3-12-2116/143 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruaril 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2116

Haldusasi

U. M (M) kaebus Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012

korralduse nr 71 tühistamise nõudes ning Mustjala

Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 punkti 2

õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja alternatiivselt

Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71

punkti 2 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 01. veebruaril 2013 ja kohtukõneteesid

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: U. M;

Esindaja v.adv. abi Merli Paddar;

Vastustaja: Mustjala Vallavalitsus;

Esindaja: v.adv. Heiki Rajamä-Parik;

Kolmandad isikud:

OÜ Adepte, esindaja juh. liige Harry Raudvere;

S. K,

J. L,

H. L,

N. K

V. J,

S. T,

E. K,

A. H,

T. T,

E. A

I. H.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

(HKMS § 173; § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. 16.09.2009 otsusega nr 94 otsustas Mustjala Vallavalitsus teha ettepaneku Varese sadama

hoonete teenindamiseks vajalik maa vastavalt lisatud asendiplaanile. Lagunenud ehitiste

kordategemiseks või kasutusest välja langenud ehitiste lammutamiseks anti hoonete omanikele

aega 2 aastat. Valla korralduse punkti 3.5 kohaselt on ehitiste omanikel õigus erastada ehitiste

teenindamiseks vajalik maa pärast lagunenud ehitiste kordategemist.

2. Ehitiste teenindamiseks vajalik maa kattub 0,17 ha ulatuses endise Uuela 63 maaüksusega,

kattuv osa on näidatud lisas 1 toodud piiride analüüsi kaardil. Antud kattuva maaosa peal asub

ehitis Ladu nr 6 ehitisregistri numbriga 120297037. Kaid nr 1 ja 2 asuvad meres ja on kaldaga

ühenduses.

3. Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2012 korralduse nr 71 punktis 2 on vald lugenud Varese

sadama ehitised maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 31 sättest tingitult tähtajaliselt remondituks

ja vastavaks sellest tulenevatele ehitusseaduse nõuetele.

4. Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012 korraldusega nr 71 on kohalik omavalitsus otsustanud

Varese sadama hoonete omanikele (kes käesolevas menetluses kolmandad isikud, ja nende

eriõiguseellased, kes on käesoelvaks hetkeks oma osad hoonetest võõrandanud kolmandale

isikule OÜ-le Adepte) maa ostueesõigusega erastamise.

KAEBUSE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja taotleb tühistada Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012 korraldus nr 71 ning tuvastada

Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p-i 2 õigusvastasus;

alternatiivselt tühistada Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p 2.

6. Kaebaja hinnangul on vastustaja õigusvastaselt lugenud Kai nr 1, Kai nr 2 ja Lao nr 6

maareformiseaduse (MRS) § 6 lg 31 järgi „ehitise“ nõuetele vastavaks. 09.06.09

projekteerimistingimuste p-ga 1 määrati „Pahapilli küla Varese sadama hoonete oluliseks

rekonstrueerimiseks ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimused“, täpsustades, et

hoonete projektid peavad olema oluliseks rekonstrueerimiseks koostatud vastavuses

ehitusseaduse

ja

sellest

tulenevate

õigusaktidega

(resolutsiooni

p

1.1).

09.06.09

projekteerimistingimuste korraldus nr 65 anti samaaegselt ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise ettepanku (esimese) korraldusega (09.06.09 korraldus nr 64, 04.01.13

menetlusdokumendi lisa 1). Tähtaeg ehitiste kordategemiseks 09.06.09 korraldusega nr 64 MRS

§ 6 lg 31 alusel on määratud ja projekteerimistingimused väljastatud kõikidele Varese sadama

ehitistele. Projekteerimistingimuste väljastamise eesmärgiks oli ehitise vastavusse viimine MRS

§ 6 lg 31 nõuetega ning määrata tingimuses ehitiste oluliseks rekonstrueerimiseks, samuti on

projekteerimistingimuste väljastamise õigusliku alusena märgitud mh MRS § 6 lg 3-1 (lk 3

lõpus). Järelikult nähtusid sellest ehitise kordategemise kriteeriumid. Projekteerimistingimuste

väljastamine oli kooskõlas 09.06.09 korraldusega nr 64, millega määrati esimest korda tähtaeg

ehitiste kordategemiseks ja mis loetles sõnaselgelt ära kõik vaidlusalused ehitised (Kai nr 1, Kai

nr 2, Ladu nr 6), kohaldades MRS § 6 lg 3-1. 16.09.09 korraldusega, mis tunnistas korralduse nr

64 osaliselt kehtetuks, määrati uues tähtaeg kõikide Varese sadama ehitiste kordategemiseks

(resolutsiooni p 3).

