2-12-22815/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-12-22815

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2013, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-12-22815

Tsiviilasi

BIGBANK AS hagi Natalia Krindali vastu 1360,78 euro

ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

692,78 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757; asukoht

Rüütli 23, 51005 Tartu), esindaja Brit Raud, e-post

kohus@sissenoudekeskus.ee;

kostja Natalia Krindal (isikukood 46003292718; elukoht

XXXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada BIGBANK AS hagi Natalia Krindali vastu osaliselt.

2. Välja mõista Natalia Krindalilt BIGBANK AS kasuks 1187 (üks tuhat ükssada

kaheksakümmend seitse) eurot ja 67 senti, millest 680,39 eurot on tagastamata

krediidisumma, 334,55 eurot intress, 12,39 eurot lepingu sõlmimise tasu, 63,90 eurot võla

sissenõudmisega seotud kulud ja 96,44 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 03.10.2012

seisuga.

3. Välja mõista Natalia Krindalilt BIGBANK AS kasuks viivis 15,8% aastas

põhinõudelt 680,39 eurot alates 04.10.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam

kui 583,95 eurot.

4. Jätta menetluskulud 87% ulatuses Natalia Krindali kanda ja 13% ulatuses

BIGBANK AS kanda.

5. Välja mõista Natalia Krindalilt BIGBANK AS kasuks menetluskulud 152 (ükssada

viiskümmend kaks) eurot ja 25 senti.

6. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja

arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

2(7)

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Asjaolud ja menetluse käik

1. BIGBANK AS (hageja) esitas 11.06.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse (tl 2-4) Natalia Krindalilt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks, millele kostja esitas

27.07.2012 vastuväite (tl 5-6).

2. 24.09.2012 määrusega (tl 7) lõpetati maksekäsu kiirmenetlus nõude hagimenetlusse

üleandmisega.

3. 03.10.2012 esitas hageja Tartu Maakohtule hagi (tl 11-18) kostjalt 1360,78 euro ning

lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse

kohaselt

sõlmisid

hageja

ja

kostja

20.06.2008

tarbijakrediidilepingu

nr 0834091/96tt, mille raames on sõlmitud üks kokkulepe krediidisumma suurendamise ja

lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe nr 1 põhitingimuste kohaselt suurendati

krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 204,36 krooni (13,06 euro) võrra. Pärast täiendava

krediidisumma ülekandmist jäi kostja kasutusse 10 740,48 krooni (686,44 eurot) krediiti. Kostja

kohustus kokkuleppe nr 1 järgi maksma hagejale alates 07.01.2010 intressi 31,59% tagastamata

krediidisummalt

ühe

aasta

kohta.

Poolte

kokkuleppel

kohaldati

lepingule

hageja

krediidilepingute üldtingimusi S.

Kuivõrd kostja lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt hageja meeldetuletustele ja

ülesütlemise hoiatusele vaatamata ei täitnud, siis ütles hageja 01.08.2011 avaldusega lepingu

üles.

03.10.2012 seisuga (hagi kohtusse esitamise aeg) võlgneb kostja hagejale 1360,78 eurot, millest

680,39 eurot on tagastamata krediidisumma, 334,55 eurot intress, 140,58 eurot võla

sissenõudmisega seotud kulud, 12,39 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 192,87 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on lähtunud intressi ja viivise arvutamisel

tarbijakrediidilepingu kokkuleppes nr 1 fikseeritud intressimäärast.

Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 1360,78 eurot ja täiendav viivis

31,59% aastas tagastamata krediidisummalt alates 04.10.2012 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni.

Koos hagi rahuldamisega palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud summas 270,87 eurot

(maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 47,93 eurot, hagimenetluses täiendavalt tasutud

riigilõiv 127,07 eurot ja õigusabikulud 95,87 eurot).

Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 20.06.2008 tarbijakrediidilepingust

nr 0834091/96tt koos maksegraafiku ja krediidilepingute üldtingimustega S (tl 19-23),

07.01.2010 kokkuleppest nr 1 koos maksegraafiku ja krediidilepingute üldtingimustega S (tl 24-

30), 19.07.2010, 23.08.2010, 21.09.2010, 25.10.2010, 28.12.2010, 25.03.2011, 04.05.2011 ja

27.05.2011 võlateatistest (tl 31-38), 01.07.2011 lepingu ülesütlemise hoiatusest (tl 39),

01.08.2011 lepingu ülesütlemise teatest (tl 40), hageja hinnakirjast (tl 41) ja viivise arvestusest

(tl 42).

4. 20.12.2012 esitas kostja hagile kirjaliku vastuse (tl 62-63), milles võtab hagi osaliselt õigeks

summas 1014,94 eurot, tunnistades tagastamata krediidisummat 680,39 eurot ja intressi

334,55 eurot. Kostja vaidleb vastu võla sissenõudmisega seotud kuludele, lepingu sõlmimise

tasule, sissenõutavaks muutunud viivisele ja lisanduvale viivisele määras 31,59% aastas. Samuti

ei nõustu kostja kandma hageja menetluskulusid. Kostja märgib, et täitis oma lepingulisi

kohustusi korralikult kuni 2009. aasta lõpuni, mil kaotas töö ja sissetuleku. Kostja pöördus

võlgnevuse tekkimise vältimiseks viivitamatult hageja poole, kes võimaldas kostjal kasutada

maksepuhkust. Samas jättis hageja kostja tähelepanu juhtimata asjaolule, et peale maksepuhkuse

lõppu tuleb koheselt tasuda kõik maksepuhkuse jooksul kogunenud graafikujärgsed

3(7)

laenuintressid. Hageja pidi aru saama, et kostjal ei ole sellist summat võimalik korraga maksta

ning maksepuhkuse andmine sellistel tingimustel ei võimalda olukorda lahendada, vaid jätab

kostja väljapääsmatusse võlgniku staatusesse. Kostja sissetulek käesoleval ajal on 330 eurot

kuus, mistõttu ei ole kostjal võimalik maksta korraga rohkem kui 40 eurot kuus.

5. 11.01.2013 esitas hageja kostja vastuse kohta oma seisukoha (tl 70-77), jäädes hagiavalduse

juurde. Vastuse kohaselt ei ole kostja vaidlustanud hageja nõuet tagastamata krediidi ja intressi

osas ning seega kuulub hagi selles osas täies ulatuses rahuldamisele. Hageja ei nõustu kostjaga,

et võla sissenõudmisega seotud kulud, viivis, lisanduv viivis ning lepingu sõlmimise tasu on

vastuolus hea tava ja kehtiva õiguskorraga. Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et talle ei ole

maksepuhkuse võimaldamisel selle olemust selgitatud. Kostja allkirjastas 07.01.2010

maksegraafiku, näidates sellega nõustumust kokkulepitud tingimustega. Hageja märgib, et on

arvestanud viivist tagastamata krediidisummalt lepingus fikseeritud intressimääras, mis ei ole

vastuolus hea tava ega kehtiva õigusega, vaid vastab hageja õigustatud huvile. Kostja taotlus

viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud, sest kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise

eeldusi. Lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustus tuleneb 07.01.2010 kokkuleppest ja

üldtingimuste p-st 9.6. Kuna kostja on maksnud hagejale lepingu sõlmimise tasu ainult osaliselt

summas 13,17 eurot, tuleb kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu 12,39 eurot.

Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla

menetlemise kulud, mis sisaldavad lisaks postiteenuse maksumusele ka töövahendite, töö ja

ajakulu maksumust. Kostja on jätnud hagejale tasumata kokku 140,58 eurot temale saadetud

võlateatiste, lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise avalduse eest. Hageja palub

kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulud välja mõista üldtingimuste p 7.5 alusel.

Menetluskulud tuleb jätta selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks tehakse otsus.

Kohtu põhjendused

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (tl 82-83).

Pooltele on kätte toimetatud 16.01.2013 kohtumäärus hagi menetlemise kohta lihtsustatud korras

(tl 86-87, 88). Pooled ei ole kohtule teatanud enda ärakuulamise soovist, mistõttu asub kohus

seisukohale, et pooled ei soovi enda isiklikku ärakuulamist. Samuti ei ole pooled esitanud

kohtule kinnitamiseks nende poolt allkirjastatud kompromissilepingut, mistõttu lahendab kohus

asja sisuliselt.

7. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt.

8. Hageja on esitanud kostja vastu poolte vahel 20.06.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingu

nr 0834091/96tt (tl 19) ning selle alusel 07.01.2010 sõlmitud kokkuleppe nr 1 (tl 24-25)

rikkumisest tulenevad nõuded.

Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust

ei ole selles, et kostja rikkus lepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste (tl 21-23, 28-30)

p-s 2.1 ettenähtud kohustuse tagastada hagejale krediidisumma ja tasuda intress vastavalt

lepingule lisatud maksegraafikule (tl 20, 26-27). VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust

või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama

paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos

kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada,

kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva

õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist.

9. Vaidlusaluse lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Nimetatud

sätte (20.06.2008 kehtinud redaktsioon) kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

4(7)

krediiti või laenu. VÕS § 401 lg-st 1 tuleneb, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi

maksma.

10. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja

nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab krediidiandja tarbijale

hiljemalt koos VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust

läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Teatistega (tl 31-38, 39, 40) saab

tõendatuks lugeda, et hageja on VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 nõuded täitnud, seega on leping kehtivalt

üles öeldud.

11. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise

eest. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna

rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

12. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise

kohustus, mida kostja on rikkunud. Lepingu ja kokkuleppe nr 1 kohaselt andis hageja kostjale

krediiti kokku 686,44 eurot, millest on tagastamata 680,39 eurot. Kostja on vastuses hagile

(tl 62-63) tunnistanud, et võlgneb hagejale tagastamata krediidisummana 680,39 eurot. Eeltoodut

arvestades ja lähtudes TsMS § 440 lg-st 1 kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

680,39 eurot põhivõlgnevuse katteks.

13. Krediidilepingu, mille alaliigiks on tarbijakrediidileping, kohaselt on krediidisaajal kohustus

tasuda krediidilt intressi. Intress on tasu raha kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul.

Kokkuleppe nr 1 järgi oli intressi määraks 31,59% uuelt krediidisummalt aasta kohta.

Krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab. Kostja on 07.01.2010

hagejaga kokkulepet nr 1 sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse

põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle.

Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi

334,55 eurot. Kostja on vastuses hagile (tl 62-63) õigeks võtnud, et võlgneb hagejale intressina

334,55 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 440 lg 1 alusel intressi katteks välja

mõista 334,55 eurot.

14. Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmist summas

140,58 eurot. Kostja on hageja nimetatud nõudele vastu vaielnud.

Hagiavalduse p 3.2.4 (tl 14) ja hageja seisukohtade p 2.3 (tl 74-76) kohaselt on võla

sissenõudmisega seotud kulud hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulu,

mis tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasu ei sisalda

ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust.

Lepingu üldtingimuste p 6.6 ja 6.7 kohaselt (tl 22, 29) on krediidisaaja kohustatud hüvitama

krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud

kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest

tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale.

Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 41) nähtub, et meeldetuletuskirja maksumuseks on 200 krooni

(12,78 eurot) ja lepingu ülesütlemise teate maksumus on 400 krooni (25,56 eurot). Hageja on

saatnud kostjale kaheksa hoiatuskirja (tl 31-38), 01.07.2011 lepingu ülesütlemise hoiatuse (tl 39)

ja 01.08.2011 lepingu ülesütlemise teate (tl 40). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

5(7)

140,58 euro (9 × 12,78 + 25,56) tasumist. Samas on kohus seisukohal, et hageja lepingu

tüüptingimus, mis sellist hinda vastavalt hinnakirjale nõuda lubab, on tühine.

VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes

ei

ole

seepärast

võimeline

mõjutama

tingimuse

sisu.

Tarbijakrediidilepingust

nr 0834091/96tt ja selle kokkuleppest nr 1 nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute

üldtingimusi S, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid.

Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks.

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult

kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult

suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline

tüüptingimus tühine.

Kohus nõustub hagejaga, et meeldetuletuskirjade ja ülesütlemisteadete tasu ei sisalda pelgalt

postiteenuse maksumust, kuid kindlaksmääratud tasu suurus peab olema mõistlikult põhjendatav.

Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on

ebamõistlikult suur arvestades kulu töövahenditele, tööjõule ja tööajale. Seega on VÕS § 42 lg 3

p 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud

kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Kohtu hinnangul

on mõistlik ja põhjendatud kirjalike teadete maksumus 6,39 eurot (100 krooni), mistõttu mõistab

kohus kostjalt hageja kasuks välja 63,90 eurot (10 × 6,39) võla sissenõudmisega seotud kulu

katteks.

15. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu sõlmimise tasu 12,39 eurot. Kostja ei ole

nõustunud temalt hageja kasuks lepingu sõlmimise tasu väljamõistmisega.

Kokkuleppe nr 1 alusel kohustus kostja tasuma hagejale 25,56 eurot lepingu muutmise tasu.

Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemise korral kohustatud

krediidiandjale koheselt tasuma ka muud võimalikud kohustused. Hageja väitel ei ole kostja

lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasunud (25,56 – 13,17 = 12,39). Kuivõrd nimetatud

summa on hagejale tasumata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja 12,39 eurot lepingu sõlmimise tasu katteks.

16. Hageja nõuab kostjalt 03.10.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas

192,87 eurot. Viivise arvestamisel (tl 42) on hageja lähtunud intressi määrast 31,59% ja

perioodist 01.08.2011 kuni 03.10.2012 ning võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma

680,39 eurot, millele lisandub viivis lepingu ülesütlemise seisuga 14,11 eurot. Samas nõuab

hageja sissenõutavaks muutunud viivisest 266,73 eurot kostjalt viiviseid 192,87 eurot.

VÕS § 415 lg 1 esimese aluse kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1

järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on lepitud kokku 31,59%

suuruses intressimääras aastas.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka

VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud

6(7)

tarbijakrediidilepingu kokkuleppes nr 1 intressimäärana, antud juhul 31,59% suuruses

intressimääras.

Kostja on vastuses hagile vaielnud viivistele vastu ja taotlenud sisuliselt viivise vähendamist.

Hageja on seisukohal, et alust viivise vähendamiseks ei ole.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

TsMS § 405 lg 1 p 8 kohaselt võib kohus hagi menetlemisel lihtsustatud korras koguda tõendeid

omal algatusel. Kohus kontrollis kostja majanduslikku seisundit avalikest registritest

(kinnistusregister, äriregister, liiklusregister, e-maksu- ja tolliamet, tl 89-98). Kostjale kuulub

kaks korteriomandit Tartu linnas aadressil Jaama 195-70 ja Nisu 20-6. Esimesel neist on

käsutamise keelumärge Time Finans AB kasuks ning mõlemat kinnisasja koormavad hüpoteegid

– 1 500 000 krooni AS Eesti Krediidipank kasuks ja 203 000 krooni AS Sampo Pank kasuks.

Kostja kohta puuduvad andmed äriregistris. Kostja on mootorratta Kawasaki ZX 900B (reg

nr 85NO, ehitusaasta 1995) omanik (kasutab poeg Aleksei Krindal). Kostja töötab Maxima

Eesti OÜ-s ja tema sissetulekuks on kostja väitel 330 eurot kuus (TsMS § 405 lg 1 p 5). Kostja

suhtes on algatatud üks täitemenetlus (täiteasi nr 084/2011/4156), mille raames on koostatud nii

vara (pangaarve) arestimise kui rahalise nõude (töötasu) arestimise akt. Kostja kinnitusel on ta

võimeline maksma hagejale igakuiselt vaid 40 eurot võlgnevuse katteks.

Kuigi hageja poolt viivise arvutamisel aluseks võetud intressimäär ei ole iseenesest

ebamõistlikult suur ja sissenõutavaks muutunud viivis ei ületa põhinõuet, leiab kohus, et antud

juhul esineb alus viivise määra vähendamiseks eelkõige kostja majanduslikku seisundit

arvestades. Kohus vähendab arvestuslikult kokku lepitud viivise määra poole võrra ehk 15,8%-

ni. Seega on 03.10.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruseks 96,44 eurot

192,87 euro asemel. Nimetatud viivise määr on suurem kui seadusjärgne viivise määr.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 asunud seisukohale, et põhjendatud ei ole viivise

vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus leiab, et viivise määr 15,8% on

mõistlik VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud kahju

suuremas ulatuses kui 15,8%-st viivise määrast arvestatud viivis. Lisaks arvestab kohus viivise

vähendamisel ka asjaolu, et hageja väitel laekus vaidlusaluse lepingu katteks viimati makse

13.12.2010, kuid hageja ütles lepingu üles 01.08.2011. Nimetatu võimaldas hagejal ligi kaheksa

kuu jooksul arvestada tagastamata krediidisummalt intressi määras 31,59% aastas.

17. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud mõista välja

täiendava viivise alates 04.10.2012 kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega

võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude

realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa

viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast

enesest (oma kohustuste mittekohane täitmine).

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09 leidnud, et vähendatud viivisemäära saab kohaldada

ka viivise suhtes, mis muutub sissenõutavaks pärast hagiavalduse esitamist ja kohtuotsuse

tegemist. Seega tuleb viivisemäära 15,8% tagastamata krediidisummalt aastas kohaldada ka

alates 04.10.2012 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise suhtes.

Samas peab kohus põhjendatuks piirata lisanduva viivise suurust põhinõude suurusega, mistõttu

7(7)

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 15,8% aastas tagastamata krediidisummalt

680,39 eurot alates 04.10.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte

enam kui 583,95 eurot.

18. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 1187,67 eurot,

millest 680,39 eurot on tagastamata krediidisumma, 334,55 eurot intress, 12,39 eurot lepingu

sõlmimise tasu, 63,90 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 96,44 eurot sissenõutavaks

muutunud viivis 03.10.2012 seisuga. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja täiendava

viivise 15,8% aastas tagastamata krediidisummalt 680,39 eurot alates 04.10.2012 kuni

tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte enam kui 583,95 eurot.

19. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163

lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude ligikaudu 87%

ulatuses, siis on põhjendatud jätta poolte menetluskulud 87% ulatuse kostja ja 13% ulatuses

hageja kanda.

21. TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel määrab kohus otsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad

menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 175 eurot (maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 47,93 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt

tasutud 127,07 eurot) ning õigusabikulud 95,87 eurot, kokku seega 270,87 eurot.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et kohtukuluks on riigilõiv. Kuna riigilõivu suurus tuleneb

seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja menetluskulu

(riigilõiv) summas 175 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu.

Kohus leiab, et hageja õigusabikulu väljamõistmiseks puudub alus. Hageja on esitanud kohtule

arve nr 642 (tl 44) ning maksekorralduse nr 12388 (tl 45) selle kohta, et ta on tasunud Balti

Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-le hagiavalduse koostamise eest 95,87 eurot. Hageja

esindajaks käesolevas menetluses on volikirja (tl 47) alusel olnud Brit Raud. Volikirja kohaselt

volitab hageja juhatuse liige Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-ga käsundussuhtes olevat

Brit Raudi esindama hagejat kohtumenetluses. Maksu- ja Tolliameti andmetel (tl 99) on Brit

Raud saanud sissetulekut ka BIGBANK AS-st. Seega on alust arvata, et Brit Raud on hageja

töötaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest

üksnes sõidukulud.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 175 eurot (riigilõiv). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 87% kindlaksmääratud menetluskuludest, milleks on

152,25 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik