2-11-19574/19 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. märts 2013.a Tallinnas kell 16.00 kohtukantselei

kaudu

Tsiviilasja number

2-11-19574

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi HV vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

2905,29 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248;

asukoht: Liivalaia 8, 15039 Tallinn);

Hageja volitatud esindaja: jurist Birgit Juhanson (e-

post: birgit.juhanson@swedbank.ee );

Kostja: HV(isikukood XXX; elukoht: XXX);

Kostja esindaja: vandeadvokaat Kaarel Kais (Alvin,

Rödl

&

Partner

Advokaadibüroo

OÜ;

asukoht:

Roosikrantsi

2. 10119

Tallinn;

e-post:

kaarel.kais@roedl.ee ).

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

05.02.2013 toimunud kohtuistungil

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt HV hageja Swedbank Liising AS kasuks võlgnevus 2905,29

(kaks tuhat üheksasada viis eurot ja 29 senti) eurot.

3. Välja mõista kostjalt HV hageja Swedbank Liising AS kasuks viivised

protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest (28.04.2011.a) kuni põhinõude

(summalt 2 788,48 eurot) täitmiseni määras (0,25% päevas).

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud HV kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

08.09.2011.a Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale esitatud hagiavaldusest nähtuvalt

sõlmisid Swedbank Liising AS-i (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja CS OÜ

03.07.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Hyundai Sonata, 2.0,

ehitusaasta: 2007. Liisinguvõtja rikkus lepingust, kindlustusleppest ja teenuste lisast tulenevaid

kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe alusel

tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, kütusekaardimaksed ja kaskokindlustuse

maksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 04.06.2010 teatise, milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud

võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud,

mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt

võlgnevuse tõttu üles öelduks.

Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 9 083,42 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 7 600,56 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1 176,46 eurot,

viivismaksete võlgnevusest summas 116,81 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevusest

summas 55,15 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 134,44 eurot.

Vara realiseeriti hinnaga 5 436,75 eurot (käibemaksuta). Hageja on nõus nõuet vähendama

summas 741,38 eurot. Juhindudes eeltoodust on liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale 2

905,29 eurot.

03.07.2007 sõlmisid hageja ja HV (endise nimega U ) lepingust tuleneva rahalise kohustuse

tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada

solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik

täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava

rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 16 873,07 euro tasumise eest. Hagiavalduse

esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on

kostjal kohustus hüvitada solidaarselt liisinguvõtjaga hagejale 2 905,29 eurot.

25.11.11.a esitas hageja arvamuse kostja vastusele, millest nähtuvalt selgitab, et kostja tagastas

sõiduki hagejale ning sõiduk suunati müüki 19.07.2010 alghinnaga 129 000,00 krooni (koos

käibemaksuga) ehk 8 244,60 eurot. Sõiduki müügiga tegeles EA. Kuivõrd sellise hinnaga

sõidukile ostjat ei leidunud, alandati müügipakkumise hinda. Hageja on seisukohal, et esitatud

müügiakt on piisavaks tõendiks sõiduki müügi kohta ning uue ostja andmed ei oma tähtsust

antud vaidluse raames. Tulenevalt kostja vastuväitest viivisenõudele korrigeeris hageja oma

nõuet ja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 2 905,29 eurot ning viivise protsendina

põhinõudelt (summalt 2 788,48 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni

liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Hageja ei nõustu kostja

vastuväitega, mille kohaselt on viivisemäär 0,25% ebamõistlikult kõrge, tegemist on

sanktsiooniga lepinguliste kohustuste täitmata jätmise korral ehk liisinguvõtjal ja kostjal oleks

olnud võimalik selle sanktsiooni rakendumist vältida.

Kostja vastuväiteid

26.10.2011.a hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja

vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud lepinguga seotud teadete kättetoimetamist

kostjale ja põhivõlgnikule. Ülesütlemisteate kättetoimetamise tõendamine hageja poolt on

kostja hinnangul üheks eeltingimuseks, et liisingulepingu saaks lugeda üles öelduks, vastasel

juhul on leping jätkuvalt poolte vahel kehtiv ning hageja nõuded tuleb seetõttu jätta

rahuldamata. Samuti ei ole hageja tõendanud 30.11.2010 saadetud teadete (võlgnevuse

tasumise nõue) kättetoimetamist kostjale, nimetatud teadete kättetoimetamise tõendamine on

oluline hageja viivisenõude lahendamise ja menetluskulude jaotamise seisukohalt.

Hagiavalduse lisana esitatud müügiaktist eelnimetatut ega ka seda kellele liisinguese müüdi ei

nähtu. Kostja on seisukohal, et hageja poolt on tõendamata ka see, kas tegelik võõrandamise

hind vastas sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja on

seisukohal, et hageja poolt nõutav viivisemäär on põhjendamatult kõrge, osaliselt on

viivisenõue täiesti alusetu. Nimelt kajastub hageja põhinõudes viivismaksete võlgnevus

summas 116,81 eurot, samas on hageja hagiavalduse resolutsioonis esitanud nõude viivise

väljamõistmiseks põhinõude terviksummalt s.o 2905,29 eurot. Kostja palub kohtul VÕS § 162

alusel vähendada väljamõistetava viivisemäära suurust seadusjärgse määrani (VÕS § 113 lg 1).

Menetluse käik

15.10.2012.a saatis kohus hagejale juhindudes TsMS § 392 lg-st 1 kirja, milles tegi TsMS §

230 lg 2 alusel hagejale ettepaneku esitada tõendid, millest nähtuks eseme väärtus tagastamise

hetkel. Hageja poolt 11.12.2012.a esitatud vastusest nähtuvalt selgitab hageja, et sõiduki

turuväärtus väljendub antud juhul selle müügihinnas. Sõiduki turuväärtust mõjutavad aga

sõiduki seisukord, majanduslik olukord, turu aktiivsus ja teised taolised faktorid. Kuivõrd

sõiduki soetusmaksumus (millest tuleneb ka jääkmaksumus) on määratud lepingu sõlmimise

hetkel, ei saa see olla turuväärtuse näitajaks sõiduki tagastamise hetkel.

05.02.2013.a Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas toimunud kohtuistungil jäid hageja ja

kostja eelnevalt kohtule kirjalikult esitatu juurde. Kohus teatas pooltele, et teeb otsuse teatavaks

05.03.2013.a. kell 16.00 kantselei kaudu ja lahend on kättesaadav www.e-toimik.ee kaudu.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on

hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja CS OÜ sõlmisid 03.07.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli

sõiduauto Hyundai Sonata, 2.0, ehitusaasta: 2007;

2. 03.07.2007 sõlmisid hageja ja HV(endise nimega U ) lepingust tuleneva rahalise

kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale

kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja

kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja

solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 16

873,07 euro tasumise eest;

3. liisinguvõtja rikkus lepingust, kindlustusleppest ja teenuste lisast tulenevaid

kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe

alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, kütusekaardimaksed ja

kaskokindlustuse maksed.

4. auto anti EA-le üle 19.07.2010;

5. vara realiseeriti 13.09.2010 hinnaga 5 436,75 eurot (käibemaksuta).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. kas hageja poolt esitatud lepingu ülesütlemisavaldus on põhivõlgnikule ja kostjale kätte

toimetatud;

2. kas liisinguleping on kehtivalt üles öeldud;

3. viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse üle;

4. kas vara väärtust on hinnatud selle tagastamise hetkel;

5. kas vara võõrandamise hind vastab vara turuhinnale selle hagejale tagastamise hetkel.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja

ja

CS

OÜ

sõlmisid

03.07.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Hyundai Sonata, 2.0,

ehitusaasta: 2007 (tl 34-38) ning mille eest CS OÜ kohustus tasuma osamaksetega

maksegraafiku alusel (tl 39). Liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi (tl

40-45).

Lisaks kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku

kindlustuslepingu, tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi, tagama

kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise (tl 46-

48). 03.07.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja seoses lepinguga teenuste lisa, mille alusel

võimaldas hageja kostjal kasutada Neste kütuse krediitkaarti (tl 49-50).

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui

kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti

võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest.

Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et 03.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja

käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga

liisinguandja ja liisinguvõtja vahel 03.07.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle

tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise,

maksimumsummas 16873,07 eurot (264006,18 krooni, tl 70-71).

Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et lepingu üldtingimuste punkti

1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara eest lepingus sätestatud

makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 40). Üldtingimuste

punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma

liisinguvõtja. Punkti 6.3.2. kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata

jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh

kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja,

kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja

korras. (tl 42). Kindlustusleppe punkti 2 viienda valiku kohaselt kohustus liisinguvõtja

kindlustusmakseid (standardkasko) tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil

nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga

kalendrikuu 15. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele, tl 47). Teenuste lisa p. 3 kohaselt

pidi liisinguvõtja tasuma hagejale tasu Neste kütuse krediitkaardi kasutamise eest vastavalt

hageja poolt esitatud arvetele (tl 50).

Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja

rikkus lepingust, kindlustusleppest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja

intressimaksed, kütusekaardimaksed ja kaskokindlustuse maksed.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse

rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt

kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles

öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui

kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse

tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195

lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega,

kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu

kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui

ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult

nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni

(erakorraline ülesütlemine).VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et

teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse

rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 196 lg 3

kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale 04.06.2010 teatise (tl 64), milles

teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja

palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 24.06.2010. Hageja

teavitas liisinguvõtjat, et kui liisinguvõtja ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul loeb hageja

lepingu alates 25.06.2010 ülesöelduks ning liisinguvõtjal tuleb vara tagastada 26.06.2010.

Lisaks teavitas hageja liisinguvõtjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist

võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata liisinguvõtja võlgnevusi

hageja ees, tuleb liisinguvõtjal hüvitada hagejale puudujääv summa (tl 64). Liisinguvõtja

võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3

lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3

kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui

liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub

mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva.

Antud juhul on poolte vahel vaidlus, kas hageja on põhivõlgnikule ja kostjale liisingulepingu

ülesütlemisavalduse kätte toimetanud.

Kohtule nähtub hageja selgitustest ja tsiviilasjas esitatud tõenditest, et hageja on saatnud

liisinguvõtjale teatised (tl 64, tl 69, tl 126, tl 128, tl 130) aadressidel Kuldkinga tee 12,

Metsnurme küla, Saku vald, Harjumaa ning XXX, Tallinn (tl 107-110). Esimene aadress oli

hagejale teadaolevalt liisinguvõtja likvideerija ehk kostja kehtiv aadress ning teine liisinguvõtja

lepingus esitatud aadress. Kostjale saatis hageja samuti neli kirja, millest kaks tähitult ning

kaks lihtkirjana (tl 72-73, tl 126-127, tl 129). Hageja saatis kirjad aadressil XXX, mis oli

hagejale teadaolevaks aadressiks ja märgitud kostja kehtivaks aadressiks ka Rahvastikuregistris

ning ka käenduslepingus esitatud aadressil XXX(tl 111-114). Tähitud kirjad tagastati hagejale

hoiutähtaja möödumisel, lihtkirjade tegeliku kättesaamise kohta hagejal teave puudub. Hageja

on seisukohal, et Swedbank AS üldtingimuste punkti 5.1.4 lähtuvalt saab vähemalt lihtkirjad

lugeda kostja poolt kättesaaduks ning lisab, et ei saa pidada õigustatuks, et kui kostja ei võtagi

kirju vastu, on tal lõpmatult võimalik lepingu võlgnevuse tõttu ülesütlemist vältida. Peale

sõiduki realiseerimist hageja poolt, saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale ka kogunõude kohta

teatised 30.11.2010. Liisinguvõtja on kirja vastavalt väljastusteatisele kätte saanud 02.12.2010

(tl 121). Kostjale saadetud kirjad tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel (tl 122-125).

Kohus selgitab, et iseenesest ei ole liisingulepingu ülesütlemisel oluline kostjale kui käendajale

ülesütlemisavalduse kättetoimetamine, oluline on, et liisinguvõtjale oleks ülesütlemisavaldus

kätte toimetatud.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-8-09 selgitanud, et tahteavalduse kättesaamise

analüüsimisel tuleb kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus

tahteavaldusega tutvuda. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on tähitud kirjadena

liisinguvõtjale saadetud ülesütlemise avaldus hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel,

seega ei ole liisnguvõtja lepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud. Lahendada tuleb küsimus,

kas tahteavalduse saab lugeda kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja

saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik aeg. Kolleegium vastas lahendis nr 3-2-1-8-

09 sellele küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei

sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik

võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks.

Järelikult ei ole liisinguvõtja tähitud kirjadena saadetud ülesütlemise avaldust kätte saanud ja

ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tugineb hageja oma seisukohtades ka Swedbank AS

üldtingimuste p-le 5.1.4. Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 kohaselt loetakse personaalsed

teated, mis pank on kliendile saatnud kättesaaduks, kui teate väljastamisest pangale teadaoleval

kliendi või tema nimel teadet vastu võtma õigustatud isiku kontaktaadressil või –numbril on

möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel […].

Kohus selgitab järgmiseks, kas hageja poolt viidatud Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 on

kehtiv. Kohus kontrollib, kas Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 võib olla tühine. Kohus

selgitab, et võib ise omal algatusel tühisuse alusele tuginedes tühisuse tuvastada ilma, et keegi

menetlusosalistest oleks seda taotlenud. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1

sätestatust. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad tsiviilseadustiku

üldosa seaduse üldised nõuded tahteavaldustele (TsÜS § 67 jj). TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb

ülesütlemine kui tahteavaldus lepingu teisele poolele kätte anda. Kindlale isikule

(tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see

muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks

tahte väljendamisega. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on

tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse

kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik

võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis

on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu

täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega

tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub

tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-

või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Swedbank AS üldtingimuste p 5.1.4 kokkulepitu on kohtu hinnangul vastuolus TsÜS § 69 lg-s

3 sätestatuga. Eelkõige seisneb oluline erinevus selles, kes pooltest kannab tahteavalduse

kättetoimetamise/saamise riski. Viidatud punkti järgi on tahteavalduse kättesaamise risk teate

saajal, st vaidluse korral tuleb hagejal tõendada vaid seda, et ta on teate kostjale saatnud

(möödunud on ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks selle sidevahendi teel).

TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab aga kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral tuleb

hagejal kui tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri on jõudnud

liisinguvõtja kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ning liisinguvõtjal on olnud mõistlik

võimalus sellega tutvuda. Kuivõrd tüüptingimus (p 5.1.4) kaldub liisinguvõtja kahjuks

kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, on see liisinguvõtjat

ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust

kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või

kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega on

majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tüüptingimuste kasutajal võimalik

nimetatud eeldus ümber lükata. Antud tsiviilasjas ei ole hageja seda teinud. Hageja ei ole

tõendanud, et kõnealuse lepinguklausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul

tavaline. Järelikult tuleb eeldada, et tüüptingimus (p 5.1.4) on tahteavalduse kättetoimetamise

riski panemise osas liisinguvõtjat/kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi

tühine. Kuivõrd tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine,

kohaldub asjas seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3).

Eelnenu ei välista siiski, et liisingulepingu ülesütlemist ei ole antud tsiviilasjas toimunud.

Antud tsiviilasjas esitatud asjaoludest järeldab kohus, et liisinguvõtja oli teadlik lepingu

lõppemisest (vara tagastamine hagejale). Samuti on kostja tuginemine asjaolule, et

liisinguleping ei ole lõppenud, kuigi ta ise on tegelikult oma käitumisega seda aktsepteerinud,

vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on

kostja olles liisinguvõtja CS OÜ likvideerija oma 12.07.2012 e-kirjas hagejale selgitanud, mida

ta on teinud vara müümiseks, millele hageja on samal päeval vastanud, et vastavalt poolte

kokkuleppele oli tal aega vara müügiga tegeleda kuni juuni lõpuni ja kuna müük ei ole

õnnestunud, siis peaks vara viivitamata tagastama (tl 119-120). Eeltoodust nähtuvalt oli

liisinguvõtja teadlik liisingulepingu lõpetamisest ja on vara hagejale sellega seoses ka

tagastanud.

Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu üleütlemise formaalsed

tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus

liisingulepingu ülesöelduks.

Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

kohustused (VÕS § 195 lg 2). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral

peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3,

kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et liisinguvõtja poolt on

hagejale tasumata 9 083,42 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 7 600,56 eurot

(tl 68), debitoorsest võlgnevusest summas 1 176,46 eurot (tl 52-55, tl 68), viivismaksete

võlgnevusest summas 116,81 eurot (tl 56-59, tl 68), liikluskindlustuse maksete võlgnevusest

summas 55,15 eurot (tl 60-63, tl 68) ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas

134,44 eurot (tl 66, tl 68). Vara realiseeriti hinnaga 6178,13 eurot (km-ta, tl 65). Hageja on

nõus nõuet vähendama summas 741,38 eurot. Nõude arvestamisel on hageja lähtunud

järgmisest: sõiduki võõrandamise kulud 5436,75 eurot (6178,13– 741,38= 5436,75) - vara

tagastamise ja realiseerimise kulud 134,44 eurot- debitoorne võlgnevus ja kindlustusmaksete

võlgnevus 1231,61 eurot= 4070,70 eurot. Selle summa arvelt kustutati osaliselt vara

jääkmaksumus: summas 3529,86 eurot (7600,56- 4070,70= 3529,86). Katmata on jäänud seega

sõiduki jääkväärtus 3529,86 eurot ning viivisvõlgnevus summas 116,81 eurot, kokku 3646,67

eurot, mida hageja on vähendanud summas 741,38 eurot s.o lõppnõue 2905,29 eurot. Kohtu

hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3.

Poolte vahel on vaidlus, kas vara väärtust on hinnatud selle tagastamise hetkel.

Kohus nõustub kostjaga, et, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka

Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Liisingueseme tagastamisel

liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb

hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest,

on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel

liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast.

Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja

võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul

liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja

selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65

kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, so kohalik keskmine müügihind

(turuhind).

Kohtule esitatud tõendite kohaselt suunati sõiduk 19.07.2010 müüki hinnaga 129 000 krooni

(km-ga) s.o 8244,60 eurot (tl 65). Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse

liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind, mis

eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tollel ajahetkel. Hageja poolt esitatud selgitustest

nähtuvalt arvestati hinna määramisel AS EA poolt koostatud remondihinna kalkulatsiooniga (tl

131), seega tuleb pidada väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind ehk 8244,60

(km-ga) eurot. Lisaks märgib kohus, et hageja poolt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt

tegelik võõrandamise hind vastab sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid vara turuväärtuse kohta, selle tagastamise hetkel.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja realiseerinud sõiduauto müüki andmise ajahetkest

s.o 19.07.2010 ca kahe kuu jooksul (tl 65), seega võib liisingueseme võõrandamise aega pidada

põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui turuväärtuseks oli 8244,60

eurot (km-ga) s.o 6870,50 eurot (km-ta) ja müügihinnaks oli 6178,13 eurot (km-ta) on

hinnavahe 10,08% (tl 65, tl 159-160). Kohtu hinnangul on asja võõrandamisel oma kohustuse

kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli

põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse

langust aja möödudes.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.

Hageja palub kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud summas 134,44 eurot

(km-ta, tl 66-67). Kostja nimetatud nõuet ei tunnista, kuna arve on väljastatud 14.09.2010 s.t

peale vara müüki. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimisel on hoiutasu, tehniline kontroll ja

pesu põhjendatud kuludeks ka juhul, kui arve vastava teenuse eest on väljastatud peale vara

müüki. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema

koostööd vastavate teenusepakkujatega.

Kostja on esitanud vastuväite viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse kohta.

Kostja vastuväite kohaselt on hageja viivisenõue osaliselt täiesti alusetu. Nimelt kajastub

hageja põhinõudes viivismaksete võlgnevus summas 116,81 eurot, samas on hageja

hagiavalduse resolutsioonis esitanud nõude viivise väljamõistmiseks põhinõude terviksummalt

s.o 2905,29 eurot. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega

viivitamise eest. Kostja vastuväitest tulenevalt korrigeeris hageja 25.11.11 oma viivisnõude

suurust ja palub kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt (summalt 2 788,48 eurot)

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras

(0,25% päevas).

VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 34-38).

Kostja palub kohtul vähendada viivisemäära suurust VÕS § 162 alusel seadusjärgse määrani

(VÕS § 113 lg 1). Vastavalt VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema

poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu

õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja

kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes

võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku

ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel

vähendada viivismäära, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kostja ei ole esitanud kohtule enda sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja

halb majanduslik olukord. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et põhivõlgnik rikkus

maksekohustust, samas ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivismäära

vähendamiseks. Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vähendada viivisemäära

suurust.

Lisaks on kostja esitanud vastuväite hageja viivisenõudele summas 116,81 eurot. Kostja

põhjendustest nähtuvalt tuleb vaidlusalune nõue jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole kostjale

liisinguvõtja võlgnevuse teadet kätte toimetanud ning seetõttu ei saanud kostja viivise tekkimist

vältida. Kohus asub seisukohale, et VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava

kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede,

eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. Kostja vastuväide ei ole kohtu hinnangul

põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja viivist arvestanud lepingu kehtivuse

ajal, mitte lepingu lõppemise järgsel perioodil, seega ei oleks kostja viivise tekkimist saanud

vältida. Kohus arvestades, et tegemist on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva

õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja viivisenõue on 116,81

euro osas põhjendatud.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis

ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest.

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus

summas 2 905,29 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (summalt 2 788,48 eurot) alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras

(0,25% päevas).

Tsiviilasja hindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik