3-12-1425/35 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-1425

Otsuse kuupäev

6. mai 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

G. D.i kaebus Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012 korralduse

nr 101 ja 22. juuni 2012 korralduse nr 111 tühistamiseks

ning

vallavalitsuse

kohustamiseks

vaadata

toimetulekutaotlus uuesti läbi.

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja G. D.

Vastustaja Pajusi vald

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 6. juunil 2013. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. G. D. esitas 20. mail ja 20. juunil 2012 Pajusi Vallavalitsusele avaldused toimetulekutoetuse

saamiseks põhjusel, et tema pere on rahalistes raskustes.

Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012 korraldusega nr 101 ja 22. juuni 2012 korraldusega nr 111

keelduti G. D.ile mai- ja juunikuus toimetulekutoetuse maksmisest. Vallavalitsus asus

seisukohale, et G. D.i pere kasutuses või omandis olevad kinni- ja vallasasjad tagavad G. D.i

perele toimetulekuks piisavad elatusvahendid ning perele jääb ka pärast eluasemekulude

mahaarvamist kätte piisavalt rahalisi vahendeid.

2. 8. juulil 2012 esitas G. D. Tartu Halduskohtusse kaebuse, taotledes Pajusi Vallavalitsuse 4.

juuni 2012 korralduse nr 101 ja 22. juuni 2012 korralduse nr 111 tühistamist, Pajusi

Vallavalitsuse kohustamist vaadata kaebaja toimetulekutoetuse taotlus uuesti läbi ja mittevaralise

kahju õiglast hüvitamist seaduses toodud piirmäära ulatuses.

8. aprillil 2012 määrusega tagastas kohus G. D.i kaebuse kahju hüvitamise taotluse osas, kuna

kaebaja ei tasunud ettenähtud ajaks kahju nõudelt riigilõivu.

Kaebuse põhjendused

3. Kaebaja on seisukohal, et toimetulekutoetuse määramiseks tehtud sissetulekuarvutused olid

õigusvastased, netosissetuleku arvestamine ei vastanud kehtivale seadusandlusele. Pajusi

Vallavalitsus rikkus sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi ka SHS) §-des 22, 222 , 223 esitatud

nõudeid.

G. D.i hinnangul on vald kaebajat diskrimineerinud varalise ja sotsiaalse seisundi ning muude

asjaolude tõttu. Kaebajale ei ole tagatud Põhiseaduse §-des 12, 14 ja 28 sätestatud õigusi.

Kaebaja on ilma jäetud õigusest riigi abile puuduse korral.

Kaebaja märgib, et Pajusi Vallavalitsus ei ole järginud Maksu- ja Tolliameti aktsepteeritud

netosissetuleku arvestamise põhimõtteid.

4. Kaebaja väidab, et Pajusi Vallavalitsus ei ole korralduse andmisel järginud Riigikohtu lahendit

nr 3-3-1-8-03.

5. Kaebaja hinnangul nõudis Pajusi Vallavalitsus temalt sissetulekuid tõendavaid dokumente,

mida seadusega pole ette nähtud.

6. Kaebaja leiab, et on rikutud tema õigustatud ootust võrdsele perekonna sissetulekute

arvestamisele toimetulekutoetuse määramisel. Ettevõtluse brutosissetulekut ei saa arvestada

perekonna netosissetulekuks.

Väär on vallavalitsuse väide, et FIE-dele ei maksta toimetulekutoetust.

Vastustaja vastuväited

7. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012 korraldus nr 101 ja 22. juuni

2012 korraldus nr 111 on õiguspärased.

8. Tingimused, millal vallavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata, on sätestatud SHS §

223 lõikes 3. SHS § 223 lõige 3 punkt 3 alusel võib vallavalitsus jätta toimetulekutoetuse

määramata kui vallavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema

perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale

toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Seega annab § 223 lõike 3 punkt 3 vallavalitsusele õiguse

arvestada toetuse maksmisel taotleja varalist seisu. Sama paragrahvi lõike 42 alusel ei või valla-

või linnavalitsus jätta toimetulekutoetust määramata käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3

nimetatud põhjendusel, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või

omandis on ainult üks aastaringselt elamiseks kasutatav eluruum ning elamiseks, õppimiseks ja

töötamiseks hädavajalikud esemed. Seega võib vastustaja hinnangul SHS § 223 lõige 3 punkt 3

alusel jätta toimetulekutoetus määramata vaatamata pere kuusissetuleku suurusele, kui leitakse,

et perel on toimetulekuks piisavaid muid vahendeid. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr

3-3-1-8-03 märkinud, et toimetuleku võimalusena saab käsitleda ka sellise vara müümist, mis

pole vajalik isiku põhjendatud vajaduste rahuldamiseks.

Vastustaja on seisukohal, et sotsiaalhoolekande seadus annab vallavalitsusele toimetulekutoetuse

määramise otsustamisel diskretsiooniõiguse, kas lähtuda pere sissetulekutest või sellest, kas perel

on piisavalt vahendeid toimetulekuks.

Vastustaja märgib, et kaebaja esitatud andmetest Pajusi Vallavalitsusele nähtub, et nende pere

omandis on rohkem kui üks eluruum. Lisaks oma elukohale XXX valla XXX külas omab

perekond kahte korteriomandit XXXX linnas, millest eest saab pere üüritulu.

Pajusi Vallavalitsus rakendas korralduste nr 101 ja 111 väljaandmisel diskretsiooniõigust ja

lähtus otsustuse tegemisel esmajärjekorras piisavate vahendite olemasolust.

9. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida peab kaebaja silmas diskrimineerimise all sotsiaalse

seisundi ja muude asjaolude tõttu.

10. Kaebaja väide, et Pajusi Vallavalitsus nõudis temalt sissetulekuid tõendavaid dokumente,

mida seadusega pole ette nähtud, on väär. Kaebajale on 4. juuni 2012 korralduses nr 101

selgitatud, et haldusmenetluse seadus § 6 alusel on haldusorgan kohustatud välja selgitama

menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma

algatusel. See, milliseid dokumente nõuda, on omavalitsuse enda otsustada. Seega on vastustaja

hinnangul vallavalitsuse täiendavate dokumentide esitamise nõue õiguspärane.

11. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et järgitud ei ole Maksu ja Tolliameti poolt

aktsepteeritud netosissetuleku arvestamise põhimõtteid ega Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-8-03

sisu.

Pajusi Vallavalitsus lähtub sissetulekute arvestusel ainult sotsiaalhoolekande seadusest sätestatud

nõuetest, mille alusel on sotsiaalministeeriumi tellimusel välja töötatud internetipõhine

sotsiaalteenuste ja –toetuste andmeregister (STAR) ning milles toimub kõikide sotsiaaltoetuste ja

–teenuste arvestus. Sotsiaalhoolekande seadus ei võimalda FIE-dele sissetulekute arvestuses

erisusi teha. Kuna Pajusi Vallavalitsus tegi oma otsuse SHS § 223 lõike 3 punkt 3 alusel, siis ei

oma sissetulekute arvestus olulist tähtsust. Vastustaja märgib, et vallavalitsusel STARi

omapärast tingituna kohustus iga taotleja kohta koostada toimetulekutoetuse taotlusleht, mis

sisaldab muuhulgas pere kulude ja tulude arvestust.

Kuna toimetulekutoetuse taotlemise kuudel ei olnud taotlejal kohustust tasuda riiklike makse,

siis ei olnud vallavalitsusel võimalik sissetulekust makstud riiklikke makse maha arvestada.

Seega ei saanud vallavalitsus korralduste andmisel järgida Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-8-03.

Vastustaja märgib tulenevalt Riigikohtu otsusest 3-3-1-8-03 p-st 4, et toimetulekutoetus kui

sotsiaaltoetus ei saa olla ettevõtja (s.h füüsilisest isikust ettevõtja) majandustegevusest tuleneva

võimaliku kahjumi korvamise vahendiks.

12. Vastustaja viitab asjaolule, et G. D.i perekonnaliikmed teevad kaebaja arvelduskontole suuri

sissemakseid selgitusega „laenuks“. Laenajaks on olnud õpilasest ülalpeetavana deklareeritud

perepoeg K. D., kes on teinud 31. mail 2012 laenuks ülekande 1000 euro ulatuses ja E. D., kes

on teinud 25., 29. ja 30. mail 2012 kaebajale laenuks ülekande kokku 1633.22 euro ulatuses

(saades ise igal kuul ainult pensioni 169,83 eurot ja üüriraha 125 eurot). Vastustaja jaoks jääb

arusaamatuks, kuidas saab raha, mida väidetavalt ei ole, teistele perekonnaliikmetele laenuks

anda.

Vastustaja märgib, et kaebaja tegeleb põllumajandussaaduste ja jõulukuuskede müügiga ning

müük toimub eeldatavasti sularahas, kuna kaebaja ega tema perekonnaliikmete arvelduskontode

väljavõtetelt ei nähtu müügitulu vaid kulu. Kaebaja arvelduskonto väljavõtetelt nähtub seegi, et

kaebajal on olemas kasutushoius, mille kohta vastustajal andmed puuduvad. Vallavalitsusel

tegelik ülevaade G. D.i peresularahasissetulekute kohta puudub. Sellest tulenevalt on vastustajal

kaebaja perekonna sissetulekute osas palju küsitavusi.

Kohtu seisukoht

13. Asjas on vaidlus selles, kas Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012 korraldus nr 101 ja 22. juuni

2012 korraldus nr 111, millega jäeti rahuldamata G. D.i taotlus toimetulekutoetuse

saamisemiseks 2012. aasta mai ja juuni eest, on õiguspärased.

Kaebaja leiab, et kaevatavad korraldused on õigusvastased seetõttu, et toimetulekutoetuse

määramiseks tehtud sissetulekute arvutused ei vasta sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-de 22.

222 ja 223 nõuetele. Eelkõige ei ole vastustaja arvestanud kaebaja ja tema abikaasa füüsilisest

isikust ettevõtjana tegutsemisest tulenevaid eripärasid ning on eksinud Maksu- ja Tolliameti

poolt aktsepteeritud netosissetuleku arvestamise põhimõtete vastu.

14. Vastavalt SHS § 22 lg-le 1 on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või

perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast sama seaduse § 222 lõigetes 5 ja 6 sätestatud

tingimustel

arvestatud

eluruumi

alaliste

kulude

mahaarvamist

on

alla

kehtestatud

toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest

toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste

rahuldamiseks.

Toimetulekutoetuse taotlusega vastustajale esitatud andmete kohaselt kuulub kaebaja perekonda

tema abikaasa E. D. ja poeg K. D. (tl 15, 31).

SHS § 22 lg 2 järgi on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks perekonna kõigi liikmete eelmise

kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud

toimetulekupiir. Vaidlustatud korralduste andmise ajal oli riiklikult kehtestatud toimetulekupiir

kolmeliikmelisele perele 199,42 eurot tulenevalt 2012. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1 ja

SHS § 22 lg-test 11 ja 12.

G. D.i avalduse kohaselt oli nii 2012. mai, kui juunis perekonna sissetulek kokku 268,58 eurot,

mille moodustas E. D.i pension 169,83 eurot ja üüritulu. G. D. ise füüsilisest isikust ettevõtjana

sissetulekut ei saanud, K. D. on õpilane, kellel samuti sissetulek puudub. Perekonna

sissetulekust tuleb maha arvata eluruumi alaline kulu 132,11 eurot mais ja 96,99 eurot juunis,

mistõttu jääb perekonna sissetulek alla riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri.

15. Asjas ei ole vaidlust, et G. D.i 20. mai 2012 avalduse lahendamiseks nõudis Pajusi

Vallavalitsus kaebajalt tõendeid kõigi perekonnaliikmete eelneva kuue kuu sissetulekute, samuti

jooksval kuul tasutavate eluruumi alaliste kulude ning ettevõtlusega kaasnevate riiklike maksude

suuruse kohta. Kaebaja nõutud dokumente ei esitanud leides, et perekonnal on regulaarne

sissetulek ning SHS-s ei ole ettenähtud kohustust nõutud dokumentide esitamiseks.

Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud asjaoludel, olukorras, kus kaebaja rõhutab tegutsemist

FIE-na ning fikseeritud suurusega palga puudumist, oli toimetulekutoetuse arvestamisel

põhjendatud lähtuda SHS § 222 lg-st 3. Nimetatud säte näeb ette, et igakuist regulaarset

sissetulekut

mitteomava

isiku

toimetulekutoetuse

arvestamise

aluseks

võetakse

toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine sissetulek. Kuna kaebajal puudub

regulaarne sissetulek, siis tuli vastustajal selgitada kaebaja sissetulekuid pikema perioodi kohta.

Sama kehtib ka ettevõtjana tegutseva E. D.i kohta. Toimetulekutoetus on suunatud sellele, et

tagada isikute minimaalne toimetulek. Kohtu hinnangul tuleneb sellest koostoimes SHS § 222 lg-

ga 3, et isikute tegeliku toimetuleku väljaselgitamiseks tuleb arvestada sissetulekuid pikema

perioodi kohta ka nende isikute suhtes kellel on küll regulaarne sissetulek, kuid kellel on

ebaregulaarseid sissetulekuid, mis võivad tegelikult mõjutada isikute toimetulekut.

Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks vastustaja järeldust, et kaebaja perekonna tegelikku

sissetulekut ei ole kaebaja esitatud andmete alusel võimalik välja selgitada. Kohus ei nõustu

kaebaja etteheitega, nagu oleks vastustaja eksinud FIE-de netosissetuleku arvestamise reeglite

vastu. Selline etteheide on asjakohatu, kuna toimetulekutoetuse arvestamise aluseks olevat

perekonna sissetulekut ei olegi kindlaks tehtud. Arvestades, et SHS § 221 lg 3 p-st 2, koostoimes

§ 222 lg-ga 3 tuleneb toetuse taotleja kohustus esitada sissetulekut kinnitavad tõendid vajadusel

kuuekuulise perioodi kohta ning kaebaja vastustaja nõudmisele vaatamata nimetatud tõendeid ei

esitanud, on kohus seisukohal, et vastustaja ei olnud kohustatud kaebaja taotlust sisuliselt

lahendama, s.t SHS § 223 lg 2 ls-s 1 sätestatud viiepäevase tähtaja kulg ei ole alanud.

16. Vaatamata sellele, et kaebaja ei esitanud tema ja E. D.i sissetuleku selgitamiseks vajalikke

dokumente, lahendas vastustaja kaebaja taotlused toetuse saamiseks sisuliselt.

Asja lahendamisel tuvastas vastustaja, et kaebajale kuulub kaks kinnisasja: 1) 4049 m2 suurune

maatükk XXXXX linnas, XXX mnt XX (reg. osa nr XXXXXX, elamumaa 100%); 2)

43,01 ha suurune XXXXX kinnistu XXXXXX, XXXX vallas, XXXX ja XXXX külas (reg. osa

nr XXXXXX, maatulundusmaa 100%); ja E. D.ile kuulub korteriomand XXXX linnas, XXXX

mnt 8/10 (reg. osa nr XXXXXX elamumaa 100%). K. D.il kinnisvara puudub.

Kontoväljavõtete alusel on vastustaja tuvastanud, et 24. aprillil 2012 on G. D. „XXXXX“

kinnistu võõrandamisest saanud 1600 eurot; E. D. on teinud 16. aprillil 2012 G. D.ile laenuks

ülekande 1500 eurot; 19. aprillil 2012 on tehtud väljamakse 1000 eurot G. D.i kasutushoiuselt;

E. D. on teinud 25. mail, 29. mail ja 30. mail 2012 G. D.ile laenuks ülekande kokku 1633.22

eurot; K. D. on teinud 31. mail 2012 g. D.ile laenuks ülekande 1000 eurot. Asjakohase E. D.i

arvelduskonto ega G. D.i kasutuskonto kohta kaebaja vastustajale andmeid ei esitanud.

Lisaks on vaidlustatud korraldustes viidatud perekonna pangakontode vabade vahendite jäägi

suurusele ning sellele, et kaebaja maksejõulisust kinnitab asjaolu, et pank on väljastanud

kaebajale krediitkaardi.

Kohtu hinnangul järeldas vastustaja eeltoodud asjaolude alusel põhjendatult, et kaebaja

perekonnal on piisavad vahendid toimetuleku tagamiseks. Kuna kaebaja jättis vastustaja nõutud

tõendid esitamata ja asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et kaebaja perekonnal on piisavalt

vahendeid pikaajalise toimetuleku tagamiseks, tulnuks kaebajale taotluse rahuldamiseks

täiendavalt tõendada, et perekonna tegelik toimetulek ei ole tagatud.

17. Vastavalt SHS § 223 lg 3 p-le 3 võib vallavalitsus jätta toimetulekutoetuse määramata kui

vallavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses

või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad

elatusvahendid.

Viidatud säte lisati SHS-i Sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise

seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2005. Eelnõu (452 SE) seletuskirja kohaselt Euroopa

riikides1 levinud praktika kohaselt käsitatakse toimetulekutoetuse maksmisel puudusena

sotsiaalset seisundit, mille korral üksi elava isiku või perekonna sissetulek ja vara ei taga talle

toimetulekuks piisavaid elatusvahendeid. Puuduse hindamisel võetakse peale rahalise sissetuleku

arvesse ka üksi elava inimese või perekonna varaline seis. Varaks loetakse kinnisvara,

vallasasjadeks olevaid ehitisi ja nende osi (sh kortereid ning pooleliolevaid ehitisi), aktsiaid,

osakuid ja muid väärtpabereid. Arvesse ei võeta üksikisiku või leibkonna vähemalt ühte

aastaringselt elamiseks kasutatavat eluruumi ning igapäevaseks elamiseks, tööks ja õppimiseks

vajalikke vahendeid. Samal ajal on selle regulatsiooni puhul oluline mitte kahjustada

enesemääramise ja omandi puutumatuse printsiipe. Kui isikul on pikaajalises perspektiivis

piisavalt vahendeid toimetulekuks või kui ta ei ole kasutanud vara oma toimetuleku

parandamiseks, võib talle jätta toimetulekutoetuse määramata. Samas ei tohi taotlejat jätta

puudusesse - vältimatule abile on isikul alati õigus.

18. SHS § 223 lg 3 p-st 3 tuleneb, et piisavate elatusvahendite olemasolu tuvastamisel on

vallavalitsusel õigus ja kohustus kaaluda, kas toimetulekutoetuse määramata jätmine konkreetsel

juhul on põhjendatud. Kohtu hinnangul on kaevatavad korraldused ka selles osas piisavalt

põhjendatud. Kaebaja perekonnal omavaheliste panga tehingute maht vaidlusalusel ajal on olnud

suurusjärgu võrra suurem riiklikust toimetulekupiirist kolmeliikmelisele perele. Vastustaja on

siinjuures õigesti arvestanud asjaoluga, et olukorras, kus perekonnaliikmetel on olnud sellises

mahus rahalisi vahendeid oli nende esmaseks kohustuseks tagada iseenda ja oma

perekonnaliikmete toimetulek. Raha suunamine ettevõtlusse G. D.ile laenamise kaudu ning enda

toimetuleku tagamiseks toimetulekutoetuse taotlemine looks olukorra, kus G. D.i ettevõtluse

kulusid finantseeritaks toimetulekutoetusest. Avalike vahendite selline kasutus oleks otseses

vastuolus toimetulekutoetuse otstarbega ning võiks ohustada toimetulekutoetuse maksmist

tegelikus puuduses olevatele inimestele. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja

perekonnal on võimalik toimetuleku tagamiseks võõrandada vähemalt üks kinnisasjadest.

Seega on vastustaja toetuse maksmata jätmise otsustamisel arvestanud asja olulist tähtsust

omavate asjaoludega. Väljaspool kahtlust on selge, et kaebaja perekonnal on piisavad vahendid

minimaalse toimetuleku tagamiseks ning kaebaja ega tema perekonnaliikmed ei ole tegelikus

puuduses. Asjast ei nähtu selliseid kaalutlusi, mis oleksid võinud mõjutada asja lahendamist

kaebaja kasuks, kuid mida vastustaja ei ole arvesse võtnud. Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid ka

kohtumenetluses esile toonud. Siiski märgib kohus, et kaevatava korralduse õigusvastasus ei

saaks tuleneda asjaoludest, mis ei olnud vastustajale korralduse andmise ajal teade seetõttu, et

kaebaja jättis täitmata temalt nõutud tõendite esitamise kohustuse.

19. Kaebaja väited FIE sissetulekute hindamise ning kaebaja ebavõrdse kohtlemise kohta ei ole

käesoleva asja lahendamisel asjakohased, sest kaebaja sissetuleku suurus ei ole olnud

toimetulekutoetuse määramata jätmise aluseks. Seetõttu kohus kaebaja sellekohaseid väiteid

täiendavalt ei hinda.

20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012 korraldus nr 101

ja 22. juuni 2012 korraldus nr 111 on õiguspärased ja puudub alus nende tühistamiseks.

Kaebus jääb rahuldamata.

21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik