2-11-61512/26 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2013.a Tallinnas kell 16.00 kohtukantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-11-61512

Tsiviilasi

Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi KK vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

7303,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood:

11488826, asukoht: Narva mnt 11, 15015 Tallinn)

Hageja volitatud esindaja: Krista Arraste (e-post:

krista.arraste@julianus.ee )

Kostja: KK(isikukood: XXX, elukoht: XXX)

Kostja

lepinguline

esindaja:

vandeadvokaadi

vanemabi Maili Kalmus ( Sikuti Advokaadibüroo;

asukoht:

Tartu

8,

71020

Viljandi;

e-post:

maili.kalmus@sikutiab.ee )

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja nõue 3940,21 euro (kolm tuhat üheksasada

nelikümmend eurot ja 21 senti) ulatuses.

3. Välja mõista kostjalt KK hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks võlgnevus

10 667,27 (kümme tuhat kuussada kuuskümmend seitse eurot ja 27 senti) eurot.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud 73% ulatuses kostja ning 27% ulatuses hageja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluse käik

Danske Bank A/S Eesti filiaal esitas 15.12.2011 Harju Maakohtule hagiavalduse AJTOÜ, AK

ja KK vastu 14 607,48 euro nõudes. 28.03.2012 määrusega lõpetas Harju Maakohus menetluse

kostja AJTOÜ osas seoses AJTOÜ registrist kustutamisega. Harju Maakohus rahuldas

28.05.2013 õigeksvõtul põhineva osaotsusega Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi AK vastu ja

mõistis AK hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks välja võlgnevus summas 14 607,48

eurot, s.h põhivõlgnevus 7303,89 eurot, intress 66,83 eurot ning hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 7236,76 eurot ning jätkas menetlust Danske Bank A/S Eesti

filiaali hagis KK vastu.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Danske

Bank A/S Eesti Filiaal ja AJTOÜ 22.08.2007 kapitalirendilepingu nr XXX, mille esemeks oli

sõiduauto Chrysler Grand Voyager 2.5 ning kasutusrendilepingu nr XXX, mille esemeks oli

sõiduauto Chrysler 300C 2.0. Kostja on sõlmitud lepinguid käendanud vastavalt:

kapitalirendilepingust tulenevate nõuete osas 22.08.2007 XXX, maksimummääras 145 080

krooni s.o 9272,30 eurot ning kasutusrendilepingust tulenevate nõuete osas 28.11.2007 XXX,

maksimummääras 639 600 krooni s.o 40 877,89 eurot.

21.01.2010 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe kapitalirendilepingu ja 17.12.2009

kasutusrendilepingu ennetähtaegses lõpetamises. Kokkuleppe kohaselt kohustus liisinguvõtja

tagastama sõiduautod AA OÜ müügiplatsile ning hageja pidi lepingust tulenevad nõuded

rahuldama vara müügist laekunud raha arvel. Juhul, kui vara realiseerimisest laekuva raha

arvelt ei õnnestu katta lepingutest tulenevaid nõudeid ja vara müügiks tehtud kulutusi, siis

kohustus liisinguvõtja tasuma puuduoleva summa 10 pangapäeva jooksul liisinguandjale

vastava nõude esitamisest arvates. Vara realiseerimisest laekunud rahalised vahendid ei katnud

hageja

nõudeid,

seega

esitas

hageja

kostjale

käenduslepingute

alusel

nõude

kapitalirendilepingust tulenevalt 24.05.2010 ja kasutusrendilepingust tulenevalt 02.02.2010

ning palus esitatud arved tasuda 10 päeva jooksul. Kostja esitatud arveid hagejale ei tasunud.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 7303,89 eurot, intressi 66,83 eurot ning

viivise 7236,76 eurot, kokku 14 607,48 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt puudus igasugune võimalus sõidukite

müügiprotsessis osalemiseks ja selle mõjutamiseks. Arusaamatu ja põhjendamatu on sõidukite

võõrandamine sedavõrd madala hinnaga. Hageja ei ole hagis täpsustanud ega ka tõendanud,

milline oli sõidukite väärtus lepingute lõpetamisel ning sõidukite üleandmise ajal. Samuti ei ole

tõendatud, missuguse hinnaga sõidukid müüdi. Kostja on veendunud, et sõidukid saanuks

võõrandada hinnaga, mis oleks katnud nii soetusmaksumuse jäägi ja võimalik, et ka sellest

kõrgema hinnaga. Kostja hinnangul oli Chrysler Grand Voyager´i väärtus, selle üleandmise ajal

vahemikus 4500-5500 eurot ning Chrysler 300C väärtus, selle üleandmise ajal oli vahemikus

21 000- 22 000 eurot. Kostja on seisukohal, et kapitalirendilepingu punktid 10.6 ja 10.7 ning

kasutusrendilepingu punktid 10.6 ja 10.7 on VÕS § 42 lg 1 järgi tühised ning neid ei ole

võimalik käesoleva asja lahendamisel kohaldada, kuna nende järgi ei võetaks liisinguandjale

jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks

seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, samuti on tüüptingimustes tagastatud liisingueseme

võõrandamise hinnarisk pandud ainuüksi liisinguvõtjale ning sellega on liisinguvõtjalt võetud

sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Krediidiasutuse

poolt nõude pööramine käendaja vastu, kellel puudub igasugune võim müügiprotsessi sekkuda

või seda mõjutada, on kostja arvates ka hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõtmatu. Kostja on

seisukohal, et tüüptingimused on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühised ka selles osas, milles need

kohustavad kostjaid tasuma auto müügikulusid olukorras, kus kostjatel puudub igasugune

võimalus nende kulude suurust mõjutada ning neid kulutusi ka vältida. Paljasõnaline ja

tõendamata on ka tasumata kuumaksete ja intressinõue ning kindlustusmaksete nõue.

Käesoleval

juhul

on

liisinguvõtja

lõpetanud

hagejaga

kapitalirendilepingu

ja

kasutusrendilepingu peale käenduslepingu sõlmimist ning võtnud endale vastavas aktis

kohustusi. Seesugused kohustused ei saa suurendada käendaja vastutust käenduslepingu alusel,

samas on hageja oma nõuetes käendaja vastu aga neile kokkulepetele tuginenud. Hageja poolt

nõutav viivis on kostja hinnangul ebamõistlikult suur ning kostja palub seda vähendada.

Viivise väljanõudmine kokkulepitud ulatuses (määras) ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

Lisaks on kostja seisukohal, et hageja on rikkunud liisingulepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet, seeläbi on liisinguvõtjale tekkinud kahju. Kostja esitab

käenduslepingu tühistamise avalduse eksimuse (TsÜS § 92 lg 1) või pettuse (TsÜS § 94 lg 1)

tõttu.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt

tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele

rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et

pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel jätab kohus arvestamata

järgmiste tõenditega: tl 27, tl 29, tl 32, tl 34-36, tl 46, tl 48, tl 115-116, tl 120, tl 122, tl 179, tl

194).

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja AJTOÜ sõlmisid 22.08.2007 kapitalirendilepingu nr XXX, mille esemeks

oli sõiduauto Chrysler Grand Voyager 2.5 (tl 11-17) ning kasutusrendilepingu nr

XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler 300C 2.0 (tl 18-25).

2. kostja on kapitalirendilepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks sõlminud

hagejaga 22.08.2007 käenduslepingu nr XXX, maksimummääras 145 080 krooni s.o

9272,30 eurot (tl 26) ning kasutusrendilepingust tuleneva rahalise kohustuse

tagamiseks 28.11.2007 käenduslepingu nr XXX, maksimummääras 639 600 krooni

s.o 40 877,89 eurot (tl 28).

3. 21.01.2010 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe kapitalirendilepingu (tl 30) ja

17.12.2009 kasutusrendilepingu (tl 31) ennetähtaegses lõpetamises.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. vara turuväärtuse üle selle tagastamise hetkel;

2. lisakulude nõudeõiguse üle;

3. viivisemäära suuruse üle.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja

ja

AJTOÜ

sõlmisid

22.08.2007 kapitalirendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler Grand Voyager

2.5 (tl 11-17) ning kasutusrendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler 300C

2.0 (tl 18-25) ning mille eest AJTOÜ kohustus tasuma osamaksetega maksegraafiku alusel (tl

17, tl 24-25). Liisinguvõtja kohustus sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku

kindlustuslepingu, tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi, tagama

kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise.

Kohus selgitab kostjale, et kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui

liisingulepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust liisinguese liisingulepingu lõppedes

omandada, reeglina antakse liisinguvõtjale kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga siiski

liisingueseme väljaostmise õigus kokkulepitud väljaostuhinna tasumise vastu, väljaostuhinna

määramisel arvestatakse seejuures tasutud liisingumakseid. Erinevalt kapitalirendist ei

eksisteeri kasutusrendi puhul seega liisinguvõtjapoolset liisingulepingu objekti omandamise

kohustust, muus osas ei pruugi praktikas kasutatavad kapitali- ja kasutusrendi tüüpi

liisingulepingud üksteisest sisuliselt erineda.

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui

kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti

võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest.

Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et

kostja

on

kapitalirendilepingust

tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks sõlminud 22.08.2007 hagejaga käenduslepingu nr KÄ-

XXX-1, maksimummääras 145 080 krooni s.o 9272,30 eurot (tl 26) ning kasutusrendilepingust

tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks 28.11.2007 käenduslepingu nr XXX, maksimummääras

639 600 krooni s.o 40 877,89 eurot (tl 28). Asjaolu, mille kohaselt on hageja ja AJTOÜ

sõlminud lepingu lõpetamise ja vara tagastamise akti peale käenduslepingute sõlmimist ei ole

kohtu hinnangul iseenesest käenduskohustust välistavaks asjaoluks.

Lisaks peab kohus vajalikuks selgitada kostjale, et kasutus- ja kapitalirendilepingute punktid

10.6 ei kohaldu antud vaidluses põhjusel, et lepingud ei ole lõpetatud mitte ülesütlemisega vaid

lepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel. Samuti leiab kohus, et kostja viide lepingupunktile

10.7 ei ole asjakohane.

Kohus on seisukohal, et kostja suhtes võiks hagi rahuldamisele kuuluda hageja ja AJTOÜ vahel

sõlmitud 21.01.2010 ja 17.12.2009 lepingu lõpetamise ja tagastamise aktide (tl 30-31) p-de 5

alusel ning kostja suhtes põhjusel, et kostja käendas hageja ja AJTOÜ vahel sõlmitud

liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. Seega kontrollib kohus, kas hageja ja AJTOÜ vahel

sõlmitud aktide p-d 5 kohalduvad. Kohus leiab, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1

alt 2 alusel. Lepingupooled (hageja ja AJTOÜ) ei ole vastavat punkti eraldi läbi rääkinud ja

hageja kasutas tingimust AJTOÜ suhtes. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid,

mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastav tingimus räägiti eraldi läbi ja AJTOÜ-l oli

reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada

kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise

hinnariski ainuüksi

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna aktide p 5 kohaselt

lähtutakse vara võõrandamisest saadud summast, sõltumata hinnast ning sellest kuidas

võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise

poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja

otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut

rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike

kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44

kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes

VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1 on aktide p 5 tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt

lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust.

Lisaks märgib kohus, et aktide p 5 tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest

põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt

tuleb liisingulepingute lõpetamisel lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade

määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab

liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna

liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures

liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt

hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui

liisinguandja ei tee liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustab liisingueseme

müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda

panna soovis, kuuluvad seaduse kohaselt liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri.

Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja

poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest

suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal), mitte aga liisinguandja tegevusest

ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise

kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja

tegevus eseme võõrandamisel. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja

õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu

ei saa vastav kokkulepe kehtida. Kuigi VÕS § 44 näeb ette üksnes eelduse, et

majandustegevuse raames tegutseva liisinguvõtja suhtes on vastav tüüptingimus tühine, ei ole

hageja käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

esinevad mingid erilised asjaolud, miks vastav, seaduses sätestatud eeldus konkreetse kostja 1

suhtes kehtima ei peaks. Aktide p-des 5 sätestatud tingimus ei puuduta lepingu põhilist eset ega

hinna ja üleantu väärtuse suhet. Vastava tingimusega jäetakse võõrandamisega seotud riskid

liisinguvõtja kanda ja määratakse, et liisinguvõtja peab kandma kõik kulud, mille tegemist

liisinguandja põhjendatuks peab. Seaduse kohaselt tuleb aga arvestada liisingueseme väärtust

tagastamise ajal, võõrandamise riski kannab liisinguandja ja liisinguandja saab nõuda

liisinguvõtjalt üksnes neid kulutusi, mida saab objektiivselt vajalikuks pidada. VÕS § 367 on

mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul

lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel, siiski kuulub kohtu hinnangul VÕS § 367

kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda

olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat

kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks

konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see, et

VÕS § 367 reguleerib sarnast õigussuhet. Juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel

lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise

kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks

siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks.

Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 367. VÕS § 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale

kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba

tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud.

Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt

väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha,

milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65

alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on esmaseks soovituslikuks müügihinnaks olnud: Chrysler

Grand Voyager 2,5 2978,93 eurot (km-ta, tl 41-42) ja Chrysler 300C 2.0 18 144,41eurot (km-

ta, tl 43-44). Chrysler Grand Voyager 2,5 realiseeriti hinnaga 42 000 krooni s.o 2684.29 eurot

(km-ta, tl 18 II kd, tl 33, tl 121) ja Chrysler 300C 2.0 realiseeriti hinnaga 264 759 krooni s.o

16921.18 eurot (km-ta, tl 19 II kd, tl 37, tl 123). Kostja on veendunud, et sõidukid saanuks

võõrandada hinnaga, mis oleks katnud nii soetusmaksumuse jäägi ja võimalik, et ka sellest

kõrgema hinnaga. Kostja hinnangul Chrysler Grand Voyager´i väärtus selle hagejale

üleandmise ajal oli vahemikus 4500-5500 eurot ning Chrysler 300C väärtus selle hagejale

üleandmise ajal oli vahemikus 21 000- 22 000 eurot (tl 179). Samas ei ole kostja esitanud

kohtule veenvaid tõendeid, millest nähtuks Chrysler Grand Voyager´i väärtus, selle üleandmise

ajal vahemikus 4500-5500 eurot (tl 164-170). Kostja poolt esitatud võrreldavad sõiduautod ei

ole vastavuses ehitusaasta, läbisõidu, kasutatava kütuse jms põhjusel vaidlusaluse varaga. Sama

seisukoht on kohtul Chrysler 300C väärtuse tõendamiseks kostja poolt esitatud tõendite suhtes

(tl 171-178). Lisaks märgib kohus, et jätab TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel arvestamata

kostja kirjavahetusega aadressil XXX esindaja KS´iga (tl 180-181).

Lisaks märgib kohus, et ka hageja poolt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt tegelik

võõrandamise hind vastab sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Hageja ei ole usutavaks muutnud, et ta tegi piisava pingutuse selleks, et saada liisinguesemete

müügist turuhinnale vastavat hinda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tellinud

liisinguesemete müügi äriühingult, kelle igapäevane majandustegevus oli sõidukite müümine.

Kohtu hinnangul sõidukite turuväärtuse tõendamiseks ainuüksi sõidukite faktilise müügihinna

tõendamisest ei piisa. Väärtuse tõendamiseks ei piisa ka sellest, kui hageja väidab, et ta tellis

müügiteenuse äriühingult, kes sõidukite müügiga tegeleb (tl 119). Käesoleva tsiviilasja raames

ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda

veendumusele, et hageja või isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, oleks teinud piisava

pingutuse selleks, et järeldada, et müügihind, millega sõidukid müüdi, ei saanud olla

turuväärtusest madalam. Hageja ei ole esitanud piisavat kirjeldust sellest, kuidas sõidukeid

müüdi. Kohus märgib, et hageja ei ole kohtule usutavaks muutnud seda, et kasutatud sõidukite

müümisel on nimetatud periood sedavõrd pikk, et järeldada, et mingi konkreetne hind on

lootusetult kõrge ning algselt määratud müügihind oli turuväärtusest kõrgem. Kõiki tõendeid

kogumis hinnates kohus leiab, et hageja poolt müügiprotsessi osas esitatud väited ja tõendid ei

anna alust järeldada, et hind, millega konkreetses müügiprotsessis sõidukid müüdi, oli selline,

mille alusel saaks järeldada, et sõidukite turuväärtused sellele vastasid.

Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel

aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks

tollel ajahetkel. Hageja poolt esitatud selgitustest nähtuvalt arvestati hinna määramisel AA

poolt koostatud kalkulatsiooniga, seega tuleb pidada väärtuseks sõidukite tagastamisel selle

esmane müügihind ehk Chrysler Grand Voyager 2,5 2978,93 eurot (km-ta, tl 41-42) ja Chrysler

300C 2.0 18 144,41 eurot (km-ta, tl 43-44). Kohus juhib kostja tähelepanu, et Riigikohus on

oma lahendites korduvalt (vt tsiviilasjas nr 3-2-1-31-13 p 11-12, 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08,

vastavalt p 22 ja p 20) asunud seisukohale, et nõude arvutamisel tuleb sõiduki väärtus arvestada

käibemaksuta, antud juhul on hageja arvestused kohtu hinnangul nõuetekohased.

Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata kapitalirendilepingust tulenev soetusmaksumuse

tasumata

osa

2218,52

eurot

(km-ta)

ja

kasutusrendilepingust

tulenev

tasumata

soetusmaksumuse osa 3518,84 eurot (km-ta) s.o kokku 5737,36 eurot; tasumata

kuumaksed/intress

kapitalirendilepingust

100,42

eurot

(87,44+

12,97=

100,42)

ja

kasutusrendilepingust 388,34 eurot (334,48+ 53,86= 388,34) s.o kokku 488,75 eurot (tl 45, tl

47, tl 117); kindlustusmaksed kapitalirendilepingust 49 eurot ja kasutusrendilepingust 98,81

eurot (kokku 147,81 eurot, tl 45, tl 47, tl 117, tl 124-128, tl 31-37 II kd); vara realiseerimisest

tulenenud kulud 996,41 eurot (319,56+ 676,85= 996,41, tl 50-53, tl 38-39 II kd) ning

viivisnõue summas 7236,76 eurot (2661,55 + 4575,12= 7236,76, tl 8).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kapitalirendilepingust tulenev soetamismaksumuse osa

peale lepingu lõpetamist 4902,80 eurot (km-ta) ning kasutusrendilepingust tulenev

soetamismaksumuse osa peale lepingu lõpetamist on 20 440,03 eurot (km-ta). Juhindudes VÕS

§ 367 on kapitalirendilepingust tulenev vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara

realiseerimist seega 4902,80- 2978,93 eurot= 1923,87 eurot (km-ta) ning kasutusrendilepingust

tulenev vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist 20 440,03- 18 144,41=

2295,62 eurot (km-ta). Kokku 4219,49 eurot. Tasumata kapitalirendilepingust kuumaksed

87,44 ja intress 12,97 (kokku 100,42 eurot) ning kasutusrendilepingust kuumaksed 334,48 ja

intress 53,86 (kokku 388,34 eurot). Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS §

367 lg-ga 3.

Hageja

nõue

kindlustusmakse

väljamõistmiseks

kuulub

kohtu

hinnangul

osaliselt

rahuldamisele. Lepingute kohaselt oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid.

Kuna kostja kohustuse on täitnud hageja, peab kostja kindlustusmakse hagejale hüvitama. VÕS

§ 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks

tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda

isiku vahelistest suhetest, muuhulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kohus

leiab, et kuivõrd liisinguvõtjal oli liisingulepingust tulenevalt kohustus tagada kindlustuskaitse

üksnes kuni liisingulepingute lõppemiseni s.o 21.01.2010 ja 17.12.2009, vastutab liisinguvõtja

vaidlusalusest arvest samuti üksnes nimetatud perioodile vastava tasu osas. Kindlustusmaksed

olid Chrysler Grand Voyager eest tasumata alates 15.01.2010 kuni 21.01.2010 s.o 6 päeva 9,80

eurot ning Chrysler 300C eest tasumata alates 15.12.2009 kuni 17.12.2009 s.o 3 päeva 9,89

eurot. Kohus leiab, et hageja kindlustusmakse nõue on põhjendatud just selles ulatuses.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.

Hageja palub kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud. Kostja nimetatud nõuet

ei tunnista. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimisel on vahendustasu õigustatud kuluks.

Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema koostööd

vastavate teenusepakkujatega. Sõidukite müügi vahendustasu on iseenesest põhjendatud

kululiik. Hageja on esitanud tõendid, et vastavad kulud tekkisid ja et need on hageja poolt

tasutud (tl 50-53, tl 38-39 II kd, tl 41-42 II kd). Samas ei tähenda see, et liisinguandja ei peaks

vaidluse korral põhjendama, miks just sellises suuruses müügi vahendusteenuse tasu vajalikuks

ja põhjendatuks osutus. See, kui liisinguandja mingi kulu kannab ja kui vastav kulu võib

põhimõtteliselt põhjendatuks osutuda, ei tähenda veel, et liisinguvõtja peaks igal juhul vastava

kulu liisinguandjale hüvitama. Liisinguandjale saab hüvitamisele kuuluda kulu vaid sellises

suuruses, mida saab põhjendatuks pidada. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on Chrysler

Grand Voyager vahendustasu suuruseks 319,56 eurot (tl 50), sõiduki müügiperiood 21.01.2010

kuni 06.04.2010 s.o ca 2 kuud ja Chrysler 300C vahendustasu suuruseks 676,85 eurot (tl 52),

sõiduki müügiperiood 17.12.2009 kuni 08.01.2010 s.o vähem kui 1 kuu. Lisaks on kostja

esitanud kohtule tõendi, millelt nähtub TAAS-i komisjonimüügi hinnakiri (tl 59-61), autode

müügi korral saalipinnal on tasu 5% müügihinnalt ja välitingimustes 3% müügihinnalt,

minimaalne hind on 200 eurot. Hageja poolt antud selgitustest nähtuvalt kujunes ka antud juhul

vahendustasu hinnalt, mis oli realiseerimishinnaks. Hageja kinnitusel on vahendustasu palju

soodsam hagejale kui eraisikule. Kohus asub seisukohale, et vahendusteenuse tasu suurus on

antud juhul mõistlik ja põhjendatud Chrysler Grand Voyager´i puhul arvestades, et

müügiperioodiks oli ca 2 kuud. Samas ei nõustu kohus Chrysler 300C vahendustasu suuruse

põhjendatusega. Kohus asub esitatud tõendite pinnalt seisukohale, et sarnaselt Chrysler Grand

Voyager on Chrysler 300C vahendusteenuse tasu suurus mõistlik ja põhjendatud summas

319,56 eurot, seega on hageja õigustatud kostjalt nõudma vara realiseerimisest tulenenud kulu

639,12 eurot (319,56+ 319,56= 639,12).

Kostja on esitanud vastuväite ka viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse kohta.

VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Liisingulepingu põhitingimuste kohaselt on viivisemääraks 0,3000% päevas (tl 11, tl 18).

Kostja palub kohtul vähendada viivisemäära suurust VÕS § 162 alusel seadusjärgse määrani

(VÕS § 113 lg 1). Vastavalt VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema

poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu

õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja

kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-

2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine

on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus

selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivismäära, kui see on

ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2

rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei ole esitanud kohtule

enda sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord.

Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et võlgnik rikkus maksekohustust. Hageja viivisenõude

arvestuskäik viivisemääras 0,3000% võlgnetavalt summalt päevas on kohtu arvestuste kohaselt

järgmine:

1. kapitalirendilepingust tulenevas nõudes 03.06.2010 kuni 29.11.2011 võlgnevuselt

2340,67 (1923,87+87,44+9,80+319,56= 2340,67) eurot 0,3000% päevas s.o 545 päeva

= 3826,99 eurot.

Kohtule nähtuvalt on kapitalirendilepingust tulenev võlgnevuse esitatud kostjale 24.05.2010,

mis muutus sissenõutavaks 10 päeva möödudes, s.o 03.06.2010.

2. kasutusrendilepingust tulenevas nõudes 12.02.2010 kuni 29.11.2011 võlgnevuselt

2959,55 (2295,62+334,48+9,89+319,56=2959,55) eurot 0,3000% päevas s.o 656 päeva

= 5824,39 eurot.

Kohtule nähtuvalt on kasutusrendilepingust tulenev võlgnevuse nõue esitatud kostjale

tasumiseks 02.02.2010, mis muutus sissenõutavaks 10 päeva möödudes, s.o 12.02.2010.

Kohus asub seisukohale, et VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava

kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede,

eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. Kohus vähendab viivise suurust ning peab

põhjendatuks kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise kooskõlas hea usu

põhimõttega mitte rohkem, kui 5300,22 eurot.

Kostja on m.h esitanud avalduse käenduslepingute tühistamiseks TsÜS 92 lg 1 ja TsÜS § 94 lg

1 alusel. Kohus selgitab kostjale, et pettus on TsÜS § 94 lg 1 järgi isiku tahtlik eksimusse

viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga

kallutada isik tehingut tegema. Pettuse aluseks võib TsÜS § 94 lg 2 järgi olla ka hea usu

põhimõtte vastane asjaoludest teatamata jätmine või kontrollimata andmete esitamine tõestena.

Eksimus on TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2

kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise

tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras

tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu tühistamise

avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille

puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu

tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud

ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing

eksimuse alusel. Kohus märgib, et tehingu tühistamise korral peavad olema täidetud nii

formaalsed kui ka materiaalsed eeldused- esitatud peaks olema tühistamise avaldus (TsÜS § 98

lg 1) ja tühistamine peab olema toimunud tähtaegselt (TsÜS § 99). TsÜS § 99 lg 2 kohaselt

peab tühistamise avalduse esitama pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates

pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kohus asub seisukohale, et kostja ei ole antud juhul

esitanud tühistamise avaldust tähtaegselt (käenduslepingud on sõlmitud 22.08.2007 ja

28.11.2007 ning avaldus on esitatud 27.03.2013), samuti ei ole hageja välja toonud asjaolusid,

mille pinnalt saaks lugeda täidetuks materiaalsed eeldused tehingu tühistamiseks.

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine ka kostja poolt väidetud hagejapoolset

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist liisingulepingute sõlmimisel. Hageja on

kohtule tõenditena esitanud AJTOÜ poolt 26.11.2007 juriidilise isiku liisingutaotluse ning

24.04.2007 krediiditaotluse, milles on märgitud m.h, et „ettevõtte asutajaks on meie väga hea

partneri OÜ M tegevjuht KK/… /KK on tegelenud selles valdkonnas üle 10 aasta ning omab

head kogemustepagasit“. Lisaks on esitatud KK poolt allkirjastatud äriplaan, samuti on

hinnatud AJTOÜ äritegevust (tl 20-29). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-136-12

selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse

rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115

lg 1 alusel. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu

käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue

võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede

(kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg

on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel

põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust

võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui

krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest

teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).

Kohus asub seisukohale, et kostja väited on paljasõnalised. Kostja on täiskasvanud,

teovõimeline inimene ning vaidlusalusel perioodil AJTOÜ juhatuse liige (tl 195-196). TsÜS §

138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138

lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on

kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud

keeld kuritarvitada oma õigusi. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või

seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine

tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.

Kohus juhib kostja tähelepanu, et äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu

juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Juhatuse liikme kohustuseks on m.h ülevaate

omamine osaühingu majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti kohustub

juhatuse liige teatama koheselt osaühingu majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja

muudest osaühingu majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. Kohtul ei ole alust

kahelda kostja täielikus teo- ja otsusevõimes lepingute sõlmimise ajal. Kostja ei ole toonud

esile mingeid erilisi asjaolusid, millest võiks järeldada, et käenduslepingu sõlmiti pettuse või

eksimuse asjaoludel. Vastupidiselt kostja poolt väidetule on kohus seisukohal, et kostja tegevus

käenduslepingute sõlmimisel ning hilisem nende tühisusele tuginemine viitega äriühingu

madalale krediidivõimele on tõlgendatav TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamisena, mille

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud faktilised

asjaolud peavad olema kohtule esitatud tõenditega tõendatud ja kontrollitavad. Vastavalt TsMS

§ 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1

kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende

puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

väide on tõendatud või mitte.

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus

kogusummas 10 667,27 eurot s.h põhivõlg 5300,22 eurot, intress 66,83, viivis 5300,22 eurot.

Kohus peab vajalikuks antud juhul menetlusosalistele selgitada, et antud tsiviilasjas on

solidaarne võlg välja mõistetud kostjatelt AK ja KK erinevate kohtuotsustega eraldi välja. See

ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi

viia täies ulatuses. VÕS § 65 lg 2 kohaselt solidaarkohustus tekib kui mitu isikut peavad täitma

sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõude vaid ühe korra. Nimetatud sätte

mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt.

Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava

kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga

täies ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses

tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult

või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse

seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 7303,89

eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks

õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta

73% ulatuses kostja ning 27% ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik