3-12-2358/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i Vab a r i i gi ni mel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2358

I.A.i kaebus Tallinna Vangla 24. septembri 2012. a otsuse nr

5-8/38171-1 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks

lahendada uuesti taotlus rahade vabanemisfondi hoiustamise

lõpetamiseks

Kaebaja – I.A.; Vastustaja –

Tallinna Vangla

Kirjalik menetlus

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Tagastada esitatud võõrkeelne dokument – kaebaja

13. veebruaril 2012. a õiguskantslerile adresseeritud

avaldus.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest ehk hiljemalt 20. mail 2013. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.A. esitas 17. septembril 2012. a Tallinna Vanglale taotluse, et vangla lõpetaks tema vanglasisesele

isikuarvele laekuvatest summadest vabanemisfondi kinnipidamiste tegemise.

2. Tallinna Vangla jättis 24. septembri 2012. a vastusega nr 5-8/38171-1 I.A.i taotluse rahuldamata.

3. 28. septembril 2012. a esitas I.A. Tallinna Vangla 24. septembri 2012. a vastuse nr 5-8/38171-1

peale vaide.

4. Tallinna Vangla jättis 8. oktoobri 2012. a vaideotsusega nr 5-15/39905-1 vaide rahuldamata.

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamise vorm

Resolutsioon

5. 8. novembril 2012. a esitas I.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 24. sep

tembri 2012. a otsuse nr 5-8/38171-1 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lahendada

uuesti taotlus rahade vabanemisfondi hoiustamise lõpetamiseks.

6. I.A. leiab, et Tallinna Vangla 24. septembri 2012. a otsus nr 5-8/38171-1 rikub tema sub

jektiivseid õigusi alljärgnevatel põhjustel:

1. Põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 32 tulenevalt peab riik kehtestama õigusliku regulatsiooni, mis

võimaldab omandi kui õigusliku kategooria olemasolu. PS § 32 kaitseb olemasolevat vara (sh

nõudeid), mitte lootust või võimalust vara saada. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et

omand võib olla olemasolev omand või vara, sh nõuded, mille suhtes isikul on vähemalt õigus-

pärane ootus, et need realiseeruvad (EIK otsus Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik,

10.07.2002).

2. Kitsendused omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele tuleb üldjuhul sätestada seadu-

sega. Põhiseaduses sätestatud seaduse reservatsioon on toodud vangistusseaduse (edaspidi

VangS) §-s 44 „Isikuarve“, mille lõige 2 sätestab, et kinnipeetava isikuarvel olevatest summa-

dest

jäetakse

protsenti

rahaliste

nõuete

täitmiseks,

protsenti

hoiustatakse

vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks

vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või

neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena.

Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni. Seadusandlus kuulub riigivõimu

tuumikülesannete hulka, mida riik tulenevalt PS § 3 lg 1 koosmõjus PS § 59 ja PS 65 1 ei tohi

ära delegeerida, kuid VangS § 44 lg-s 3 märgitud kuupalga alammäära kehtestab Vabariigi

Valitsus, mis on vastuolus PS §-ga 13. Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet ning õiguspärase

ootuse printsiipi on rikutud, kui palga alammäär tõuseb.

3. Õiguskantsler on oma 15. märtsi 2012. a vastuses nr 14-3/120379/1201283 leidnud, et

vabanemistoetuse kogumise puhul on eesmärgiks soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist ja

toetada kinnipeetava võimalikult „valutut" sulandumist ühiskonda peale karistusaja lõppemist.

Vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 964 SE seletuskirja kohaselt on vanglast vaba-

neva isiku jaoks vaieldamatult vajalik ühiskonna toetus n.ö tavaellu astumisel, s.h piisavate ma-

teriaalsete vahendite olemasolu. Vabanemisel kinnipeetavale makstava toetuse eesmärgiks ei

ole tagada kinnipeetavale rahaliste vahendite olemasolu pikemaks ajaks kui üks kuu, mille

vältel peaks vabanenud isikul olema võimalik leida nii elu- kui ka töökoht. Samuti on eelnõus

märgitud, et VangS § 75 lg 4 ja § 75 lg 42 alusel on kehtestatud minimaalne vabanemistoetuse

määr juhuks, kui kinnipeetaval pole vangistuse ajal kogunenud isikuarvele piisavat summat.

VangS § 75 lg 42 alusel antud justiitsministri määruse „Kinnipeetava vanglast vabastamise

kord“ 4. peatükk reguleerib kinnipeetava vabastamist ja vabanemistoetuse määrasid, mis jäävad

vahemikku

12,79

kuni

31,96

eurot

sõltuvalt

kinnipeetava

tegelikust

elukohast.

Karistusseadus-tiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse 382

SE III seletuskirjast nähtub, et VangS § 75 lg 42 alusel kehtestatud minimaalne toetuse määr on

mõeldud eelkõige selleks, et tagada vabaneval isikul vahendid sõitmaks ühistranspordiga oma

elukohta. Seega juhul, kui kinnipeetava isikuarvele pole vabanemistoetusena hoiustatud

suuremat summat, kui on toetuse määradega kehtestatud, makstakse vabastatavale isikule toetust

vaid selleks, et ta jõuaks ühistranspordiga oma elukohta. Seletuskirjades toodud seisukohad on

vastuolulised. Kui kinnipeetavale, kellel ei ole hoiustatud vabanemistoetust, makstakse

vabanemise puhul ainult 12,79 eurot, mille eest ta saab sõita oma elukohta, siis pole selge, kuidas

selline summa aitab kaasa kinnipeetava resotsialiseerimisele. Samuti pole selge, kuidas selline

summa tagab vabastatule rahaliste vahendite olemasolu mitte pikemaks ajaks kui üks kuu, mille

vältel peaks tal olema võimalik leida nii elu- kui ka töökoht. Eelnevast nähtub, et selline abinõu

ei ole sobiv. Pealegi on sobivuse hindamise kriteeriumiks isiku kaitsmine avaliku võimu tarbetu

sekkumise eest, mitte aga kaitsta avalikku võimu isikute eest.

4. VangS § 44 lg-tega 2 ja 3 on seadusandja loonud võrdsed tingimused ja piirangud kõikidele

kinnipeetavatele, arvestamata, et kõikide kinnipeetavate suhtes ei ole võimalik saavutada seadu-

ses ettenähtud eesmärke ehk vabanemistoetuse hoiustamise näol suunata kinnipeetavaid

õigus-kuulekale käitumisele. Paljudele kinnipeetavatele ei ole vangistuse jooksul töökoht

garanteeritud ning kõigile ei laeku vanglasisesele isikuarvele lähedastelt raha. Seadusandja on

loonud sellise korraga olukorra, kus tehakse vahet kinnipeetavate sotsiaalsetel seisunditel.

5. Põhjendamatu on vabanemistoetuse hoiustamine Vabariigi Valitsuse määratud summa ulatuses

(kolm miinimumpalka). See abinõu ei ole mõõdukas. Kinnipeetavate puhul, kellele raha ei laeku,

ei ole võimalik saavutada resotsialiseerimise eesmärki. On ebaõige, et kaebajal piiratakse enda

rahaliste vahendite kasutamist, kogutakse raha vabanemisfondi, kui seadusandja on loonud

kinnipeetavate vahel ebavõrdse olukorra. Kaebajal ühelt poolt piiratakse teenitud raha ka-

sutamist ja teisalt koheldakse paremini, kui neid kinnipeetavaid, kellel raha ei ole. Nendele,

kellel raha ei ole, ei avalda VangS § 44 lõiked 2-4 absoluutselt mingit mõju. Kuna kaebaja peab

olema vanglas 10,5 aastat, ei vaja ta vabanemisfondi. Kaebajal on vabanemisfondi hoiustatud üle

190 euro, millest piisab, et sõita olemasolevasse elukohta ja saada hakkama. Pole selge, kuidas

Vabariigi Valitsuse seatud kolmekordse miinimumpalga ulatuses raha hoiustamine suunaks

kaebajat veelgi paremini õiguskuulekale käitumisele.

6. VangS § 44 on vastuolus VangS § 41 lõigetega 2. Seadusega on seatud liiga ranged raamid

omandi kasutamiseks ja seda isegi kinnipidamise ajaks. Kinnipeetava teenitud töötasu kasuta-

mise piiramine ka vangistuse ajaks on oma olemuselt intensiivne riive, mis ei peaks paratama-

tult kaasnema vangistusega, mõnedes Euroopa riikides sellist ebamõistlikku piirangut seatud ei

ole.

7. Kaebaja palub küsida Euroopa Kohtult eelotsust vangistusseaduse kooskõla kohta Euroopa Liidu

õigusega.

7. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised vastuväited:

1. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et VangS § 75 lg 4 alusel makstav toetus ei aita summa

väiksuse tõttu kaasa kinnipeetava resotsialiseerimisele. Vastustaja nõustub õiguskantsleri sei-

sukohas nr 6-1/100183/1000674 märgituga, et VangS § 44 lg 3 sätestatud vabanemistoetuse

maksimummäära ja VangS § 75 lg 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse vahel ei ole vahetut

seost ning kehtivast õigusest ei tulene, et ühekordne toetus peaks olema sama suur, kui seda on

maksimaalne vabanemistoetuse määr. VangS § 75 lg 4 alusel makstava toetuse eesmärk on

eelkõige võimaldada kinnipeetaval sõita oma elukohta. Kinnipeetava taasühiskonnastamine ei

ole ainult riigi teha ja ka kinnipeetaval endal on selles oluline panus. Seepärast on põhjendatud,

et vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb ennekõike kinnipeetav

ise, kelle osas tuleb eeldada, et isik soovib teha oma eksimustest õigeid järeldusi ja jätkata elu

õigusrikkumisi toime panemata.

2. Õige ei ole kaebaja väide, et vabanemistoetuse hoiustamine on loonud olukorra, kus tehakse

vahet kinnipeetavate sotsiaalsel seisundil, sest ei saa olla kindel, et kinnipeetavaid rakenda-

takse vanglas tööle. VangS § 38 lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral

kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi.

Vastustaja rakendab kinnipeetavaid tööle vastavalt vangla võimalustele. Vabanemistoetuse

summa kujunemine ei ole vältimatus seoses kinnipeetava vanglas töötamisega, sest kinnipee-

tava vanglasisesele isikuarvele võivad sissemakseid teha ka kinnipeetava lähedased.

3. Vastustaja ei nõustu, et vabanemistoetuse hoiustamine Vabariigi Valitsuse määratud summa

ulatuses oleks põhjendamata. Kinnipeetava omandiõiguse piiramine vabanemistoetuse hoius-

tamisega on oma iseloomult suhteliselt väikese ulatusega ning väheintensiivne. Kinnipeetava

õigust oma rahalisi vahendeid vabalt vallata, kasutada ning käsutada piiratakse vaid vangistuse

ajaks. Õiguskantsler on seisukohas nr 6-1/100183/1000674 märkinud lisaks eelpool mainitule,

et vabanemistoetuse hoiustamine on mõõdukas abinõu. Vabanemistoetusega püütakse tagada

kinnipeetavatele vabanemisel rahaliste vahendite olemasolu, võimaldamaks vabane-

nud isikul leida elu- ja töökoht ning korraldada oma elu selliselt, mis ei tooks endaga kaasa järgmist

õiguserikkumist. 4. Vastustaja vaidlustatud otsus on õiguspärane, kuna kehtiv seadus ei näe ette

erandeid kinnipeetava vanglasisesele kontole laekunud raha hoiustamise valikute kohta. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajale igakuiselt saadetud raha VangS § 44 lg-s 2 nimetatud alustel jaotamisel kaebaja

õigusi rikkunud, kuna Tallinna Vangla teostab kinnipidamisi kaebuse esitajale laekuvatelt summadelt

seaduse alusel. Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vabastusfondi kogunevat raha ei

võeta temalt ära, vaid makstakse välja vabanemisel. Vangistus-seaduse kommenteeritud väljaande §-i

44 kommentaaride kohaselt ei ole VangS § 44 lg 2 sätestatud isikuarvel oleva raha kasutamise kord

absoluutne ning kinnipeetav võib seda soovi korral muuta. Kinnipeetav saab VangS § 44 lg 2

sätestatud korda muuta selliselt, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks

jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või

kanda tema arvelduskontole pangas (VangS § 44 lg 4). Muid erandeid vangistusseadus ette ei näe.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

9. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja otsuse mitte selle seadustele mittevastavuse tõttu, vaid selle

tõttu, et vastustaja on teinud vaidlusaluse otsuse põhiseadusevastasele õigusnormile tuginedes. Kae-

baja taotleb VangS 44 lõigete 2 ja 3 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist põhjusel,

et vabanemisfondi kinnipidamiste tegemine rikub tema põhiseadusest tulenevat omandiõigust, s.o

õigust vabalt vallata, kasutada ja käsutada oma omandit. Samuti on kaebaja seisukohal, et

vabanemisfondi kinnipidamiste tegemist võimaldav VangS § 44 lg-test 2 ja 3 tulenev omandiõiguse

piirang ei ole sobiv abinõu saavutamaks piirangu eesmärki – soodustada kinnipeetava

resotsialiseerumist peale karistusaja lõppemist.

10. Kohus leiab, et vastustaja on kaebaja 17. septembri 2012. a taotluse lahendamisel kohaldanud

õigesti VangS § 44 lg 2 ja 3 sätteid ja nende alusel teinud otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta.

VangS § 44 lg 2 järgi jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50 protsenti rahaliste

nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kin-

nipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava

vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need

summad vabanemistoetusena. Sama paragrahvi lõike 3 järgi hoiustatakse vabanemistoetust kuni

kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. Seega ei saanud

vastustaja nimetatud sätetest tulenevalt teha kaebaja taotlust rahuldavat otsust ja lõpetada kaebaja

vanglasisesele isikuarvele laekuvatest summadest seadusega sätestatud ulatuses hoiustamise

vabanemistoetusena.

11. VangS § 44 lg 2 sätestatud vabanemistoetuse kogumise põhiseaduspärasust on varasemalt kordu-

valt analüüsinud õiguskantsler (nt seisukoht nr 6-1/100183/1000674, kättesaadav arvutivõrgus:

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_puudu

mine_mahaarvamised_kinnipeetava_isikuarvele_laekunud_rahast.pdf) ning jõudnud järeldusele, et

VangS § 44 lg 2 sätestatud vabanemistoetuseks summade kinnipidamine on põhiseadusega kooskõlas.

Oma 3. veebruari 2010. a seisukohas nr 6-1/100183/1000674 märgib õiguskantsler järgmist. Põ-

hiõiguste piiramine on lubatav, kui see on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Põhiõiguste pii-

ramise formaalne põhiseaduspärasus eeldab esiteks põhiseaduses sätestatud pädevuse, vormi- ja

menetlusnõuete järgimist, teiseks PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse tagamist ning kolmandaks

PS § 3 lõike 1 lausest 1 tulenevast parlamendireservatsioonist kinnipidamist. Antud juhul on piirang

kinnipeetava omandiõigusele seatud Riigikogu poolt menetluskorda järgides seadusega ja seetõttu

vastab ülalnimetatud formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele. Riive materiaalse õiguspärasuse

eeldused on riive legitiimne eesmärk ning PS § 11 lausest 2 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte

järgimine.

Vabanemistoetuse

kogumise

puhul

on

eesmärgiks

soodustada

kinnipeetava

resotsialiseerimist ja toetada kinnipeetava võimalikult „valutut” sulandumist ühiskonda peale

karistusaja lõppemist. Vabanemistoetuse kogumine aitab kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele

(eelkõige kinnipeetava suunamisele õiguskuulekale teele). PS § 32 lg 2 lause 2 ei sätesta loetelu

eesmärkidest, mille saavutamiseks võib omandiõigust riivata. Seetõttu võib omandiõiguse kitsendusi

kehtestada igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keelatud. Põhiseadus ei keela omandiõiguse

riivet kinnipeetava resotsialiseerimise soodustamise nimel ja seega on VangS § 44 lõikes 2 sätestatud

vabanemis-toetuse hoiustamise eesmärk legitiimne. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peavad

õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kuna vabanemistoetuse

kogumine aitab kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele isiku resotsialiseerimise teel (on seega

sobiv abinõu), abistab efektiivselt elu alustamist väljaspool vanglat (on seega vajalik abinõu) ning on

suhteliselt väikese ulatusega ning väheintensiivne (on seega mõõdukas abinõu), on tegemist

proportsionaalse abinõuga. Kohus nõustub eeltoodud õiguskantsleri seisukohas märgituga ning

õiguskantsleri lõppjäreldusega, et VangS § 44 lg 2 alusel vabanemistoetuse kogumine on

põhiseaduspärane.

12. Kohus leiab, et ka VangS § 44 lg 3, mis sätestab hoiustatava vabanemistoetuse piirmäära, on

formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Põhiõiguse piirang (vabanemistoetuse hoius-

tamine kuni piirulatuseni) on kehtestatud Riigikogu poolt menetluskorda järgides seadusega ja seetõttu

vastab formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele. Asjaolu, et VangS § 44 lg 3 sätestab hoiustamise

piirmäära alusena Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuutöötasu alammäära, ei tähenda seda, et

hoiustamise piirmäär ise oleks kehtestatud seadusest alamalseisva õigusaktiga. Kohtu hinnangul on

vabanemistoetus kolmekordses kuupalga alammääras (muutub vastavalt ühiskondlike olude

muutumisele) mõistlikus suuruses, et aidata kaasa vanglast vabanenu ühiskonnas hakkama saamisele,

samas mitte ka ülemäärane, et selle hoiustamist saaks pidada ebamõõdukaks omandiõiguse riiveks.

Kaebaja väide, et VangS § 44 lg 3 on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, ei ole põhjendatud.

Iseenesest on õige, et kehtestatud hoiustatava summa maksimaalmäär võib muutuda alampalga tõst-

misega ja seetõttu võib öelda, et VangS § 44 lg 3 riivab õiguskindluse põhimõtet. Kuid kohtu hin-

nangul ei ole seetõttu tegemist siiski viidatud sätte põhiseaduse vastasusega. Alampalga määra tõst-

mine on eeldatavalt tingitud üldisest elatustaseme ja -kulude tõusust, millega reeglina kaasneb para-

tamatult ka toimetulekukulude suurenemine. Seetõttu oleks alampalga tõstmisest tingitud hoiustamise

jätkamine resotsialiseerimise eesmärgi täitmiseks põhjendatud ja kohus ei näe siin õiguskindluse

põhimõtte rikkumist.

13. Kaebaja väidab, et VangS § 44 lg 2 ja 3 vastuolu põhiseadusega tuleneb ka sellest, et riigi poolt

VangS § 75 lg-te 4 ja 42 alusel kehtestatud ja vabanemisel väljamakstav vabanemistoetuse määr ei taga

oma väiksuse tõttu isiku resotsialiseerumist. Kohus leiab, et kaebaja väide on asjakohatu. VangS § 44

lõikes 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimummäära ja VangS § 75 lõikes 4 sätestatud ühekordse

toetuse suuruse vahel ei ole vahetut seost ja kehtivast õigusest ei tulene, et ühekordne toetus peaks

olema

sama

suur,

kui

seda

on

maksimaalne

vabanemistoetuse

määr.

Kinnipeetava

taasühiskonnastamine ei ole ainult riigi teha ja ka kinnipeetaval endal on selles oluline panus.

Seepärast on põhjendatud, et vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb

ennekõike kinnipeetav ise, kelle osas tuleb eeldada, et isik soovib teha oma eksimustest õigeid

järeldusi ja jätkata elu õigusrikkumisi toime panemata. VangS § 75 lõikes 4 ette nähtud ühekordne

toetus riigi poolt ei ole mõeldud asendama kinnipeetava rahast moodustatud vabanemistoetust. See

tagab ennekõike selle, et kinnipeetav saaks sõita oma elukohta. Kaebaja ei ole ka näidanud, kuidas

väidetud olukord tema õigusi rikub. Vastupidi, kaebaja väitel on tema vabanemisfondi hoiustatud üle

190 euro ja ta leiab, et sellest talle vabanemisel piisaks. Vabanemistoetuse hoiustamise ja selle

maksimummäära põhiseadusevastasust ei saa põhjendada riigi poolt kehtestatud minimaalse

vabanemistoetuse väiksusega.

14. Samuti ei ole asjakohane kaebaja väide, et seadusandja on VangS § 44 kohaldamisega võrdsetel

tingimustel kõikidele kinnipeetavatele loonud olukorra, kus tehakse vahet kinnipeetavate sotsiaalse

tel seisunditel olenevalt kinnipeetava töötamisvõimalustest ja lähedaste poolt raha ülekannete tege

misest. Kaebuses esitatud argumentatsioonist ei nähtu, kuidas asjaolu, et osadel kinnipeetavatel puu

dub võimalus vabanemisfondi raha koguda, rikub kaebuse esitaja õigusi. Kohtuasja läbivaatamisel

saab õigusnormi põhiseaduse vastasuse tuvastamist taotleda üksnes juhul, kui riivatud on kaebaja

enda õigused. Kohtu hinnangul asjaolu, et osad kinnipeetavad on vanglast vabanemisel väidetavalt

kaebajaga võrreldes raskemas olukorras, kaebaja õigusi ei riku.

15. Kaebaja väidab, et VangS § 44 on vastuolus VangS § 41 lõigetega 1 ja 2. Kohus märgib, et seadus

ei saa põhimõtteliselt iseendaga vastuolus olla. VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat,

karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõike 2 järgi allutatakse kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava,

arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset

piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on

vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja

vabaduste olemust. Kohus leiab, et kinnipeetava isikuarvele laekuva raha osaline hoiustamine

vabanemistoetusena on sätestatud seadusega, mis, nagu eelnevalt käsitletud, ei ole põhiseadusega

vastuolus. Piirang on ajutise iseloomuga ja eesmärgipärane, mistõttu ei ole alust ka järelduseks, et see

põhjustaks kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas viibimisega.

16. Kohus leiab, et kaebuses ja selle täienduses märgitud viited põhiseaduse muudele sätetele ei ole

asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. Euroopa Liidu õigus ei reguleeri kinnipeetava

vabanemistoetust, mistõttu pole alust küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

17. 14. märtsil 2013. a esitas I.A. kohtule kaebuse täienduse ning selle lisana 13. veebruari 2012. a

õiguskantslerile adresseeritud avalduse VangS § 44 põhiseaduse pärasuse kontrollimiseks. Dokument

on võõrkeelne. Kohus tagastab eelnimetud dokumendi, kuna see ei tõenda ühtegi asjas tähtsust omavat

asjaolu ega ole seega vajalik käesoleva asja lahendamiseks.

18. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei

ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa