3-12-1304/38 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1304

Haldusasi

MTÜ Kinoteater kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 31.05.2012 otsuse nr 12.2-6/69-

3 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Kinoteater

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Kinoteater apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MTÜ Kinoteater apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-12-1304

osas, millega jäeti rahuldamata MTÜ Kinoteater kaebus Maksu- ja Tolliametile ettekir-

jutuse

tegemise

nõudes

tema

esitamiseks

tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kandmiseks. Teha

selles osas uus otsus.

3. Teha Maksu- ja Tolliametile ettekirjutus MTÜ Kinoteater taotluse tema esitamiseks

tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste

nimekirja uueks läbivaatamiseks.

4. Mõista Maksu- ja Tolliametilt MTÜ Kinoteater kasuks välja menetluskulud sum-

mas 15,48 €.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 23. mail 2013 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

3-12-1304

2(13)

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Kinoteater esitas 16.01.2012 Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele

(PMTK)

taotluse

enda

kandmiseks

tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute,

sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja.

2. PMTK jättis 12.03.2012. otsusega nr 12.2-6/69-1 MTÜ Kinoteater taotluse rahuldamata.

MTÜ Kinoteater esitas 13.04.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 12.03.2012 otsuse

nr 12-2-6/69-1 tühistamiseks. PMTK 18.05.2012 otsusega nr 6-4/534-4 tunnistati 12.03.1012

otsus kehtetuks ja otsustati ühingu taotlus uuesti läbi vaadata.

3. PMTK otsustas 31.05.2012 otsusega nr 12.2-6/69-3 mitte esitada MTÜ-d Kinoteater

tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja

kandmiseks alates 01.07.2012. Otsuse kohaselt peab nimekirja kantav ühing vastavalt

tulumaksuseaduse (TuMS) § 11 lg 2 p-le 1 tegutsema avalikes huvides, mis tähendab, et tema

tegevus peab olema kasulik kogu ühiskonnale tervikuna või kasusaajate sihtgrupile. Avalik

huvi tähendab maksimaalselt laia isikute ringi kaasamist ühiskonna kui terviku eesmärkide

saavutamisele. Taotluse esitamise ajal on ühingul vaid 2 liiget, kes tulenevalt põhikirjast

otsustavad ühingu tegevuse üle ja juhivad selle igapäevast elu. Avalikes huvides tegutsev

ühing võib oma ühiskondlikke tegevusi toetada majandustegevusest saadud tuluga, mis samas

ei või olla peamiseks tegevuseks. Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 279 „Tulumak-

susoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja koostami-

se kord, nimekirja koostamiseks esitatavate dokumentide loetelu, ühingu nimekirja kandmise

ja sealt kustutamise kord ning asjatundjate komisjoni moodustamise kord, selle töökorraldus,

samuti liikmete nimetamise ja tagasikutsumise kord” (edaspidi Kord) lisas 1 toodud vormi

TMIN kohase taotluse andmetel tegeleb ühing ettevõtlusega, mis seisneb etenduste andmises,

mis ei toimu tasuta ega turuhinnast madalama hinnaga. MTÜ Kinoteater tegevus ei toimu

avalikes huvides, vaid oma erialaga seotud kitsa isikute ringi huvides. Seda kinnitab ka ühing

oma nimekirja kandmise taotluses, märkides, et lavakunstikooli lõpetajatele, kes ei leia kohta

olemasolevates teatrites, luuakse võimalused loovaks tööks ja eneseväljenduseks. Järelikult ei

toimu ühingu tegevus TuMS § 11 lg 2 p l mõistes avalikes huvides.

Vastavalt TuMS § 11 lg 2 p-le 2 kantakse nimekirja ühing, mis on heategevuslik, s.t pakub

sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või

muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust.

Põhikirja kohaselt on MTÜ Kinoteater eesmärgiks viljeleda ja arendada kultuurialast tegevust

ning teenindada sellega elanikkonda. Oma eesmärgi saavutamiseks teostatakse kasumit

mittetaotlevalt järgmisi tegevusi: töötatakse välja ja arendatakse erinevaid kultuuriprojekte;

rikastatakse teatrikeelt uute väljendusvahenditega; organiseeritakse seminare, festivale,

3-12-1304

3(13)

konkursse, konverentse, etendusi, õpikodasid ja muid põhikirjalise eesmärgi saavutamisele

kaasaaitavaid üritusi. Taotluse p-s 11 on tegevusi kirjeldatud järgmiselt: 2011. a suvel

esimene

lavastus

„Püstijalukomöödia“,

sügise

jooksul

anti

kümmekond

etendust

väikesearvulisele publikule Märzi projektiruumis ja Tartu Uues Teatris, algasid

ettevalmistused suurema etenduse andmiseks jaanuaris Sõpruse kinos; 2012. a olid etenduste

andmised, organisatsiooni ülesehitamine, meeskonna laiendamine, püsiva tegevuskoha

otsimine; järgmisel aastal endiselt etenduste andmised, organisatsiooni arendamine, noorte

loovtegelaste toetamine. Taotluses pole välja toodud ühtegi heategevuslikku projekti ega

tegevust. Asjaolu, et tegeletakse kultuuri edendamisega, ei muuda heategevuslikuks

tegevuseks etenduste andmist, millele võib pileti osta igaüks. MTÜ Kinoteater pole võrreldav

harrastusgruppidega (laulukoorid, tantsuseltsid), mis on üldiselt isikute hobitegevus ning

mille poolt antavad kontserdid ja etendused on külastajatele kas tasuta või sümboolse tasu

eest. Ühingu tegevus pole aga suunatud isikute hobitegevusele ja selle tutvustamisele laiemale

publikule, vaid noortele algajatele näitlejatele, lavastajatele ja teistele lavakunstikooli

lõpetajatele eneseväljendusvõimaluse ehk töö leidmisele.

MTÜ Kinoteater üheks tegevuseks põhikirja p 4.1 järgi on tegeleda kasumit taotlemata

majandus- ja koolitustegevusega. Peamiselt tasuta või kasumit mittetaotleval viisil tegutsemist

põhjendatakse sellega, et pakutava teenuse (avalikult antavate etenduste) piletihinnad on

vahemikus 5-7 eurot, mis on selgelt kasumit mittetaotlev tegevus, sest ei kata kulusidki.

Võrdlusena tuuakse, et kutseliste teatrite piletihinnad on kuni 20 eurot. Kirjeldatud tegevus ei

tee ühingut heategevuslikuks, kuna mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 1 lg l kohaselt

ei või mittetulundusühingu põhitegevuseks olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Lisaks

võib internetist leida peale taotluses toodud projekti, millega ühing seni on tegelenud, ka

11.05.2012 Kõue Mõisa ja ühingu ühistöös toimunud „Püstijalakomöödia“, mille

piletihinnaks on märgitud ilma õhtusöögita 15 eurot. Seega ei saa öelda, et ühingu poolt

pakutavate

etenduste

piletihinnad

on

märgatavalt

madalamad

kutseliste

teatrite

piletihindadest. Kindlasti ei saa aga liigitada sedalaadi ettevõtmisi heategevuslikeks, sest

isikute ring, kes endale 15-eurost piletihinda lubada saavad, on piiratud. Põhikirjast ei selgu

sihtrühma, kelle heategevuslik toetamine on tegevuse eesmärgiks, samuti ei nähtu põhikirjast

ega ka taotlusest muud heategevuslikku tegevust TuMS § 11 lg 2 p 2 mõistes. Mõne üksiku

ürituse või tegevuse korraldamine, mida võib heategevuslikuks lugeda (senise tegutsemisaja

jooksul ei kvalifitseeru ükski neist selliseks), ei muuda ühingut veel heategevuslikuks,

niisugune tegevus peab olema valdav. TMIN taotluse tulude ja kulude aruandest nähtub, et

kogutulust 14 800 eurot moodustab ettevõtlustulu 71%, mis laekub põhiliselt tasuliste ürituste

korraldamisest ja tasuliste teenuste osutamisest. Oluline on, et ühingu registreerimisest

21.12.2011 kuni taotluse esitamiseni on tasutud töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku

lepingu alusel töö- või teenustasudeks 2000 eurot. Seega ei tegele ühing heategevusega, vaid

ettevõtlusega. PMTK esitas asjatundjate komisjonile põhjendused, miks ühingut ei esitata

nimekirja kandmiseks. Asjatundjate komisjon soovitas küll 27.02.2012 esitada ühing

nimekirja kandmiseks, kuid ei põhjendanud, mis asjaoludel komisjoni liikmed PMTK

arvamusest erinevale järeldusele jõudsid. Kuna PMTK on tuvastanud ilmselgeid vastuolusid

TuMS §-ga 11, ei saa ühingut nimekirja kanda.

4. MTÜ Kinoteater esitas 22.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada PMTK 31.05.2012 otsus nr 12.2-6/69-3 ja kohustada vastustajat esitama MTÜ

Kinoteater tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste

nimekirja kandmiseks.

Kaebuse kohaselt on MTA veebilehel toodud selgitustes nimetatud kunsti ja kultuuri avalikes

huvides tegevusaladeks. Kultuuriühingu sihtrühmaks ei saa olemuslikult olla üksnes

loovisikud või tehniline personal, vaid eelkõige on selleks publik.

3-12-1304

4(13)

Kaebaja ei nõustu väitega, et tema tegevus on suunatud kitsale ringile inimestele põhjusel, et

taotluses mainiti tegevusena loova töö ja eneseväljendusvõimaluste loomist lavakunstikooli

lõpetajatele. Sellest justkui järelduks, et nimekirja ei kantagi ühinguid, millel on palgalisi

töötajaid, kuna niisuguse ühingu töötajad saavad alati teatavat isiklikku kasu. Sellist tingimust

seadus ette ei näe. TuMS § 11 lg 2 p 6 kohaselt ei tohi töötasud ületada samasuguse töö eest

ettevõtluses harilikult makstavat tasu. Taotluses toodud prognoositavas eelarves moodustasid

tööjõukulud koos maksudega vaid viiendiku, esimesel poolaastal pole töötasusid vahendite

puudumisel üldse makstud. Kitsaks ei saa pidada ka võimalike toetusstipendiumide saajate

ringi, kuna sellist infot MTA-le esitatud pole ja saajate ring pole veel väljagi kujunenud,

sõltudes vahendite mahust, ning vaid ühes kultuurivaldkonnas tegutsedes ei saagi toetatavate

isikute hulk olla lõputu.

Seadusest, otsusest ega vastustaja senisest praktikast ei selgu, kuidas defineeritakse MTA

loetletud „kasulikku tegevust”, „ühiskonda tervikuna” ja „ühiskonna kui terviku eesmärke”

ning milliste tunnuste järgi neid avalikes huvides tegutsemise hindamisel mõõdetakse. Samuti

on küsitav, kas mõistete defineerimine on üldse vastustaja pädevuses, sest ühiskonna ja

sihtrühmade vajadusi ritta seadma hakates astub maksuhaldur poliitika kujundaja rolli.

Seadusandja on lähtunud TuMS § 11 puhul kodanikuühiskonna põhimõtetest ja eeldanud, et

tegusad kodanikud teavad ise, mida nemad, kogukond ja ühiskond vajavad ning maksuhalduri

rolliks jääbki hinnata vaid ühingute formaalset vastavust seaduse nõuetele. Nii tavatähenduses

kui põhiseaduse valguses on kultuuri säilimine riigi ja ühiskonna huvides, sellega kaebaja

tegeleb – järelikult on avalikes huvides tegutsemise kriteerium täidetud.

MTA ei täpsusta, mida ta peab või ei pea „heategevuslikeks projektideks ja tegevusteks”.

TuMS § 11 lg 2 p 2 sätestab, et ühing on heategevuslik, s.t pakub sihtrühmale, mille

toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit

mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust. Kaebaja vastab sellele

nõudele, kuna taotluses ja kaebuses esitatu põhjal tegutsetakse üheselt kasumit mittetaotleval

viisil,

makstakse

sihtrühma

kuuluvatele

isikutele

toetust,

tehakse

soodustusi

vähemkindlustatud isikutele ja hoitakse piletihind madalal. Ühe või teise tunnuse osakaalu

kogu tegevusest seadus ette ei näe. Vaidlustatud otsuse põhjendustest pole võimalik tuletada,

milline peaks ühingu tegevus olema, et olla avalikes huvides ja heategevuslik.

Kõue mõisas 11.05.2012 toimunud etendus oli ühekordne tellimustöö, mis polnud kaebaja

enda organiseeritud ning kus põhiteenuseks oli kõrvalises kohas asuva mõisa avamise puhuks

korraldatud 4-5-tunnine õhtusöök hinnaga 45 eurot, millest etendus oli üks 1-tunnine osa.

Seda ega teisi üksikuid näiteid ei saa kuidagi laiendada kaebaja tegevusele tervikuna ja

sügisest 2012 toimunud kümnekonna ürituse hinnad pole kunagi ületanud 7 eurot. Kuid

kaebaja tegevust ei saaks pidada kasumit taotlevaks isegi siis, kui pilet maksaks 15 eurot, sest

reeglina peaks teatrite rahastamispoliitika järgi teenitama omatuluga (sh piletihind, sponsorlus

ja reklaamitulud) tasa 1/3 kõigist kuludest. Sellest järeldub, et kui kõik kulud katta vaid

piletitulust ja tahta ka kasumit teenida, peaks piletihinnad olema 50-100 eurot. Seega on

kaebaja hinnad vastavuses TuMS § 11 lg 2 p 2 nõudega. Mingeid toetusi maksumaksja rahast

pole kaebaja saanud.

Kaebaja põhikirja p-dest 1.2 ja 1.3 on selgelt loetav või tuletatav, et ühingu sihtrühmaks on

elanikkond laiemalt ja noored kultuuritegelased kitsamalt, samuti märgiti taotluses

sihtrühmana noorem publik. Laiemalt on kultuuriorganisatsiooni sihtrühmaks ju kõik

huvilised,

keda

ei

annagi

teistmoodi

kirjeldada,

ning

huvilistele

kättesaadavate

kultuurielamuste pakkumises seisneb mõneti ka nende toetamine. Toetusi pole seni makstud

nii vahendite puuduse kui ka selle tõttu, et maksuvabade stipendiumide maksmise üheks

eelduseks on nimekirja kuulumine. Asjakohane pole põhjendus, et kuna ühingu tuludest 71%

moodustub tasuliste ürituste korraldamisest ja tasuliste teenuste osutamisest, ei tegeleta

3-12-1304

5(13)

heategevuse, vaid ettevõtlusega. TuMS § 11 lg 2 p 2 alusel saab heategevuslikkust hinnata

üksnes kulutatud ressursside, mitte tulude struktuuri järgi ning ressursside juures tuleks

arvesse võtta vabatahtlikku tööd, mida TMIN vorm ei võimalda näidata, kuid mille alusel on

kaebaja seni tegutsenud. Selgelt mõeldamatu on „mõõdetavalt ja koguseliselt“ tõendada,

missugust kasu Eesti rahvas saab kultuurist või ka keskkonnast, spordist või loomakaitsest.

Vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ka piiritletud liikmeskonnaga

seltsidele pole omane mingisugune erilisem toetamine ja vajaduste rahuldamine, vaid ikkagi

ühe kunstivormi viljelemine ja avalik esitamine, kusjuures teenus pole oluliselt

„heategevuslikum“.

Õige ei ole vastustaja väide, et vahemikus 21.12.2011 - 15.01.2012 on kaebaja maksnud töö-

või teenustasudeks 2000 eurot. Taotluse p-s 22 on kaebaja ekslikult märkinud 2000 eurot, mis

on kogu aasta eelarve ja eeldatav töötasumaht, tegelikult töötasusid kellelegi ei makstud.

Aastas kokku 2000 euro töötasudeks maksmine, kusjuures tegu pole juhatuse liikmete ega

palgatöötajatega, ei välista nimekirja kandmist. Kohtumenetluses kaebaja esindajaks oleva

Alari Rammoga sõlmitud tööleping näeb ette tasustamise tehtud töötundide alusel. A.

Rammoga sõlmitud töölepingu alusel pole viidatud perioodil väljamakseid tehtud, seega pole

tekkinud ka maksukohustust ega võlgnevusi deklaratsioonide esitamisel ja maksusummade

tasumisel. Isegi kui kaebaja tegeleks ettevõtlusega, poleks seegi vastuolus seaduse nõuetega,

sest kuni 90% kasumist kasutatakse vastavalt TuMS §-le 11 lg 4 p 3 põhikirjalistel

eesmärkidel. 2011. aasta 7 tööpäeva jooksul (arvates kaebaja registrisse kandmisest

21.12.2011) ei olnudki kaebajal kulusid, seega pole tulemit kasutatud põhikirjale või seaduse

nõuetele mittevastavalt. Jooksva aasta osas saigi kaebaja taotluse esitamise aega (16.01.2012)

arvestades esitada üksnes prognoositavaid tulusid ja kulusid.

Ebapiisav on MTA selgitus, miks ei arvestatud asjatundjate komisjoni soovitusega kaebaja

nimekirja kanda. Ekslik on vastustaja väide, et komisjon ei põhjenda oma arvamusi: arutelu

toimub, ent seda ei protokollita. See ei muuda aga komisjoni seisukohta olematuks või

tähtsusetuks, kuna komisjon ja maksuhaldur tegid oma otsused sama informatsiooni põhjal.

Kuigi TuMS § 11 lg 1 näeb ette komisjoni arvamuse soovituslikkuse, kinnitab komisjoni

kaalukamat rolli vastava seadusemuudatuse seletuskiri: „Komisjon määrab kindlaks, kas

ühing tegutseb avalikes huvides heategevuslikel eesmärkidel. Praktika lubab järeldada, et

ainuüksi maksuhaldurile esitatud avalduse ja muude dokumentide põhjal ei ole seda alati

võimalik kindlaks teha.” Eelnõu esimesel lugemisel 05.04.2006 Riigikogus selgitas

rahandusminister, et komisjon on maksuhaldurile ja valitsusele abistavaks organiks, sinna

hakkavad kuuluma ainult mittetulundusühingute ja nende liitude esindajatest koosnevad

eksperdid, kes annavadki sisulise hinnangu selle kohta, kas konkreetne nimekirja saada

soovija tegutseb avalikes huvides või mitte.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Üksnes kultuurivaldkonnas tegutsemine pole piisav kinnitamaks, et ühing on loodud ja

tegutseb avalikes huvides. Üheks avalikes huvides tegutsemise tunnuseks on, et tegutsemisega

hõlmatakse maksimaalselt laia isikute ringi, kuid kaebajal on ainult kaks liiget, kes tegelevad

ühingu kaudu peamiselt tasuliste etenduste andmisega, mis pole turuhinnast madalama

hinnaga ja moodustab 71% kaebaja tuludest. See pole kooskõlas TuMS § 11 lg 4 p-ga 3, mille

kohaselt tuleb ühingu poolt ettevõtlusega tegelemisel vähemalt 90% kasumist kasutada

põhikirjalistel eesmärkidel. Taotluse p-st 22 nähtuvalt ei kulutanud kaebaja 2011. a

ettevõtlusest saadud kasumist midagi põhikirjalistel eesmärkidel. 2012. aasta osas kajastab

taotlus aga üksnes prognoositavaid tulusid ja kulusid, mille pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et

reaalselt kasutab ühing vähemalt 90% kasumist põhikirjalistel eesmärkidel.

3-12-1304

6(13)

Taotluse järgi on ühingu tegevus suunatud eeskätt kitsa isikute ringi huvide rahuldamisele –

lavakunstikooli lõpetajatele loova töö ja eneseväljenduse võimaluste loomisele. Üldsusele

tasuliste etenduste andmine on nende isikute huvide rahuldamise vahendiks ning puuduvad

tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja tegevuse peamiseks eesmärgiks on teatrikultuuri kui

ühiskonnale olulise valdkonna edendamine. Kuigi kaebaja tegeleb raha eest etenduste

andmisega kõigile huvitatud isikutele ehk enda sõnul tegutseb seega avalikes huvides,

viitavad muud tegurid pigem erahuvides tegutsemisele. TuMS § 11 lg 2 p-s 2 sätestatud

heategevus on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada konkreetseid asjaolusid

arvesse võttes. Ühingu heategevuslike eesmärkide tõendamiseks peab põhikirjast selgelt

tulenema sihtrühm, keda heategevuslikult toetatakse, kaebaja põhikirjast seda ei tulene.

Kaebusest nähtuvalt pole kaebaja ka ise suuteline sihtrühma selgelt määratlema.

TuMS § 11 lg 2 p 2 kohaselt peab ühing nimekirja kandmiseks olema heategevuslik, s.t peab

juba taotluse esitamise ajal tegutsema heategevuslikult. Taotluses toodud varasemate ja

tulevikus planeeritavate tegevuste seas pole aga ühtegi heategevuslikku projekti ega tegevust.

Taotlusest ja põhikirjast ilmneb pigem, et ühing tegeleb ettevõtluse eesmärgil etenduste

andmisega ja püsiva tegevuskoha otsimisega, tegemist on erateatriga. Seni pole ühing

kellelegi toetusi maksnud. Kaebaja väitel teeb ta soodustusi vähemkindlustatud isikutele, kuid

pole esitanud andmeid, kellele soodustusi on tehtud. Tegutsemine kasumit taotlemata ei

muuda ühingu tegevust heategevuslikuks, selline tegutsemisviis on tavapärane kõikidele

mittetulundusühingutele. Heategevuslik tegutsemine tähendab seda, et konkreetne sihtrühm

saab ühingu tegevuse tulemusena mingit reaalselt tuvastatavat kasu. Ühingu tegevust ei

muuda heategevuslikuks üksnes laiemas mõttes ühiskonnaelu edendamisega tegelemine.

Kaebaja etenduste eest võetav tasu pole selline, mida saab pidada heategevuslikuks.

Arvestades, et ühing on andnud vähe etendusi, on piletihinna heategevuslikkuse

määratlemisel oluline võtta arvesse iga etendust, sh ka 11.05.2012 15-eurose piletihinnaga

etendust. Otsuses toodud väide, mille kohaselt vahemikus 21.12.2011-15.01.2012 on kaebaja

maksnud töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasudeks

2000 eurot, tuleneb kaebaja taotluse p-st 21, kus kaebaja on märkinud, et taotluse esitamise

seisuga on 2012. a makstud töö- või teenustasusid kokku 2000 eurot ja 2011. a 0 eurot.

Nimekirja kandmine on õiguspärane üksnes TuMS § 11 nõuete täidetuse korral, mistõttu

asjatundjate komisjoni soovituse järgimine oleks viinud õigusvastase otsuse tegemiseni. Kõik

komisjoni liikmed, sh kaebaja esindaja A. R on allkirjastanud protokolli ning sellega

kinnitanud, et protokoll on õige ja sisaldab koosolekul arutatut. Kui mõni komisjoni liige

leidis, et protokoll polnud täielik, oli tal võimalus jätta protokoll allkirjastamata või esitada

omapoolne eriarvamus protokolli sisu kohta. Seda pole aga tehtud. Vastustaja arvestas otsust

tehes kõiki asjaolusid, sealhulgas asjatundjate komisjoni soovitust. Kuna aga tuvastati

ilmselged vastuolud TuMS §-ga 11, siis polnud võimalik komisjoni soovitust järgida. TuMS §

11 lg 1 annab asjatundjate komisjonile üksnes soovituse andmise õiguse, seadus ei sätesta, et

see soovitus oleks kohustusliku iseloomuga.

Kaebaja ja A. R vahel sõlmitud töölepingust nähtub, et ühingul on alates 01.04.2012 olnud

töötaja, kellele töölepingu p 2.1. ja 2.3. järgi makstakse igakuiselt töötasu 1,8 eurot tunnis 8

tunni eest kuus. Kuna A. Rammo esindab kaebajat selles vaidluses kaebaja töötajana, võib

eeldada, et töösuhe pole seisuga 21.09.2012 veel lõppenud. Vastavalt TuMS-le on tulumaksu

kinnipidaja kohustatud hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks

kandma kinnipeetud tulumaksu üle MTA pangakontole ja esitama maksudeklaratsiooni (§ 40

lg 4 ja lg 5). Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste

ühenduste nimekirja ei kanta ühingut, kes on korduvalt jätnud esitamata aruande või

deklaratsiooni õigusaktides ettenähtud tähtajal või korras või kes on korduvalt hilinenud

maksusumma tasumisega (§ 11 lg 4 p 6). Maksuhalduri andmetel pole kaebaja 21.09.2012

3-12-1304

7(13)

seisuga esitanud perioodi aprill-august 2012 kohta ühtegi vormi TSD ja selle lisa nr 1 ega ole

viie kuu jooksul tasunud töölepingu järgi makstud töötasudelt ka tulumaksu. See kinnitab, et

kaebaja ei vasta nimekirja kantavatele ühingutele seatud tingimustele. Kuna vastustaja sai

kaebaja ja A. R vahel sõlmitud töösuhtest teada alles kohtumenetluses, polnud seda fakti

võimalik arvesse võtta vaidlustatud otsuse tegemisel.

Kaebaja väited võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta pole asjakohased, kuna puudub

võimalus võrrelda nimekirja kantud laulukooride ja tantsuseltside tegevust (põhikirjalist ja

taotluses kajastatud) kaebaja omaga, mistõttu puudub ka võimalus ühinguid võrdseks pidada.

6. Tallinna Halduskohus jättis 16.10.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised.

Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei

vasta MTÜ-le tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste

ühenduste nimekirja kandmiseks TuMS § 11 lg 2 p-des 1 ja 2 kehtestatud nõuetele. Kohus

nõustub otsuses selle seisukoha kinnitamiseks esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid

HKMS § 165 lg 2 alusel korrata.

MTÜS § 1 sätestab, et mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks

või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine (lg 1);

mittetulundusühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks,

kasumit ei või jaotada oma liikmete vahel (lg 2).Vastavalt TuMS § 11 lg 2 p-dele 1 ja 2

kantakse tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste

nimekirja mittetulundusühing, mis tegutseb avalikes huvides ning on heategevuslik, s.t pakub

sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või

muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust.

Etenduste andmisega kultuuri edendamine iseenesest ei tee ühestki ühingust heategevuslikku

ühendust – kultuuri edendamisega tegelevad ka kutselised teatrid, mis pole heategevuslikud

asutused. Ka kutseliste teatrite piletihindadest mõnevõrra madalamate piletihindadega

etenduste korraldamine ei tee kaebajast heategevuslikku ühingut, kasumit taotlemata

tegutsemine ongi MTÜS § 1 lg 1 ja 2 järgi omane kõikidele mittetulundusühingutele.

Heategevuslik on niisugune tegutsemine, kus konkreetne sihtrühm saab ühingu tegevuse

tulemusena mingit reaalselt tuvastatavat kasu. Kaebaja tegevus pole suunatud isikute

hobitegevusele ja selle tutvustamisele laiemale publikule, vaid noortele algajatele näitlejatele,

lavastajatele ja teistele lavakunstikooli lõpetajatele eneseväljendusvõimaluse ehk töö

leidmisele. Ent näitlejatele, lavastajatele ja teistele töötajatele töö võimaldamine on ka

kutseliste teatrite ülesanne. Algajate loomeinimeste poolt antavad etendused pole kunstiliselt

kvaliteedilt kindlasti võrreldavad kutseliste teatrite etendustega, ka puuduvad seal publikut

juba ainuüksi oma nimega ligi meelitavad tippnäitlejad ja -lavastajad. Just nendel põhjustel –

ja mitte väidetava publikule suunatud heategevuse pärast – ongi kaebajate korraldatavate

etenduste piletihinnad kutseliste teatrite omadest mõnevõrra madalamad (v.a Kõue mõisa

etendus), sest potentsiaalne publik lihtsalt poleks nõus kõrgemat piletihinda maksma.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et asjatundjate komisjoni soovitus esitada kaebaja Vabariigi

Valitsusele kõnealusesse nimekirja kandmiseks oli vastustajale täitmiseks kohustuslik, kuna

komisjoni

kaalukamat

rolli

kinnitavad

vastava

seadusemuudatuse

seletuskiri

ja

rahandusministri selgitus eelnõu esimesel lugemisel. Kui seadusandja soov oleks olnud

asjatundjate komisjonile kõnealuses küsimuses otsustusõiguse andmine, siis oleks seaduse

tekstis komisjoni soovituse asemel kirjas komisjoni otsus. Komisjoni 27.02.2012 koosoleku

protokollist nähtuvalt pole komisjon enda soovitust kaebaja osas põhjendanud, mistõttu

3-12-1304

8(13)

polnud vastustajale ega ole ka kohtule teada, mis asjaoludest lähtudes komisjon kaebajat

nimekirja kanda soovitas.

Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja ja A. R vahel sõlmitud töölepingu p-de 2.1 ja 2.3 järgi

peab A. R olema saanud iga kuu 1,8 (tunnitasu) x 8 (töötundide arv kuus) = 14,4 eurot.

Niisugused tingimused on üheselt mõistetavalt kirjas kaebaja enda poolt esitatud töölepingus.

Kohtuotsuse tegemise ajaks oleks kaebaja pidanud olema A. Rammole 6 kuu eest maksnud

kokku 86,4 eurot ning kooskõlas TuMS-ga hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu

10. kuupäevaks kandma kinnipeetud tulumaksu üle MTA pangakontole ja esitama

maksudeklaratsiooni. Kui kaebaja seda teinud pole, on ta rikkunud nii töölepingut kui ka

TuMS.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. MTÜ Kinoteater palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb kae-

buses toodud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist.

Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud TuMS § 11 sätestatud maksuerandi eesmärgi ja kohal-

damisala ulatuse. Antud maksuerand ongi mõeldud mittetulundusühingutena ja sihtasutustena

tegutsejatele ehk kodanikuühiskonna ja kodanikualgatuse toetamiseks, avaliku ja erasektori

poolt pakutava täiendamiseks ja ühiskonnaelu rikastamiseks. Seega vastab suurem osa mitte-

tulundusühingutest juba olemuslikult TuMS § 11 lg 2 p 2 nõuetele, kui nende pakutav on po-

tentsiaalsele sihtrühmale eelkõige rahaliselt kättesaadav ning tegevuse kasumit taotlev ise-

loom pole tuvastatud.

Kaebaja leiab, et kultuurivaldkonnas tegutsejate sihtrühmi täpsemalt piiritleda ning tegevusest

elanikkonnale tõusvat „reaalselt tuvastatavat kasu“ tõendada on raske. Sellise tõendusmaterja-

li kogumine uuringute või küsitluste näol oleks selgelt ebamõistlik nii kuluva ressursi kui ka-

suteguri juures. Kui selline täpne info olnuks seadusandja soov, oleks märgitud see TMIN

taotlusvormis. Kaebaja hinnangul tuleb TuMS § 11 lg 2 järgi leida või tuletada nii avalikes

huvides tegutsemine kui heategevuslikkus suuresti põhikirjalisest eesmärgist.

Vastuolulised on halduskohtu põhjendused, kus ühelt poolt leitakse, et heategevuslikkus eel-

dab konkreetset sihtrühma, aga teiselt poolt, et laiemat publikut. Samuti on kohus jätnud põh-

jendamata, miks justkui oleks heategevuslik vaid suunatus isikute hobitegevuse tutvustamise-

le ning miks kaebaja sellele tingimusele ei vasta.

Kaebajale jääb arusaamatuks kohtu mõttekäik, kus kohus kinnitab korduvalt, et kaebaja ei ole

kutseline või professionaalne teater, olemata samas nimekirja sobiv ka algajana.

Põhjendamatult on üle tähtsustatud asjaolu, justkui kaebaja tegevus on suunatud töökohtade

loomisele, jättes arvestamata, et kultuuriseltsi tegevus on vähemalt teatrikunstis olemuslikult

publikule suunatud. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole töötajaid omav ühing heate-

gevuslik. Kaebaja puhul ei esine ka asjaolusid, mis kinnitaks kuidagi tavapärasest suuremat

erahuvi, näiteks suuri palkasid. Töötasudeks oli taotluses ja selgitustes näidatud aasta peale

eeldatavalt 2000 eurot. TuMS §-s 11 ei näe ükski tingimus ette, et nimekirja ei kanta ühin-

guid, kus makstakse töötasusid.

Ebapiisav on kohtu põhjendus, millega tuvastati, ent jäeti arvestamata asjaolu, et oma hinnata-

semelt vastab ühing TuMS § 11 lg 2 p 2 nõudele. Kohus leidis, et võimaluse avanemisel olek-

sid kaebajal piletihinnad kõrgemad, millega ei vastaks ühing enam nimekirja kandmise nõue-

tele. See väide on meelevaldne.

3-12-1304

9(13)

Kohus on tähelepanuta jätnud asjatundjate komisjoni soovituse ja sellega mittearvestamise

põhjendamata jätmise vastustaja poolt, mida ei õigusta, et komisjoni soovitus ei sisaldanud

protokollitud põhjendust. Kohus on pidanud haldusasjas nr 3-11-2352 vastavat asjaolu oluli-

seks kaalutlusveaks.

Kaebaja volitatud esindajaga sõlmitud töölepingu alusel pole 2012. a oktoobrikuuni välja-

makseid tehtud, seega pole rikutud TuMS § 11 lg 4 p 6. Nimetatud leping on tänaseks kokku-

leppel lõpetatud ja töötaja nimetatud ühingu juhatuse liikmeks selle eest tasu saamata.

8. Maksu- ja Tolliamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud

kaebaja kanda.

Sarnaselt kaebajale on nii kohus kui ka vastustaja mõistnud, et TuMS §-s 11 sätestatud mak-

suerand on nähtud ette mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ning usulistele ühendustele.

Samas ei tähenda see, et antud maksuerand kohaldub kõigile mittetulundusühingutele, siht-

asutustele ja usulistele ühendustele, vaid üksnes neile, kes täidavad TuMS §-s 11 sätestatud

nõudeid.

Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et ainuüksi tegutsemine kasumit taotlemata ei muuda ühin-

gu tegevust heategevuslikuks, kuna selline tegevus ongi omane kõikidele mittetulundusühin-

gutele. Vastasel juhul puuduks TuMS § 11 lg 2 p-l 2 sisu. Samuti on kaheldav, kas pakutava

rahaline kättesaadavus potentsiaalsele sihtrühmale muudab tegevuse automaatselt heatege-

vaks. TuMS § 11 lg 2 p 2 tuleb mõista nii, et pakutav peab olema kättesaadav tasuta või äär-

misel juhul sümboolse tasu eest. Ühtlasi on kohus leidnud, et see, et kaebaja piletihinnad on

madalamad kui kutseliste teatrite piletitehinnad, ei ole põhjustatud väidetavale publikule suu-

natud heategevusest, vaid asjaolust, et potentsiaalne publik ei oleks nõus algajate loomeini-

meste etenduste eest rohkem maksma. Samuti tuleb lisada, et TuMS § 11 lg 2 p 2 nõuetele

vastavus eeldab kaebaja sihtrühma selgelt määratletavust. Kui ei ole võimalik määratleda

konkreetsemat sihtrühma ning nende saadavat kasu, siis jääbki endiselt üles küsimus, kas sel-

list tegevust saab pidada heategevuslikuks TuMS § 11 lg 2 p 2 mõistes.

Vastustaja hinnangul tuleb avalikes huvides ja heategevuslikult tegutsemise tuvastamisel vaa-

data kaugemale põhikirjalisest eesmärgist ning lisaks hinnata ülejäänut põhikirjas sätestatut ja

tegelikke asjaolusid. Käesoleval juhul on vastustaja otsust tehes lisaks põhikirjas sätestatule

võtnud arvesse ka muud kaebaja kohta teadaolevat informatsiooni ning kohus on olnud sellise

käsitlusega nõus, nõustudes haldusaktis toodud põhjendustega.

Kaebaja on valesti mõistnud kohtu põhjendusi ja need kontekstist välja rebinud. Kohtu hin-

nangul eeldab heategevuslikkus sihtrühma selgelt määratlemist, kuid samas tegevus ei tohiks

olla suunatud liiga kitsa ringi huvide rahuldamisele. Ühtlasi tuleb lisada, et liiga kitsa ringi

huvide rahuldamine seab kahtluse alla ka avalikes huvides tegutsemise. Kohus on põhjenda-

nud, miks ei erine tema arvates kaebaja tegevus kutseliste teatrite tegevusest, mistõttu puudub

alus pidada erinevalt kutselistest teatritest kaebaja tegevust heategevuslikuks. Kui kaebaja ja

kutseliste teatrite tegevus oleks erinev, siis võiks seal esineda ka heategevuslikkuse element.

Kui nende tegevused on samasugused, siis jääb küsitavaks, mistõttu just kaebaja tegevust

peaks erinevalt teistest pidama heategevuslikuks.

Kohus on leidnud õigesti, et kaebaja ei tegutse kutselise teatrina. Seda kinnitab asjaolu, et

kaebaja on vähe aega tegutsenud ja etendusi annavad hiljaaegu kooli lõpetanud näitlejad. Sa-

muti on kohus selgitanud, miks tema arvates ei sobi kaebaja nimekirja ning seda hoolimata

sellest, et tema teater alles alustab tegevust.

Arusaamatuks jääb, mille alusel leiab kaebaja, et kohtu arvates ei ole töötajaid omav ühing

heategevuslik. Kohus ei ole sellist väidet esitanud, mistõttu puudub tal ka vastav põhjenda-

miskohustus. Samas on kohus selgitanud, et publikule etenduste andmine iseenesest ei tee

3-12-1304

10(13)

ühestki ühingust heategevuslikku ühendust. Veelgi enam ei tee seda kitsale ringile töökohtade

loomine.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks kohus tuvastanud, et oma hinnatasemelt vas-

tab kaebaja TuMS § 11 lg 2 p 2 nõuetele. Seetõttu on asjakohatu ka etteheide, et kohus seda

asjaolu ei arvestanud. Kohus üksnes põhjendas, et tema arvates on kaebaja poolt kutselistest

teatritest mõnevõrra madalamate piletihindade kehtestamine tingitud asjaolust, et tegemist ei

ole kutseliste teatrite poolt antavate etendustega, kus inimesed oleksid nõus rohkem maksma,

mitte väidetavale publikule suunatud heategevuse pärast.

Vastustaja arvestas otsust tehes kõiki asjaolusid, sealhulgas komisjoni soovitust, kuid komis-

joni soovitust ei olnud võimalik järgida, mida vastustaja vaidlusaluses otsuses ka põhjendas.

Asjakohane ei ole kaebaja viide haldusasjale nr 3-11-2352, kuna seal heideti ette asjaolu, et

MTA ei põhjendanud haldusaktis, miks asjatundjate komisjoni soovitust ei järgitud. Antud

juhul on vastustaja vaidlusaluses otsuses põhjendanud, miks komisjoni soovitust ei järgitud,

mistõttu puudub alus väitmaks, et vaidlusaluse otsuse andmisel oleks tehtud kaalutlusvigu,

mis tingiks haldusakti tühistamise.

9. MTÜ Kinoteater selgitas 24.01.2013, et Vabariigi Valitsus on 27.12.2012 korraldusega

vaatamata maksuhalduri ja Rahandusministeeriumi ettepanekutele leidnud, et VAT Teater,

Fine 5 Tantsuteater, Muusikute Täiendõppe Keskus ja Ühendus R.A.A.A.M kustutamine ni-

mekirjast pole põhjendatud. MTA poolt oli nimekirjast kustutamise alusena toodud TuMS §

11 lg 4 p 4 ja mittevastavus TuMS § 11 lg 2 p-dele 1 ja 2. Vabariigi Valitsus leidis sellega, et

teatri-, tantsu- ja muusikaetenduste andmine, sealhulgas piletitasu küsides ja töötasusid maks-

tes, on avalikes huvides ja heategevuslik ning tegu ei ole kellegi kutsealase tegevuse või ette-

võtluse soodustamisega. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 pressikonverentsil

öeldu.

10. Maksu- ja Tolliamet esitas 25.02.2013 ringkonnakohtule taotluse kontrollida MTÜ Ki-

noteater kaebeõiguse olemasolu. Vastustaja viitab Riigikohtu 10.01.2013 otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-70-12, milles Riigikohus leidis, et maksuhalduri otsustega ei otsustata kaebaja nime-

kirjast kustutamist, vaid tehakse rahandusministrile üksnes vastav ettepanek. Kaebaja õiguste

muutmine ja lõpetamine on võimalik alles Vabariigi Valitsuse korraldusega kaebaja nimekir-

jast kustutamisel. Maksuhalduri otsus (ettepaneku tegemine) on Riigikohtu arvates menetlus-

toiming, millega kaebaja õigusi või kohustusi ei looda, muudeta ega lõpetata. Tegemist ei ole

ka sellise toiminguga, mida iseseisvalt vaidlustada saaks. Riigikohus asus seisukohale, et isi-

kul puudus kaebeõigus maksuhalduri ettepaneku vaidlustamiseks. Viidatud Riigikohtu lahend

käsitles küll olukorda, kus isik nimekirjast kustutati, kuid Tallinna Halduskohus on leidnud, et

kaebeõigus puudub ka isikutel, kelle kohta on maksuhaldur teinud esialgse otsuse neid jätta

nimekirja kandmata. Halduskohus on 20.12.2012 määruses nr 3-12-2602 sarnaselt Riigikohtu-

le selgitanud, et maksuhalduri esialgne otsus isiku nimekirja mittekandmise kohta ei ole hal-

dusakt, mille tühistamist saaks halduskohtumenetluses nõuda.

11. MTÜ Kinoteater esitas 27.02.2013 ringkonnakohtule taotluse Vabariigi Valitsuse

28.06.2012 korralduse nr 282 tühisuse tuvastamiseks. Kaebajal on põhjust eeldada, et ring-

konnakohus tagastab tema kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu. Kujunenud olukorras on

kaebajal raske mõista, kuidas oma õigusi kaitsta, kuna Vabariigi Valitsuse korraldus ei sisalda

kaebaja kohta tehtud nimekirja mittekandmise otsust. Vabariigi Valitsuse korraldus sisaldab

üksnes tegelikke muudatusi nimekirjas ja kustutamisi, aga mitte otsust nende isikute taotluste

kohta, kes jäeti nimekirja kandmata. Samuti puudub korralduses põhjendus või viide sellele

(HMS § 56) ja haldusakt pole kaebajale teatavaks tehtud (HMS § 62 lg 5). Kaebaja leiab, et

korraldus on tühine, kuna sellest ei selgu haldusakti adressaat. Tühisuse tuvastamine võib

aidata kaebajal oma eesmärki saavutada.

3-12-1304

11(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10.01.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-70-12, et maksu-

halduri otsus, millega tehakse ettepanek isiku tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute

nimekirjast kustutamiseks, ei ole eelhaldusakt, millega tehtaks siduvalt kindlaks asja lõplikul

lahendamisel tähtsust omav asjaolu, kuna rahandusminister ega Vabariigi Valitsus ei ole mak-

suhalduri ettepanekuga seotud. Maksuhalduri otsus (ettepaneku tegemine) on menetlustoi-

ming, millega kaebaja õigusi või kohustusi ei looda, muudeta ega lõpetata. Sellise menetlus-

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks puudub isikul, keda nimekirjast kustutada soovitakse,

kaebeõigus, sest tal on võimalik vaidlustada lõplikku haldusakti nimekirjast kustutamise koh-

ta. Käesolevas asjas ei ole kaebust esitatud üksnes maksuhalduri otsuse, millega jäeti rahul-

damata isiku taotlus sellesse nimekirja kandmiseks, tühistamiseks, vaid ka kohustamisnõue

edasise menetlustoimingu – taotluse esitamine rahandusministrile kaebaja nimekirja kandmi-

seks – sooritamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa Riigikohtu eelviidatud lahendist teha

järeldust, et kaebeõigust sellise kohustamisnõude esitamiseks kaebajal ei ole. Maksuhalduri

31.05.2012 otsus on käsitletav menetlustoiminguna, sest see ei ole rahandusministrile ega

Vabariigi Valitsusele siduv. TuMS § 11 lõikest 9 ja Korra § 4 lõikest 7 tulenevalt on maksu-

halduri otsus esialgne. Korra § 4 lg 5 kohaselt esitab Maksu- ja Tolliamet komisjonile nende

ühingute loetelu, kes on esitanud taotluse nimekirja kandmiseks, kuid keda nimekirja kandmi-

seks ei esitata. Ettepaneku korral ühingut nimekirja mitte kanda lisab Maksu- ja Tolliamet

nimekirja kandmata jätmise põhjuse ja märgib õigusliku aluse. Sellise loetelu rahandusminist-

rile ja tema poolt Vabariigi Valitsusele esitamist TuMS ega Kord sõnaselgelt ei sätesta. Nagu

nähtub Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korraldusest nr 282, ei ole maksuhalduri ettepanekut

kaebaja nimekirja kandmiseks Vabariigi Valitsuse korraldusega ka lahendatud. Seetõttu on

kaebaja õiguste kaitseks kohustamisnõude esitamine kohane.

13. Kaebuses halduskohtule ei ole kaebaja esitanud Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korralduse

tühisuse tuvastamise nõuet. Sellist nõuet ei saa kaebaja esitada ka apellatsioonimenetluses.

Apellatsioonimenetluses saab kaebust muuta HKMS § 49 lõikest 2 tulenevalt üksnes juhul,

kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esita-

mine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav ja üksnes mõjuval põhjusel,

eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku koha-

selt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Sellise olukorraga

tegemist ei ole, sest kaebaja õiguste kaitse on juba esitatud nõuete alusel võimalik ning uue

nõude esitamine ei ole otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks, samuti pole selleks mõ-

juvat põhjust. Taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

14. Rahuldada tuleb apellandi taotlus täiendavate tõendite juurdevõtmiseks, sest neist nähtub,

et sarnastel eesmärkidel tegutsevaid mittetulundusühinguid kantakse nimekirja. Need tõendid

tõendavad TuMS § 11 lõike 2 p-des 1 ja 2 kasutatud avaliku huvi ja heategevuse mõistetele

praktikas antavat sisu.

15. Ringkonnakohus ei jaga vastustaja seisukohta, et kaebaja ei tegutse avalikes huvides.

Teatrikunstist osasaamise võimaluste loomine on ringkonnakohtu arvates käsitletav avaliku

huvina, sest see aitab luua ja edasi anda Eesti kultuuri. Küsimus sellest, kas eneseväljenduse

võimaluste loomine ja töö pakkumine algajatele kutselistele näitlejatele on seejuures samuti

avalikes huvides või mitte, pole taotluse lahendamisel määrava tähtsusega. TuMS § 11 lg 2 p

1 ei nõua, et avalikes huvides tegutsemisel ei võiks nimekirja kantava mittetulundusühingu

tegevuse tulemuseks olla mõju ka mõnele üksikisikule ilma, et seda kõrvalist mõju saaks pi-

dada samuti avalikuks huviks. Erateatri huvi ei ole üksnes töö pakkumine isikutele, kes lavas-

tuses osalevad, seda ette valmistavad või ette valmistamist aitavad. Teatrikunsti eesmärk on

3-12-1304

12(13)

pakkuda kultuurilist elamust ka publikule. Arvestades, et tulumaksusoodustusega mittetulun-

dusühingute nimekirjas on ka teisi erateatreid, kelle suhtes maksuhalduri poolt tehtud nime-

kirjast kustutamise ettepaneku on Vabariigi Valitsus jätnud rahuldamata, ning teatrikunsti

publikule pakkumist korraldavad ka riigiasutustena tegutsevad teatrid, tuleb asuda seisukoha-

le, et lavakunsti võimaluste loomine ja publikule pakkumine on avalikes huvides. TuMS § 11

lg 2 p 1 alusel taotluse nimekirja kandmiseks esitamata jätmine oli seetõttu õigusvastane.

16. Heategevuslikkuse kriteeriumit, nagu ka avalikku huvi, ei ole TuMS § 11 lõikes 2 täpse-

malt selgitatud. Olukorras, kus TuMS § 11 lõikes 1 nimetatud asjatundjate komisjon pole sel-

gitanud, miks ta peab kaebaja tegevust heategevuslikuks, on maksuhalduril ja Vabariigi Valit-

susel kaebaja nimekirja kandmisel ulatuslik hindamisruum selle määratlemata õigusmõiste

sisustamisel.

17. Halduskohus asus seisukohale, et etenduste andmisega kultuuri edendamine ei tee ühestki

ühingust heategevuslikku ühendust, sest kultuuri edendamisega tegelevad ka kutselised teat-

rid, mis pole heategevuslikud asutused. Heategevuslik on niisugune tegutsemine, kus konk-

reetne sihtrühm saab ühingu tegevuse tulemusena mingit reaalselt tuvastatavat kasu. Haldus-

kohtu otsuse põhjendustest nähtub, et kohtu arvates ei saa tegevust pidada heategevuslikuks,

kui etenduste piletihind on madalam teiste kutseliste teatrite piletihindadest, ent seda saab

põhjendada näitlejate vähesemate oskuste ja lavastuste madalama kunstilise tasemega. Mak-

suhaldur põhjendas oma esialgset otsust ja taotletud ettepaneku tegemata jätmist sellega, et

lavastuste vaatamiseks on vajalik soetada pilet.

18. Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohti ei jaga. Olukorras, kus lavastuste

piletite hinnad ei kata lavastuste ettevalmistamiseks tehtavaid kulutusi ligi 30 % ulatuses, ei

saa asuda seisukohale, et ühingu tegevusel ei ole heategevuslik iseloom. Heategevuslikkuse

mõiste on laiatähenduslik, hõlmates ringkonnakohtu arvates igasuguse sellise tegevuse, kus

ühing korraldab üritusi, mis on avalikes huvides ja mille korraldamise kulusid ei kanna neist

üritustest osavõtjad täiel määral. Maksuhaldur on otsuses tuvastanud, et piletite hinnad neid

kulutusi ei kata. Ringkonnakohtu eelkirjeldatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et kuigi maksu-

haldur on apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest nähtuvalt ka teiste kutseliste teatrite kus-

tutamist nimekirjast pidanud vajalikuks seetõttu, et teatrid ei maksa toetusi, abirahasid jms,

tegutsetakse ettevõtluse soodustamisega ja osutatakse teatri- ja muusikaalaseid teenuseid ela-

nikkonnale, teenides tulu, puuduvad kulud avalikes huvides ja heategevuslikel eesmärkidel,

on sellised teatrid jäetud nimekirjast kustutamata. Sellest nähtuvalt peab Vabariigi Valitsus

teatrite tegevust olukorras, kus nad teenivad tavapäraselt piletite müügist tulu ega maksa sti-

pendiume vms konkreetsele sihtrühmale, heategevuslikuks. Pole põhjust kaebaja nimekirja

kandmata jätmiseks, kui tema tegevus samadele kriteeriumidele vastab. Konkreetse, piiritleta-

va sihtrühma tuvastamine ei ole ühingu tegevuse heategevuslikkuse tuvastamiseks vajalik,

sest selleks võib olla kes tahes ühingu poolt korraldataval üritusel osaleja.

19. Küsimuse lahendamine, kas kaebaja on teinud töötasu väljamakseid ja jätnult neilt tulu

deklareerimata, pole asja lahendamisel oluline, sest nimetatud asjaolu on maksuhalduril või-

malik tuvastada ka edasise menetluse käigus. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks juhtida

tähelepanu asjaolule, et maksuhaldur pole esitanud kohtule eelmärgitud väidete tõendamiseks

asjakohaseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja on A. R tegelikult töötasu maksnud.

20. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ja kohustada maksuhaldurit kaebaja

taotluse uueks läbivaatamiseks. Kohus ei saa käesoleva asja lahendamisel asuda maksuhalduri

asemel tuvastama, et muud alused kaebaja nimekirja kandmata jätmiseks puuduvad, sest mak-

suhaldur ei ole kaebaja muudele nõuetele vastavust hinnanud. Halduskohtu otsus tuleb osali-

selt tühistada.

3-12-1304

13(13)

21. Kaebaja tasus halduskohtus riigilõivu 15,97 € ja apellatsioonimenetluses 15 €. Muude

menetluskulude kandmise kohta pole menetlusosalised kohtukulude nimekirja ega kuludoku-

mente esitanud. Arvestades kaebuse osalist rahuldamist, tuleb ringkonnakohtu arvates vastus-

tajalt kaebaja kasuks välja mõista pool menetluskuludest, s.o summas 15,48 €.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise