2-12-54367/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Uusen-Nacke

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. mai 2013, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-12-54367

Tsiviilasi

Rein Pildi hagi Urmas Suure vastu 1600 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1600 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Rein Pilt (isikukood 35911182714; elukoht

XXX)

hageja lepinguline esindaja: advokaat Katrin Sarap

(MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ, Rotermanni 8,

Tallinn; e-post menetlus@ee.maqs.com)

kostja: Urmas Suur (isikukood 35812172720; elukoht

XXXX)

kostja lepinguline esindaja: advokaat Rein Napa

(Advokaadibüroo Rein Napa OÜ, Riia 4, Tartu; e-post

reinnapa@gmail.com)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rein Pildi hagi Urmas Suure vastu osaliselt.

2. Välja mõista Urmas Suurelt 61 eurot 57 senti (kuuskümmend üks eurot

viiskümmend seitse senti) Rein Pildi kasuks.

3. Jätta välja mõistmata Urmas Suurelt 1538 eurot 43 senti Rein Pildi kasuks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskuludest 96% hageja kanda ja 4% kostja kanda.

5. Menetlusosaline

võib

nõuda

Tartu

Maakohtult

menetluskulude

rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates

lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on

detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on

kantud seoses kohtumenetlusega.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

6. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

2/6

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

7. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Otsuse kättetoimetamine

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

ASJAOLUD

1. 19. detsembri 2012 hagiavalduse järgi andis hageja 15. märtsil 2000 kostjale

pooltevahelise kokkuleppe kohaselt tähtajatult kasutada endale kuuluva sõiduki Fiat 131

(reg nr XXX) väärtusega 25 000 krooni (1600 eurot). Registreerimistunnistuse kohaselt oli

kostja sõiduki kasutaja. 8. juunil 2012 saatis hageja kostjale e-kirja, milles küsis sõiduki

olemasolu kohta, sest pidi täitma ”Füüsilise isiku täiesti salajase, salajase või

konfidentsiaalse taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja ankeedi.” Kostja vastas

hagejale 18. juunil 2012, et sõiduk viidi aastal 2002 või 2003 Emexisse. Hageja ei ole

kostjale andnud luba sõiduki võõrandamiseks. 23. novembril 2012 esitas hageja kostjale

kahju hüvitamise nõude. Kostja ei olnud nõus kohtuväliselt kahju hüvitama.

Sõidukit enam ei ole ja seda ei ole võimalik hagejale tagastada. Asja hävimise või

kaotsimineku korral peab hüvitis tagama omaduste poolest võimalikult sarnase asja

omandamise võimaluse. Kui sarnast kasutatud asja ei ole võimalik omandada, saab

kahjustatud isik nõuda hüvitise maksmist, mille eest on võimalik omandada uus asi.

Seeläbi tekkiv lisaväärtus arvestatakse kahjuhüvitisest maha üksnes juhul, kui asja väärtus

oli selle hävimise hetkel uue samaväärse asja väärtusega võrreldes oluliselt vähenenud.

Seadus kaitseb kahjustatud isiku vara koosseisu, mitte lihtsalt selle väärtuse säilimist.

Hageja hindab oma kahju 1600 euro suuruseks.

Hageja viitab võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-tele 2, 3, § 127 lg-tele 1, 3, 4, § 136 lg-tele

1, 5, § 132 lg-le 1, palub kostjalt enda kasuks välja mõista 1600 eurot ja jätta

menetluskulud kostja kanda (tlk 2-5).

2. Kostja 9. jaanuari 2013 vastuses hagi ei tunnista.

Hageja ei ole kunagi olnud sõiduauto Fiat 131 (reg märk XXX) omanik, kuigi

15. märtsi 2000 registreerimistunnistusele on hageja kantud omanikuna ja kostja

kasutajana. Sõiduk kuulus kostjale. Varasemates võlasuhetes jäi kostja hagejale võlgu ning

hageja nõuedel vormistas kostja oma kohustuste täitmise tagamiseks sõiduki Eesti

Riiklikus Autoregistrikeskuses (ARK) hageja nimele. Kostja viitab asjaõigusseaduse

(AÕS) § 92 lg-le 1 ja leiab, et hageja vallasomandit sõidukile ei ole tekkinud, sest kostja ei

ole sõidukit hagejale üle andnud, see ei ole olnud hageja valduses ja pooled ei ole kokku

leppinud, et omand sõidukile läheb kostjalt üle hagejale. Seda tõendab hageja 20. juuni

2012 e-kiri kostjale, milles hageja kirjutab, et „Mulle polnud sinu autot vaja selle pärast ma

ta sinu kätte usaldasin jätta. See oli vaid garantiiks, et ma sinu käest kohtus midagi ei

nõua.“ Seepärast ei saa hageja esitada ka nõudeid kahju hüvitamiseks seoses sõiduki

hävimisega.

3/6

Kostja teatas hagejale 2001. a telefonitsi, et vandaalid peksid sõiduki puruks ja muutsid

selle väärtusetuks, mistõttu tuleks sõiduk registrist kustutada. Hageja vastas, et teda sõiduk

ei huvita. Seega sai hageja, kui ta peab end sõiduki omanikuks, selle hävimisest teada juba

2001. a ja tema nõue kahju hüvitamiseks on aegunud.

Kostja ei nõustu, et sõiduki harilik väärtus on 1600 eurot. Hageja ei ole esitanud selle

kohta ühtegi tõendit. Kostja ostis sõiduki 1995. a 6000 krooni eest ja on seisukohal, et

2000. a märtsis oli selle, 1982. a päritolu sõiduki turuväärtus mitte enam kui 2500 krooni

(160 eurot).

3. Hageja 24. jaanuari 2013 seisukoha järgi mõistis kohus 2000. a kostja süüdi hagejale

olulise rahalise kahju tekitamise eest. Kostja oli kohustatud tasuma hagejale 25 000 krooni.

Pooled hindasid kostjale kuulunud sõiduki väärtuseks 1600 eurot, kostja registreeris

vastava korra alusel sõiduki hageja nimele (nö tagatisena) ning hageja sai sõiduki

omanikuks. Kuigi sõiduk jäi kostja valdusesse, ei olnud kostja enam sõiduki omanik ning

tal puudus õigus sõiduk võõrandada.

Kostja ei ole 2001. a hagejale teatanud, et sõiduk oleks rüüstatud ning et see tulnuks

seetõttu registrist kustutada. Hageja oleks sellele ilmselgelt reageerinud, sest

mittereageerimine võib kaasa tuua soovimatuid juriidilisi tagajärgi. Kostja ei teavitanud

hagejat ka sellest, et sõiduk on realiseeritud vanametalliks. Kuna hageja sai sõiduki

realiseerimisest vanametalliks teada alles 2012. a, siis ei ole tema nõue aegunud.

Tõendamata on kostja väide, et sõiduki väärtus 2000. a oli 160 eurot. Ainuüksi sõiduki

realiseerimisel vanametalliks on selle väärtus enam kui 160 eurot. Kui sõiduki väärtus

oleks olnud vaid 160 eurot, siis ei oleks sõidukit hageja nimele vormistatud. Sõiduki

väärtuse 1600 euro kohta esitas hageja informatsiooni ka politseisse esitatud avalduses.

4. Kohtuistungil 26. veebruaril 2013 jäi hageja lepinguline esindaja selle juurde, et auto

omandiõigus läks hagejale üle. Oli kokkulepe ja registrisse tehti kanne. Aegumise

seisukohalt on oluline, et hagi lisaks nr 3 olevas e-kirjas ütleb kostja, et viis sõiduki

Emexisse aastal 2002 või 2003, kohtuistungil aga, et aastal 2001.

Hageja seletas, et 15. märtsil 2000 kirjutas kostja auto hageja nimele, omand läks üle,

hageja jäi kaudseks valdajaks. Puuduvad tõendid sõiduki vanarauaks viimise kohta.

Kostja seletas, et jäi hageja firmale võlgu ning pooled leppisid kokku, et mingil ajal

täpsustatakse ka summa ja tingimused. Et see juhtuks, tahtis hageja žestina, et kostja

kannaks oma auto tema nimele. Konkreetne laenuleping vormistati 2000. a mais, tagatiseks

BMW. 2001. a vandaalitseti vaidlusaluse auto kallal ning kostja teavitas hagejat telefoni

teel, et asjaga tegeleb politsei. Kostja ei tea, kus sõiduk on. Tehas läks müüki, sõiduk jäi

sinna, ilmselt viis keegi auto Emexisse. Kostja teavitas hagejat, et tehas läks müüki ja plats

peab puhtaks saama.

Kostja lepinguline esindaja leidis, et omandi üleminekus kokku ei lepitud. Tegemist oli

tagatisega, et kostja täidab oma rahalised kohustused. Hiljem lepiti kokku summa suurus ja

see, et kui kostja ei täida kohustust raha tagastada, siis kohustub ta täiendavalt vormistama

hageja nimele sõiduki BMW.

5. 4. märtsil 2013 esitas kostja täiendavad vastuväited ja tõendid. Kui hageja andis endale

kuuluva sõiduki 2000. a kostjale tasuta kasutamiseks, siis kostja kohustuseks oli see

hagejale viimase nõudmisel tagastada, arvestades sõiduki normaalset kulumist. Kui hageja

soovinuks endale kuuluva sõiduki tagastamist 2012. a, tuleks arvestada sõiduki väärtuse

vähenemisega 12 aasta jooksul. Kui lähtuda ka hageja pakutud (kuigi tõendamata) sõiduki

turuväärtusest 1600 eurot ja arvestada aastaseks amortisatsiooninormiks minimaalne 8%,

oleks sõiduki jääkväärtus 2012. a vaid 4% (100 – 8 x 12) ehk 64 eurot. Sisuliselt tähendab

4/6

see, et 1982. a väljalaske sõiduk olnuks 2012. a 30-aastase ekspluatatsiooni järgselt

vanaraud ning hagejale tekkinud kahju ei kuuluks hüvitamisele enam kui sellise vanaraua

turuhinnas. AS Kuusakoski kodulehel avaldatud musta metalli ja romusõidukite

baasostuhindadest

nähtuvalt

on

keskmine

utiliseeritavate

sõidukite

ostuhind

120 eurot/tonn, millest arvestatakse maha mittemetalliliste materjalide eest 61,36 eurot,

Seega on ühe tonni eest võimalik saada 58,64 eurot ning hagejale kuuluva sõiduki

tühimassi 1050 kg arvestades oleks võimalik saada 61,57 eurot (1,050 x 58,64).

6. 13. märtsil 2013 ja 12. aprillil 2013 esitas hageja täiendavaid tõendeid sõiduki väärtuse

kohta.

7. 25. märtsil 2013 esitas kostja seisukoha hageja tõendite kohta ning 15. aprillil 2013

seisukoha ja tõendeid. Kuivõrd praegu samaväärseid sõidukeid Eesti autoturul ei ole, peaks

maha arvama normaalse kulumise ehk amortisatsiooni.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kohus leiab, et hagi tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 2 ja § 393 lg 3 alusel

rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 61 eurot 57 senti.

9. Hageja hindab oma kahju suuruseks ja palub kostjalt enda kasuks välja mõista

1600 eurot. Kostja sellega ei nõustu.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja vormistas oma rahalise kohustuse täitmise

tagamiseks 15. märtsil 2000 oma sõiduki Fiat 131 (ehitusaasta 1982; kategooria M1; kere

tüüp sedaan; mootori tüüp bensiin; töömaht 1585 cm3; võimsus 62 kW; reg märk XXX)

ARK-is hageja nimele (tlk 8), kusjuures sõiduk jäi ka pärast seda kostja otsesesse

valdusesse.

10. Hageja leiab, et sõiduki omand läks talle üle ning ta sai sõiduki kaudseks valdajaks.

Kostja on seisukohal, et omand ei läinud hagejale üle, sest ta ei ole sõidukit hagejale üle

andnud, see ei ole olnud hageja valduses ja pooled ei ole sõiduki omandi üleminekus

kokku leppinud.

AÕS § 92 lg 1 näeb tõepoolest ette, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui

võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb

üle omandajale. 15. märtsil 2000 kehtinud AÕS § 94 sätestas võimaluse, et omandi

üleandmisel võib asi võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda võõrandaja valdusse ja sel

juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks valdajaks. Samasuguse

omandamise viisi näeb ette ka kehtiv AÕS § 94.

Kohus leiab, et hageja sai vaidlusaluse sõiduki omanikuks. Nii poolte kirjalikes

seisukohtades avaldatu ja seletused 26. veebruari 2013 kohtuistungil kui ka see, et

15. märtsil 2000 väljastatud registreerimistunnistuse kohaselt on hageja sõiduki omanik ja

kostja sõiduki kasutaja (tlk 8), kinnitab, et pooled leppisid kokku just sõiduki

omandiõiguse üleminekus. Samuti leppisid pooled kokku, et sõiduk jääb kostja valdusse,

mistõttu tuleb lugeda hageja kaudseks ja kostja otseseks valdajaks. Asjaolu, et eelkirjeldatu

eesmärk oli kostja kohustuse täitmise tagamine, ei välista omandiõiguse hagejale

üleminekut. Hageja 20. juuni 2012 e-kiri (tlk 10) ei tõenda seda, et sõiduki omandiõigus ei

ole hagejale üle läinud. Sellest nähtub hoopis, et hageja peab ennast sõiduki omanikuks.

11. Hageja kinnitusel jättis ta sõiduki tähtajatult kostja kasutada. Ka kostja seisukohtadest

saab järelda, et kui leiab tuvastamist hageja omandiõigus, nõustub kostja sellega, et sõiduk

jäi kostjale tähtajatuks tasuta kasutamiseks.

5/6

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et praeguseks sõiduk enam kostja valduses ei ole,

tõenäoliselt on sõiduk realiseeritud vanametalliks ning kostjal ei ole võimalik hagejale

sõidukit tagastada.

Hageja väitel ei teavitanud kostja teada 2001. a sõiduki rüüstamisest ning ka sõiduki

realiseerimisest sai ta teada alles 2012. a juunis, kui uuris kostjalt sõiduki kohta (tlk 3, 9).

Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas hagejat 2001. a sõiduki kahjustamisest ja vajadusest

teisaldada sõidukivrakk või et ta informeeris hagejat enne 2012. a juunit sõiduki

realiseerimisest.

VÕS § 393 lg 3 järgi võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist

igal ajal pärast lepingu sõlmimist, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei

tulene eseme kasutamise eesmärgist. Hageja esitas kostjale 8. juunil 2012 järelepärimise

kostja kasutusse antud auto kohta. Kostja vastas hagejale 18. juunil 2012, et Fiatiga on

sellised lood, et see viidi aastal 2002-2003 emexisse. 20. juunil esitas hageja kostjale

ettepaneku tekkinud kahju hüvitamiseks (tlk 10).

Kostja soovi kahju hüvitamiseks tuleb kohtu seisukohalt tõlgendada kui kahju hüvitamise

nõuet täitmise nõude asemel, kuna autot kostja väitel enam ei olnud. Seega tuleb asuda

seisukohale, et kostja on lepingut rikkunud, hageja nõue muutus sissenõutavaks 21. juunist

2012. a ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg-te 1, 2 järgi ei ole

hageja nõue aegunud.

12. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

3. aprilli 2013 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-19-13 leidis Riigikohus p-is 13, et VÕS § 132

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja

soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja

soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus

hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik

keskmine turuhind. /…/ Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et

kannatanul

oleks

võimalik

kahju

hüvitamise

hetkel

soetada

samaväärne

asi,

st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult

kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse tõendamise kohustus on aga

TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal ning kostja peab

esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu.

Kohus on andnud pooltele korduvalt tähtaegu (26. veebruari 2013 kohtuistungil, samuti

26. märtsi 2013 määruses) sõiduki väärtuse kohta tõendite esitamiseks. 26. veebruari 2013

kohtuistungil viitas kohus küll kohustusele tõendada eseme väärtus kahju tekkimise hetkel,

kuid täiendas seda leides, et asja hävimisel ja kahjustamisel tuleb omanikule hüvitada

eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused (kohtuistungi protokolli lk 2). 26.

märtsi 2013 määruses (seega veel enne Riigikohtu eelnimetatud lahendit) selgitas

kohus pooltele, et kohus lähtub eseme väärtuse hindamisel kohtuistungi toimumise

ajast, seega tuleb pooltel tõendada eseme väärtus 26. veebruar 2013 seisuga.

Hageja on esitanud kohtule sõiduki väärtuse tõendamiseks AS-i Asmer Auto (Fiat

maaletooja aastast 1995) juhatuse liikme ja omaniku Toivo Asmeri, OÜ Juno (sõidukite

müügiga tegelev äriühing) juhatuse liikme Raul Lälli ja United Motors AS-i müügijuhi

Priit Peetsalu arvamused. Priit Peetsalu 11. oktoobri 2012 e-kirja kohaselt on sõiduki

reaalset turuhinda väga raske määrata, arvestades väljalaskeaastat võiks see olla ca 1000

eurot. Toivo Asmeri 13. märtsi 2013 ja 2. aprilli 2013 e-kirjade kohaselt võis vaidlusaluse

6/6

sõiduki turuhind 2002. a olla 1200 – 1400 eurot. Viimases e-kirjas tunnistas Toivo Asmer,

et pärast 2003. – 2004. a hakkasid kasutatud autode hinnad rängalt kukkuma, sest uute

autode ost kasvas hüppeliselt ja jõudis haripunkt 2007. a. Tol ajal olid ka vanema

väljalaskeaastaga autode hinnad väga madalad, sest turule oli paisatud tohutu hulk

kasutatud autosid väljalaskeaastaga alates 2004 – 2005 ning isegi nende hinnad olid väga

mõõdukad. Raul Lälli 13. märtsi 2013 e-kirja kohaselt võis vaidlusaluse sõiduki

orienteeruv turuhind olla 2002. a 1200 – 1500 eurot. 4. aprilli 2013 e-kirjas täiendas Raul

Läll, et 2002. a võis sõiduki hinnavahemik olla 1200 – 1400 eurot. Vaidlusaluse

automudeli ligilähedaseks analoogiks võib pidada Fiat Puntot, mille 2001. a toodetud

mudeli müügihinnaks võiks praegu olla 1250 – 1590 eurot.

Kohus leiab, et ühestki hageja esitatud tõendist ei saa teha järeldust, et vaidlusaluse sõiduki

väärtus antud hetkel oleks 1600 eurot või sellele ligilähedane. Mh ei pea kohus

asjakohaseks võrrelda 1982. a väljalaskeaastaga sõidukit analoogse 2001. väljalaskeaastaga

sõidukiga ja asuda seisukohale, et nende väärtus on praegusel hetkel samaväärne. Hageja

esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud 1600 eurot vaidlusaluse sõiduki väärtus ilmselt isegi

mitte 2002. a. Seda toetavad ka kostja esitatud koopiad 24. mai 2001 ja 5. juuli 2001

ajalehe Kuldne Börs müügikuulutustest ning asjaolu, et poolte seletuste kohaselt leppisid

nad kokku, et kui kostja ei täida oma 1600 euro suurust kohustust nõuetekohaselt, saab

hageja lisaks ka tema sõiduki BMW. Hageja poolt 3. septembril 2012 politseile tehtud

avalduses sisalduvad vaid hageja väited vaidlusaluse sõiduki väärtuse ja tekitatud kahju

suuruse kohta. Isegi kui sõiduki väärtus 2000. a oleks olnud 1600 eurot, ei ole see seda

kohtu arvates praegu.

Kuna hageja ei ole esitanud sõiduki väärtuse kohta kohtumenetluse ajal ühtegi asjakohast

tõendit, peab kohus põhjendatuks lähtuda kostja tunnistatud väärtusest. Sealjuures on

kostja õigesti märkinud, et arvestada tuleb ka asja kasutusotstarbele omast normaalset

kulumist. Kostja on võtnud aluseks hageja väidetud sõiduki turuväärtuse 2000. a 1600

eurot ning aastaseks amortisatsiooninormiks minimaalse 8% (vähem kui audiitorfirma AS

PricewaterhouseCoopers majandusaasta näidisaruandes) ja leidnud, et sõiduki jääkväärtus

2012. a on 64 eurot. Sisuliselt tähendab see kostja arvates, et 1982. a väljalaske sõiduk

olnuks 2012. a 30-aastase ekspluatatsiooni järgselt vanaraud ning hagejale tekkinud kahju

ei kuuluks hüvitamisele enam kui sellise vanaraua turuhinnas, mis AS-i Kuusakoski

kodulehel avaldatu põhjal tehtud kostja arvutuste kohaselt oleks 61,57 eurot.

13. Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 61

eurot 57 senti ning jätta välja mõistmata 1538 eurot 43 senti.

14. Arvestades TsMS § 163 lg-t 1 ja hagi rahuldamise ulatust, tuleb hageja kanda jätta 96%

ja kostja kanda 4% menetluskuludest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Kohtunik