3-12-2558/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

5. aprill 2013, Tallinn

3-12-2558

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

A.K. ja R.K. kaebused Keila Vallavalitsuse 25.

oktoobri 2012 korralduse nr 691 tühistamise või

alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Kohtuistungil 20. märtsil 2013

Kaebaja: A.K.

Esindaja: Mirga Kaps

Kaebaja: R.K.

Esindaja:

A.K.

Vastustaja: Keila vald

Esindaja: Joel Viik

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.K. ja R.K. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 6. mail

2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUSED HALDUSAKTID

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjoni 23. novembri 1994 otsusega nr 5554 (tl. 5) tunnistati Padise vallas asuv 29,65 ha

suurune Karjatooma A-17 maaüksus omandireformi objektiks ning omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistati H.K., kes oli loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse

võrdsetes mõttelistes osades A. K.le ja R. K.le. Kõnealune õigusvastaselt

võõrandatud maa koosnes lahustükkidest, mis maareformi ajal jäid osaliselt Padise valla,

osaliselt Keila valla haldusterritooriumile.

2. Padise Vallavalitsuse 8. veebruari 1999 korraldusega nr 47m (tl. 42) otsustati tagastada

A.K.le ja R.K.le Padise valla haldusterritooriumil paiknev eelnimetatud õigusvastaselt

võõrandatud maa, mille pindalaks oli 18,96 ha. Nimetatud maatükk kannab katastriüksuse

numbrit 56202:001:0009.

3. Keila Vallavalitsuse 14. jaanuari 2003 korraldusega nr 56 otsustati tagastada A.K.le ja

R.K.le Keila valla haldusterritooriumil paiknev eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud

maa, mille pindalaks oli 10,17 ha. See maatükk kannab katastriüksuse numbrit

29501:009:0268.

4. Keila Vallavalitsuse 23. augusti 200 korraldustega nr 1059 ja 1058 on õigusvastaselt

võõrandatud endise Karjatooma A-17 maast vastavalt 2912 m2 suurune maatükk

ostueesõigusega erastatud M. K. (Kaare 1, 29501:009:0078) ning 2967 m2 suurune maatükk

võrdsetes mõttelistes osades V. V.le ja V. V.le (Kaare 2, 29501:009:0079). Kokku on endisest

Karjatooma A-17 maast ostueesõigusega teistele isikutele erastatud seega 5897m2 maad.

5. 25. oktoobril 2012 andis Keila Vallavalitsus korralduse nr 691, millega määras A.K.le ja

R.K.le õigusvastaselt võõrandatud maa eest 300+300=600 euro suuruse kompensatsiooni.

Sama korraldusega kinnitati ka õigusvastaselt võõrandatud maa hindamise akt, millest

nähtuvalt on kompenseeritava maa suuruseks 5879 m2.

6. A.K.le ja R.K.le tagastatud maaüksuse (29501:009:0268) ning V.V.le erastatud Kaare 2

aadressi kandva maaüksuse (29501:009:0079) vaehele ning tagastatud katastriüksuse

üldringpiiri sisse jääb umbes 0,2 ha suurune maa-ala, mis enne maa

õigusvastast võõrandamist jäi Karjatooma A-17 maa piiridesse. Keila Vallavalitsus teatas

A.K.le 21. septembril 2012 saadetud kirjas (tl. 9), et viimatinimetatud maatükil asub

valla omandis olev elamu ning Keila vald kavatseb selle elamu omanikuna taotleda selle maa

munitsipaalomandisse.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. A.K. ja R.K. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Keila Vallavalitsuse

25. oktoobri 2012 korralduse nr 619 tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse

tuvastamist. Oma seisukohti on kaebajad täpsustanud veel 25. veebruaril 2013 kohtule esitatud

protsessidokumendis (tl. 61 jj).

8. Kaebajad on seisukohal, et käesoleva kohtuotsuse põhjendava osa punktis 6 nimetatud

umbes 0,2 ha suuruse maatüki tagastamata jätmine ei ole õigustatud. Kaebajate hinnangul on

arusaamatu, miks ei lähtutud 2003. aastal maa tagastamisel õigusvastaselt võõrandatud maa

tegelikest piiridest, kuigi Keila Vallavalitsuse 14. jaanuari 2003 korralduses oli märgitud, et

tagastatav maa jääb endise Karjatooma A-17 maaüksuse piiridesse. Kaebajad

heidavad

vallavalitsusele ette sedagi, et maa tagastamisel koostati katastriüksuse asendiplaan selliselt, et

tagastatud katastriüksuse üldringpiiri sisse jääb lisaks ostueesõigusega erastatud

katastriüksuste kogupindaalale umbes 0,2 ha suurune auk, kusjuures see jääb ebamõistlikult

kaebajatele tagastatud katastriüksuse keskele ja sellele puudub juurdepääsutee.

9. Kaebajad leiavad samuti, et Keila Vallavalitsuse vaidlusalune korraldus ei ole

nõuetekohaselt põhjendatud, sellest ei selgu sellise korralduse andmise õiguslik alus ning pole

selge, millistel faktilistel asjaoludel see anti, mh pole põhjendatud, kuidas ja millest lähtudes

on arvutatud määratava kompensatsioonisumma suurus.

10. Kaebajad heidavad Keila Vallavalitsusele ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamises ja kompenseerimisel on rikutud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr

36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord punktis 49 sätestatud tähtaega.

11. Kaebajad on samuti seisukohal, et väidetavalt Kaare 3 aadressil ei asu tegelikult ehitist

ning igal juhul puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et selline ehitis oleks Keila valla

omandis. 11. detsembril 1998 koostatud vara üleandmise akte peavad kaebajad

ebakorrektseteks, kuna neile ei ole lisatud hooneregistri õiendeid vara kuuluvuse kohta,

aktidel pole võimalik tuvastada, kes on selle Eesti Erastamisagentuuri esindajana alla

kirjutanud, akti registreerimisnumber on üle kirjutatud ning silmaga vaadates näib, et sõnad

Kaare 3 ei ole kirjutatud sama isiku poolt ja samaaegselt kui muu tekst. Kaebajad toovad ka

välja, et akti kohaselt ei kuulu seal nimetatud vara erastamisele, ometi erastati Kaare 1 ja

Kaare 2 maa.

12. Kaebajad väidavad ka, et neid ei ole kutsutud piiriprotokollide allkirjastamise juurde,

samuti toovad kaebajad välja, et neile tagastatud Karjatooma maaüksuse asendiplaanilt ei

nähtu Kaare 3 kui piirneva katastriüksuse piire ega ehitise olemasolu sellel katastriüksusel.

Samuti on kaebajad seisukohal, et objekt, mida Keila vald Kaare 3 ehitiseks peab, ei ole ehitis

maareformi seaduse § 6 lg 3 tähenduses, vaid tegemist on üksnes kunagise ehitise jäänustega.

Kaebajate hinnangul ei ole sellise objekti juurde võimalik mingil tingimusel teenindamiseks

vajalikku maad määrata või seda maad Keila valla munitsipaalomandisse anda.

13. Kaebajad leiavad, et Keila Vallavalitsus kinnitas maa tagastamise asendiplaani tegelikke

asjaolusid välja selgitamata ja venitas põhjendamatult maa tagastamise ja kompenseerimise

otsustamisega, mistõttu jäid kaebajad ilma erastamisväärtpaberitest, mis on käesolevaks

kehtivuse kaotanud ja seeläbi tulust, mis nad oleksid võinud saada erastamisväätpabereid

investeerides ettevõtlusesse või kasutades neid erastamisele kuulunud vara omandamiseks.

Samuti leiavad kaebajad, et 10 aastat kestnud ning jätkuvalt ebaselge olukord tagastamata maa

osas tekitab neile vaimseid pingeid, mille tulemusel on kannatada saanud ka füüsiline tervis.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Keila vald peab A.K. ja R.K. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr 36

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord (edaspidi VVm 1993/36) punktile

56 ning

selgitab, et kohalik omavalitsus pidigi 2002. aasta lõpul ja 2003. aasta alguses tegema maa

tagastamise otsuse talle esitatud materjalide põhjal ning õigustatud subjekti poolt tellitud

maamõõtja moodustatud katastriüksuse plaani abil. Vastustaja selgitab, et kohaliku

omavalitsuse maakorraldaja sai tagastatava maa piiride paikapidavust kontrollida kameraalselt

eelkõige 1935-40. aasta ruutskeemi (mõõtkava 1:10 000) nr VIII-26 abil, mille täpsus on 1

mm plaanil = 10 m. Vastustaja märgib, et arvestades tolle aja võimalusi ei saanud

maakorraldaja kuidagi eristada 6-7 m (looduses) nihkumist ning seega ei saanud 2003. aastal

olemas olnud materjalide põhjal väita, et tagastatav maa ei jää endise Karjatooma A-17

maaüksuse piiresse.

15. Järgnevalt selgitab vastustaja, et praeguseks on Maa-ameti kaardiserverist kättesaadavad

ajaloolised katastrikaardi, millelt saab praegu mõõtmise kontrolli teostada. Vastustaja toob

välja, et tagastatud katastriüksuse 29501:009:0268 plaanil on joonepikkus piiripunktide nr 13

ja 12 vahel 258,6 m, mis on ca 6-7 m võrra enam kui vastav kaugus eelnimetatud

piiripunktide vahel endise A-47 kaardilisel skeemil, mõõdetuna arvutis maa-ameti

kaardiserveris üleslaetud ajaloolisel katastrikaardil; samuti on joonepikkus piiripunktide nr 1 ja 2

vahel üle 20 m võrra suurem kui vastav kaugus ajalooliselt kaardilt mõõtes. Vastustaja viitab ka

arhiivist saadud endise Põllküla mõisa plaanile, kust samuti nähtub, et piiripunktide

mõõtkava 1:4200 juures on piiripunktide 13 ja 12 vahel joonepikkuseks täpselt 6 cm ehk 252

m looduses, mis tähendab, et vahe maakatastris registreeritud joonepikkusega on 6,6 meetrit;

piiripunktide 1 ja 2 vaheline kaugus eelviidatud kaardil on täpselt 7,3 cm ehk 306,6 meetrit

looduses ning seega vahe 24,8 m maakatastris registreeritud joonepikkusest. Vastustaja toob

ka välja, et piiriprotokolli kohaselt oli endine piirikivi säilinud vaid piiripunktis nr 13,

ülejäänud piirikive ei ole leitud või nad pole säilinud. Vastustaja viitab ka maade boniteerimise

andmetele, kust nähtub, et praegu Keila valla haldusterritooriumi oleva Karjatooma A-17

lahustüki pindala oli 10,87 m, samas kui katastriüksuse 29501:009:0268 üldringpiiri pindala

kokku oleks 10,9579 ha. Eeltoodule tuginedes leiab vastustaja, et maad ei ole tagastatud

endistes piirides. Vastustaja rõhutab, et kaebajatele tagastatud maa katastriüksus moodustati

katastrimõõdistamise teel, katastriüksuse moodustamise tööd teostas kaebajate poolt tellitud

maamõõtja ning kaebajad oleksid pidanud piirid üle kontrollima.

16. Veel selgitab vastustaja, et vald ei saanud koostada moodustatava Karjatooma maaüksuse

asendiplaani selliselt, et tagastatud katastriüksuse üldringpiiri sisse ei jääks lisaks

ostueesõigusega erastatud katastriüksuste kogupindalale veel ligi 0,2 ha suurust auku

aadressiga Kaare 3, sest seal asub Keila vallale kuuluv ehitis, mis anti 11. detsembri 1998

riigivara munitsipaalomandisse andmise aktiga 01/951-07

Keila vallale üle Eesti

Erastamisagentuuri 20. oktoobri 1998 munitsipaliseerimise teatise nr 493/1-12 alusel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et A.K. ja R.K. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata

jätta. Vaidlusalune korraldus ei riku kaebajate subjektiivset õigust, mille kaitseks nad kaebuse

esitanud on. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isik

halduskohtu poole pöörduda oma õiguste kaitseks. A.K. ja R.K. on käesoleva

kaebuse esitanud, et kaitsta oma subjektiivset õigust saada omandireformi käigus tagasi

õigusvastaselt võõrandatud endise Karjatooma A-17 talumaa hulka kuuluv umbes 0,2 ha

suurune maatükk, mida senini ei ole kaebajatele omandireformi käigus tagastatud, mida ei ole

erastatud, munitsipaalomandisse jäetud ega riigi omandisse antud. Kaebajate selline eesmärk

tuleneb selgelt esitatud kaebusest ja selle täiendusest, samuti kinnitas seda kaebajate esindaja

kohtuistungil.

18. Keila Vallavalitsuse 25. oktoobri 2012 korraldus nr 691, mille tühistamise nõudega

kaebajad kohtusse pöördunud on, ei puuduta aga kõnealust umbes 0,2 ha suurust maatükki

mitte mingil moel. Vaidlusaluse korraldusega määrati kaebajatele kompensatsioon 5879 m2

suuruse maa eest. Korraldusega kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse

määramise aktist nähtub selgelt, et kompenseeritud maa näol on tegemist endise Karjatooma

A-17 talumaa hulka kuulunud maaga, mis on vastavalt Keila Vallavalitsuse 23. augusti 2000.

aasta korralduste nr 1058 ja 1059 alusel ostueesõigusega erastatud seal maal paiknenud

ehitiste omanikele. Kaebusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt on tegemist aadresse

Kaare 1 ja Kaare 2 kandvate maatükkidega, mille suuruseks on kokku 2912 + 2967 = 5879

m2. Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktist kajastatud

kompensatsioonihinne 1,02 eurot ühe ruutmeetri eest vastab Vabariigi Valitsuse 22. augusti

2001 määruse nr 276 Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad (edaspidi VVm

2001/276) sätestatule.

19. Seega on kaebajatele vaidlusaluse korralduse kompenseeritud see osa õigusvastaselt maast,

mis on eelnevalt ostueesõigusega erastatud seal paiknevate ehitiste omanikele. Kaebajad ei ole

vaidlustanud haldusakte maa ostueesõigusega erastamise kohta ning möönsid käesoleva

haldusasja arutamiseks toimunud kohtuistungil isegi, et käesoleval ajal oleks nende otsuste

vaidlustamine ilmselt perspektiivitu. Küll aga nähtub eeltoodust, et vaidlusaluse umbes 0,2 ha

suuruse maatüki kohta ei ole Keila Vallavalitsus vaidlusaluses korralduses otsust teinud.

20. Kaebajad leiavad ekslikult, nagu sisalduks õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse

määramise aktis sisuliselt otsus vaidlusaluse 0,2 ha suuruse maa mittetagastamise kohta.

Asjaolu, et akti koostanud maakorraldaja on akti põhjendavas osas leidnud, et see 0,2 ha

suurune maatükk ei kuulu ei tagastamisele ega kompenseerimisele, on igasuguse õigusliku

tähenduseta. Maakorraldaja koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse

määramise akti ei saa käsitada haldusaktina, mis tekitaks, muudaks või lõpetaks kaebajate

õigusi või kohustusi. Kõnealust akti võib käsitada osana Keila Vallavalitsuse 25. oktoobri

2012 korralduse nr 691 põhjendusest. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lg 1

kohaselt võib haldusakti põhjendus olla esitatud ka menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 60 kohaselt on haldusakt siduv aga oma

resolutiivosa piires ning haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses

tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.

21. Käesoleval piirdub Keila Vallavalitsuse 25. oktoobri 2012 korralduse nr 691 resolutiivosa

selle korralduse punktiga 2 ja selle alapunktidega 2.1 ja 2.2. Üksnes neis korralduse punktides

määratakse kindlaks haldusväliste isikute õigused ja kohustused. Korralduse ülejäänud teksti,

samuti korralduses viidatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti tuleb

käsitada korralduse põhjendustena. Siinkohal tasub märkida, et erinevalt haldusakti

põhjendustest, mis võivad HMS § 56 lg 1 kohaselt sisalduda lisaks haldusaktile endale ka

mõnes muus dokumendis, millele haldusaktis viidatakse, peab haldusakti resolutiivosa

sisalduma igal juhul kirjalikus haldusaktis endas. See tähendab, et õigusvastaselt võõrandatud

maa maksumuse määramise aktis kajastatud seisukoht, mille kohaselt […] ca 0,20 ha suurune nn

„auk“, aadressiga Kaare 3, mille tagastamise ja/või kompenseerimise õigustatud subjektidele välistab

asjaolu, et tagastamisel ei ole lähtutud endistest piiridest, mida nõuab MRS § 6 lg 1, ei oma kaebajate

õiguste seisukohast mingisugust iseseisvat tähendust.

22. Eelnevast tulenevalt ei ole Keila Vallavalitsus teinud otsust eelviidatud 0,2 ha suuruse

tagastamise ega selle tagastamisest keeldumise kohta. Kui kõnealune maa kuulus enne maa

õigusvastast võõrandamist Karjatooma A-17 talumaa piiresse ning Karjatooma A-17 maa

tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud kaebajad on taotlenud selle maa tagastamist,

tuleb kohalikul omavalitsusel nõuetekohase otsusega maa tagastamise või mittetagastamise

küsimus otsustada. Seejuures tuleb omavalitsusel kindlaks teha kõik maa tagastamise

seisukohast olulised asjaolud ning leides, et maa tagastamine ei ole võimalik, tuleb selle kohta

teha otsus, millest nähtub, millisel maareformi seaduse § 6 lõikes 2 sätestatud alusel maa

tagastamisest keeldutakse. Siinkohal tuleb märkida, et eelviidatud lõikes ei ole sätestatud maa

tagastamata jätmise alusena seda, et maa tagastamist taotlevatele isikutele varem tehtud maa

tagastamise otsusega on tagastatud maad põhjendamatult palju või on eksitud tagastatava maa

piiride kindlaksmääramisel. Õigusvastaselt võõrandatud maa osalise või täieliku tagastamata

jätmise alused on ammendavalt sätestatud MRS § 6 lõigetes 2 ja 4 ning mistahes

õigusvastaselt võõrandtaud maa koosseisu kuuluva maatüki tagastamata jätmiseks peab

esinema mõni seal sätestatud alustest. MRS § 6 lg 1 kohaselt on küll võimalik, et

õigusvastaselt võõrandatud maa loetakse täielikult tagastatuks ka siis, kuigi seda ei tagastata

reaalselt täpselt endistes piirides. Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib

tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8

protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Seejuures võib tagastatava maa pindala õigusvastaselt

võõrandatu omast olla nii suurem kui väiksem. MRS § 6 lg 1 alusel saab mingisugune

konkreetne õigusvastaselt võõrandatud maa hulka kuulunud maatükk jääda tagastavast maa

piiridest väljapoole ainult siis, kui selle konkreetse maatüki tagastatava maa piiride sisse

mittepaigutamise vajadus tuleneb planeeringu või maakorralduse nõuetest.

23. Asjas kogutud materjalidest nähtub, et Keila Vallavalitsus on asunud vaidlusalust 0,2 ha

suurust maad taotlema munitsipaalomandisse. Kui see nii on, siis tuleb tähele panna, et

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr 36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

kord punktis 54 sätestatakse, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on

esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või kui on olemas kirjalikud andmed koostatava

taotluse kohta või mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse

andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta

on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. See tähendab, et kõnealuse maa

tagastamise küsimust ei saa otsustada enne, kui maa munitsipaalomandisse andmise küsimus

on otsustatud. Maa munitsipaalomandisse andmise võimalikkus või õiguspärasus ei saa aga

olla käesoleva kohtumenetluse esemeks, kuna vastavat otsust ei ole veel tehtud.

Juhul kui

maavanem peaks otsustama anda vaidlusaluse maa Keila Valla munitsipaalomandisse, on

võimalik kaebajatel, kui nad leiavad, et see nende õigusi rikub, see otsus vaidlustada,

sealhulgas käesoleva kohtumenetluse käigus välja toodud argumentidel, et valla omandiõigus

ehitisele, mille omanikuna vald maa munitsipaalomandisse andmist taotleb, ei ole tõendatud

või et tegemist ei ole ehitisega maareformi seaduse tähenduses, mis üldse annaks õiguse maad

munitsipaalomandisse anda ja selle tagastamisest keelduda.

24. Kaebajad on alternatiivselt taotlenud ka Keila Vallavalitsuse 25. oktoobri 2012 korralduse

nr 691 õigusvastasuse tuvastamist. Kohtuistungil selgitasid kaebajad, et otsuse õigusvastasuse

tuvastamine on vajalik seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisega on

viivitatud põhjendamatult kaua. HkMS § 45 lg 2 kohaselt

võib tuvastuskaebuse

halduskohtule esitada, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Isegi kui nõustuda,

et kaebajatele õigusvastaselt võõrandtaud vara kompenseerimise küsimus oleks tulnud

otsustada oluliselt varem, kui seda käesoleval juhul tehti, ei muuda see õigusvastaseks

konkreetset vaidlusalust otsust. Õigusvastane võib olla Keila Vallavalitsuse viivitus vastavate

otsuste tegemisel, ent see ei muuda õigusvastaseks lõpuks tehtud otsust. Keila Vallavalitsuse

25. oktoobri 2012 korraldus nr 691 ei saanud kaebajatele iseenesest mingisugust kahju

tekitada. Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et vaidlusalusest korraldusest ei selgu, mis

asjaoludel see on antud ning kuidas on arvutatud kompensatsiooni suurus. Korralduse

andmise aluseks olnud asjaolud on adekvaatselt kajastatud õigusvastaselt võõrandatud maa

maksumuse määramise aktis, millele korralduses ka viidatakse, sealhulgas nähtub sealt, kuidas

on kompensatsiooni summa arvutatud. Asjaolu, et seal pole viidatud sellele, kust on võetud

kompensatsioonhinne 1,02 eurot hektari kohta, ei muuda korraldust õigusvastaseks, kuna

vastav hinne tuleneb otse õigusaktist (VVm 2001/276).

25. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik