3-12-2185/24 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-2185

Otsuse kuupäev

10. mai 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Aili Henno kaebus Karula Vallavalitsuse 5. märtsi 2012

korralduse nr 38 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kohtuistungitel, 8. jaanuaril ja 26. märtsil 2013

Menetlusosalised

Kaebaja Aili Henno

Vastustaja Karula vald

Resolutsioon

1. Jätta Aili Henno kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 10. juuni 2013. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aili Henno esitas 30. mail 1997 Karula Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise

avalduse Londi külas asuva Uue-Londi maaüksuse erastamiseks.

Karula Vallavalitsuse 31. oktoobri 1997 korraldusega nr 204 anti A. Hennole nõusolek maa

ostueesõigusega erastamiseks. Valga maavanema 22. oktoobri 1999 korraldusega nr 1432 määrati

Uue-Londi maaüksuse ostueesõigusea erastamise tingimused.

2. Valga maavanema 13. novembri 2006 korraldusega nr 692 tunnistati maavanema 22. oktoobri

1999 korraldus nr 1432 kehtetuks. Valga maavanem tegi korraldusega nr 692 Karula

Vallavalitsusele ettepaneku määrata A. Hennole Uue-Londi maaüksusel asuvate ehitiste

kordategemiseks või nende kõrvaldamiseks tähtaeg.

3. Karula Vallavalitsuse 5. märtsi 2012 korraldusega nr 38 määrati tähtaeg Uue-Londi maaüksusel

asuvate ehitiste kordategemiseks ja tehti ettepanek ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramiseks. Sama korraldusega nr 38 tunnistati Karula Vallavalitsuse 31. oktoobri 1997

korraldus nr 204 kehtetuks.

4. 17. oktoobril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse Aili Henno kaebus Karula Vallavalitsuse 5.

märtsi 2012 korralduse nr 38 tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis 5. novembri 2012

määrusega A. Henno kaebuse menetlusse.

Kaebuse põhjendused

5. Kaebaja on seisukohal, et Karula Vallavalitsuse 5. märtsi 2012 korraldust nr 38 ei ole

põhjendatud, mistõttu on korraldus õigusvastane.

Korralduses nr 38 on viidatud maareformi seaduse § 6 lg-le 31. Kaebaja hinnangul ei kohaldu

antud olukorras maareformi seadus § 6 lg 31, kuna nimetatud säte hakkas kehtima alles 1999. aasta

märtsis, kui jõustus maareformi seaduse muutmise seadus ja koos sellega täiendati seaduse

paragrahvi 6 lõikega 31 selle praeguses sõnastuses. Seadusemuudatusel ei ole tagasiulatuvat jõudu,

mistõttu tuleb antud olukorras lähtuda maade erastamise avalduse esitamise ja valla poolt

erastamise nõusoleku andmise ajal kehtinud seaduse regulatsioonist.

Kaebaja märgib, et sel ajal kehtinud maareformi seadus ei näinud ette, et ehitisena ei saaks

käsitada lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid

ehitisi. Seega ehitiste seisukord ei oma asjas õiguslikku tähendust. Kaebaja viitab, et ehitiste osas

ei ole perioodil 1997 kuni 2005 midagi olulist muutunud.

6. Kaebaja on seisukohal, et vallavalitsus ei ole paikvaatluse tulemustega tutvunud ning korralduse

põhjendamisel lähtunud maavanema 13. novembri 2006 korralduse nr 692 põhjendustest. Karula

Vallavalitsus on rikkunud haldusakti põhjendamise reegleid, kuna vallavalitsus ei saa oma

haldusakti põhjendada viitega maavanema korraldusele nr 692.

Kaebaja viitab, et korraldusest ei selgu, kuidas on vald kontrollinud, kas ja mil määral on ehitiste

olukord 2005. aastal võrreldes 1997. aastaga halvenenud. Korraldusest ei nähtu, et vallal oleks

andmeid selle kohta, millises täpses olukorras olid ehitised 1997. aastal.

7. Maa ostueesõigusega erastamise korrast ei tulene erastamise korraldajale õigust asuda mingi aja

pärast revideerima oma erastamiskorraldust ja seda ehitiste nõuetekohasuse osas.

8. Kaebaja hinnangul on 31. oktoobri 1997 korralduse nr 204 kehtetuks tunnistamise alused

põhjendamata.

Kaebaja märgib, et alused, mis lubavad haldusakti kehtetuks tunnistada on sätestatud

haldusemenetluse seaduse § 66. Korraldusest nr 38 ei selgu, millisest alusest lähtudes on

vallavalitsus otsustuse teinud ning kas haldusakt on kehtetuks tunnistatud edasi- või

tagasiulatuvalt.

Vallavalitsus ei saa kohtumenetluse käigus vaidlustatavat korraldust täiendavalt põhjendada, kuna

kohtumenetlus on haldusakti õiguspärasuse kontrollmenetlus.

9. 8. jaanuaril 2013 toimunud kohtuistungil väitis kaebaja, et 2005. aastaks oli kaebaja omalt poolt

teinud kõik, et erastamine lõpuni viia, s.h rahad olid makstud ning hooned vastasid MaaRS § 6 lg-

le 31.

10. 26. märtsil 2013 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et on võtnud töövõtulepingu alusel

kohustusi korrastamaks Uue-Londi maaüksusel asuvat elumaja, eesmärgiga viia elumaja

vastavusse maareformi seadusega ehitisele ettenähtud nõuetele, mille juurde saaks maad erastada.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja peaks Uue-Londi maaüksusel asuva elumaja osas asuma

uuele seisukohale, kuna peagi on hoone sellises seisukorras, mis vastab MaaRS-le.

Kaebaja hinnangul ole neid tõendeid olemas, millele vald korralduse nr 38 on üles ehitanud. Ei

ole olemas maavalitsuse paikvaatluse andmeid ega fotosid, seetõttu viide maavalitsuse

paikvaatlusele on kaebaja hinnangul sisutühi. Kaebaja möönab, et viimaste aastate lumerohked

talved on elumaja katuse sisse vajutanud, aga kaebaja on seisukohal, et ta ei pea kandma riski, kui

vald jääb ootama aastaid, tegemata erastamistoiminguid.

Kaebaja märgib, et enne istungi toimumist käis kaebaja maavalitsuses vastava ametnikuga asja

arutamas. Maavalitsus asus seisukohale, et kui korraldus läheb tühistamisele ja ehitis vastab

MaaRS-le, siis ei ole maavalitsusel midagi erastamise vastu.

Vastustaja vastuväited

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, olles seisukohal, et Karula Vallavalitsuse 5. märtsi 2012

korraldus nr 38 on õiguspärane.

Vastustaja märgib, et vallavalitsus ei saa oma korralduse andmisel lähtuda kunagisest

redaktsioonist, haldusakti saab välja anda kehtivast seadusest lähtuvalt.

Valga maavanema 22. oktoobri 1999 korraldusega nr 1432 määrati Uue-Londi maaüksuse

ostueesõigusega erastamise tingimused. Kaebajal on olnud pärast seda täiesti piisav aeg (kuus

aastat) erastamistoimingu lõpuleviimiseks ning käesolev olukord on tekkinud vaid kaebaja

tegevusetuse tagajärjel. Vastustaja hinnangul oli kaebajal olemas mõistlik võimalus ette näha

õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevusetus võib kaasa tuua. Kuna kaebaja tegevusetus viis

olukorrani, et talle kuuluvad hooned ei vasta enam maareformi seaduses sätestatud nõuetele ehk

maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus langes ära, siis ei ole võimalik nende ehitiste juurde

tagantjärele maareformi seaduse 1997. aasta redaktsiooni järgi maad erastada.

12. Vastustaja on lähtunud vaidlusaluse korralduse andmisel Valga maavanema 13. novembri

2006 korraldusest nr 692.

Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et maavanem ei saanud teostada Uue-Londi

maaüksusel paikvaatlust. Maa ostueesõigusega erastamise korra kohaselt kontrollib erastamise

korraldaja maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on Karula Vallavalitsuse 5. märtsi 2012

korraldus nr 38 täielikult põhjendamata ning korralduse õiguslike alustena on nimetatud vaid

haldusmenetluse seaduse §-e 64 ja 68. Selline väide on arusaamatu, kuna korralduses on

põhjalikult ära toodud Uue-Londi maaüksusega kaasnevate sündmuste kronoloogia, lisaks

meelevaldselt väljatoodud kahele haldusmenetluse seaduse paragrahvile on seal viited maareformi

seadusele, maa ostueesõigusega erastamise korrale, ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise korrale ja ühele vallavolikogu otsusele ning kõike seda aluseks võttes on ka korraldus

koostatud. Seega on korraldus piisavalt põhjendatud.

13. 8. jaanuaril 2013 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et Karula Vallavalitsuse 5. märtsi

2012 korraldusega nr 38 tunnistati Karula Vallavalitsuse 31. oktoobri 1997 korraldus nr 204

kehtetuks tagasiulatuvalt. Vastustaja selgitas, et haldusakt on tunnistatud kehtetuks isiku kahjuks

lähtuvalt avalikust huvist. Vastustaja nõustub, et korralduses ei ole viidatud HMS sellistele §-dele,

mis käsitlevad avalikku huvi, HMS § 66. Avalik huvi seisneb siin nii vaba põllumaa kasutamise

võimaluses teiste isikute poolt, kui ka riigi huvi jätta see maa riigi reservi. Vastustaja märkis, et

tagantjärgi ei saa korraldusse ühtegi põhjendust lisada, kuna see haldusakt on juba tehtud.

Vastustaja leidis, et kaebaja peaks seda akti mõistma selliselt, et ta peab arvestama, et kuna seadus

on muutunud ja on tulnud säte, mis käsitleb kasutusest väljalangenud ehitisi, siis on jäetud talle

teenidusmaa erastamise võimalus, kui hooned korda teeb määratud tähtaja jooksul. Erastamise

avalduses toodud mahus ta maad ehitise juurde enam erastada ei saa, seetõttu peab vald silmas

edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist.

Vastustaja märkis, et vaidlusaluse korralduse aluseks ei ole vaid maavanema 13. novembri 2006

korraldus nr 692, vaid vald ise ka selgitas kohapeal, milline on Uue-Londi hoonete olukord.

14. 26. märtsil 2013 toiminud kohtuistungil märkis vastustaja, et nõustub kaebaja väitega, et

korralduses nr 38 ei ole piisavalt põhjendatud, miks vald muutis oma varasemat seisukohta

erastamisega nõustumise osas kaebaja kahjuks. Vastustaja märkis sellega seoses, et haldusakti,

mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada edasiulatuvalt isiku kahjuks kehtetuks, kui

haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või

hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks

tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Vastustaja hinnangul on A.

Hennol olnud kõik võimalused erastamise toimingud lõpuni viia, olukord on tekkinud selle tõttu,

et kaebaja on näidanud üles tegevusetust. Hooned peavad vastama igal aja hetkel maareformi

seaduse nõuetele. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pidi sellest teadlik olema.

Kohtu seisukoht

15. Asjas on vaidlus selles, kas Karula Vallavalitsuse 5. märtsi 2012 korraldus nr 38, mille anti A.

Hennole tähtaeg Uue-Londi maaüksusel asuvate ehitiste kordategemiseks, on õiguspärane.

Kaebaja hinnangul on kaevatav korraldus õigusvastane seetõttu, et MaaRS § 6 lg 31 ei ole kaebaja

suhtes kohaldatav (I) ning korraldus on põhjendamata nii Uue-Londi maaüksusel asuva ehitise

seisukorra (II), kui ka Karula Vallavalitsuse 31. oktoobri 1997 korralduse nr 204 tühistamise osas

(III).

I

16. Asjas ei ole vaidlust selles, et Uue-Londi maaüksuse suhtes maa ostueesõigusega erastamise

avalduse esitamise ajal ning samuti maa ostueesõigusega erastamise nõusoleku andmise ajal (31.

oktoober 1997) ei näinud kehtiv õigus selgesõnaliselt ette, et lagunenud ja kasutusest

väljalangenud ehitised ei ole käsitatavad ehitistena MaaRS tähenduses. A. Henno on seisukohal, et

1999. aastal jõustunud MaaRS § 6 lg-l 31 ei saa olla kaebaja erastamisavalduse lahendamisel

tähendust, sest vastasel juhul antaks õigusvastaselt seadusele tagasiulatuv jõud.

17. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega tuleb haldusakti andmisel

üldjuhul juhinduda akti andmise ajal kehtivast õigusest, mh nendest sätetest, mis näevad ette isiku

õiguste piiramist või lubavad panna isikule kohustusi.

Asjas ei ole vaidlust, et vaidlustatud korralduse andmisel on Karula Vallavalitsus juhindunud

maareformi seaduse kehtivast redaktsioonist. Maareformi seadusega ei ole kehtestatud erandit

MaaRS § 6 lg 31 kohaldamisel nende isikute suhtes, kes on esitanud avalduse maa erastamiseks

enne MaaRS 6 lg-l 31 jõustumist. Ka ei ole kehtivas õiguses sätestatud üldisemat erandit HMS §-s

54 antud reeglist. Seetõttu leiab kohus, et vastustajal puudus alus jätta MaaRS 6 lg-l 31 kaebaja

suhtes kohaldamata ega lähtuda erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud regulatsioonist.

II

18. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel kontrollinud Uue-Londi

maaüksusel asuvate ehitiste tegelikku seisukorda ning on põhjendamatult tuginenud üksnes Valga

maavanema 13. novembri 2006 korraldusele nr 692 ja selle põhjendustele. Samuti ei ole

korralduses selgitatud, kuidas on hoonete seisukord muutnud võrreldes 1997. aastaga.

Kohus nõustub kaebajaga, et kaevatava korralduse andmise faktiliste asjaolude kindlakstegemisel

on vastustaja eksinud haldusmenetluse reeglite vastu. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis,

millele on haldusaktis viidatud. Vastavalt HMS § 56 lg-le 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et

korralduses viidatud maavanema 2005. aasta paikvaatluse protokolli ega pildimaterjali vastustajal

ei ole. Samuti ei saadud nimetatud dokumente kohtumenetluse ajal Valga maavanemalt (tl 95).

Seega korralduse faktilise aluse tuvastamisel viidatud tõendid tegelikult puuduvad ning korraldus

on seega formaalselt õigusvastane.

19. Kohtu hinnangul ei ole tegemist siiski sellise minetusega, mis tingiks kaevatava korralduse

tühistamise. Riigikohus on 29. novembri 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 (p 20) HMS §-le 58

tuginedes leidnud, et erandina võib siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik

tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtu-menetluses esitatud põhjendusest juhinduti

tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel

arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud,

et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel.

20. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vastustaja tugines korralduse andmisel asjaolule, et Uue-

Londi maaüksusel asuv elamu ei vasta enam ehitise mõistele. Seega on asjas määrava tähtsusega,

kas korralduse andmise ajal korralduse faktiline alus tegelikkuses esines või mitte. Vastustajal oli

lubatud esitada sellekohaseid tõendeid kohtumenetluses.

21. Vastavalt MaaRS § 6 lg-le 3 on hoone või rajatis maareformi seaduse tähenduses maapinnaga

püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (EhS) tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise

püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnaga

kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi ning ehitised jagunevad

hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste

välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. MaaRS § 6 lg-s 31 järgi ei käsitata ehitisena ajutisi

hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti

tunduvalt kahjustavaid ehitisi.

Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses täpsustanud, milliste kriteeriumide alusel on jõutud

seisukohale, et hoone on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Arvestades omandireformi

põhimõtteid leiab kohus, et sellises olukorras saab vaidlustatud korralduse õiguspäraseks lugeda

üksnes juhul, kui korralduses väidetud asjaolu esinemine on ilmne. MaaRS § 6 lg 31 regulatsiooni

otstarbeks ei saa pidada maa erastamist üksnes korrasolevate ja parendusi tegemata elamuna

kasutatavate hoonete juurde. Sätte otstarve on välistada maa erastamine varemete juurde, mida

mõistlik isik enam hooneks ei pea.

Kohus peab põhjendatuks käesoleva asja lahendamisel lähtuda EhS § 2 lg-s 2 sätestatud hoone

mõistest, et hinnata kas tegemist on lagunenud ja kasutusest välja langenud elamuga. Seega saab

vaidlusaluse hoone lagunenuks ja kasutusest väljalangenuks lugeda juhul, kui hoone katus või

välispiirded olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast. Hoonet, millel on olemas

terviklikud välispiirded, millega siseruum on eraldatud väliskeskkonnast ei saa pidada ilmselt

lagunenuks ega kasutusest välja langenuks.

22. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud vaidlusalusest elamust 2009. aastal tehtud fotod (tl 73,

74) ja 17. jaanuaril 2013 tehtud fotod (tl 66-72). Kaebaja on samuti esitanud fotod vaidlusaluse

hoone kohta (tl 84-92) Nimetatud fotod on tehtud käesoleva aasta varakevadel.

Fotomaterjalist nähtub, et ehitis, mille juurde A. Henno soovib maad erastada on ilmselt

lagunenud ja kasutusest väljalangenud. Hoonel puuduvad aknad ja uksed ning katus on sisse

langenud. Katusekattematerjal on sedavõrd lagunenud, et ei kaitse hoonet ilmastikumõjutuste eest.

Seetõttu on kohus seisukohal, et vaidlusalune hoone ei vasta EhS § 2 lg 2 sätestatud hoone

mõistele, s.t hoone välispiirded olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast.

Kaudselt on ka kaebaja ise eeltoodut möönnud. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja on asunud

korraldama hoone korrastamist ning sõlminud selleks töövõtulepingu AS-ga Brick (tl 93).

Töövõtulepingu lisast 1 (tl 101) nähtuvalt on peetud vajalikuks muu hulgas avatäidete

paigaldamist, vaheseinte ja katuse konstruktsiooni ning katusekatte asendamist. Kohtuistungil on

kaebaja esindaja selgitanud, et tööde teostamise eesmärgiks on viia hoone vastavusse

maareformiseadusega ehitistele ettenähtud nõuetele (tl 95).

23. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatavas korralduses on põhjendatult leitud, et Uue-

Londi maaüksusel asuv elumaja, mille juurde A. Henno soovib maad erastada on lagunenud ja

kasutusest välja langenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav ehitis.

III

24. Kaebaja hinnangul on kaevatav korraldus õigusvastane ka osas, millega tühistati Karula

Vallavalitsuse 31. oktoobri 1997 korraldus maa ostueesõigusega erastamisega nõustumise kohta,

sest korralduses ei ole arvestatud kaebaja usaldusega korraldusega kehtimajäämise vastu.

Korralduses on küll viidatud HMS §-dele 64 ja 68, kuid ühtegi HMS § 66 kohast põhjendust ei ole

esitatud.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

25. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja käesolevas asjas tugineda usaldusele 31. oktoobril 1997

korralduse kehtimajäämiseks. HMS § 66 lg 2 p 1 kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli

õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega

või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt

haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt

kehtetuks lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud juhtudel.

MaaRS § 6 lg 31 viimasest lause järgi kui kohalik omavalitsus määrab MaaRS § 6 lg 31 teises

lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele

teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist.

Seega tuleneb MaaRS § 6 lg 31 viimasest lausest, et kui kohalik omavalitsus tuvastab, et hoone,

mille juurde maad erastada soovitakse, on lagunenud ja kasutusest välja langenud ning määrab

tähtaja hoone kordategemiseks, siis varasem nõusolek maa erastamiseks kaotab oma õigusliku

tähenduse. Hoone omanikul on pärast hoone kordategemist õigus erastada hoone juurde maad

üksnes ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses.

26. 31. oktoobri 1997 korraldusega nr 204 andis Karula Vallavalitsus nõusoleku vaidlusaluse

hoone juurde 50 ha maa erastamiseks. Kuna ehitise teenindamiseks vajalik maatükk on ilmselt

oluliselt väiksem, kui 50 ha ning maatüki lõpliku suuruse saab määrata alles pärast hoonete

kordategemist, siis tuleneb MaaRS § 6 lg 31 viimasest lausest, et ka haldusakti vormis antud

vastustaja varasem nõusolek maa erastamiseks ei saa kehtima jääda. Olukorras, kus hoone, mille

juurde maa erastamist taotletakse on lagunenud ja kasutusest välja langenud, ei ole kohalikul

omavalitsusel MaaRS § 6 lg 31 tulenevalt kaalutlust, kas lugeda hoone siiski ehitise mõistele

vastavaks või kas anda tähtaeg ehitise kordategemiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et

käesolevas asjas on MaaRS § 6 lg 31 HMS § 66 lg-te 2 ja 3 tähenduses seaduseks, mis näeb ette

31. oktoobri 1997 korralduse nr 204 kehtetuks tunnistamise võimaluse. Tulenevalt HMS § 67 lg 4

p-st 2 ei saa kaebaja seega tugineda usaldusele haldusakti kehtetukstunnistamiseks.

27. Kohus nõustub kaebajaga, et ka selles osas on kaevatav haldusakt formaalselt õigusvastane

põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Samas ei too see kaasa korralduse tühistamist. HMS § 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel

rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna kehtiv õigus ei jäta vastustajale võimalust 31. oktoobri

1997 korralduse kehtimajätmiseks, siis on kaevatav korraldus õiguspärane.

IV

28. Kaebaja ei väida, et kaevatav korraldus muus osa tema õigusi rikuks. Seetõttu ei kontrolli

kohus korralduse nr 38 õiguspärasust ülejäänud osas.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Karula Vallavalituse 5. märtsi 2012 korraldus nr 38 on

materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.

Kaebus jääb rahuldamata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik