3-12-451/86 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-451

Haldusasi

X Xi kaebus kriminaalasja nr xxxxxxxxxxx menetluses

tekitatud mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – X X, esindaja v.adv Maksim Greinoman

Vastustajad – Politsei- ja Piirivalveamet, Prokuratuur

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada X Xi apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. ok-

toobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-451. Saata asi Tallinna Halduskohtule uueks

arutamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 1. juulil 2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib tei-

ne menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-12-451

2(14)

1. 23.02.2007 algatati kriminaalasi nr xxxxxxxxxxxx KarS § 394 tunnustel (rahapesu) selle

kohta, et Sevenert OÜ (reg. kood xxxxxxxxxx) nimele avatud arvelduskontol on toimunud

kahtlased tehingud, milles osalesid veel nimetatud äriühinguga seotud Instmark OÜ (reg. kood

xxxxxxxxxx) ja Montevalle OÜ (reg. kood xxxxxxxxxxxx). 01.03.2007 algatati kriminaalasi

nr xxxxxxxxxxxxx KarS § 394 tunnustel (rahapesu) selle kohta, et SV Capital OÜ (reg. kood

xxxxxxxxxxxx) nimel avatud arvelduskontodel on toimunud kahtlased tehingud. 05.03.2007

ühendati kriminaalasjad nr xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx ühte menetlusse (nr

xxxxxxxxxxxx).

Rahapesukahtluse kontrolli käigus tuvastati, et Venemaa ettevõtted kannavad Eesti krediidi-

asutustes SV Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ nimel avatud arvel-

duskontodele suuremates summades Vene rublasid, mis seal koheselt konverteeritakse euro-

deks, võetakse sularahas välja ning edastatakse kolmandatele isikutele. Eesti äriühingud võtsid

sellise teenuse osutamise eest vahendustasu, kuid ei täitnud rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduses (RTRTS) sätestatud nõudeid.

Kriminaalasja menetluse käigus arestiti Harju Maakohtu poolt prokuröri taotluste alusel SV

Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ arvelduskontodel olevad rahalised

vahendid.

SV Capital OÜ (alates 12.02.2010), Sevenert OÜ (alates 09.03.2006), Instmark OÜ (alates

23.05.2006) ja Montevalle OÜ (alates 26.05.2006) juhatuse liige on X X.

09.03.2007 kuulati x. X tunnistajana Keskkriminaalpolitseis üle. 29.03.2007 teostati läbiotsi-

mine x. Xi elukohas, mis on ühtlasi Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ registri-

järgne aadress. 29.03.2007 toimus läbiotsimine ka x. Xi sõidukis.

Kriminaalasja menetlus lõpetati 23.12.2010 määrusega kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu. Määruses märgiti, et ajavahemikul märts 2006 kuni veebruar 2007 kehtinud RTRTS § 2

kohaselt oli rahapesu kui süüteo koosseisuliseks tunnuseks eelkuritegu, mille toimepanemisest

saadakse kuritegelik tulu, kuid rahavoogude päritolu on antud kriminaalasjas jäänud ebasel-

geks (eeltoodud andmed võetud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest I kd tl 8-16, läbiot-

simisprotokollidest I kd tl 18-23 ja tunnistajana ülekuulamise protokollist I kd tl 116-119).

Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusega nr 1-11-10889 (07221000023) tühistati Riigiprokura-

tuuri 03.10.2011 määrus osas, millega keelduti rahuldamast SV Capital OÜ, Sevenert OÜ,

Instmark OÜ ja Montevalle OÜ lepingulise esindaja kaudu esitatud taotlust kriminaalasja lõ-

petamise määruse väljastamiseks. Harju Maakohus ei nõustunud selles määruses Riigiproku-

ratuuri seisukohaga, et nende äriühingute käsitlemine kohtu poolt kolmanda isikuna teatud

üksikküsimuste lahendamisel (vara arest, määruskaebemenetlus) ei loonud neile kriminaalas-

jas tervikuna kolmanda isiku staatust. Kohus leidis, et kriminaalasja nr 07221000023 menetlu-

ses vara arestimisel otsustati nende äriühingute seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle,

mistõttu nad olid KrMS § 401 lg 1 tähenduses kolmandad isikud. Ühes ja samas kriminaalme-

netluses saab isikul olla ainult üks menetlussubjektsus ja seda koos kõikide õiguste ja kohus-

tustega. Kolmandat isikut ei saa KrMS §-s 402 sätestatud õigustest ilma jätta vaid põhjusel, et

menetleja ei ole teinud määrust tema menetlusse kaasamise kohta. KrMS § 401 lg-st 3 ja § 206

lg 2 p-st 4 tulenevalt tulnuks taotlejatele kui kolmandatele isikutele kriminaalmenetluse lõpe-

tamise määruse koopia saata (I kd tl 24-28).

2. Y. X esitas 04.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles temale kriminaal-

asja nr 07221000023 menetluses tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist summas 100 eurot.

Nõuet põhjendas kaebuse esitaja järgmiselt (I kd tl 4-6, 60-62, 139-141, 182-193).

3-12-451

3(14)

1) Kriminaalasjas kuulati kaebaja üle tunnistajana ja tema elukohas ja sõidukis viidi läbi lä-

biotsimine. SV Capital OÜ-d, Sevenert OÜ-d, Instmark OÜ-d ja Montevalle OÜ-d käsitleti

menetlusväliste isikutena. Alles Harju Maakohtu 18.11.2011 määruses tunnistati, et need osa-

ühingud olid kriminaalasjas kolmandad isikud. Kriminaalmenetluse subjektide lahususe põ-

himõttest tulenevalt ei olnud kaebaja seega tegelikult tunnistaja, vaid kolmandate isikute sea-

duslik esindaja.

2) Eeltoodud asjaoludel rikuti kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx kaebaja kaitseõigust. Tunnista-

ja ja kolmanda isiku õigused ja kohustused erinesid. Tunnistaja oli kohustatud andma tõeseid

ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudus seaduslik alus KrMS §-de 71-73 järgi

(KrMS § 66 lg 3). Juriidilisest isikust kolmandal isikul oli oma seadusliku esindaja kaudu õi-

gus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha

menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste kohta avaldusi, mis protokollitakse, tutvuda

kriminaaltoimiku materjalidega, võtta osa kohtulikust arutamisest. Kuna kaebaja esindatavate

kolmandate isikute vara arestiti konfiskeerimise tagamiseks, oli kaebajal ka õigus teada kaht-

lustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest, teada, et tema ütlusi või-

dakse kasutada süüdistuseks tema ja tema esindatavate juriidiliste isikute vastu, õigus kaitsja

juuresolekul olla üle kuulatud, osaleda vastastamisel, ütluste seostamisel olustikuga ja tema

äratundmiseks esitamisel (KrMS § 402 lg-d 1 ja 2). Peamine erinevus on see, et kolmanda

isiku seaduslikul esindajal oli õigus teada kahtlustuse sisu ja keelduda ütluste andmisest, sa-

muti õigus kaitsja abile, tunnistajal selliseid õigusi polnud. Kaebaja esindatud äriühingutele

ebaõige menetlusstaatuse omistamisega sunniti kaebajat andma ütlusi, mida võidi kasutada nii

kaebaja enda kui ka tema esindatavate vastu ja võeti kaebajalt õigus kaitsja abile kaebaja üle-

kuulamisel ja läbiotsimisel. Et kaebajale ei olnud tagatud kolmanda isiku seadusliku esindaja

õigused, näitab ka 09.03.2007 ülekuulamise protokoll. 26.06.2012 täpsustas kaebaja, et rik-

kumised seisnevad järgnevas: a) kaitsja tagamata jätmine ja õiguse nõuda kaitsjat selgitamata

jätmine Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna politseivaneminspektor J. Aleksejevi poolt

prokuratuuri määruse alusel 29.03.2007 kaebaja elukohas ja tema poolt juhitavate äriühingute

registreerimiskohas ning kaebaja sõidukis toimunud läbiotsimisel; b) kaitsja tagamata jätmine

(kaebajal kaasas oleval kaitsjal v. adv. M. Kiisal kästi ülekuulamisruumist lahkuda), õiguse

nõuda kaitsjat selgitamata jätmine, kahtlustuse sisu teatamata jätmine ja kohustamine andma

ütlusi kriminaalkaristuse ähvardusel 09.03.2007 ülekuulamisel J. Aleksejevi poolt.

3) Väär on vastustaja väide, et läbiotsimine ei ole kaitsja juuresolekul läbiviidav uurimistoi-

ming ja seadusest ei tulene õigust ega kohustust kaitsja abile. Kaitsjale õigust omava isiku

kaitsja on õigustatud osalema läbiotsimisel KrMS § 47 lg 1 p 6 alusel, mille kohaselt on kaits-

jal õigus osaleda kohtueelses menetluses kaitsealuse osavõtul tehtavates uurimistoimingutes

õigusega esitada menetleja kaudu küsimusi. Kolmanda isiku seaduslikul esindajal oli õigus

kaitsjale vastavalt KrMS § 402 lg 2. Kuna läbiotsimised toimusid kaebaja osavõtul, siis õige

menetlusseisundi korral olnuks tal õigus kaitsja abile. Nimetatud õigust ei tagatud.

4) Ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga ka selles, nagu polnuks kaebajal õigust kaitsja abile

ja õigust keelduda ütluste andmisest seetõttu, et raha ei olnud kaebaja esindatud äriühingute

oma. Tallinna Ringkonnakohtu lahendites nr 1-07-2655 ja 1-07-2258 on selgelt öeldud, et

äriühingute raha on arestitud konfiskeerimise tagamiseks. Isikult ei saa konfiskeerida vara,

mis ei ole tema oma (vt KarS § 831 lg-d 1 ja 2, § 832 lg-d 1 ja 2). Vastustaja ei ole vara ares-

timisse kaasanud muid isikuid peale kaebaja esindatud äriühingute. Nende arestimismenetlus-

se kaasamisega tunnistasid nii prokuratuur kui kohtud, et raha omanikud olid kaebaja juhitud

äriühingud. Ka uurimisasutus ja Riigiprokuratuur on vara ühemõtteliselt käsitlenud äriühingu-

te omana (Keskkriminaalpolitsei 07.03.2007, 08.03.2007 ja 03.10.2007 vara arestimise proto-

kollid kriminaalasjas nr xxxxxxxxxx, Riigiprokuratuuri 07.06.2011 määrus nr xxxxxxxxxx

kriminaalasja alustamata jätmise kohta). Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-89-11 (p 19.1) on selgita-

3-12-451

4(14)

tud, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel

viisil kontole laekunud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasu-

vad seoses selle raha kasutamisega mingid kohustused kolmanda isiku ees. Klientidelt raha

saamisel kaebaja juhitud äriühingute kontodele muutus raha nende äriühingute omandiks.

Äriühingud ja nende esindajad on seda väitnud kogu kriminaalmenetluse vältel. Prokuratuuril

küsimusi tekitanud väljend „võõrvahendid“ tähendab kaasatud kapitali (sh krediidilepingu

alusel saadud raha, mis läheb laenusaaja omandisse), mitte vara, mida omatakse fiktiivselt.

Seega on kohtud toiminud õigesti, kaasates kaebaja juhitud äriühingud arestimismenetlusse.

5) Kodu ja töökoha puutumatuse riive on intensiivne riive, mis on lubatav vaid kooskõlas

seadusega. Riive oli kaebaja õiguse kaitsja abile piiramise tõttu õigusvastane. Kaitseõiguse

õigusvastase piiramisega alandati kaebajat, sest tema põhiõiguste piiramine ei toimunud koos-

kõlas seadusega. Kuna talt võeti õigus kaitsja abile, ei saanud ta menetleja tegevust vaidlusta-

da ega ka menetluslike taotlustega toiminguid ära hoida. Kuna ta ei teadnud, milles tema esin-

datavaid kahtlustati, ei saanud ta põhjendada ja tõendada nende süütust. Avalik võim keeldus

kaebaja õigusi õigusvastaselt piiranud ametnike distsiplinaarkorras karistamisest ja mistahes

muude heastamisabinõude võtmisest, mis riivas kaebaja usku õigusriiki ja süvendas tema õi-

guste rikkumise intensiivsust. Tema ees ei suvatsetud isegi vabandada. Riigivõimu üleolev ja

küüniline suhtumine on vaadeldav kaebaja väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 alusel.

Oma käitumisega, mis väljendus kaebaja õiguste selge rikkumise sihikindlas eitamises, on

vastustaja süvendanud kaebaja nördimust. Kaitseõiguse õigusvastase piiramisega tekitatud

kahju on moraalse kahjuna hüvitatav vastavalt PS §-le 25. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikaga (otsus nr 311195/96, p 76), annab menetlusõiguse rikkumisega põh-

justatud nördimus õiguse mittevaralise kahju hüvitamisele.

6) Alandustunne ja nördimus on põhjuslikus seoses menetlustoimingute läbiviimise õigusvas-

tase viisiga. Kui need toimingud oleksid läbi viidud seaduslikul viisil, kaebajale seaduses ette-

nähtud õiguste tagamisega, ei oleks alandustunnet ega nördimust tekkinud.

7) 2007. a kriminaalasjas tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendites

(Harju Maakohtu 23.02.2007 määrus nr xxxxxxxxxx, Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2007

määrus nr 1-07-2258 (xxxxxxxxxx), Harju Maakohtu 02.03.2007 määrus nr 07221000023,

Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2007 määrus nr 1-07-2655 (xxxxxxxxxx)), on äriühinguid

loetud kolmandateks isikuteks. Siis ei saa ka madalamalseisev menetleja omistada neile

enampiiravat menetlusseisundit. 19.03.2007 kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-07-2258

(Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ määruskaebus) nimetas ka prokurör neid äri-

ühinguid kolmandateks isikuteks. Pole kahtlust, et prokurör on suuteline eristama kolmandat

isikut menetlusvälisest isikust. Seega eirati äriühingute ja kaebaja menetlusseisundit tahtlikult.

Vastustaja pole süü puudumist tõendanud. Õigusvastased toimingud pole tekkinud teadmatu-

sest mingist asjaolust, vaid õigusaktide ebaõigest kohaldamisest. Seaduse mittetundmine ei

vabasta vastutusest (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-35-08, 3-2-1-92-01).

8) Läbiotsimised viidi läbi Prokuratuuri määruse alusel. Prokuratuuril oli kohustus tagada

kriminaalmenetluse seaduslikkus ja teostada järelevalvet uurimisasutuse (Keskkriminaalpolit-

sei) tegevuse üle (prokuratuuriseaduse § 1 lg 1, KrMS § 30 lg 1). Prokuratuuril on garandisei-

sund, ta kannab juriidilist vastutust tema kontrolli ja juhtimise (KrMS § 213 lg 1 p-d 1-2, 4-7,

10, lg 3, lg 5) all oleva uurimisasutuse eest. Prokuratuur omas nii ette- kui ka tagasiulatuvat

ülevaadet vaidlusaluste toimingute läbiviimise kohta ning tal oli võimalus astuda vajalikke

samme nende ebaõige viisiga põhjustatava kahju ärahoidmiseks või heastamiseks.

9) Kuna tegemist on hüvitamiskaebusega, mida kriminaalmenetluse käigus ei menetleta, on

halduskohus HKMS § 4 lg-st 4 ja § 61 lg-test 1 ning 3 tulenevalt õigustatud kontrollima ka

3-12-451

5(14)

kriminaalmenetluslike toimingute seaduslikkust (vt ka Riigikohtu 19.06.2012 määruse nr 3-3-

1-75-11, p-d 13 ja 20).

3. Prokuratuur palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et ühtegi süülist rikkumist ei ole

toime pandud, kaebaja õigusi ei ole rikutud ning puudub seos kaebajale menetluses antud staa-

tuse ning väidetava mittevaralise kahju vahel. Tema vastuväited (I kd tl 54-56, 147-148) olid

järgmised.

1) Vara arestimise ajal kehtinud KrMS § 142 lg 1 alusel arestiti rahalised vahendid kui raha-

pesu objektiks olev vara, mis üksnes oli Eesti äriühingute valduses, s.t mitte kui kolmanda

isiku vara, kuigi seadus võimaldas arestida ka kolmanda isiku vara. Rahaliste vahendite aresti

vaidlustas ringkonnakohtus äriühingute lepinguline esindaja. Nii Harju Maakohus kui ka Tal-

linna Ringkonnakohus on nõustunud oma määrustes, et konfiskeerimise tagamiseks tuleb ko-

haldada vara aresti rahapesu objektiks olevale varale. Kohtud on küll vormiliselt vara aresti

vaidlustajaks märkinud kolmanda isiku, kuid samas sisuliselt lähtunud menetlusvälise isiku

vaidlustamisõigusest. Kaebaja on kriminaalmenetluses üle kuulatud tunnistajana. Ettevõtteid

käsitleti menetlusväliste isikutena, kellel lasus kohustus vaid esitada tehingute aluseks olnud

lepingud. Äriühingute roll rahapesu kahtluse alusel läbiviidud kriminaalmenetluses oli margi-

naalne, see puudutas nende õigusi või seaduslikke huve üksnes kaudselt, mistõttu ei pidanud

menetleja vajalikuks kaasata äriühinguid määrusega menetlusse kui kolmandaid isikuid. Sa-

mas on menetlejad aktsepteerinud äriühingute lepingulise esindaja õigust esitada vara arestiga

seonduvalt taotlusi ja kaebusi. Mingeid takistusi äriühingutele teostamaks oma oletatavaid või

tegelikke õigusi vara aresti kui üksikküsimuse vaidlustamise suhtes ei tehtud. Kogu rahapesu

objektina arestitud rahaliste vahendite näol oli tegemist varaga, mille suhtes oli kahtlus, et see

on saadud kuriteoga. Menetlejad lähtusid seisukohast, et tegemist ei olnud neile ettevõtetele –

SV Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ – kuuluva varaga ega ettevõte-

tega, keda ennast oleks alust kahtlustada rahapesus. Ka nimetatud ettevõtete lepingulised

esindajad on määruskaebemenetluses läbivalt kinnitanud, et tegemist ei ole neile kuuluva va-

raga, vaid võõrvahenditega. Seega vara arestimise ajal ega ka menetluse kestel ei tõusetunud

vaidlust vara omandiõigusest ning võimaliku konfiskeerimisotsuse adressaadiks ei oleks olnud

eelnimetatud äriühingud, s.t isikud, kellele see otsus oleks suunatud ja kellele kuuluva varana

oleks vara konfiskeeritud. Rahapesu konfiskeerimismenetlus on suunatud vara vastu, mis on

olnud kuriteo objektiks.

2) Kolmas isik toodi uue menetlusosalisena kriminaalmenetlusse 13.12.2006 vastu võetud

RTRTS, kohtutäituri seaduse, KarS, KrMS, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku

muutmise seadusega (RT I 2007, 2, 7), mis jõustus 01.02.2007. Enne seda ei kuulunud kolmas

isik kriminaalmenetluses menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte hulka. Kolmanda isiku

legaalmääratluse saab tuletada KrMS § 401 lg-st 1, mis sätestab, et menetleja võib määrusega

kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetlu-

ses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Seadusandja tahte

kohaselt seoti kolmanda isiku institutsioon eelkõige kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise

võimalustega KarS § 83 lg 3 või 4, § 831 lg 2 ning 832 lg 2 järgi. Hilisem Riigikohtu praktika

(RKKK 3-1-1-89-11) on laiendanud kolmanda isiku mõiste alla käivate võimalike isikute rin-

gi ning sisu. Eeltoodust tulenevalt ei tekkinud menetlejatel KrMS regulatsioonist tulenevat

ühest arusaamist, et äriühingud tuleks kaasata kolmandate isikutena ja seeläbi peaks kaebaja

menetluses osalema juriidilisest isikust kolmanda isiku juhatuse liikmena, kellel on kolmanda

isiku õigused (KrMS § 401 lg 2 sõnastus kuni 31.08.2011). Küll aga oli kaebaja isik, kes võis

teada tõendamiseseme asjaolusid, mistõttu on ta üle kuulatud kui tunnistaja (KrMS § 66 lg 1).

Seda, et tema kui tunnistaja õigusi oleks rikutud, kaebaja ei väida. Tunnustades Harju Maa-

kohtu 18.11.2011 määruse nr 1-11-10889 õigsust, on selle määruse motiivide ülekandmisel

kriminaalasja nr 07221000023 menetlusse vaja arvestada menetlustoimingute tegemise ajalist

3-12-451

6(14)

konteksti ning seda, kuidas on Riigikohus sisustanud kolmanda isiku mõistet oma hilisemas

praktikas, aga eelkõige ka seda, et vara oli arestitud kui rahapesu objektiks olev vara, mitte kui

kolmanda isiku vara. Ainuüksi asjaolu, et maakohus on prokuratuuri tõlgendust kolmandast

isikust pidanud ekslikuks, ei tee menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud regulatsiooni ning

kohtupraktikat arvestades prokuratuuri varasemat lähenemist ebaseaduslikuks. Õigusnormide

erinev tõlgendamine ei ole samastatav süülise käitumisega, mis tooks kaasa vastutuse tekita-

tud varalise või mittevaralise kahju eest.

3) KrMS § 402 lg-st 2 tulenevad õigused realiseeruvad üksnes siis, kui kriminaalmenetluses

otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine. Seetõttu on oluline, et äriühingute arvel-

dusarvetel olnud rahalised vahendid arestiti kui rahapesu objektiks olev vara ja rahaliste va-

hendite omanikuks ei peetud kõne all olevaid äriühinguid (ka ise ei pidanud äriühingud end

vara omanikeks). Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ osutasid Eestis sellel ajal keh-

tinud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 6 lg 1 p-s 4 loetletud finantsteenuseid, s.o arveldus ja

muu raha edastamise tehinguid. KAS § 5 kohaselt oli finantsteenuseid osutav äriühing käsitle-

tav finantseerimisasutusena. Äriühingud pakkusid seega konverteerimisteenust, millest saadud

rahaliste vahenditega toimisid vastavalt nendele edastatud juhistele ning nende selline tegevus

on käsitletav sarnaselt panga (kontopidaja) tegevusena. Käesoleval ajal on makseasutuste ja e-

raha asutuste seaduse § 79 lg-s 2 otseselt sätestatud, et makseteenuste osutamisega seoses

makseasutusele usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, kuulub maksetee-

nusega seotud kliendile ning seda ei arvata makseasutuse pankrotivara hulka ja selle arvel ei

rahuldata makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid. Kõik eeltoodu viitab sellele, et teenuse

osutamisel ei muutunud äriühingud rahaliste vahendite omanikuks, vaid üksnes valdajaks ajal,

mil toimus konverteerimine. Rahaliste vahendite käsutamisõigus jäi ülekande teinud juriidilis-

tele isikutele. Prokuratuuri seisukohalt ei saanud äriühingud olla konfiskeerimisotsustuse ob-

jektideks, mis selgitab kohtueelse menetleja otsustust mitte kaasata määrusega äriühinguid

kolmandate isikutena. Kaebaja viidatud äriühingud poleks vara konfiskeerimise korral kohtu-

menetluses olnud selle otsustuse objektideks. Käesoleval juhul oleks kriminaalmenetluses

otsustatud rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimine, s.o KarS § 394 lg 5 kohaselt raha-

pesu kui süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud vara konfiskeerimine.

4) Jääb arusaamatuks, millist seadusest tulenevat nõuet läbiotsimisel rikuti. Läbiotsimine ei

ole kaitsja juuresolekul läbiviidav uurimistoiming, seadusest ei tulene õigust ega kohustust

kaitsja kaasamisele. Läbiotsimise juures ei ole õigust kaitsja abile ka kahtlustataval. KrMS §

34 lg 1 p 5 kohaselt on kahtlustataval õigus kaitsja juuresolekut nõuda üksnes ülekuulamisel,

vastastamisel, ütluste seostamisel olustikuga ja tema äratundmiseks esitamisel. Samuti on pal-

jasõnaline, et kaebuse esitajalt võeti ära õigus nimetatud toiminguid vaidlustada ja menetlusli-

ke taotlustega toiminguid ära hoida. Korteri ja sõiduauto läbiotsimise aluseks olid Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 26.03.2007 määrused, mida kaebajale tutvustati. Kaebaja on viibinud

mõlema läbiotsimise juures, ta on olnud uurimistoimingule allutatud isik ning talle on antud

õigus teha märkusi läbiotsimisprotokolli kohta. Vastavalt KrMS § 152 lg-le 3 on temale antud

läbiotsimise protokolli koopia. Nii läbiotsimismäärust kui ka toimingu käiku on õigus vaidlus-

tada KrMS § 228-230 korras nii menetlusosalisel kui ka menetlusvälisel isikul. Kaebaja ei ole

vaidlustanud läbiotsimise aluseks olnud määrust ega seadnud kahtluse alla uurimistoimingu

läbiviimise vastavust menetlusnormidele kriminaalmenetluse raames, mistõttu tuleb käesole-

val juhul sellise uurimistoimingu läbiviimise seaduslikkust eeldada ning lugeda vastupidised

väited paljasõnaliseks. Andmed, et kaebajale oleks tehtud takistusi oma õiguste kasutamiseks,

puuduvad. Kaebaja ei vaidlustanud kriminaalmenetluse kestel ka oma menetluslikku seisun-

dit, kuigi kolmandaks isikuks tunnistamata jätmine on vaidlustatav KrMS § 228-230 korras.

5) Tunnistajana ülekuulamist 09.03.2007 ei muuda ebaseaduslikuks Harju Maakohtu

18.11.2011 määrusest meelevaldselt tuletatud seisukoht, et kaebajat oleks tulnud käsitleda kui

3-12-451

7(14)

kolmanda isiku seaduslikku esindajat ning ta sellena ka üle kuulata. Maakohtu seisukoht on

antud lõpetatud kriminaalmenetluse kontekstis ning üksnes küsimuses, mis puudutab krimi-

naalmenetluse lõpetamise määruse väljastamist ning selles osas tsiviilkostja ja kolmanda isiku

võrdsustamist. Kolmandal isikul on üksnes piiratud kahtlustatava õigused – KrMS § 34 lg 1 p-

des 1, 2 ja 5 sätestatud õigused. Formuleeritud kahtlustust, mida oleks kaebaja väitel pidanud

talle teada andma, ei olnud olemaski, mistõttu ei saanudki tekkida olukorda, kus rakendunuks

KrMS § 402 lg-s 2 viidatud kahtlustatava õigused. Õigus keelduda ütluste andmisest oli kaeba-

jal tunnistajana sarnaselt kahtlustatavaga olukorras, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo

toimepanemises süüstada teda ennast. KrMS §-de 401 lg 3 ja 39 lg 3 järgi kohaldatakse ka

kolmandale isikule tunnistaja kohta sätestatut.

6) Võttes arvesse ühelt poolt seda, et isik ei tunnetanud oma õiguste rikkumist menetlustoi-

mingute tegemise ajal, mingeid takistusi taotluste, kaebuste esitamisel, lepingulise esindaja

võtmisel talle ei tehtud ning tegelikkuses oli äriühingute ainus küsimus rahaliste vahendite

aresti alt vabastamine, millise lahendamisel isikutele kõik õigused tagati, ei ole kaebaja staatus

tunnistajana talle kaasa toonud rohkem ega vähem õiguslikke vahendeid ning garantiisid kui

oleks olnud toonud kaasa tema kaasamine kolmanda isiku esindajana. Kolmanda isiku esinda-

ja kuulatakse kriminaalmenetluse üle sarnaselt tsiviilkostajaga, st talle kohaldatakse tunnistaja

kohta sätestatut. Kolmandale isikule seadusest tulenevad õiguste erisused, s.o KrMS § 402 lg

2, mille rikkumist eelkõige ette heidetakse, ei oleks kriminaalmenetluses rakendunud.

7) Olukorras, kus erinevad menetlejad tõlgendavad seadust erinevalt ning tõlgendused polnud

tahtlikult ebaõiged ega eesmärgiga kahjustada kellegi huve, ei ole võimalik tuvastada kellegi

käitumises süülist distsiplinaarsüütegu.

8) Uurimisasutus oli pädev iseseisvalt tegutsema kohtueelse uurimise käigus ülekuulamise

läbiviimisel. Prokuratuuri üldine pädevus kohtueelses menetluses on sätestatud KrMS §-s 213,

mis näeb ette olukorrad ja juhud, mil prokuröri tegelik sekkumine kohtueelsesse uurimisse on

lubatud ja võimalik. Uurimisasutuse menetlusliku tegevuse juhtimiseks ja suunamiseks iga

menetlustoimingu läbiviimisel eraldi puudub vajadus, see ei oleks mõistlik ega otstarbekas.

Uurimisasutus teeb KrMS § 32 alusel kõiki menetlustoiminguid iseseisvalt, kui menetlustoi-

minguks ei ole vaja kohtu luba või prokuratuuri luba või korraldust.

9) Seadusandja pole kehtestanud korda, mille alusel saaks halduskohus hinnata kriminaalme-

netluses antud aktide ja sooritatud toimingute õiguspärasust. See menetlusliik on muust avali-

ku võimu teostamisest eraldi reguleeritud ning vastavate toimingute ja otsustuste õiguspära-

sust kontrollivad kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt üldkoh-

tud (vt Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-3-1-35-10).

4. Tallinna Halduskohtu 18.10.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Otsuse põhjendav osa koosnes põhiliselt vastustaja seisukohtade esiletoomisest. Kohus osun-

das, et KrMS § 401 lg-ga 1 on menetlejale antud õigus otsustada, kas kolmanda isiku kaasa-

mine menetlusse on vajalik ja põhjendatud. Isikul ei ole alust nõuda, milline menetluslik saa-

tus talle kriminaalmenetluses tuleks määrata. Kohus märkis, et kuna prokuratuuri kinnitusel ei

ole kaebaja vaidlustanud läbiotsimise aluseks olnud määrust ega seadnud kriminaalmenetluses

kahtluse alla uurimistoimingu läbiviimise seaduslikkust, eeldab kohus nimetatud uurimistoi-

mingute läbiviimise seaduslikkust, „vastupidist ei ole kaebaja pool tõendanud“. Kuna vaidlus-

aluse kriminaalmenetluse käigus kedagi kahtlustatavaks/süüdistatavaks ei tunnistatud, on väi-

ted kaitsja vajadusest paljasõnalised. Midagi tavatut ei ole kaebaja kui füüsilise isiku ja mitte

kui äriühingute seadusliku esindaja ülekuulamises, mis viidi läbi faktiliste asjaolude kindlaks-

tegemiseks. Asjakohatu on kaebaja väide, et tal on õigus teada kahtlustuse sisu, kuna krimi-

naalmenetluses kahtlustuse esitamiseni ei jõutud. Kohus viitas RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1

3-12-451

8(14)

ja märkis, et Harju Maakohtu 18.11.2011 kohtumääruses välja öeldud seisukoht, „tunnistaja

ülekuulamise protokoll, sh ülekuulamise toiming, ega läbiotsimisprotokollid, sh läbiotsimiste

toimingud“ ei ole aluseks kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus viitas ka Riigi-

kohtu üldkogu 31.08.2011 otsusele nr 3-3-1-35-10 ja leidis, et halduskohtul puudub seadusest

tulenev pädevus hinnata sisuliselt kriminaalmenetlustoiminguid ja otsustusi ning seda enam

neid veel ümber hinnata või ümber lükata. Sellekohaseid hinnanguid on pädevad andma maa-

kohtud (üldkohtud). Isik peab ise hea seisma selle eest, et vajadusel astuda samme kriminaal-

menetluses tehtud toimingute/otsustuste sisuliseks vaidlustamiseks seaduses ettenähtud alustel

ja korras.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X Xi apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse te-

gemist, millega kaebus rahuldatakse. Kordamata apellandi esimese astme kohtus esitatud sei-

sukohti, võib apellatsioonkaebuse väidetest tuua välja järgmist.

1) Kohus on rikkunud HKMS § 157 lg-t 1 ja § 158 lg-t 1. Kohtuotsuse põhjendused on vas-

tuolulised. Kohus leidis, et halduskohtul ei ole kriminaalmenetlustoimingute seaduslikkuse

kontrollimise pädevust. Kui see on nõnda, siis ei ole tarvidust nende toimingute seaduslikkuse

põhjendamiseks, mida on otsuses aga tehtud. Apellant jääb seisukohale, et haldusasju menet-

levad kohtud on õigustatud ja kohustatud tuvastama ja hindama kõiki menetlusosaliste väiteid,

k.a. süüteomenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel toimin-

gute õiguspärasust. Vastupidise tõlgenduse korral ei oleks isikul adekvaatset võimalust oma

huvide kaitseks, kui süüteomenetlus on lõpetatud kohtueelses staadiumis, nagu praegu.

2) Iseenesest on õige, et menetleja otsustab diskretsiooni piires, millise menetlusliku staatuse

ta isikule kriminaalmenetluses määrab. Tegemist pole aga suvaotsusega, mis ei alluks kohtuli-

kule kontrollile. Kriminaalmenetlusliku staatuse määramine toimub kooskõlas KrMS-ga ja

muude kriminaalmenetlusõiguse allikatega. Ebaõige staatuse määramisega võidakse isiku

õigusi rikkuda. Õige on halduskohtu seisukoht, et isik ei saa nõuda menetlejalt endale konk-

reetse menetlusliku staatuse omistamist. Sellest aga tuleneb, et isiku ainus tõhus õiguskaitse-

vahend ebaõige menetlusstaatuse omistamise vastu ongi kahjuhüvitise nõudmine (kriminaal-

asja kohtusse jõudmisel ka vastavate ütluste tähelepanuta jätmine).

3) Kohus leidis, et prokuratuuri ekslik seaduse rakendamine on vabandatav („prokuratuuri

väitel ei tekkinud menetlejatel KrMS regulatsioonist tulenevat ühest arusaamist“), kuid see-

eest apellandi poolne menetlustoimingute mittevaidlustamine võtvat talt õiguse tugineda selle

ebaõigsusele. Selline lähenemine on ebaloogiline ja jääb väga kaugele demokraatliku õigus-

riigi aluspõhimõtetest. Kuivõrd seadusest ei tulene, et kriminaalmenetlusliku toiminguga teki-

tatud kahju hüvitamiseks peab isik läbima kohustusliku kohtueelse menetluse (st pöörduma

prokuratuuri palvega tunnistada toiming ebaõigeks), siis kahjuhüvitise nõudmiseks apellant

seda tegema ei pidanud. Halduskohus ei ole kaebust HkMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastanud

põhjendusega, et kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast. Ka uurimiskaebemenetluse tulemusena tehtav lahend ei oleks tulene-

valt HKMS § 61 lg-st 4 vabastanud halduskohut vaidlustatava kriminaalmenetlustoimingu

seaduslikkuse kontrollimise vajadusest. Kuna vastustaja ei taganud apellandile õigusabi vaid-

lusaluste kriminaalmenetlustoimingute ajal ega selgitanud ka uurimiskaebemenetluse olemas-

olu ning sellekohase kaebuse esitamise korda, on apellandile ka ebaõiglane heita ette, et ta ei

ole viivitamatult pöördunud uurimiskaebusega prokuratuuri või kohtusse. Kuigi kriminaalme-

netluslikke toimingute (nagu ka nt haldusaktide ja -toimingute) seaduslikkust eeldatakse, on

isikul õigus põhjendada, kas ja miks on kriminaalmenetluslikud toimingud ebaseaduslikud.

3-12-451

9(14)

4) Kohtuotsuses asendus KrMS rakendamise analüüs väidetava tavapraktika käsitlemisega –

seaduse asemel viitas halduskohus kohtuotsuse lk-l 6, et „midagi tavatut ei ole ka Y. Xi kui

füüsilise isiku, mitte kui äriühingute seadusliku liikme (juhatuse liikme), ülekuulamises….“.

Õiguse rakendamine on kohtu ülesanne (HKMS § 157 lg 1), mistõttu pidi halduskohus tuvas-

tama viitega konkreetsele õigusnormile või kohtulahendile, kas kriminaalmenetlusõiguse ko-

haselt olid apellandil tema poolt väidetud õigused või mitte. Ebaõige halduspraktika ja ka

ebaõige kohtueelne menetluspraktika ei õigusta õigusrikkumiste jätkamist avaliku võimu

poolt (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-23-06, p 12).

5) Apellant kordab seisukohta, et apellandil oli õigus kaitsjale, õigus teada kahtlustuse sisu ja

õigus keelduda ütluste andmisest ning Sevenert OÜ-le, Instmark OÜ-le ja Montevalle OÜ-le

ebaõige staatuse omistamisega sunniti apellanti andma ütlusi, mis võidi kasutada nii apellandi

enda kui ka tema esindatavate vastu, rikuti õigust teada kahtlustuse sisu ja võeti ära õigus

kaitsja abile apellandi ülekuulamisel ja läbiotsimisel. Selline rikkumine on oluline ja on alu-

seks kahjuhüvitisele ka siis, kui isikule ei järgnenud otseseid kahjulikke menetluslikke taga-

järgi (vt EIK lahend asjas Dayanan v. Turkey, kaebus nr 7377/03). Isegi kui apellandi tunnis-

tajana ülekuulamine oli õigustatud, pidi riik temale tagama kolmandate isikute seadusliku

esindaja menetluslikud õigused.

6) KrMS § 66 lg-test 1 ja 2 johtuvalt on tunnistajaks füüsiline isik, kes võib teada tõendamis-

eseme asjaolusid ja kellel ei ole teistsugust menetlussubjektsust. KrMS § 2 kohaselt on krimi-

naalmenetlusõiguse allikad mh rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid

ning Eestile siduvad välislepingud, seega ka EIK praktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-4-1-

12-08, p 21-22). EIK ei luba kuulata de facto kahtlustatavat üle muu menetlussubjektina; õig-

lase menetluse tagamisel loeb isiku sisuline olukord menetluses, mitte sellele isikule formaal-

selt omistatud või omistamata jäetud menetlusstaatus. EIK praktikas kasutatakse terminit abis-

tatav tunnistaja (assisted witness ingl. k, témoin assisté pr. k), mis tähistab isikut, kes on küll

tunnistaja, kuid kellele sõltuvalt tema ütlustest võidakse esitada kahtlustus (nt asjas Stojkovic

c. France et Belgique, kaebus nr 25303/08, asus EIK seisukohale, et sellisele isikule tuli taga-

da kahtlustatavale ette nähtud tagatised). 01.09.2011 jõustunud KrMS redaktsiooniga on vas-

tav probleem osaliselt kõrvaldatud KrMS §-ga 671. Vaidlusaluste kriminaalmenetluse toimin-

gute ajal oli kaitseõigus, vaikimisõigus ja õigus teada kahtlustuse sisu tagatud kolmanda isiku

seadusliku esindaja instituudi kaudu. Prokuröride poolt oma tegevusvaldkonna õigusallikate

ebapiisav tundmine ei vabasta riiki üksikisikute miinimumõiguste tagamise vajadusest. Seega

ei vabastanud ka apellandi lugemine tunnistajaks apellandile nimetatud menetluslike garantii-

de tagamisest. Tasub märkida, et apellandi poolt väljatoodud küsimus on ka ilusasti käsitletud

Riigikohtu kohtupraktikas (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-39-05, 3-1-1-6-07, 3-1-1-114-04) ja

isegi Sisekaitseakadeemia õppematerjalides (U. Krüger. Ülekuulamine kohtueelses menetlu-

ses. Õiguslikud aspektid. Tallinn, Sisekaitseakadeemia 2008, lk 77-78). Kriminaalmenetlusõi-

guse tundmist politseiõpiku tasemel tuleb prokuratuurilt ja uurimisasutuselt eeldada. Enne

vaidlusaluseid menetlustoiminguid pidi menetlejale olema selge, et kuna apellant on juhatuse

liige äriühingutes, mida seostatakse rahapesuga ja nii ülekuulamisel esitatud küsimused kui ka

läbiotsimisel otsitavad objektid on seotud äriühingute äritegevusega, siis kuriteo tõendamisel

oleks selle inkrimineerimine apellandile ülimalt tõenäoline. Seega lasus riigil kohustus tagada

apellandile kolmanda isiku seadusliku esindaja/kahtlustatava õigused.

6. Prokuratuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

1) Halduskohtul puudub pädevus hinnata selliste toimingute seaduslikkust, mille kontrollimi-

seks on ette nähtud teistsugune menetluskord, nende seaduslikkust tuleb halduskohtul eeldada

(vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-35-10, 3-3-1-85-09, 3-3-1-15-10). Sätestades KrMS VIII ptk

3-12-451

10(14)

5. jaos ka menetlusvälise isiku õiguse vaidlustada kohtueelse menetleja menetlustoimingut või

määrust, on seadusandja pidanud oluliseks lahendada selles korras ka küsimused, mis ei pruu-

gi olla hilisema kohtumenetluse esemeks, ning nende isikute suhtes, kes ei ole menetlusosali-

sed. Asjaolust, et isik ei kasutanud talle selleks ettenähtud ajal kohaseid õiguskaitsevahendeid,

ei saa tuletada tema õigust nõuda nende toimingute seaduslikkuse hindamist teises menetlusli-

kus korras. Arusaamatu on apellandi järeldus, et ainus isiku õiguskaitsevahend ebaõige menet-

lusstaatuse omistamise vastu on kahjuhüvitise nõudmine. Eelnimetatud menetluskord, s.o

KrMS § 229 lg 2 võimaldab kõrvaldada õiguste rikkumise või tunnistada õiguste rikkumist.

Seega olid kaebajal tema väidetavate õiguste rikkumise ajal nii menetluslikud vahendid kui ka

võimalused vaidlustada tunnistajana ülekuulamist. Puuduvad andmed, et tal puudunuks juur-

depääs õigusabile.

2) Kaebaja 09.03.2007 toimunud ülekuulamisel tunnistajana ei rikutud tema õigusi ning tema

ülekuulamine tunnistajana oli kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid, menetluse etappi

ning kehtivat kohtupraktikat arvesse võttes seaduslik. Talle olid tagatud kõik KrMS §-st 71

tulenevad õigused, k.a õigus keelduda ütluste andmisest ka siis, kui ütlused võivad kuriteo või

väärteo toimepanemises süüstada teda ennast. Kriminaalasjas, milles ta üle kuulati, ei olnud

konkreetset kahtlustatavat ega formuleeritud kahtlustust, mille sisu oleks saanud talle teada

anda. Kriminaalmenetlust alustati kuriteotunnuste ilmnemisel rahapesu kahtluses KarS § 394

järgi, mis oli kaebajale teada.

3) Menetlusliku staatuse andmine on prokuröri diskretsiooniotsus, mis sõltub nii sisuliselt kui

ka ajaliselt konkreetses kriminaalasjas kogutud tõendusteabest ning menetluse perspektiivi-

dest, aga ka sellest, keda mis ajahetkel saab üldse käsitleda konkreetse konfiskeerimisele kuu-

luda võiva vara suhtes puudutatud isikuks, kelle õigusi või vabadusi võidakse sellega riivata.

Kui üldse saaks rääkida kellegi õiguste rikkumisest maakohtu määruse seisukoha kontekstis ja

KrMS § 401 lg 1 mõttes, siis on need Sevenert OÜ, Montevalle OÜ ja Instmark OÜ, keda ei

kaasatud juriidilistest isikutest kolmanda isikuna.

4) Apellandi seisukoht, et tema õigus kaitsja abile läbiotsimisel tulenes KrMS § 47 lg 1 p-st

6, mille kohaselt on kaitsjal õigus osaleda kohtueelses menetluses kaitsealuse osavõtul tehta-

vates uurimistoimingutes õigusega esitada menetleja kaudu küsimusi, läheb vastuollu apellan-

di käsitlusega kolmanda isiku õigustest, kuna selline apellandi viidatud õigus on üksnes kaits-

jal ja kaitsealusel ehk siis kahtlustataval. Apellandi viidatud alus ei kohaldu läbiotsimisel, mis

viiakse läbi teiste isikute kui kahtlustatav osavõtul. Apellandi seisukohast võib järeldada, et

talle oleks pidanud kohalduma kahtlustatava, mitte aga kolmanda isiku (esindaja) õigused

KrMS § 402 lg 1 ja 2 mõttes viitega KrMS § 34 lg 1 p-dele 1, 2 ja 5. Kolmanda isiku õigus

KrMS § 34 lg 1 p-des 1, 2 ja 5 toodud kahtlustatava õigustele rakendub üksnes siis ning ajal,

kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine, arvestades kon-

fiskeerimise erisustega. See ei tähenda, et kolmas isik oleks võrdsustatav kahtlustatavaga või

et talle laieneks kõik kahtlustatava õigused. Esindajal on kõik (ja üksnes) esindatava õigused.

Apellandil ei olnud läbiotsimiste läbiviimisel kahtlustatava õigust kaitsjale, mille rikkumist

apellatsioonkaebuses ette heidetakse, ning kaitsjal (keda kolmanda isiku mõiste puhul seadus-

andlus üldse ei tunne) ei olnud õigust osaleda uurimistoimingus. Läbiotsimine ei ole selline

toiming, mis käiks KrMS § 34 lg 1 p 5 alla. KrMS ei näe ette kolmanda isiku seadusliku esin-

daja õigust nõuda lepingujärgse esindaja osavõttu läbiotsimise läbiviimisest. Seega ei rikutud

apellandi õigusi ka Harju Maakohtu 18.11.2011 määruse seisukohti arvesse võttes.

3-12-451

11(14)

5) Apellandi kirjeldatud mittevaraline kahju ei ole põhjuslikus seoses tema õiguste väidetava-

te rikkumisega. Ta leiab, et tema alandustunne ja nördimus tulenes sellest, et menetlustoimin-

gute läbi viimise viisiga rikkus menetleja tema õigusi, kuid ei Politsei- ja Piirivalveamet, Si-

seministeerium ega Riigiprokuratuur ei tunnistanud asetleidnud minetust ega heastanud (nt

vabandamisega või ametniku karistamisega) sellega põhjustatud kahju. Eeltoodust võib järel-

dada, et mittevaralise kahju tekkimine on põhjuslikus seoses erinevate ametkondade ajaliselt

hilisema tegevusetusega. Prokuratuur ei saa vastutada teiste ametkondade tegevuse eest. Apel-

landi kirjeldatud tunded ei ole põhjuslikus seoses kriminaalmenetluse raames läbiviidud sea-

dusliku ning õiguspärase menetlustoiminguga ega vastustaja tegevusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellandil on õigus selles, et halduskohtu otsus ei vasta seaduse nõuetele.

Nõuded kohtuotsuse põhjendavale osale sätestab HKMS § 165, mille lg 1 kohaselt tuleb koh-

tuotsuse põhjendustes märkida mh kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja

tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb, põhjendused, miks kohus ei

nõustu menetlusosaliste väidetega, õigus, mida kohus kohaldas, ja kohtu järeldused. Tegemist

ei ole pelga formaalsusega, mille täitmiseks piisaks tõendite, tõendatuks peetud asjaolude ja

õigusnormide mainimisest või loetlemisest. Koostoimes HKMS § 157 lg-ga 1 ja § 158 lg-ga 1

nõuab § 165 lg 1, et kohus väljendaks oma seisukohti selgelt, arusaadavalt ja struktureeritult.

Kohtu poolt tõendatuks tunnistatud asjaolud, kohtu kohaldatud õigusnormid ja kohtu järeldu-

sed peavad olema seostatud. Seostamine tähendab, et on jälgitav, millise asjaolu põhjal ja mil-

lise õigusnormi alusel kohus mingi järelduse on teinud. Selliste seoste adumist ja kohtu arut-

luste objektiks olevate asjaolude õigusliku tähenduse mõistmist raskendab oluliselt see, kui

kohaldatud õigusnormidele (nagu antud juhul RVastS § 7 lg 1 ja § 9) viidatakse alles kohtuot-

suse põhjenduste lõpus. Kohtu seisukohad ei tohi olla vastuolulised.

8. Apelleeritud kohtuotsuse põhjendustel puudub struktuur. Enamuse kohtuotsuse põhjen-

davast osast moodustavad vastustaja seisukohad, mis on kohtu enda seisukohtadest raskesti

eristatavad. Pole arusaadav, millise õigusliku tähenduse kohus mingitele asjaoludele omistab.

Näiteks, peatudes Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusel, märgib kohus: „Siinkohal peab mär-

kima, et selleks ajaks oli kõnealune kriminaalmenetlus juba lõppenud (lõpetatud 23.12.2010

kohtumäärusega).“ Kohtu põhjendustest ei ilmne, kuidas see asjaolu kohtu hinnangut nimeta-

tud määrusele mõjutas. Järeldusteni viinud arutluskäik ei ole jälgitav. „Menetletavas asjas

halduskohus leiab, et Harju Maakohtu 18.11.2011 kohtumäärus asjas nr 1-11-10889 välja öel-

dud seisukoht, et sõltumata kohtueelse menetleja KrMS §-le 401 lg 1 vastava määruse puu-

dumisest tuleb äriühingud lugeda kriminaalasjas kolmandateks isikuteks ning neid tuleb luge-

da isikuteks, kellel on õigus saada kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia (seejuures

tuleb arvestada seda, millises kontekstis on see öeldud), tunnistaja ülekuulamise protokoll, sh

ülekuulamise toiming, ega läbiotsimisprotokollid, sh läbiotsimiste toimingud (kaebaja asuko-

has ja sõidukis), ei ole aluseks x. Xile mittevaralise kahju hüvitamiseks.“ See ebamäärane ja

arusaamatu lause ei saa olla kaebaja väidetega mittenõustumise põhjendus. Pealegi ei väida

kaebaja, et talle tekitasid kahju Harju Maakohtu 18.11.2011 määruse põhjendused ja ülekuu-

lamise või läbiotsimise protokollid.

9. Kohtuotsuse seisukohad on vastuolulised. Kohus leidis, et halduskohtul puudub seadusest

tulenev pädevus „hinnata sisuliselt kriminaalmenetlustoiminguid ja otsustusi ning seda enam

neid veel ümber hinnata või ümber lükata“ (otsuse lk 6). Samas on kohus eelnevalt krimi-

naalmenetlustoimingutele mingeid hinnanguid andnud, märkides mh, et kaebaja kui füüsilise

isiku ülekuulamises ei ole „midagi tavatut“ ning „halduskohus eeldab nimetatud uurimistoi-

mingute läbiviimise seaduslikkust, vastupidist ei ole kaebaja pool tõendanud.“ (otsuse lk 5 ja

3-12-451

12(14)

6). Kui halduskohtul pole võimalik kriminaalmenetlustoimingute õiguspärasust hinnata, pole

halduskohtumenetluses nende toimingute õigusvastasust võimalik tõendada.

10. HKMS § 17 lg 1 kohaselt on vastustajaks institutsioon (Vabariigi Valitsus, peaminister,

riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet

enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik), kelle tegevuse peale on esitatud

kaebus. HKMS § 18 lg 1 kohaselt teeb vastustaja vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ja

menetlusosaliste seisukohad vastustaja määramisel ei ole kohtule siduvad. HKMS § 41 lg 1

kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue (HKMS §

37) ja kaebuse alus (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse).

11. Kahju hüvitamise kaebuse aluseks on kaebaja õiguste väidetav rikkumine. Kaebaja väitel

on talle kahju tekitatud: a) kaitsja tagamata jätmisega ja õiguse nõuda kaitsjat selgitamata jät-

misega Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna politseivaneminspektor J. Aleksejevi poolt

prokuratuuri määruse alusel läbi viidud kaebaja elukohas ja tema poolt juhitavate äriühingute

registreerimiskohas ning kaebaja sõidukis 29.03.2007 toimunud läbiotsimisel; b) kaitsja taga-

mata jätmise, õiguse nõuda kaitsjat selgitamata jätmise, kahtlustuse sisu teatamata jätmise ja

kohustamisega andma ütlusi kriminaalkaristuse ähvardusel 09.03.2007 ülekuulamisel J. Alek-

sejevi poolt (vt kaebuse 26.06.2012 täiendus p 2 I kd tl 139).

12. Vaidlust ei ole selles, et need väidetavalt kahju tekitanud toimingud viis läbi Keskkrimi-

naalpolitsei kui uurimisasutus toimingute tegemise ajal, märtsis 2007 kehtinud KrMS § 31 lg

1 redaktsiooni mõttes. Käesoleval hetkel on KrMS § 31 lg 1 kohaselt uurimisasutuseks Polit-

sei- ja Piirivalveamet, milleks 01.01.2010 jõustunud Vabariigi Valitsuse seaduse § 1055 lg 1

kohaselt ühendati mh Keskkriminaalpolitsei. Sama paragrahvi lg-st 4 tulenevalt loeti Politsei-

ja Piirivalveamet alates 01.01.2010 Eesti Vabariigi esindajaks kõikides õigussuhetes, milles

Eesti Vabariiki esindas seni Keskkriminaalpolitsei. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt läksid Po-

litsei- ja Piirivalveametile eelviidatud kuupäevast üle Keskkriminaalpolitsei ja tema ametiisi-

kute volitused ja pädevus.

13. Kaebaja esindaja selgitas 12.06.2012 kohtuistungil: „Kaebajal on pretensioon riigile, mis

konkreetne riigiasutus see on, on ainult korralduse küsimus“ ja „kui kohus leiab, et peaks kaa-

sama veel vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti või veel kedagi, siis see on kohtu õigus“

(istungi protokoll lk 4 I kd tl 127). Selle ajani heitis kaebuse esitaja prokuratuurile ette mitte

kahju tekitamist, vaid „isikute distsiplinaarkorras karistamisest ja muude kahju heastamise

abinõude kasutamisest keeldumist“ (vt 12.06.2012 kohtuistungi protokoll lk 6 ja selles kajas-

tatud kaebaja ütlustes tehtud viide kaebuse p-le 3.9). Pärast nimetatud kohtuistungit, kus pro-

kuratuuri esindaja märkis: „ /…/ läbiotsimise protokollist on ka näha, kes seda läbi viis. Milles

prokuratuuri süü seisneb?“ (12.06.2012 kohtuistungi protokoll lk 3, I kd tl 126), püüdis kaeba-

ja prokuratuuri vastu nõude suunamist kaebuse 26.06.2012 täienduses (I kd tl 139-141, p 4 ja

8) põhjendada viitega KrMS § 30 lg-le 1, mille kohaselt prokuratuur „tagab kriminaalmenet-

luse seaduslikkuse“, ja väitega prokuratuuri hooletusest. Samas menetlusdokumendis (p 2)

peab kaebuse esitaja endiselt kahju põhjustanud õigusvastaseks tegevuseks Keskkriminaalpo-

litsei politseivaneminspektori tegevust kaebaja ülekuulamisel ja kaebaja elukoha, kaebaja ju-

hitud äriühingute registreerimiskoha ja kaebaja sõiduki läbiotsimisel. Seega ei võtnud ka kae-

buse 26.06.2012 täiendus halduskohtult kohustust kaasata Politsei- ja Piirivalveamet vastusta-

jana.

14. Seega on Politsei- ja Piirivalveamet käesolevas haldusasjas HKMS § 17 lg-st 1 tulenevalt

vastustajaks kui riigiasutus, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus. Kuna kahjuhüvitise väl-

jamõistmist soovib kaebuse esitaja kaebuse p-st 1.1 (I kd tl 3) nähtuvalt prokuratuurilt, on

asjas vastustajaks ka prokuratuur.

3-12-451

13(14)

15. Politsei- ja Piirivalveameti kui menetlusosalise HKMS § 27 lg 1 p-des 2 ja 4-9 sätestatud

õigusi on halduskohus oluliselt rikkunud, kuna ta on ebaõigesti selgitanud välja asjas pooled

(HKMS § 120 lg 1 p 2), millest tulenevalt on ta jätnud Politsei- ja Piirivalveametile kaebuse

kätte toimetamata ja temalt kaebusele vastuse küsimata (HKMS § 122 lg 2 p 3, 4) ning tema

asjas 18.09.2012 toimunud kohtuistungile kutsumata (HKMS § 122 lg 2 p 11, § 127 lg 6,

TsMS § 343 lg 1). Tegemist on rikkumistega, mis HKMS § 199 lg 1 p 2 alusel toovad kaasa

halduskohtu otsuse tühistamise ja asja halduskohtusse uueks arutamiseks saatmise apellat-

sioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata.

16. Eeltoodud põhjendustel tuleb halduskohtu otsus kohtumenetluse normide olulise rikkumi-

se tõttu tühistada ning asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus ei

tee asjas kaebust rahuldavat otsust, tuleb apellatsioonkaebus lugeda rahuldatuks osaliselt.

17. Prokuratuur märkis esimese astme kohtu menetluses vastuses kaebusele (I kd tl 54-56, p

8), et ei saa nõustuda kaebuse p-s 1.3 toodud väitega, nagu oleks kaebaja saanud oma õiguste

rikkumisest teada Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusest ja nagu oleks kaebus sellest tulene-

valt tähtaegne. Samas ei ole Prokuratuur taotlenud kohtult asja menetluse lõpetamist kaebe-

tähtaja rikkumise tõttu ning ei ole esitanud apellatsioonkaebust väitega, nagu oleks haldusko-

hus rikkunud oluliselt menetlusnormi, menetledes mittetähtaegset kaebust. Kuna HKMS § 199

lg 1 p-s 2 märgitud juhul ei ole ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridega seotud, saab ja

peab halduskohus asja uuel läbivaatamisel HKMS § 124 lg 1 alusel kontrollima kaebuse täht-

aegsust ning menetlusosalistel on sama paragrahvi lg 4 alusel õigus taotleda kohtult asja me-

netluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu. Politsei- ja Piirivalveamet ei saanud sellist

taotlust halduskohtus esitada kohtu poolt kohtumenetluse normide rikkumise tõttu (vt käes-

oleva otsuse p 15).

18. HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates

päevast, mil kaebuse esitaja sai või pidi saama kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sama

tähtaeg on kahju hüvitamise kaebuse esitamisele sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Ringkonnako-

hus rõhutab, et HKMS § 46 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3 seovad kaebetähtaja kulgemahakkamise

kahjust, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kannatanu peab kahju teki-

tamise õigusvastasuses selgusele jõudma hüvitamiskaebuse esitamise pika tähtaja jooksul.

Kahjust, mis väljendub läbiotsimiste ja ülekuulamise käigus kaitsja puudumise ja kahtlustuse

sisu mitteteadmise ning ütluste kriminaalkaristuse ähvardusega andma sundimise tõttu väide-

tavalt kogetud alanduse ja nördimuse tundes, ning kahju põhjustanud isikust (läbiotsimist ja

ülekuulamist läbi viinud ametiisik) pidi kaebaja, keda üle kuulati ja kelle juuresolekul läbiot-

simist teostati, saama teada hiljemalt ülekuulamise (09.03.2007) ja läbiotsimise (29.03.2007)

toimumise päeval. Kaebus on kohtule esitatud 04.03.2012 ehk ligikaudu viis aastat pärast kah-

just ja kahju tekitanud isikust teada saamist.

Seega on kaebus esitatud ilmsete kaebetähtaja rikkumise tunnustega. Harju Maakohtu

18.11.2011 määrus, millega kaebaja seob teadasaamise kriminaalasja menetleja tegevuse õi-

gusvastasusest, ei oma kaebetähtaja kulgemahakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebetähtaja

kulgemist ei mõjuta ka Siseministeeriumi ja Riigiprokuratuuri 18.01.2012 ja 26.01.2012 vas-

tuskirjad (I kd tl 38, 39, 41 ja 42), mida kaebaja peab kaebuse p-st 3.9 nähtuvalt avaliku või-

mu keeldumiseks kaebaja õigusi õigusvastaselt piiranud ametnike distsiplinaarkorras karista-

misest ja mistahes muude heastamisabinõude võtmisest.

19. Asja läbivaatamise jätkumise tõttu esimese astme kohtus ei saa ringkonnakohus lahenda-

da menetluskulude väljamõistmise taotlusi ja menetluskulusid sõltuvalt asja lahendamise tu-

lemusest HKMS § 108 lg 1 alusel jaotada.

3-12-451

14(14)

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman