3-13-287/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

19. aprill 2013, Tallinn

3-13-287

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

R.P. kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 8.

jaanuari

2013

kirjas

nr

9-12/12/4252

VI

väljendatud otsuse tühistamise ning xxxxx elamus

eluruumide nr 71 ja 71a erastamiseks kohustamise

nõuetes.

Kohtuistungil 5. aprillil 2013

Kaebaja: R.P.

Esindaja: v.adv Toomas Pikamäe

Vastustaja: Tallinna linn

Esindajad: Angela Reinlaid ja Allar Kirikmäe

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R.P. kaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse 8.

jaanuari 2013 kirjas nr 9-12/12/4252 VI väljendatud otsus ning kohustada

Tallinna linna erastama R.P.le eluruumide erastamise seaduse § 217 kohaselt

Tallinnas xxxxxxxxx elamus asuvad korterid nr 71 ja 71a. Erastamistoimingud

tuleb läbi viia kahe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, kui

nendega viivitamiseks ei esine haldusorganist sõltumatuid takistusi.

2. Mõista Tallinna linnalt R.P. kasuks välja menetluskulu 10 (kümme eurot).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 20.

mail 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUNE HALDUSTEGEVUS

1. Tallinnas xxxxxxx asuv elamu1 kanti Tallinna Linnavolikogu 20. oktoobri 1994 otsusega

nr 118 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. E. P. ja Tallinna Kesklinna Valitsuse

vahel sõlmiti 6. juunil 1996 mitteeluruumide rendileping selles hoones paiknevate korterite nr

71 ja 71a kasutamiseks (tl 146). Kõnealused rendilepingud lõpetati poolte kokkuleppel alates

1. maist 2004. Kaebaja on väitnud ning vastustaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et reaalselt

kasutasid E. P., tema abikaasa R.P. ning nende tütar eelviidatud ruume eluruumidena juba

alates 1988. ja 1993. aastast ning jätkasid nende kasutamist eluruumidena ka pärast

eelnimetatud rendilepingute sõlmimist (tl 21 ja 23).

2. 21. oktoobril 2002 esitas R.P. Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles

üürilepingute sõlmimist xxxxxxxxx korterite 71 ja 71a kasutamiseks ning milles märkis

viimaks: Palun veelkord Tallinna Linnavalitsust jätta meile õigus elada oma kodus. Võimalusel soovime

seda erastada. (tl 21).

3. Tallinna Linnavolikogu 18. märtsi 2004 otsusega nr 53 (tl 25) otsustati xxxxxxxx asuv elamu

arvata erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Samas otsuses otsustati anda

mitmed selles elamus asuvad ruumid üürile. Teiste hulgas otsustati anda üürile R.P.le koos

abikaasa E. P. ja tütar P. P.ga viieks aastaks 31,5 m2 suurune ühetoaline korter nr 71 ning 32,3 m2

suurune ühetoaline korter nr 71a. Üürilepingud nimetatud eluruumide üürile andmise kohta

sõlmiti 3. mail 2004 (tl. 28 ja 29).

4. 22. juunil 2012 esitas R.P. Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse xxxxxxxx asuva elamu

eluruumide nr 71 ja 71a erastamiseks.

5. R.P. esitas 7. augustil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles oli

formuleeritud ka järgmine kohustamistaotlus: Kohustada Tallinna Kesklinna Valitsust erastama

R.P.le Tallinnas aadressil xxxxxxxxx asuva elamu eluruumid 71 ja 71a hinnaga 7,31 eurot/m2

kohta, sealhulgas sõlmima R.P.ga notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul

arvates kohtulahendi jõustumisest käesolevas haldusasjas. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2012

otsusega haldusasjas 3-12-1647 lahendati R.P. kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse

eelnimetatud eluruumide erastamiseks kohustamise nõudes. Kohtuotsuse resolutsioon on

sõnastatud järgmiselt: Rahuldada kaebus ja kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja poolt

21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastamise sooviavaldus ning tegema selle kohta mõistliku

aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus. Nimetatud kohtuotsus jõustus edasi kaebamata.

6. 8. jaanuaril 2013 saatis Tallinna Kesklinna Valitsus R.P.le kirja nr 9-12/12/4252-

IV (tl 104), milles viidatakse halduskohtu otsusele kohtuasjas nr 3-12-1647 ning milles teatati,

1 Siin ja edaspidi kasutan elamu tähistamiseks selle praegust aadressi xxxxxxxx. Varem kandis elamu aadressi

xxxxxxxx ning on selle aadressiga kajastatud ka erinevates toimikus olevates dokumentides.

et linnaosavalitsus peab põhjendatuks xxxxxxxx korterite nr 71 ja 71 a otsustuskorras

võõrandamist R.P.le vastavalt 11 897,88 ja 12 193,30 euro eest. Kirjas selgitatakse, et korterite

hind jääb selliseks, sõltumata menetluse ja korralduse valikust ning et hindade määramisel on

eluruumide turuväärtusest maha arvestatud 50%, mistõttu on need märgatavalt madalamad

keskmisest turuväärtusest.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

7. R.P. esitas 7. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

esiteks Tallinna Kesklinna Valitsuse 8. jaanuari 2013 kirjas sisalduva otsuse tühistamist ning

Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist erastama R.P.le Tallinnas xxxxxxx

asuva elamu eluruumid 71 ja 71a hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta, sealhulgas sõlmima R.

P.ga notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul arvates kohtulahendi

jõustumisest käesolevas haldusasjas.

8. Kaebaja leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 8. jaanuari 2013 kiri on käsitatav

haldusaktina, kuna sisuliselt keeldutakse selles eluruumide erastamisest kaebaja poolt soovitud

tingimustel.

9. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Kesklinna Valitsusel on kohustus erastada talle

vaidlusalused eluruumid hinnaga 7,31 eurot/m2. Esiteks märgib kaebaja, et on erastamise

avalduse esitanud tähtaegselt. Viidates haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse punktile 33,

toob kaebaja välja, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud avalduse esitamine ning ka

Tallinna Kesklinna Valitsus on oma 8. jaanuari 2013 kirjas nimetanud kaebaja poolt 21.

oktoobril 2002 esitatut eluruumide erastamise avalduseks. Teiseks toob kaebaja välja, et

vaidlusaluste eluruumide erastamisel ei saanud kehtida eluruumide erastamise seaduse (EES)

§ 5 lg 1 punktis 1 sätestatud tähtaeg ega ka EES § 22 lõikes 61 sätestatud tähtaeg sest elamu oli

kuni 18. märtsini 2004 kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Seejuures viitab

kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-38-09 ning märgib, et Tallinna Kesklinna

Valitsus ei ole teda ei kirjalikult ega ka suuliselt teavitanud eluruumi erastamise

võimallikkusest seoses elamu väljaarvamisega erastamisele mittekuuluvate elamute

nimekirjast. Kaebaja rõhutab, et kuna tema koos abikaasaga on vaidlusaluseid ruume

erinevate Tallinna linnaga sõlmitud lepingute alusel kasutanud oma elukohana alates 1988. ja

1993. aastast, olnuks tal õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist ka enne 1.

juunit 2001, kui elamu ei oleks olnud kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja.

10. Eluruumide erastamise õiguse osas viitab kaebaja EES § 2 lõikele 1, § 3 lõigetele 1 ja 9, § 4

lõikele 1, § 6 lg 1 punktile 2 ning §-dele 7 ja 8 ning leiab, et neist ei tulene kohaliku

omavalitsuse üksusele kaalutlusruumi küsimuses, kas erastada tema omandis olev eluruum,

kellele see erastada või millisel viisil ja millise tasu eest seda teha. Tallinna Kesklinna Valitsuse

kohustuse osas eluruumid kaebajale erastada, viitab kaebaja ka Riigikohtu otsustele

kohtuasjades 3-3-1-85-06 (p 10) ja 3-3-1-38-08 (p 15). Kaebaja hinnangul ei selgu Tallinna

Kesklinna Valitsuse 8. jaanuari 2013 kirjast, millisel õiguslikul alusel eluruumide erastamisest

keeldutakse ning eluruumide omandi eest kokku 24 085,78 eurot nõutakse ning arusaamatuks

jääb, milline norm annab Tallinna Kesklinna Valitsusele õiguse võõrandada eluruumid R.P.le

otsustuskorras.

11. Kaebaja leiab, et võrdse kohtlemise põhimõttega ei saa õigustada eluruumide erastamisest

keeldumist, kuna antud juhul puudub haldusorganil erastamise küsimuses igasugune

kaalutlusõigus. Samas viitab kaebaja kaebusele lisatud ostu-müügilepingutele, millest

nähtuvalt on Tallinna linn erastanud 6. juulist 2004 kuni 19. detsembrini 2006 xxxxxxxxx

ja xxxxxxxx elamutes eluruumid 64, 66, 68, 69/70, 73/75, 75b, 76a, 76b, 77a, 78, 79, 81a,

82a, 83b, 87, 90, 102/103 ja 112/113 nende eluruumide üürnikele selliselt, et

erastamishinnaks kujunes keskmiselt 7,31 eurot ühe elamispinnaruutmeetri kohta. Siinkohal

rõhutab kaebaja, et tema oli erastamisavalduse esitanud juba 2002. aastal, seega pole teda alust

kohelda erinevalt eeltoodud isikutest. Kaebaja rõhutab, et see, et talle jäid eluruumid

erastamata samaaegselt teiste seal elamus paiknevate eluruumidega, ei ole olnud tingitud

kaebaja tegevusest. Kaebaja hinnangul tuleb talle eluruumid erastada sama hinnaga, millega

müüdi eluruume samas elamus elavatele teistele üürnikele ehk 7,31 eurot ruutmeetri kohta,

kuna vastasel korral rikutaks kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vastustaja leiab esiteks, et kaebaja poolt 21. oktoobril 2002 esitatud avaldust ei saa

käsitada eluruumi erastamise avaldusena. Siinkohal viitab vastustaja Vabariigi Valitsuse 1. juuli

1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide erastamise korra (edaspidi VVm 1993/198)

punktile 12, milles nõutakse eluruumi erastamiseks vormikohase avalduse esitamist, millist

kaebaja aga kunagi esitanud ei ole. Erastamisavalduse vormi osas viitab vastustaja ka

Riigikohtu otsusel tsiviilasjas nr 3-2-1-13-00 ning Tallinna Halduskohtu otsusele kohtuasjas

3-08-2602. Vastustaja leiab, et kaebaja 21. oktoobri 2002 avaldus oli suunatud eluruumide

üürilepingu sõlmimisele, ent eluruumi erastamise avaldusena seda käsitada ei saa ning vastaval

avaldusele on vastustaja väljastanud teate, milles teatati, et kaebaja avaldus eluruumi

üürilepingu sõlmimise küsimuses vaadatakse läbi Tallinna Kesklinna Linnaosa

eluasemekomisjonis 7. mail 2003. Vastustaja leiab, et haldusorgan ei saa omal algatusel asuda

üksikisiku tahet kujundama, seda tema eest avaldama ja taoliste eelduste täitmisel

erastamismenetlust algatada.

13. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja pidi olema hiljemalt 2004. aasta lõpuks teadlik sellest, et

xxxxxxx elamu on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud.

Siinkohal viitab vastustaja sellele, et kaebaja abikaasa on 15. aprillil 2003 esitatud avalduses

viidanud sellele, et on teadlik Tallinna Linnavolikogu 18. märtsi 2003 otsusest ning seega pidi

kaebaja teadlik olema sellest, et elamu on erastamisele mittekuuluvate hulgast välja arvatud.

Samuti toob vastustaja välja, et Tallinna linn sõlmis 2004. aastal xxxxxxx elamus

viieteistkümne korteri erastamise müügilepingud isikutega, kes elasid kaebajaga samas majas.

Vastustaja leiab, et kaebaja oleks pidanud esitama erastamisavalduse mõistliku aja jooksul

pärast erastamise takistuse äralangemist, st. pärast elamu väljaarvamist erastamisele

mittekuuluvate elamute nimekirjast, ent ta ei teinud sead, pöördudes linnaosavalitsusse

eluruumide erastamise taotlusega alles 22. juunil 2012. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele

tsiviilasjas 3-2-1-13-00 ning leiab, et isik kaotab erastamise õiguse, kui erastamisavaldust ei

esitata tähtaegselt.

14. Viimaks märgib vastustaja, et eluruumide ostueesõigusega erastamise tähtajad on

möödunud ka tulenevalt EES § 22 lõikest 5. Vastustaja viitab sellele, et kaebajaga sõlmiti

üürileping 3. mail 2004, seega oleks tulnud vastav avaldus esitada hiljemalt 3. augustil 2004,

ent kaebaja ei saa tugineda sellele, et väidetav 21. oktoobri 2002 erastamisavaldus on veel

lahendamata.

15. Võrdse kohtlemise osas viitab vastustaja Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-101-06 ja

3-3-1-42-08 ning leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtet kaebaja suhtes rikutud ei ole.

16. Seoses eluruumide otsustuskorras võõrandamisega viitab vastustaja Tallinna

Linnavolikogu 20. märtsi 1997 määrusega nr 8 kinnitatud linnavara võõrandamise korrale

ning selgitab, et Tallinna linn on otsustanud üürilepingutega koormatud eluruumid

otsustuskorras võõrandada nende üürnikele ning on kehtestanud metoodika müügihinna

määramiseks. Vastustaja selgitab, et otsustuskorras eluruumide võõrandamise hinna

määramise metoodika põhineb Domus Kinnisvara Vahendus OÜ analüüsil ning metoodika

väljatöötamisel on lähtutud eesmärgist leida võimalikult efektiivne viis Tallinna linna omandis

olevate üürilepingutega koormatud eluruumide otsustuskorras üürnikele võõrandamiseks

müügihinna määramiseks arvestades neid eluruume koormavate üürilepingute ja üürnike

poolt tehtud parenduste mõju vara väärtusele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et R.P. kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Käesolevas asjas esitatud tõendid

koosmõjus haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud Tallinna Halduskohtu 29. novembri 2012 otsuse

resolutsioonis ja põhjendavas osas tuvastatud asjaoludega lubavad asuda seisukohale, et R.P.l

on õigus saada eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras Tallinnas xxxxxxxx asuvas

elamus paiknevate korterite nr 71 ja 71a omanikuks. Eluruumi erastamise hind tuleb aga

eluruumide erastamise seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustel ja

korras kindlaks määrata vastustajal. Vältimaks vaidlusaluste eluruumide erastamise menetluse

edasist venimist, tuleb vastustajale määrata tähtaeg, mille jooksul tuleb teha eluruumi

erastamiseks vajalikud toimingud.

18. Nõustun kaebaja seisukohaga, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 8. jaanuari 2013 kirja nr

9-12/12/4252-VI näol on tegemist haldusakti tunnustele vastava otsusega, millega on jäetud

rahuldamata R.P. avaldus xxxxxxxx elamus asuvate korterite 71 ja 71a ostueesõigusega

erastamiseks EES alusel. Kõnealuses kirjas viidatakse üheselt Tallinna Halduskohtu 29.

novembri 2012 otsusele kohtuasjas 3-12-1647 ning otsusest on üheselt aru saadav, et

vastustaja käsitab selles esitatud kirja otsusena, mille vastuvõtmiseks teda halduskohtu

eelnimetatud otsusega kohustati. Kuigi kirjas ei sisaldu sõnaselget otsustust selle kohta, et

kaebajale ei erastata eluruume EES alusel, on kirjas väljendatud seisukoht, et kaebajal on

võimalik omandad korterid nö. otsustuskorras võõrandamise teel kirjas näidatud

hindade eest, piisavalt selge viide eluruumide erastamisest keeldumisele. Ka käesolevas

kohtumenetluses ei ole vastustaja iseenesest vastu vaielnud sellele, et kõnealuse kirjaga

otsustati, et EES alusel eluruumide ostueesõigusega erastamist R.P.le ei võimaldata.

Haldusmenetluse seaduse § 43 lõikes 2 on sätestatud, et kui taotletud haldusakt otsustatakse

jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Seega tuleb otsust haldusakti andmisest

keeldumisena käsitada haldusaktina.

19. EES § 3 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks korter koos sellele vastava muu osaga

ehitisest, mis on kohaliku omavalitsusüksuse omandis. EES §-s 217 on sätestatud, et

erastamise objektiks on korteriomandi ese, mille reaalosa on erastamise objektiks vastavalt

käesoleva seaduse §-le 3, kui kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud

käesoleva seaduse § 214 6. lõike punktides 1, 2 või 3 nimetatud isikud. Kinnistusraamatust

nähtuvalt on vaidlusaluse xxxxxxxxx elamu alune maa kantud kinnistusraamatusse ning

kinnistu on jagatud korteriomanditeks. Vaidlusalused korterid nr 71 ja 71a moodustavad

kinnistusregistri numbrite xxxxxxxx ja xxxxxxxx all registreeritud korteriomandite reaalosad.

Kinnistusraamatu andmetel on nende korteriomandite omanikuks Tallinna linn. Eeltoodud

asjaoludel on vaidlusalused korteriomandid eluruumide erastamise objektiks.

20. EES § 4 lõike 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel

kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige

vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis

elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt

kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. EES § 217 lõike 2 kohaselt on EES §-s 4 nimetatud isikud

ka korteriomandi eseme erastamise õigustatud subjektiks. Tallinna linna ja R.P. vahel 3. mail

2004 sõlmitud üürilepingud nr 8/K ja 7/K (tl 28 ja 29) tõendavad, et R.P. oli alates 1. maist

2004 xxxxxxxx korterite 71 ja 71a üürnik. Üürisuhte algamist 1. maist 2004 kinnitavad

üürilepingutesse tehtud märkused Üüriarvestus 01.05.04ndast. Eeltoodust tulenevalt kuulub

R.P. xxxxxxxxx korteriomandite, mille reaalosadeks on korterid nr 71 ja 71a, erastamise

õigustatud subjektide ringi.

21. EES § 5 lg 1 kohaselt on eluruumi üürnikul eluruumi erastamise teel ostmise eesõigus, kui

avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta 1. märtsiks. EES § 22 lõikest 5 aga

tuleneb, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1995. aasta 1.

märtsi, on eluruumi üürnikul eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks

on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist.

EES § 217 lg 5 kohaselt on korteriomandi eseme erastamisel ostueesõigus EES §-s 5

nimetatud isikutel. Leian, et viimatinimetatud normi tuleb EES § 5 lg 1 ja § 22 lg 5 valguses

tõlgendada selliselt, et korteriomandi eseme erastamise ostueesõigus on ka korteriomandi

reaalosaks oleva eluruumi üürnikul, kelle üürileping on sõlmitud pärast 1. märtsi 1995, kui see

isik on esitanud eluruumi erastamise avalduse kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest.

Vastupidine tõlgendus, st. tõlgendus, mille kohaselt EES § 22 lg 5 ei laieneks korteriomandi

reaalosaks olevale eluruumile, ei oleks kooskõlas EES § 2 lõikes 1 sätestatud eluruumide

erastamise eesmärgiga. Olukorras, kus EES § 217 eesmärk on ilmselgelt võimaldada

korteriomandi esemete erastamist sarnastel tingimustel vallasasjana tsiviilkäibes

esinenud

elamutes paiknenud eluruumide erastamisega, poleks mistahes loogilist põhjendust sellele,

miks EES § 22 lõikes 5 sätestatud täiendav erastamisavalduse esitamise tähtaeg ei peaks

laienema korteriomandi eseme erastamisele.

22. Eeltoodust tulenevalt tuleb järgnevalt võtta seisukoht küsimuses, kas R.P. on esitanud

eluruumi erastamise avalduse EES § 5 lõikes 1 või § 22 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul.

Vaidlust pole iseenesest selles, et enne 1. märtsi 1995 kaebaja ega tema pereliikmed korterite

nt 71 ega 71a erastamiseks avaldusi ei esitanud. See, kas kaebaja oli esitanud selle tähtaja

jooksul avalduse mõne muu samas elamus paikneva eluruumi erastamiseks, on käesoleva

vaidluse seisukohast tähtsusetu. Samuti ei esitanud nad selliseid avaldusi kolme kuu jooksul

pärast nendega üürilepingute sõlmimist 3. mail 2004. Vaidlus taandub aga sellele, kas EES § 5

lõikes 1 ja § 22 lõikes 5 nimetatud eluruumi erastamise avaldusena saab käsitada kaebaja

poolt Tallinna Linnavalitsusele 21. oktoobril 2002 esitatud avaldust (tl 21).

23. Poolte vahel on vaidlus haldusasjas nr 3-12-1674 tehtud kohtuotsuse ja selles tuvastatud

asjaolude siduvuse üle. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 177 lg 1 kohaselt on

jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses

esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. HkMS § 61 lõikes 4 on sätestatud, et

varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis

teiste tõenditega. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendavas osas esitatud seisukohad ei ole

pooltele siduvad ning seal tuvastatud asjaolud on võimalik ka samade poolte vahel hiljem

toimuvas vaidluses ümber hinnata. Selles osas muutus halduskohtumenetluse seadustik

põhimõtteliselt 1. septembril 2006. Nimelt sätestati siis HkMS eelmise redaktsiooni § 17

lõikes 1 sama, mis alates 1. jaanuarist 2012 on sätestatud HkMS uue redaktsiooni § 61 lõikes 4.

Enne 1. septembrit 2006 kehtinud HkMS § 17 kohaselt ei vajanud aga asjaolud, mis olid

tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest

võtavad osa samad protsessiosalised. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesoleval juhul pidada

haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolusid

sellisteks, mis vaidluse korral tõendamist ei vaja. Asjaolu, et vastustaja, kelle kahjuks need

asjaolud eelnimetatud kohtuotsuses tuvastati, seda kohtuotsust ei vaidlustanud, ei tähenda, et

need asjaolud samade poolte vahel tekkinud uue vaidluse korral tõendamisele ei kuuluks.

24. Mingisuguste asjaolude poolte jaoks siduvalt kindlaks tegemine kohtuotsuse resolutiivosas

on võimalik põhimõtteliselt kahel viisil. Esiteks kaebaja poolt HkMS § 37 lg 2 p 6 alusel

esitatud tuvastamisnõude lahendamise kaudu. Haldusasjas 3-12-1647 kaebaja eraldi

tuvastamisnõuet avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks

ei esitanud, seega pole see võimalus antud juhul asjassepuutuv. Kohustamiskaebuse

lahendamisel tehtud kohtuotsuse resolutiivosas tuleb aga mingisugune asjaolu poolte jaoks

siduvalt tuvastatuks lugeda, kui kohtuotsusega pandud kohustuse täitmine eeldab selle kui

tuvastatud asjaoluga arvestamist.

25. Haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse resolutiivosas on pandud vastustajale

kohustus vaadata läbi kaebaja poolt 21. oktoobril 2002 esitatud erastamise sooviavaldus ning

teha selle kohta mõistliku aja jooksul põhjendatud otsus. Kuigi kohus on kasutanud mõistet

erastamise sooviavaldus, mida EES ei tunne, tuleb viidatud kohtuotsuse resolutsiooni

mõista

selliselt, et kohus on kohtuotsuse resolutiivosas tuvastanud, et R.P. on 21. oktoobril 2002

esitanud taotluse eluruumide erastamiseks. Leian, et halduskohtu 29. novembri 2012

kohtuotsuse resolutsiooni täitmisel ei võinud vastustaja seega seada kahtluse alla R.P. poolt

xxxxxxxx korterite 71 ja 71a erastamise avalduste esitamist 21. oktoobril 2002. Seega on

otsus keelduda eluruumide erastamisest põhjusel, et kaebaja pole esitanud nõuetekohast

erastamisavaldust, õigusvastane. Soovides eluruume mitte erastada, oleks vastustaja pidanud

halduskohtu eelviidatud otsuse vaidlustama. Seda vastustaja ei teinud.

26. Isegi haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse kõrvale jättes, leian, et ka käesoleva

haldusasja toimikus olevate materjalide pinnalt tuleb tuvastatuks lugeda, et kaebaja on

esitanud erastamisavalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis annab talle õiguse nõuda

eluruumide erastamist vastavalt § 217 lõikele 5.

27. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole tähtust sellele, kas Tallinna linn teatas kaebajale

otsusest, millega arvati xxxxxxxx elamu erastamisele mitte kuuluvate elamute nimekirjast välja.

Erastamise kohustatud subjekti kohustus sellest asjaolust teavitada, millele

on

Riigikohus viidanud kohtuasjas 3-3-1-38-08, puudutab üürnikke, kelle üürilepingud olid

sõlmitud ajal, mil elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Xxxxxxx

elamu arvati kõnealusest nimekirjast välja linnavolikogu 18. märtsi 2004 otsusega nr 53.

Kaebaja sõlmis korterite nr 71 ja 71a kasutamiseks üürilepingud alles 3. mail 2004, seega

pärast seda, kui elamu oli erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud.

Asjaolu, et kaebaja abikaasale oli 1995. aastal teatatud elamu kandmisest erastamisele

mittekuuluvate elamute nimekirja (tl 20), ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, sest

käesolev vaidlus puudutab kortereid nr 71 ja 71a, ent nende korterite üürilepingud EES § 4 ja 5

tähenduses sõlmiti alles 2004. aasta maikuus. Ka 31. jaanuari 1995. aasta teatest (tl 20)

nähtuvalt on see esitatud seoses samas elamus asunud korteri nr 65 kasutamisega, mille kohta

arusaadavalt oli kaebaja emal sõlmitud üürileping ning kus kaebaja ja tema abikaasa (vähemalt

sõlmitud üürilepingu kohaselt) elasid üürnikuga koos elavate täisealiste perekonnaliikmetena.

Lisaks maksab tähele panna, et kõnealuse 31. jaanuari 1995 teate adressaadiks on märgitud E.

P.. Kaebaja 21. oktoobri 2002 avaldusest nähtuvalt oli kaebaja ema nimeks E. P., kes suri

2000. aastal, seega ei ole esitatud 1995. aasta kirja põhjal alust arvata, et see oli adresseeritud

kaebaja abikaasale, vaid pigem kaebaja emale, kes oli korteri nr 65 üürnikuks.

28. Eeltoodust hoolimata on kaebaja esitanud Tallinna Linnavalitsusele 21. oktoobril 2002

avalduse, milles on ühelt poolt küll taotlenud korterite 71 ja 71a üürilepingute sõlmimist, ent

samas on avaldanud sõnaselgelt ka soovi need võimaluse korral erastada. Avalduses on juttu

sellest, et kaebaja tegelikult kasutab koos oma perega elamiseks just kortereid 71 ja 71a. Seega

tuleb avadust Palun veelkord Tallinna Linnavalitsust jätta meile õigus elada oma kodus. Võimalusel

soovime seda erastada käsitada taotlusena just korterite 71 ja 71a erastamiseks. Kõnealuse

taotluse osas ei ole R.P. avaldust lahendatud. Samuti pole selle avalduse suhtes enne Tallinna

Kesklinna Valitsuse 8. jaanuari 2013 kirja tehtud mingisugust muud otsust või nõutud

kaebajalt avalduse täiendamist, parandamist või vorminõuetega vastavusse viimist.

29. Kohtuistungil viitas vastustaja sellele, et avaldus lahendati Tallinna Kesklinna linnaosa

eluasemekomisjonis 7. mail 2003. Selle väitega ei saa nõustuda. Eluasemekomisjoni

7. mai

2003 protokollist nr 7 (tl 23) nähtuvalt arutati komisjonis küll nii üürilepingute sõlmimise

küsimust kui ka võimaliku erastamise küsimust, ent ühtegi otsust selle kohta, kas konkreetsete

eluruumide erastamine on võimalik või mitte, komisjon vastu ei võtnud. Protokollis

kajastatud linnaosavanema Jüri Lumpi seisukoht eluruumide erastamise võimalikkuse kohta ei

ole käsitatav erastamisest keeldumisena, tegemist on komisjoni istungil osalenud isiku

arvamusega, mis on protokollis just sellisena kajastatud. Lisaks sellele tuleb märkida, et

kõnealusel komisjonil ei olnud pädevust eluruumide erastamise avaldusi läbi vaadata ega

lahendada. Küll on aga komisjoni istungil arutatu oluline selles mõttes, et ka komisjoni

istungil on R. P. kinnitanud soovi korterite 71 ja 71a erastamiseks.

30. Asjaolu, et ajal, mil kaebaja kõnealuse avalduse esitas, ei olnud tal seadusest tulenevat

õigust nende eluruumide erastamist nõuda, ei oma antud juhul tähtsust. Tõsi on, et 2002.

aasta oktoobris välistas eluruumide erastamise xxxxxxxx elamus juba ainuüksi asjaolu, et see

elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Teiseks ei ole kaebaja

tõendanud, et ta oleks sel ajal kasutanud neid ruume üürilepingu alusel – üürilepingud sõlmiti

alles 2004. aasta maikuus. Sellises olukorras oleks Tallinna Linnavalitsus saanud 21. oktoobril

2002 esitatud eluruumi erastamise avalduse rahuldamata jätta, kuna erastamiseks puudus

seaduslik alus. Seda aga ei tehtud ning avaldus jäeti sootuks lahendamata. Seega oli ka ajal, mil

xxxxxxxx elamu erastamisele mittekuuluvate elamute hulgast välja arvati ning kaebajatega

üürilepingud sõlmiti, Tallinna linnal kui eluruumide erastamise kohustatud subjektil olemas

kaebaja poolt esitatud ning kohustatud subjekti poolt lahendamata eluruumi erastamise

avaldus. Selles olukorras ei olnud kaebajal tõepoolest vajalik kolme kuu jooksul üürilepingu

sõlmimisest uut avaldust esitada.

31. Mis puudutab seda, et avaldus ei ole vormikohane, siis leian, et seaduse alusel antud

määrusega kehtestatud avalduse vorminõuete eiramine ei anna alust väita, et avaldust ei ole

esitatud. Tõsi VVm 1993/198 punkti 12 kohaselt tulnuks isikul, kes soovib eluruumi osta,

esitada eluruumi erastamise kohustatud subjektile kahes eksemplaris täidetud, selle määruse

lisas 1 ettenähtud vormi kohane avalduse, millest üks eksemplar jääb pärast andmete

kontrollimist eluruumi erastamise õigustatud subjektile. Tegemist ei ole vorminõudega, mille

mittejärgimine avalduse esitaja poolt õigustaks haldusorgani poolt avalduse tähelepanuta

jätmist. Kaebaja leidis kohtuistungil õigesti, et vormipuudustega avalduse saamisel oleks

tulnud nõuda avaldajalt puuduste kõrvaldamist. Kõnealuses 21. oktoobri 2002 avalduses on

soov ruumide erastamiseks väljendatud selgelt ja arusaadavalt. Sellise avalduse saamisel oleks

linnavalitsus pidanud kaebajale selgitama vastava avalduse esitamise korda ja vorminõudeid,

kui ta neid oluliseks pidas, mitte aga jätma avaldust hoopis tähelepanuta. Nõustun haldusasjas

3-12-1647 tehtud kohtuotsuses võetud seisukohaga, et eeltoodud asjaoludel võis R. P. loota, et

tema esitatud avaldust hakatakse menetlema. Vähemalt enne EES § 22 lõikes 6 sätestatud

kolmekuulise tähtaja lõppemist ei esinenud asjaolusid, mis oleks pidanud veenma kaebajat uue

avalduse esitamise või 21. oktoobri 2002 avalduse täiendamise vajalikkuses. Eeltoodud

asjaoludel tuleb lugeda tuvastatuks, et kaebaja esitas 21. oktoobril 2002 avalduse Tallinnas

xxxxxxx korterite nr 71 ja 71a erastamiseks ning kuna kõnealune avaldus on esitatud enne

EES § 22 lõikes 6 sätestatud tähtaja möödumist, on kaebajal subjektiivne õigus nõuda

praeguseks korteriomandi esemeks muutunud eluruumide erastamist.

32. Kaebaja on taotlenud Tallinna linna kohustamist vaidlusaluste eluruumide erastamiseks

hinnaga 7,31 eurot ruutmeetri kohta. Sellist taotlust rahuldada võimalik ei ole. Erastatavate

eluruumide hinna määramine toimub EES §-s 7 ning VVm 1993/198 punktides 13-16

sätestatud korras. Selleks tuleb lähtudes hindaja poolt määratud elamu väärtushinnangu

koefitsiendist koostada eluruumi hindamise akt, millest üks jääb erastamise kohustatud

subjektile, teine väljastatakse eluruumi erastamiseks avalduse esitanud isikule. Selle akti näol

on tegemist eelhaldusaktiga, millega määratakse kindlaks eluruumi erastamise tingimus (hind).

Seda akti on kaebajal võimalik vaidlustada, kui ta sellega ei nõustu, ent kohtu pädevuses ei ole

sellise eelhaldusakti andmine või muude eluruumi erastamise eeltoimingute tegemine

eluruumide erastamise kohustatud subjekti asemel või tema eest.

33. Juhul kui EES ja selle rakendusaktide alusel õiguspäraselt määratud eluruumide

erastamise hind osutub kõrgemaks kui hind, millega kaebaja oleks eluruumide omanikuks

saanud juhul, kui erastamine oleks toimunud varem, võib kaebajal tekkida kahju hüvitamise

nõudeõigus, kui esinevad riigivastutuse seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud alused, sh. kui kahju

tekkimist (sõi suurenemist) ei olnud võimalik vältida näiteks kaebaja poolt oma õiguste

varasema maksmapanemisega kohtumenetluses. Igal juhul ei saa sellist võimalikku kahju

hüvitamise nõuet lahendada käesoleva menetluse raames, samuti ei ole võimalik kohustada

vastustajat erastama eluruume mingisuguse sellise hinnaga, et vältida võimaliku kahju

hüvitamise nõude tekkimist.

34. Selleks, et eluruumi erastamise toimingud ei jääks haldusorgani passiivsusest tingituna

venima, määran ka tähtaja kohtuotsusega vastustajale pandud kohustuse täitmiseks.

Vastustajal tuleb eluruumide erastamiseks vajalikud toimingud teha kahe kuu jooksul

kohtuotsuse jõustumisest, välja arvatud juhul kui pikemat viivitust õigustavad mingisugused

haldusorganist sõltumatud, eeskätt kaebaja tegevusest või tegevusetusest tingitud takistused.

35. HkMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti,

kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Käesoleval kaebaja kohustamisnõue kuulub põhimõtteliselt rahuldamisele, ent

mitte kaebaja poolt soovitud detailsusastmega. Kaebaja eesmärki silmas pidades tuleb kaebus

lugeda rahuldatuks 2/3 ulatuses. Kaebaja on menetluskuluna tasunud 15 euro suuruse

riigilõivu Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 2/3*15=10 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik