3-12-53/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

22.04.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-53

Haldusasi

T.J. kaebus (KKA otsuse tühistamiseks ning haldusorgani

kohustamiseks sooritada toiming)

Resolutsioon

Tagastada T.J. kaebus

Edasikaebamise kord

Määrusele saab esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättesaamisest arvates.

KAEBUSE ASJAOLUD JA KAEBUS

1) T.J. nimel esitati kohtule kaebus, milles märgiti, et T.J. oli sõlminud 14.08.09

Keskkonnaametiga ( edaspidi KKA) töövõtulepingu, mille alusel ta kohustus

töövõtjana niitma avamaastikke kahel katastriüksusel 5,9 ha suuruses ulatuses.

Lepingu alusel pidi T.J. saama 8881,15 kr, millest tellija peab kinni kõik EV

kehtestatud tööandja ning töövõtja maksud. 08.09.09 kirjutati alla tööde üleandmise –

vastuvõtmise akt. Lepingu alusel pidas KKA kinni kooskõlas sõlmitud lepinguga ja

maksuseadustega töötuskindlustusmakse ning tulumaksu, lisaks tasus sotsiaalmaksu

ning tellija töötukindlustusmakse. Töötukassa tuvastas, et T.J. osas on tasutud

sotsiaalkindlustusmakseid ja selle tõttu juhindudes Tööturuteenuste ja toetuste

seaduse § 7 lg 1 p 3 lõpetas isiku töötuna registris arveloleku alates 14.09.09

tagasiulatuvalt, tagasi nõuti Töötukassalt saadud summad.

2) T.J. kaebuses leitakse, et KKA on alusetult lugenud, et tegemist on töövõtulepinguga

ja selliselt maksuõiguslikult vääralt kvalifitseerinud ja deklareerinud. Kui KKA oleks

kvalifitseerinud

avalik-õigusliku

toetuse

korrektselt

ning

deklareerinud

maksudeklaratsiooni vormil TSD- 1 koodiga 06, siis tekiks avaldajal õigus

Töötukassa otsuse osas menetluse uuendamiseks ja otsuse muutmiseks uue asjaolu

tõttu. Sellest huvist pöörduti KKA poole. Eesti Maksumaksjate Liit (edaspidi EML)

palus esitada KKA-il selgitustaotluse alusel seisukoht seaduse tõlgendamises ja

kohaldamises ja sai vastuse 19.10.10.a. EML esitas uue taotluse selgituste saamiseks

õigussuhte kvalifitseerimise osas 29.11.10.a. ja sai vastuse 31.12.10.a. EML oli

esitanud päringud ja soovitakse saada KKA-lt seisukohta, et oleks võimalik selle üle

vaielda Riigikohtus.

T.J. märgib kaebuses, et 07.11.11.a. esitas ta taotluse KKA-le 14.08.09 sõlmitud

töövõtulepingu ja selle alusel makstud tasude ümberkvalifitseerimiseks avalik-

õiguslikuks toetuseks ja maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 muutmiseks tulu liigi

osas koodiga 06. 08.12.11.a. esitas KKA oma vastuse 3-15/11/33386, milles teatas, et

kaebaja avalduse rahuldamiseks puudub alus.

Kaebaja taotleb kohtult selle vastuse haldusaktina tühistamist ja KKA kohustamist

maksudeklaratsiooni muutma. Kaebaja leiab, et siis saavutab ta eesmärgi, mil tuleks

tasuda tulumaks ja langevad ära muud kohustused. Kuna KKA on tasu vääralt

kvalifitseerinud ja deklareerinud, tuleb teda kohustada maksudeklaratsiooni vormi

TSD lisa 1 muutma tasu deklareerimise osas.

Kaebuses tunnistatakse, et käesolevalt märgitud kinnistute puhul ei ole tegemist

poollooduslike kooslustega, mil LKS § 18 võimaldab maksta loodushoiutoetusi.

Erinevatel aegadel on T.J. saanud ka loodushoiutoetust, kuid seekord mitte ja

vaatamata asjaolule, et kinnistuid ei arvatud poollooduslikeks kooslusteks, on ka

käesoleval juhul tegemist sisuliselt toetusega, st et LKS § 17 tuleb käsitleda laiemalt

ja lugeda, et säte ei kehti vaid poollooduslike koosluste kohta, vaid sätte sisustamisel

tuleks lähtuda LKS §-st 25, so kaitsekorralduskava regulatsioonist ja LKS § 12, so

kaitse-eeskirja sisu ja kehtestamise regulatsioonist, kuna eesmärgiks on kaitstava

loodusobjekti kaitse. Olemuslikult tulnuks sõlmida toetuse maksmise leping ning

maksustada see toetusena (Tulumaksuseaduse § 19 lg 2 või lg 3). Hoolimata lepingu

sõlmimisest töövõtulepingu vormis on olemuselt tegemist avalik-õigusliku toetusega,

see tulnuks maksustada Tulumaksuseaduse § 19 lg 2 alusel kui toetus ja deklareerida

koodiga 06. Seega on vastustajal kohustus muuta maksudeklaratsiooni, mis toob kaasa

ka maksuarvestuse andmete muutuse. Kaebaja esitas ka kohustamisnõude – kohustada

KKA muutma maksudeklaratsiooni.

Peale kaebuse korduvaid käiguta jätmisi on kaebaja formuleerinud järgmised nõuded:

1) tühistada KKA vastuskiri 08.12.2011 ehk haldusakt nr 3-15/11/33386-2

(tühistamiskaebus);

2)

kohustada

haldusorganit

toimingu

sooritamiseks

(kohustamiskaebus) ja 3) tühistamise alternatiivina formuleeris kaebaja esindaja

tuvastamiskaebuse. Kohustamiskaebusega taotletakse KKA kohustamist muutma seda

maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1, milles deklareeriti Keskkonnaameti ja T.J.

vahel 14.08.2009. a sõlmitud töövõtulepingu nr PW 17-7.4/214 alusel makstud tasud

selliselt, et muudetakse nimetatud lepingu alusel makstud tasu tulu liigi koodi osas

(kood 15 muuta koodiks 06) ning sellest tulenevalt deklareeritakse üksnes tulumaksu

kinnipidamise kohustust. Kohustamiskaebuse alusena näeb kaebaja 22.02.2012

kohtule edastatud selgitustes märgitut: maksudeklaratsiooni vormi TSD esitamise

kohustus tuleneb tulumaksuseadusest (§ 40 lg-d 4-5), sotsiaalmaksuseadusest (§ 4 p 4;

§ 9 lg 1 p 4) ja töötuskindlustuse seadusest (§ 4 lg 2 p 2; § 42 lg 1 p 3). Lisaks selgitab

kaebaja, et maksukorralduse seaduse § 85 lg 4 kohaselt: Deklaratsiooni esitaja on

kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult

kinnitama. Samuti näeb maksukorralduse seaduse § 89 lg 1 ette kohustuse

deklaratsioon parandada. Parandamise kohustus tekib ka siis, kui kvalifikatsioon on

väär ning sellega on seotud õiguslik tagajärg. Kuivõrd kohustamisnõue on seotud

tühistamisnõudega (st Keskkonnaametile esitatud avalduses taotleti toimingu

sooritamist, st maksudeklaratsiooni parandamist), siis hakatakse selle 30-päevast

tähtaega arvutama alates 08.12.2011. a ning arvestades, et kaebus esitati 06.01.2012. a,

on see esitatud tähtaegselt. 22.02.2012. a esitas kaebaja tühistamiskaebuse

alternatiivkaebusena tuvastamiskaebuse, juhuks kui kohtumenetluses selgub, et

Keskkonnaameti 08.12.2011. a haldusakt nr 3-15/11/33386-2 ei ole haldusakt, vaid

hoopis toiming. Kuna kaebuse esitamise tähtaeg on 3 a, siis on nõue tähtaegne.

Tuvastamiskaebus võimaldab kohtul tuvastada haldusakti või toimingu õigusvastasus

ning kindlaks teha avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu. See

hõlmab kaebajale makstud tasu kui avalik-õigusliku toetuse tuvastamist (st makstud

tasule uue kvalifikatsiooni andmist), mis võimaldaks kaebajal oma õigusi järgmises

menetluses (haldusmenetlus) kaitsma asuda. Avalik-õiguslik suhte osas, milles

tähtsust omav asjaolu tuleks tuvastada, selgitas kaebaja 22.02.2012 edastatud

selgituste punktis 11, et: „Juhul kui kohtumenetluse tulemusena tuvastatakse, et

Keskkonnaameti ja T.J. vahel 14.08.2009. a sõlmitud töövõtulepingu nr PW 17-

7.4/214 alusel makstud tasu oli olemuselt avalik-õiguslik toetus, mis maksustati valesti

ning deklareeriti maksudeklaratsioonis TSD lisa 1 valesti, siis tekib T.J.`il õigus

vastavalt haldusmenetluse seaduse § 44 menetluse uuendamiseks ja Eesti Töötukassa

asjassepuutuvate haldusaktide muutmiseks (silmas peetakse kaebuse lisa 3 ning

käesoleva täienduse lisasid 2 ja 3).“ Viimane tähistab ühtlasi kaebaja põhjendatud

huvi, sest kui tekib menetluse uuendamise alus, siis tekib eeldatavasti ka õigus

vaidlustada Eesti Töötukassa haldusaktid ning selle tulemusel langeb ära kaebaja

kohustus tagastada Eesti Töötukassale kaebaja poolt saadud tööturuteenuste- ja

toetuste

maksumust

(48

011,30

krooni).

Keskkonnaametil

on

kohustus

maksudeklaratsiooni muuta. Kaebaja viitas eelpool, et maksukorralduse seaduse § 85

lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid

andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Konkreetsetest maksuseadustest

tulenevad samuti kohustused arvutada välja korrektsed maksusummad, need kinni

pidada või tasuda ning esitada tähtaegselt vastav deklaratsioon. Maksukorralduse

seaduse § 89 lg 1 näeb ette kohustuse deklaratsioon parandada. Parandamise kohustus

tekib ka siis, kui kvalifikatsioon on väär ning sellega on seotud õiguslik tagajärg.

Kaebaja leiab, et kui tema õigusi võib riivata olukord, kus maksud on valesti

arvestatud,

kinnipeetud,

tasutud

ja

deklareeritud,

on

tal

õigus

pöörduda

maksukohustuslase poole ning taotleda vastava toimingu sooritamist.

Õigussuhe, mille alusel kaebajale tasu maksti, on avalik-õiguslik suhe, mitte

eraõiguslik suhe (leping). Kaebaja leiab, et kõne all olevat suhet tuleb hinnata selle

sisu järgi ning see on küsimus, mille üle kaebaja sooviks vastustajaga kohtumenetluses

vaielda. Pelgalt see, et looduskaitseseadus nimetab üksnes loodushoiutoetust expressis

verbis toetuseks ja sätestab konkreetselt loodushoiutoetuse saamise/taotlemise

õiguslikud alused ja korra, ei tähenda, et looduskaitseseaduse alusel ei oleks võimalik

maksta teisi toetusi, mis on samuti avalik-õiguslikud oma olemuselt. Kaebaja leiabki,

et ka temale makstud tasu on oma olemuselt loodushoiutoetusega võrreldav toetus,

olemata seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses.“

Toetudes maksukorralduse seaduse §-des 83-84 sätestatule leiab kaebaja, et nimetatud

normides sätestatakse nn majandusliku tõlgendamise põhimõte, mis lühidalt tähendab

sisu eelistamist vormile ehk kui vormiliselt väljendatakse midagi töötasuna, kuid

sisuliselt on tegemist näiteks toetusega, siis ei maksustata seda mitte vormi, vaid sisu

järgi ehk toetusena. Seadus ei ütle, et KKA pidi selle tasu tingimata maksustama tulu-

ja sotsiaalmaksuga ning töötuskindlustusmaksetega, vaid et KKA pidi lähtuma suhte

sisust ning vastavalt sellele maksma maksud ja deklareerima need.

KOHTU SEISUKOHT

3) Kaebajast võib aru saada nii, et EML on soovinud saada KKA-ilt selgitusi ja seejärel

on kaebaja esitanud KKA-ile taotluse parandada maksudeklaratsiooni vorm, kuna

kaebaja leiab, et temaga sõlmitud töövõtulepingu alusel makstud tasud on tegelikult

loodushoiutoetus, vastavast kvalifikatsioonist sõltuvad aga õiguslikud tagajärjed ja

KKA seisukoht selles küsimuses on temale oluline. Kaebuses mööndakse, et kaebajale

makstud tasu on oma olemuselt loodushoiutoetusega võrreldav toetus, olemata

seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses.“ Eesti Maksumaksjate Liit (EML)

oli esitanud päringud ja sooviti saada KKA-lt seisukohta, kuid käesolevalt on kaebaja

täpsustanud, et märgitud kirjavahetus annab ülevaate taustaolukorrast ja erinevatest

seisukohtadest.

4) Asja materjalidest nähtub, et T.J. kinnistuid ei arvatud LKS § 18 alusel poolloodusliku

koosluse säilitamiseks vajaliku töö tegemiseks loodushoiutoetuse saanud maade hulka,

mil Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 19 lg 3 p 3 kohaselt saadud toetust ei

maksustatud. 2006.a. oli T.J. taotlenud loodushoiutoetust, kuid läbi viidud Haanja

looduspargi

kaitse-eeskirja

koostamisel

teostatud

välitööde

tulemusel

ei

kvalifitseerunud tema kinnistu avamaastikud aruniiduna, mistõttu kaebaja taotlust ei

rahuldatud ja lepingut loodushoiutoetuse maksmiseks ei sõlmitud. Kaebaja selles osas

ühtegi kaebust ei esitanud, mistõttu kaebaja kinnistutel vajalike tööde teostamiseks

loodushoiutoetuse vormis maastikuhoolduse töid arvates 2007.a. enam ei tehtud.

5) LKS § 18 ning Keskkonnaministri 01.06.04.a. määrusega nr 62 „Loodushoiutoetuse

taotlemine, taotluse läbivaatamine ja toetuse maksmise kord“ sätestatud norme

kaebaja puhul rakendada ei saadud, kuivõrd toetuse maksmise alused puudusid ja

kaebaja kinnistud ei ole kantud seetõttu ka Keskkonnaregistrisse pool-loodulike

kooslustena, mida möönab ka kaebaja. Kaebusest ja selle materjalidest nähtub, et T.J.

ei ole seotult käesoleva kaebusega esitanud taotlust loodushoiutoetuse saamiseks,

seega ei ole tema suhtes pooleli või siis algatatud haldusmenetlust, mille raames oleks

KKA jätnud midagi tegemata või lahendamata.

6) EML –le esitatud vastustest ja kaebajaga sõlmitud töövõtulepingust 2009.a. saab

järeldada, et antud juhul on sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud toetus

programmi esitaja taotlusel; vastavalt tuli looduskaitseprogrammi projekti nr 35

„Lagealade taastamine ja hooldamine Põlva- Valga-Võru regioonis“ alusel saadud

rahadega teostada selles ettenähtud tööd, sj osa töid toimus ka kaebaja kinnisasjal.

Vaatamata kohtu püüdlustele saada kaebajalt faktilise olustiku kohta enamaid

andmeid, ei ole kaebaja kohtule taustaolukorda avanud, kuid kaebuse lisamaterjalist ja

internetist kättesaadavatel andmetel on kohus tuvastanud, et SA KIK ja Riikliku

Looduskaitsekeskuse (LKK) vahel on sõlmitud 15.09.2008 sihtfinantseerimise leping

nr

08-08-7/998.

Keskkonnaministeeriumi

keskkonnateenistuste,

Riikliku

Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonnaametiks ühendamisega seonduv

Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (RT I 2009,3,15) § 33

lg

kohaselt

Keskkonnaministeeriumi

keskkonnateenistused,

Riiklik

Looduskaitsekeskus ja Kiirguskeskus korraldati ümber ning ühendati alates

2009. aasta 1. veebruarist Keskkonnaametiks. KKA ei ole ise taotlenud nendel

andmetel

loodushoiutoetust

ja

tööde

tegemine

ning

tasumine

toimus

sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud toetusena, kelle hulka T.J. ei kuulunud.

7) KKA on 08.12.11.a. vastanud kaebajale selgitustaotlusena tema ja EML poolt

püstitatud probleemidele, kuid ta ei andnud selliselt välja haldusakti, millega ta oleks

otsustanud kaebajale kas toetuse määramise taotluse üle või siis sihtfinantseerimise

alusel programmi rahastamise taotlust. Sellise haldusakti andmine poleks olnud ka

võimalik, kuna antud juhul KKA õiguseellane oli taotlenud sihtfinantseerimise korras

toetust, KKA on sihtfinantseerimise korras saadud toetuste kasutamise kohta andnud

aru SA Keskkonnainvesteeringute Keskusele konkreetse keskkonnaprogrammi (2008

a looduskaitseprogramm) projekti täitmisest ja töö rahastamisel on tellija ja KIK

vahel teostatud rida toiminguid, et programmi rahadega vajalikud tööd saaksid tehtud.

Kaebuse esitaja nähtuvalt temaga sõlmitud lepingus märgitud andmetest ja kaebuses

märgitud andmetest ei ole taotlenud loodushoiutoetust ja ta ka ei ole isikuks, kes oleks

saanud või taotlenud SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu riigieelarveliste

vahendite eraldamist ning esitanud vastava programmi, mis annab õiguse saada

toetust ja teostada programmi raames rahastatavad tööd.

Seega ei oleks kaebaja pöördumise või siis EML pöördumise alusel võimalik KKA

anda kinnitust, et T.J. oli taotlenud loodushoiutoetust või sõlminud sellise lepingu või

teinud sellist tööd, et KKA saaks muuta kaebaja soovitud viisil tehtud tööde või siis

deklaratsioonis kajastatud tööde kvalifikatsiooni ja ühtlasi muuta deklaratsiooni

andmeid.

8) Kaebajale esitatud vastusest võib aru saada, et kaebaja oli teadlik või vähemalt oli tal

võimalus kontrollida viidet tema töölepingus (p 4 tlk 10 kaebuse lisa nr 1), mil

selgitati, millise projekti raames tellija töö kaebajalt tellib ja kuidas ta selle eest tasub.

Kaebajat ei jäetud selles mõttes informatsioonita ning juba sõlmitud töölepingu ajast

oli kaebajal ka endal võimalus muuta lepingut, kui ta pidas seda ebaõiglaseks võis siis

keelduda lepingust.

Looduskaitseprogrammide koostamisel esitavad isikud KIK vahendite kasutamiseks

taotlused, looduskaitseprogramme rahastatakse riigieelarvest ja lepingutega tagatakse

nende

vahendite

sihtotstarbeline

kasutamine

taotleja

nimetatud

eesmärkide

saavutamiseks.

Projektitaotlus, mis rahastati, oli antud juhul heaks kiidetud ja rahastatud eelmärgitud

viisil ning projekti finantseerimise taotluse lahendamine allub haldusmenetluse

reeglitele, st isik, kes esitab projekti finantseerimise taotluse Sihtasutuse

Keskkonnainvesteeringute Keskusele, selle suhtes HMS § 14 kohaselt käivitub ka

haldusmenetlus.

Projekti rahastamist oli antud juhul taotlenud Looduskaitsekeskus, kes oli esitanud

rahastamise taotluse KIK-ile (RTL 2006, 19, 331; RT I 16.12.10, 25). Kaebaja selleks

isikuks ei ole, kes oleks selliselt haldusõigussuhetest tulenevaks pooleks

projektitaotluses või kelle suhtes oleks tulnud algatada menetlus loodushoiutoetuse

saamiseks.

Lepingu

keskkonnakaitse

valdkonnas

rahastamiseks

esitatud

projektitaotluse saamiseks sõlmisid teised isikud ja lepingu täitmine ning aruande

esitamine KKA poolt tähendab, et ta võttis vastutuse programmist mitte kõrvale

kalduda, vastupidisel juhul tuleb eraldatud raha tagastada, kuid ta ei ole toetuse

jagajaks. Sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel toetuse saajaks ei ole seaduse

kohaselt ka kaebaja, kuna õigus KIK-ist saadavat toetust kasutada edasi töövõtu-või

müügi –vms lepingu alusel tehtud töö eest tasumiseks tähendab, et töö tegemisel ei

muutunud isik toetuse saajaks. Vastavalt ongi kaebaja lepingus seatud, et kaebaja teeb

selle konkreetse projekti raames töövõtulepingu alusel programmi raames vajaliku

töö, mis tähendab, et kaebaja ei ole toetuse saaja ja kuidagi ei ole eeldatav, et kohus

saaks nõuda KKA muude andmete esitamist, kui need, mis vastavad kaebaja esitatud

andmetel tegelikkusele. Konkreetse projekti raames võis KIK ka ise teha lepingus

märgitud töö täitmisel töö teostajale väljamakseid. Kuivõrd ka sellisel juhul on

tegemist KIK väljamaksega toetuse saaja ees, st projekti taotleja ees, kelleks ei ole

kaebaja, siis see tähendab omakorda, et ka eeltoodud võimalus valida vastustajaks nt

KIK, ei tooks kaasa kaebaja suhtes õiguslikke tagajärgi, mida ta loodab.

Seega ei ole kaebaja märkinud kaebuses ja kohtule vastamisel õigesti, et KKA on

teinud avalik-õigusliku toetuse maksmise otsuse. Kuna sellist otsust ei tehtud, siis

kaebajale ei ole määratud avalik-õiguslikku toetust ja kaebaja suhtes KKA ei viinud

läbi haldusmenetlust toetustaotluse lahendamiseks. Nendel andmetel ei saanud KKA

õigussuhte kvalifitseerimisel eksida ning antud projekti raames sama-aegselt kahte

toetuse saajat ei esine.

9) Kaebajale ja EML-le esitatud selgitused ja vastused kaebaja õigusi ei saanud ega saa

mõjutada suhetes teiste kaebaja nimetatud ametitega ja nende tegevusega. Vastuseta

kaebaja või EML ei ole jäänud, seega ei ole kaebaja huviks veel mingi uue vastuse

saamine, kaebaja lõppeks ka ei ole märkinud, et soovib toimingu sooritamist, so uut

vastust ja selgitust. Nagu nähtub, on KKA 31.12.10 a kirjas selgitatud, et kui toetuse

maksmise aluseks on LKS § 18, siis kvalifitseeritakse vastav tasu TuMS § 19 lg 3 p 3

alusel makstavaks tasuks, kuid on olemas ka muud vajalikud tegevused LKS § 4 lg 1 p

1, 2, 4, 5 alusel väljaspool poollooduslike koosluste esinemise alasid, mil vajalikud

tööd ostetakse sisse ja teostatakse töölepingu alusel, kuid maksustatakse TuMS § 13 lg

1.1 alusel palgatuluna. 14.08.09 võetud töökohustuste raames kaebaja ei olnud seotud

toetuse saamisega. Kaebaja ei ole kokkuvõtteks pidanud seda seletust ka valeks, kuna

ta on möönnud, et kaebajale makstud tasu on oma olemuselt loodushoiutoetusega

võrreldav toetus, olemata seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses. Nagu juba

nähtus, ei väida kaebaja, et ta esitas toetuse saamiseks avalduse ja see on ebaõigesti

jäetud rahuldamata, järelikult ei saanud KKA selliselt teha toetuse saamise otsust,

selles mõttes ei saanud ega saa kaebajale esitatud 08.12.11.a. vastus kuidagi rikkuda

kaebaja õigusi toetuse maksmiseks või edasiselt maksumenetluses või vaidluses

Töötukassaga.

10) Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks teadmatuses, et kinnisasja valdajana ta toetust ei

taotlenud ja selle tõttu ei saanud ta seda saada, samuti peaks kaebajale esitatud

vastustest olema teada, et loodushoiueesmärkide saavutamiseks läbiviidavad

menetlused on küll haldusmenetlused, kuid sellest ei muutu iga kinnisasja omanik

haldusõigussuhte pooleks, isegi kui töö tehti ära kaebaja kinnistut hõlmates.

Kaebajale ei olnud takistatud või keelanud tema kinnistul tööde tegemine, ilmselt on

ka kaebaja ise andud vastava nõusoleku tööde tegemiseks tema kinnistu osas, mille

suhtes riik on organiseerinud looduskaitselisel eesmärgil vajaliku tegevuse. Kui

kaebaja oleks seda keelanud, võiks tekkida kaebajal mh ka haldusõiguslik suhe riigiga

või kohaliku omavalitsusega, töid tellinud organiga jms. Kaebuses on kaebaja ise

nimetanud, et käesolevalt ei ole tegemist poolloodusliku kooslusega, kuigi see on eri

aegadel olnud erinev, nt 2005 a oli T.J. saanud ka loodushoiutoetust ning sõlmitud oli

ka vastav leping.

11) Kohtule ei nähtu, et seadusandluses oleks tegemist lüngaga, loodusobjekti kaitset

organiseeritakse erinevalt ja käesolevalt see ka niimoodi nähtub, vastavalt on

reguleeritud menetlused loodushoiutoetuste saamiseks, vastavalt reguleeritakse töö

tegemine. Antud juhul tehti töö küll kaebaja kinnistul, kuid programmi raames võetud

kohustuste katteks ja niimoodi ei saaks arutleda, et antud juhul kuulub töö resultaat

kaebajale ja selle tõttu on tegemist toetusega ja avalik-õigusliku suhtega. Neid

andmeid kaebaja ei ole esitanud ja neid ei saaks ka esineda, kuna kohus on märkinud,

milliseid tegevusi on nimetanud KKA oma vastuses. Projekti realiseerimisel selle

vajalikkust põhjendabki tavaliselt kasu saamine, st sellest saavad kasu avalikkus või

siis regiooni külastajad, sj ka kaebaja, kel tuleks maastiku säilitamiseks muidu teha

vajalikke töid, kuid riik on ette näinud võimalused, kuidas abistada kinnistute

omanikke, kelle kinnistute korrastamiseks ei pruugi rahalisi vahendeid jätkuda. See

aga ei tähenda, et töö resultaat määrab iseseisvalt ära õiguslikud suhted või tagajärjed;

pealegi saab arutleda ka nii, et kaebaja töö resultaat oli saada töötasu, selle ta sai

ettenähtud viisil kätte, programmi eesmärgiks oli saavutada aga kasu, millele viitas

kohus.

Kuna konkreetse projekti raames toetuse saajaks ei ole kaebaja, kes oleks avalik-

õiguslikus suhtes sõlminud sihtfinantseerimise saamisel vastava lepingu, siis kaebaja

ei saa toetuda enda õiguste kaitsel teise isiku sõlmitud avalik-õigusliku toetuse

saamise lepingule ja nõuda selle alusel toetuse saamist või vastava haldusakti andmist.

Toetuse saaja ise ei saa toetust jagada, ta saab tellida projekti raames vajaliku töö

tegemise.

Kuigi kaebaja on kohtule peale ületäpsustamisi selgesõnaliselt märkinud, et ta taotleb

KKA-ilt maksudeklaratsiooni ümbervormistamist, nähtub kohtule, et Keskkonnaamet

on kõikidele esitatud pöördumistele vastanud ja kaebaja ei kurda, et ta jäeti vastusteta,

saadud vastused on lisatud kaebuse juurde. Kirjades on selgitatud loodushoiutoetuse ja

muude vajalike tegevuste (mida tehakse ka tööettevõtulepingu alusel) erinevust

finantseerimisel. Vastused ei ole käsitletavad haldusaktide andmisena või toimingute

tegemisega seotult loodushoiutoetuste või sihtfinantseeringute kasutamisega, need ei

ole loonud kaebajale õigusi ega kohustusi. Kohtule ei jäänud kahtlusi, et kaebuse

esitajale /esindajale poleks selgunud, et deklaratsiooni ei saa muuta, kui antakse

selgitavad vastused, mis sj tuginevad tegelikele andmetele. KKA vastuste või

tõlgenduste alusel ei saaks maksuhaldur muuta tekkinud maksukohustust. Kaebaja on

ka täpsustanud, et kaebaja ei vaja uut vastust.

12) Kuigi kohtu arvates ei ole kaebuse nõudeid õnnestunud korrastada ka peale korduvaid

kaebuse käiguta jätmisi nähtub kohtule, et kaebaja ei saavutaks KKA vastu esitatud nõuete

kaudu ühtegi tema soovitud eesmärki ning esitatud asjaoludel on kaebus ilmselgelt

perspektiivitu ja kaebaja õigusi ei saa rikkuda KKA tegevus kaebajale vastuse andmisel

või isegi keeldumine maksudeklaratsiooni muuta.

KKA ei ole jaganud konkreetse projekti raames toetusi, kaebaja ei ole ka ise esitanud

toetuse avaldust, mida lahendada, siis ei muutuks kaebaja jaoks midagi, kui KKA

veelkord vastaks või avaldaks oma seisukoha seaduse tõlgenduses. Isikule, kes ei ole

pädev jaotama antud konkreetset toetust, ei saa panna ka kohustusi deklaratsiooni

muutmiseks, seda enam, et deklaratsiooni andmed vastavad faktilisele olukorrale ja

andmetele ja kaebajal ei ole esitada andmeid, et KKA eksis sihtfinantseerimise andmetes.

Isegi mööndes, et mingi konkreetse õigusvaidluse tekkimisel on HKMS § 4 kohaselt

halduskohtu pädevuses tuvastada selliseid faktilisi asjaolusid, mis omavad tähtsust

isiku ning avaliku võimu kandjate vahelistes avalik-õiguslikes suhetes nähtub, et

kaebaja ei ole seeläbi, et ta esitas taotlusi seaduse tõlgendamiseks või siis

deklaratsiooni muutmiseks KKA-ile, avalik-õiguslikus suhtes KKA-ga nii, et

lahendataks küsimust loodushoiutoetuse saamiseks ja tasumiseks ning kaebaja ka ise

ei esitanud andmeid, et KKA oleks antud juhul olnud isikuks, kes saaks

loodushoiutoetust või sihtfinantseerimise toetust üldse jagada ning selle läbi määrata

või muuta õigussuhteid. Kohus märkis, et isik, kes esitab projekti finantseerimise

taotluse Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskusele, selle suhtes HMS § 14

kohaselt käivitub haldusmenetlus. Projekti rahastamist oli antud juhul taotlenud aga

Looduskaitsekeskus, kes oli esitanud rahastamise taotluse KIK-ile. Kaebaja selleks

isikuks ei ole, kes oleks selliselt haldusõigussuhetest tulenevaks pooleks.

Kaebajat ei viiks soovitud eesmärgile ka pelgalt deklaratsiooni muutmise nõude

arutamine halduskohtus ning KKA-le ei saaks panna kohustust muuta peale töötasu

väljamaksmist makstud tasu tulu liigi koodi (kaebaja soov muuta kood 15 asemel see

koodiks 06). Nagu kohus juba märkis, on KKA 08.12.11.a. vastanud kaebajale

selgitustaotlusena, mitte aga andnud välja haldusakti, millega ta oleks otsustanud

kaebajale kas toetuse määramise taotlust või sihtfinantseerimise alusel programmi

rahastamist, niisamuti ei ole KKA pädevaks isikuks, kes saaks saadud toetust ümber

jagada või lubada selle kasutamist muudmoodi, kui see on seadusega ette nähtud ja

teha toetuse andmiseks otsust. Lisaks eelnevale on kohus välja selgitanud internetis ja

lisatud lepingutes leiduvatele andmetele tuginedes, et antud juhul KKA õiguseellane

oli taotlenud sihtfinantseerimise korras toetust, KKA on sihtfinantseerimise korras

saadud toetuste kasutamise kohta andnud aru SA Keskkonnainvesteeringute

Keskusele konkreetse keskkonnaprogrammi (2008 a looduskaitseprogramm) projekti

täitmisest ja töö rahastamisel on tellija ja KIK vahel teostatud rida toiminguid, et

programmi rahadega vajalikud tööd saaksid tehtud. Kaebuse esitaja ei taotlenud SA

Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu riigieelarveliste vahendite eraldamist ning

ta ei esitanud vastavat programmi, mis annab õiguse saada toetust ja teostada tööd

ning saavutada teistsugune deklaratsioon. Kaebajale esitatud vastusest võib aru saada,

et kaebaja oli teadlik või vähemalt oli tal võimalus kontrollida viidet tema töölepingus

(p 4 tlk 10 kaebuse lisa nr 1), mil selgitati, millise projekti raames tellija töö kaebajalt

tellib ja kuidas ta selle eest tasub.

Lisaks selgitab kohus, et looduskaitseprogrammide koostamisel esitavad isikud KIK

vahendite kasutamiseks taotlused, looduskaitseprogramme rahastatakse riigieelarvest

ja lepingutega tagatakse nende vahendite sihtotstarbeline kasutamine taotleja

nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Projektitaotlus, mis rahastati, oli antud juhul

heaks kiidetud ja rahastatud eelmärgitud viisil, seega täideti deklaratsioon vastavuses

faktilisele olukorrale. Lepingu keskkonnakaitse valdkonnas rahastamiseks esitatud

projektitaotluse saamiseks sõlmisid teised isikud. Sihtfinantseerimise lepingu

sõlmimisel toetuse saajaks ei ole seaduse kohaselt kaebaja, õigus KIK-ist saadavat

toetust kasutada edasi töövõtu-või müügi –vms lepingu alusel tehtud töö eest

tasumiseks tähendab, et töö tegemisel ei muutunud isik toetuse saajaks. Vastavalt

ongi kaebaja lepingus seatud, et kaebaja teeb selle konkreetse projekti raames

töövõtulepingu alusel programmi raames vajaliku töö, samas oli võimalus, et ka KIK

ise võib teha lepingus märgitud töö täitmisel töö teostajale väljamakse. Vaatamata

eeltoodule on ikkagi tegemist KIK väljamaksega toetuse saaja ees, st projekti taotleja

ees, mis tähendab omakorda, et ka eeltoodud võimalus ei too kaasa õigussuhte

tekkimist KIK ja töö teostaja vahel. Seega ei aitaks kaebuse menetlemisele kaasa ka

vastustaja vahetamine, kui kaebajal oleks soov esitada nõudeid nt KIK vastu. Kaebaja

ei ole ka KIK poole pöördunud, et võiks selle organi tegevuse suhtes leida etteheiteid.

Kaebajal puudub selliselt võimalus olla haldusõigussuhte pooleks ja projekti või selle

etapi teostamiseks on toetuse saaja sõlminud ise lepingu tegeliku töö teostajaga,

kelleks võib olla iga isik, kes soovib töövõtulepingu alusel tööd teha ja saada tasu.

Isegi juhul, kui antud olukorras vastustaja teeks nn deklaratsiooni paranduse, ei pädeks

see ei maksuhalduri juures ega ka Töötukassas.

Kohus juba märkis, et EML-le esitatud selgitused ja vastused kaebaja õigusi ei mõjuta,

kuid nagu nähtub, on KKA 31.12.10 a kirjas juba selgitatud, et kui toetuse maksmise

aluseks on LKS § 18, siis kvalifitseeritakse vastav tasu TuMS § 19 lg 3 p 3 alusel

makstavaks tasuks, kuid on olemas ka muud vajalikud tegevused LKS § 4 lg 1 p 1, 2,

4, 5 alusel väljaspool poollooduslike koosluste esinemise alasid, mil vajalikud tööd

ostetakse sisse ja teostatakse töölepingu alusel, kuid maksustatakse TuMS § 13 lg 1.1

alusel palgatuluna. 14.08.09 võetud töökohustuste raames kaebaja ei olnud seotud

toetuse saamisega, selliselt ei saanud kaebajale esitatud 08.12.11.a. vastus kaebaja

õigusi ka rikkuda ja kohus ei saaks panna vastavat kohustust muuta andmed

tegelikkusele mittevastavaks, kuna seadus seda ei võimaldaks. Kohtule ei nähtu, et

seadusandluses oleks tegemist lüngaga, kuna loodusobjekti kaitset organiseeritakse

erinevalt ja käesolevalt see ka niimoodi realiseerus, vastavalt on reguleeritud

menetlused loodushoiutoetuste saamiseks, vastavalt reguleeritakse ka töö tegemine.

Toetuse saaja ise ei saa toetust jagada, ta saab tellida projekti raames vajaliku töö

tegemise ja antud juhul telliti see kaebajalt.

Kokkuvõttes nähtub, et 08.12.11.a. vastus ei ole selles mõttes haldusakt, mis saaks

rikkuda kaebaja õigusi ja mida saaks tühistada, kuid KKA ei saa rikkuda kaebaja

õigusi ka siis, kui ta keeldus deklaratsiooni muutmast.

Vastavalt on kaebaja lisanud oma kaebusele andmed ja lepingu tlk 10 14.08.09.a.,

mille p 4 märgib, et töö rahastamine toimubki tellija ja KIK vahel KIK nõukogu

26.02.08 otsusega kinnitatud KIK 2008 a looduskaitse programmi projekti nr 35

„Lagealade taastamine ja hooldamine Põlva- Valga-Võru regioonis“ alusel. P 4.2

kohaselt pidi töövõtja T.J. kinnitama lepingu allkirjastamisega, et ta on tutvunud KIK

nõukogu poolt 10.03.09.a. kinnitatud „keskkonnaprojektide finantseerimise korraga „

(http:www.kik.ee) ja talle ei ole selles toodud tingimuste nõuete ja tähtaegade suhtes

pretensioone. Kaebajast võib aru saada, et ta sai töövõtjana töötasu oma

arveldusarvele (lepingu p 5.1); tasu võis välja maksta tellija eest ka KIK (lepingu p

5.3). Kaebajaga sõlmitud tööleping jõustus sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel

(lepingu p 7.1), mis tähendab, et kaebajaga sõlmitav leping ei ole sihtfinantseerimise

leping ning tellija leping kaebajaga töö tegemiseks enne ei jõustunud. Kaebaja täitis

temale pandud lepingulised kohustused ja seda ei ole lõpetatud lepingus märgitud p

7.4.5 või nt 7.4.2 alusel. Kuna tellijapoolse lepingu täitmist korraldas KKA Põlva-

Valga-Võru regioonis, siis sai sellise lepingu sõlmida T.J.iga KKA (p 8.2). Nähtub

üheselt, et kasutusel olid sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud rahalised

vahendid ja 07.11.11.a. avalduse esitamisel ei esitanud kaebaja toetuse saamise

avaldust (tlk 21) ja kaebaja suhtes ei tehtud haldusotsust, millega oleks saanud määrata

kaebajale toetust või lahendada toetuse saamise küsimust, mis võinuks kaebaja õigusi

puudutada. Kaebaja ei ole KKA ees püstitanud küsimust, et vaidlustada seda, miks

tema kinnistu jäeti pool-looduslikest kooslustest välja, mis varem oli toetuskõlbulik ja

nüüd enam ei ole. KKA oma otsusega ei saaks eeltoodud olukorda muuta, kuna

sihtfinantseerimise leping on jõustunud, realiseeritud ja selle muutmine pole KKA

pädevuses.

Kohus küll nõustub, et kui isikul tekib deklaratsiooni parandamise kohustus, siis tuleb

seda teha, kuid maksudeklaratsiooni parandamine ei ole samuti haldusakti andmine,

seega ei tehta seda haldusotsusega, mida kohus saaks tühistada. Kohus järeldab seda

sellest, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-91-08 selgitanud, et maksudeklaratsiooni

parandamine ei ole haldusakt. Maksukohustuse osas saab kaebaja ise esitada oma

seiskohad maksuametile või siis vaidlustada Eesti Töötukassa otsused, kaebajal olid

need võimalused olemas ja ta sai oma samasugused seisukohad maksustamise otsuste

tegemisel esitada, kui ta leiab, et maks määrati valesti või kui saabusid muud

õiguslikud tagajärjed nt Töötukassas. Lisaks märgib kohus, et maksudeklaratsiooni

parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud.

Maksukohustus määratakse kindlaks maksuotsusega. Pealegi nähtub, et MKS § 85 lg

2 nõuab deklaratsioonile dokumentide lisamist, mis tähendab, et maksuhaldur

kontrollib üle deklaratsiooni esitaja esitatud andmed ja kui deklaratsiooni esitaja

esitaks tegelikkusele mittevastavaid andmeid, ei tagaks see kaebajale maksukohustuse

mittetekkimist, kui faktilised andmed kinnitavad, et deklaratsiooni andmed vastavad

tegelikkusele (lg 4). MKS § 89 lg 1 võimaldab pöörduda maksuhalduri poole isikul,

kui ta avastab deklaratsioonis vead. Samamoodi on kaebajal ilma KKA seisukohata

võimalik vaidlustada tulumaksu, sotsiaalmaksu toetuste maksmise ja määramise

otsust, mis teda ei rahulda, või siis vajadusel ka töötuskindlustuse maksete määramist

või sellest keeldumist.

Kuna nähtus, et kaebaja esitatud tühistamisnõue ei puuduta ühtegi haldusakti ja et ka

õiguslikke tagajärgi maksuameti või Eesti Töötukassa ees ei ole saanud põhjustada

KKA tegevus ning 08.12.11.a. koostatud KKA vastuskiri või deklaratsiooni

parandamata jätmine. KKA peab lähtuma deklaratsiooni andmeid kinnitades tegelikest

faktilistest asjaoludest ja valitsenud õigussuhetest. Isegi kui kaebuses soovitakse panna

KKA kohustust deklaratsiooni muutmiseks, siis neil asjaoludel ei saaks seda KKA-ilt

nõuda ja pelgalt muutuse tegemine deklaratsiooni vormil ei tooks kaasa kaebaja

soovitud õiguslikke tagajärgi ning kohtuotsusega antud juhul seda olukorda muuta ei

saaks. KKA ei saaks muuta fakti, et tööde rahastamisel oli taotletud toetust

struktuurifondidest, maksuotsuste tegemisel tuleb lähtuda eeltoodust asjaolust ning

isegi kui oletada, et KKA ise annaks välja mingi muu seletuse, siis asjaoludest, et

toetuse saajaks ei ole kaebaja ning toetust temale määrata keegi ei saanud, saabuvad

ikkagi maksuõiguslikud tagajärjed maksuotsusega nii nagu tegelik faktiline ja õiguslik

olustik seda ette näeb. Seda olukorda ei saaks muuta ka asja kohtuliku arutamisega.

13) Kehtiva HKMS § 120 lg 1 p-de 3 ja 8 kohaselt kontrollib kohus, kas kaebuses on

esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks, ning kohus teeb vajaduse korral

kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Kohus on kaebajale selgitanud, miks kaebuse

andmed ei kinnitanud ega selgitanud kaebaja formuleeritud nõudeid ja kohus palus

korduvalt kaebuse tausta ja faktilisi asjaolusid. Kohtule kättesaadavad andmed ja

ulatuslik seadusandlik taust sihtfinantseerimise korraldusest ja kaebaja esitatud

andmetest kinnitab, et kuigi algselt kaebust puudutav tegevus seondub teabenõude ja

selgitustaotluste saamise küsimustega, ei ole kaebaja eesmärgiks saada uut vastust

vaid kaebaja sooviks on saavutada eesmärk, mida ei ole võimalik KKA vastu vaidluse

algatamisega saavutada.

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Varasemalt reguleeris küsimust HKMS § 11 lg 31 p 5. HKMS § 121 lg 2 p 1 on

kohaldatav olukorras, kus kaebus on ka kaebaja faktiväidete õigsust eeldades

ilmselgelt perspektiivitu.

Riigikohus selgitas 30.10.08.a. lahendis nr 3-3-1-45-08, et kohus võib kaebuse

üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt

rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi.

Kohus leiab, et antud juhul tuleb kaebus tagastada, kuna halduskohus saab tagastada

kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa

ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad

asjaolud on tõendatud. See säte laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt

perspektiivitud. Ilmselgelt perspektiivituks saab kaebuse lugeda ennekõike siis, kui

soovitud eesmärgi saavutamine kaebuse abil ei ole võimalik.

Antud juhul nähtus, et KKA vastus ei ole haldusakt, sest see ei tekita, muuda ega

lõpeta isiku õigusi ega kohustusi (HMS § 51 lg 1) ning vastustajaks märgitud isikust ei

sõltu deklaratsiooni andmete teistsugune esitamine ning kaebuse esitajal kujunesid

vahetud suhted toetuse saajaga. Eelnevalt märgitud asjaoludel ei sõltu maksuhalduri

kohustus oma otsusega teha kindlaks tegelikud asjaolud või siis hoopiski Töötuskassa

otsuse vaidlustamise võimalused käesolevast kaebusest. Kuigi kaebaja esindaja

lõppeks täpsustas, et tal pole soovi saada vastus KKA, lisab kohus, et ainult soov

saada KKA selgitus või tõlgendus seadusele kaebuse esitamist HKMS ette ei näe ja

kaebajal on võimalik oma seisukohad toetuste olemuse kohta esitada põhivaidluses, so

haldusakti või toimingu vaidlustamisel kas maksuhalduri juures või siis Töötukassas,

sõltuvalt, millist maksu või tööturuteenuse seadusega ettenähtud õigust ta soovib

kaitsta. Ka sõltuvalt Riigivastutuse seaduse (RVS) § 6 lg 3 tuleb taotlus toimingu

sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või

tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule. Kui

kaebaja leidis, et Töötukassa tegi vale otsuse ja see rikkus kaebaja õigusi, on kaebajal

võimalik selle isiku vastu esitada toiminguks kohustamise või tagajärgede

kõrvaldamise nõue või muu soovitud nõue, kuna haldusakti tühistamiseks esitatud

kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku

subjektiivseid avalikke õigusi, mida kohus saanuks kontrollida.

KKA ei ole andnud välja haldusakti toetuste määramiseks ja ta neil asjaoludel ei

saanud seda ka teha, mis puudutab sihtfinantseerimise alusel programmide

rahastamist. Kuigi kohtul tuli läbi töötada ulatuslik materjal sihtfinantseeringute kohta,

nähtub, et kaebaja esitatud andmed kinnitavad, et ta pole loodushoiutoetuse saajaks

ega taotlejaks, mistõttu KKA kaebaja subjektiivseid õigusi töö teostamisel ja selle

andmete kandmisel deklaratsiooni sihtfinantseerimise lepingu raames ei saanud

rikkuda.

Eeltoodu alusel jääb kohus seisukohale, et kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust

eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, seega võib kohus kaebuse HKMS §

121 lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada. Kui kohus ei saa lahendada juba

esmast nõuet (tühistamine), siis ei teki loogiliselt võimalust esitada selle pinnalt

kohustamisnõuet. Ka ei ole võimalik antud juhul nn populaarkaebuse vormis KKA

tegevust/vastust vaidlustada, et teiste isikute jaoks selgitada LKS § 18 tähendus.

Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei

saa. Kaebusest ei nähtu, et KKA poolt kaebaja pöördumisele vastamine oleks

kaebajale toonud kaasa õiguslikult siduvaid tagajärgi. Antud juhul on kaebaja

kaebeõigus välistatud, kuivõrd kohtulikult saab isikut kaitsta subjektiivsete õiguste

rikkumise ning olulise puutumuse korral ning kaebus jääks ka selle muutmisel

perspektiivituks arvestades kaebaja poolt nimetatud asjaolusid ja eesmärki.

14) HKMS § 285 lg 1 kohaselt enne käesoleva seadustiku jõustumist tehtud

menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende

väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Kaebuselt on tasutud riigilõivu kahel korral.

Maksekorraldusega nr 17 06.01.12 kuulus tasumisele kaebuselt 15,97 eurot ja

tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p 2 tasutud riigilõiv selles osas tagastamisele ei kuulu.

Kaebuse esitaja poolt maksekorraldusega nr 95 22.02.12 tasutud riigilõiv summas

31,94 eurot kuulub tagastamisele HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel määruse jõustumisel.

Kohus selgitab, et käesoleval juhul on kaebajal õigus tagasi saada kaebuse esitamisel

enamtasutud riigilõivusumma ja kohus tagastab riigilõivu määrusega, kui kaebaja

esitab sellekohase taotluse, näidates selles ära, kellele ja millisele arveldusarvele ta

riigilõivu tagastamist soovib.

Karin Kalmiste

Kohtunik