2-12-4096/54 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. aprill 2013. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-12-4096

Tsiviilasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi XXX vastu

3 945,59 euro ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

7 753,18 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising Aktsiaselts, registrikood

10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15039

Hageja lepingulised esindajad: Kerly Küünemäe,

e-post kerly.kuunemae@swedbank.ee; Elis Vija,

e-post Elis.Vija@swedbank.ee; Külli Reinfeld,

e-post kulli.reinfeld@swedbank.ee

Kostja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja lepinguline esindaja: Anne-Riin Kütt,

e-post anneriin.legalpraksis@gmail.com

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 15. aprillil 2013, millel osalesid hageja

lepinguline esindaja Külli Reinfeld, kostja XXX ja kostja

lepinguline esindaja Anne-Riin Kütt

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt XXX (isikukood XXX) hageja Swedbank Liising Aktsiaselts

(registrikood 10434248) kasuks välja 4 652,10 eurot (sh põhivõlg 2 913,04 eurot,

viivis 202,43 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni käesoleva otsuse

kuupäevani 1 536,63 eurot).

3. Mõista kostjalt XXX hageja Swedbank Liising Aktsiaselts kasuks välja viivis

põhivõla summa 2 913,04 eurot tasumata osalt alates 27. aprillist 2013 (kaasa

arvatud) määraga 0,25% päevas.

4. Jätta rahuldamata kostja 17. aprilli 2013 taotlus 15. aprilli 2013 istungi protokolli

parandamiseks.

5. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

2-12-4096

2 (10)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (edaspidi „hageja”) esitas XXX(edaspidi „kostja”) ja

OÜ XXX

(edaspidi

„põhivõlgnik“)

vastu

27. jaanuaril 2012

avalduse

maksekäsu

kiirmenetluses.

Kostja

esitas

sellele

1. märtsil 2012

vastuväite.

Pärnu

Maakohtu

maksekäsuosakond lõpetas 6. septembri 2012. aasta määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja

andis hageja nõude kostja suhtes üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Põhivõlgniku suhtes tegi kohus samal päeval maksekäsu, mis kohtute infosüsteemi andmetel

on jõustunud.

2. Kohus andis 14. septembri 2012. aasta määrusega hagejale tähtaja vormikohase

hagiavalduse esitamiseks ja täiendava riigilõivu tasumiseks. Hageja esitas 28. septembril 2012

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse kostja vastu 4 152,83 euro ja

edasiulatuva viivise (määraga 0,25% päevas põhinõudest 3 945,59 eurot alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni) nõudes.

3. Kohus võttis hagiavalduse 4. oktoobri 2012. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas

5. novembril 2012

vastuse

hagile,

milles

vaidles

hagile

vastu.

Hageja

esitas

21. novembril 2012 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi oma nõuete juurde. Lisaks esitas

hageja 19. detsembril 2012 ekspertiisitaotluse, mille kohus 17. jaanuari 2013. aasta määrusega

rahuldas. Ekspert esitas 11. veebruaril 2013 kohtule arvamuse, mille kohta pooled esitasid

7. märtsil 2013 oma seisukohad.

2-12-4096

3 (10)

4. Kohus kuulas pooled ära 9. jaanuari 2013 korraldaval istungil ja 15. aprilli 2013

kohtuistungil. Hageja pakkus istungil kompromissina, et kostja tasub hagejale 3 548,45 eurot

ja hüvitab pool riigilõivust. Kostja pakkus vastu kokku 400 euro tasumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja väited

5. Hageja nõuab kostjalt 4 152,83 euro ja edasiulatuva viivise (määraga 0,25% päevas

põhinõudest 3 945,59 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni) tasumist. Hagi

alusena ja nõude põhjenduseks märgib hageja järgmist:

− hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 9. mail 2006 liisingulepingu nr XXX (edaspidi

„liisinguleping“), mille esemeks oli sõiduauto Ford Mondeo, 2.0, ehitusaasta 2003

(edaspidi „sõiduauto“). Liisingulepinguga kohustus hageja andma sõiduauto

lepinguperioodiks põhivõlgniku valdusesse ja kasutusse ning liisingulepingu

üldtingimuste (edaspidi „üldtingimused“) p 1.3 kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma

hagejale selle eest lepingus kokku lepitud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks

olevale maksegraafikule. Liisingulepingu p-s 2.1 lepiti intressimääraks 5,45% aastas;

− liisingulepingu p 11.1 kohaselt kohustus põhivõlgnik sõlmima sõiduauto vabatahtliku

ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt kohustus ta kandma

kõik vastavad kulud, sh tasuma või hagejale hüvitama kindlustusmaksed. Eeltoodust

juhindudes sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 16. jaanuaril 2007 kindlustusleppe, mille

järgi oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks põhivõlgnik ja

soodustatud isikuks hageja;

− põhivõlgnik rikkus liisingulepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes

nõuetekohaselt

tasumata

põhiosa-

ja

intressimaksed

ning

kohustusliku

kaskokindlustuse maksed. Enne hagiavalduse esitamist on põhivõlgnikul tasumata

arved summas 1 199,80 eurot;

− hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt liisingulepingu p 5.1 alusel

viivist 0,25% päevas kokku summas 207,24 eurot;

− seoses põhivõlgniku võlgnevusega saatis hageja põhivõlgnikule 24. juulil 2009 teatise

liisingulepingu (ja veel ka teise liisingulepingu) ülesütlemise kohta;

− seoses asjaoluga, et hageja lõpetas liisingulepingu ennetähtaegselt, kohustus

põhivõlgnik tulenevalt üldtingimuste p-st 7.5 andma hagejale üle sõiduauto valduse.

Kuna põhivõlgnik sõiduautot ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma sõiduauto

tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ XXX poole. Hageja sai

sõiduauto valduse 2. oktoobril 2009 ja andis selle seejärel võõrandamiseks üle XXX

AS-ile. Hageja kandis seoses sõiduauto tagastamise ja realiseerimisega kulusid

summas 351,51 eurot;

− hageja nõue põhivõlgniku vastu oli 6 477,62 eurot, mis koosneb jääkmaksumusest

4 719,07 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 1 199,80 eurot, tagastamise

ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 351,51 eurot (käibemaksuta),

viivisest 207,24 eurot. Sõiduauto realiseeriti hinnaga 2 324,79 eurot (käibemaksuta).

Hageja nõue on seega 4 152,83 eurot ( = 6 477,62 – 2 324,79). Hageja lähtub

nõudesumma arvutamisel muu hulgas üldtingimuste p-dest 3.7 ja 7.4;

− hageja ja kostja sõlmisid 9. mail 2006 liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse

tagamiseks käenduslepingu nr XXX (edaspidi „käendusleping“), mille alusel võttis

kostja endale kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingust

tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab

2-12-4096

4 (10)

kostja solidaarselt põhivõlgnikuga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem

kui 9 503,97 euro tasumise eest;

− hageja saatis 24. juulil 2009 ja 14. septembril 2010 kostjale teatised, milles teavitas

kostjat liisingulepingust tulenevast võlast.

6. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− haginõue on oluliste asjaolude, sh nõuete ja müügikahju tekkimise ning suuruse osas

tõendamata, kuna hageja ei ole hagis välja toonud ega tõendanud (1) milline oli

liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel; (2) millise hinnaga, millal ja

millisele isikule hageja liisingueseme tegelikult võõrandas ja millest tulenes, kuidas

kujunes ning millega oli põhjendatud tegelik liisingueseme müügihind; (3) millised

täpselt (sh mis summas ja seisuga) liisingulepingul põhinevad hageja põhjendatud

nõuded, millest hageja seaduse kohaselt võis ja pidi tasaarvestama liisingueseme

väärtuse selle tagastamise seisuga;

− hageja on rikkunud seadust ja hageja müügiprotseduuri, samuti käitunud pahauskselt

lepingulistes suhetes nii põhivõlgniku kui kostjaga: (1) hageja ei kaasanud kostjat

sõiduauto müügiprotsessi ja ei informeerinud kostjat müügi asjaoludest; (2) hageja

jättis määramata sõiduauto väärtuse selle tagastamise hetkel;

− üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4 võivad oluliselt kahjustada teise lepingupoole huvisid ja

jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada

ning on seetõttu tühised;

− hageja nõue põhivõlgniku vastu võis olla liisingulepingu ülesütlemise ajal ca 13 000

krooni (830,85 eurot) ja pärast ülesütlemist ca 5 695 eurot, mis lisaks sisaldab

maksegraafiku järgset jääkmaksumust 4 813,80 eurot ja viivist 50,77 eurot;

− liisinguleping lõppes hageja 24. juuli 2009 avalduse, mille põhivõlgnik sai kätte

28. juulil 2009, tõttu 11. augustil 2009;

− kostja ei nõustu eksperdi arvamusega sõiduauto kohaliku keskmise müügihinna kohta

ja leiab, et sõiduauto hind tuleb leida võrreldavate sõidukite müügikuulutuste põhjal.

8. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

9. Kostja esitas 17. aprillil 2013 taotluse 15. aprilli 2013 istungi protokolli parandamiseks.

Hageja vaidles kostja taotlusele vastu.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.

11. Hageja on esitanud liisingulepingust ja käenduslepingust tuleneva nõude kostja kui

käendaja vastu. Sellise vaidluse lahendab kohus võlaõigusseaduse (VÕS) mõlemat

eelnimetatud lepinguliiki käsitlevate normide, samuti lepinguid ja kohustusi üldiselt

puudutavate sätete alusel. Eesti kroonides (edaspidi „kroon“) märgitud summad arvutab

kohus vajaduse ümber eurodesse vastavalt euro kasutusele võtmise seaduse §-le 5.

12. Pooled ei vaidle liisingulepingu (I kd tlk 35–46) ja käenduslepingu (I kd tlk 80–81)

sõlmimise üle. Samuti ei ole vaidlusalused sõiduauto põhivõlgnikule üleandmine (I kd tlk 47)

ega hagejale tagastamine ja selle aeg (2. oktoober 2009, I kd tlk 64). Kostja on nõustunud, et

põhivõlgnikul oli hageja ees täitmata kohustusi, mis põhjustasid liisingulepingu ülesütlemise.

2-12-4096

5 (10)

13. Pooled vaidlevad siiski liisingulepingu lõppemise aja üle. Hageja väitel lõppes leping

18. septembril 2009, kostja arvates 11. augustil 2009. Kohus nõustub liisingulepingu

lõppemise aja osas kostjaga. Hageja koostas 24. juulil 2009 põhivõlgnikule teatise lepingute

ülesütlemise kohta (I kd tlk 74–75), mille põhivõlgnik sai kätte 28. juulil 2009 (I kd tlk 76).

Kohus leiab, et nimetatud teatis oli ülesütlemisavaldus – selles avaldub piisavalt selgelt

hageja tahe liisinguleping üles öelda. Järelikult lõppes liisinguleping hagejapoolse

ülesütlemise tagajärjel 11. augustil 2009. Hageja ei ole esitanud 18. septembri 2009

kuupäevaga ülesütlemise avaldust ega tõendanud sellise avalduse põhivõlgnikule

kättetoimetamist. Samas ei muudaks selline avaldus olukorda sisuliselt, sest korra juba üles

öeldud lepingut ei saaks uuesti lõpetada.

14. Hageja väitel on liisingulepingu ülesütlemise alus põhivõlgniku makseviivitus. Hageja on

esitanud arved, mille tasumisega põhivõlgnik väidetavalt oli viivituses (I kd tlk 53–57).

Liisingulepingule lisatud maksegraafiku (I kd tlk 40), hageja õiendi (I kd tlk 73) ja viidatud

arvete põhjal tuvastab kohus, et põhivõlgnikul oli hagejale tasumata nii liisingulepingu

ülesütlemisavalduse koostamise aja seisuga (27. juuli 2009) kui ka lepingu lõppemise aja

seisuga (11. august 2009) 13 129,47 krooni ehk 839,13 eurot (viis arvet nr 8536004941 –

8549270461 koos kindlustusmaksetega). Kostja on nõustunud, et vastav kohustus võis olla ca

13 000 krooni. Selles osas on nõude õiguslik alus VÕS § 108 lg 1 koos üldtingimuste p-ga 1.3.

(vrd Riigikohtu 6. veebruari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 12).

15. Käenduslepingust tuleneva nõude puhul peab hageja väitma ja tõendama oma nõude

põhivõlgniku vastu. VÕS § 149 lg 1 alusel võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult

seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik

neist loobus. Käesoleval juhul on kostja vaidlustanud hageja nõude kujunemise asjaolud, st

märkinud, et liisingulepingu lõppemise korral tuleb nõue arvutada sel viisil, et nn debitoorset

võlgnevust enam arvesse ei võeta. Neil kaalutlustel kontrollib kohus esmalt hageja nõude

ulatust põhivõlgniku vastu arvestades kostja vastuväiteid.

16. Hageja tugineb nõudesumma arvutamisel üldtingimuste p-le 3.7 ja p 7.4 alapunktile 7.4.1.

Vaidlust ei ole selles, et tegemist on tüüptingimustega. Kohtu hinnangul on viidatud

tingimused tühised, sellele on kostja oma vastuses ka tuginenud. Kohus leiab, et kui

liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa seada sõltuvusse ainult

eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga

vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, siis võib

see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse

määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise

korral

maksma

tingimuse

kasutajale

ebamõistlikult

suurt

leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt

lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste p 3.7 ja

p 7.4 alapunkt 7.4.1 vastavad kohtu hinnangul neile tunnustele ning kahjustavad seetõttu

põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et

tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale ja

käendajale, sest võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks

olev liisinguandja (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12,

p 17 teine lõik ja selles viidatud varasema kohtupraktika). Kuna vaadeldavad tüüptingimused

osutusid tühiseks, siis tuleb vaidluse lahendamisel vastavas osas kohaldada VÕS § 367 norme

(ibid, p 19 esimene lõik).

2-12-4096

6 (10)

17. Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-st 2 tuleneb, et sama paragrahvi

esimeses lõikes nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast

ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev

intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

Nõudesumma kujunemine toimub seega sel viisil, et nn debitoorset võlgnevust enam eraldi

arvesse ei võtta, vaid see moodustab osa tasumata jäänud liisingumaksete summast.

Liisingulepingu lõppemise aja seisuga oli graafikujärgsete veel tasumata osamaksete summa

4 908,16 eurot (I kd tlk 40: rida, mis algab kuupäevaga 15. augusti 2009). Varasemast

perioodist (maksetähtajad kuni 15. juuli 2009) oli põhivõlgnikul tasumata osamakseid, intressi

ja käibemaksu viiest arvest nr 8536004941 – 8549270461 (vt eespool p 14) ja lisaks tuli

tasuda osaliselt intress perioodi eest alates 16. juulist 2009 kuni 11. augustini 2009, st

27 päeva eest arves nr 8552296898 (I kd tlk 52) arvestuse aluseks võetud 30 päeva (vt

liisingulepingu p 2.2) asemel. Kuna viidatud arvel märgitud osamakse summa ei muutunud

lepingu lõppemise ja VÕS § 367 lg 2 tõttu sissenõutavaks, siis ei saa hageja nõuda sellelt

osamakselt arvestatud käibemaksu tasumist. Kokkuvõtvalt on põhivõlgniku poolt lepingu

lõppemise seisuga sõiduauto eest tasumata summa 5 598,31 eurot järgmise arvestuse kohaselt:

Arve nr

periood

osamakse

intress

käibemaks

kokku

8536004941

16. 2-15. 3. 09

1 448,38

381,92

260,71

2 091,01

8539486333

16. 3-15. 4. 09

1 453,95

375,35

261,71

2 091,01

8542873344

16. 4-15. 5. 09

1 459,55

368,74

262,72

2 091,01

8546075818

16. 5-15. 6. 09

1 465,17

362,11

263,73

2 091,01

8549270461

16. 6-15. 7. 09

1 470,81

355,46

294,16

2 120,43

8552296898

16. 7-11. 8. 09

313,90

313,90

Vahesumma (krooni)

7 297,86

2 157,48

1 343,03

10 798,37

Vahesumma (eurot)

466,42

137,89

85,84

690,15

Tasumata osamaksed

4 908,16

KOKKU (eurot)

5 374,58

137,89

85,84

5 598,31

18. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt on eseme väärtus selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Eksperdi arvamuse (II kd tlk 2–41) kohaselt oli

sõiduauto turuhind koos käibemaksuga 2. oktoobril 2009, st selle hagejale tagastamise ajal

55 000 krooni ehk 3 515,14 eurot. Kostja väidab, et sõiduautoga võrreldavate autode

keskmine pakutav müügihind oli sõiduauto hagejale tagastamise ajal 5 573 eurot, ja on

esitanud selle kohta tõenditena veebilehe auto24.ee väljatrükid (I kd tlk 144–146),

sõiduautode müügikuulutused (I kd tlk 151–155) ja kokkuvõtva tabeli (I kd tlk 218–220).

Kostja arvates saab eelmärgitud summa lugeda sõiduauto väärtuseks. Hageja on väitnud, et

sõiduauto turuhind on müügihind (I kd tlk 186–187) või siis eksperdi saadud tulemusest 10%

võrra väiksem hind. Kohus uuris ja hindas poolte esitatud tõendeid sõiduki turuhinna kohta ja

loeb eelviidatud tõenditest usaldusväärseks eksperdi arvamuse. Kohtu andmetel on eksperdil

piisav kogemus ja teadmised sõidukite turuhinna tuvastamisel. Eksperdi arvamus on ka

piisavalt põhjendatud ja ekspert on kohtu hinnangul õigesti võtnud arvesse sõiduauto kohta

teadaolevad asjaolud. Kostja esitatud müügikuulutustest ja arvutustest ei saa tõsikindlalt

järeldada, et ka vaidlusaluse sõiduauto hind turul müümise korral oleks kujunenud selliseks

2-12-4096

7 (10)

nagu on märgitud kuulutustes ja võetud aluseks kostja arvutustes. Kõrvutades eksperdi ja

kostja andmeid leiab kohus, et kostja valik on mõneti tendentslik ja koosneb eelkõige kallima

hinnaga sama marki autode kuulutustest. Riigikohtu senise praktika kohaselt võib kohus

muude tõendite puudumisel asja väärtuse tuvastamisel küll lähtuda teiste võrreldavate

esemete müügikuulutustest (vt Riigikohtu 5. märtsi 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

11-12, p 12 kolmas lõik), aga käesoleval juhul on olemas muu – kohtu hinnangul

usaldusväärsem – tõend sama asjaolu kohta. Samuti ei pea kohus põhjendatuks lähtuda

sõiduauto müügihinnast ning tuvastada väärtust müüki ja hinda tõendavate dokumentide abil.

Sõiduauto müüki suunamise ja müügi vahele jäi sedavõrd lühike aeg, et konkreetse tehingu

hind ei tarvitse kajastada kohalikku keskmist. Seetõttu ei oma asja lahendamisel otsest

tähtsust kostja vastuväide, et hageja väiteid ja tõendeid sõiduauto tegeliku müümise kohta on

ebapiisavad. Hageja on lisaks leidnud, et Riigikohtu praktikat saab tõlgendada sel viisil, et

korrigeerida eksperdi tuvastatud turuhinda 10% võrra. Kohus sellega ei nõustu. Kohus tõdeb,

et mõistlik võib olla tüüptingimus, mis võimaldab liisinguvõtjal tõendada, et liisingueseme

tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%

(eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18). See ei tähenda, et kohus

peaks liisingueseme väärtuse tuvastamisel tõendite põhjal hinnatavat väärtust 10% võrra

korrigeerima. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et täidetud oleksid Riigikohtu 29. aprilli

2008. aasta otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 p 18 esimeses lõigus märgitud teised tingimused.

Kohus ei nõustu kostjaga selles, et ekspert on sõiduauto väärtuse hindamisel lähtunud üksnes

hageja andmetest. Ekspert on tutvunud tsiviilasja toimikuga ja lähtunud konkreetse sõiduauto

kohta esitatud andmetest. Eksperdi arvesse võetud puudused on tõendatud (I kd tlk 183–185)

ja eksperdi käsitlus on kooskõlas kostja esitatud juhendiga (I kd tlk 158–170). Kohus ei

tuvasta piisavat seost kostja esitatud hinnapakkumiste (I kd tlk 221-224) ja vaidlusaluse

sõiduauto ega selle turuhinna vahel, mistõttu need tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

arvestamata. Eelneva põhjal tuvastab kohus, et sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise

ajal oli 55 000 krooni ehk 3 515,14 eurot. Käibemaksuseaduse § 15 lg 1 järgi on alates

1. juulist 2009 käibemaksumäär 20%, st sõiduauto väärtus ilma käibemaksuta on

2 929,28 eurot (= 3 515,14 : 1,2).

19. Hageja nõuab ka sõiduauto kindlustuse kulutuste hüvitamist. Nõue tuleneb liisingulepingu

p-st 11 ja kindlustusleppest (I kd tlk 48–49) ning selle õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1.

Kostja ei ole väitnud, et põhivõlgnikul poleks olnud sõiduauto kindlustusmaksete tasumise

kohustust. Arvetel nr 8536004941 – 8549270461 on märgitud kindlustusmakseid kokku

summas 2 645 krooni ehk 169,05 eurot, millest kohus loeb vastavalt arvel nr 8536004941

tehtud märkusele tasutuks 11,82 eurot (arve kogusumma eurodes 167,45 ja tasumata jäägi

155,63 vahe). Seega oli enne lepingu lõppemist muutunud sissenõutavaks kindlustusmaksete

nõue

summas

157,23 eurot.

Kuna

sõiduauto

oli

põhivõlgniku

valduses

kuni

2. oktoobrini 2009, siis tuli tal kanda vastav kindlustuse kulu kuni nimetatud päevani, st 529

krooni arvest nr 8552296898 (periood 16. juuli 2009-15. augusti 2009, I kd tlk 52), samuti

529 krooni arvest nr 8555371215 (periood 16. augusti 2009-15. septembri 2009, I kd tlk 51)

ja lisaks 17 päeva eest (periood 16. septembri 2009-2. oktoobri 2009, I kd tlk 50) arves

nr 8555371215 arvestuse aluseks võetud 30 päeva asemel ehk 299,77 krooni – viidatud

kolmest arvest kokku 1 357,77 krooni ehk 86,78 eurot. Kokku on hageja nõue

kindlustusmaksete hüvitamiseks põhjendatud summas 244,01 eurot (= 157,23 + 86,78).

20. Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja ei ole kostjat teavitanud sõidukieseme

kavandatavast müügihinnast. Liisinguesemele määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb

teavitada liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid

soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (Riigikohtu 8. oktoobri 2008. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16 esimene lõik). Hageja suunas sõiduauto müüki

2-12-4096

8 (10)

26. oktoobril (I kd tlk 65–66) või 29. oktoobril 2009 (I kd tlk 72). Sõiduauto müüdi

5. novembril 2009 (I kd tlk 72), samal päeval koostas hageja kostjale kirja teatega müügi

alustamise kohta (I kd tlk 147) ja saatis koos sellega teadmiseks müügiprotseduuri kirjelduse

(I kd tlk 148). Kohus nõustub kostjaga, et kirja kättetoimetamiseks kulusid vähemalt mõned

päevad (I kd tlk 149–150), mistõttu täpse kättesaamise aja tuvastamine ei ole käesoleval juhul

oluline – ilmselgelt sai kostja hageja 5. novembri 2009 kirja kätte alles pärast sõiduauto

müümist. Hageja varasem kiri kostjale (I kd tlk 82–83) ei sisaldanud teavet sõiduauto müügi

ega hinna kohta. Neil asjaoludel puudus kostjal kui käendajal mõistlik võimalus liisingueseme

müümisel aktiivselt osaleda. Hageja hilisemad teated kostjale (I kd tlk 84–86) ja

põhivõlgnikule (I kd tlk77–79) ei saanud seda minetust kõrvaldada ega heastada. Kuna kohus

lähtub käesoleva asja lahendamisel sõiduauto väärtusest selle hagejale tagastamise ajal, mitte

aga müügihinnast, siis ei anna käesolevas punktis tuvastatu alust hinnata teisiti hageja nõude

aluseks olevaid asjaolusid eespool juba käsitletud osas.

21. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest

tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad

asjaolud. Sõiduautoga seotud kulutuse osas on hageja kohtu hinnangul tõendanud, et ta kandis

lisakulusid summas 351,51 eurot, sh sõiduauto tagastamise kulu 3 000 krooni ehk

159,78 eurot (I kd tlk 70–71 ja 182) ning müügikulu 2 500 krooni ehk 191,73 eurot (I kd

tlk 68–69). Kostja ei ole otseselt väitnud, et ülesütlemise oleks põhjustanud hagejast

tulenevad asjaolud. Seega on hageja käesolevaga sarnases olukorras üldjuhul õigustatud

nõudma VÕS § 367 lg 4 alusel ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist. Kohus leiab, et

liisinguvõtja kanda jäävad eelviidatud normi alusel siiski ainult vajalikud ja põhjendatud

kulud. Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, seetõttu on need

kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses (Riigikohtu 8. novembri 2006. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9 neljas lõik). Arvestades eespool p-s 19 tuvastatut ei ole

sõiduauto müügikulu käesoleval juhul vajalik ega põhjendatud. Seda kulu oleks olnud

eeldatavasti võimalik vältida teatades kostjale õigeaegselt sõiduauto müügist ja kavandatavast

hinnast. Sõiduauto tagastamise kulu on vajalik üksnes juhul, kui hageja nõudis põhivõlgnikult

kas koos lepingu ülesütlemisega või pärast seda sõiduauto valduse üleandmist ja põhivõlgnik

sellest keeldus. Vastava keeldumise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Kohtu hinnangul

on

ülesütlemise

jõustumise

(11. august 2009)

ja

sõiduauto

hagejale

tagastamise

(2. oktoober 2009) vaheline aeg küll ebatavaliselt pikk, aga hageja ei ole tõendanud, et ta

oleks

nõudnud

põhivõlgnikult

sõiduauto

tagastamist

lühema

tähtajaga.

Hageja

ülesütlemisavaldusest nähtub üksnes, et hageja soovib sõiduauto tagastamist (I kd tlk 74).

Tõendatud ei ole, et hageja oleks sõiduauto tagastamise soovist teavitanud kostjat kui

käendajat. Neil kaalutlustel ei ole ka sõiduki tagastamise kulu nõue kohtu hinnangul

põhjendatud.

22. Kokkuvõtvalt tuvastas kohus seni, et liisingulepingust tulenevate osamaksete, intressi ja

käibemaksu tasumise kohustuse jääk oli lepingu lõppemise aja seisuga 5 598,31 eurot

(eespool p 17). Sõiduauto ilma käibemaksuta väärtus selle hagejale tagastamise ajal oli

2 929,28 eurot (p 18). Lisaks tuli põhivõlgnikul hüvitada hagejale kindlustusmaksed summas

244,01 eurot (p 19). Kohus ei tuvastanud, et põhivõlgnikul oleks käesoleval juhul kohutust

hüvitada hagejale lisakulutusi (p 21). Järelikult on hageja nõue põhivõlgniku vastu

põhjendatud summas 2 913,04 eurot (= 5 598,31 – 2 929,28 + 244,01).

23. Hageja nõuab lisaks viivise maksmist. Viivise nõude õiguslik alus VÕS § 113 lg 1.

Liisingulepingu p 5.1 järgi leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku viivise määras 0,25% päevas.

Hageja esitatud viivisarvete (I kd tlk 58–63) ja õiendi (I kd tlk 73) kohaselt on hageja viivise

nõue enne hagiavalduse esitamist olnud 207,24 eurot. Kohus leiab, et viielt arvelt

nr 8536004941 – 8549270461 on hageja viivise kuni 1. septembrini 2009 arvestanud õigesti

2-12-4096

9 (10)

ja põhjendatult. Viivise tasumise kohustust ei mõjuta lepingu lõppemine, sest enne

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustused tuleb täita vastavalt lepingule (VÕS § 195

lg 2 teine lause). Ebaõige on viivise arvestus arvelt nr 8552296898. Nimelt arvestab hageja

viivisarvel nr 8209615272 (I kd tlk 58) viivist eelviidatud arve summalt terves ulatuses (v.a

intress), kuid kohus tuvastas eespool p-s 17, et hageja ei saanud nõuda kõnealusel arvel

märgitud osamakse ja käibemaksu summa tasumist. Samas luges kohus eespool p-s 19

põhjendatuks hageja nõude samal arvel märgitud kindlustusmakse osas summas 529 krooni.

Järelikult tuleb vastavalt korrigeerida viivise arvestust. Viivisarvel nr 8209615272 on arvelt

nr 8552296898 arvutatud viivist 17 päeva eest summas 97,79 krooni (= 112,61 – 14,82) ehk

6,25 eurot. Selle asemel on hagejal õigus nõuda viivist sama perioodi eest 22,48 krooni (= 529

× 17 × 0,25%) ehk 1,44 eurot. Järelikult tuleb hageja nõutavat viivise summat vähendada

4,81 euro (= 6,25 – 1,44) võrra ja põhjendatud on viivise nõue summas 202,43 eurot (=

207,24 – 4,81).

24. Hageja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud nõudest põhivõlgniku vastu

on eelnevas toodud kaalutlustel põhjendatud summa 3 115,47 eurot (= 2 913,04 + 202,43).

25. Kuna hageja nõue põhivõlgniku vastu osutus osaliselt põhjendatuks, siis tuleb järgmiseks

kontrollida, kas hageja saab vastavas ulatuses nõuda täitmist kostjalt kui käendajalt. VÕS

§ 142 lg 1 näeb ette, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Pooltel ei ole vaidlust selles,

et nendevaheline käendusleping vastab eelviidatud sätte mõttele ja sisule. Kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees VÕS § 145 lg 1 alusel

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesolevas asjas esitatud

käenduslepingust ei nähtu, et käendaja vastutus oleks piiratud juhuga, kui nõuet põhivõlgniku

vastu ei saa rahuldada. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja

vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostja kui käendaja vastutuse ülempiir on

käenduslepingu p 1 järgi 9 503,97 eurot, mis on väiksem seni tuvastatud põhjendatud

nõudesummast. Kuigi kostja ei ole otseselt käendanud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi,

siis liisingulepingu p 11 ning üldtingimuste p 6.3 järgi oli kindlustusmaksete tasumise

kohustus põhivõlgniku liisingulepingust tulenev kohustus ja sellele laieneb ka kostja käendus.

Eelneva põhjal ei tähelda kohus asjaolusid, mis välistaksid hageja nõude põhjendatud osa

kostjalt väljamõistmist. Järelikult tuleb hagi 3 115,47 euro kostjalt väljamõistmiseks

rahuldada.

26. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõlalt viivise maksmist alates hagiavalduse esitamisest

samasuguse määraga nagu leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku liisingulepingus, st 0,25%

päevas. Ka selle nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 koosmõjus VÕS § 145 lg-ga 2.

Riigikohus on sedastanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes

tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete,

eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu ning võlausaldajal on õigus nõuda

käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb

käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest (Riigikohtu 12. märtsi

2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12 kolmas lõik). Siiski ei järeldu sellest, et

käendaja ei vastuta põhivõlgniku maksekohustuse rikkumisest tuleneva viivise eest

põhivõlgnikuga algselt kokku lepitud määraga. Järelikult on hageja nõue edasiulatuva viivise

saamiseks määraga 0,25% päevas põhjendatud. Kohus leidis, et ilma viiviseta oli hageja nõue

põhivõlgniku vastu 2 913,04 eurot (eespool p 22), milles sisaldus algselt ka intress

137,24 eurot (eespool p 17). VÕS § 113 lg 6 tõttu tuleb kontrollida ega selles summas ei

sisaldu intressi. Üldtingimuste p 7.4 näeb muu hulgas ette, et liisingueseme müügist saadava

2-12-4096

10 (10)

raha arvel liisinguvõtja kohustuste kustutamise järjekorra. Kohtu hinnangul oli küll tühine

p 7.4 alapunkt 7.4.1, kuid sellele eelnevas osas on p 7.4 kehtiv. Kohus ei tuvastanud, et

esineks liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud põhjendatud

kulusid (eespool p 21), seega tuleb esimeses järjekorras sõiduauto müügihinna (ilma

käibemaksuta summa 36 375 krooni ehk 2 324,79 eurot, I kd tlk 186) arvelt kustutada

liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed. Vastav summa on koos käibemaksuga on

552,26 eurot (= 466,42 + 85,84, vt eespool p 17). Järgmisena tuli kustutada intressivõlg.

Järelikult piisas on sõiduauto müügist saadud rahast muu hulgas intressinõude kustutamiseks

ja kohtu tuvastatud summa 2 913,04 eurot enam intresse (ega viiviseid) ei sisalda. Sellelt

summalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise maksmist.

27. Juhindudes TsMS § 367 teisest lausest ja arvestades, et otsuse vaidlustamisel võib osutuda

oluliseks juba sissenõutavaks muutunud viivise summa, arvutab kohus välja edasiulatuva

viivise

kohtuotsuse

tegemise

päeva

seisuga.

Hagiavaldus

on

kohtusse

esitatud

28. septembril 2012, sellest on kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud 211 päeva (koos

mõlema nimetatud kuupäevaga). Vahepealse perioodi eest tasumisele kuuluv viivis on

1 536,63 eurot (= 2 913,04 × 211 × 0,25%). Koos varem tuvastatuga kuulub kokku kostjalt

väljamõistmisele 4 652,10 eurot (= 3 115,47 + 1 536,63). Alates kohtuotsuse tegemisest

mõistab kohus viivise välja määraga 0,25% päevas eespool tuvastatud põhivõla summalt.

28. Kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks jätab kohus rahuldatama. Protokoll

vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Kohus ei nõustu kostja arusaamaga, et esindaja sõnavõtt

protokollis ei anna edasi selle sisu. Protokoll ei ole stenogramm ega pea andma öeldut edasi

sõna-sõnalt.

29. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu

avalduse esitamise aeg. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 486 lg-le 4 loeti hagi

esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse

kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. Käesolevas asjas möödus

see kuuekuuline tähtaeg enne asja hagimenetlusse üleandmist. Seega tuleb käesoleval juhul

hagi hind määrata hagiavalduse esitamise ajal kehtiva õiguse järgi Hagi hinna leidmiseks

tuleb liita põhinõude, kõrvalnõuete ja ühe aasta eest arvutatud edasiulatuva viivise nõude

summad (TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-d 1 ja 2). Hagi hind maakohtus on seega 7 753,18 eurot

(= põhinõue 3 945,59 + kõrvalnõuded 207,24 + edasiulatuv viivis ühe aasta eest 3 600,35).

30. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 järgi.

Kohus juhindub TsMS § 163 lg-st 2 ja jätab kõik menetluskulud kostja kanda, sest kostja ei

nõustunud hageja pakutud kompromissiga. Hageja pakkus kompromissina 3 548,45 euro

tasumist. Käesoleva otsusega mõistab kohus kostjalt välja 3 115,47 eurot põhivõlgniku

kohustuste katteks, mis muutusid sissenõutavaks enne hagi esitamist ja millest hageja lähtus

kompromissi pakkumisel. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja 1 536,63 eurot otsuse tegemise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Kokku on kostjalt väljamõistetav summa suurem

hageja pakutud kompromissist ja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud

summade osas erineb otsus hageja pakutust ca 12% võrra. Sellises olukorras on põhjendatud

kohaldada TsMS § 163 lg 2 ja jätta kõik kulud kompromissiga mittenõustunud poole kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik