2-12-49968/25 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. märts 2013. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Täiendava otsuse kuupäev

25. aprill 2013. a

Tsiviilasja number

2-12-49968

Tsiviilasi

IB ja SB hagi NZ ja EZ vastu 15 000 euro nõudes

Tsiviilasja hind

15 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I: IB, isikukood XXX, elukoht XXX

Hageja II: SB, isikukood XXX, elukoht XXX

Hagejate lepinguline esindaja: Jüri Asari,

e-post invictus@invictus.ee

Kostja I: NZ, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja II: EZ, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostjate lepinguline esindaja: Svetlana Pilden,

e-post info@blf.ee

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 7. märtsil 2013, millel osalesid hageja II

SB, hagejate lepinguline esindaja Jüri Asari, kostja I NZ

ja kostjate lepinguline esindaja Svetlana Pilden

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjatelt NZ(isikukood XXX) ja EZ (isikukood XXX) hagejate IB

(isikukood XXX) ja SB(isikukood XXX) kasuks solidaarselt välja leppetrahv

5 895,21 eurot.

3. Jätta 4. detsembri 2012. aasta kohtumäärusega rakendatud hagi tagamise abinõu

kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni, sh menetluskulude hüvitamiseni.

4. Jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad hagejad ja kostja NZ esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle lahendamist

istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja

2-12-49968

2 (5)

kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa.

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. IB (hageja I) ja SB (hageja II, edaspidi koos „hagejad“) esitasid 28. novembril 2012

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse NZ (kostja I) ja EZ (kostja II,

edaspidi koos „kostjad“) vastu leppetrahvi 15 000 eurot nõudes. Nõue tuleneb 27. märtsi 2008

müügilepingu (edaspidi „müügileping“) p-st 2.4, milles hagejad ostjatena ja kostjad

müüjatena leppisid kokku, et kostjad kohustuvad tagama lepingu esemeks olnud Jõelähtme

vallas asuva kinnistu ühendamise ja liitumise elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni

tehnovõrkudega kahe aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest ning kandma kõik sellega

seotud kulud. Kohustuse täitmisega viivitamise puhuks lepiti hagejatele õigus nõuda kostjatelt

leppetrahvi (lepingus „viivist“) 0,03% päevas ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Ostuhind

oli müügilepingu p 2.1 kohaselt 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Müügilepingu p-s 2.4

märgitud kaheaastane tähtaeg möödus 27. märtsil 2010. Selleks ajaks oli kostjate kohustus

veel osaliselt täitmata, mille kohta hagejad saatsid kostjatele ka teate ja nõudsid leppetrahvi.

Hagejad nõuavad leppetrahvi perioodi eest alates kohustuste täitmise tähtpäevast kuni

28. novembrini 2012.

2. Kohus võttis hagiavalduse 4. detsembri 2012. aasta määrusega menetlusse. Kostjad esitasid

19. detsembril 2012 vastuse hagile, milles vaidlesid hagile vastu. Kostjad leiavad, et

vaidlusalune kohustus on osaliselt täidetud (kinnistul oli selle ostmise ajal tagatud

elektrivarustus ja teatava hilinemisega ka liitumine veevarustusega). Kostjad pakkusid

hagejatele kanalisatsiooni tehnovõrguna ajutise lokaalse reoveemahuti paigaldamist. Kuna

hagejad ei ole asunud kinnistule ehitama, siis ei neil tekkinud kahju. Kostjate võimalik

rikkumine on vabandatav, sest nad ei saanud oma kohustusi täita vääramatu jõu tõttu.

3. Hagejad esitasid 14. jaanuaril 2013 arvamuse kostjate vastuse kohta. Kostjad esitasid

22. jaanuaril 2013 täiendava vastuse ja koos sellega ka täiendavaid tõendeid. Kohus kuulas

pooled ära 7. märtsi 2013 kohtuistungil, kus pooled jäid seni esitatud kirjalike seisukohtade

juurde. Hagejad oli nõus vaidluse lahendamisega kokkuleppel, kui kostjad maksavad

leppetrahvina 6 360,98 eurot. Kostjad kompromissiga ei nõustunud.

2-12-49968

3 (5)

4. Poolte nõusolekul vormistas kohus 25. märtsi 2013. aasta otsuse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata. Hagejad ja kostja I teatasid kohtule tähtaegselt apellatsioonkaebuse

esitamise soovist.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt. Menetluskulud jätab kohus solidaarselt kostjate kanda. Kohus selgitab, et käesoleva

otsuse kirjeldav osa on vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1

esitatud lihtsustatult.

6. Hagejad nõuavad kostjatelt leppetrahvi maksmist. Sellise nõude alusnorm on

võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 1, mille kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud

lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et

leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega tuleb kohtul hagi

lahendamisel kontrollida, kas lepingupooled sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe ja kas

leppetrahvi maksmiseks kohustatud pool on rikkunud seda lepingulist kohustust, mille

rikkumise eest leppetrahv kokku lepiti. Lepingu rikkumine VÕS § 158 lg 1 tähenduses on

vastavalt VÕS §-le 100 lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt kostjate vastuväidetest tuleb rikkumise

tuvastamise korral täiendavalt kontrollida, kas rikkumine oli vabandatav (VÕS § 160).

7. Pooled on üksmeelsed, et vaatamata müügilepingu (tlk 9–17) p 2.4 eksitavale sõnastusele

on kokku lepitud leppetrahvis. Kohustus, mille täitmise tagamiseks leppetrahv kokku lepiti,

oli kinnistu (tlk 8) ühendamine ja liitumine elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni

tehnovõrkudega. Leppetrahvi määr on 0,03% päevas ja hagejad võivad seda nõuda alates

27. märtsi 2010 möödumisest. Leppetrahvi arvutamise aluseks on ostuhind, st müügilepingu

p 2.1 kohaselt 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Hagejad on leppetrahvi nõudest kostjatele

8. aprillil 2010 ja 15. juunil 2010 teatanud (tlk 18 ja 20).

8. Kohus tuvastab, et kostjad on rikkunud lepingulist kohustust, mille täitmise tagamiseks

leppetrahv kokku lepiti. Pooltel ei ole vaidlust selles osas, et vaidlusalusel kinnistul selle

ostmise ajal oli tagatud elektrivarustus ja teatava hilinemisega ka liitumine veevarustusega (vt

hagiavalduse p 1.8 ja 1.15, hagejate arvamuse p 1.1, kostjate täiendava vastuse p 1).

Rikkumine seisneb selles, et ühendamine ja liitumine veevarustuse tehnovõrguga tagati

hilinemisega ning ühendamine ja liitumine kanalisatsiooni tehnovõrguga on seni tagamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et veevärgiga tegeliku ühendamise ja liitumise kuupäev oli

19. september 2010 (vt 7. märtsi 2013 kohtuistungi protokolli lk 3; see on ka usutav, sest

vastavate tehnorajatiste aktil on samuti sama kuu kuupäevad, tlk 81–82). Müügilepingust

tulenev vastava kohustuse täitmise tähtaeg lõppes 27. märtsiga 2010. VÕS § 100 järgi on muu

hulgas ka täitmisega viivitamine kohustuse rikkumine. Kohus ei nõustu kostjatega, et lokaalse

ajutise reoveemahuti paigaldamine oleks samaväärne kanalisatsiooni tehnovõrguga

ühendamise ja liitumisega, samuti ei ole tõendatud, et kostjad oleksid sel viisil täitmist

hagejatele tegelikult pakkunud. Tuginemaks VÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vastuvõtuviivitusele

peab võlgnik tõendama, et ta pakkus võlausaldajale kohustuse täitmist. Kostja I

22. aprilli 2012 ja 21. juuli 2010 vastuskirjad (tlk 19 ja 21) on üldsõnalised ning neist ei nähtu

konkreetset ettepanekut müügilepingu täitmiseks. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis

kinnitaksid

nende

väidetavaid

suulisi

teateid

hagejatele.

Mahuti

paigaldamise

hinnapakkumine (tlk 84) ei tõenda samuti, et kostjad oleksid pakkunud mahuti paigaldamist

hagejatele, et see oleks tehniliselt võimalik ja vastaks müügilepingus kokkulepitule;

nimetatud asjaolud ei nähtu ka asendiplaanilt (tlk 106, esialgu esitatud kujul tlk 83), aktist

nr 100903 (tlk 107) ega teostusjooniselt (tlk 108). Seega vältas kanalisatsioonivõrguga

ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumine kogu hagejate nõudega hõlmatud aja.

2-12-49968

4 (5)

9. Kohus leiab, et tuvastatud rikkumised ei ole vabandatavad. Kuna VÕS § 103 lg 1 teise

lause alusel eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, siis on kohustuse rikkumise

vabandatavuse tõendamine kostjate tõendamiskoormus. Kostjad tõid kanalisatsiooni

tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse täitmata jätmise põhjusena esile üldisi

majandusraskusi, hagejate tegevusetust, teiste isikute kohustuste täitamata jätmist ja valla

kooskõlastuse viibimist. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui

võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei

saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu

sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda

väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohtu hinnangul ei ole kostjate

esiletoodud asjaolud käesoleva juhtumi asjaoludel käsitletavad vääramatu jõuna eelviidatud

tähenduses. Üldiste majandusraskuste ja ametkondlike kooskõlastustega seonduvad riskid on

lepingulise kohustuse võtnud poole kanda. Kohtu jaoks ei ole jälgitav ega kehtiva õigusega

kooskõlas kostjate väide, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks tuleks hagejatel

esmalt koostada ehitusprojekt. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 5 lg 2¹ sätestab, et

sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud liitumisleping sõlmitakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga

liitumise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Jõelähtme

Vallavolikogu

27. veebruari

2001. aasta

määrusega

nr 3

kinnitatud

„Ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja ja liitumistasu võtmise korra” p 16 (muudetud

29. jaanuari 2002. aasta määrusega nr 5) alapunktide 6 ja 8 järgi on piisav esitada

liitumispunkti asukoha ettepanek ja kinnistu asukoha plaan. Jõelähtme vallavalitsuse kirjast

(tlk 22–23) nähtub, et nii ühisveevärgi kui ka kanalisatsiooni tehnovõrkude rajamiseks olid

ehitusload väljastatud 2008. aastal. Kui kostjad soovisid korraldada tehnovõrkude rajamist

nendega seotud ettevõtte kaudu (vrd tlk 24 ja 48–49), siis ei vähenda ega muuda see kostjate

vastutust müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Kui kohustuse täitmine viibis

seetõttu, et teised isikud ei täitnud oma kohustusi (vrd tlk 143–147), siis ei ole see vääramatu

jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses, kuid võib anda kostjatele alust nõuda omakorda leppetrahvi

või kahju hüvitamist omakorda nende suhtes kohustust rikkunud võlgnikult.

10. Järgmiseks hindab kohus, millise määraga ja millises summas leppetrahvi on hagejatel

õigus nõuda hagiavalduses märgitud perioodi eest (28. märts 2010–28. november 2012).

Siuliselt käsitleb müügilepingu p 2.4 kuute kohustust: ühendamine ja liitumine

elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega. Kohtu hinnangul tuleb

selliselt sõnastatud lepingutingimust tõlgendada viisil, et leppetrahv 0,03% hinnast on lepitud

kokku kõigi kohustuste rikkumise puhuks (st iga üksiku kohustuse rikkumise eest 1/6 sellest

määrast). Kohus ei nõustu hagejatega, et leppetrahvi tuleb maksta kogu määraga (0,03%) aja

eest kuni viimase kohustuse täitmiseni sõltumata juba täidetud kohustuse ulatusest. Selline

tõlgendus ei oleks kooskõlas müügilepingu sõnastuse ega ka leppetrahvi kui kohustuse

täitmist tagava instrumendi eesmärgiga. Kui leppetrahvi määr 0,03% oleks mõeldud tagama

kõigi müügilepingu p 2.4 esimeses lauses loetletud kohustuste korraga täitmist, siis oleks

pooled sellele eeldatavasti lepingu tekstis selgemalt viidatud. Eelneva põhjal arvutab kohus

põhjendatud leppetrahvi summa järgmiselt: kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja

liitumise

kohustuse

rikkumise

eest

leppetrahv

perioodi

28. märts 2010

kuni

28. november 2012 eest (977 päeva) määraga 0,01% (=0,005%+0,005%) lepingu hinnast ehk

4 995,33 eurot ning veevarustuse tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumise

eest leppetrahv perioodi 28. märts 2010 kuni 19. september 2010 eest (176 päeva) määraga

0,01% (=0,005%+0,005%) lepingu hinnast ehk 899,88 eurot – kokku 5 895,21 eurot.

11. Lisaks taotlevad kostjad leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel. Kohtu hinnangul ei

ole

nõutav

leppetrahv

ebamõistlikult

suur.

Leppetrahvi

vähendamine

on

kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1

alusel arvestada eelkõige kostjate kohustuse täitmise, hagejate õigustatud huvi ja mõlema

poole majandusliku seisundiga. Kostjate kohustuse täitmiseks lepiti müügilepingus kahe aasta

2-12-49968

5 (5)

pikkune tähtaeg, mis on mõistlikku pikkusega. Seetõttu ei anna kohustuse hilinenud täitmine

(veevarustuse osas) alust leppetrahvi vähendada. Kanalisatsioonivõrgu osas on kohustus siiani

täitmata. Hagejate majandusliku seisundi kohta esitatud tõendid (tlk 133–135) ei anna samuti

alust leppetrahvi vähendamiseks. Riigikohus on leidnud, et kahju puudumine võib olla

aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei

ole kooskõlas hea usu põhimõttega (21. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-

12, p 12 kolmas lõik ja selles viidatud 14. juuni 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05,

p-d 16, 17 ja 24). Kohus ei pea käesolevas asjas kostjatelt leppetrahvi eelmises punktis

märgitud ulatuses väljamõistmist vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole vaja

tuvastada, kas hagejatel on tekkinud kostjate rikkumise tõttu kahju ning kohus jätab asja

lahendamisel arvestamata selle kohta esitatud tõendid (tlk 25–28, 142). Kohus ei nõustu

kostjate väitega, et leppetrahvi vähendamise aluseks võiks olla leppetrahvi nõude esitamisega

viivitamine. Kohustuse täitmisega viivitaval poolel ei saa enne kohustuse täitmist tekkida

õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea, kui teine

pool sellist ootust oma käitumisega ei põhjusta. Selline ootus ei saa tekkida ainuüksi põhjusel,

et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud (Riigikohtu 21. detsembri

2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17 teine lõik). Käesolevas asjas on hagejad

pealegi aegsasti kostjaid teavitanud oma plaanist leppetrahvi nõuda (tlk 18 ja 20).

12. Kuna leppetrahvi vähendamiseks alust pole ja ka kostjate muud vastuväited ei osutunud

edukaks, siis rahuldab kohus hagi eespool p-s 10 põhjendatuks peetud ulatuses. VÕS § 65 lg 4

sätestab, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et

nad on solidaarvõlgnikud. Seega tuleb hagi rahuldada kostjate suhtes solidaarselt.

13. Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata Eesti Energia

pakkumuse (tlk 80), pildi hagejate kinnistu värava kohta (tlk 94); samuti hagi tagamise

taotlusega seoses esitatud kostjate kinnistute andmed (tlk 29–32), maksuvõlgade raportid

(tlk 46–47) ja EGOÜ 2011. aasta majandusaasta aruande väljavõtte (tlk 50–51), sest neist ei

nähtu otsuse tegemisel tuvastamisele kuulunud asjaolusid.

14. Hagi hind on TsMS § 124 lg 1 järgi hagejate rahalise nõude summa ehk 15 000 eurot.

15. Kohus rahuldab hagi osaliselt sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud hagejad ja jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostjate

kanda. Kohtu hinnangul ei ole 465 euro suurune erinevus hageja kompromissi (eespool p 3) ja

välja mõistetava hüvitise (p 10) vahel nii suur, et väljuks eelviidatud sättes märgitud „sarnase

ulatuse“ piiridest. TsMS § 165 lg 3 näeb ette, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest

kostjate kahjuks, siis vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.

16. Täiendatav otsus on poolte esindajatele 25. märtsil 2013 kätte toimetatud. Hagejate

esindaja teatas apellatsioonkaebuse esitamise soovist mõlema hageja nimel 27. märtsil 2013 ja

kostja I enda nimel 4. aprillil 2013. Kostja II ei ole kohtule apellatsiooniteadet saatnud. Seega

tuleb lugeda kostja II TsMS § 448 lg 4² alusel apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobu-

nuks. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas kostjad I ja II nn vältimatud kaaskostjad ning

kostja I toimingud ei oma seetõttu tähendust kostja II suhtes. Täiendatav otsus on kostja II

suhtes hagi rahuldamise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik