3-12-2471/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

26. veebruar 2013, Tallinn

3-12-2471

OÜ R&P Grupp kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 11. septembri 2012

maksuotsuse nr 12.2-3/6380-6 tühistamise nõudes.

Kohtuistungil 14. veebruaril 2013

Kaebaja: OÜ R&P Grupp

Esindajad: Vitali Vladimirov ja Aleksandr Nauts

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Aiki Meister

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ R&P Grupp kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, §

181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ R&P Grupp tegeles 2010. aastal mootorsõidukite lisaseadmete hulgimüügiga, soetades

kauba Euroopa Liidu liikmesriikidest ning importides seda kolmandatest riikidest, kusjuures

enamasti saabus kaup pakendatult. Massi järgi moodustasid 80% pakenditest rühmapakendid.

Kaebaja koostatud arvestuse kohaselt lasi ta 2010. aasta turule järgmised pakendikogused:

kartong (kg)

puit (kg)

plastik (kg)

I kvartal

II kvartal

III kvartal

IV kvartal

2010.

kokku

2970

1620

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 11. septembri 2012 maksuotsusega nr

12.2-3/6380-6 kohustati OÜ-d R&P Grupp tasuma 2010. aasta pakendiaktsiisi võlgnevuse

kokku 4146,58 eurot. Maksuotsusest nähtuvalt lähtuti maksusumma kindlaksmääramisel OÜ

R&P Grupp poolt maksuhaldurile 2010. aasta iga kvartali lõikes esitatud andmetest plastik-,

puit- ning paber- ja kartongpakendite kohta. Maksuotsuses on asutud seisukohal, et OÜ

R&P Grupp oli vaatlusalusel perioodil pakendiettevõtja pakendiseaduse tähenduses, kes ei

olnud sõlminud kirjalikku lepingut ühegi taaskasutusorganisatsiooniga. Maksuhaldur leidis, et

OÜ R&P Grupp ei suutnud tõendada, et ta oleks turule lastud pakendatud kauba pakendi ja

sellest tekkinud pakendijäätmed kogunud ja taaskasutanud selliselt, et pakendiseaduse §-s 36

sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleksid täidetud ning seega ei ole ta vabastatud

pakendiaktsiisi tasumisest vastavalt pakendiaktsiisi seaduse (edaspidi PakAS) § 8 lg 1

punktile 5. Maksuhaldur leidis, et Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt OÜ-le R&P Grupp 1.

veebruaril 2012 esitatud arve ning AS Uikala Prügila nimel 20. jaanuaril 2011 väljastatud

taaskasutustõend ning OÜ R&P Grupp juhatuse liikme ja Eesti Teisese Toorme MTÜ

juhatuse liikme seletused OÜ R&P Grupp ning Eesti Teisese Toorme MTÜ vahelise

koostöö kohta ei ole piisavateks ega asjakohasteks tõenditeks, mis saaksid kinnitada OÜ

R&P Grupp turule lastud pakendijäätmete taaskasutamist.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ R&P Grupp esitas 23. novembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

Maksu- ja Tolliamet Põhja maksu- ja tollikeskuse 11. septembri 2012 maksuotsuse nr 12.2-

3/6380-6 tühistamist. Kaebaja leiab, et tal ei ole pakendiaktsiisi tasumise kohustust, kuna ta

on korraldanud enda poolt turule lastud pakendite taaskasutamise ning maksuhalduri

vastupidised järeldused on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kaebaja selgitab, et korraldas

2010. aastal pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise PakS § 16 lg 1 kohaselt

individuaalselt, olles teavitanud kliente oma teenindusruumide seinale pandud teates, et

viimased saavad pakendeid tasuta üle anda Eesti Teisese Toorme MTÜ-le, kes oli paigutanud

kogumiskonteinerid ja korraldas kogumiskohad pakendijäätmete tagasivõtuks ja kogumiseks.

Kaebaja leiab, et Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt talle esitatud arve tõendab, et 2010. aastal

on viimane saanud kaebajalt taaskasutamiseks 3820 kg pakendijäätmeid ning pakendijäätmete

taaskasutamist tõendab ka Eesti Teises Toorme MTÜ poolt kaebajale antud AS Uikala

Prügila taaskasutustõend, kust nähtub sama koguse pakendijäätmete taaskasutamine. Kaebaja

leiab, et maksuhaldur on põhjendatult lähtunud üksnes AS Uikala Prügila hilisemast kirjast,

kus teatati selle tõendi kehtetuks tunnistamisest ning oleks pidanud välja selgitama, millistel

asjaoludel see tõend välja anti ning kas selle kehtetuks tunnistamine on õiguspärane.

4. Kaebaja leiab, et maksuhaldur heidab talle põhjendamatult ette kirjaliku lepingu puudumist

taaskasutusorganisatsiooniga, kuna kaebaja kasutas pakendite kogumiseks ja taaskasutamiseks

teist, PakS § 16 lõikes 1 nimetatud võimalust ning vastava lepingulise suhte olemasolu Eesti

Teisese Toorme MTÜ ja kaebaja vahel tõendab maksuhaldurile esitatud e-kirjavahetus.

Kaebaja on seisukohal, et isegi kui Eesti Teisese Toorme MTÜ enda jäätmeseadusest

tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, siis ei saa selle eest vastustada kaebaja, kuna

pakendijäätmed olid Eesti Teisese Toorme MTÜ-le üle antud. Kaebaja leiab, et on

tegutsenud heas usus, sõlmides kirjavahetuse teel kirjaliku lepingu firmaga, kes omas õigust

tegeleda pakendijäätmete kogumisega ja taaskasutusorganisatsiooni vedamisega, olles enne

seda uurinud äripartneri tausta.

5. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, leides samas, et kui

maksuhaldur oleks uurimispõhimõtet õigesti järginud ning tuvastanud, et kaebaja äripartnerid

pole nõudekohaselt täitnud enda kohustusi ja pole kaebajale kuulunud pakendijäätmeid

taaskasutusse suunanud, siis oleks kaebajal õigus ja võimalus nõuda temale kuuluvaid

pakendijäätmed tagasi ning iseseisvalt toimetada need taaskasutusse, vabanedes sellisel kujul

aktsiisi tasumise kohustustest. Siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-

82-08.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides,

et kaebaja ei ole täitnud PakS § 16 lõikes 1 sätestatud kohustust. Vastustaja hinnangul ei

nähtu kaebaja esitatud kirjavahetusest, millise juriidilise isikuga on kaebaja lepingu sõlminud,

kas Eesti Teisese Toorme MTÜ-ga või OÜ-ga Utileek, samas on seal kokku lepitud vaid

paberjäätmete kogumises, ent kaebaja on esitanud tõendi, mille kohaselt on Eesti Teisese

Toorme MTÜ väidetavalt korraldanud ka metall- ja puitpakendi taaskasutamist. Samuti toob

vastustaja välja, et kirjavahetusest nähtuvalt pakkus Märt Hohensee kaebajale paberjäätmete

äraveo ja taaskasutamise korraldamist tasuta teenusena, ent Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt

esitatud arvelt nähtub selle eest tasu nõudmine. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud

e-kirjavahetus ei kinnita lepingu sõlmimist teenuste eest, mille kohta Eesti Teisese Toorme

MTÜ on esitatud kaebajale arve.

7. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud OÜ Utileek arve/saatelehed ei

tõenda kaebaja poolt PakS § 16 lg 1 kohustuse täitmist viisil, millega ta vabaneks

pakendiaktsiisi tasumise kohustusest, kuna neist dokumentidest ei nähtu, millist liiki

pakendijäätmeid on veetud ning millises koguses, samuti mitte seda, et veetud

pakendikogused on taaskasutatud.

8. Vastustaja toob välja, et AS Uikala Prügila poolt esitatud jäätmearuannetest ei nähtu, et

Eesti Teisese Toorme MTÜ oleks olnud 2010. aastal AS Uikala Prügila partneriks. Vastustaja

ei pea ka eluliselt usutavaks olukorda, kus väidetav pakendijäätmete taaskasutamise korraldaja

esitab kliendile 2010. aastal taaskasutatud pakendijäätmete kohta arve alles 2012. aasta

veebruarikuus, kuigi on ise väidetavalt saanud tõendi pakendijäätmete taaskasutamise kohta

juba 20. jaanuaril 2011. Vastustaja leiab, et kuna Eesti Teisese Toorme MTÜ

ei olnud

registreeritud taaskasutusorganisatsioonina, ei saanud kaebaja vabaneda pakendijäätmete talle

üle andmisega pakendijäätmete tegeliku ja nõuetekohase taaskasutamise kohustusest nii, nagu

seda võimaldaksid PakS § 16 lg 2 ja PakAS § 111 nõuete täitmine. Vastustaja leiab, et kaebaja ei

ole tõendanud, millise sisuga pakendijäätmete taaskasutamise lepingu ta sõlmis, millised

pakendijäätmete liigid ja kogused tema tegevuskohast ära veeti ja kas pakendiaktsiisi tasumise

kohustusest vabanemiseks vajalik pakendijäätmete kogus taaskasutati.

9. Mis puudutab kaebaja õigust pakendijäätmed tagasi nõuda, siis selgitab vastustaja, et see ei

välista maksuotsuse tegemist ning MKS § 102 kohaselt saab maksukohustuslane nõuda

maksuotsuse muutmist, kui maksuotsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on ära langenud,

ent kuniks pakendiaktsiisi tasumise kohustus ei ole ära langenud, on õige ka maksuotsusega

määratud maksukohustus. Samuti märgib vastustaja, et Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-

82-08 tehtud otsuses viidatud taaskasutusorganisatsiooniga tagasiulatuva lepingu sõlmimise

võimalust 2010. aasta 19. juunist enam ei ole. Maksuhaldur ei nõustu ka kaebaja etteheidetega

uurimispõhimõtte rikkumise kohta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian et OÜ R&P Grupp kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on kogutud tõendite pinnalt õigesti järeldanud, et kaebaja ei täitnud PakS § 16

lõikest 1 sätestatud kohustust selliselt, et PakS §-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleksid

täidetud ning seega ei laiene talle PakAS § 8 lg 1 punktis 5 sätestatud aktsiisivabastus.

11. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja näol on tegemist pakendiettevõtjaga PakS §

10 tähenduses ega ka selles, et 2010. aastal lasi kaebaja turule 2970 kg kartongpakendeid,

1620 kg puitpakendeid ning 397 kg plastikpakendeid. Samuti pole vaidlust selles, et 2010.

aastal ei olnud kaebaja andnud enda PakAS-ist tulenevaid kohustusi kirjaliku lepinguga üle

ühelegi taaskasutusorganisatsioonile, ega selles, et Eesti Teisese Tootmise MTÜ ei olnud

vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal taaskasutusorganisatsioon, samuti mitte selles, et

AS-ile Uikala Prügila oli väljastatud kompleksluba, mis hõlmas ka pakendite kogumist ja

taaskasutamist. Poolte vahel on põhimõtteline vaidlus küsimuses, kas pakendiettevõtja võib

individuaalselt enda poolt turule lastud pakendite kogumist ja taaskasutamist korraldada

selliselt, et annab pakendite kogumise või taaskasutamise korraldamise lepinguga üle muule

isikule, peale taaskasutusorganisatsiooni, ning kas kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud

tõendid, eeskätt Eesti Teisese Toorme MTÜ 1. veebruari 2012 arve nr 12990201 (tl 40) ning

AS Uikala Prügila 20. jaanuari 2011 taaskasutustõend nr ETT-01 (tl 40 pöördel) tõendavad

kaebaja poolt turule lastud pakendite taaskasutamist selliselt, et seaduses sätestatud

taaskasutuse sihtarvud on täidetud.

12. PakAS § 1 kohaselt maksustatakse pakendiaktsiisiga Eestis turule lastud kauba pakend,

teisest Euroopa Liidu liikmesriigist soetatud ja imporditud pakend. PakAS § 6 lg 2 kohaselt

maksustatakse Eestis turule lastud kauba pakend, teisest liikmesriigist soetatud ja imporditud

kauba pakend aktsiisiga pakendi müümise, vahetamise, tasuta võõrandamise või omatarbeks

kasutusse võtmise korral. PakAS § 8 lg 1 p 5 kohaselt on aktsiisist täielikult vabastatud alates

2009. aasta 1. jaanuarist pakend, mida taaskasutatakse pakendiseaduse §-ga 36 sätestatud

määral.

13. PakS § 7 lg 2 kohaselt toimub pakendijäätmete taaskasutus pakendijäätmete

ringlussevõtuna või energiakasutusena. PakS § 16 lõikes 1 on sätestatud, et pakendiettevõtja

peab turule lastud pakendatud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmed koguma ja

taaskasutama selliselt, et PakS §-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleksid täidetud ning

kandma sellest tulenevad kulud. PakS § 16 lõikest 2 tuleneb aga, et pakendiettevõtja, kes laseb

turule pakendatud kaupa, võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustused üle anda

kirjaliku lepingu alusel ainult taaskasutusorganisatsioonile, millisel juhul vastutab nende

kohustuste täitmise eest taaskasutusorganisatsioon. PakS § 36 lõikest 3 tuleneb, et

pakendiettevõtja peab alates 2009. aasta 1. jaanuarist taaskasutama vähemalt 70 % paberi- ja

kartongijäätmete kogumassist, kusjuures 60% kogumassist ringlussevõetuna, vähemalt 55 %

plastijäätmete kogumassist, kusjuures 45% plastijäätmete kogumassist ringlussevõetuna ning

vähemalt 45 % puidujäätmete kogumassist, kusjuures 20% kogumassist ringlussevõetuna.

14. Eeltoodust tulenevalt on pakendiettevõtjal võimalik valida kahe käitumisvariandi vahel –

kas korraldada pakendite kogumist ja taaskasutamist ise või anda oma kohustused üle

taaskasutusorganisatsioonile. Mistahes muule isikule, peale taaskasutusorganisatsiooni, ei ole

pakendiettevõtjal lubatud pakendite ja neist tekkinud pakendijäätmete kogumise ja

taaskasutamise kohustust üle anda. See tähendab, et pakendiettevõtja, kellel

taaskasutusorganisatsiooniga vastavat kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole, vastutab PakS § 16

lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmise eest isiklikult. Ka PakAS §-st 111 tulenevalt saab

pakendiettevõtja PakAS-is sätestatud kohustused üle anda vaid taaskasutusorganisatsioonile,

mitte muule isikule. Isiklik vastutus PakS § 16 lõikes 1 ning PakAS-is sätestatud kohustuste

eest tähendab käesoleva vaidlus kontekstis eeskätt seda, et kaebajal on kohustus tõendada, et

ta on kogunud ja taaskasutanud enda poolt turule lastud pakendid ja neist tekkinud

pakendijäätmed vähemalt PakS §-s 36 sätestatud sihtarvude ulatuses.

15. Põhimõtteliselt väär on kaebaja seisukoht, et tema ei saa vastustada oma tehingupartnerite

kohustuste mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Seadus ei välista võimalust, et

pakendiettevõtja kasutab oma kohustuste täitmisel teise isiku abi või teenuseid, ent kui

selliseks teiseks isikuks ei ole taaskasutusorganisatsioon, siis ei saa pakendiettevõtja sellele

teisele isikule, sõltumata nendevahelise kokkuleppe sisust, üle anda vastutust oma seadusest

tuleneva kohustuse täitmise eest. Kaebaja, andes enda poolt kogutud pakendid üle Eesti

Teisese Toorme MTÜ-le, ei vabanenud seeläbi vastutusest nende taaskasutamise eest.

Kuivõrd Eesti Teisese Toorme MTÜ näol ei olnud tegemist taaskasutusorganisatsiooniga, ei

saanud kaebaja poolt talle pakendite või pakendijäätmete üleandmist käsitada PakS § 16 lõikes 1

sätestatud kohustuse täitmisena kaebaja poolt.

16. PakS § 16 lõikes 1 sätestatakse konkreetse pakendiettevõtja kohustus koguda ja

taaskasutada tema poolt turule lastud pakendid ja nendest tekkinud pakendijäätmed.

Pakendiettevõtja ei saa seda kohustust asendada mistahes muud päritolu pakendite või

pakendijäätmete taaskasutamise finantseerimisega. Kui pakendiettevõtja ei ole oma kohustusi

taaskasutusorganisatsioonile üle andnud, peab ta pakendeid ise koguma, võttes neid PakS §-st

20 tulenevalt vastu oma tegevuskohas või selle lähiümbruses. PakS § 20 lg 4 kohaselt saab

pakendiettevõtja ka pakendite tagasivõtmise kohustuse üle anda samuti ainult

taaskasutusorganisatsioonile, mitte mistahes muule isikule. Seega ei võinud kaebaja antud

juhul korraldada tarbijatele üle antud tootepakenditest tekkinud pakendijäätmete

tagasivõtmist Eesti Teisese Toorme MTÜ kogumisvõrgustiku kaudu, vaid ta pidanuks seda

tegema oma tegevuskohas. Samuti ei saa kaebaja poolt PakS § 16 lõikes 1 sätestatud

kohustuse täitmiseks lugeda seda, kui Eesti Teisese Toorme MTÜ andis pakendijäätmete

taaskasutamisega tegelevale AS-ile Uikala Prügila üle mingisugused pakendid või

pakendijäätmed, mida ei olnud kogunud kaebaja. Erinevalt taaskasutusorganisatsioonide

poolt korraldatavast kollektiivsest pakendijäätmete kogumisest eeldab PakS § 16 lg 1, et

taaskasutusorganisatsiooniga koostööd mitte tegev isik koguks ise enda poolt turule lastud

pakendeid ise oma tegevuskohas.

17. Käesoleval juhul nähtub kaebusest, iseäranis aga Märt Hohensee poolt kaebajale antud

kirjalikust seletusest (tl 43 pöördel, tl 44) ning kohtuistungil tunnistajate Märt Hohensee ja

I.M. ütlustest (kohtuistungi protokoll, tl 121 jj), et sisuliselt ostis kaebaja Eesti Teisese

Toorme MTÜ käest endale vajalikke koguseid kajastava AS Uikala Prügila poolt välja antud

taaskasutustõendi, ilma et oleks mistahes tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja poolt turule

lastud ning tema poolt kogutud pakendid ja pakendijäätmed oleksid tegelikult AS-le Uikala

Prügila üle antud ja viimase poolt taaskasutatud. Nii Märt Hohensee kui I.M. kinnitasid, et

Eesti Teisese Toorme MTÜ-l olid AS-i Uikala Prügila territooriumile paigaldatud pakendite

kogumiskonteinerid, kuhu igaüks sai pakendijäätmeid tasuta panna. Iseenesest pole põhjust

kahelda, et AS Uikala Prügila on Eesti Teisese Toorme MTÜ-le väljastatud

taaskasutustõendil (tl 40 pöördel) nimetatud kogustes pakendijäätmeid taaskasutanud.

Kuivõrd AS-i Uikala Prügila territooriumil olid Eesti Teisese Toorme MTÜ pakendijäätmete

kogumiskonteinerid, siis on usutav, et taaskasutustõendil kajastatud pakendite kogused

võivad pärineda osaliselt või täielikult nendest konteineritest, samuti mistahes muudest

kohtadest. Küll aga pole võimalik tuvastada seost AS-i Uikala Prügila poolt taaskasutatud

pakendite ning kaebaja poolt turule lastud pakendite vahel. Seega ei ole kaebaja mitte

taaskasutanud enda poolt turule lastud pakendeid ja nendest tekkinud pakendijäätmeid, vaid

tasunud Eesti Teisese Toorme MTÜ-le suvaliste muude pakendite taaskasutamise eest AS-is

Uikala Prügila. Sellist võimalust pakendiettevõtja kohustuse täitmiseks seadus ette ei näe

ning vastupidine tõlgendus oleks vastuolus PakS ning PakAS loogikaga.

18. Asjassepuutuvaid norme ei saa tõlgendada nii, et pakendiettevõtjal, kes ei ole sõlminud

lepingut taaskasutusorganisatsiooniga, on võimalus PakS § 16 lõikes 1 sätestatud kohustus

täita nii, et ta delegeerib tarbijatelt pakendite vastuvõtmine teisele isikule ning annab sellele

teisele isikule, kes seejuures ise ei tegele pakendite taaskasutamisega, üle ka enda poolt

kogutud pakendid. Selline tõlgendus oleks vastuolus PakS üldise loogikaga, kaotades eeskätt

erisuse taaskasutusorganisatsiooni ning mistahes muu jäätmekäitlusega või jäätmekäitluse

vahendamisega tegeleva ettevõtte tegevuse vahel. Taaskasutusorganisatsiooni tegevuse

loogika pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel seisneb tõepoolest selles, et pakendeid

kogutakse anonüümselt taaskasutusorganisatsiooni üleriigilise kogumisvõrgu kaudu, ilma

et

oleks tarviline identifitseerida, kui palju mingisuguse konkreetse pakendiettevõtja pakendeid

kokku kogutakse ja taaskasutusse suunatakse. Samasugust võimalust ei paku seadus aga

pakendiettevõtjale, kellel on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise individuaalne

kohustus. Viimatinimetatud pakendiettevõtja kohustus piirneb tema poolt turule lastud ja

tema poolt kogutud pakenditega ning PakAS § 8 lg 1 p 5 sätestatud aktsiisivabastuse

kohaldamiseks tuleb tal tõendada, et ta on enda poolt turule lastud pakendid kogunud ja

taaskasutanud. Vaid sel moel on tagatud, et individuaalselt pakendeid koguva

pakendiettevõtja poolt turule lastud pakendid on taaskasutatud pakendiettevõtja enda kulul

ega ole sattunud näiteks taaskasutusorganisatsioonide kogumisvõrku, mille ülalpidamise eest

maksavad enda kohustused taaskasutusorganisatsioonile üle andnud pakendiettevõtjad.

19. Maksuhaldur on vaidlusaluse maksuotsuse tegemisel õigesti tuvastanud, et ei Eesti Teisese

Toorme MTÜ arve ega AS-i Uikala Prügila taaskasutustõend ei kinnita OÜ R&P Grupp pool

turule lastud pakendite taaskasutamist. Need tõendid kinnitavad üksnes seda, et AS Uikala

Prügila on taaskasutanud seal näidatud koguse tundmatu päritolu ning teadmata moel

kogutud kartong-, puit- ja plastikpakendeid ning Eesti Teisese Toorme MTÜ on sellise

taaskasutamise kui teenuse edasi müünud kaebajale, ilma et AS-i Uikala Prügila poolt välja

antud taaskasutustõendil näidatud pakendijäätmete koguseid oleks võimalik siduda kaebaja

poolt turule lastud pakenditega. Asjakohaseks tõendiks kaebaja PakS § 16 lõikes 1 sätestatud

kohustuse täitmise kohta saaksid olla tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja on enda kogutud

pakendijäätmed taaskasutanud, sh. taaskasutamiseks üle andnud vastavat keskkonnaluba

omavale ettevõtjale. Asjas kogutud tõendid ei kinnita seda, ka ei ole võimalik tuvastada, et

Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt väidetavalt kaebaja tegevuskohast ära viidud

pakendijäätmed

(rühmapakendid)

oleksid

taaskasutatud.

Pakendiettevõtja

poolt

pakendijäätmete individuaalse taaskasutamisega ei saa samastada ettevõtja poolt

jäätmekäitlejale (või jäätmekäitluse vahendajale) tasu maksmist mingisuguste muude suvaliste

pakendijäätmete taaskasutamise eest. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebaja suhtes võimalik

kohaldada PakAS § 8 lg 1 punktis 5 sätestatud aktsiisivabastust ning tal on aktsiisi tasumise

kohustus.

20. Kaebaja väide, et tal oleks võimalik üle antud pakendid tagasi nõuda ning need ise

taaskasutusse suunata, ei muuda ülaltoodud seisukohta. Mis puudutab kaebaja viidet

Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-82-08, siis on vastustaja õigesti märkinud, et seal

Riigikohtu poolt sedastatud võimalust sõlmida taaskasutusorganisatsiooniga kirjalik leping

tagantjärele, ei ole enam alates 19. juunist 2010, mil jõustus PakAS § 111 lg 11. Selles normis

sätestatakse sõnaselgelt, et aktsiisimaksja ei saa tagasiulatuvalt üle anda selliseid kohustusi

lepingu sõlmimisele eelnenud maksustamisperioodi eest, mille täitmise tähtaeg on möödas,

sõltumata sellest, kas pooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud. PakAS § 8 lg 11

tulenevalt tuleb aktsiisivabastuse saamiseks pakendi taaskasutamise määrad täita

maksustamisperioodi jooksul. PakAS § 7 lg 2 kohaselt on Eestis turule lastud kauba pakendi,

teisest liikmesriigist soetatud ja imporditud kauba pakendi aktsiisiga maksustamise perioodiks

kvartal. Eeltoodust tulenevalt ei saaks kaebaja 2010. aastal tekkinud aktsiisikohustusest

vabaneda isegi siis, kui tal oleks käesoleval ajal võimalik tema poolt Eesti Teisese Toorme

MTÜ-le üle antud pakendijäätmed tagasi saada ning need ise taaskasutusse suunata.

21. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja etteheiteid uurimispõhimõtte rikkumise kohta

maksumenetluses. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega välja selgitanud asjas tähtsust

omavad asjaolud ning teinud nende põhjal lõppkokkuvõttes õiged järeldused. Maksuhaldurile

ei saa ette heita seda, et menetluse käigus ei võetud seletusi Märt Hohenseelt või I.

M.lt või et ei uuritud välja, miks AS Uikala Prügila eitab enda nimel välja antud

taaskasutustõendi ehtsust. Juba eeltoodud põhjustel ei oma see, kas AS Uikala Prügila tõend

on ehtne või mitte, vaidluse seisukohast tähtsust, kuna igal juhul ei nähtu sellest kaebaja poolt

turule lastud ning tema poolt kogutud pakendite taaskasutamine. Kuna võimalik koostöö

Eesti Teisese Toorme MTÜ-ga ei vabastanud kaebajat kohustusest enda poolt turule lastud

pakendite taaskasutamist tõendada, ent ühtegi sellist tõendit, mis kinnitaks konkreetselt

kaebaja pakendite taaskasutamist, ei ole, siis ei saanud Märt Hohensee seletuse võtmata

jätmine asja otsustamist mõjutada. Liiatigi ühtisid Märt Hohensee poolt kohtuistungil antud

selgitused tema poolt kaebajale saadetud ning kaebaja poolt maksuhaldurile edastatud e-kirjas

sisalduvate selgitustega.

22. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik