3-13-723/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-13-723

Kohus

Kohtunik

Määruse tegemise aeg

ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised ja

nende esindajad

KOHTUMÄÄRUS

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

15. veebruar 2013, Tallinn

3-13-732

Õ.V.i

kaebus

Tallinna

Linnavolikogu

21. veebruari 2013 otsuse nr 25 osalise tühistamise

nõudes.

Kaebaja: Õ.V.

Esindaja: v.adv Rainer Kuulme

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Õ.V.i kaebus.

2. Saata määrus kaebaja esindajale

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale võib kaebaja

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

määruse saamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, §

204).

ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

1. Õ.V. esitas 3. aprillil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna

Linnavolikogu 21. veebruari 2012 otsuse nr 25 tühistamist. Vaidlusaluse otsusega otsustas

linnavolikogu taotleda munitsipaalomandisse avalikult kasutatava juurdepääsutee

ehitamiseks umbes 343 m2 suuruse Kloostrimetsa tee T9 maatüki. Kõnealune maatükk

piirneb kaebaja omandis oleva kinnistuga ning kaebusest nähtuvalt on kaebaja sellele

rajanud oma vahenditega juurdepääsutee oma kinnistule ja on esitanud ka taotluse selle

maatüki erastamiseks enda kinnistuga liitmise eesmärgil. Kaebusest nähtuvalt on

vaidlusalune maatükk kehtiva detailplaneeringu kohaselt määratletud transpordimaana.

2. Tutvunud kaebuse ja sellele lisatud materjalidega, leian, et Õ.V.i kaebuse menetlusse

võtmine

ei

ole põhjendatud

ning

kaebus

tuleb

tagastada.

Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HkMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HkMS § 44 lg 1 kohaselt

võib isik halduskohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks. Sellest tulenevalt puudub isikul

ilmselgelt kaebeõigus, kui haldusakt või toiming, mida ta kohtule esitatavas kaebuses

vaidlustada soovib, ei saa tema subjektiivseid õigusi rikkuda. Käesoleval juhul see nõnda

ongi. Kaebaja on vaidlustanud linnavolikogu otsuse, millega taotletakse maad

munitsipaalomandisse. Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata,

muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Haldusväliseid isikuid

mõjutava maa munitsipaalomandisse andmise otsuse langetab alles maavanem.

Linnavolikogu otsuse näol ei ole tegemist ka eelhaldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 52

lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa

munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid, otsuses sisaldub vaid

kohaliku omavalitsuse tahteavaldus maa munitsipaalomandisse saamiseks.

3. Linnavolikogu otsus maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta on sisuliselt

menetlustoiming. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-8-02 tehtud otsuses selgitanud, et

haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus

vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Erandina on menetlustoimingu või lõplikule

haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine aga õigustatud juhul, kui tegemist on

sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise

menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku

haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata

menetluse lõpptulemusest. Haldusasjades nr 3-3-1-44-05 ja 3-3-1-94-06 tehtud lahendites

asus Riigikohus seisukohale, et maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, on

võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus, et eesmärk saavutada maa

munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt

kuuluda munitsipaliseerimisele. Viimatinimetatud kohtulahendis leidis käsitlemist juhtum,

kus kohaliku omavalitsuse volikogu otsus hõlmas muuhulgas maad, mis oli juba

omandireformi käigus tagastatud, st. tegemist oli eraõigusliku isiku omandis oleva maaga,

mille munitsipaalomandisse andmine ei oleks olnud mistahes tingimustel võimalik, samas

oleks kõnealuse maa munitsipaalomandisse andmise taotluse läbivaatamine

põhjendamatult edasi lükanud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud kaebajale

ülejäänud maa tagastamist. Neil asjaoludel pidas Riigikohus maa munitsipaalomandisse

andmise otsuse vaidlustamist kohtus lubatavaks.

4. Õ.V.i kaebuses välja toodud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlusaluse

umbes 343 m2 suuruse maatüki munitsipaalomandisse andmine oleks põhimõtteliselt

võimatu või välistatud. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja saada vaidlusaluse maatüki

omanikuks erastamise teel vastavalt maareformi seaduse (MRS) § 22 lõikele 12 ning selle

alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007 määrusele nr 50 Maareformi

seaduse» § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord. Eelviidatud normid puudutavad

eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada

iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks piirneva kinnisasjaga, tingimusel, et

maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul MRS-is sätestatud

alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse

andmisele. Käesoleval juhul ei saa üheselt väita, et vaidlusaluse maatüki näol oleks

tegemist sellise maaga.

5. Kaebusest nähtuvalt on kõnealune maatükk kehtiva detailplaneeringuga määratud

transpordimaaks

(teemaaks),

avalikult

kättesaadavalt

Maa-ameti

geoinfoportaali

(http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) kaardilt nähtuvalt piirneb see küll ühelt poolt

kaebaja kinnistuga, samas külgneb aga ka Kloostrimetsa tee tänavamaaga. Neil asjaoludel

ei ole iseenesest takistust, mis ei võimaldaks sellele maatükile moodustada eraldi kinnistut

juurdepääsutee rajamiseks, olukorras, kus ka detailplaneering selle just tee rajamiseks

määranud on. Samuti ei ole takistust selle liitmiseks külgneva teemaaga (Kloostrimetsa

tänav).

6. Maa munitsipaalomandisse andmise MRS § 28 lg 2 alusel otsustab maavanem

kaalutlusõiguse alusel, ent käesolevas kaebuses välja toodud asjaoludel ei saa väita, et

tegemist oleks maaga, mida kindlasti munitsipaalomandisse anda võimalik ei ole. Seega on

kaebaja kohtu poole pöördunud ennatlikult. Juhul kui maavanem otsustab Tallinna

Linnavolikogu taotluse rahuldada, on kaebajal, kui ta leiab, et maa munitsipaalomandisse

andmine tema õigusi rikub, võimalik kohtus vaidlustada sellekohane maavanema otsus.

7. Kaebaja leiab ekslikult, et tal on vaidlusaluse maa erastamise eesõigus vastavalt MRS §

20 lõikele 1. Selles normis sätestatakse, et kui maad taotletakse munitsipaalomandisse

MRS § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa

ostueesõigusega erastamist MRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Kaebajal ei ole ühelgi juhul

õigust nõuda vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamist MRS § 221 kohaselt. Kaebajal

võib olla õigus erastada kõnealust maad MRS § 22 lg 12 alusel, ent tegemist ei ole maa

ostueesõigusega erastamisega MRS mõistes. MRS § 22 lg 12 ei sätesta maa ostueesõigusega

erastamise õigust, vaid eraldi maa erastamise viisi. MRS § 22 lg 12 ei sätesta ostueesõigust

maa erastamisel. Huvi maa munitsipaalomandisse andmise vastu võib olla suurem kui huvi

selle erastamiseks viidatud sätte alusel, kui kohalikule omavalitsusele kuulub samuti

vahetult piirnev kinnisasi. Sellisel juhul ei ole MRS § 2 sätestatud maareformi eesmärgi

saavutamiseks vajalik seda maatükki tingimata erastada, vaid maa efektiivset kasutamist on

võimalik tagada ka selle liitmisel riigi omandisse jäetava maaga. Ostueesõigusena sellist

erastamise õigust ei saa sätestada ka seetõttu, et piirnevate kinnisasjade omanike huvide

olulisus sellise maa omandamiseks tuleb välja selgitada omavahelise kaalumise teel. Liiatigi

võib käesoleval juhul ilmneda, et vaidlusalust maad on võimlik kasutada ka eraldiseisva

kinnisasjana, rajades sinna avalikult kasutatava tee. Maa munitsipaalomandisse andmine

MRS § 28 lg 2 alusel oleks võimatu ning maa tuleks MRS § 22 lg 12 alusel igal juhul

erastada siis, kui maatüki iseseisva kasutamise võimaluse välistab kehtestatud

detailplaneering

ning

sellise

maatüki

liitmine

sellega

vahetult

piirneva

munitsipaalomandisse jäetud või jäetava kinnisasjaga ei ole võimalik. Käesoleval juhul see

nii ei ole.

8. Asjaolu, et Tallinna linn on varem korduvalt deklareerinud, et tal vaidlusaluse maa vastu

huvi puudub, ei võta linnalt iseenesest õigust selle maa munitsipaalomandisse

taotlemiseks. Linnavalitsuse varasemat pikaaegset huvipuudust ning kaebaja huvitatust

vaidlusaluse maa omanikuks saada, võib maavanem kaaluda maa munitsipaalomandisse

andmise taotluse lahendamisel, ent maa munitsipaalomandisse andmist veel vähem

taotlemist, see tingimata ei välista. Põhjusi, miks linn varem on oma huvipuudust

väljendanud, võib olla erinevaid, ent miski ei välista sellise hiljem tekkinud huvi

realiseerimist, kui vaidlusalune maa näol on oma õigusliku staatuse poolest tegemist

endiselt reformimata riigimaaga, mida ei ole tagastatud, erastatud, riigi omandisse jäetud

ega munitsipaalomandisse antud.

9. Mis puudutab kaebaja väidet, et vaidlusalusel maal paikneb tema poolt rajatud tee

(rajatis), siis see ei välista iseenesest maa munitsipaalomandisse andmist. Kaebusest ja

sellele lisatud materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist õiguslikul alusel püstitatud rajatusega

maareformi seaduse tähenduses, mille juurde oleks kaebajal õigus nõuda maa

ostueesõigusega erastamist. Kaebusest ega sellele lisatud materjalidest ei nähtu, et sellise

rajatise (tee) ehitamiseks võõrale maale oleks kaebajal olnud mistahes õiguslik alus või

ehitamise eelduseks olev ehitusluba, millest tuleneks mingisugune õigus nõuda selle maa

erastamist. Asjaolu, et kaebaja on otsustanud võõrale maale ilma õigusliku aluseta rajada

tee (ning avalikult kättesaadavate kaardi- ja fotoandmete (https://maps.google.com, street

view) kohaselt ka mingisuguse kivimüüri, ei anna talle iseenesest õigust keelata selle maa

munitsipaalomandisse andmist. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 kohaselt

on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on

maaga püsivas ühenduses, maatüki oluline osa. Seega jagab õigusliku aluseta püstitatud

ehitis maatüki õiguslikku staatust, mitte vastupidi.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik