2-11-47306/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. märts 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-47306

Tsiviilasi

Janno Krantsiveeri hagi Arne Sterni vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7669,40 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janno Krantsiveeri apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – Janno Krantsiveer (ik: XXX), esindaja

Kaspar Kamsakann

Vastustaja (kostja) – Arne Stern (ik: XXX), esindaja Maia

Ploom

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012 otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu

otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Janno

Krantsiveeri kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Janno Krantsiveer esitas 29.09.2011 maakohtule Arne Sterni vastu hagi põhivõla summas

7669,40 eurot väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 1 või alternatiivselt alusetu

rikastumise sätete alusel. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks intress

alates raha saamisest kuni 30.10.2008 ja viivis alates 31.10.2008 kuni 31.12.2011 summas

2143 eurot ning alates 01.02.2012 viivis tähtaegselt tasumata põhivõla summalt VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2007 detsembris suulise töövõtulepingu,

mille alusel pidi kostja hiljemalt 2008 aprilliks ehitama hagejale palkmaja. 16.02.2008 ja

17.02.2008 kandis hageja kostjale üle ettemaksuks kokku 120 000 krooni (7669,40 eurot).

Kuna 30.10.2008 ei olnud kostja hagejale tööd üle andnud, saatis hageja kostjale teatise

lepingust taganemise kohta alates 03.11.2008 ning palus üleantud rahasumma tagastada

hiljemalt 04.11.2008. Kostja ei ole raha tagastanud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et poolte vahel puudub töövõtuleping või müügileping.

Hageja sõlmis palkmaja valmistamiseks lepingu OÜ-ga Stringer Masters. Osaühing esitas

02.02.2008 hagejale hinnapakkumise palkmaja valmistamiseks ja 14.02.2008 arve

120 000 krooni tasumiseks. Hageja tasus 120 000 krooni kostja arvelduskontole ning kostja

kandis 19.02.2008 raha OÜ Stringer Masters arvelduskontole. OÜ Stringer Masters on

lepingu täitnud, palkmaja detailid on valmis ja hagejale üle andmiseks valmis. Hageja nõuded

on aegunud. Aegumist tuleb hakata arvestama raha ülekandmisest. Lepingulise suhte puhul

tuleks hakata aegumist arvestama alates 2008 aprillist, kui maja pidi valmis olema.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2012 otsusega J. Krantsiveeri hagi rahuldamata ja

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 lepingu tõlgendamisel

lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte vande all antud ütlused on vastuolulised ja

nende alusel ei ole võimalik poolte ühist tegelikku tahet tuvastada. Hageja vande all antud

ütluste järgi oli teiseks lepingupooleks kostja kui füüsiline isik, kostja ütluste järgi osaühing.

Poolte ühist tegelikku tahet ning lepingupooli ei ole võimalik tuvastada ka selle alusel, et

hageja kandis raha kostja kui eraisiku kontole. Tegemist võis olla VÕS § 79 lg 1 kohase

kohustuse täitmisega. Samuti võis hageja täita kohustuse kostjale kui OÜ Stringer Masters

esindajale. Tunnistaja A. P. ütlustega ei ole võimalik tõendada, kellega hageja soovis lepingut

sõlmida. Seega ei ole ühegi tõendiga võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet.

Kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4).

Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse muuhulgas võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki.

Tegemist oli suusõnalise lepinguga, kus pooled leppisid kokku, et kostja ehitab hagejale

palkmaja. Poolte ütlustest nähtub, et nende sõprussuhted oli pikaajalised, nad käisid koos

suusareisil. Suhteid iseloomustab ka see, et hageja tasus kostja arvele ühise reisi lennupiletite

raha 21 000 krooni. Seega pidi hageja lepingut sõlmides teadma, kas kostja on tegev

palkmajade tootmisega ja kas ta teeb seda füüsilisest isikust ettevõtjana. Hageja pidi kostja

ettevõtluse liigist teadlik olema isegi siis, kui ta kostja juhitava osaühingu nime ei teadnud.

Hageja on vande all kinnitanud, et käis maja Roiul asuvas angaaris vaatamas, kostja vande all

antud ütluste kohaselt oli angaari juures üleval firma reklaam koos logo ja telefoninumbriga.

Seega pidi hageja mõistliku isikuna aru saama, et palkmaja ei ehita kostja füüsilise isikuna,

vaid hageja on lepingu sõlminud palkmaju tootva firmaga, mida kostja esindas. Kohus jättis

tähelepanuta mõlema poole ütlused osaühingult pakkumise ja arve saamise kohta, kuna poolte

ütlused on vastuolulised ning kohtul ei ole põhjust eelistada kumbagi poolt teisele. Arve nr 69

(tl 29) esitamine hagejale ei ole tõendatud ja tõendatud ei ole ka see, et hageja nimetatud arve

alusel kostjale midagi maksis. Samas tuleb lugeda tunnistaja A. P. ütlustega tõendatuks, et

hageja on saanud osaühingult pakkumise (tl 28) palkmaja valmistamise hinna kohta. Seega on

ka tunnistaja ütlustega tõendatud, et hageja pidi aru saama, et maja toodab osaühing. Mõistlik

isik ei saanud eeldada, et kostja omandab eraisikuna maja selle tootnud osaühingult ning

müüb hagejale edasi. Kohtul tuleb asuda seisukohale, et töövõtuleping palkmaja tootmiseks

oli sõlmitud hageja ja OÜ Stringer Masters vahel.

VÕS § 79 lg 1 kohaselt, kui kohustus täidetakse isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule,

kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks,

kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Nimetatud

sätte rakendamine eeldab, et hagejal oli tahe täita tema ja OÜ Stringer Masters vahelist

lepingut. Hageja selgitustest nähtub, et raha maksmise eesmärgiks oli soov tasuda palkmaja

tootmise eest. Tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et hageja avaldas telefoni teel soovi, et

kostja kannaks raha edasi OÜ Stringer Masters arvele. Kostja vande all antud ütlusega on

tõendatud, et kostja kandis raha hageja soovil edasi osaühingu arvele. Seega luges kohus

tõendatuks, et hageja tahe oli suunatud palkmaja eest tasumisele ning see kohustus tuli täita

osaühingule. Kuivõrd vaidlust ei ole selle üle, et kostja on osaühingu esindaja, oli kostjal

õigus anda nõusolek kohustuse täitmiseks temale kui õigustamata isikule. Kostja nõusolekuks

tuleb lugeda kostja kui osaühingu juhatuse liikme poolt raha edasikandmine osaühingule. Kui

kostja ei oleks olnud täitmisega nõus, oleks tal tulnud raha tagasi kanda. Seega luges kohus

tõendatuks, et hageja on kostjale raha kandnud VÕS § 79 alusel OÜ-ga Stringer Masters

sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hagejal ei ole õigust nõuda raha

tagastamist VÕS § 189 lg 1 või alusetu rikastumise sätete alusel.

Põhinõude rahuldamata jätmisel jättis kohus rahuldamata ka kõrvalnõuded.

Kuna kohus on tuvastanud, et hagejal ei ole kostja vastu kehtivat nõuet, ei ole põhjust

analüüsida hagi aegumist.

Kohus jättis tähelepanuta arved nr 75 ja 96-E (tl 32, 33), kuna kohus ei lahenda hageja ja

OÜ Stringer Masters vahelist vaidlust. Pooltevaheline kirjavahetus, mis on koostatud pärast

lepingu sõlmimist (tl 16-17, 34), ei tõenda pooltevahelise lepingu olemasolu või puudumist.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. J. Krantsiveer esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2012

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta hageja

menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei hinnanud kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus seostas hageja

teadlikkuse lepingu sõlmimisel kostja asemel tema äriühinguga hageja vande all antud

ütlustega, mille järgi on ta käinud maja Roiul asuvas angaaris vaatamas. Hageja teadlikkus

lepingu sõlmimisest äriühinguga ei saa tekkida lepingu täitmise käigus, see arusaam saab

tekkida enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimisega samaaegselt.

Tunnistaja A. P. kaasamisel esitas hageja vastuväite, mis põhines taotluse hilinenult esitamisel

ja asjaolul, et tunnistaja on kostja XXX, kelle ütlused ei saa olla objektiivsed. Vaatamata

sellele kuulas kohus A. P. tunnistajana üle ning rajas tema ütlustele otsuse. Kohus jättis

tähelepanuta poolte vande all antud ütlused osaühingult pakkumise ja arve saamise kohta,

kuivõrd need on vastuolulised. Samas arvestas kohus tõendina ühe osapoole XXX ütlusi, mis

olid vastuolus selle osapoole enda ütlustega. A. P. ütluste kohaselt andis ta hagejale tl 28

pakkumise ja tl 29 arvet ei andnud ning tl 28 oleva 02.02.2008 pakkumise andmine toimus

kostja ja tunnistaja kodus. Kostja on aga 13.03.2012 kohtuistungil vande all antud ütlustes

selgesõnaliselt eristanud sedasama 02.02.2008 pakkumist, väites, et see pakkumine saadeti

posti teel. Olemata telefonikõne osaliseks, ei olnud A. P. võimalik kuulda hageja poolt

telefonivestluses avaldatut. Seetõttu ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust, nagu oleks

hageja palunud kostjal raha edasi kanda.

Ka on kohus õigustamatult tõendina arvestanud kostja ütlusi selles, et kostja andis raha

OÜ-le Stringer Masters hageja soovil, jättes tähelepanuta hageja ütlused, et lepingu pooleks

oli kostja, kes soovis saada raha enda arvele, ja et hageja ei teadnud, mis firmad kostjal olid.

Olukorras, kus pooled lepingulise suhte eseme, s.o palkmaja ehitamise ja selle üle, et hageja

maksed teostati kostja arvelduskontole, üle ei vaielnud, oleks kostja tulenevalt TsMS § 230

lg-st 1 oma väiteid lepingulise suhte olemasolu kohta hageja ja OÜ Stringer Masters vahel

pidanud tõendama. Võttes arvesse, et kohus oleks pidanud jätma A. P. tunnistajana üle

kuulamata ning tema poolt antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolulised, puuduvad

usaldusväärsed tõendid, mis tõendaks hageja teadlikkust OÜ Stringer Masters olemasolust

ning lepingulise suhte olemasolu hageja ja OÜ Stringer Masters vahel;

2) kohaldas kohus valesti materiaalõigust. Ebaõige on kohtu seisukoht, et poolte ühist

tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75

lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse

tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Analoogselt sätestab

VÕS § 29 lg 3, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine

lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse

lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Olukorras, kus rahaülekanne tehti

kostja kontole, pidi kostja teadma, et hageja peab lepingu pooleks teda, mitte äriühingut, mille

olemasolust, rääkimata ärinimest, hageja teadlik ei olnud;

3) ei anna ka VÕS § 29 lg 4 kohaldamine tulemust, mille järgi oleks lepingu poolena

tuvastatav OÜ Stringer Masters. Kostja tegutses pooltevahelises õigussuhtes oma iseseisvas

majandus- ja kutsetegevuses, hageja oli tarbija. Kohus samastas ekslikult tellijast mõistliku

isiku arusaama lepingu vahetust täitjast arusaamaga lepingu poolest. Isegi kui hagejaga

sarnane mõistlik isik oleks möönnud, et kostja ei täida lepingut isiklikult ja vahetult, ei välista

see seda, et hagejaga sarnane mõistlik isik oleks lepingu pooleks pidanud isikut, kellega peeti

lepingueelseid läbirääkimisi ning kellele tehti lepinguline sooritus rahaülekande näol. Lepingu

pooleks ei saa olla isik, kes teise poole jaoks ei ole selgelt identifitseeritud, kuivõrd kindlale

isikule tehtavat tahteavaldust ei ole võimalik teha tahteavalduse adressaadi isikut teadmata;

4) jättis kohus tehingu subjektiivsel tõlgendamisel põhjendamatult arvesse võtmata asjaolud,

mis on sätestatud VÕS § 29 lg 5 p-des 1 ja 3 (lepingu sõlmimise asjaolud, lepingupoolte

käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist). Hageja tasus enne lepingu sõlmimist

120 000 krooni kostja arvelduskontole ning kostja ei teavitanud hagejat asjaolust, et makse

oleks tehtud valele isikule. Kostja sai hagejalt 30.10.2008 pretensiooni ja 20.04.2010

pankrotihoiatuse ning vastas nendele, kuid ei esitanud kuni kohtumenetluseni ainsatki väidet,

mis põhineks hageja ja kostja vahel lepinguliste suhete puudumisel ning lepingulise suhte

olemasolul hageja ja OÜ Stringer Masters vahel. Kuivõrd kostja ei ole lepingu sõlmimise ajal

ja kuni kohtumenetluseni andnud hagejale mõista, et lepingupooleks on temaga seotud

osaühing, on ilmne, et kostja pidas ka ise ennast lepingu pooleks ning OÜ Stringer Masters

kaasati lepingupoolena alles hagi esitamisele järgnevalt. Kirjavahetus poolte käitumisena

pärast lepingu sõlmimist on otseselt seostatav lepingu tõlgendamisega;

5) kohaldas kohus vääralt VÕS §-i 79, mis on eelkõige võlgniku kaitsenorm võlausaldaja

nõuete vastu, mille võlgnik on võlausaldaja nõusolekul või heakskiidul kolmandale isikule

täitnud. Tegemist ei ole kolmanda isiku kaitsenormiga, mis kaitseks kolmandat isikut

võlgniku alusetu rikastumise nõuete eest. Pealegi ei ole OÜ Stringer Masters hagejale

mistahes heaks kiitvat avaldust ega nõusolekut raha kandmiseks kostja arvelduskontole

andnud ning sellele ei ole kostja ka tuginenud. Olenemata sellest on kohus asunud

seisukohale, et kostja on OÜ Stringer Masters juhatuse liikmena andnud oma nõusoleku

kohustuse täitmiseks kostjale ning see on tõendatud kostja esitatud konto väljavõtetega.

Nõusolek kohustuse täitmiseks kolmandale isikule tuleb avaldada võlgnikule. Juhul kui

pidada nõusoleku andmiseks kostja poolt kohtumenetluse käigus avaldatut, oleks tegemist

kostja poolse hea usu põhimõtte (VÕS § 6) vastase käitumisega. Poolte vahelise lepingu

tõlgendamine viisil, millega kostja vabaneks alusetult saadu tagastamisest seoses asjaoluga, et

ta varjas hageja eest OÜ Stringer Masters nn heakskiitu, oleks hea usu põhimõtte vastane.

Valele isikule täidetud kohustuse õiguslikke tagajärgi käsitleb VÕS § 1028, mis annab

hagejale õiguse nõuda kostjalt viimasele õigusliku aluseta üle antud summade tagastamist.

VÕS § 1029 annaks hagejale õiguse alusetult saadu väljaandmisest keelduda, kuid selle

eelduseks oleks võlausaldaja poolt hagejale antud korraldus raha ülekandmiseks kostjale.

Sellekohast korraldust ei ole OÜ Stringer Masters hagejale andnud ning sellise korralduse

andmist eitas ka kostja 13.03.2012 kohtuistungil. Vaatamata sellele asus kohus seisukohale, et

OÜ Stringer Masters kiitis raha ülekandmise hagejalt kostjale heaks.

5. A. Stern vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) tekkis poolte vahel probleem sellest, et esialgu lootis hageja saada maja nn „mustalt“,

käibemaksu tasumata. Hiljem oli ta sunnitud nõustuma raha üle kandmisega maja tootva

OÜ Stringer Masters kontole. OÜ Stringer Masters tootis hagejale maja kokkulepitud

tähtajaks, aprilliks 2008, kuid hageja kaotas maja vastu huvi ja hakkas otsima võimalust,

kuidas tehingust loobuda ning raha tagasi saada. Osaühinguga sõlmitud lepingu

ülesütlemiseks puudus alus, sest maja oli tähtaegselt ja kvaliteetselt valmis toodetud. Ka

hageja kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et kokkulepe oli palkmaja tööstuslikuks

tootmiseks, mitte maja ehitamiseks. Maja püstitamine oli hageja kohustus;

2) asus kohus õigustatult seisukohale, et kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, siis

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma. Hageja teadis, et sõlmib lepingu OÜ-ga Stringer Masters.

A. P. kaasamine protsessi oli igati õigustatud, sest viimane töötas 2008. ja 2009. a OÜ-s

Stringer Masters ning tegeles dokumendihaldusega. Taotlus esitati ammu enne TsMS § 330

lg-s 3 sätestatud tähtaega ja taotluse hilisem esitamine ei põhjustanud menetluse viibimist

(TsMS § 331 lg 1). Väide, et tunnistaja ütlused ei saa olla objektiivsed, on väär. Tunnistaja on

kostja endine XXX. Tunnistaja ja kostja ütlused selles, kuidas anti üle 02.02.2008 pakkumine,

ei välista üksteist. Arutelusid toimus palju ning ka hinnapakkumisi oli mitmesuguseid.

Põhiline on see, et nii kostja kui tunnistaja kinnitasid, et hinnapakkumine anti hagejale üle. A.

Praakli ei saanud täpselt kuulda, mida hageja telefonis rääkis, kuid A. P. kuulis, mida rääkis

kostja ning sai aru kostja jutust ja raha ülekandest, mida hageja soovis.

Lepinguliste suhete puudumist poolte vahel tõendavad ka kaudsed asjaolud. Apellant ei ole

vaidlustanud kohtu seisukohta, et pooled tundsid üksteist aastaid. Hageja, olles kostja sõber,

pidi teadma, millega kostja tegeleb, samuti seda, et kostja ei saa eraisikuna tööstuslikult maja

toota. Mõistlik isik (hageja on ettevõtja) pidi mõistma, et kostja ei osta oma osaühingult

toodetud maja selleks, et seda siis hagejale edasi müüa, võttes endale tulumaksu tasumise

kohustuse (firma tulumaksu ei tasu). Maja projekti sai hageja OÜ Stringer Masters kodulehelt

ja hageja sai ka OÜ Stringer Masters hinnapakkumise. Kostja kandis alusetult laekunud

summa koheselt edasi OÜ-le Stringer Masters. Kui hageja ei oleks saanud OÜ-lt Stringer

Masters arvet, ei oleks ta osanud ettemaksuks just ülekantud summat, 120 000 krooni, tasuda.

Tunnistaja A. P. ütlustest nähtub, et hageja teadis, et kostja on osanik palkmaju tootvas

firmas, ning pidas läbirääkimisi kostja kui OÜ Stringer Masters esindajaga. Hageja poolt

kostjale 30.10.2008 ja 20.04.2010 saadetud kirjad ning hagiavaldus ei ole adresseeritud kostja

elukoha aadressil, vaid kostja firmadega seotud aadressidel.

Vale on apellandi väide, et kostja ei ole kuni kohtumenetluseni andnud hagejale mõista, et

lepingupooleks on temaga seotud osaühing. Hageja esitas kostjale pretensioone ja

pankrotiavalduse. Kostja vastas selgelt, et tal puuduvad täitmata kohustused hageja ees.

Pikemateks selgitusteks puudus vajadus;

3) on ebaõige apellandi väide, et kostja oleks oma väiteid lepingulise suhte olemasolu kohta

hageja ja OÜ Stringer Masters vahel pidanud tõendama. Eelkõige pidi hageja tõendama, et

tema ja kostja vahel oli lepinguline suhe. Seda hageja tõendanud ei ole. VÕS § 20 kohaselt on

nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida

leping. Hageja tellis maja valmistamise, kuid kostja ei ole ühegi teoga ega muu

tahteavaldusega väljendanud oma tahet sõlmida hagejaga leping eraisikuna;

4) kohaldas kohus õigesti VÕS §-i 79. Riigikohtu selgitustest (3-2-1-96-11) tuleneb, et

nõusoleku raha liikumiseks peab andma õigustatud isik ehk OÜ Stringer Masters. Seda

osaühing oma esindaja (kostja) kaudu ka tegi. Seadusesättest ja kohtupraktikast ei tulene, et

OÜ Stringer Masters oleks pidanud mingi avalduse hagejale tegema. OÜ Stringer Masters

võttis talle ülekantud raha vastu enda poolt maja tootmiseks tehtavate kulutuste katteks. Raha

vastuvõtmisega ta näitas, et on ülekandega nõus;

5) taotles kostja alusetu rikastumise nõudele aegumise kohaldamist tulenevalt TsÜS § 151

lg-st 1. Isegi kui eeldada, et hageja ei saanud raha ülekandmise hetkel teada, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue, sai ta nõudeõiguse tekkimisest teada hiljemalt siis, kui andis

nõusoleku kostja kontole kantud summa ülekandmiseks firma arvele. Kui eeldada, et hageja ei

saanud ka siis aru alusetult rikastumise nõudeõiguse tekkimisest, sai ta sellest teada, kui maja

2008 aprillis valmis sai. Kohtuistungil selgitas hageja, et käis maja vaatamas 2008 suvel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. TsMS § 633 lg 4 sätestab, et kaebusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, mida esimese

astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb. Sama paragrahvi lg 5

kohaselt kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid,

tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata

jätmise põhjus. TsMS § 633 lg 7 näeb ette, et kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 10.10.2012 otsuse peale esitati Tartu Ringkonnakohtule

12.11.2012 (t.l 121-124) ning selles ei taotletud ringkonnakohtult uute tõendite vastuvõtmist

ning apellant väljendas tahet kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses.

18.02.2013 on apellant esitanud ringkonnakohtule taotluse V. M. tunnistajana ülekuulamiseks

ning asja arutamist kohtuistungil.

TsMS § 652 lg 3 ja lg 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute tõendite

vastuvõtmiseks.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlusest ei nähtu TsMS § 652 lg-s 3 ja lg-s 4 sätestatud

aluseid ning ringkonnakohus jätab seetõttu apellandi eelnimetatud taotluse rahuldamata.

Riigikohus

on

mitmetes

lahendites

rõhutanud,

et

uute

tõendite

lubatavus

apellatsioonimenetluses on seotud maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumisega (näiteks

Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-8-12; nr 3-2-1-177-12). Käesolevas asjas ei ole

apellant heitnud maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist ning seda ei nähtu ka asja

materjalidest.

Kuna apellatsioonkaebuses nõustus apellant kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses,

siis lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses.

7. Ringkonnakohus leiab, et J. Krantsiveeri apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21

alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Maakohus on õigesti leidnud, et pooltevaheline vaidlus põhineb sellel, kas töövõtuleping

palkmaja valmistamiseks oli sõlmitud hageja ja kostja kui füüsilise isiku või kostja esindatud

äriühingu vahel.

Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel

tuleb juhinduda VÕS § 29 sätetest. Ringkonnakohus leiab, et kuna VÕS § 29 reguleerib

lepingu tõlgendamist, siis on poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel tuginemine VÕS

§ 29 sätestatule ebaõige.

Poolte tahteavalduste tõlgendamisel tuleb juhinduda TsÜS §-s 75 sätestatust ning selles osas

tuleb maakohtu õiguslikke põhjendusi muuta.

Vastavalt TsÜS § 75 lg-le 1 kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma,

tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel mõistma pidi.

Kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamise eesmärgiks on välja selgitada

tahteavalduse tegija (hageja) tahe, mis oli teada tahteavalduse saajale (kostjale). Pool, kes

tahteavaldust teatud viisil tõlgendab, peab tõendama, et tahteavalduse saaja teadis

tahteavaldaja tegelikku tahet või pidi seda teadma. Seega saab antud juhul hageja tugineda

sellele, et ta sõlmis lepingu mitte OÜ-ga Stringer Masters, vaid A. Sterniga, ainult siis, kui ta

tõendab, et kostja seda tahet teadis või pidi teadma.

Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele ning põhjendatult

leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et tema tahe oli sõlmida töövõtuleping palkmaja

valmistamiseks kostjaga ning sellest tulenevalt jätnud õigesti hageja nõude rahuldamata.

Maakohtu otsus tõendite hindamise ja hageja nõude rahuldamata jätmise osas on seaduslik ja

põhjendatud ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus kõiki maakohtu otsuse

põhjendusi.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning apellandi

väide, et maakohus on tõendite hindamisel eiranud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõudeid, ei

ole põhjendatud.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna A. P. oli kostja xxx, siis ei saa A. P. tunnistajana

antud ütlused olla objektiivsed.

Vastavalt TsMS § 251 lg-le 1 tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla

teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asja menetlusosaline või

menetlusosalise esindaja.

Asja materjalidest nähtuvalt töötas A. P. 2008-2009. a OÜ-s Stringer Masters ja tegeles muu

hulgas dokumentide haldamisega ning oli teadlik palkmaja valmistamise läbirääkimistest

hageja ja kostja vahel.

A. P. on kinnitanud maakohtu istungil, et ta oli kostja XXX ning ta saab ütlusi anda. Teda on

hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise ja aluseta ütluste andmisest keeldumise eest

(t.l 104). Seega on tunnistaja A. P. ütlused üheks tõendiks ning põhjendamatu on apellandi

väide, et kostja XXX olek välistab tunnistaja poolt objektiivsete ütluste andmise.

Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et maakohus on lisaks tunnistaja A. P.

ütlustele hinnanud ka kõiki teisi esitatud tõendeid ning TsÜS § 75 lg 1 esimesest lausest

tulenevalt oli hageja kohustuseks tõendada, et ta sõlmis lepingu palkmaja valmistamiseks

kostjaga.

Apellatsioonkaebuses on põhjendamatult leitud, et tunnistaja A. P. ütlustes ja kostja vande all

antud seletuses esineb vastuolu. Tunnistaja A. P. on maakohtu istungil (t.l 109) kinnitanud, et

02.02.2008 pakkumise andis ta hagejale üle. A. Stern on vande all seletanud (t.l 71

pöördel) „02.02.2008 pakkumine saadeti talle posti teel. Pakkumised sai antud osa siis kui me

kohtusime. Pakkumised said käest kätte, arved postiga.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna

pooled rääkisid pakkumisest mitmeid kordi ning kostja on vande all kinnitanud, et

pakkumised said hagejale üle antud käest kätte, siis ei ole tunnistaja A. P. ütlustes ja A.

Sterni vande all antud seletuses vastuolu. Vastustaja on õigesti märkinud, et oluline on see, et

pakkumine anti hagejale üle ning ka pakkumisest pidi hageja aru saama, et kostja osaühing

tegi talle pakkumise palkmaja valmistamiseks. Tunnistaja A. P. ütlused selles, et palkmaja

pidi valmistama OÜ Stringer Masters, on kooskõlas teiste tõenditega.

Põhjendamatu on apellandi väide, et kuna A. P. ei olnud pooltevahelise telefonikõne

osaliseks, siis ei saanud ta anda ütlusi toimunud telefonikõne sisu kohta. A. P. oli kostja xxx.

Seega oli A. P. võimalik kuulda, mida A. Stern hagejale ütles ning kuna A. P. oli eelnevate

poolte vahel toimunud läbirääkimiste juures ja teadis lepingu sõlmimise üksikasju, siis ta sai

aru A. Sterni jutust ja hageja soovist, et A. Stern kannaks raha äriühingu arvele. A. P. ja A.

Sterni ütlusi kinnitavad konto väljavõtted (t.l 30, 31), milledest nähtuvalt kandis A. Stern

järgmisel päeval pärast hageja poolt raha ülekandmist selle äriühingu arvele. A. Sterni ütluste

usaldusväärsust hagejale arve esimese osamakse (t.l 29) saatmise kohta kinnitab asjaolu, et

hageja on kostjale vahetult pärast arve koostamist kandnud üle arvel märgitud summa

120 000 krooni. Apellant ei ole osanud selgitada, et juhul kui OÜ Stringer Masters ei saatnud

talle arvet, siis kuidas ta teadis arvel märgitud summat kostjale üle kanda.

9. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 7 märkis, tuleb poolte tahteavalduste

tõlgendamisel juhinduda TsÜS §-st 75.

Kuigi maakohus on ebaõigesti viidanud VÕS §-le 29, on maakohus sisuliselt hinnanud hageja

tahteavaldust TsÜS § 75 lg 1 esimeses lauses sätestatud tõlgendamisreegli kohaselt. Õige on

maakohtu seisukoht, et hageja tahe oli sõlmida töövõtuleping palkmaja valmistamiseks

OÜ-ga Stringer Master ning seejuures on maakohus arvestanud ka tahteavalduse tegemisega

seotud asjaolusid ning pooltevahelisi eelnevaid suhteid.

Seetõttu on ebaõige apellandi seisukoht, et maakohus on tema tahteavalduse ebaõigesti

tuvastanud.

Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 79 lg-t 1 ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole

õige. VÕS § 79 lg-st 1 ei tulene, et vajalik oleks võlgniku nõusolek või heakskiit.

Vastuses hageja pankrotihoiatusele on kostja teatanud, et tal puuduvad täitmata kohustused

hageja ees (t.l 9). Nimetatud vastusest tuleneb, et kostja ei tunnistanud end lepingupoolena

ning alusetu on apellandi väide, et kostja oleks pidanud seda eraldi märkima.

10. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja