3-12-1214/44 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1214

Haldusasi

J S i kaebus Tallinna Vangla poolt kaebajale värskes

õhus jalutamise vangistusseaduse § 55 lg-s 2 ettenähtud

ulatuses mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – J S

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J S i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta J S i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2012.

a otsus haldusasjas nr 3-12-1214 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27. mail 2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib tei-

ne menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-1214

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav J S esitas Tallinna Vanglale 03.04.2012 taotluse mittevarali-

se kahju hüvitise saamiseks summas 500 eurot. Nõude aluseks oli väide, et Tallinna Vangla on

ajavahemikul 10.08.2011-08.09.2011 rikkunud kaebaja VangS § 55 lg-st 2 tulenevat õigust

jalutuskäigu võimaldamisele värskes õhus vähemalt üks tund päevas, mille tagajärjel jäi kae-

baja ilma ettenähtud jalutuskäikudest 10 tunni ulatuses.

Tallinna Vangla jättis 26.06.2012 kirjaga nr 5-18/14638-3 kahju hüvitamise taotluse rahulda-

mata.

2. J S esitas Tallinna Halduskohtule 11.06.2012 kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitist summas 500 eurot.

3. Nõuet põhjendas kaebaja sellega, et tema Tallinna Vanglas viibimise ajavahemikul

10.08.2011–08.09.2011 ei võimaldatud talle jalutuskäike VangS § 55 lg-s 2 („Kinnipeetavale

võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas“) sätestatud ulatuses. Selle

ajavahemiku vältel sai kaebaja jalutada 10 tundi ettenähtud ajast vähem. Talle võimaldati jalu-

tuskäike kõigest 30 minuti kaupa. Kaebuse esitaja oli töötav kinnipeetav, kelle tööaeg algas

kell 17.00, kuid 3. sektsioonis, kus kaebaja viibis alates 08.08.2011, on jalutuskäigu aeg kell

16:30-18.00. Juunist 2011 kuni 08.08.2011 oli 3. sektsioonis kaks jalutuskäigu aega (kell

10:00-11:30 ja 16:30-18:00), kuid 08.08.2011 käskkirjaga jättis vangla hommikuse jalutuskäi-

gu ära, mõtlemata tööl käivate kinnipeetavate peale. Samas sektsioonis elavad mittetöötavad

kinnipeetavad said jalutada ettenähtud tunni ja kauemgi, mis on kaebaja diskrimineerimine.

Kaebaja oleks tulnud üle viia 2. sektsiooni, kus arvestati töötavate kinnipeetavate vajadustega

ja kus 10.08.2011-06.09.2011 oli isegi kolm jalutusaega päevas, kuid seda tehti alles

08.09.2011. Jättes arvestamata kaebaja kui töötava kinnipeetava vajadustega, alandas vangla

administratsioon kaebaja inimväärikust. Minnes pärast 30-minutilisi jalutuskäike tööle, koges

kaebaja alandatuse ja ebaõigluse tunnet, millest tekkis depressioon ja peavalu ning kadus söö-

giisu, töölt naastes oli uni halb (kaebus tl 1-3, kaebuse tõlge tl 9). Kaebuse 05.07.2012 täpsus-

tuses (tl 44-45, tõlge tl 48) märgib kaebaja, et kaebuses toodud 10 kaotatud tundi arvestas ta

lähtuvalt VangS § 55 lg-s 2 toodud 1-tunnisest ajast, kuid et ajavahemikul 10.08.2011-

08.09.2011 oli jalutuskäik pikem (16:30-18.00, järelikult poolteist tundi), kaotas ta tegelikult

20 tundi jalutusaega. Kaebaja pöördus järgmistel päevadel probleemiga suuliselt 3. sektsiooni

kontaktisiku poole, kelle suuliste vastuste kohaselt pole 2. sektsiooni töörühmas antud hetkel

kohti, probleemiga hakatakse tegelema, kuid probleem lahendati alles 08.09.2011. Kaebaja

märkis, et esitas vanglale 29.08.2011 samas asjas kaebuse, kus küsis kahjuhüvitist 500 eurot,

kuid kui kaebaja kutsuti 13.09.2011 välja, oli ametnik kaebuse pärast vihane ning seetõttu pidi

kaebaja kirjutama, et ei soovi kaebusele kirjalikku vastust. Kaebaja kartis, et kaotab kaebuse

ja administratsiooni viha tõttu töö. Kohtule kaebuse esitamise ajal on hirm väiksem, sest vang-

lal on uus direktor. Kuna 11.06.2012 seisuga ei ole vangla vastanud kaebaja 03.04.2012 kahju

hüvitamise taotlusele, on vangla rikkunud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 sätesta-

tud tähtaega ning kaebajal on õigus pöörduda kohtusse.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kuna kaebaja graafikujärgne töö kattus osaliselt graafikujärgsete jalutuskäikudega, siis on

tõenäoline, et kaebaja jäi 15 päeval augustis ja 4 päeval septembris jalutuskäikudest osaliselt,

kokku 9,5 tunni ulatuses, ilma, arvestades VangS § 55 lg-t 2 ja tööl oldud päevi.

2) Asjaolu, et mittetöötavad kinnipeetavad said jalutada 1,5 tundi, ei tõenda kaebaja õiguste

rikkumist ega ebavõrdset kohtlemist, kuna kaebaja kui töötava kinnipeetava päevakava oligi

mõnevõrra erinev mittetöötavate kinnipeetavate ajakavast. Kuna kõiki töötavaid kinnipeeta-

3-12-1214

3(7)

vaid koheldi omavahel võrdselt ning mittetöötavaid omavahel võrdselt, on kaebaja väited dis-

krimineerimisest alusetud. Riigikohus on 21.06.2007 otsuses nr 3-3-1-29-07 asunud seisuko-

hale, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on

võimalik vangla erinevates osades näha ette erinevad kinnipidamistingimused. Seega võivad

ka jalutamise tingimused hõivatud kinnipeetavatel erineda mittehõivatud kinnipeetavate oma-

dest.

3) Tekkinud olukorda ei saa käsitleda ka alandamisena, sest alandamine on tegevus eesmärgi-

ga tekitada isikus hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet. Sellisena ei ole käsitletav olukord, kus

kaebajal jäid jalutuskäigud osaliselt saamata seetõttu, et vangla võimaldas tal tööl käia. Inim-

väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused ebameeldivused või hingelised läbi-

elamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades rikkunud

intensiivselt põhilisi inimõigusi. Sellisele õiguste rikkumisele käesoleva asja faktilised asja-

olud ei viita.

5) Kaebuse esitaja tervisekaardist ei nähtu märget depressiooni kohta. Igat meeleolulangust ei

saa pidada depressiooniks. Kuigi 21.09.2011 on kaebaja tervisekaarti tehtud kanne, et seoses

kohtuprotsessiga viibimisel Tartu Vanglas kaebab ta taas unehäireid, ei tõenda see, et unehäi-

red on seotud Tallinna Vangla tegevusega. Kuigi kaebaja võis ettenähtud ulatuses jalutuskäi-

kudest ilmajäämisel tõepoolest tunda nördimust ja ebaõiglust, ei ole sellised lühiajalised

tundmused depressioon ega õiguste intensiivne riive.

6) Kaebaja sai 08.08.2011 teada, et nimetatud kuupäevast alates võimaldatakse 3. sektsioonis

viibivatele kinnipeetavatele jalutuskäike üksnes õhtusel ajal, mistõttu tema graafikujärgsed

jalutuskäigud ja tööaeg osaliselt kattuvad. Vaatamata sellele, ei esitanud ta vanglale mingit

suulist ega kirjalikku protesti. Riigikohus leidis 20.06.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03

(p 12), et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt peab kannatanu võimaluse kor-

ral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigel ajal kahju põhjustava avaliku võimu

kandja tegevuse. Kaebaja oleks pidanud juhtima vanglaametnike tähelepanu sellele, et tema

töögraafik kattub osaliselt jalutuskäikudega. Tallinna Vangla ei ole kaebaja probleemiga tege-

ledes viivitanud. Kaebaja pöördus esimest korda vangla poole kaebusega jalutus- ja töögraafi-

ku kattumise osas alles 29.08.2011 esitatud kahju hüvitamise nõudega ning samal ajal ka suu-

liselt inspektor-kontaktisiku poole. Viimane suhtus probleemi tõsiselt ja asus koheselt otsima

võimalusi kaebaja ümberpaigutamiseks. Kaebaja väited vastavad tõele osas, et 29.08.2011

esitas ta Tallinna Vanglale võõrkeelse kahju hüvitamise nõude, milles ta soovis saada 500

eurost hüvitist seoses jalutuskäikude osalise mittesaamisega, ning ametnik vestles temaga

13.09.2011. Kuid seda kahju hüvitamise nõuet ei võtnud kaebaja tagasi mitte seetõttu, et ta

kartis oma töö pärast, vaid seetõttu, et ta ei soovinud tõlketeenuse eest tasuda.

5. Tallinna Halduskohtu 19.09.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

1) Kui esialgses kaebuses leidis kaebaja, et ta jäi ajavahemikul 10.08.2011 kuni 08.09.2011

ilma 10 tunnist seadusega ettenähtud jalutuskäikudest ning taotles Tallinna Vanglalt sellega

talle tekitatud mittevaralise kahju, 500 eurot, hüvitamist, siis pärast kaebuse menetlusse võt-

mist leidis kaebaja, et ta jäi ilma 20 tunnist jalutuskäikudest ning palus, et kohus tema vastavat

väidet uuriks. Tegemist on kaebuse aluse muutmisega, mida võib kaebaja HKMS § 49 lg 1

kohaselt kuni kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta, kui see on

kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muude-

tud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. Kaebaja uus väide, et ta jäi

ilma 20 tunnist jalutuskäikudest, ei ole lubatav kaebuse muutmine, sest VangS § 11 lg 8 näeb

ette kohustusliku kohtueelse menetluse, mille järgi on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla

tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esita-

3-12-1214

4(7)

nud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud, HKMS § 47 aga sätestab, et

kohustusliku kohtueelse menetluse puhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud

kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema

nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluses Tal-

linna Vanglale väitis kaebaja mittevaralise kahju tekkimist 10 tunni ulatuses jalutuskäikudest

ilmajäämisega. Seetõttu peab kohus võimalikuks analüüsida käesolevas vaidluses vaid kaebaja

väidet talle tekitatud mittevaralise kahju kohta seoses 10 tunni ulatuses jalutuskäikudest ilma-

jäämisega.

2) Vastustaja seletuse kohaselt viibis kaebaja vaidlusalusel ajaperioodil (10.08.2011-

08.09.2011) vangla neljandas üksuses III sektsioonis. Tallinna Vangla neljanda üksuse III

sektsiooni jalutamisaeg oli alates 08.08.2011 kell 16.30-18.00 (tl 5) ning alates 06.09.2011

kell 20.00-21.00 (tl 6). Kaebaja tööaeg potipesijana kestis vaidlusalusel ajaperioodil kella

17.00-st 19.30-ni (vt Tallinna Vangla kinnipeetavate saateülesande kavad 24.08.2011, tl 60

ning 31.08.2011, tl 62). Seega ei saanud kaebaja töögraafik alates 06.09.2011 (k.a.) jalutus-

käike takistada. Lisaks olid kaebajal 14., 15., 20., 21., 26. ja 27. august ning 1., 2., 7. ja 8. sep-

tember töövabad päevad. Seega võisid kaebaja jalutuskäigud olla töögraafiku ning jalutamis-

aegade kokkulangevusest tingitult lühemad ülejäänud 19-l kalendripäeval. VangS § 55 lg 2

kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

Vaidlus puudub selle üle, et kaebajal oli võimalik jalutada pool tundi enne töö algust ehk kella

16.30-st kuni 17.00-ni. Kuna vangla oli VangS § 55 lg 2 järgi kohustatud tagama kinnipeeta-

vale võimaluse jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas ning pool tundi päevas oli

kaebajal igal töögraafikujärgsel päeval võimalik jalutada, saab Tallinna Vangla tegevust pida-

da õigusvastaseks vaid selles, et ta ei võimaldanud kaebajale 19-l kalendripäeval teist poolt

tundi jalutuskäiku värskes õhus. Kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel ajaperioodil värskes

õhus jalutuskäiku 19 x 30 minutit = 570 minutit ehk 9,5 tundi. Seega on õige Tallinna Vangla

väide, et kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel ajaperioodil 9,5 tundi jalutuskäiku värskes

õhus, ning ebaõige kaebaja seisukoht, et Tallinna Vangla võimaldas talle 10 tundi jalutuskäike

ettenähtust vähem.

3) Kohus nõustub kaebajaga selles, et Tallinna Vangla tegevus kaebajale seadusega ettenäh-

tud jalutuskäigu mittevõimaldamisel on õigusvastane. VangS § 55 lg 2 on imperatiivne norm,

mis vanglale kaalutlusruumi ei jäta.

4) RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puu-

tumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja leiab, et

ettenähtud ajalises ulatuses jalutuskäigu mittevõimaldamisega alandati kaebaja inimväärikust

ning kaebaja koges alandatuse ja ebaõigluse tunnet, mille tulemusena tekkisid kaebajal dep-

ressioon, peavalu, isutus ja unetus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja tervisekaardi

väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil pöördunud eeltoodud tervise-

probleemidega vangla arsti poole (vt väljavõte tl 69). Viide kaebaja unehäirete kohta nähtub

alles 21.09.2011 tehtud sissekandest. Seega ei saanud kaebaja väidetav depressioon, peavalu,

isutus ja unetus olla sedavõrd intensiivsed, et kaebaja oleks pidanud vajalikuks vaidlusalusel

ajaperioodil nende tõttu arsti poole pöörduda. Eeltoodust tulenevalt puuduvad piisavad tõen-

did, et Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega kaasnes kaebaja tervise kahjustamine.

5) Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada

isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase-

me. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumula-

tiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu

3-12-1214

5(7)

21.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 9; 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-

09, p 11 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused asjades Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p-

d 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p

102; Kehayov vs Bulgaaria, nr 41035/98, p 64). Kohus möönab, et vangla õigusvastane tegu

võis küll kaebajas nördimust ning ebaõigluse tunnet tekitada, kuid kahepäevaste vahedega neli

korda neli päeva järjest ning üks kord kolm päeva järjest ühest seadusega ettenähtud tunnist

30 minutit vähem värskes õhus jalutuskäigu võimaldamist ei saa pidada teoks, millega ületati

kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Lisaks ilmneb kohtule esitatud

tõenditest, et kaebaja ei pöördunud koheselt pärast seda, kui talle pidi selguma töö- ning jalu-

tuskäigu graafikute kokkulangevus ja sellest tulenev ühetunnise jalutusaja kasutamise võima-

tus, inspektor-kontaktisiku poole enda üleviimiseks teise sektsiooni, vaid ootas kuni 29. au-

gustini 2011, mil esitas Tallinna Vanglale kahjunõude. Asjaolu, et kaebaja otsustas enda teise

sektsiooni üleviimise taotluse esitamise asemel kolmeteistkümnel päeval vaid 30-minutilise

jalutuskäiguga piirduda ning esitada seejärel kahjunõue, tõendab, et kaebajal intensiivseid,

kohest lahendust vajavaid hingelisi kannatusi faktiliselt ei esinenud ning kahjunõude rahulda-

misest prognoositav tulu tulevikus kaalus kaebaja jaoks üles jalutuskäigu mittevõimaldamise-

ga kaasneva väidetava ebaõiglustunde. Seega ei leia kohus, et kaebaja inimväärikust oleks

alandatud.

6) RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevu-

sega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus peab võimalikuks, et kui kaebaja oleks koheselt

pärast 04.08.2011 kinnitatud Tallinna Vangla neljanda üksuse elusektsioonide jalutamisaega-

de graafiku saamist inspektor-kontaktisiku tähelepanu enda töögraafiku ning jalutusaegade

kokkulangevusele juhtinud, ei oleks kaebaja õiguste riivet suure tõenäosusega tekkinud. Seega

tuleb nõustuda vastustajaga ka selles, et kaebaja oli võimaliku mittevaralise kahju ärahoidmi-

sel põhjendamatult tegevusetu. Samuti oleks kaebaja saanud õiguste riive tekkides kohese

pöördumisega inspektor-kontaktisiku poole oma õiguste riive kestust oluliselt lühendada.

7) Kaebaja väited, mis seonduvad teistele kinnipeetavatele võimaldatud jalutuskäigu ajaga

ning sellega seoses aset leidnud kaebaja diskrimineerimisega, on paljasõnalised ja asjakoha-

tud, kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et nimetatud kinnipeetavad olid

kaebajaga sarnastel asjaoludel jalutusgraafikuga kokkulangevalt tööga hõivatud, kuid neile

võimaldati sellest hoolimata vähemalt ühetunnist jalutuskäiku päevas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. J S i apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse te-

gemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellandi väited on järgmised.

1) Kaebaja ei ole esitanudki kohtule uut 20 tunnil põhinevat nõuet. Tegemist oli vastuargu-

mendiga vastustaja väitele, et kaebaja jäi ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest. Kaebaja nõustub

kohtuotsuse seisukohaga selles, et ta jäi ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest.

2) Kahju tõendamiseks arstitõendi alusel puudub vajadus, sest kahju tekkis konkreetselt dis-

krimineerimisest ja alandamisest.

3) Kaebaja ei nõustu kohtuga selles, et 30-minutiline jalutuskäik 1 tunni asemel ei saa olla

kannatuseks ja ei alanda inimväärikust. Juba seaduse rikkumine on iseenesest alandamine.

Vangla ametnikud on kohustatud seadust täitma. Kaebaja pöördus pidevalt „J“-nimelise kon-

taktisiku poole („kes vallandati vanglast joobnuna“), kes teatas, et sellist laadi küsimustega

peab tegelema vangla operatiivosakond ja 2. osakonnas pole kohti. Vangla võimud olid ko-

3-12-1214

6(7)

hustatud märkama töötavate kinnipeetavate vajadusi. 08.08.2011 käskkirja koostamisega tege-

les palju ametnikke ja mitte keegi ei analüüsinud töötavate kinnipeetavate olukorda. Diskrimi-

neerimine väljendus selles, et kaebaja pidi minema alandatud seisundis tööle, samal ajal kui

teised jätkavad jalutamist. Värske õhk on tervisele väga vajalik, kuna kaebaja töötas tünnide

pesemisel, mis lehkasid toidujääkide ja pesuainete järele. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks

kohus, tunnistades vangla tegevuse õigusvastasust, jättis kaebuse rahuldamata. Riigikohus

märkis otsuses nr 3-3-1-14-06, et õigusvastane kartseris pidamine võib alandada inimvääri-

kust. Analoogiline on 9,5 tunnist jalutuskäikudest ilmajätmine.

4) Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 kohaselt oleks kohus otsuse resolutsioonis pidanud osu-

tama Tallinna Vangla toimingute õigusvastasusele, kuid kohus tegi seda üksnes otsuse põh-

jendustes, mis ei avalda vastustajale erilist mõju. Ühtlasi peab kaebaja ebaõigeks, et talle jäeti

500 eurone hüvitis maksmata, kuigi kohus nõustus, et kaebajal oli nördimuse ja ebaõigluse

tunne. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsi-

list ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelisteks kannatusteks võivad olla alandamine, sol-

vumine, hirm, meelepaha, mure, kaotusevalu, mis tekitati teadlikult või hoolimatult. Vastusta-

ja ei ole soovinud vabandada, jäädes karistamatuse tundega.

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kuna apellant püüdis tõendada talle tekkinud kahju tervisekaebuste olemasoluga (depres-

sioon, peavalu, isutus ja unetus), oli vajalik kontrollida apellandi väiteid tervisekaarti tehtud

kannete põhjal. Vastustaja nõustub kohtu hinnanguga tervisekaardi väljavõttele.

2) Väär on võrrelda alusetult kartseris viibimist ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajää-

misega. Hilisemas, 15.03.2012 lahendis nr 3-3-1-93-09 on Riigikohus muutnud kaebaja viida-

tud lahendis nr 3-3-1-14-06 võetud seisukohta, nagu kujutaks kinnipeetava kartseris õigusliku

aluseta hoidmine endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Vastustaja

hinnangul ei ületanud lühiajaliselt ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämine kinnipi-

damisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset.

3) Vastustaja kordab, et apellandi väide, et ta proovis tekkinud olukorda koheselt lahendada,

ei vasta tõele ning apellant pöördus kaebusega jalutus- ja töögraafiku kattumise peale vangla

poole alles 29.08.2011. Kuigi vangla on kohustatud järgima õigusakte, ei välista see apellandi

teavitamiskohustust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kah-

ju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätesta-

tud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle

rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt vääri-

kuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.

Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvi-

tamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja

rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lg-s 1

nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on

põhjuslik seos.

9. Halduskohus leidis, et Tallinna Vangla on kaebuse esitaja õigusi rikkunud, võimaldades

talle perioodil 10.08.2011-08.09.2011 kokku 9,5 tundi jalutusaega vähem, kui tuleneb VangS

3-12-1214

7(7)

§ 55 lg-st 2. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju muuhulgas kahjustatud isiku

hingelist valu ning kannatusi ning halduskohus pidas kaebajal tema VangS § 55 lg-st 2 tulene-

va õiguse rikkumise tõttu nördimuse ja ebaõigluse tunde tekkimist võimalikuks. Kuid tulene-

valt RVastS § 9 lg-st 1, on mittevaralise kahju rahalise hüvitise nõudeõiguse tekkimise eeldu-

seks ka kahju tekitamine selles sättes toodud viisil – süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamisega.

10. Kaebuse väidete põhjal oli asjakohane kontrollida selliste RVastS § 9 lg-s 1 viidatud tin-

gimuste esinemist nagu tervise kahjustamine või väärikuse alandamine. Halduskohus leidis, et

tõendatud ei ole kaebaja tervise kahjustamine Tallinna Vangla poolt. Selle halduskohtu järel-

duse suhtes ei ole apellant esitanud konkreetseid vastuväiteid ja ringkonnakohtul ei ole alust

seda seisukohta ümber hinnata.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et vangla poolt kaebaja VangS § 55 lg-

st 2 tuleneva õiguse rikkumine ei ole antud juhtumil käsitatav kaebaja väärikuse alandamise-

na. Ringkonnakohus nõustub sellekohaste halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Apellandi vastupidine seisukoht põhineb ebaõigel arusaamal, nagu kujutaks igasugune vangla

administratsiooni poolt toimepandud seaduserikkumine endast kinnipeetava väärikuse alan-

damist. Ringkonnakohus leiab, et VangS § 55 lg-st 2 tuleneva õiguse rikkumine seeläbi, et

teatud lühikese ajaperioodi vältel ei sobinud kinnipeetava töö- ja jalutusgraafik omavahel täie-

likult kokku, ei ole käsitletav olukorrana, kus vangla oleks eesmärgiga tekitada isikus hirmu,

ahastust ja alaväärsustunnet rikkunud intensiivselt tema põhilisi inimõigusi.

12. Seega ei ole mittevaralise kahju rahalise hüvitamise RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimu-

sed antud juhul täidetud.

13. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hü-

vitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja

mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud hal-

dusakti või toimingu õigusvastasuse. Sätet tuleb tõlgendada nii, et kohtul on alust kohtuotsuse

resolutsioonis kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks juhul,

kui RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eeldused

on täidetud, kuid kohus, arvestades RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 lg-s 1 sätestatud tingimusi, ei pea

rahalise hüvitise väljamõistmist konkreetse juhtumi asjaolusid (nt rikkumise intensiivsuse või

süü aste, kannatanu osa kahju tekkimisel) arvestades siiski põhjendatuks. Selline on ringkon-

nakohtu arusaama järgi olnud ka Riigikohtu praktika, millel HKMS § 41 lg 5 põhineb (Riigi-

kohtu 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14).

Kuna käesoleval juhul ei olnud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise RVastS § 9 lg-s 1 sä-

testatud tingimused täidetud, puudus halduskohtul HKMS § 41 lg-st 5 tulenev alus kohtuotsu-

se resolutsioonis kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse konstateerimiseks.

14. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu apelleeritud

otsus muutmata.

15. Asjas ei ole esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlusi.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman