2-06-18078/63 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-06-18078

Tsiviilasi

Murad Hasbulatovi hagi OÜ Põlva Heakorratööd vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3278,67 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. märtsi 2011.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Põlva Heakorratööd apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. mai 2013.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Põlva Heakorratööd (RK: 10915396)

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (hageja): Murad Hasbulatov (IK: 37309042234)

esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Viru Maakohtu 21. märtsi 2011.a

otsuse lõppjäreldused (resolutsioon), muutes osaliselt

kohtuotsuse

põhjendusi

vastavalt

ringkonnakohtu

käesolevas otsuses märgitule.

2. Jätta OÜ Põlva Heakorratööd apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud OÜ

Põlva Heakorratööd kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. FIE Murad Hasbulatov esitas kohtule hagi OÜ Põlva Heakorratööd vastu, paludes välja

mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 51 300 kr ning viivis seaduses sätestatud määras hagi

esitamise seisuga summas 3416,20 kr ja viivis edasiulatuvalt kuni põhinõude 51 300 kr

tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja esindaja Andres Orro 19. septembril 2005

suulise töövõtulepingu killustiku ning liiva vedamiseks 15. septembrist kuni 10. novembrini

2005 Narva linnas XXX ja XXX objektidele summas 51 300 kr. Tasumine pidi toimuma

pärast tööde lõppu esitatud arvete alusel. Hageja on oma kohustused täitnud. Hageja esitas

kostjale 22. septembril 2005 arve nr 82 summas 10 800 kr, 29. septembril 2005

arve nr 86 summas 2700 kr ja 10. novembril 2005 arve nr 107 summas 37 800 kr. Kostja

arveid tasunud ei ole, väites vastuseks hageja pretensioonidele, et poolte vahel puudub leping

ja arvetel toodud töid teostatud ei ole. Kostja esindajad Kalju Heinsaar ning A. Orro on

kinnitanud kirjalikus vormis, et tööd on tehtud ja tööde maksumus on 51 300 kr. Lepingu

olemasolu ja tööde teostamist kinnitab ka asjaolu, et kostja on 3. oktoobril 2005 tasunud

hagejale arve nr 80 summas 13 600 kr.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, väites et ei ole sõlminud hagiavalduses väidetud

töövõtulepingut. A. Orro ei olnud septembris 2005 kostja juhatuse liige ega töötanud

töölepingu alusel kostja juures, samuti ei olnud A. Orrol mingit muud õiguslikku alust kostja

esindamiseks. A. Orro oli kostja juhatuse liige perioodil 24. november kuni 7. detsember

2005. Seega puudus A. Orrol vaidlusalusel perioodil õigus kostja nimel lepingu sõlmimiseks

ja muude toimingute tegemiseks. Kuna A. Orrol oli tööleping OÜ-ga Terabait, võis ta viibida

objektidel töövõtulepingu täitmisega seoses. Kuna A. Orrol puudus esindusõigus kostja nimel

tehingute tegemiseks, siis on hagejaga väidetavalt sõlmitud tehing tühine ja hageja ei saa

nõuda kostjalt selle täitmist. K. Heinsaar ei ole kunagi olnud kostja juhtorgani liige ega

töötaja ning kostja ei ole sõlminud K. Heinsaarega lepingut enda esindamiseks. Seega ei

olnud ka K. Heinsaarel volitusi kostja nimel tehingute tegemiseks.

Kostja ei ole saanud kaupa ega teenust, mille eest hageja tasu nõuab. Hageja ei ole tõendanud

kauba üleandmist kostjale, puuduvad tõendid kauba koguse ja hinna osas, hageja pole

tõendanud ühegi lepingu olulise tingimuse olemasolu. Kostjal puudus vajadus hagejaga

töövõtulepingu sõlmimiseks, sest liiva, killustiku ja betoonisegu ning nende transporditeenuse

ostmiseks oli kostjal sõlmitud 26. juunil 2006 ostu-müügileping nr 17-06 OÜ-ga Uus Samm.

Kostja on lühikese perioodi jooksul 2005. a kasutanud hageja teenuseid, kuid selle eest on

hagejale arve nr 80 alusel 3. oktoobril 2005 tasutud 13 600 kr. Asjaolu, et kostja on hagejale

13 600 kr tasunud, ei tõenda, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud mingeid muid lepinguid või

et kostja oleks hagejalt veel mingit kaupa saanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 21. märtsi 2011. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 3497 eurot (54 716 kr 20 senti), sh põhivõlg ja viivis hagi esitamiseni ning

viivise alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt luges kohus tõendatuks, et kostja teostas tee-ehituse töid

objektidel Narva linnas XXX ja XXX ajavahemikus 15. septembrist kuni 10. novembrini

2005 ning A. Orro tellis hagejalt killustikku ja liiva objekti ehitustöödele. K. Heinsaar

on 15. novembril 2005 hagejale adresseeritud kirjas kinnitanud, et objektidel XXX ja XXX

ajavahemikus 15. septembrist kuni 10. novembrini 2005 võttis ta killustikku vastu 21 masinat

ja liiva 25 masinat üldsummas 51 300 kr. Tunnistaja K. Heinsaare ütlustest selgub, et

Põlva restoranis said kokku kostja esindajad P. Pikk, E. Asi, A. Orro ja tunnistaja ning

tunnistaja kirjutas seal seletuskirja. A. Orro 15. novembri 2005 seletuskirjast selgub, et A.

Orro oli XXX ja XXXX tn objektide juht ning talle on esitatud arved killustiku ja liiva eest,

mida nendel objektidel kasutati, ja seda summas 51 300 kr, töid teostas kostja.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et tunnistaja kirjutatud selgitus ei saa olla tõendiks.

K. Heinsaare seletuskirja ei saa lugeda isiku kirjalikeks ütlusteks. Dokument on koostatud

enne kohtumenetluse algust ning tunnistaja selgitus dokumendis ei ole adresseeritud kohtule.

Sisuliselt on tegemist kirjaga hagejale, kus isik selgitab, millist kaupa ja mis koguses on ta

hagejalt 15. novembri 2005 seisuga vastu võtnud.

Kohus leidis, et ostu-müügileping nr 17-06 ja lisad ei tõenda kostja vastuväidet, et perioodil

15. septembrist kuni 10. novembrini 2005 oli kostjal sama kauba ostmiseks teine leping, kuna

leping nr 17-06 on sõlmitud hilisema perioodi kohta ning lepingust ei selgu, millise objektiga

seoses on leping koostatud. Ostu-müügilepingust nr 17 nähtub, et leping on sõlmitud perioodi

30. august kuni 31.detsember 2005 kohta liiva, killustiku ja betoonisegu müümiseks kostjale,

kuid lepingust ei selgu, milliste objektide varustamiseks on leping sõlmitud. OÜ Uus Samm

arved on koostatud perioodi 12. august kuni 9. september 2005 kohta ja saatelehed 11. august

kuni 5. september 2005 kohta. OÜ Uus Samm on sel perioodil tarninud kostjale liiva 280

tonni ja killustikku 861 tonni aadressil XXXX. Samas ei tõenda liiva ja killustiku tellimine

OÜ-lt Uus Samm asjaolu, et hagejalt ei oleks liiva või killustikku tellitud. Kostja väide, et OÜ

Uus Samm tarnis piisavalt liiva ja killustikku projektis märgitud tööde teostamiseks, ei ole

tõendatud. Tunnistaja Peeter Pikka ütlustega on tõendatud, et liiva ja killustikku telliti veel

kelleltki, tunnistajate K. Heinsaare ja A. Orro ütlustega on tõendatud, et A. Orro tellis hagejalt

killustikku ja liiva objekti XXX ja XXX ehitustöödele. Kostja on märkinud, et vastavalt

Amrest Projekt OÜ juhendile vajas kostja 4000 m2 katmiseks 168 tonni liiva ja 416 tonni

killustikku. Amrest Projekt OÜ juhendis on märgitud vaid tänava ristlõige ning liiva- ja

killustikukihi paksused ristlõikel. Ehituse üldpindala projektist ei selgu ning seega ei ole

võimalik kontrollida, kui palju liiva või killustikku kostja vajas kõnealusel objektil. Samuti ei

selgu projektist, millise objekti kohta on projekt koostatud.

Kohus nõustus kostjaga, et kostja poolt hagejale 13 600 kr tasumine ei tõenda, et poolte vahel

oleks sõlmitud leping liiva ja killustiku tarnimiseks vaidlusaluse objekti ehitustöödele. Hageja

ei ole tõendanud, et kostja oleks arve nr 80 alusel 13 600 kr tasunud liiva või killustiku eest,

mida veeti kostja objektile.

Hageja esitatud arved nr 82, 86 ja 107 ei tõenda lepingu olemasolu. Arvetest selgub, et

killustikku oli kokku 17 tonni ja liiva 19 tonni kogusummas 51 300 kr. Arvetel märgitud liiva

ja killustiku koguste ja maksumuse osas kostja vastuväiteid ei esitanud.

Kohus leidis, et A. Orro ja hageja vahel oli sõlmitud suuline leping liiva ja killustiku

tarnimiseks kostja tee-ehituse objektile XXX ja XXX perioodil 15. september

kuni 10. november 2005 summas 51 300 kr. Tegemist on ostu-müügilepinguga, mille alusel

hageja müüs kostjale A. Orro tellimuse alusel liiva ja killustikku. Müügile lisandus veoteenus

enda kauba vedamiseks, mis küll arvetel ei kajastu. Veoteenus võimaldas omandi üleandmist.

Hageja mingit valmis asja kostjale valmistama ei pidanud.

Kohus jõudis järeldusele, et A. Orro poolt hagejaga tehtud tehing – ostu-müügileping

killustiku ja liiva tarnimiseks – oli sõlmitud esindusõigusega isiku poolt. A. Orro oli kostja

juhatuse liige 24. novembrist kuni 7. detsembrini 2005, seega ei olnud A. Orro hagejaga

lepingu sõlmimise ajal kostja seaduslik esindaja. Tööleping OÜ-ga Terabait ei takistanud

A. Orrol kostjat esindamast. Kohus luges, viidates tunnistaja P. Pikka (kostja projektijuhi) ja

tunnistaja A. Orro ütlustele, tõendatuks, et A. Orro ei olnud tehingut tehes kostja esindaja ega

töötaja. A. Orrol ei olnud õigust sõlmida lepinguid, tema ülesandeks oli töö korraldamine

objektil. Liiva ja killustiku tellimine tee-ehituse objektile ei välju kostja igapäevase

majandustegevuse raamidest. A. Orro esindusõiguse piirangud ei kehti hageja suhtes, kuna

hagejale ei olnud teada, et ta sõlmis tehingu isikuga, kellel esindusõigus puudus. A. Orro oli

kostja objektil ja kokkuleppel P. Pikkaga oli A. Orro kohustusteks töötajate tegevuse

korraldamine. Tunnistaja K. Heinsaare ütluste kohaselt telliti hagejalt killustikku ja liiva

seetõttu, et esialgse tarnija killustik ei olnud kvaliteetne ning esialgne tarnija ei täitnud

tellimusi õigeaegselt. Seda kinnitavad ka tunnistaja A. Orro ütlused.

Kohus luges tõendatuks, et kostjale oli hageja poolt perioodil 15. september kuni

10. november 2005 kõnealuste objektide ehitusel üle antud liiva ja killustikku hageja arvetel

märgitud suuruses, maksumusega 51 300 kr. Tunnistaja A. Orro ütluste kohaselt vedas hageja

koormaid raskusega 15-16 tonni, MAZ-i koormas poole rohkem. Tunnistaja K. Heinsaare

ütluste järgi vedas hageja kokku 25 koormat killustikku ja 21 koormat liiva või oli vastupidi,

ning igakord sai arve-saateleht alla kirjutatud ühe päeva jooksul, kui palju tõi. Iga masina

kohta vormistati eraldi leht, kirjas oli auto mark, kuupäev, auto number. Igal pool olid

tunnistaja ja A. Orro allkirjad. Arvete kohaselt on hageja müünud kostjale liiva 19 tonni ja

killustikku 17 tonni, mis on vähem kui tunnistajate ütlustest selgub. Arvestades tõendeid

kogumis, võib eeldada, et puuduv osa – liiva 6 tonni (8400 kr, kuna tonni hind on arvetel

1400 kr) ja killustikku 4 tonni (5200 kr, kuna tonni hind on arvetel 1300 kr) – annab kokku

13 600 kr, mis oli kajastatud arvel nr 80. Kostja arvetel nr 82, 86 ja 107 märgitud hindade ja

koguste osas vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei esitanud kostja vastuväiteid viivise osas.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Põlva Heakorratööd esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

21. märtsi 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kohus ebaõigesti tuvastanud kaupade müügilepingu olemasolu. Kohus on tuvastanud, et

A. Orro ei olnud müügitehingut tehes kostja esindaja ega töötaja, samuti ei olnud A. Orro

vaadeldaval ajal kostja juhatuse liige. Samas kohus tuvastas, et A. Orro oli müügitehingut

tehes esindusõigusega isik. Sellised kaks kohtu järeldust on omavahel vastuolus;

2) on kohus teinud põhimõttelise vea TsÜS § 121 rakendamisel, sest kohus on antud sätte

kaudu tuvastanud A. Orro esindusõiguse olemasolu. TsÜS § 121 ei anna alust tuvastada

kellegi esindusõigust kui sellist, nimetatud säte reguleerib vaid esindusõigusliku isiku

volituste ulatust olukorras, kus esindaja tegutseb teise isiku majandus- või kutsetegevuses;

3) on kohus õigesti leidnud, et A. Orro oli vaadeldaval ajal OÜ Terabait töötaja. OÜ Terabait

oli omakorda kostja alltöövõtjaks Narvas asunud ehitusobjektil. Seega võis A. Orro viibida

objektil, kuid mitte kostja alluvuses, vaid kostja alltöövõtja töötajana;

4) on kohus ebaõigesti tuvastanud kauba ülemineku. Hageja on esitanud asja materjalide

juurde vaid kolm kaupade müügiarvet, mis kõik on ühepoolselt koostatud ja kannavad vaid

müüja allkirja. Vaid müüjapoolselt allkirjastatud arvete kaudu ei ole alust tuvastada kauba

üleandmist, kogust, vedamist jms. Kohus on leidnud, et kauba üleandmine on tõendatud

hageja tunnistajate A. Orro ja K. Heinsaare ütlustega. Vaid hageja taotletud tunnistajate

ütlustest ei piisa, et tuvastada tõsikindlalt kostjale müüdud kauba kogused ja kauba

üleandmise fakt. Samuti ei anna A. Orro ütlused informatsiooni kauba koguste ja üleandmise

kohta. K. Heinsaare ütlustest nähtuvalt peavad hagejal eksisteerima mõlemapoolselt

allkirjastatud arve-saatelehed ja iga masina (koorma) kohta eraldi täpsemate andmetega

veoseleht, kuid kohtule ei esitatud mitte ühtegi tunnistaja viidatud dokumenti. Samuti on

võimalik, et K. Heinsaar on mitmekordselt karistatud isikuna andnud asjas valeütlusi;

5) vaidleb apellant vastu kohtu järeldusele, et kostja ei vaidlustanud arvetel märgitud hindasid

ja koguseid. Ka kohtuotsuses on viide kostja väitele, et asjas puuduvad tõendid kauba

üleandmise kohta, koguse ja hinna osas. Kohus on sisuliselt lähtunud kauba koguste, hinna ja

üleandmise osas hageja ja tema kutsutud tunnistajate ütlustest, sest hageja enda koostatud

arved on ka sisuliselt hageja enda seletus. Selliste tõendite alusel nõude rahuldamine seab

ohtu käibekindluse, sest vaid kahe kaasatud tunnistaja ja endatehtud arvete kaudu oleks

võimalik saavutada positiivne kohtulahend;

6) nõustub apellant kohtu järeldusega, mille kohaselt on kohus lugenud tõendatuks, et

OÜ Uus Samm on tarninud kostjale liiva 280 tonni ja killustikku 861 tonni aadressil XXXX.

Eelnev näitab, et kostja vastuväide, mille järgi tellis ta objektil liiva/killustikku oma kindlalt

tarnijalt, on leidnud kohtu poolt arvestamist.

5. M. Hasbulatov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellant vaielnud vastu kohtu järeldusele, et A. Orro korraldas objektil tööliste

tegevust. See tähendab seda, et A. Orro korraldas kostja majandustegevust. Sellega oli

A. Orrole antud ka volitus majandustegevuses tavaliste tehingute tegemiseks. A. Orro kinnitas

kohtus, et tal oli allkirjaõigus, st ta tegi tavalisi majandustegevuses vajalikke müügitehinguid.

Liiva ja killustiku ost hageja käest oli majandustegevuses tavaline tehing, milleks A. Orrol oli

kostja volitus olemas. Vale on kostja väide, et A. Orro võis viibida objektidel OÜ Terabait

töötajana. Kostja tunnistaja P. Pikk tõendas, et A. Orro korraldas tööd kostja objektidel;

2) on kohus põhjendatult ja seaduslikult lugenud tõendatuks kauba ülemineku tunnistajate

A. Orro ja K. Heinsaare ütlustega. Nimetatud isikutel ei olnud mingit põhjust anda valeütlusi.

Peale selle oli A. Orro objektil kostjapoolne tööde korraldaja. Tunnistajate ütlustest tulenes ka

hageja teenuste kaasamise põhjendatus. Hageja ei saanud esitada K. Heinsaare ja A. Orro

allkirjastatud arveid-saatelehti, kuna need saadeti kostja raamatupidamisele;

3) ei nõustu vastustaja kohtu järeldusega, et kostja poolt hagejale 13 600 kr maksmine ei

tõenda, et poolte vahel oleks sõlmitud leping liiva ja killustiku tarnimiseks XXX ja XXX tn

objektidele. Kostja on ise oma 23. mai 2007 kirjalikus vastuses kinnitanud, et on 2005. a

hageja teenuseid kasutanud ja muid teenuseid hageja kostjale osutanud ei ole. Hagejale on

tasutud liiva ja killustiku müügi eest. Kui hageja oleks osutanud kostjale mingeid muid

teenuseid, oleks kostja saanud seda lihtsalt tõendada. Hiljem on kostja asunud väitma, et

hagejale on tasutud üldse ekslikult. Seega kostja vastuväited on selles asjaolus vastuolulised;

4) võimaldab TsÜS § 129 lg 1 esindusõiguseta teise isiku nimel tehtud tehingu hiljem heaks

kiita. Isegi kui A. Orro sõlmis tehingu esindusõiguseta, siis on kostja hiljem tehingu selle eest

tasumisega heaks kiitnud. Järelikult on tal kohustus tasuda ka teiste selle tehingu raames

saadud kaupade eest.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. veebruari 2012 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et A. Orrol, kes hageja väitel sõlmis temaga

kostja nimel lepingu, ei olnud esindusõigust lepingu sõlmimiseks, mistõttu on leping tühine ja

hageja ei saa nõuda lepingu täitmist. A. Orrol ei olnud esindusõigust ka TsÜS § 121 lg-te 1 –

3 alusel. Asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks tehingu heaks kiitnud. Ringkonnakohus leidis, et

tõendamata on ka hageja poolt esitatud arvetel märgitud killustiku ja liiva koguste kostjale

üleandmine ning vaidluse faktilisi asjaolusid arvestades ei ole ainuüksi tunnistajate ütlustega

võimalik kauba üleandmise kohustuse täitmist tõendada.

7. Riigikohus rahuldas 10. oktoobri 2012 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12 M. Hasbulatovi

kassatsioonkaebuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus märkis, et asja lahendamiseks on esmalt vaja teha kindlaks, kas kostja on saanud

hagejalt liiva ja killustikku. Kolleegium ei nõustunud TsMS § 229 lg 1 ja TsMS § 238 lg 2

tulenevalt sellega, nagu ei saaks kauba kogust ja üleandmist tõendada tunnistajate ütlustega.

Ringkonnakohtul tuleb analüüsida, kas kostja oli lepingu sõlmimiseks andnud volituse TsÜS

§ 118 lg 2 järgi või kiitis esindusõiguseta isiku tehtud tehingu heaks kooskõlas TsÜS §-ga

129. Kui ringkonnakohus tuvastab, et leping ei kehti, peab ringkonnakohus kontrollima

lepinguväliseid kohustusi reguleerivate sätete kohaldamise võimalikkust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks.

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi,

jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale liiva ja killustiku eest. Hageja

(vastustaja) väitel on pooled sõlminud lepingu, sest kostja on esindusõiguseta isiku sõlmitud

lepingu ühe arve tasumisega heaks kiitnud, ning ta on kostjale liiva ja killustiku üle andnud.

Kostja leiab, et tal ei ole kohustust hageja esitatud arveid tasuda, sest ta ei ole lepingut heaks

kiitnud ega kaupa saanud.

Seega tuleb asja lahendamiseks esmalt teha kindlaks, kas kostja on saanud hagejalt liiva ja

killustikku. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid

põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad

asjaolud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tõendiks mh tunnistaja ütlus. TsMS § 232 lg 2

järgi ei ole ühelgi tõendil, sh dokumentaalsel tõendil, kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Seadusest ega poolte kokkuleppest ei tulene, et

füüsilisest isikust ettevõtja poolt oma majandustegevuses kauba üleandmist saaks tõendada

üksnes teatud liiki või vormis tõenditega, nt dokumentidega (TsMS § 238 lg 2).

10. Tõenditena liiva ja killustiku üleandmise kohta on asjas esitatud tunnistajate ütlused.

Tunnistaja A. Orro poolt maakohtu 23.11.2010.a eelistungil antud ütluste kohaselt tellis tema

koos K. Heinsaarega 2005. aastal XXX mnt / XXX tn objektile hagejalt liiva ja killustiku veo

ning hageja tõi tellitud materjali kohale. Tunnistaja ei mäletanud tagantjärele vastuvõetud

kauba täpseid koguseid, kuid märkis, et kogused olid suured ja hageja veetud koormate

suuruseks oli 15-16 tonni, MAZ-i koormas poole rohkem.

Maakohtu 09.02.2011.a istungil tunnistaja K. Heinsaare antud ütluste kohaselt telliti hagejalt

vaidlusalusele objektile killustikku ja liiva ning hageja tõi tellitu alati õigeaegselt kohale.

Tunnistaja ütluste kohaselt tarnis hageja 25 koormat killustikku ja 21 koormat liiva või

vastupidi. Tunnistaja sõnade kohaselt allkirjastati kauba vastuvõtmisel ka arve-saatelehed, iga

koorma kohta koostati dokument A. Orro ja K. Heinsaare allkirjadega. Niisuguseid arve-

saatelehti kohtule esitatud ei ole.

Lisaks tunnistajate ütlustele on toimikus lk-del 9 ja 10 ka K. Heinsaare ja A. Orro kirjalikud

seletused hagejalt liiva ja killustiku tellimise ja vastuvõtmise kohta, kuid ringkonnakohtu

arvates ei oma need seletused dokumentaalsete tõenditena lisaks samade isikute poolt

tunnistajatena antud ütlustele täiendavat tõendusväärtust.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (kohtuotsuse lk 10), mille

kohaselt on tunnistajate A. Orro ja K. Heinsaare ütlustega tõendatud kauba üleandmine

kostjale. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõendeid piisava põhjalikkusega analüüsinud

ning kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu sellekohaseid põhjendusi korrata. Apellant

(kostja) ei ole esile toonud niisuguseid asjaolusid, mis annaks alust pidada tunnistajate ütlusi

vastuolulisteks või ebausaldusväärseteks. Apellant on tuginenud peamiselt väitele, et kauba

üleandmise kohta peaksid eksisteerima dokumentaalsed tõendid, sh mõlemapoolselt

allkirjastatud arve-saatelehed, millele viitas K. Heinsaar, kuid mida kohtule ei esitatud.

Tunnistajate ütluste põhisisu – liiva ja killustiku üleandmist – ei lükka ümber asjaolu, et

K. Heinsaare poolt mainitud dokumente kauba üleandmise kohta ei suudetud leida ega

kohtule esitada. Tunnistaja K. Heinsaare ütlusi ei muuda tõendina kõlbmatuks ka isiku

karistatus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et liiva ja killustiku tellimine OÜ-lt Uus

Samm ei tõenda, et hagejalt ei oleks liiva või killustikku tellitud. Maakohus on õigesti

märkinud, et tunnistaja P. Pikka ütlustega on lisaks eeltoodule kinnitust leidnud, et lisaks

OÜ-le Uus Samm telliti A. Orro eestvõttel liiva ja killustikku veel kelleltki kolmandalt (t I kd

lk 118).

12. Kolleegiumi arvates on maakohus toimikus olevate materjalide põhjal ning tõendeid ja

esiletoodud asjaolusid kogumis hinnates õigesti tuvastanud hageja poolt kostjale tarnitud liiva

ja killustiku kogused. Tunnistaja K. Heinsaare ütlustest lähtudes tarnis hageja kokku 25

koormat killustikku ja 21 koormat liiva või vastupidi. Hageja esitatud arvete kohaselt on

hageja müünud kostjale liiva 19 tonni ja killustikku 17 tonni. Maakohus asus seisukohale, et

erinevus tunnistaja ütluste ja arvetel kajastuvate koguste vahel on seletatav arve nr 80 alusel

tasutuga, mille osas hageja nõuet ei esitanud. Seega saab lugeda tõendatuks, et kostjale oli

hageja poolt ajavahemikul 15.09.2005 kuni 10.11.2005 Narva linnas XXXX kuni 10 ja XXX

10 kuni 30 objektide ehitusel üle antud liiva ja killustikku hageja arvetel märgitud suuruses,

maksumusega 51 300 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega

korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

13. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kostja nimel lepingu sõlminud isikul oli

esindusõigus lepingu sõlmimiseks. Vaidlusaluse tehingu tegi kostja nimel A. Orro, kes töötas

objektijuhina. Tema tööülesanneteks oli korraldada objektil tööd, mitte aga tellida kaupa ega

sõlmida lepinguid. Apellant (kostja) tuginebki asjaolule, et A. Orrol puudus volitus tellida

kostja nimel teetöödeks materjali ja sõlmida sellekohaseid lepinguid.

TsÜS § 115 lg 1 võimaldab teha tehingu esindaja vahendusel. Esindaja tehtud tehing kehtib

esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu

tegemiseks esindusõigus. Esindusõigus võib TsÜS § 117 lg 2 järgi tuleneda seadusest või

selle võib anda tehinguga (volitus). TsÜS § 118 lg 1 kohaselt annab esindatav volituse

tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse,

või avalikkusele. Sama paragrahvi teine lõige võimaldab lugeda volituse antuks, kui

esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma,

et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või

peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja, talub selle isiku sellist tegevust.

Käesoleval juhul ei olnud A. Orrol seadusest tulenevat volitust OÜ Põlva Heakorratööd

esindamiseks. Tõendatud ei ole ka see, et OÜ Põlva Heakorratööd oleks andnud A. Orrole

volituse enda esindamiseks tehinguga, s.o sellesisulise otsese tahte avaldamise teel, TsÜS

§ 118 lg 1 järgi. Kohaldamisele ei kuulu majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku

esindamise erisusi sätestav TsÜS § 121, mis reguleerib esindusõiguse sisu ja ulatust

olukorras, kus isikul on olemas tehingust või seadusest tulenev õigus teist isikut esindada.

14. Vastavalt TsÜS § 118 lõikele 2 võib lepingu sõlminud isiku volitus tekkida juhul, kui

kostja teadis või pidi teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ning talus sellist

tegevust, st ei katkestanud ega lõpetanud seda. Selle sätte kohaldamiseks tuleb hinnata, kas

kostja teadis või pidi teadma, et A. Orro tegutseb tema esindajana, ja talus A. Orro tegevust.

Kostja teadmise ja talumise tuvastamiseks saab mh arvestada, kuidas oli liiva ja killustiku

tellimine vaidlusalusel objektil korraldatud ja kas kostja teadis või pidi teadma, et vajadusel

tellib kauba A. Orro. Seejuures ei ole oluline, et A. Orro oli teise äriühingu töötaja, nagu

väidab kostja.

Liiva ja killustiku tellimise korralduse kohta objektil on ütlusi andnud tunnistajad. Tunnistaja

A. Orro ütluste kohaselt telliti liiva ja killustikku ka OÜ-lt Uus Samm, kuid tekkis vajadus

tellida materjali ka mujalt, kuna OÜ Uus Samm jäi ajahätta. Tunnistaja P. Pikka ütlustest

nähtuvalt oli A. Orro tellinud täiendavat liiva ja killustikku (t I kd lk 118 –„Orro oli lõpus

seda liiva ja killustikku leidnud ja ütles, et see oli odavam, arved saatis Põlvasse, Uus Sammu

arved ei olnud, olid mingid teised arved ja siis panime maksmise kinni […]“). Seega tuleneb

tunnistajate ütlustest, et A. Orro tellis faktiliselt töödeks materjali ning seda sõltumata tema

ametinimetusest teetööde brigadirina.

Lisaks omab kolleegiumi arvates olulist tähendust asjaolu, et vaidlustamata asjaoluna on

apellant

(kostja,

s.o

Põlva

Heakorratööd

OÜ)

tasunud

vastustajale/hagejale

(M. Hasbulatovile) 03.10.2005.a konto väljavõttest nähtuvalt 13 600 krooni selgitusega „Arve

nr 80“. See näitab, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted ja hilisemad sarnase

sisuga suhted (liiva ja killustiku tellimused) ei saanud olla kummalegi poolele iseenesest

üllatuslikud.

15. Ringkonnakohus leiab eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates, et kostja oli teadlik

asjaolust, et A. Orro on tellinud hagejalt tema nimel liiva ja killustikku, ning kostja on

A. Orro sellekohast tegevust ka talunud. Kuna kostja ühe arve hagejale tasus, oli hagejal

mõistlikult alust uskuda, et esindajana tegutsevale A. Orrole on antud volitus ka täiendavate

samalaadsete tehingute tegemiseks. Samuti annavad tunnistaja P. Pikka poolt antud ütlused

alust järelduseks, et kostja oli A. Orro poolt tehtud tehingutest (s.o hagejalt liiva ja killustiku

tellimisest) teadlik ning esialgu kostja neid tellimusi ka aktsepteeris, mida näitab arve nr 80

tasumine. Asja materjalidest ei nähtu ega ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks

A. Orro sellekohase tegevuse katkestanud või muul viisil sellesse sekkunud. Tunnistaja

P. Pikka ütluste kohaselt lõpetati ühel hetkel arvete maksmine, kuid tehingust tulenevate

kohustuste täitmisest keeldumine ei ole iseenesest veel käsitatav tahteavaldusena volituse

tagasivõtmiseks (TsÜS § 126 lg 1).

Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et A. Orrol oli õigus kostja

(apellandi) nimel tellida hagejalt (vastustajalt) liiva ja killustikku TsÜS § 118 lg 2 kohaselt

tekkinud volituse alusel.

Maakohtu käsitlus A. Orrol esindusõiguse olemasolust või selle tekkimise alusest on kohati

vastuoluline, kuid see ei ole viinud kohut ebaõigetele järeldustele ega toonud kaasa ebaõige

kohtulahendi tegemist. A. Orrol esindusõiguse olemasolu küsimuses tuleb maakohtu otsuse

põhjendusi muuta, võttes arvesse ringkonnakohtu otsuse põhjendustes märgitut.

16. Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Orrol oli õigus teha apellandi nimel

vaidlusalune tehing (s.o tellida liiva ja killustikku hageja esitatud arvetel näidatud mahus),

puudub vajadus kontrollida tehingu kehtivust TsÜS § 129 alusel. Samuti puudub vajadus

hinnata, kas hageja nõue kuuluks rahuldamisele lepinguväliseid kohustusi reguleerivate

sätete, sh käsundita asjaajamise normide (VÕS §§ 1018 – 1023) alusel.

17. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta apellandi

(OÜ Põlva Heakorratööd) kanda, kuna muutmata jääb maakohtu 21.03.2011.a otsus, millega

hagi rahuldati täielikult.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/