2-12-31970/18 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2013.a Tallinnas, kohtukantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-12-31970

Tsiviilasi

R A hagi K D vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

13 164,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: R A (isikukood XXX, elukoht XXX)

Hageja esindaja: Jevgeni B (e-post XXX)

Kostja: K D (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja esindaja: Vladimir B (e-post: XXX)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalik menetlus

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt K D hageja R A kasuks võlgnevus 13 164,90 (kolmteist

tuhat ükssada kuuskümmend neli eurot ja 90 senti) eurot s.h laenu põhisumma

6582,90 eurot, intressid 1974,87 eurot ning viivis 4607,13 eurot.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta K D kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

17.08.2012 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, millest nähtuvalt võttis kostja

26.06.2009 hagejalt laenu summas 103 000 krooni (6582,90 eurot). Kostja kohustus laenu

tagastama 26.09.2009 ning maksma intressi 10% saadud summast igakuiselt. Kokkulepitud

tähtajaks pole kostja laenu tagastanud, samuti pole ta hagejale intressi maksnud. Laenu

tagastamisega viivitamisel kohustus kostja maksma viiviseid 10% tagastamata summast iga

viivitatud päeva eest. 05.12.2012 esitas hageja arvamuse, millest nähtuvalt selgitab, et

26.06.2009 võlakirjas märgitud 10 300 krooni tähendab intresside tasumise kohustust.

Hageja palub kostjalt välja mõista 13 164,90 eurot s.h tagastamata laenu põhisumma 6582,90

eurot, intressid 1974,87 eurot ning viivis 4607,13 eurot.

Kostja vastuväited

19.11.2012 hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt tunnistab kostja hagi osaliselt. Kostja

tunnistab hagi põhivõla osas. Kostjal on vastuväited intresside väljanõudmise osas. Hageja

poolt dokumentaalse tõendina esitatud võlakirjast ei tulene, et kostja oleks pidanud laenu

kasutamise eest maksma intressi. Võlakirjas on kirjas, et kostja võttis hagejalt võlgu 103 000

krooni ning kohustub iga kuu maksma 10% sellest summast, nimelt 10 300 krooni.

Eelkirjeldatust ei tulene, et laen oleks antud intressiga. Juhul, kui kohus tuleb järeldusele, et

laen anti intressiga, siis ei ole kostja nõus selle summa suurusega, mida hageja palub välja

mõista. Vastavalt võlakirjale võttis kostja laenu 26.06.2009 tähtajaga 3 kuud. Võlakirjas

märgitu kohaselt oli kostja kohustatud laenusumma tagastama 26.09.2009. Kostja on

seisukohal, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivis. Järelikult võib hageja

nõuda intressi tasumist vaid 3 kuu eest, s.t 30 900 krooni ehk 1974,87 euro ulatuses.

05.04.2013 esitatud vastuses palub kostja kohtul vähendada viivise suurust VÕS § 113 lg 8 ja

VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni.

Menetluse käik

27.03.2013 teavitas kohus, et lahendab tsiviilasja nr 2-12-25888 TsMS § 403 lg 1 alusel

kirjalikus menetluses, samas andis pooltele tähtaja avalduste ja tõendite esitamiseks kuni

05.04.2013. 10.04.2013 teatas kohus pooltele, et teeb lahendi teatavaks 15.04.2013 kell 15.00.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on

hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) hageja sõlmis kostjaga laenulepingu ning väljastas laenu summas 103 000 krooni s.o

6582,90 eurot maksetähtajaga 26.09.2009 (tl 5);

2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja oma 19.11.2012 esitatud vastuses hagiavaldusele

tunnistanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu põhinõude s.o 6582,90 euro

ulatuses. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või

kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnevat arvestades on põhjendatud osaliselt

(6582,90 euro ulatuses) õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse tegemine.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate

asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping summas 6582,90 eurot,

tagastamise lõpptähtajaga 26.09.2009. Seega tuleneb kohustus lepingust. Kohus selgitab, et

laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt

kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma

või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või

tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping

täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2

kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha

maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul

olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid

asjaolusid ei esine.

Poolte vahel on vaidlus asjaolus, kas hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe laenuintresside

tasumiseks.

Kohtule nähtub kostja poolt 26.06.2009 allkirjastatud võlakirjast järgnev: kohustun igakuiselt

maksma 10% sellest summast, aga nimelt 10 300 krooni 26.-ndal kuupäeval. Vastavalt VÕS §

29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui

see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte

ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Antud juhul on hageja seisukohal, et eelnimetatu all tuleb mõista

kostja intresside tasumise kohustust saadud laenult. Kostja vaidleb hagejale vastu ning on

seisukohal, et võlakirjast ei tulene, et kostja oleks pidanud laenu kasutamise eest maksma

intressi. Kohtule nähtuvalt on pooled vaidlusaluse lepingulise õiguse ja kohustuse osas esitanud

vastukäivaid väiteid. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: p

1 lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; p 3 lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul võib esitatud tõendi põhjal (tl 5)

järeldada kostja tahet tasuda laenusummalt intressi. Vastupidisel juhul jääks kohtule

arusaamatuks, miks laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamine osamaksudena 10 300

krooni tähtajaga kolm kuud, kuivõrd laenusumma suuruseks oli 103 000 krooni. Tulenevalt

VÕS § 29 lg-st 2 ei tohi lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis,

mida lepingupool on kasutanud eksimuse tõttu. VÕS § 29 lg 3 kohaselt juhul, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus on seisukohal, et kostja seisukoht ei ole antud

juhul põhjendatud. Kohus järeldab, et antud juhul on tegemist võlakirjas ebaõige tähistuse või

väljendusviisiga, mida on kasutatud eksimuse tõttu. Kohtu hinnangul tuleb antud juhul lähtuda

VÕS § 29 lg-s 3 sätestatust, seega loeb kohus, et kostja kohustus igakuiselt maksma intressi

10% laenusummalt s.o 10 300 krooni 26.-ndal kuupäeval. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on

kostja selgitanud, et juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et laen anti intressiga, siis ei ole kostja

nõus selle summa suurusega, mida hageja palub välja mõista. Kostja vastuväitest nähtuvalt

võib hageja nõuda intressi tasumist 3 kuu eest, s.t 30 900 krooni ehk 1974,87 euro ulatuses.

Kohus asub seisukohale, et intress summas 1974,87 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-137-06 selgitanud, et kui pooled on

leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja.

Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu

laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata,

kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu

tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh

seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse

täitmisega viivitamise eest).

Hageja on esitanud viivisenõude summas 4607,13 eurot. Võlakirjast nähtuvalt kohustus kostja

kohustuse täitmisega viivitamise korral tasuma viivist iga viivitatud päeva eest 10% tasumata

summalt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja olnud laenu tagasimaksmisega viivituses

1055 päeva (s.o 26.09.2009 oli viimane maksekuupäev, seega laen muutus sissenõutavaks

27.09.2009, hagiavaldus esitati 17.08.2012). Hageja arvutustest nähtuvalt on viivise suurus

1055 päeva korral 10 866 500 krooni ehk 694 495,93 eurot. Põhjusel, et see summa on

ebamõistlik, vähendas hageja nõutava viivise suurust 4607,13 euroni. Kostja on esitanud

vastuväite, mille kohaselt palub kohtul VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada

viivist. VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel

ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks

viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab

viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus

teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks

kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju

sissenõudmise lihtsustamine. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel

vähendada viivist, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kohus arvestab antud taotluse lahendamisel järgmist: 1) hageja on esitanud kostja vastu

viivisenõude summas 4607,13 eurot; 2) kostja ei ole esitanud kohtule enda majandusliku

seisundi tõendamiseks tõendeid; 3) hageja on vähendanud kokkuleppest tuleneva viivise

suurust, mistõttu ei ületa nõutav summa põhinõude suurust. Kohtule nähtuvalt ei ole tegemist

ebamõistlikult suure viivisenõudega. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus

maksekohustust, samas ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivise vähendamiseks.

Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetava viivise

suurust. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 4607,13 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436

lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei ole kohtule

esitanud oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid.

Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

13 164,90 eurot s.h laenu põhisumma 6582,90 eurot, intressid 1974,87 eurot ning viivise

4607,13 eurot.

Tsiviilasja hindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik