2-12-30211/17 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2013.a Tallinnas kell 15.00 kohtukantselei

kaudu

Tsiviilasja number

2-12-30211

Tsiviilasi

XXXhagi AS SEB Pank vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

2741,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX; e-post

XXX)

Hageja lepinguline esindaja: XXX(isikukood XXX, e-

post XXX)

Kostja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht

Tornimäe 2, Tallinn)

Kostja esindaja: Maire X (e-post: maire.X@seb.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

RESOLUTSIOON

19.03.2013.a

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt AS SEB Pank hageja XXX kasuks võlgnevus 2546,46 (kaks

tuhat viissada nelikümmend kuus eurot ja 46 senti) eurot s.h põhinõue 2441,70

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 104,76 eurot.

3. Välja mõista kostjalt AS SEB Pank hageja XXX kasuks viivised protsendina

põhinõudest alates hagi esitamisest (03.08.2012.a) kuni põhinõude (2441,70 euro)

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas).

4. Jätta rahuldamata kostja 25.03.2013 taotlus 19.03.2013 toimunud kohtuistungi

protokolli parandamiseks.

Menetluskulude jaotus

1. Menetlusosaliste menetluskulud jätta AS SEB Pank kanda.

2. Välja mõista AS-lt SEB Pank riigituludesse riigilõiv summas 275 eurot, mille

tasumisest oli XXX vabastatud. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva

otsuse jõustumisest arvates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduses (VÕS) § 114 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral

suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

3. Riigi

tuludesse

väljamõistetud

menetluskulud

tuleb

kanda

Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või

arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002

Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2900078444. Maksekorraldusel selgituste

lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei

tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub.

4. Kohtuotsuse jõustumisel edastada kohtuotsus viivitamata rahandusministri

käskkirjaga määratud asutusele.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

03.08.2012.a esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja XXX ning AS SEB Pank

laenulepingu nr XXX. SEB Pank AS ütles laenulepingu üles 2005.a, seoses XXX

pankrotimenetluse alustamisega ning 29.12.2005.a väljakuulutatud füüsilise isiku pankrotiga.

Uut laenulepingut hagejaga ei sõlmitud ja hagejale tuli üksnes internetipanga kaudu teade, et

leping on üles öeldud ja nõue on täies ulatuses muutunud sissenõutavaks. Kuid nõuet tema

vastu ei esitatud. 02.01.2012.a laekus hageja SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX

kohtu poolt hageja endise abikaasa XXX pankrotimenetluse raames hageja kolmele lapsele

välja mõistetud elatis summas 2502,18 eurot. Sellest rahast debiteeris kostja õigustamatult

hageja kontolt rahalisi vahendeid summas 2441,70 eurot. 08.02.2013.a on hageja asunud

seisukohale, et laenuleping lõppes mõlema solidaarvõlgniku suhtes ühiselt, seega muutus

laenusumma mõlema solidaarvõlgniku suhtes sissenõutavaks alates XXX pankroti

väljakuulutamisest 29.12.2005.a. Seega aegus laenulepingust nr XXX tulenev nõue hageja

vastu hiljemalt 2008.a lõpus. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 2441,70 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 104,76 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

29.11.2012.a hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt selgitab kostja, et hageja suhtes kehtib

laenuleping nr XXX kuni selle lõppemiseni 20.03.2032.a, kui kumbki lepingu pool ei ütle

eelnimetatud lepingut erakorraliselt üles lepingus või seaduses toodud alusel. Ebaõiged on

hagiavalduses toodud väited nagu oleks AS SEB Pank erakorraliselt laenulepingu nr XXX üles

öelnud või nagu oleks ühe laenusaaja pankrot (XXX) lõpetanud laenulepingust nr XXX

tulenevad kohustused teise laenusaaja (XXX) suhtes. AS SEB Pank ei ole teinud hagejale

tahteavaldust laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Xja XXX olid laenulepingu järgsed

maksed viivituses ja võlgnevus juba alates esimesest laenumaksest 22.04.2002.a. Seda

laenulepingu alusel juba enne XXX pankroti väljakuulutamist tekkinud võlgnevust AS SEB

Pank XXX kontolt debiteeriski. AS SEB Pank teostas makseid laenulepingu nr XXX punktide

13.2, 13.3. ja 13.4. alusel, mille kohaselt on kostjal õigus teha laenajate kõikidelt kontodelt AS-

is SEB Pank kandeid laenulepingu nr XXX järgse võlgnevuse kustutamiseks.

Menetluse käik

19.03.2013.a toimunud kohtuistungil jäid hageja ja kostja eelnevalt kohtule esitatu juurde.

Kohus teatas, et teeb lahendi teatavaks 10.aprill 2013.a kell 15.00 kohtukantselei kaudu ja

lahend on kättesaadav ka www.e-toimik.ee kaudu.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on

hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5

alusel jätab kohus arvestamata tõendiga tl 20.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) Hageja ja XXX ning kostja sõlmisid 04.03.2002.a laenulepingu nr XXX summas

535 000 krooni s.o 34 192,73 eurot, lõpptähtajaga 20.03.2032.a (tl 61-70);

2) Hagejal ja XXX´il tekkisid laenulepingu makseraskused (tl 78-81);

3) XXX´iga sõlmitud laenuleping lõppes seoses pankrotimenetluse alustamisega ning

30.12.2005.a väljakuulutatud füüsilise isiku pankrotiga;

4) Kostja debiteeris hageja pangakontolt XXXXXXXXXXXXXX 02.01.2012.a ja

13.01.2012.a kokku rahalisi vahendeid summas 2441,70 eurot (tl 28-31).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus järgnevates asjaoludes:

1) Kas laenuleping lõppes mõlema solidaarvõlgniku suhtes ühiselt;

2) Kas laenulepingust nr XXX tulenevad nõuded, mille täitmiseks kostja hageja

pangakontolt vaidlusalused summad debiteeris, olid debiteerimise hetkeks aegunud;

3) Kas kostja oli õigustatud hageja kontolt vaidlusaluseid summasid debiteerima.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid 04.03.2002.a XXX ja XXX(hageja) ning SEB

Pank AS (kostja) laenulepingu nr XXX summas 535 000 krooni s.o 34 192,73 eurot,

tagastamise lõpptähtajaga 20.03.2032.a (tl 61-70). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt

on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt

intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas. Tulenevalt laenulepingu p-st 4 ja

lisakokkuleppe nr 1 p-st 13.2.1 (tl 61, tl 66) kohustus hageja antud juhul laenult maksma ka

intressi. Lisaks nähtub kohtule tsiviilasja materjalidest, et kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1

kohustus laenulepingu üldtingimuste p 5 ja lisakokkuleppe nr 1 p 17 kohaselt hageja

laenumaksetega viivitamise korral tasuma viivist (tl 61, tl 67). Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt rikkus hageja maksekohustust (tl 78-81). VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse

täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita

sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse

rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut

peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ja lg 2 alusel

tekib solidaarkohustus siis, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist

võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu

alusel. Esitatud lepingust nähtub, et nii hageja kui ka XXX olid laenusaajad. Eeltoodu alusel

leiab kohus, et hageja oli laenusuhtes solidaarvõlgnik. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu

alusel oli hagejal raha maksmise kohustus, mida hageja rikkus. Rikkumise vabandatavus on

üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust

välistavaid asjaolusid ei esine.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 1 kohaselt on pankrot võlgniku kohtumäärusega

väljakuulutatud maksejõuetus. PankrS § 8 lg 1 kohaselt on pankrotivõlgnik (võlgnik) füüsiline

või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on välja kuulutanud pankroti. PankrS § 35 lg 1 p 1

kohaselt moodustub võlgniku varast pankrotivara. PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti

väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega

võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene

teisiti. Hageja laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi XXX pankrot ei mõjuta. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohus 30.12.2005.a otsusega välja kuulutanud XXX

pankroti ning XXX pankrotimenetlus on lõpetatud 06.02.2012.a (tl 21-25). Hageja on

seisukohal, et 2005.a ütles kostja laenulepingu hagejaga üles seoses XXX pankrotimenetluse

alustamisega ning 30.12.2005.a väljakuulutatud füüsilise isiku pankrotiga. Hageja on oma

seisukohtades tuginenud VÕS § 195 lg-le 4. Kohus juhib hageja tähelepanu, et viidatud säte

kohaldub lepingu korralise ülesütlemise juhtudel. Korralise ülesütlemise regulatsioon käib

üksnes tähtajatute kestvuslepingute kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtule

esitanud tõendeid, millest nähtuks hagejaga laenulepingu ülesütlemine 2005.a (s.h on

tõendamata internetipanga kaudu saadetud teade), seega asub kohus seisukohale, et kostja poolt

hagejaga laenulepingu ülesütlemine 2005.a on antud juhul TsMS § 230 lg 1 alusel tõendamata.

Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et hageja suhtes kehtis laenuleping nr XXX kuni selle

ülesütlemiseni kostja poolt 27.03.2013.a (tl 99).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt laekus 02.01.2012.a hageja SEB Panga kontole

XXXXXXXXXXXXXX kohtu poolt hageja endise abikaasa XXX pankrotimenetluse raames

hageja kolmele lapsele välja mõistetud elatis summas 2502,18 eurot (tl 30). AS SEB Pank

debiteeris hageja arveldusarvelt vastavalt 02.01.2012.a 1352,60 eurot ja 12.01.2012.a 1059,49

eurot, kogusummas 2441,70 eurot (tl 30). Hageja on seisukohal, et kuna kostja nõue oli hageja

vastu aegunud, oleks kostja pidanud lubama hagejal oma pangakontot ja seal asuvaid/ sinna

laekuvaid summasid takistamatult käsutada. Hageja on m.h tuginenud arvelduskonto

tüüptingimuste p-dele 3.2, 3.5 ja 8.2 (tl 10-12). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja

korduvalt pöördunud kostja poole ja palunud koheselt debiteeritud summad tagastada, kostja on

oma vastustes keeldunu summade tagastamisest (tl 13, tl 16-17, tl 18, tl 26).

Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS

§ 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue

sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus

nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Kohus selgitab, et laenuleping on tüüpiline kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, s.t leping,

mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuna laenulepingus (tl

62) nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli

nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning

aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue

sissenõutavaks muutus. Laenulepingust tulenevaid nõudeid tuleb seega hinnata iga üksikut

kohustust eraldi hinnates.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et XXX ja hagejal olid laenulepingu

järgsed viivitused ja võlgnevus juba alates esimesest laenumaksest 22.04.2002.a. “Seda

laenulepingu alusel juba enne XXX pankroti väljakuulutamist tekkinud võlgnevust kostja

hageja kontolt debiteeriski“ (tl 58). Seega tekkis esmane makseviivitus 22.04.2002.a, millest

tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2003.a. Seega on kostja kinnitanud kohtule,

et debiteeris hageja kontolt raha võlgnevuse katteks, mis oli tekkinud enne 30.12.2005.a.

Kohus asub seisukohale, et vaatamata asjaolule, et antud juhul ei olnud vaidlusaluste summade

kontolt debiteerimise ajahetkeks laenuleping poolte vahel lõppenud, olid kostja poolt nimetatud

kohustused, mille täitmiseks hageja kontolt raha debiteeriti ilmselgelt TsÜS § 154 alusel nõude

täitmise ajaks s.o 02.01.2012.a ja 12.01.2012.a aegunud.

Kohus lisab, et vaatamata kostja vastuväitele, mille kohaselt ta tugines hageja arveldusarvelt

summade debiteerimisel laenulepingu p-dele 13.2, 13.3. ja 13.4. (tl 63), ei nõustu kohus antud

juhul kostjaga. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma

hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast

või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138

lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2

kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld

kuritarvitada oma õigusi. Hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate

õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda

halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohus leiab, et kuigi kostjal oli

tulenevalt laenulepingu p-le 12 ligipääs hageja SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX, ei

saa VÕS § 6 koosmõjus TsÜS § 138 tulenevalt kostja tugineda eelnimetatud lepingupunktile

debiteerides hageja pangakontolt ilmselgelt aegunud nõudeid. TsÜS § 142 lg 1 sätestatud juhul

aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud

tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma

kohustuse täitmisest. Antud juhul on kohus eelpool jõudnud järeldusele, et hageja võis TsÜS §

142 lg 1 alusel esitada kostja nõudele aegumise vastuväite ning keelduda oma kohustuse

täitmisest. Kohus asub seisukohale, et õigusmõistmine peab antud juhul keelduma kostja

õiguspositsiooni kaitsmisest.

Kohus on eelpool asunud seisukohale, et kostja kohustus laenulepingut täitma järgides VÕS § 6

ja TsÜS § 138 sätestatut. Nimetatud kohustused on lepingulises õigussuhtes lepingupoolte

kõrvalkohustusteks VÕS § 2 lg-st 2 tulenevalt. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik

kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui

võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub

kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse

rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel

hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab

isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohus on seisukohal, et

antud juhul kohustub kostja kahju summas 2441,70 eurot hagejale hüvitama, sest asjaolu,

millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg.

VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos

kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest

või lepingust ei tulene teisiti.

Hageja on esitanud viivisnõude 104,76 eurot 195 päeva eest. Hageja on viivisenõude

arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivise määrast. VÕS § 113 lg 1

kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab,

et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud

teisiti. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 104,76 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte

summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus

summas 2441,70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 104,76 eurot ning TsMS §

367 alusel viivis protsendina põhinõudelt (summalt 2441,70 eurot) alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 (EKP intress + 7%) sätestatud määras.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neis lahendis ei käsitle.

Protokolli parandamise taotluse lahendamine

25.03.2013.a esitas kostja kohtule taotluse parandada 19.03.2013.a kohtuistungi protokolli.

Kohus on seisukohal, et juhindudes TsMS § 53 lg 4 tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata.

Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise

seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Taotlus protokolli parandamiseks jääb asja

materjalide juurde.

Tsiviilasja hindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt

arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 kohaselt TsMS §-s 367

sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud

viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3

hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Hageja on saanud käesolevas tsiviilasjas riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks.

Kohus on vabastanud hageja täielikult hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest summas

275 eurot (tlk 46) TsMS § 190 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et menetluskulud, mille

kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus

hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga,

sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Eeltoodust

tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse riigilõivu summas 275 eurot.

TsMS § 179 lg 5 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik

peab lahendi täitma jõustumisest 15 päeva jooksu, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub

viivitamata täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 4 kohaselt

riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena,

väljamõistmise lahendi, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi

ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata rahandusministri käskkirjaga

määratud asutusele. TsMS § 179 lg 6 kohaselt Rahandusministri käskkirjaga määratud asutus

võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik

ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 kohaselt

käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka

menetluskulude väljamõistmise lahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik