12.2010 andnud arvamuse KMH aruande väidetava aegumise kohta arvestades

praegusi keskkonnatingimusi (VI kd tl 2-4), mille on koostanud KMH ekspert A.Toomik (litsents nr

0023, 09.04.2011). Arvamusest nähtuvalt looduslikus keskkonnas iseenesest ega inimeste

sekkumisel ei ole toimunud selliseid muutusi, mida saaks lugeda olulisteks. Muutused on toimunud

kaevandatava karjääri territooriumil paiknevate eramaade omanike nimistus, muutunud on

maaomanike huvid. Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel ei ole kavas muuta tehnoloogiat ega ka kasutatavate

masinate tüüpe, mis muudaksid tehnoloogilistest protsessidest tulenevat keskkonnamõju suurust.

Kuna ei ole toimunud olulisi looduslikke keskkonnamuutusi taotletaval Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel

ja lähiümbruses ja ei ole muudetud ka kavandatavat tegevust planeeritavas karjääris, siis kokkuvõtteks

olulised keskkonnamõju tegurid jäävad nendesse piiridesse, mis prognoositi 2004. aastal KMH

aruandes.

173. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema väited. Arvestades, et KMH läbiviimisel ja KMH aruande koostamisel rakendatakse

keskkonnaalaseid eriteadmisi, seega mitteõiguslikke eriteadmisi, siis saab konkreetse KMH aruande

sisulist ebapiisavust tõendada vaid vastavas valdkonnas eriteadmisi omava eksperdi või

spetsialisti arvamusega sama tegevuse kohta samas asukohas ja ulatuses. Ka kaebaja on oma

kokkuvõtlikes seisukohtades leidnud, et põlevkivi kaevandamisega ja KMH-ga seoses saavad

keskkonnaaspektide ja -riskide analüüsi teha vaid eksperdid. Kaebaja pole oma väidete kinnitamiseks

esitanud peale OÜ Hendrikson ja Ko 2009 arvamuse („Põhja Kiviõli II mäeeraldise kaevandusloa

tingimuste paikapidavus kaevandusala osalise kasutamise tingimustes“) (II kd tl 108-110) ühtegi

eksperdi arvamust. OÜ Hendrikson ja Ko 2009 avamuse punkti 1 kohaselt on see antud esitamiseks

Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-2593, millist haldusasja käesoleval ajal enam

kohtumenetluses ei ole. Arvamuse kohaselt on arvamuse eesmärgiks hinnata KKT poolt Põhja Kiviõli

II mäeeraldisel KMH tulemuste ning kaevandamisloa tingimuste paikapidavust tingimustes, kui KKT

ei saavuta kokkulepet mäeeraldisega hõlmataval maa-alal paiknevate eraomandis olevate kinnistute

omanikega, mille tulemusena jätkub seal senine maakasutus. Arvamuse eesmärgiks on hinnangu

andmine keskkonnamõjudele ja kaevandamise loa eritingimuste paikapidavusele väljakujunenud

olukorras. Seega on arvamus antud seonduvalt haldusasjas nr 3-08-2593 vaidlustatud

Keskkonnaministeeriumi 21.11.2008 (ekslikult märgitud 2002.a) käskkirjaga nr 1701 väljastatud

kaevandamisloaga (VI kd tl 245-253). Kaebaja ei ole tõendanud, et OÜ Hendrikson & Ko peaks

seda arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses, arvestades, et on toimunud uus avatud

menetlus, kogutud täiendavalt tõendeid ning on 27.01.2011 Käskkirjaga nr 165 välja antud uus

kaevandamisluba, milles on oluliselt eritingimusi täiendatud, võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593

tühistatud kaevandamisloaga. Kohus nõustub ka vastustaja ja kolmanda isikuga, et OÜ Hendrikson ja

Ko arvamuses toodud järeldused uue KMH vajalikkuse kohta on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb

nende järelduste kujunemise käik ning alused, millele toetutakse. Samale seisukohale on asunud ka

Tallinna Ringkonnakohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (I kd tl 247-252). Seega

ei tõenda OÜ Hendrikson ja Ko 2009 arvamus 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud KMH

aruande ebapiisavust. Samuti ei saa see arvamus tõendada käesolevas haldusasjas vaidlustatud

kaevandamisloa eritingimuste ebapiisavust, kuna arvamus neid ei käsitle.

174. Lisaks märgib kohus, et radooniohu puudumist Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires

kinnitab juhtivgeoloogi, keskkonnaeksperdi Valter Peterselli ekspertarvamus „Radooniriski tasemest

Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“ (III kd tl 158), milles ta märgib et radoonioht Põhja-

Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires on välistatud.

175. Kaebaja leidis 10.02.2012 seisukohtades (III kd tl 184-188), et vastustaja ei saanud anda

sisuliselt ja menetluslikult õiget ja seaduslikku haldusakti, kuna paljudes menetluses esitatud

dokumentides olevad kuupäevad ja arvväärtused on valed või ebatäpsed ja osadel dokumentidel

puuduvad allkirjad. Käesoleval juhul on vastustaja esitanud kohtule allkirjastatud KMH aruande ja

allkirjastatud keskkonnamemorandumi (IV kd lk 2, 68,146) samuti on vastustaja esitanud kohtule ka

KKT 2004.aasta jaanuaris esitatud maavara kaevandamise loa taotluse koos lisadega ja

Keskkonnaministeeriumi 27.10.2010 kirja nr 12-9/8140 ja 08.11.2010 kirja nr 12-9/8140-2

adressaatide nimekirjad (IV kd lk 147-149, 163-164). Mäeeraldise pindala osas on kohus võtnud

seisukoha käesoleva kohtuotsuse punktis 158. Eeltoodust tulenevalt ei muuda haldusmenetluse

toimikus mõne allkirjata või kuupäevata dokumendi sisaldumine või mõne dokumendi toimikust

puudumine Käskkirja nr 165 õigusvastaseks.

176. Kaebaja leiab, et Käskkiri nr 165 on vastuolus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa

kinnistusraamatusse kantud sihtotstarbega maatulundusmaa. Steigeri poolt koostatud mäeeraldise

plaanilt (I kd tl 143) nähtub, et kaeveala asub Eesti Vabariigile kuuluval Rahe kinnistul

(75101:002:0109) ning juurdepääsuks vajalik transporditee Rahe kinnistule asub Eesti Vabariigile

kuuluval Pihlaka kinnistul (75101:002:0081) (III kd tl 161-162). Nii Rahe kinnistu kui Pihlaka

kinnistu sihtotstarve on kinnistusraamatu kohaselt 100% mäetööstusmaa (III kd tl 161 pöördel-162).

Kaebuse esitaja kasutuses oleva maa sihtotstarve ei omanud Käskkirja nr 165 andmisel tähendust,

kuna selle osas polnud omanikega saavutatud kokkulepet kaevandamiseks.

177. Vaidlustatud Käskkirja nr 165 punktist 3.6.7 nähtuvalt on kaebaja leidnud, et kaevandamisloas

tuleb ette näha vähemalt 50 m kaitsetsoon kinnistute piiride ümber, mille osas kaevandajal

maakasutusõigus puudub, mäeeraldistele jäävate elamute ümber tuleb jätta kaitsetsoon vähemalt 1 km.

Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 on vastustaja asunud seisukohale, et kaevandamisloa eritingimustega

on mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks nähtud ette piisavad meetmed. Kaitsetsooni paiknemine ja

laius tuleb jätta kaevandamise projekti reguleerida, sest kaevandamisloa andmise menetluses pole veel

teada, milliste kinnistute omanikud kaevandajaga kokkulepet ei saavuta, mistõttu kaitsetsooni osas

saaks kehtestada üksnes väga üldised nõuded. Paindlikumat arvestamist iga mäeeraldisele jääva

kinnisasja omaniku huvide ja kinnisasja eripäradega võimaldab vastavalt kaevandamisseaduse

(KaevS) §-s 7 sätestatud kaevandamise projekt, mis sama seaduse § 13 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

kaevandaja kohustusliku dokumentatsiooni hulka. Selleks, et mäeeraldisele jäävate kinnistute

omanike huvid oleksid võimalikult suures ulatuses kaitstud, on loa eritingimustes punktis 4.2.8.23

sätestatud, et loa omanik peab esitama kaevandamise projekti vähemalt kaks nädalat enne

kaevandamise alustamist Keskkonnaministeeriumile.

Kaebaja leiab ka kohtule esitatud kaebuses, et kaevandamisloa eritingimustes oleks pidanud

sätestama mäeeraldise alale jäävate kinnistute, mille suhtes puudub KKT-l vajalik maakasutusõigus,

varisemise vältimiseks kaitsetsoonid.

177.1 KaevS § 1 lg 1 p 1 kohaselt sätestab KaevS inimese, vara ja keskkonna ohutuse ning maardlate

säästliku kasutamise tagamiseks nõuded kaevandamisel. Sama seaduse § 7 lg 1 kohaselt on

kaevandamise projekt kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb muu hulgas

seletuskirjast, milles sisaldub kirjeldus inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete ja

kaevandamise puhul kaevandatud alade rekultiveerimise ning mäendustingimuste ja kasutatava

tehnoloogia kohta.

Kaevandamisprojekti (Töö nr 11/0655) (VII kd) lisas 1 (Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri

kaevandamise projekti muudatus) on esitatud kinnistute kaupa konkreetsed lähteandmed

barjäärtervikute rajamiseks (Tabel 5.1 – lk 9-10 ). Projekti lisa 1 punktis 5.2 on märgitud, et tuleb

tagada piirnevate kinnistute maapõue tugi. Selleks tuleb piirnevate kinnistute kaitseks ette näha

barjäärtervikud, mille laius oleneb kattekihtide tüsedusest ja nende püsikaldenurgast. Projektis on

välja toodud katendi püsikaldenurk ja Kvaternaarisetete püsikaldenurk, barjäärterviku laius

määratakse karjääris vastavalt reaalsetele geoloogilistele tingimustele karjääri vastutava spetsialisti

poolt kaevandamistööde käigus. Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktori, professor I.Valgma

24.03.2011 arvamuses (I kd tl 213) on märgitud, et kui mäeeraldisel asuvate kinnistute piiri äärde

jäetakse kaevandamisprojektis ettenähtud barjäärtarvikud, on mäeeraldisel paiknevate kinnistute

ohutus tagatud. Seega on tõenditest nähtuvalt kaevandamisprojektis (Töö nr 11/0655) ettenähtud

barjäärtarvikute rajamisega mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutus tagatud. Kaebaja ei ole esitanud

kohtule ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et kaevandamisprojektis ette nähtud barjäärtervikud ei

ole mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutuse tagamiseks piisavad. Arvestades, et kaevandamisloast

tulenevalt ja nähtuvalt Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaanilt (I kd tl 143) omas kuni 2012.

aasta 2. kvartali lõpuni kaevandamisega puutumust kaebuse esitaja kasutusvalduses olev Viirpuu

kinnistu, siis ei ole kaebaja väitnud, et kaevandamise tõttu sai Viirpuu kinnistu kannatada ega ole

esitanud kohtule ka sellekohaseid tõendeid. Eeltoodu kinnitab, et kaitse maapinna varisemise vastu on

võimalik tagada ka ilma kaevandamisloas konkreetseid kaitsetsoone sätestamata.

177.2 Nähtuvalt kaevandamisprojekti lisas 1 tabelist 5.1 on saadud erinevate kinnistute kaitseks

ettenähtud barjäärtervikute laiused erinevad: 7,1 meetrist kuni 13,6 meetrini. Kaevandamisprojekti

lisas 1 on märgitud, et kinnistutele barjäärterviku laiuse määramisel on lähtutud maksimaalsest

ettevaatuse printsiibist ehk arvestatud on kaevandamisega piirnevate kinnistute lõikudes teadaolevalt

maksimaalseid pinnasekihtide paksuseid. Kaebaja on soovinud kaevandamisloas kinnistuste piiride

ümber ette näha vähemalt 50 m ja elamute ümber vähemalt 1 km suuruse kaitsetsooni. Tunnistaja

E.Reinsalu ütluste kohaselt on hoidetervik kasutamata põlevkivi varu, mis jäetakse hoonete, kõlvikute,

teede ja kõrgepingeliinide alla. Määratakse inseneriarvutuste alusel lähtuvalt kivimi füüsikalis-

keemilistest omadustest. Seda on võimalik loa taotlemise käigus arvutada. Saarekestega on

mäetöösturi asi kaevandamise käigus otsustada, kuidas hoidetervik jätta. Sõltuvalt sellest, kas saab

maaomanikuga kokkuleppele ja kas saab mingil muul moel väljata varusid nt puurimisega.

Mäeeraldisel asuva iga kinnistu ümber 50 m ohutsooni jätmise kohta ütles tunnistaja, et sellist

soovitust ei pea ta mõistlikuks, ohud, mida mäetööstur väljamisel põhjustab naaberkruntidele on

tühised ja 50 m varu maha jätta on liiga suur kahju majandusele (VII kd tl 12-16).

177.3 Lisaks on kaebaja õiguste kaitse tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide

alusel, sealhulgas maapõueseaduse, kaevandamisseaduse ja nende alamaktide alusel. Vastavalt KaevS

§ 4 lg 2 punktile 5 peab kaevandaja rakendama meetmed maapinna vajumise ja varisemise

ärahoidmiseks kaevandamisele esitatavad ohutusnõuded. MaaPS § 24 lg 1 kohaselt tuleb

kaevandamisel rakendada tehnoloogiaid, mille puhul keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks

minimaalne. Kaevandamise projekt tuleb koostada selliselt, et see sisaldab kirjeldust inimeste, vara ja

keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete kohta (KaevS § 7 lg 1 punkt 4). Lisaks on AÕS § 146 lg-

ga 1 keelatud maatüki süvendamine selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe.

Vastavalt MaaPS § 56 lg-le 1 peab kaevandamisloa omanik hüvitama maavaravaru kaevandamisega

tekitatud kahju sõltumata oma süüst, seega on kaevandajale kehtestatud ka kõrgendatud vastutus.

Lisaks teostab vastavalt KaevS 7.peatükile kaevandaja tegevuse üle riiklikku järelevalvet Tehnilise

Järelevalve Amet.

177.4 Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et kaevandamisloa väljastaja ülesandeks ei ole kontrollida,

milliste kinnistute omanikud kaevandamiseks luba ei anna ning see on igal konkreetsel juhul

kaevandaja ja kinnistu omaniku vahel otsustada, leiab kohus, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga,

otsustades kaevandamisloa väljastamisel jätta kaitsetsooni paiknemise ja laiuse kaevandamise

projekti reguleerida ja võtta kaevandamise projektis arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu

eripärasid ja nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest.

178. Kaebaja leiab, et Käskkirjas nr 165 pole seatud tingimusi hoonestamata kinnistute kaitseks ja

eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused on tolmu, müra, vibratsiooni osas

ebapiisavad. Määratlemata on jäetud meetmed karjäärialal asuvate kinnistute kuivamise ja saastuse

vältimiseks. Kohus märgib esiteks, et vastavalt MaaPS § 35 lg 2 punktile 8 märgitakse

kaevandamisloale nõuded kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. MaaPS § 35 lg 2

punktist 8 ei tulene nõuet tagada kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vältimine. Ja nagu kohus

on käesolevas kohtuotsuses juba märkinud, siis kinnitab AS Maves 27.12.2010 eksperthinnang (I kd

tl 114-120) ja A.Pajupuu ja V.Peterselli hinnang (I kd tl 150-151), et põlevkivi kaevadamisest

tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei mõjuta või mõjutab

pigem positiivselt. Seega puudus vajadus nende kinnistute kuivamise vastu meetmete määramiseks.

Vaidlustatud Käskkirjas nr 165 on mäeeraldisel asuvate kinnistute kaitseks seatud 25 eritingimust,

millest kõik peale punkti 4.2.8.1 reguleerivad mäeeraldisele jäävate kinnistute suhtes kohaldatavaid

kaitsemeetmeid, mis peaksid kaevandamise mõjutusi vähendama. Nii tuleb eritingimuste punkti

4.2.8.5 kohaselt enne lõhkamistööde alustamist loa omanikul korraldada ohutsooni jäävate elamute ja

hoonete ehitusliku seisundi hindamine, enne puur-lõhketööde tegemist tuleb mõõta lähemate elamute

juures vibratsioonitaset ( p 4.2.8.6), samuti tuleb kaks korda aastas mõõta karjääri tööst lähtuvat

mürataset ja hinnata selle vastavust kehtestatud normidele (p 4.2.8.7). Müra leviku vähendamiseks

tuleb rajada kinnistute äärde müratõke (p 4.2.8.8). Käskkirja punktid 4.2.8.18-4.2.8.20 näevad ette

tolmu vähendamiseks transporditeede ja laadimisplatside veega kastmise. Kaebaja pole tõendanud, et

seatud eritingimused ei vähenda kaevandamisest tulenevat kahjulikku mõju.

179. Kaebaja leiab, et kaevandamisloas on veega seonduvad eritingimused ebapiisavad.

Veevarustuse kaitseks on Käskkirjas nr 165 sätestatud eritingimused punktides 4.2.8.9 kuni 4.2.8.17.

Nii näeb punkt 4.2.8.9 ette, et kaevandamine ei tohi takistada mäeeraldisele jäävate maaüksuste

veega varustamist ning punkt 4.2.8.17 sätestab, et karjääri veeärastussüsteem ei tohi kahjustada

põlevkivi kihindi alust veepidet. Käskkirja punkt 4.2.8.10 määratleb, millistest kaevudest veeproove

võtta ning milliste ainete sisaldust nendes määrata ning punkt 4.2.8.11 määrab kohustuse vastavate

kaevude veetaseme mõõtmiseks. Käskkirja punkti 4.2.8.16 järgi tuleb kaevude kuivaksjäämisel

kaevandajal viivitamata tagada elanike veega varustamine, seega ei või kaevandamine jätta

mäeeraldisel elavaid elanikke veevarustuseta. Samuti on kehtestatud veeseire nõuded põhjaveele

(punktid 4.2.8.10-4.2.8.12), Uljaste järve veetasemele (punkt 4.2.8.13), Erra jõkke suubuvale veele (

punktid 4.2.8.14 ja 4.2.8.15). Kaebaja leiab Eesti teadlaste käsitlustele viidates, et veega

seonduvates eritingimustes sätestatud ühe kuni neljakordse veeproovide võtmisega aastas ei

kajastata põhjavee kvaliteedi näitajate kaudu adekvaatselt põhjavee keemilise koostise muutusi

põhjavee erinevatel tasemetel ja temperatuuridel. Kaebaja on oma väidete kinnitamiseks esitanud

kohtule 21.12.2011 menetlusdokumendile lisatud artikli „Põhjavee seisund põlevkivipiirkonnas“ ja

Norra finantsmehhanismi projekti 52/2006=EE0010 töö materjalid (III kd tl 115-125), mis ei

tõenda konkreetselt KKT poolse kaevandamistegevuse mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldiselt,

mistõttu on need käesolevas haldusasjas asjassepuutumatud. Kaebaja ei ole seega tõendanud, et

veevarustuse kaitseks seatud eritingimused ei vähenda kaevandamisest tulenevat kahjulikku mõju.

Vastustaja on käesolevas haldusasjas rõhutanud, et kaevandamisloaga lubatud kaevandamistegevus ei

ole Eestis esmakordne, vaid selliste kaevanduste opereerimisel ja selleks lubade väljaandmisel on

olemas piisav kogemus. Kaebuse esitaja poolt välja toodud informatsioon võimalikust mõjust

veerežiimile on vastustajale teada ning sellega seotud probleemide vältimiseks on kaevandamisloas

ette nähtud konkreetsed eritingimused.

Kaebuse esitaja leib samuti, et veevarustuse kaitseks vajaksid Käskkirja punkti 4.2.8.10 tingimused

täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et seireprogrammi sisse lülitada ka „antud piirkonnale

tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised elemendid“. Kaebaja ei ole tõendanud selliste

elementide esinemist mäeeraldisel. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited Käskkirjaga nr 165

veevarustuse kaitseks ettenähtud eritingimuste ebapiisavuse osas paljasõnalised.

180. Kohus leiab, et asjaolust, et kaebajale on jäänud arusaamatuks eritingimuste punktides 4.2.8.4;

4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 kasutatud termin „tolm”, ja eritingimuste punktid 4.2.8.6; 4.2.8.7;

4.2.8.14; 4.2.8.16 ja 4.2.8.21 ei saa teha järeldust, et käskkirjas sätestatud kaitsemeetmed on

ebapiisavad.

181.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et Käskkirjaga nr 165 on täidetud MaaPS § 35 lg 2 punkti 8

nõue ja seatud nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning

inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks.

Kohus nõustub ka vastustajaga, et vastavalt keskkonnaseire seadusele toimub keskkonnaseire (sh

veeseire) kolmel tasandil: riiklik (§ 3), kohaliku omavalitsuse (§ 4) ja ettevõtja tasand (§ 5) ning ei

oleks keskkonnaseire seaduse mõttega kooskõlas kogu piirkonna veeseire ühe projekti raamesse

suunamine. Lisaks on KMH aruandes punktis 6.8 märgitud, et kuna mäetööd mõjutavad põhja- ja

pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik KKT-l taotleda lisaks

kaevandamise loale ka välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba. Nimetatud eriload ning

nendes sisalduvad tingimused tagavad vastavate näitajate pideva seire ning kaevandustegevusest

lähtuvate mõjude normide piiresse jäämise.

182. Riigikohtu 28.02.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-86-06 (p 24) on leitud, et olulise keskkonnamõjuga

küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest, kui

menetlus on läbi viidud ettenähtud korras, saab eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust. Käesoleval

juhul on seaduses ettenähtud korras läbi viidud kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise avalik

menetlus ja keskkonnamõju hindamise avatud menetlus. Käskkirjas nr 165 on kõiki kaebaja

vastuväiteid kaevandamisele käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi kasutades. Kaebuse esitaja ei

ole läbiviidud haldusmenetluse osas toonud esile selliseid arvestatavaid puudusi, mis võiksid tingida

menetluse tulemusena antud Käskkirja nr 165 õigusvastasuse. Seega saab eeldada, et Käskkiri nr 165

on õiguspärane.

183. 01.01.2012 kehtima hakanud HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne selle seadustiku jõustumist

tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele

seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt kolmanda isiku

menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Sama sätestasid kuni

31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja lg 7.Käesolev kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, seega

on otsus kolmanda isiku KKT jaoks soodus, kaebaja jaoks aga mitte, mistõttu asuvad nad kohtuasja

vastaspooltel. Seega on vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulude kandjaks kaebaja.

Vastustaja kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ei taotle. Kolmas isik taotleb kaebajalt

menetluskulude 2100,00 euro väljamõistmist. Kolmas isik on kohtule enne kohtuvaidlusi esitanud

menetluskulude 1125,00 euro nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavad kuludokumendid

(VII kd tl 52-54). Samuti on kolmas isik esitanud asja arutamist lõpetaval kohtuistungil 24.05.2013

osalemisega seonduvate menetluskulude 975,00 euro kuludokumendid 27.05.2013 (VII kd tl 62-66),

seega tähtaegselt. Kohus peab haldusasja mahukaks (8 köidet) ja keeruliseks. Arvestades samas, et

käesoleva haldusasjaga analoogses haldusasjas nr 3-11-496 (AS-i Vestman Varahaldus, N.R., R.D.,

R.A., Z.B., S.B., M.L., K.l-J.K., R.R., G.K., N.J., T.T. L., A. K. J.L., N. M., A.L. ja K.K. kaebused

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks) olid kaebuste

põhjendused sarnased K.T.i kaebuse põhjendustega ja põhilises osas kuulusid hindamisele samad

tõendid ning kolmandat isikut esindasid samad advokaadid ja kohus mõistis kaebajatelt N.R., R.D.,

R.A., Z.B., S.B., M.L., K.l-J.K., R.R., G.K., N.J., T.T. L., A. K., J.L., N. M., A.L. ja K.K. igaühelt

kolmanda isiku KKT kasuks välja menetluskulud 1761,70 eurot, ei pea kohus põhjendatuks ka

K.T.ilt kolmanda isiku menetluskulusid suuremas summas välja mõista. Seega tuleb kolmanda isiku

kasuks välja mõista kaebajalt 1761,70 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik