2-12-18372/19 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2013.a Tallinnas kell 16.00 kohtukantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-12-18372

Tsiviilasi

VB hagi OÜ NVL vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

Hagi hind 847,83 eurot ja vastuhagi hind 4267,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja/vastuhagis kostja: VB (isikukood XXX,

elukoht XXX)

Hageja esindaja: Ilona Põld (OÜ Solvere Õigusbüroo,

Kaare

31-56,

41534

Jõhvi;

e-post:

dokumendid@ilonap.eu )

Kostja/vastuhagis hageja: OÜ NVL(registrikood XXX,

asukoht XXX)

Kostja esindaja: vandeadvokaadi vanemabi Margus

Kiir (JeweLex Advokaadibüroo OÜ; asukoht: Sompa 3,

41533 Jõhvi linn; e-post: margus.kiir@jewelex.ee )

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

24.04.2013 toimunud kohtuistungil

1. Rahuldada põhihagi osaliselt 862,14 euro ulatuses ja vastuhagi täielikult 4267,89

euro ulatuses.

2. Tasaarvestada OÜ NVL nõue VB vastu, mille tulemusena mõista V B’lt välja

OÜ NVL kasuks 3405,75 (kolm tuhat nelisada viis eurot ja 75 senti) eurot.

Menetluskulude jaotus

Hagi menetluskulud jätta 87,9% ulatuses OÜ NVL kanda ja 12,1% ulatuses VB´i

kanda.

Vastuhagi menetluskulud jätta VB kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

OÜ NVL(endise ärinimega OÜ A &K), esitas 25.02.2010 Harju Maakohtusse hagiavalduse

AT vastu võlgnevuse 4524,94 euro nõudes. Harju Maakohtu 08.11.2011 kohtuotsusega

tsiviilasjas nr 2-10-9316 rahuldati hagi ning jäeti kõik menetluskulud AT kanda. Nimetatud

kohtuotsus jõustus 30.01.2012. Hageja oli kuni 14.07.2010 OÜ NVL (endise ärinimega OÜ A

&K) ainuosanik ja kuni 03.08.2010 juhatuse liige. Hageja müüs 14.07.2010 osaühingu JN.

Hageja sõlmis 14.07.2010 JN kokkuleppe, mille punkti 4 kohaselt pooled leppisid kokku, et

pärast ettevõtte OÜ A &K müügitehingu lõpuleviimist, uus omanik ( JN) vormistab hageja

nimele volikirja uue omaniku huvide esindamiseks tsiviilasjas nr 2-10-9316. Pooled ei

leppinud kokku menetluskulude kandmise kohta. Lepingulise esindaja kulud tsiviilasjas nr 2-

10-9316 kandis kostja eest OÜ Solvere Õigusbüroo arvete alusel hageja kokku summas

847,83 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 847,83 eurot, viivised 58,15 eurot ning

jätkuva viivise TsMS § 367 alusel VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras.

Kostja seisukoht

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt põhineb

hageja nõue asjaolul, et Harju Maakohtus toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-10-9316.

Vaidluses oli hagejaks OÜ NVL. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja tegutses vaidluse

korraldamisel kostja teadmisel. Samuti ei vaidle kostja vastu, et OÜ-le Solvere Õigusbüroo

tasutu oli vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Peale äriühingu osaluse võõrandamist ei

andnud hageja kostja seaduslikele esindajatele üle äriühingu (kostja) rahalisi vahendeid

summas 66758 krooni, so 4266.61 eurot. Kostja tasaarvestab hageja nõude summas 847,83

eurot (911,74 EUR – 63,91 EUR) kostja nõudega hageja vastu (tasaarvestusavaldus).

Tasaarvestuse tulemusena on hageja võlgnevus (põhivõlg) kostja ees summas 3418,78 eurot

ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Hageja arvestatud viivise osas kostja nõuet ei

tunnista. Hageja ei ole tema poolt tasutud arveid kostjale edastanud ning kostja nägi neid

esmakordselt 02.04.2012 hageja kirja lisades ning ta ei olnud teadlik, et arved on esitatud just

kostja nimele. Seega ei saa arvestada viivist aja eest, millal kostja ei olnud nõudest tema vastu

teadlik. Lisaks seoses tasaarvestusavaldusega lõpevad nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada, st hageja nõuded lõppesid koheselt nende sissenõutavaks muutumisega

seoses asjaoluga, et kostja nõue oli ajaliselt esmane.

Kostja vastuhagi

Seisuga 30.06.2010 pidi kostjal rahalisi vahendeid olema 66 778 krooni, s.o 4267.89 eurot.

Hageja on jätnud üle andmata kostjale kassavahendid (sularaha) summas 66 778 krooni, so

4267.89 eurot. Vahendid on kajastatud hageja poolt esitatud 2010 majandusaasta aruande

bilansis real „raha“. Arveldusarvel puudusid rahalised vahendid (pangakontol: miinus 20,04

krooni) ning ka sularahas ei ole kostja esindajatele keegi summat üle andnud (nn

kassavahendid) – lisatud pangakonto väljatrükk, inventariseerimise akt. Kostja palub

vastuhagis välja mõista hagejalt kostja kasuks võlgnevuse summas 4267.89 eurot.

Hageja seisukoht kostja vastuhagile

Hageja vaidleb kostja vastuhagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja on esitanud

äriregistrile 2010. a majandusaasta aruande. Aruande lisast 2 „Raha“ nähtub, et seisuga

31.12.2010 on sularaha kassas 280 469 krooni (17 925,24 eurot) ja arvelduskontol 77 987

krooni. Lisast 3„Nõuded ja ettemaksed“ nähtub, et seisuga 31.12.2010 on nõuded ostjate

vastu (ostjatelt laekumata arved) summas 66 364 krooni (4241,43 eurot), maksude ettemaksed

ja tagasinõuded summas 4 840 krooni ning muud nõude 0 krooni. Eeltoodust johtuvalt ei

olnud kostjal seisuga 31.12.2010 nõuet hageja vastu.

Kostja ei ole kordagi, enne vastuhagi esitamist, nõudnud (ei kirjalikult ega ka suuliselt)

kostjalt kassa üleandmist. Osa müümisel hageja ja kostja leppisid kokku kassa üleandmises.

Tehingu kohaselt osa nimiväärtus oli 300 000 krooni. Osa müüdi 100 000 krooniga. Müümise

hetkel omas ettevõtte TIR-tunnistust, mis oli hageja huviks ettevõtte omandamiseks. Ettevõtte

uus omanik JN võttis ettevõtte üle ilma kassavahenditeta. Vastavalt äriseadustiku § 168 lg-le

2 osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates

küsimustes. Sellisel juhul vastutavad osanikud nagu juhatuse või nõukogu liikmed. Eeltoodust

johtuvalt JN ostis ettevõtte ilma kassavahenditeta ja loobus kassavahendite üleandmisest.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et põhihagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi kuulub rahuldamisele täielikult.

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS §

232 lg 1 kohaselt. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike hinnangutega tsiviilasja lahendamisel.

TsMS § lg 1 p 1 ja lg 5 alusel jätab kohus arvestamata tsiviilasja lahendamisel järgmiste

tõenditega: tl 22; tl 34-35; tl 193-206.

Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle:

1. Hageja oli kuni 14.07.2010 OÜ NVL(endise ärinimega OÜ A &K) ainuosanik ja kuni

03.08.2010 juhatuse liige (I kd tl 71-74, tl 170-178);

2. Hageja müüs 14.07.2010 osaühingu JN (I kd tl 11-15);

3. Harju Maakohtus toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-10-9316. Vaidluses oli

hagejaks OÜ NVL. Vaidlus lahenes OÜ-le NVL positiivselt, st võlgnikult (AT)

mõisteti välja OÜ NVL kasuks võlgnevus ning kõik menetluskulud jäeti võlgniku

kanda (I kd tl 6-8);

4. Hageja ja JN vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt viib hageja Harju

Maakohtu menetluses oleva tsiviilasja nr 2-10-9316 lõpuni (tl 16-19), esindamiseks

vajalikud volitused andis ka kostja juhatuse liige SJ(I kd tl 20-21);

5. Hageja ja kostja ei leppinud kokku menetluskulude kandmise osas. Hageja on

menetluskulusid seoses tsiviilasja nr 2-10-9316 menetlemisega kandnud summas

847,83 eurot (I kd tl 23-33);

6. Seisuga 30.06.2010 pidi OÜ-l NL rahalisi vahendeid olema 66 758 krooni, s.o

4266.61 eurot. Ettevõtte arveldusarvel oli võõrandamise ajal -20,04 krooni s.o 1,28

eurot (I kd tl 77-79, tl 180-190);

7. OÜ-l NL puudusid majandustehingud perioodil 30.06.2010 kuni 04.08.2010 on

kajastatud arvandmed muutumatud kuni juhatuse liikmete vahetumiseni (04.08.2010, I

kd tl 168).

Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, kas OÜ-l NL on nõue summas 4267,89 eurot VB vastu.

VÕS § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu

sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi.

VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule

osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma

talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

Käsunduslepingule ei ole seadusandja sätestanud kohustuslikku vormi, seega võib lepingu

sõlmida ka suulises vormis. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli hageja OÜ NVL (endise

ärinimega OÜ A &K) juhatuse liikmeks kuni 03.08.2010 (I kd tl 71-74, tl 170-178), seega oli

hageja ja kostja vahel käsundussuhe. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja

pooltevahelise käsunduslepingu üles öelnud 14.07.2010 hageja tagasikutsumisega juhatuse

liikme kohalt (I kd tl 170-172).

Peale juhatuse liikme volituste lõppemist on hageja samuti tegutsenud pooltevahelise

käsunduslepingu alusel, antud asjaolu on kinnitanud ka kostja oma vastustes (I kd tl 68).

Antud juhul oli lepingute sisuks teenuse osutamise protsess, seega vastavad lepingud VÕS §-s

619 sätestatud käsunduslepingu mõistele. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel oli

kehtivatest käsunduslepingutest tulenevad võlasuhted.

Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu menetluskulude tasumise nõude

seoses tsiviilasja nr 2-10-9316 menetlemisega summas 847,83 eurot. Kostja ei vaidle

menetluskuludele vastu ning on seisukohal, et menetluskuludeks makstav summa oli vajalik (I

kd tl 68, II kd tl71). Seega puudub poolte vahel vaidlus hageja poolt kantud menetluskulude,

summas 847,83 euro põhjendatuse ja tasumise vajaduse üle.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud hageja nõudele 29.06.2012

tasaarvestusavalduse ning 31.12.2012 vastuhagi, millega kostja tasaarvestab hageja nõude

summas 847,83 eurot kostja nõudega hageja vastu (tasaarvestusavaldus). Tasaarvestuse

tulemusena on hagejal võlgnevus (põhivõlg) kostja ees ning kostjal puudub võlgnevus hageja

ees.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2

kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses

ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et

tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et juhindudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-06 ei pea

kostja tasaarvestuseks esitama ilmtingimata vastuhagi. Tsiviilasja lahendis nr 3-2-1-50-04 on

Riigikohus leidnud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse

avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud

avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on

tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Kohtu arvates on kostja antud tsiviilasjas esitanud

vastuhagi ja tasaarvestusavalduse mõistliku aja jooksul selleks, et kasutada oma

protsessiõigusi heauskselt. Kohus märgib, et tasaarvestuse tegemine annab tasaarvestuse

avalduse teinud isikule võimaluse esitada teise poole nõude kohta, mis tasaarvestati, täitmise

vastuväite. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas tasaarvestuse saab lugeda toimunuks.

Kohus on seisukohal, et tasaarvestamisolukorra tekkimiseks peavad esinema poolte vahel

VÕS § 197 lg 1 kohaselt samaliigilised nõuded. Antud juhul oli kostjal hageja vastu juhatuse

liikme käsunduslepingust tulenev rahaline nõue ning hagejal kostja vastu hilisemast tsiviilasja

nr 2-10-9316 käsunduslepingust tulenev nõue, seega eksisteerisid samaliigilised nõuded.

Lisaks peaks VÕS § 197 lg 1 kohaselt olema tasaarvestaval poolel õigus oma kohustus täita ja

teiselt poolelt vastava tasaarvestatava kohustuse täitmist nõuda. Kohtule nähtuvalt muutus

hageja käsunduslepingust tulenev nõue sissenõutavaks 02.04.2012 nõude esitamisest kostjale,

tasumistähtajaga 13.04.2012, seega sissenõutav alates 14.04.2012, mille täitmisest kostja

keeldus (I kd tl 36-39). Vastuhageja nõue muutus sissenõutavaks alates 14.07.2010 s.o

juhatuse liikmega sõlmitud lepingu ülesütlemisest (I kd tl 11-15). VÕS § 198 kohaselt toimub

tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on hagejale esitanud oma vastuses

hagile tasaarvestusavalduse ning lisaks ka vastuhagi 31.12.2012 (I kd tl 114-118).

VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

Hageja on seisukohal, et kostjal puudub alus vastuhagis esitatud nõude tasaarvestamiseks ning

on esitanud nõude tasaarvestamisele vastuväited.

Kostja 2010. majandusaasta aruandest nähtuvalt pidi seisuga 30.06.2010 kostjal rahalisi

vahendeid olema 66 758 krooni, so 4266,61 eurot (I kd tl 77). Kohus on esitatud tõendite

alusel tuvastanud, et kostja on tellinud analüüsi käibevara ja vahearuande andmete õigsuse

osas (I kd tl 180-192). OÜ NT raamatupidaja LLvõttes aluseks hageja poolt äriregistrile

esitatud 2009.a majandusaasta aruande ja kostja osanikule esitatud dokumentatsiooni ning

maksuameti andmed on asunud seisukohale, et esitatud vahearuande andmed seisuga

30.06.2010 vastavad faktilisele olukorrale ning arvestades majandustehingute puudumist

perioodil 30.06.2010 kuni 04.08.2010 on kajastatud arvandmed muutumatud kuni juhatuse

liikmete vahetumiseni (04.08.2010). Vastavalt esitatud dokumentatsioonile ei ole perioodil

alates 30.06.2010 kuni 04.08.2010 majandustehinguid toimunud (s.h vastavalt maksuameti

lisatud andmetele ja vastavalt kontoväljavõttele) seega seisuga 30.06.2010 vahearuandes

kajastatud andmed on muutumatud kuni 04.08.2010 (I kd tl 180-192; II kd 6-7). Vahendid on

kajastatud hageja poolt esitatud 2010 majandusaasta vahearuande bilansis real „raha“ (I kd tl

76-79, tl 126-167; tl 169; II kd 8-13). Kostja kinnitusel puudusid arveldusarvel rahalised

vahendid (pangakontol: miinus 20,04 krooni) ning ka sularahas ei ole kostja esindajatele keegi

summat üle andnud (nn kassavahendid) – lisatud pangakonto väljatrükk, inventariseerimise

akt (I kd tl 168, tl 180-191). NVL2011 majandusaasta aruandes on antud vahendid kantud

bilansireast „raha“ bilansireale „nõuded“, st nõue endise juhatuse liikme vastu (I kd tl 80-96).

VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses

käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta

käsundi täitmiseks ei kasutanud. Juhul, kui käsundisaaja rikub vara väljaandmiskohustust võib

käsundiandjal olla käsundisaaja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel. Kohus

selgitab, et käsundisaajal ei tohi tekkida muud tulu, kui käsundi täitmisest saadav tasu. Antud

juhul loeb kohus eeltoodust tulenevalt tõendatuks rahaliste vahendite summas 4266,61 euro

puudumise ettevõtte võõrandamisjärgsel üleandmise ajahetkel. Hageja on ka ise kohtule antud

selgitustes kinnitanud, et rahalisi vahendeid ta kostjale üle andnud ei ole.

Hageja vastuväited, mille kohaselt kostja juhatuse liige on 2010. a aruande heaks kiitnud ja

allkirjastanud ei oma kohtu hinnangul tähtsust, sest rahaliste vahendite olemasolu tuleb

hinnata ettevõtte võõrandamise ajahetke seisuga. Samal põhjendusel ei oma tähtsust asjaolu,

millisel real kirjendas kostja nõuet 2011 majandusaasta aruandes või 2010 majandusaasta

aruandes paranduste tegemata jätmine. Ka ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks et

03.08.2010 inventeerimise akt on koostatud tagantjärgi ning tuleks seetõttu jätta tähelepanuta.

Asjaolu, et kostja ei ole esitanud ühtegi nõuet ega pretensiooni sularaha summas 4267,89 euro

üleandmiseks ei tähenda, et kostja ei võiks seda teha antud kohtumenetluse käigus. Kohus

selgitab hagejale, et ettevõtte juhatuse liikmena on ta kohustatud tõendama ettevõtte

bilansikirjete tõelevastavust (antud juhul ka 2010 majandusaasta vahearuandes 30.06.2010

esitatud andmed) ja kassa üleandmist juhatuse liikme volituste lõppemisel. Lisaks märgib

kohus, et hageja vastuväited, mille kohaselt on kostja ära kasutanud olukorda, kus juhatuse

liikme vahetumisel 14.07.2010 hageja, olles heauskne, ei varustanud ennast tõendiga varade

üleandmise kohta ning luges piisavaks varade ja ka dokumentide üleandmisel punkti 2.3.1,

samuti asjaolu, et 14.07.2010 kassavahendeid ei olnud, kuna ettevõte müüdi odavamalt on

TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamata.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi

pool, kes sellele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS §

29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine

lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse

lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb

lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse

tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei

saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt

tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Kohus asub esitatud tõendite pinnalt seisukohale, et lepingu punkti 2.3.1 tähenduse

kohaselt oli JN õigustatud eeldama rahaliste vahendite olemasolu hageja poolt esitatud

andmete põhjal.

Kahju hüvitamise nõude saaks hageja vastu rahuldada antud juhul VÕS § 115 koosmõjus

VÕS § 626 lg 1-ga. Juhatuse liikme vastutus tekkinud kahju hüvitamiseks tuleneb ka ÄS §

187 lg-st 2, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud

kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige

vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja

hoolsusega. Antud juhul on kohus eespool kontrollinud, et vaidlevate poolte vahel on

sõlmitud kehtiv käsundusleping VÕS § 619 kohaselt, hageja on käsunduslepingut rikkunud

(VÕS § 115 lg 1 koosmõjus VÕS § 626 lg-ga 1), jättes tagastamata käsundi täitmiseks saadud

rahalised vahendid; hageja vastutab lepingu rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi; hagejale on

tekkinud varaline kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2 tähenduses; antud juhul oli tekkinud

kahju ärahoidmine kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise

kohustus tekkis s.t kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2). Kuna juhatuse liige tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuses, siis pidi

hagejale olema kahju tekkimine VÕS § 626 lg 1 rikkumise võimaliku tagajärjena ettenähtav

(VÕS § 127 lg 3). Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud ka rikkumise ja kahju

vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), kana kostjale ei oleks kahju tekkinud rahaliste

vahendite üleandmisel hageja poolt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja vastuhagis

esitanud nõude ka ettevõtte arveldusarvel kajastunud negatiivse saldo ulatuses s.o 20,04

krooni s.o 1.28 eurot. Antud nõue kuulub kohtu hinnangul rahuldamisele kahju hüvitamise

eelduste täitmise tõttu VÕS § 115 koosmõjus VÕS § 620 lg 1 alusel, samas tulenevad

vastutuse erisätted ka ÄS § 187 lg 1 ja 2, juhtorganite hoolsuskohustus on sätestatud ka TsÜS

§ 35. VÕS § 620 lg 1 kohaselt on oluline vahet teha käsundisaajate vahel, kes tegutsevad

professionaalina oma majandus- ja kutsetegevuses ning neil, kes ei tegutse professionaalina.

Professionaalsete käsundisaajate puhul on nende hoolsuse määra aluseks objektiivsed

standardid- nad peavad tegutsema ja olema hoolsad üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-03 märkinud, et kui juhatuse liige ei tegutse

hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis

võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Kui ka käsundisaaja pingutab maksimaalselt,

kuid ikkagi ei suuda oma kohustusi täita, on ta ühtlasi rikkunud hoolsuskohustust. Riigikohus

on korduvalt rõhutanud, et juhatuse liikme kohustuseks on käituda majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil s.t ei tohi võtte põhjendamatuid riske, otsuste vastuvõtmiseks peab olema

piisavalt informeeritud ning hoolas (vt 3-2-1-41-03). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et ta on täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, samuti

tõendeid, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on hageja

tekitanud oma tegevusetusega kahju ettevõttele -20 krooni s.o 1,28 eurot, tekkinud kahju on

hagejapoolse kahju tekitava teo tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Mõistliku inimesena oleks pidanud

negatiivse saldo tekkimine olema ettenähtav. Juhul, kui arveldusarvel puuduvad rahalised

vahendid ja samas ei ole ette näha rahaliste vahendite laekumist, kohustus hageja pangas

asuva ettevõtte arveldusarve sulgema s.t lepingu lõpetama ajal, mil kahju veel ei olnud

tekkinud.

Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud kostja nõude olemasolu hageja vastu summas 66

778 krooni, so 4267.89 eurot.

Kohus selgitab, et kuigi VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena

tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei

lepi kokku teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 23. aprillil 2004. a tsiviilasjas nr 3-2-1-

50-04 seisukohale, et juhul kui kostja esitab hageja nõude tasaarvestusele suunatud avalduse

üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on

tasaarvestuse avaldusest teada saanud.

Hageja on esitanud viivisnõude 69,35 eurot. Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud

VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivise määrast. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS

§ 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui

kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav

viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole

ette nähtud teisiti. Hageja poolt nõutav viivisemäär on seadusandja poolt kehtestatud

eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma

kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust. Kostja

vaidleb hageja viivisenõudele vastu tuginedes VÕS § 197 lg 2. Kohus on seisukohal, et hageja

viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kohus ei nõustu hagejaga, et viivisenõude arvestamise

aluseks on vastava menetluskulude arvete tasumise tähtaeg. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

02.04.2012 on hageja esitanud kostjale nõude menetluskulude tasumiseks hiljemalt

13.04.2012 (I kd tl 36), seega saab kohtu hinnangul olla viiviste arvestamise aluseks olev

algusajaks 14.04.2012 ning tasaarvestusavalduse esitamine toimus kostja poolt 29.06.2012.

Viivisearvestus on juhindudes VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel järgmine: 14.04.2012

kuni 29.06.2013 kokku 77 päeva s.o 14,31 eurot. Seega asub kohus seisukohale, et hageja on

kostjalt õigustatud nõudma viiviseid summas 14,31 eurot.

Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS §

436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Hageja ei ole

kohtule esitanud oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid.

Kohus asub seisukohale, et hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas

862,14 eurot ja kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 4267,89.

Juhindudes VÕS § 197 lg-st 1 ja eelpool esitatud Riigikohtu seisukohtadest lahendis nr 3-2-1-

50-04 asub kohus seisukohale, et tsiviilasjas on piisavalt tõendatud ja põhjendatud

tasaarvestuse tegemine kostja poolt esitatud tasaarvestusavalduse alusel hageja nõudega

862,14 euro ulatuses (põhivõlg 847,83 eurot ja viivis 14,31 eurot), seega kuulub hagejalt

kostja kasuks välja mõistmisele 3405,75 eurot.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse ja

vastuhagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitle.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus

esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude

proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd

kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta

menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb hagi menetluskulud jätta

87,9% ulatuses kostja kanda ja 12,1% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus vastuhagi menetluskulud vastukostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik