3-12-2551/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

7. mai 2013, Tallinn

3-12-2551

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

E.H.e ja M.O.M kaebus Rae Vallavalitsuse 24. juuli

2012 korralduse nr 723 ja 11. septembri 2012

korralduse nr 929 tühistamise nõuetes

Kirjalikus menetluses

Kaebaja: E.H.

Kaebaja: M.O.M

Esindaja: E.H.

Vastustaja Rae vald

Esindaja: Maiga Liiv

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.H.e ja M.O.M kaebused ning tühistada Rae Vallavalitsuse 24.

juuli 2012 korraldus nr 723 ja 11. septembri 2012 korraldus nr 929.

2. Mõista Rae vallalt E.H.e ja M.O.M kasuks solidaarselt välja menetluskulu 30

(kolmkümmend eurot).

3. Tagastada haldusasja toimiku juures olev Xxxxxxxx ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamise toimik nr 2558 Rae Vallavalitusele käesoleva kohtuotsuse

või muu käesolevat kohtumenetlust lõpetava kohtulahendi jõustumisel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 6.

juunil 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUSED

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjoni 26. jaanuari 1994 otsusega nr 2203 tunnistati Rae vallas asuva endise Xxxxxxxx

A-34 talumaa (kinnistu nr xxxxx, pindalaga 24,43 ha) suhtes omandireformi õigustatud

subjektideks võrdsetes ½ suurustes mõttelistes osades F. M. ja S. M. Nimetatud isikud olid sel

ajal sellel õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevate ehitiste (elamu, laut ja kaev)

kaasomanikeks samuti võrdsetes ½ suurustes mõttelistes osades.

2. 30. aprillil 1998 sõlmitud lepinguga loovutas F. M. talle kuuluva Xxxxxxxx A-34 talumaa

tagastamise nõudeõiguse U. M. S. M.le on tema nõudeõigusele vastav osa Xxxxxxxx A-34

talumaast kompenseeritud Rae Vallavalitsuse 14. jaanuari 1999 korraldusega nr 31.

3. 15. septembril 1999 sõlmitud kinkelepinguga kinkis F. M. ½ suuruse mõttelise Xxxxxxxx

A-34 talumaal olevatest ehitistest M.O.Mle ning samal päeval sõlmitud müügilepinguga müüs

S. M. talle kuuluva ½ suuruse mõttelise osa neist ehitistest E.H.ele.

4. 22. septembril 2002 esitas F. M. ½ Xxxxxxxx A-34 talumaa tagastamise nõudeõiguse

omandanud U. M. avalduse Xxxxxxxx A-34 maa tagastamiseks. 21. veebruaril 2005

esitas ta täiendava avalduse maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas osas vastavalt

maareformi seaduse (MRS) § 14 lõikele 3, kuivõrd ülejäänud ½ nõudeõiguse ulatuses oli maa

teisele õigustatud subjektile (S. M.) kompenseeritud.

5. E.H. esitas 4. oktoobril 1999 avalduse 24 ha suuruse maa ostueesõigusega

erastamiseks ning M.O.M esitas 18. aprillil 2005 avalduse 26 ha suuruse maa

ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2009 otsusega haldusasjas

nr 3-08-2282 kohustati Rae Vallavalitsust E.H.e ja M.O.M maa

ostueesõigusega erastamise avalduste osas otsuse tegemiseks 3 kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates.

6. Rae Vallavalitsuse 24. juuli 2012 korraldusega nr 723 (tl 10 jj) jäeti E.H.e ja M.

O. M. avaldused Xxxxxxxx A-34 maal asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega

erastamiseks rahuldamata ning lõpetati nende maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud.

Korralduses leiti, et E.H.ele ning M.O.Mle maa ostueesõigusega

erastamiseks puudub õiguslik alus ning põhjendati seda seisukohta kokkuvõtvalt järgnevaga:

a.

F. M. ning S. M. olid Xxxxxxxx A-34 talumaa suhtes omandireformi

õigustatud subjektideks ning neil ei olnud seega seal maal paiknevate ehitiste omanikena maa

ostueesõigusega erastamise õigust ega õigust erastada ostueesõigusega vabu piirnevaid maid.

b.

S. M. ja F. M. loobumisega Xxxxxxxx A-34 maa tagastamise nõudeõigusest

tekkis U. M. MRS § 5 lg 1 p 4 ja § 14 lg 3 alusel Xxxxxxxx A34 maaüksuse täies ulatuses

tagasinõude õigus, välja arvatud maa osas, mis tuleb MRS § 6 lg 2 p 4 alusel jätta riigi omandisse

ehitiste teenindamiseks vajaliku maana.

c.

E.H. ja M.O.M oleksid ehitiste omandamisega saanud elamu juurde

maa ostueesõigusega erastamise õiguse vaid juhul, kui selline õigus oleks olnud olemas ehitiste

võõrandajatel, mis on kooskõlas põhimõttega, et keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem õigusi,

kui talle enesele kuulub.

d.

Ehitiste võõrandamisega ei saa omandireformi õigustatud subjektid tekitada olukorda,

kus vähendatakse oluliselt maa tagasinõude õigusega isiku nõudeõigusele vastavat osa ja lisaks

sellele luuakse ehitiste uutele omanikele võimalus ostueesõigusega erastada vabu piirnevaid

maid, kuigi sellist õigust omandireformi õigustatud subjektidel endil ei olnud

e.

Omandades vallasasjast ehitised omandireformi õigustatud subjektidelt, omandasid E.

H. ja M.O.M samasuguse õiguse maa kasutamiseks, kui see oli

omandireformi õigustatud subjektidel ehitiste võõrandamise ajal - õigus kasutada riigi omandisse

jäetavat ehitiste teenindamiseks vajalikku maad, millele seaduse kohaselt seatakse

hoonestusõigus ehitiste uute kaasomanike kasuks (Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-40-06).

f.

U. M. tekkis MaaRS § 14 lg 3 alusel Xxxxxxxx A34 maaüksuse tagasinõude õigus

talle kuuluvast osast suuremas osas ning tema avaldus vaadatakse läbi pärast E.H.e ja

M.O.M avalduste lahendamist. E.H.e ja M.O.M, huve kaitseb

maareformi seadus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa jätmisega riigi omandisse ja sellele

hoonestusõiguse seadmisega ehitiste kaasomanike kasuks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

7. 11. septembri 2012 korraldusega nr 929 jättis Rae Vallavalitsus rahuldamata E.H.e ja

M.O.M vaided Rae Vallavalitsuse 24. juuli 2012 korralduse nr 723 peale.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

8. E.H. ja M.O.M esitasid 3. detsembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotlevad Rae Vallavalitsuse 24. juuli 2012 korralduse nr 723 ning 11. septembri 2012

korralduse nr 929 tühistamist. Kaebajad leiavad, et MRS § 221 lõikest 4 tulenevalt on neil on

õigus 50 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamisele, mistõttu on vaidlustatud vallavalitsuse

korraldused õigusvastased. Viidates MRS § 40 lõikele 1 ning Riigikohtu otsusele haldusasjas

3-4-1-17-07, märgivad kaebajad esiteks, et M.O.M 18. aprilli 2004 maa ostueesõigusega

erastamise avaldus on esitatud tähtaegselt. Kaebajad leiavad, et nende puhul on täidetud

kõik eeldused maa ostueesõigusega erastamiseks ning toovad muuhulgas välja, et selleks

tarbeks on isegi haldusasjas nr 3-05-1324 Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2006

määrusega arestitud Mäealuse ja Tuulepõllu maaüksused.

9. Teiseks leiavad kaebajad, et nende ning U. M. vahel on sõlmitud nõuetekohane kokkulepe

erastatava maa piiride kulgemise osas 22. juulil 2004 ning vastava kokkuleppe olemasolu

kinnitab ka Rae Vallavalitsuse 6. septembri 2005 istungi protokoll, milles on fikseeritud, et

U. M. nõustub tagastatavate talumaade ja erastatavate maade piiritlemisega Xxxxxxxx talu

piires ning soovib, et M.O.Mle maad erastataks seadusest tulenevalt mitte 12 ha vaid 25 ha.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Rae Vallavalitsus vaidleb E.H.e ja M.O.M kaebusele vastu ning taotleb

selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et nii korraldus kui ka

vaideotsus on

õiguspärased, kuna need on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas ning on nii õiguslikult kui faktiliselt igakülgselt põhjendatud, kuna

sisaldavad õigesti tuvastatud faktilisi asjaolusid ja asjakohaseid õiguslikke viiteid. Vastustaja

leiab, et on korraldusi andes täitnud kohtute poolt tehtud ettekirjutusi, mis kohustasid Rae

Vallavalitsust Xxxxxxxx talu ehitiste kaasomanike avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks

läbi vaatama ja otsust tegema. Vastustaja leiab, et tulenevalt ehitiste omandamise viisist ei ole

kaebajatel õigust ehitiste alust maad ostueesõigusega erastada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Tutvunud poolte seisukohtade ning haldusasja toimikus ja selle juures olevas maa

ostueesõigusega erastamise toimikus olevate tõenditega kogumis ja vastastikkuses seoses,

leian, et E.H.e ja M.O.M kaebus tuleb rahuldada. Rae Vallavalituse korraldus, millega jäeti

rahuldamata kaebajate avaldused endise Xxxxxxxx A34 talu ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamiseks, on õigusvastane ega põhine seadusel. Leian, et vaidlustatud

korralduse andmisel on Rae Vallavalitsus teinud põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused

Riigikohtu poolt haldusasjas 3-3-1-40-06 tehtud kohtuotsuses esitatud põhjendustest ning

käesoleva vaidlusküsimuse lahendamine Riigikohtu eelviidatud seisukohtadele tuginedes

ei ole õige.

12. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et E.H. ja M.O.M on Xxxxxxxx maaüksusel

paiknevate ehitiste (elamu, laut ja kaev) kaasomanikud võrdsetes osades ega selles, et E.H.

esitas 4. oktoobril 1999 avalduse, kus taotles 24 ha suuruse maa erastamist ning M.-O. M.

esitas 18. aprillil 2005 avalduse, kus taotles 26 ha suuruse maa erastamist. Varem on poolte

vahel olnud vaidlus selles, kas M.O.M erastamisavaldus oli esitatud seaduses sätestatud

tähtaja jooksul. Haldusasjas nr 3-08-2282 tehtud Tallinna Halduskohtu otsuses on tuvastatud,

et M.O.M, olles Xxxxxxxx maaüksusel paiknevate ehitiste kaasomanik, on esitanud seaduses

sätestatud tähtaja jooksul avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HkMS) § 61 lõikes 4 on sätestatud, et varasema jõustunud kohtulahendi

põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Käesoleva

vaidluse raames ei ole pooled väitnud ega esitanud täiendavaid tõendeid, mis annaksid aluse

asuda eelnimetatud küsimuse osas teistsugusele seisukohale kui haldusasjas nr 3-08-2282

tehtud kohtuotsuses. Loen seega asjaolu, et M.O.M on maa ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegselt esitanud, tuvastatuks haldusasjas nr

3-08-2282 tehtud Tallinna Halduskohtu otsuses viidatud tõenditega ja seal esitatud

põhjendustel ega korda neid siinkohal. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas,

mille menetlusosaliste ring kattus käesoleva vaidluse omaga.

13. Maareformi seaduse (MRS) § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida käesoleva

seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. MRS § 22

lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise

omanikuna. MRS § 221 lõikest 1 ning § 9 lõikest 1 tulenevalt saab väljaspool linna või

tiheasustusega ala piire paikneva ning õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik

erastada elamu juurde kuni 2 ha maad. MRS § 221 lg 2 kohaselt on

väljaspool linna või

tiheasustusega ala piire asuva elamu Eesti kodanikust omanikul õigus ostueesõigusega

erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires,

kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega

ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. MRS § 9 lõikes 2 sätestatakse, et kui

õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja

õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku

omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel

kuni 50 ha. Kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad,

on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas,

kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel

jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades,

kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Kui õigusvastaselt

võõrandatud maal asub mitu elamut, mille omanikud soovivad erastada maad rohkem kui 2

ha, saavad nad vabade maade puudumise või vähesuse korral õigusvastaselt võõrandatud maa

arvelt erastada kuni pool maast, kuid kokku mitte üle 20 ha.

14. Eeltoodud sätetest tuleneb seega, et väljaspool linna või tiheasustusega ala paikneva

ehitise kaasomanikel on õigus erastada kokku kuni 50 ha maad. Kui tegemist on elamuga,

oleks neil õigus erastada 2 ha maad tagastamisele kuuluva kinnistu arvelt (MRS § 221 lg 1 ja §

9 lg 1 p 1) ning ülejäänud kuni 50 ha vabade piirnevate maade arvelt. Kui aga isikud saaks

vabade piirnevate maade arvelt erastada vähem kui 20 ha, oleks neil õigus tagastatava kinnistu

arvelt erastada täiendavalt maad 20 hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb

maad õigustatud subjektile (MRS § 221 lg 2 ja § 9 lg 2).

15. Vabariigi Valitsuse 12. novembri 1996 määrusega nr 267 kehtestatud Maa ostueesõigusega

erastamise korra (edaspidi VVm 1996/267) punktis 7 sätestatakse, et ostueesõigusega saavad

maad erastada maareformi seaduse paragrahvi 22 lõikes 1 […] nimetatud isikud, arvestades

maareformi seaduse paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, tingimusel, et eelnimetatud isikud

on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud maareformi seaduse paragrahvi 40

lõikes 1, Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide

muutmise seaduse muutmise seaduse paragrahvi 14 lõigetes 2, 21, 22 ja 23 või teise

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse paragrahvi 26 lõikes 1 sätestatud

tähtajaks.

16. Eeltoodud sätetest tulenevalt on ostueesõigusega maa erastamise õigus isikul, kes on sellel

maal paikneva ehitise omanik ning on esitanud maa erastamiseks õigeaegselt avalduse.

Maareformi seadus ei sea maa ostueesõigusega erastamise võimalust sõltuvusse sellest,

millistel asjaoludel või millal on isik omandanud ehitised, mille juurde ta ostueesõigusega

maad erastada soovib. Seejuures ei tulene MRS-ist, et vastav õigus oleks üksnes isikul, kes on

omandanud ehitise enne maareformi algust ning samuti ei välista MRS maa ostueesõigusega

erastamist isikule, kes on omandanud õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise selle maa

suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult.

17. Kohtuasjas 3-3-1-40-06 tehtud otsuses on Riigikohus tõepoolest pidanud võimalikuks,

vaatamata sellekohase normi puudumisele seaduses, arvestada maa

ostueesõigusega

erastamise õiguse tuvastamisel ka ehitise omandamise asjaolusid. Leian, et viidatud otsuses

võetud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad käesolevas asjas. Esiteks põhjendas

Riigikohus oma seisukohta, et maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud

isikult seal asuva ehitise omandanud isikul ei ole õigust ehitise juurde maad ostueesõigusega

erastada, vajadusega kaitsta teise sama maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistatud isiku huve ja õigusi. Seega põhineb Riigikohtu eelviidatud otsus eeskätt

tõdemusel, et maareformi eesmärgi ja üldise loogikaga ei oleks kooskõlas see, kui üks mitmest

maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikust saaks teisest sõltumatult

reaalselt tagastamisele kuuluva maa suurust vähendada sel moel, et võõrandab maal kuuluva

ehitise. Seejuures tõi Riigikohus eraldi välja, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud

maal asuvad omandireformi õigustatud subjektidele kuuluvad ehitised, tulnuks kõnealuse maa

osas maareformi läbiviimisel juhinduda MRS § 12 lõikes 12 sätestatust, mis oleks taganud

kõigi maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikute õiguste ja huvide

tasakaalustatud kaitse.

18. Xxxxxxxx A34 talumaa ja ehitiste puhul sellist probleemi, nagu oli eelviidatud Riigikohtu

otsuses käsitletud juhtumi puhul, ei tekki. Xxxxxxxx A34 maa suhtes tunnistati ÕVVTK

maakonnakomisjoni otsusega õigustatud subjektideks F. M. ja S. M., esimene neist loovutas

maa tagastamise nõudeõiguse U. M., teine aga ei taotlenud maa tagastamist, vaid soovis selle

kompenseerimist. Mõlemad õigustatud subjektideks tunnistatud isikud olid ka seal maal

asuvate ehitiste kaasomanikud ning võõrandasid ehitiste kaasomandiosad samaaegselt

E.H.ele ja M.O.Mle. Neil asjaoludel ei saa väita, et ehitiste võõrandamine saanuks kuidagi

rikkuda teise õigustatud subjekti õigusi ning seega pole ka alust juhinduda Riigikohtu poolt

kohtuasjas nr 3-3-1-40-06 tehtud otsuses võetud seisukohtadest.

19. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et F. M. ning S. M. võõrandasid neile kuulunud

Xxxxxxxx A34 ehitiste kaasomandiosad kaebajatele 15. septembril 1999. Selleks ajaks ei olnud

ei F. M. ega S. M. enam Xxxxxxxx talu maa tagastamise nõudeõigust – F. M. oli enda maa

tagastamise nõudeõiguse juba 30. märtsil 1998 loovutanud U. M. ning S. M. oli tema

nõudeõiguse osale vastava maa eest määratud kompensatsioon juba Rae Vallavalitsuse 14.

jaanuari 1999 korraldusega. Ka selle poolest erineb käesolev vaidlus oluliselt Riigikohtu poolt

kohtusjas nr 3-3-1-40-06 käsitletust, kuna viimatinimetatud juhtumi asjaoluks oli ka see, et

ehitise võõrandamise ajal oli võõrandajal (O.P-l) maa tagastamise nõudeõigus ning seda

silmas pidades ei saanuks tal ehitiste võõrandamise ajal olla õigust nõuda ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamist. S. M., kes loobus maa tagastamise nõudeõigusest

kompenseerimise kasuks ning F. M., kes loovutas maa tagastamise nõudeõiguse U. M.,

tulnuks aga juhul kui nad ehitiste kaasomandiosi kaebajatele võõrandanud ei oleks, käsitada

omandireformi kontekstis nende ehitiste omanikena ning neil olnuks põhimõtteliselt võimalik

nende juurde maad ostueesõigusega erastada, kui nad oleksid selleks esitanud avalduse

seaduses sätestatud tähtaja jooksul. See, et nad selliseid avaldusi ei esitanud, ei oma aga

otseselt tähtsust kaebajate maa ostueesõigusega erastamise õiguse seisukohast, kuna kaebajatel

oli pärast ehitiste omandamist

võimalik maa ostueesõigusega erastamise avaldusi esitada ka sõltumata sellest, kas ehitised

neile võõrandanud isikud olid varem maa ostueesõigusega erastamist taotlenud.

20. Nõustuda ei saa Rae Vallavalitsuse korralduses esitatud seisukohaga, nagu tekkinuks

S. M. maa kompenseerimisest ning F. M. poolt maa tagastamise nõudeõiguse

loovutamisest U. M. vääramatu õigus saada maa tagastamise käigus tagasi kogu

Xxxxxxxx A34 talumaa. Olukorras, kus F. M. loovutas U. M. maa tagastamise

nõudeõiguse, ent ei võõrandatud talle nõudeõiguse esemeks oleval maal paiknevat ehitist

(kaasomandiosa sellest), tekkis U. M. maa tagastamise nõudeõigus maale, millel

muuhulgas asus teisele isikule kuuluv ehitis ning F. M. omandatud maa tagastamise

nõudeõiguse realiseerimine on igal juhul võimalik arvestades MRS § 6 lg 2 punktis 3 ning §-s

9 tulenevaid piiranguid. Asjaolu, et maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud

S. M. ja F. M. ei soovinud maa tagastamist, ei välista MRS-i kohaselt

võimalust, et nad saavad nende omandis oleva ehitise juurde ostueesõigusega maad erastada.

Nagu juba öeldud, on maa ostueesõigusega erastamise aluseks asjaolu, et isik on sellel maal

paikneva ehitise omanik ning on esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul avalduse maa

ostueesõigusega erastamiseks.

21. Eeltoodud põhjustel on Rae Vallavalitsus oma 24. juuli 2012 korralduses nr 723 valesti

leidnud, et E.H.el ja M.O.Ml puudub ehitiste omandamise asjaoludest tulenevalt õigus maa

ostueesõigusega erastamiseks. Seetõttu on korraldus õigusvastane ning tuleb tühistada.

Kaebajad on taotlenud ka Rae Vallavalitsuse 11. septembri 2012 korralduse nr 929

tühistamist. Selle korralduse näol on tegemist vaideotsusega, millega jäeti rahuldamata

kaebajate vaie Rae Vallavalitsuse 24. juuli 2012 korralduse nr 723 tühistamise nõudes.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ka juhul, kui vaideotsus ei riku kaebajate õigusi

vaide esemest sõltumatult, on võimalik koos vaidemenetluse esemeks oleva haldusakti

tühistamisega tühistada õigusselguse huvides ka vaideotsus. Seetõttu tuleb ka vaideotsus

tühistada.

22. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS §

109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebajad ei ole menetluskulude nimekirja

esitanud, küll aga on toimikus tõendid riigilõivu tasumise kohta. Leian, et olukorras, kus

ainsaks menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, mille kohta on tõendid

toimikus olemas, ei ole eraldi menetluskulude nimekirja esitamine vajalik. Kaebajad on

tasunud riigilõivu kokku 30 eurot (tl. 57 ja tl. 69). Tasutud riigilõivusumma tuleb vastustajalt

kaebajate kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik