2-12-35746/17 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2013. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-12-35746

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi SEB Liising hagi SS vastu 12 768,05 euro

nõudes

Tsiviilasja hind

12 768,05 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts SEB Liising, registrikood 10281767,

asukoht Tornimäe 2, Tallinn 15010

Hageja lepinguline esindaja: Eimar K , XXX

Kostja: SS, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja lepinguline esindaja: Deivi Vaht,

e-post deivi.vaht@riversen.ee

Asja labivaatamine

Kohtuistungil 5. veebruaril 2013, millel osalesid poolte

esindajad Eimar Kogger ja Deivi Vaht

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt SS(isikukood XXX) hageja Aktsiaselts SEB Liising (registrikood

10281767) kasuks välja 12 768,05 eurot.

3. Jätta rahuldamata kostja taotlus lahendi täitmise korra kindlaksmääramiseks.

4. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

2-12-35746

2 (6)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts SEB Liising (edaspidi „hageja”) esitas 10. septembril 2012 veebilehe

www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse SS(edaspidi „kostja”) vastu liisingu- ja

käenduslepingust tuleneva põhikohustuse 11 769,11 eurot ja viivise 998,94 eurot (kokku

12 768,05 eurot) nõudes.

2. Kohus võttis hagiavalduse 11. septembri 2012. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas

28. septembril 2012 ja 11. oktoobril 2012 vastuse hagile ja hageja esitas 28. novembril 2012

arvamuse kostja vastuse kohta. Pooled esitasid kirjalikus menetluses täiendavad seisukohad ja

tõendid.

3. Asja arutamiseks toimusid 13. detsembril 2012 ja 29. jaanuaril 2013 korraldavad istungid

ning 5. veebruaril 2013 kohtuistung. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude ja kostja oma

vastuväidete juurde.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja väited

4. Hageja nõuab kostjalt liisingu- ja käenduslepingust tuleneva põhikohustuse 11 769,11 eurot

ja viivise 998,94 eurot (kokku 12 768,05 eurot) tasumist. Hagi alusena märgib hageja järgmist:

− hageja ja OÜ SE(edaspidi „põhivõlgnik“) sõlmisid 1. veebruaril 2008 liisingulepingu

nr XXX (edaspidi „liisinguleping“), mille alusel hageja andis põhivõlgniku kasutusse

viimase poolt välja valitud sõiduauto MERCEDES-BENZ E 200 CDI, tehasetähisega

WDB2110071B005012 (edaspidi „sõiduauto“);

− liisinguleping sõlmiti tähtajaga 20. veebruar 2013, mille jooksul kohustus põhivõlgnik

tasuma hagejale sõiduauto kasutamise eest vastavalt arvetele;

− samal päeval andis kostja hagejale käenduse tagamaks liisingulepingust tulenevate

liisinguvõtja

kohustuste

täitmise

solidaarselt

põhivõlgnikuga

summas

kuni

17 300 eurot (edaspidi „käendusleping“);

− põhivõlgnik sai 11. septembril 2008 sõiduauto enda valdusesse;

− põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingut nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja

6. aprilli 2010 lepingu üles ja nõudis põhivõlgnikult sõiduauto tagastamist – seda ei

ole hagejale siiani tagastatud; lepingu ülesütlemise aja seisuga oli põhivõlgnik

2-12-35746

3 (6)

viivituses

kuue

arve

tasumisega

(alates

arvest

nr A093715592

tähtajaga

20. novembri 2009);

− 18. mail 2010 ja 12. detsembril 2011 esitas hageja kostjale nõuded käendusest

tulenevate kohustuste täitmiseks, kuid kostja käenduskohustust ei täitnud;

− põhivõlgnik kustutati äriregistrist 21. novembril 2011.

5. Hageja nõue summas 12 768,05 eurot on kujunenud järgnevalt:

− sõiduauto soetusmaksumus oli 489 999,99 krooni (31 316,70 eurot), ilma käibe-

maksuta 415 254,23 krooni (26 539,58 eurot);

− põhivõlgnik hüvitas sellest liisingumaksetega kokku 14 770,47 eurot;

− sõiduauto omandamisega tehtud kulutustest (põhiosa) on hüvitamata 11 769,11 eurot;

− lisaks põhiosale nõuab hageja kostjalt seni tasumata viivist summas 998,94 eurot.

6. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− puuduvad tõendid liisingulepingu ülesütlemise tahteavalduse kättetoimetamise kohta

põhivõlgnikule, mistõttu liisinguleping on kehtiv ja kostja kui käendaja vastu esitatud

nõue on alusetu;

− liisingulepingu alusel kandis kolmas isik 6 000 eurot hageja kontole põhiosamaksete

katteks, mistõttu võlgnetav summa ei saa olla 11 769,11 eurot ning sellise summa

välja mõistmine oleks põhjendamatu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 1 ja

liisingulepingu p 6.2 alusel võisid põhivõlgnik, kostja või ka nende eest kohustust

täitev isik määrata, milliste kohustuste täitmiseks on raha üle kantud;

− kuna VÕS § 367 sisaldab dispositiivseid õigusnorme, siis võisid liisingulepingu

pooled kokku leppida teisiti. Liisingulepingu p 11.2 alusel lepingu ülesütlemisel pidi

põhivõlgnik maksma lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluva summad, p 11.4

kohaselt tagastama liisingueseme ja kui liisinguandja saab lepingu ülesütlemisega

kahju kohustus hüvitama tekkinud kahju. Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise

nõuet ja seda ei saaks ka hagis nõutud määras rahuldada, sest arvestada tuleb

liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 kohaselt. Sama kehtib ka hageja kui

liisinguandja kulutuste kohta VÕS § 367 lg 1 tähenduses;

− kogu sõiduauto soetamiseks kulutatus summa hagejale hüvitamine ei ole kooskõlas

hea usu põhimõttega, sest hageja jääb endiselt sõiduauto omanikuks.

8. Kostja taotleb juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, määrata, et kohtuotsusega välja

mõistetud summa kuulub tasumisele 18 osamaksena. Kostjal on ülalpidamisel neli last,

mistõttu kostja ei oleks ilma laste heaolu kahjustamata võimeline tasuma korraga kogu välja

mõistetud nõude summat.

9. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.

11. Pooltel on liisingulepingust ja käenduslepingust tulenev vaidlus. Sellise vaidluse lahendab

kohus VÕS mõlemaid nimetatud lepinguliike ja võlakohustusi üldiselt käsitlevate sätete alusel.

2-12-35746

4 (6)

12. Pooled ei vaidle liisingulepingu (tlk 4–10) ja käenduslepingu (tlk 11) sõlmimise üle.

Samuti ei ole vaidlusalune, et sõiduauto anti 11. septembril 2008 põhivõlgnikule üle (tlk 12)

ja seda ei ole seni hagejale tagastatud. Nimetatud asjaolud saab kohus lugeda TsMS § 238

lg 1 p 1 alusel tuvastatuks.

13. Kostja ei ole esitanud muid vastuväiteid hageja nõudesummade arvestusele (tlk 17–22, 73

ja 74), kui põhivõlgniku või kostja eest kolmanda isiku poolt tasutud 6 000 euro (tlk 58–60)

arvestamine. Järelikult saab kohus lähtuda hageja arvestustest ja graafikutest.

14. Esiteks hindab kohus kostja vastuväidet, et liisinguleping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Kohus leiab, et hageja on piisavalt tõendanud ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed

eeldused. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval

põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei

või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist

kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Liisingulepingu p 11.1 alapunkti 1 järgi võis hageja lepingu üles öelda, kui põhivõlgnik jättis

tasumata ükskõik millise liisingumakse täielikult või osaliselt kahel järjestikusel

maksetähtpäeval. Liisingulepingu maksegraafikust (tlk 6 ja 100) ja hageja väljavõttest lepingu

täitmise kohta (tlk 17–22 ja 73) nähtub, et põhivõlgnik oli alates 2008. aasta lõpust

mõningases viivituses igakuiste liisingumaksete tasumisega. Ülesütlemisavalduse tegemise

aja seisuga, st 6. aprillil 2010 olid tasumata kuue kuu maksed. Samuti on hageja kooskõlas

VÕS § 196 lg-ga 2 andnud põhivõlgnikule 16. detsembril 2009 täiendava tähtaja võla

tasumiseks (tlk 88–89). Vastavalt VÕS § 195 lg-le 1 ütleb lepingupool lepingu üles

ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Nii täiendava tähtaja andmise avaldus

kui ka liisingulepingu ülesütlemise avaldus (tlk 13–14) on põhivõlgnikule kätte toimetatud

(tlk 90–97). Seega lõppes liisinguleping hagejapoolse ülesütlemisega.

15. Kohus ei nõustu kostjaga, et 8. juuli 2011 e-kirja (tlk 61) tuleks tõlgendada hageja

avaldusena liisingulepingu jätkuva kehtivuse kohta. Ka pärast lepingu ülesütlemist säilivad

pooltel vastavalt VÕS § 195 lg 2 teisele lausele lepingust tulenevad nõuded ja neile viitamine

ei tähenda lepingu kehtivust. Samuti näitab põhivõlgniku juhatuse liikme 19. juuni 2011 kiri

(tlk 98) pigem selget arusaama senise lepingu lõppemisest ja on käsitletav ettepanekuna uue

lepingu sõlmimiseks.

16. Teiseks tuleb uurida, kas hagejal on õigus nõuda põhivõlgnikult kõigi liisingulepingu

alusel tehtud kulutuste hüvitamist, sh liisingueseme ostmiseks kulunud summa lõplikku

tasumist. Kohtu hinnangul on hageja nõue kõigi hageja kulutuste hüvitamiseks käesoleval

juhul põhjendatud.

17. Kuigi vastavalt liisingulepingu p-dele 3.1 ja 8.2 on hageja ja põhivõlgnik sõlminud nn

kasutusrendi lepingu, tuleb selle sisustamisel lähtuda eelkõige rahastamislepingute puhul

kohalduvatest põhimõtetest (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-124-08, p 12). Hageja ja põhivõlgnik on liisingulepingu p 13.2 teises lauses kokku leppinud,

et vaidlusküsimuste lahendamisel juhinduvad lepingupooled lepingu sõlmimise eesmärkidest

ja sisust. VÕS § 401 lg 2 järgi on liisinguleping krediidileping. Liisingulepingut reguleerivate

sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja -võtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui

liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja liisinguese (käesoleval juhul sõiduauto)

oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja (käesoleval

juhul põhivõlgnik) vahel ning sõiduk panditud laenu tagamiseks. Liisingulepingu järgi

omandab liisinguandja (käesoleval juhul hageja) liisinguvõtja määratud müüjalt liisinguvõtja

välja valitud asja ning annab selle liisinguvõtja valdusse ja kasutusse. Pooled ei vaidle selle

üle, et hageja andis põhivõlgnikule krediiti eelnevas kirjeldatud viisil, seega täitis liisingu-

2-12-35746

5 (6)

lepingust tuleneva omapoolse põhikohustuse. Sellest tulenevalt on hagejal liisingulepingut

rikkunud põhivõlgniku vastu omakorda sellele vastava kohustuse täitmise nõue.

18. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teine lõige täpsustab, milliseid

summasid seejuures ei arvestata (intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme

soetamiseks tehtud kulutustega). Seadusest tulenevalt peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingulepingu p 11.2 kohaselt oli

põhivõlgnikul kohustus maksta hagejale kõik lepingu ülesütlemise päevani maksmisele

kuuluvad summad ja hüvitada kahju. Seega tuleb hagejale hüvitada sõiduauto soetamiseks

kulutatud summa veel tasumata osa. Käesolevas asjas ei tule hagejale tasutavast summast

VÕS § 367 lg 3 alusel arvata maha sõiduauto väärtust, sest autot ei ole hagejale tagastatud.

19. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko

liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingueseme hävimisega on oma

olemuselt võrdsustatav asja kaotsiminek. Kohtu hinnangul on sellega hõlmatud olukord, kus

liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoliselt

võimalik või vähemalt ei ole mõistlikud toimingud võimaldanud valduse taastamist. Kohus ei

nõustu kostjaga, et hageja pidanuks võtma täiendavaid meetmeid sõiduauto valduse

taastamiseks. Hageja on nõudnud põhivõlgnikult sõiduauto tagastamist (tlk 13–14), lisaks on

hageja pöördunud oma koostööpartnerite poole auto tagasi saamiseks (tlk 116). Pidades

silmas liisingulepingu kui rahastamistehingu eripära ei tohiks liisinguandja olla

põhimõtteliselt erinevas olukorras juhul, kui liisinguese hävib või läheb kaotsi võrreldes

juhuga, kui liisinguvõtja keeldub liisingueset tagastamast. Ka VÕS § 362 lg-st 3 tulenevalt

vastutab liisinguesemega seotud riskide eest liisinguvõtja.

20. Erinevalt kostjast on kohtu hinnangul hea usu põhimõttega kooskõlas hageja kui

liisinguandja nõue kõigi liisingueseme soetamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks olukorras,

kus liisinguvõtja on olulises viivituses liisingueseme tagastamisega. Hageja ei ole menetluse

kestel keeldunud pärast liisingueseme eest lõplikult tasumist selle omandiõigust üle andmast

(nt tlk 99).

21. Kuna kohus leiab, et hageja nõue kõigi liisingueseme soetamise kulutuste ja ka muude

sellega seotud kulutuste hüvitamiseks on põhjendatud ja käesolevas asjas ei tule kohaldada

VÕS § 367 lg 3, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust sõiduauto väärtus. Seetõttu jätab kohus

vastavad tõendid (tlk 62–69) asja lahendamisel arvestamata.

22. Kolmandaks hindab kohus kostja vastuväidet kolmanda isiku poolt tasutud summa

6 000 eurot (tlk 58–60) muude kui põhikohustuse katteks arvestamise kohta. Hageja

väljavõttest liisingulepingu täitmise kohta (tlk 17–22) nähtub, et hageja luges kõnealuse

summa erinevate kohustuste (liisingumaksed, intress, kindlustusmaksed, viivis) katteks arvete

sissenõutavaks muutumise järjekorras. Liisingulepingu p-s 6.8 leppisid hageja ja põhivõlgnik

kokku kohustuste täidetuks lugemise järjekorras. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab

lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud

esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse

katteks. Hagejale laekunud summa on hageja seega põhjendatult lugenud erinevate kohustuste

katteks ega pidanud seda tervikuna lugema liisingulepingust tuleneva põhikohustuse katteks.

23. Vahekokkuvõttena saab kohus senise põhjal märkida, et hageja põhinõue on põhjendatud.

Sõiduauto soetamiseks kulutatud summast 26 539,58 eurot (tlk 4) on hagejale tasutud

14 770,47 eurot (tlk 17–22), st tasumata on 11 769,11 eurot.

2-12-35746

6 (6)

24. Neljandaks kontrollib kohus viivise nõuet ja lahendab kostja taotluse viivise

vähendamiseks. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning liisingulepingu p 6.9 järgi oli hagejal

õigus nõuda põhivõlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist määraga

0,3% päevas. Kostja ei ole väitnud, et hageja viivise arvestus (tlk 74) oleks arvutuslikult

ebaõige. Kohus tuvastas eelnevas (p 22), et hageja on kajastanud oma arvepidamises õigesti ja

põhjendatult kolmanda isiku poolt tasutud summa 6 000 eurot. Hageja väljavõttest

liisingulepingu täitmise kohta (tlk 17–22) nähtub, et tasumata on viivis summas 998,94 eurot.

Seega on hageja viivise nõue põhjendatud.

25. Kostja taotlus viivise vähendamiseks seevastu ei ole põhjendatud. Viivise vähendamine

toimub VÕS § 113 lg 8 järgi vastavalt VÕS § 162 lg 1 tingimustele, mille kohaselt võib kohus

leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et käesolevas asjas

nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kohus võtab siinjuures arvesse, et hageja nõuab

viivist üksnes 28. oktoobrini 2011 ja viivise määr on 0,3% päevas. Hageja arvestatud viivise

summa kokku 3 329,53 eurot moodustab lepingu hinnast (26 539,58 eurot) 12,5%. Hageja

nõudis põhivõlgnikult sõiduauto tagastamist 2010. aasta aprillis, sellest on praeguseks ajaks

möödunud ligi kolm aastat. Hageja teavitas kostjat käenduskohustusest aegsasti ja korduvalt

(tlk 15 ja 16). Neil asjaoludel on hageja nõutav viivis mõistlikus vahekorras rikutud kohustuse

ulatusega ja kohus ei pea võimalikuks seda vähendada.

26. Viiendaks hindab kohus, kas hageja saab nõuda põhivõlgniku kohustuste täitmist kostjalt

kui käendajalt. VÕS § 142 lg 1 alusel vastutab käendaja käenduslepinguga põhivõlgniku

võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad

põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees reeglina solidaarselt. Kuivõrd

põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, vastutab kostja käendajana

liisingulepingu kohase täitmise eest. Käenduslepingu (tlk 11) kohaselt vastutab käendaja

liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, intressimaksete,

lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud

kulutuste tasumise eest, kusjuures käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti

kokku 17 300 eurot. Hageja nõue on väiksem kostja kui käendaja vastutuse piirsummast.

27. Senise põhjal leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu on tervikuna põhjendatud.

28. Lõpuks lahendab kohus kostja taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et

kohtuotsusega välja mõistetud summa kuulub tasumisele 18 osamaksena. TsMS § 445 lg 1

esimene lause sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise

viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või

et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Rahalise nõudega hagiasjas tehtud

otsuse täitmise korra kindlaksmääramine on kohtu hinnangul põhjendatud vaid erandlikel

asjaoludel, eriti kui mõlema poole huve kaaludes ei saa pidada mõistlikuks ega vajalikuks

kogu rahasumma korraga tasumist. Selliseid erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

Kostja kohustus oma perekonda ülal pidada ei ole selline asjaolu, mis tingiks

käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise ajatamise. Neil ja eespool p-s 25 märgitud

kaalutlustel jätab kohus kostja taotluse rahuldamata.

29. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel 12 768,05 eurot.

30. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik