2-11-57312/42 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-11-57312

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

31. mai 2013, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-11-57312

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi OÜ Sevenholm, Evelin Ansperi,

Raivo Ansperi ja OÜ Kevoral vastu 2531,91 euro ja lisanduva

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1492,23 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248; asukoht

Liivalaia 8,

15040

Tallinn),

esindaja

Elis

Vija,

e-post

elis.vija@swedbank.ee;

kostja I

OÜ Sevenholm

(registrikood

11074852;

kustutatud

äriregistrist 08.10.2012);

kostja II Evelin Ansperi (isikukood 46507270246; elukoht xxx);

kostja III Raivo Ansperi (isikukood 36507100038; elukoht xxx);

kostjate II-III esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein, e-post

karina@advokaadid.ee;

kostja IV OÜ Kevoral (registrikood 10212163; asukoht Lemmatsi

küla,

Ülenurme

vald,

61702

Tartu

maakond;

e-post

kevoral@kevoral.ee), esindaja juhatuse liige Tarmo Kartau

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Swedbank Liising AS hagi Evelin Ansperi, Raivo Ansperi ja

OÜ Kevoral vastu 2531,91 euro ja lisanduva viivise nõudes.

2. Lõpetada menetlus Tartu Maakohtus olevas tsiviilasjas nr 2-11-57312 Swedbank

Liising AS hagis OÜ Sevenholm, Evelin Ansperi, Raivo Ansperi ja OÜ Kevoral vastu

2531,91 euro ja lisanduva viivise nõudes OÜ Sevenholm suhtes.

3. Jätta menetluskulud Swedbank Liising AS kanda.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

2(6)

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue ja põhjendused (tl 13-19)

Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja OÜ Sevenholm (liisinguvõtja, kostja I) sõlmisid

03.02.2005 liisingulepingu nr 0093940L, mille esemeks oli sadulauto Scania R 124-4X2

(liisinguese). Hageja kohustus liisingueseme andma liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning

viimane kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt

maksegraafikule. Lepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks

sõlmisid hageja ning Evelin Ansperi (kostja II, käendaja), Raivo Ansperi (kostja III, käendaja) ja

OÜ Kevoral (kostja IV, käendaja) 03.02.2005 käenduslepingud nr 0093940L, kus fikseeriti

käendajate rahalise vastutuse maksimumsumma 849 931,72 krooni (54 320,54 eurot). Kuna kostja I

ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, siis saatis hageja 02.02.2009 kostjale I

kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta, paludes võlgnevuse tasuda. Samasisuline teavitus saadeti

02.02.2009 ka käendajatele. Kostja I ei kustutanud võlgnevust ega võtnud hagejaga ühendust

kokkulepete sõlmimiseks, mistõttu luges hageja liisingulepingu erakorraliselt ülesöelduks. Seoses

lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus liisinguvõtja liisingueseme tagastama. Hageja andis

liisingueseme selle võõrandamiseks üle Volvo Estonia OÜ-le ja saatis 08.04.2009 kostjale I teatise

liisingueseme müüki suunamisest. Volvo Estonia OÜ esitas hagejale osutatud teenuste

(parkimistasu, vastuvõtutasu) eest arveid kokku summas 473,20 eurot (käibemaksuta), mis on hageja

poolt tasutud. Liisingueseme realiseerimisest saadud 9000 eurot (käibemaksuta) ei katnud hageja

lepingust tulenevat nõuet 11 531,91 eurot (6284,40 + 4179,07 + 595,24 + 473,20) kostja I vastu.

Kuna kostjad ei ole hagejale võlgnevust tasunud, siis nõuab hageja kostjatelt solidaarselt

2531,91 euro (11 531,91 – 9000 = 2531,91) väljamõistmist koos lisanduva viivisega liisingulepingus

sätestatud määras (0,25% päevas) alates hagi esitamisest kuni põhinõude 1936,67 eurot täitmiseni.

Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 03.02.2005 liisingulepingust

nr 0093940L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega, 03.02.2005 liisingueseme üleandmise-

vastuvõtu aktist, 03.02.2005 käenduslepingutest nr 0093940L, hageja poolt kostjale I saadetud

arvetest, 02.02.2009 kostjatele saadetud teatisest lepingute ülesütlemise kohta koos liisingueseme

müügiprotseduuriga, 21.12.2009 kostjatele I ja II saadetud nõudest, Volvo Estonia OÜ arvest

hagejale koos ja maksekorraldusega arve tasumise kohta, 26.10.2009 müügilepingust ning

31.01.2012 õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta (tl 22-75).

Kostjate I-III vastus hagile (tl 85-87)

Kostjad vaidlevad hagile vastu, leides, et liisingueseme turuväärtus oli sõiduki tagastamise ajal

kõrgem kui müügihind, millega liisinguese võõrandati. Kuna Scania Eesti AS hinnangul oli

liisingueseme turuväärtus suurusjärgus 14 380 eurot, oleks jätkunud liisingueseme võõrandamisel

turuhinnaga saadud summast selleks, et rahuldada kõik hageja nõuded kostjate vastu. Kostjad

märgivad veel, et hageja nõuab hagis lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele lisanduva viivise

väljamõistmist, samas kui viiviste summa maksimummäära ei ole määratletud. Kostjad leiavad, et

tulenevalt kohtupraktikast ei tohi viiviste summa kokku ületada põhivõlgnevust.

Hageja vastus kostjate I-III vastuväidetele (tl 90-92)

3(6)

Hageja selgitab, et liisinguese suunati müüki 27.04.2009 hinnaga 17 895,26 eurot. Seoses kehva

majandusliku olukorraga aastal 2009 ei õnnestunud kuue kuu vältel sõidukile ostjat leida, mistõttu

langetas hageja igakuiselt liisingueseme müügihinda ning võõrandas liisingueseme alles 26.10.2009

hinnaga 9000 eurot (käibemaksuta). Hageja on oma nõude arvestamisel võtnud aluseks

liisingueseme võõrandamisest saadud summa, kuna hageja hinnangul on tegemist eseme

turuhinnaga. Hageja on seisukohal, et antud juhul on liisingueseme tegelik müügihind võrdsustatav

selle tagastamisaegse turuväärtusega ehk reaalse hinnaga, mis eseme eest saadi. Hageja rõhutab, et

kostjatel oli võimalus aktiivselt osaleda võõrandamisprotsessis ning pakkuda omalt poolt sobiva

hinnaga ostja, kuid kostjad ei kasutanud seda võimalust. Kui kostjad leiavad, et liisingueseme

turuväärtus oli selle tagastamise hetkel kõrgem kui hageja esitatud tõendid kinnitavad, siis on

kostjatel võimalik seda tõendada.

Hageja lisas vastusele 15.10.2009 müügiarve ja selle tasumist tõendava maksekorralduse (tl 96-97).

11.10.2012, 18.02.2013 ja 27.03.2013 kohtuistung (tl 107-108, 132, 143-144)

Hageja esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Vaidlus on liisingueseme

tagastamisaegse turuväärtuse ja selle üle, kas kostjal IV on kohustused hageja ees arvestades hageja

poolt väidetavalt kostjale IV saadetud elektronkirja. Kuna hageja on tõendanud, et liisingulepingust

ja käenduslepingutest tulenevad kohustused on endiselt täitmata, siis tuleb hagi rahuldada kõigi

kostjate suhtes. Hageja on võlgnevuse arvutamisel arvestanud liisingueseme turuväärtust, mida

peegeldab liisingueseme müügihind, mis on kujunenud avaliku müügi käigus, vabaturu tingimustes

nõudluse ja pakkumise tulemusena. Kostjate II ja III esitatud elektronkiri ei tõenda vaidlusaluse

liisingueseme turuväärtust.

Kostjate II-III esindaja selgituse kohaselt jäävad kostjad oma vastuväidete juurde, et liisingueseme

väärtusena selle tagastamise ajal ei saa käsitada sõiduki müügihinda. Lähtuda tuleb liisingueseme

müüki suunamise hinnast, mis on 17 895 eurot. Arvestades liisingulepingust tulenevat hageja nõuet

11 531,91 eurot, on see sõiduki väärtusega kaetud. Kostjad on esitanud kohtule ka Scania Eesti AS

hinnangu, mille kohaselt võis liisingueseme turuväärtus olla suurusjärgus 14 380 eurot. Kui võtta

sõiduki väärtuse määramisel aluseks 14 380 eurot, ka siis on hageja nõue liisingueseme väärtust

arvestades kaetud. Hageja ise on 2009. aasta lõpus OÜ-le Kevoral kinnitanud, et vaidlusaluse

liisingulepinguga seoses ei ole täitmata nõudeid. Seega on hageja lugenud nõuded kaetuks sõiduki

väärtusega.

Kostja IV esindaja selgituse kohaselt on hageja kostjat teavitanud sellest, et liisingulepingust

tulenevaid nõudeid üleval ei ole.

Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus

menetluses (tl 143 pöördel).

2. Tartu Maakohtu menetluses on Swedbank Liising AS (hageja) hagi OÜ Sevenholm (kostja I),

Evelin Ansperi (kostja II), Raivo Ansperi (kostja III) ja OÜ Kevoral (kostja IV) vastu 2531,91 euro

ja lisanduva viivise nõudes.

Elektroonilisest äriregistri väljavõttest nähtub, et OÜ Sevenholm (registrikood 11074852) on

registrist kustutatud 08.10.2012.

TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks olev

juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta.

Kuna juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta, siis lõpetab kohus OÜ Sevenholm suhtes

menetluse TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel.

3. Hageja nõuab kostjatelt II-IV käenduslepingute alusel liisingulepingu nr 0093940L ülesütlemise

tõttu tekkinud võlgnevuse ja viivise väljamõistmist. 27.02.2012 seisuga on hageja nõue kostjate

vastu 2531,91 eurot. Kostjad II-IV vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

4. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud:

4(6)

- hageja ja kostja I vahel sõlmiti 03.02.2005 liisinguleping nr 0093940L (tl 22-26), mille osadeks on

maksegraafik (tl 27), liisingulepingu üldtingimused (tl 28-33) ja lisa nr 1 liisingueseme üleandmise-

vastuvõtmise kohta (tl 34);

- lepingu esemeks oli sadulauto Scania R 124-4X2 maksumusega 52 036,87 eurot;

- hageja ning kostjate II-IV vahel sõlmiti 03.02.2005 käenduslepingud nr 0093940L (tl 59-60, 66-67,

71-72), millega käendajad võtsid endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust

tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist mitte rohkem kui 54 320,54 euro ulatuses;

- põhivõlgnik rikkus oma lepingulisi kohustusi (tl 35-40, 41-49), mistõttu saatis hageja 02.02.2009

põhivõlgnikule teatise lepingute ülesütlemise kohta (tl 50-51) ja käendajatele võlgnevuse tasumiseks

nõude (tl 61-62, 68-69, 73-74) koos liisingueseme müügiprotseduuriga;

- liisinguleping on hageja poolt üles öeldud 26.03.2009 (tl 91, 146);

- pärast liisingulepingu ülesütlemist jäi liisinguese hageja omandisse;

- liisingueseme jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 6284,40 eurot (käibemaksuta),

debitoorne võlgnevus (põhivõlgnikule väljastatud arvete alusel tasumata osamaksed ja intress)

4179,07 eurot, millele lisandus viivismaksete võlgnevus 595,24 eurot ning liisingueseme tagastamise

ja vahendamisega seotud kulud kogusummas 473,20 eurot; kokku on liisinguandja nõue

11 531,91 eurot (tl 55);

- liisinguese suunati hageja poolt 27.04.2009 müüki alghinnaga 17 895,26 eurot ja hageja alandas

enne liisingueseme müüki selle hinda igakuiselt (tl 91);

- liisinguese realiseeriti 26.10.2009 9000 euro (käibemaksuta) eest (tl 54, 96, 97).

5. Vaidlusalune liisinguleping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgsetele liisingulepingu

tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Eeltoodust

tulenevalt kohalduvad vaidlusaluse liisingulepingu ülesütlemisele ka liisingulepingu ülesütlemise

tagajärjed, mis on sätestatud VÕS §-s 367.

6. Hagi on esitatud liisingulepingu üldtingimuste (tl 28-33) p 7.3 ja VÕS § 367 alusel. Üldtingimuste

p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on

liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja

kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu

ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis

seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud

kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud

liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei

seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Sama paragrahvi 3. lõike

kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS

§ 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme

väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab

hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise

põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hageja on arvestanud oma nõude kostjate vastu liisingueseme jääkmaksumuse ning enne

ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete ja ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures

on hageja lugenud liisingueseme jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi.

Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4. Lähtudes VÕS § 367 lg-

st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisingueseme

omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud liisingueseme väärtusega hagejale

tagastamise ajal.

5(6)

7. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise

hetkel, kusjuures asja materjalidest ei nähtu, millal liisinguese hagejale tagastati (teada on

liisingulepingu ülesütlemise aeg 26.03.2009 ja liisingueseme müüki suunamise aeg 27.04.2009).

Hageja on seisukohal, et liisingueseme turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb

liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada hilisemat müügihinda, so 9000 eurot.

Hageja hinnangul toimus sõiduki müük vabaturu tingimustes ning hageja tegi kõik endast oleneva, et

saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostjad II ja III lähtuvad

liisingeseme väärtuse määramisel selle müükipaneku hinnast 27.04.2009 seisuga, so summast

17 895,26 eurot.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda

liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka

liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal

on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb

tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa

mõjutada müügiprotsessi.

Üldtingimuste p 3.7 kohaselt (tl 29) kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste

VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja

kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme

võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega

tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme

hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi (tl 33) kui

liisingueseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale

tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale

puudu jääva osa. Seega erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja

kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud

kahjust/saadavast summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille

järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel

üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult

kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15). Kohus leiab, et

hageja üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult

kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda VÕS § 367

lg 3 järgi liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal.

Kohtule ei ole esitatud liisingueseme hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samas

nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 27.04.2009 alghinnaga

17 895,26 eurot (tl 91). Eelduslikult oli hagejale, kui liisinguandjale teada liisingueseme seisukord

selle üleandmisel, mistõttu on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse

liisingueseme seisundit, mh selle väärtust vähendada ja suurendada võivaid asjaolusid. Eeltoodu

põhjal saab järeldada, et hageja pani liisingueseme müüki eeldatava turuhinnaga. Hageja ise ei ole

kohtumenetluses väitnud, et liisingueseme tegelik väärtus oli selle temale tagastamise ajal madalam

17 895,26 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on kinnitanud, et esialgset müügihinda alandati

igakuiselt, seega kuuel korral. Asjas puuduvad aga andmed selle kohta, et hageja oleks

põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme müügihinna alandamisest. Riigikohus on

asunud seisukohale (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka

liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral

liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kuna hageja oma teavitamiskohustust täitnud ei ole, siis

tuleneb eeltoodust, et hageja on müügiprotseduuri rikkunud ja et kostjaid ei ole tegelikult

müügiprotseduuri kaasatud. Ainuüksi liisinguvõtja ja käendajate teadlikkus asjaolust, et pärast

liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele ja esialgselt määratud hind igakuiselt

alandamisele, ei taga põhivõlgnikule ja käendajatele müügiprotsessis osalemise võimalust, rääkimata

6(6)

müügi kontrollimise ja mõjutamise võimalusest. Kui liisinguandja võtab liisingueseme vastu ilma

seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajaid hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda

liisingueseme turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju võib jääda tema kanda.

Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et ta suunas liisingueseme algselt müüki

keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb liisingueseme väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3

kontekstis praeguses asjas lähtuda liisingueseme müüki suunamisel fikseeritud väärtusest. Kostjad II

ja III on nimetatuga nõustunud. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt tuvastab kohus liisingueseme

turuväärtusena selle tagastamise hetkel 17 895,26 eurot.

8. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS

§ 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2).

Vaidlust ei ole selles, et hageja liisingulepingust nr 0093940L tulenev nõue liisinguvõtja vastu on

11 531,91 eurot. Kuivõrd kohus tuvastas, et liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel oli

17 895,26 eurot, siis ei ole hagejal käendajate vastu nõuet tekkinud, sest liisingueseme väärtus selle

liisinguandjale tagastamise hetkel ületab liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu.

9. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja hagiavalduse käendajate vastu

rahuldamata.

10. TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

Kuna kohus lõpetas menetluse liisinguvõtja suhtes ja jättis hagi käendajate vastu rahuldamata, siis

jätab kohus menetluskulud TsMS § 168 lg 2 ja § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrus Miilaste

Kohtunik