7. Projekteerimistingimuste kohaselt soovitas ekspert (Klotoid OÜ) projekteerimistingimuste

väljastamist Varese sadama hoonete rekonstrueerimiseks, selgitades, et koostatava

rekonstrueerimisprojekti alusel väljastatakse ehitusluba ja viiakse hooned seisu, mis vastab

hoonetele ettenähtud nõuetele, misjärel saab jätkata erastamismenetlusega (09.06.09 korralduse

nr 65 lk 3 keskel). Lao nr 6 osas sedastati projekteerimistingimustes üheselt, et hoone vajab

kordategemist ning nähti ette tegevused Kai nr 1 ja Kai nr 2 kordategemiseks (vt 09.06.2009

projekteerimistingimuste lk 2). Eeltoodut kinnitab ka 05.05.2008 koostatud Varese sadama

kohtvaatluse protokoll (kaebuse lisa 14, p 3 ja 4), millest nähtub, et Lao nr 6 ja Kai nr 2 osas on

ehitis sellises seisukorras, mis ei vasta MRS § 6 lg 31 nõuetele. Ehitiste kordategemine eeldas

EhS § 2 lg 6 p 3, p 4 ja lg 8 kohaselt ehitusluba.

8. Vastustaja 23.08.2011 korraldus nr 71, millega vastustaja luges Varese sadama hooned

sättest tingitult tähtajaliselt remondituks ja vastavaks sellest tulenevatele EhS § 3 ja MRS § 6 lg

3-1 nõuetele, selgitades et ehitustegevus ei eeldanudki ehitusluba, ei ole kaebaja hinnangul

seaduslik. Esiteks, vastustajal ei ole pädevust „deklareerida“ ehitisi EhS nõuetele ja sealt

tulenevalt MRS nõuetele vastavaks, sh kinnitada, et tegemist ei ole ehitamisega ehitusseaduse

mõttes, kuigi 09.06.09 korraldus nr 64, nr 65 ja 16.09.09 korraldus nägid ette ehitiste

rekonstrueerimise.

9. Teiseks, 23.08.11 korraldusest ega selle põhjendavas osas käsitletud eksperthinnangutest ei

nähtu, et vastustaja oleks üleüldse hinnanud vaidlusaluste ehitiste Lao nr 6 seisukorda ning

Kaidele nr 1 ja nr 2 tehtud töid. 09.06.09 projekteerimistingimustest ja 05.05.08 kohtvaatluse

protokollist tulenevalt eeldas Lao nr 6 kordategemine ehitise kandekonstruktsioonide

rekonstrueerimist. 23.08.2011 korraldus on põhjendamata.

10. Kaebaja leiab, et 23.08.2011 korralduse nr 71 p 2, on käsitletav (menetlus)toiminguna.

Vaidlus puudub selles, et erastamise eeltoiminguks erastamismenetluses on maa suuruse ja

piiride määramine vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korrale (p 13-1), mis hõlmab ehitise

teenindamiseks vajaliku maa määramise korral ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride

ettepaneku tegemist (vt Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord, p 8 jj). Tegemist on

eelhaldusaktidena erastamismenetluses. Vastustajal puudub pädevus viidatud loetelu

omakäeliselt

laiendada,

omistades

haldusakti

iseloomu

üksikutele

toimingutele

erastamismenetluses (vt pikemalt 04.01.13 dokumendi p 1). Kaebaja sai 23.08.2011 korralduse

nr 71 olemasolust teada alles 24.09.2012 (so 11 päev enne kaebuse esitamist, vt kaebuse lisa

12). Saare maavalitsuse 16.09.11 kirjast (kaebuse lisa 15) ei ole mistahes viidet 23.08.11

korraldusele, samuti ei nähtu, et maavanemat oleks üleüldse informeeritud korralduse

olemasolust. Sõltumata sellest, kas korralduse p-i 2 käsitleda haldusakti või toiminguna, on

seadusest ja Riigikohtu praktikast lähtudes kaebus 23.08.2011 korralduse nr 71 p-i 2

tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudes esitatud tähtaegselt (vt pikemalt kaebuse p

II-2; HKMSvana 9 lg 5 ja lg 9). Vastupidise tõendamiskoormus lasub vastustajal (RKHKo nr

3-3-1-28-05, p 14).

11. Ehitiste teenindamiseks vajalikku maad saab määrata peale seaduslikult ja tähtaegselt korda

tehtud ehitiste juurde ning erastamisele ei kuulu ehitiste alune maa, kui ehitised ei ole

tähtaegselt korda tehtud. Ehitisena ei saa käsitleda tähtaegselt korda tegemata ehitisi, mistõttu

on ehitise mittevastavus MRS ja EhS nõuetele maa suuruse ja piiride määramise ning

erastamata jätmise aluseks. Lähtudes mh Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-78-06 (p 12) leiab

kaebaja, et selliseks põhjendatud olukorraks, mis tingib ehitiste teenindamiseks vajaliku maa

määramise ettepanekus märgitud piiride muutmise, on ehitiste mittevastavus seaduses

ettenähtud nõuetele, sh et ehitised ei ole seaduslikul alusel (sh puudub ehitusluba) ja tähtaegselt

korda tehtud. MRS § 6 (31) ette nähtud vähemalt 1-aastane tähtaeg (käesoleval juhul määrati 2

aastat) kaitseb maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi maa tagastamiseks. Viidatud

tähtaega ega erastamismenetlust ei ole õiguspärane venitada „deklaratiivsete“ korraldustega,

mille eesmärgiks on igal juhul erastamismenetluse läbiviimine.

12. MRS §-st 2 tulenevalt on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamine, millest maa erastamine moodustab erandi (vt ka RKHKo nr 3-3-1-102-06, p 20,

21). Kuigi MRS § 6 lg 2 p 3 alusel maa erastamine on prioriteetne maa tagastamise ees, ei

tähenda see, et maa erastamine võib toimuda sellekohase menetluseta ja et vastavat otsust ei

pea põhjendama. Eeltoodut on Riikohus asjas nr 3-3-1-102-06 (p 19, käsitles MRS § 6 lg 2 p 4)

üheselt kinnitanud.

13. Ehitiste aluse maa erastamine, mis ei ole tähtaegselt seaduslikult korda tehtud ja mis on

kantud üksnes maa erastamise eesmärgist, on vastuolus omandireformi eesmärkide ja

põhimõtetega (MRS § 2), selline tegevus kahjustab maa tagastamise õigustatud subjekti

võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa endistes piirides. Saare Maavalitsus on

kinnitanud 16.09.2011 kirjas nr.8-3/849 (kaebuse lisa 15) üheselt, et ehitamine ilma ehitusloata

on õigusvastane ning sellise tegevusega võidakse kahjustada nii omandireformi õigustatud

subjektide kui ehitise omanike õigusi ja huve. Riigikohus on oma lahendites üheselt kinnitanud,

et MRS § 6 lg 31 sisustamisel tuleb arvestada maareformi eesmärgiga (RKHKo nr 3-3-1-57-04,

p 14).

14. Põhjendamatu ja tõendamata on vastustaja väide, et vaidlusalused ehitised on läbivalt olnud

kooskõlas MRS § 6 (31) nõuetega. Eeltoodu tunnistamine oleks vastuolus seaduslikkuse

põhimõttega ja hea haldustavaga, kuna lähtudes vastustaja enda haldusaktidest (09.06.09

projekteerimistingimused, 09.06.09 korraldus nr 64 ja 16.09.09 korraldus) tähendas ehitiste

MRS nõuetega kooskõlla viimine ehitise rekonstrueerimist. Ehitiste rekonstrueerimine eeldab

ehitusuba (EhS lg 2 lg 6 p 3 ja lg 8). Kui kolmas isik pidas korraldusi põhjendamatuks ja

õigusvastasteks, pidanuks ta neid seaduses ettenähtud korras vaidlustama. Kaebajal puudub

pädevus ja ka vajadus hakata hindama ehitise vastavust MRS-i nõuetele 2009. aastal või

käesoleval hetkel.

15. Kuna ehitised, mis ei ole tähtaegselt ja seaduslikult korda tehtud, sundvõõrandatakse ja

puudub „ehitis“ kui objekt, ei saa neid arvestada erastatava maa suuruse ja piiride kindlaks

määramisel, samuti maa erastamise otsustamisel – st maa tagastatakse endistes piirides ja MRS

§ 9 lg 1 p 3 ei kohaldu. Kaebajal on õigust maa erastamisele selle endistes piirides. Kai nr 1 ja

Kai nr 2 olemasolu, mis ei vasta ehitise nõuetele, ei saa olla tagastatava maa suuruse

vähendamise aluseks. Avaliku veekogu põhjaga püsivalt ühendatud ehitis, mis on püsivalt

ühendatud kaldaga, on aga kaldakinnisasja oluline osa (AÕS § 133 lg 3). Kaebaja leiab, et

vastustaja on eiranud maa erastamise menetlemisel ja korralduse andmisel hea halduse

põhimõtteid, rikkudes sellega õigustatud subjektide õigusi (vt RKHKo nr 3-3-1-102-06, p 21),

mis on kaasa toonud ebaõige otsustuse – maa erastamise.

16. Kai nr 2 ja Ladu nr 6 on sihipärasest kasutusest välja langenud, mistõttu ei kuulunud

ehitiste juurde maa erastamisel. Vastustaja ja kolmas isik leiavad ekslikult, et MRS § 6 lg 31

kohaselt ehitiste aluse maa erastamata jätmise aluseks on kolme eraldiseisva kriteeriumi

olemasolu. Riigikohus kinnitas asjas nr 3-3-1-57-04 (p 14, vt samuti RKHKo 3-3-1-71-03), et

MRS § 6 lg-st 3¹ tulenevalt saab maa tagastamist takistada üksnes taolise ehitise olemasolu,

mida kasutatakse sihtotstarbeliselt või mida on võimalik kasutada sihtotstarbele vastavalt ning

selles sättes nimetatud kolme tingimuse - ehitis on lagunenud, ehitis on kasutusest

väljalangenud, ehitis kahjustab tunduvalt ümbrust või maastikupilti üheaegne esinemine ei ole

nõutav. MRS § 6 lg 31 sisustamisel tuleb arvestada maareformi eesmärki (MRS § 2). Sihipärase

kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud

eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel (20. juuni 1991). Maareformi toimumise

tingimustes ei ole kasutusest väljalangenud ehitise kasutusotstarbe muutmisega taaskasutusse

võtmine võimalik, sest selline tegevus kahjustaks maa tagastamise õigustatud subjekti võimalust

saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Maareformi toimumise tingimustes ei saa seadus

tõlgendada viisil, mis teeks õigustatud subjektile maa tagastamise ülemäära keerukaks või isegi

võimatuks.

17. Kai nr 2 ehitati kaina ning maareformi algusaastal 1991 (ja ka hiljem) kasutati rajatist

eelkõige kaina – so rajatis sadamas laevade randumiseks ja kinnitamiseks ning lastimiseks ja

lossimiseks, sh oli kail võimaik sõita autodega. Kai nr 2 kasutamise otstarbeks on ehitisregistri

kohaselt märgitud sadama kai (kood 21511), kuigi Kai nr 2 tegelik kasutamise otstarve vastab

koodile 21513 (lainemurdja, muul). Samuti on Kai nr 2 äärde võimatu silduda kailt vette

varisenud kivide tõttu (vt kohtvaatluse protokolli kaebuse lisa 14, lk 3 ja 4). Kai kasutamine

selle kõrvalotstarbel „muul“ ei ole kooskõlas omandireformi alguse kasutusotstarbega. Ladu nr

6 algupärasele kasutamise otstarbe oli nö kütuseladu kus hoiti õlipumpa. Lao kasutusotstarbeks

on ehitisregistris registreeritud „Metsa-, jahi- või kalamajandushoone“ (vt kaebuse lisa 16).

Asjaolu, et laos on võimalik ladustada ka muid esemeid, ei ole lao kasutamine samal otstarbel,

mis omandireformi alguses, sh eeldaks kütuselao funktsiooni täitmine keskkonnanõuete

täitmist. Kaebajale teadaolevat ei ole Ladu nr 6 viimased 15 aasta jooksul kasutatud

"kütuselaona”. Kaebaja leiab, et Kai nr 2 ja Ladu nr 6 kasutusotstarvet on muudetud peale

omandireformi algust, mistõttu nende ehitiste juurde maa erastamine (sh maa määramine) ei

ole põhjendatud.

18. Kaasamiskohustuse, põhjendamiskohustuse ja kaalutlusreeglite rikkumine. Menetlusosaliste

vahel puudub vaidlus, et kaebuse esitajat ei ole 06.06.12 korralduse andmise menetlusse

kaasatud ning et kaebaja huvidega ei ole arvestatud. Väide, et kaalumist kui sellist erastamise

otsustamisel ei toimu, on väär ja otseses vastuolus kohtupraktikaga. Riikohus on asjas nr 3-3-1-

102-06 (p 19, 20; käsitledes MRS § 6 lg 2 p 4) üheselt kinnitanud, et otsust tuleb motiveerida ja

vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid - haldusmenetlus peab olema õiglane ja õiglane

menetlus peab viima õiglasele tulemusele.

19. Maa erastamine konkreetsetes piirdes (so nii maa suuruse ja piiride määramine kui ka maa

erastamine) on ilmselgelt diskretsiooniotsus. Ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa

määramiseks annavad MRS § 22-1 lg 6 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996

määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (määrus nr 267) § 13 p 2 ja

ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (vastu võetud Vabariigi Valitsuse

30.06.1998 määrusega nr 144, edaspidi määrus nr 144) p 4 kohalikule omavalitsusele küllalt

ulatusliku kaalutlusruumi. Nii Tartu Ringkonnakohus (haldusasi nr 3-10-183), kui ka Riigikohus

asjades nr 3-3-1-81-05 ja nr 3-3-1-78-06 on leidnud, et ehitiste omanikel ei saa tekkida

õiguspärast ootust, et nad saavad ostueesõigusega maad erastada tulenevalt vallavalitsuse poolt

eeltoimingute käigus otsustatud maa ulatuses. Riigikohus põhjendas lahendis nr 3-3-1-78-06 (p

12), et põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute

raames kindlaks määratud tingimusi muuta. Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel peab

halduskohus kontrollima vastavate kaalutluste olemasolu ning väljatoomist vaidlustatud

korralduses. Kaebaja leiab, et selliseks põhjendatud olukorraks on ehitiste mittevastavus

seaduses ettenähtud nõuetele, sh et ehitised ei ole seaduslikul alusel ja tähtaegselt korda tehtud.

Vastupidine olukord rikub maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi (vt üleval).

Korraldusest ei nähtu, millest lähtudes maa erastati ja et vald oleks seejuures kaalunud

erinevaid huvisid.

20. Erastamismenetlus, mille tulemuseks on õigusvastaselt võõrandatud maa (Uuela maaüksus

nr 63) osaline tagastamata jätmine, peab tagama puudutatud isikutele võimaluse

menetlusõiguste kasutamiseks. Osundan, et MRS § 6 lg 1 ja § 9 lg 1 näevad erastamise ja maa

tagastamata jätmise eeldusena üheselt kokkuleppe puudumist erastamise ja tagastamise

õigustatud subjektide vahel (nt hoonestusõigus, kasutusvaldus, kokkulepe piiride kulgemise

osas). Isiku menetlusse kaasamata jätmisel ei ole eeltoodu aga võimalik. Maareformi õigustatud

subjekt tuleb kaasata maa erastamise protsessi MRS §-s 9 lg 2 sätestatud viisil, sh tuleb

arvestada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras (Vabariigi valitsuse 05.02.94

määrus nr 36) p 52 alap 2 sätestatuga (RKHKo nr 3-3-1-36-99, p 2). Vastustaja ei ole

eeltoodud nõudeid täitnud ja jätnud kaebaja kaasamata ja ära kuulamata (HMS § 40 rikkumine).

Ehitise MRS nõuetele vastavuse hindamise nö menetlusest ja 23.08.2011 korralduse nr 71

olemasolust sai kaebaja teada alles 24.09.2012 (so 11 päeva enne kaebuse esitamist, vt kaebuse

lisa 12), mistõttu on väär vastustaja väide, et teda on kaasatud „ehitiste vastavuse hindamise

menetlusse“. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajal võimalik ka 23.08.2011 korraldust nr 71 ja

ka maa erastamise otsust varasemalt vaidlustada.

21. Riigikohus on oma praktikas pidanud ärakuulamisõiguse kui hea halduse põhimõtte ühe

komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul

ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003 otsus

haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-70-03, 3-3-1-72-10). Riigikohus on

märkinud maareformi kaasuses nr 3-3-1-102-06 p-s 21, et „hea halduse põhimõtted eeldavad

muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja

menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast

teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab

olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda

tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.“ Seda käesolevas asjas ei ole tehtud. Lähtudes

eeltoodust ja Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-23-06 (p 15) väljendatust on Kaebaja seisukohal, et

Korralduse tegemisel ei informeeritud kaebajat erastamismenetlusest ega tagatud õigust olla

haldusorgani poolt ära kuulatud, millised rikkumised toovad haldusakti kehtetuks tunnistamise

kaasa olenemata sellest, milline on otsuse sisule antav hinnang. Ehitusala spetsialisti

kaasamisega ei ole võimalik kõrvaldada kaebaja õiguste rikkumist.

22. Haldusasjas nr 3-09-2485 lahendas kohus kaebust maa piiride määramise ettepanekule.

Viidatud asjaolu kinnitas sõnaselgelt vastustaja oma menetlusdokumentides (vt kaebuse lisa 6,

lk 3 viimane lõik; lk 5 kohtu põhjendava osa 2. lause, samuti 01.02.13 kohtuistungil esitatud

28.01.10 vastustaja vastus haldusasjas nr 3-09-2485). Põhivaidlus seisnes MRS § 6 lg 3

kohaldamise üle – kas vaidlused ehitised on ehitatud seaduslikul alusel. Kohus leidis otsuses

(eelviimane lõik), et 16.09.2009 korralduse (piiride määramise ettepanek) vaidlustamisel ja

õiguspärasuse hindamisel ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas ja kuidas hooned korda

tehakse. Kaebaja ei ole käesolevas vaidluses väitnud, et hooned ei ole ehitatud seaduslikul

alusel MRS § 6 lg-st 3 lähtudes. Ehitiste aluse maa piiride määramisel ja erastamise

otsustamisel, kus kooskõlas MRS § 6 31 tuleb hinnata ehitiste nö korda tegemist, samuti

sihipärast kasutamist, toimub hilisemalt. Eeltoodust tulenevalt teostab kaebaja kaebeõigust ja

oma õiguste kaitset käesolevas vaidluses (vt veel 04.01.13 dokumendi p 4.5).

23. Vaidlustatud 06.06.12 korraldus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise otsustust ei

sisalda. Kaebajal ei olnud võimalik vaidlustada maa suuruse ja piirid määramise otsust, kuna

sellist otsustust ei olnud vastustaja teinud. Käesolevaks hetkeks on selgunud, et vastustaja on

volitusteta otsustanud maa erastamise, kuigi vastav pädevus oli maavanemal. Maa piiride ja

suuruse määramist ei ole aga tagantjärele võimalik nö parandada haldusakti täiendamisega, nagu

seda on teinud vastustaja 21.11.12 korraldusega. Kooskõlas HMS § 59 ei ole tagantjärele

võimalik sisuliselt täiendada haldusakti, vaja oleks olnud läbida haldusakti muutmise (kehtetuks

tunnistamise) menetlus HMS § 64 lg 1 kohaselt (vt 04.01.13 menetlusdokumendi p 4.2).

Arvestades, et Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et haldusakti ei ole kohtumenetluses

võimalik tagantjärele isegi mitte põhjendada (vt nr RKHKo nr 3-3-1-57-07, 3-3-1-93-06) ning

haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise seisuga (HMS § 54), ei mõjuta 21.11.12

korraldus vaidlustatud 06.06.12 korralduse õiguslikku sisu (õigusvastane haldusakt). 21.11.12

korraldusega ei ole õiguslikult võimalik 06.06.2012 korraldust nr 71 täiendada. Tegemist on

õigusvastase haldusorgani tegevusega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

24. Vastustaja vaidleb kaebusele tervikuna vastu. 06.06.2012 korralduse nr 71 (erastamisotsus)

– tühistamise nõue on vastustaja hinnangul perspektiivitu ja vastustaja palub kohtul kaebus

selles osas HKMS § 121 lg 2 p 2, 151 lg 2 alusel läbi vaatamata jätta, kuna kaebusega pole

võimalik saavutada eesmärki. Kaebuse esitaja on hilinenult esitanud tühistamiskaebuse valla

23.08.2011 korraldusele, millega vald luges Varese sadama hooned MRS § 6 lg 3' sättest

tingitult tähtaegselt remondituks. Ostueesõigusega erastamise otsuse tühistamine kohtu poolt ei

ole võimalik, sest MaaRS § 6 lg 31 mõttes ehitiste tähtaegselt korrastatuks lugemise korraldust

pole võimalik enam tühistada, see jääb igal juhul kehtima. Järelikult pole kaebusega võimalik

saavutada selle eesmärki.

25. Vaidlustatav erastamise otsus on õiguspärane. Kaebuse lahendamine erastamisotsuse

õiguspärasuse hindamise osas peaks antud juhul lähtuma MRS § 6 31 sõnastusest. Säte ei viita

ehitusseadusele ning kaebuse esitaja ei ole ka välja toonud ega tõendanud kohtule, et

kõnealused ehitised ei vastaks ehitusseadusele. Haldusorganil puudus volitus väljuda MRS-is

sätestatud volitusnormist ja kehtestada ehitistele veel mingeid nõudeid – näiteks

kaasajastamine, kapitaalremont, ehitusseadusega vastavusse viimine vms.

26. Kaebuse rahuldamiseks oleks vaja tuvastada vastavalt MaaRS § 6 31, et kõnealused ehitised

on/olid: lagunenud ja kasutusest väljalangenud ja ümbrust/maastikupilti tunduvalt kahjustavad.

Ainuüksi fotodelt on tuvastatav, et ükski ehitis pole lagunenud ega maastikupilti tunduvalt

kahjustav; ükski ehitis pole ka kasutusest väljalangenud (Kai nr 1 osas pole selles ka vaidlust).

Kaebuse esitaja väide, et tal puudub võimalus tõendada oma seisukohti (selles, et tegemist on

lagunenud, ehitusseadusele mittevastavate ehitistega), pole põhjendatud, sest kohtumenetlus

annab pooltele võimaluse taotleda ka näiteks tõendite kogumist, sh ekspertiisi.

27. Kaebuse esitaja väidab, et hooned oleks pidanud korrastatama vastavalt väljastatud

projekteerimistingimustele (09.06.2009 korraldus nr 65). Vastustaja leiab, et 16.09.2009

korraldus ning ka sellele eelnenud, kehtetuks tunnistatud 09.06.2009 korraldus ei viita sellele, et

kõik ehitised on vaja kooskõlla viia/remontida kõnealuste projekteerimistingimustega. Antud

haldusaktiga (09.06.2009 korraldus nr 65) on määratud projekteerimistingimused oluliseks

rekonstrueerimiseks. Haldusaktis pole märgitud, et kõnealuste ehitiste puhul oleks see olnud

nõutav. Kirjeldavas osas on toodud Klotoid OÜ arvamus sellest, et kaid on üldiselt rahuldavas

seisukorras ja tagavad nende püstitamise eesmärgi. Lao nr 6 kohta on välja toodud korrastamist

ja kaasaegsete nõuetega vastavusse viimist, mis on ka tehtud. Projekteerimistingimustes ei

räägita, et kaide ja Lao nr 6 suhtes tuleks ette võtta ehitustöid, mis kvalifitseeruks ehitamiseks

ehitusseaduse

mõttes.

Vastustaja

ei

leia

kaebuse

esitaja

(p

2.3)

viidet,

et

projekteerimistingimustes oleks viidatud kandekonstruktsioonide muutmise nõudele. Niisamuti

on 16.09.2009 korralduses nr 94 otseselt viidatud, et „lagunenud ehitised tuleb omanikul korda

teha 2 aasta jooksul...“. Kolmas isik on ka veenvalt kohtule tõendanud, et

projekteerimistingimused taotleti vallalt mitte ehitiste MRS-ga kooskõlla viimiseks vaid ka

muud perspektiivi silmas pidades.

28. Kaebuse esitaja leiab, et valla 23.08.2011 korraldus, millega vald luges Varese sadama

hooned MRS § 6 lg 31 sättest tingitult tähtaegselt remondituks, pole haldusakt (sh ka mitte

eelhaldusakt ega osahaldusakt). Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et tegemist on

haldusaktiga, mille tühistamiskaebuse tähtaeg on möödunud. Kaebuse esitaja teadis, et kaks

aastat peale 16.09.2009 korraldust saabub ehitiste kordategemise tähtaeg. Saare maavalitsuse

16.09.2011 kirjas kaebajale (kaebuse lisas 15) on toodud, et Mustjala vallast on laekunud

informatsioon, et ehitised on korda tehtud. Kaebaja oli teadlik, oli põhjust pöörduda valla

poole info saamiseks ning et tema õigusi võidakse rikkuda. Kuivõrd ehitisi kordatehtuks lugev

korraldus on kehtiv ja selle tühistamist pole võimalik taotleda, ei ole (nagu ülal toodud)

perspektiivne erastamisotsuse vaidlustamine (vt ülal punkt 1). Tähtaegselt korrastatuks

lugemise korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ei esitanud kaebuse esitaja muud õigusliku

huvi, mistõttu palub vastustaja kaebus selles osas (õigusvastasuse tuvatamine) jätta läbi

vaatamata.

29. Maa määramisest/maa määramise ettepanekust: kaebaja arvates ei ole 06.06.2012

korralduses nr 71 määratud ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Vastustaja jääb menetluses

esitatud seisukohtade juurde selles, et ehitiste teenindamiseks vajalik maa on määratud hiljemalt

21.11.2012 korraldusega nr 127. Ka 06.06.2012 korralduses nr 71 eneses on järeldatav maa

määramine katastriüksuse ja selle suuruse järgi. Vastavalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise korra punktile 12 saab maa määramine toimuda peale katastriüksuse moodustamist.

Antud juhul katastriüksus on moodustatud peale 16.09.2009 korraldust, mistõttu tuleb selles

määratud piiride kulgemist käsitleda maa määramise ettepanekuna.

30. Riigikohtu lahendis 3-3-1-48-02 punktis 8 on toodud, et alles eelhaldusakti ja lõpliku akti

koostoime tulemusena võib selguda, kas isiku õigusi rikutakse või tema vabadusi piiratakse.

Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku akti on vajalik siis, kui eelhaldusaktiga on vältimatult

kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Sellisel juhtumil peab isik esitama halduskohtule

eelhaldusakti peale kaebuse HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtajal. Tulenevalt ehitise

teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punktist 11 moodustatakse katastriüksus

vastavalt ehitise teenidnamiseks vajaliku maa määramise ettepanekule. Seega on antud juhul

eelhaldusaktiga vältimatult kindlaks määratud lõpliku haldusakti sisu, seda kindlasti ehitiste

teenindamiseks määratava maa osas. Kaebaja on ka saanud vaidlustada piiride kulgemise

ettepaneku (seega ka määratava maa suuruse) kohtus läbi eelhaldusakti vaidlustamise. Eelneva

alusel on kaebus piiride kulgemise/maa suuruse määramise osas igal juhul esitatud

kaebetähtaega ületades ja ka teistkordselt.

31. Ka ei tugine kaebuse esitaja käesolevas vaidluses sellele, et maad oleks võinud määrata

teistes piirides – näiteks maad on ühe või teise ehitise juurde määratud kaebuse esitaja õigusi

rikkudes liiga palju vms. Kaebuse esitaja tugineb üksnes asjaolule, et maad ei oleks antud

ehitiste juurde üldse tohtinud erastada, sest tema meelest pole tegemist ehitistega MaaRS § 6 lg

31 mõttes.

32. HKMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik

on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on

jõustunud kohtuotsus. Haldusasjas nr 3-09-2485 tehtud Tallinna Halduskohtu 17.04.2012

otsusest nähtub, et vaidlustatud oli kogu piiride kulgemine. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja

kohtuasja juurde võtmiseks kohtuasjas nr 3-09-2485 esitatud vastustaja seisukoha. Sellest

dokumendist (punkt 3.2, milles Mustjala vald vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele, et vald on

ehitiste juurde määranud põhjendamatult suure maa) ja ka kohtuotsusest endast nähtub, et

kohtuasjas oli kõne all kogu maa määramine.

33. Kaebuse esitaja leiab, et tema ärakuulamise õigust on menetluses rikutud. Kohtuistungil

leidis kaebuse esitaja, et ärakuulamisõiguse rikkumine on oluline „iseenesest“. Kaebuse esitaja

tõi ainsa ainelise asjaoluna välja, et tema ärakuulamisel oleks ta „välja toonud asjaolu ehitiste

kordategemise osas.“ Haldusasjas nr 3-09-2485 tehtud 17.04.2012 kohtuotsusest (kaebuse lisa

6) nähtub, et kaebuse esitaja on välja toonud ehitiste kordategemise puudused, sh ehitusloa

puudumise (kohtuotsuse lk 3 ülal). Sellega on kaebuse esitaja väited jõudnud haldusorganini

(varem kohtuotsusest, st kohtuasja nr 3-09-2485 menetluse raames) ja tema ärakuulamise

õigust riivatud pole. Nagu ülal toodud, on käesoleval juhul selge, et ehitised polnud algusest

peale MRS § 6 lg 31 mõttes kasutusest välja langenud, lagunenud ja maastikupilti kahjustavad.

Seetõttu ei oleks kaebuse esitaja viited ehitiste kordategemise vajalikkuse muutnud

haldusorgani otsust. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

34. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb

jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

35. Kaebaja taotleb tühistada Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012 korraldus nr 71 ning tuvastada

Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p-i 2 õigusvastasus;

alternatiivselt on kaebaja esitanud kohtukõneteesides taotluse tühistada Mustjala Vallavalitsuse

23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p 2 (milles Mustjala Vallavalitsus luges ehitised (Ladu

nr 6, Kais nr 1 ja 2) remondituks ja vastavaks EhS § 3 nõuetele. Ka tühistamistaotlus

23.08.2011 korralduse nr 71 osas on tähtaegne, kuna kaebaja väitel sai ta 23.08.2011 korralduse

nr 71 olemasolust teada alles 24.09.2012 so 11 päeva enne kaebuse esitamist ning asjas ei viita

ükski muu kogutud tõend sellele, et kaebaja oleks nimetatud korralduse varem kätte saanud.

36. Kaebaja leiab, et ehitised ei ole tehtud korda kooskõlas EhS-ga. Samuti on tema hinnangul

Ladu nr 6 ja Kai nr 2 (muul) sihipärasest kasutusest välja langenud. Kohus nende väidetega ei

nõustu. Kaebajal on õigus selles, et kui erastamismenetluses tuvastatakse, et ehitised ei vasta

MRS-s sätestatud ehitise nõuetele, puudub ehitis kui objekt, mille juurde saab määrata ehitise

teenindamiseks vajaliku maa. Küll aga ei nähtu asja materjalidest, et ehitiste kordategemiseks

oleks olnud vaja teostada EhS kohaselt ehitusluba nõudvaid töid.

37. Mustjala Vallavalitsuse 16.09.2009 korraldusega nr 94 määrati Varese saadama ehitiste

kaasomanikele 2-aastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks ja tehti ettepanek ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise kohta. U. M, V. M, M. M, I. M, A M, L M ja M

M esitasid korraldusele kaebuse halduskohtusse, kuid halduskohus jättis 17.04.2012 otsusega

(haldusasja nr 3-09-2485) kaebused rahuldamata ja nimetatud otsus on ka jõustunud. Vaidlust

ei ole selles, et ehitusluba hoonete renoveerimiseks Varese sadama ehitistele väljastatud ei ole.

38. 23.08.2011 korraldusest nr 71 nähtub, et kai ja kaitsemuul on üldiselt rahuldavas

seisukorras ja tagavad nende püstitamise eesmärgi, on stabiilsed ja inimese tervisele ohtu ei

kujuta. Veel on kirjas, et laohoone on varustatud nõuetekohase elektripaigaldisega, mis on

vajalik hoone funktsioneerimiseks; kõik hooned on värvitud ning kõikide hoonete katused on

remonditud, hoonete kandekonstruktsioonid on tugevdatud. Kuna vaidlusalustest ehitistest on

hoone vaid Ladu nr 6, 23.08.2011 korralduses nr 71 räägitakse aga läbivalt hoonetest mitmuses,

kinnitab see vastustaja ja OÜ Adepte istungil antud selgitusi, et ehitiste korrastamisel ei

piirdutud käesolevas haldusasjas vaidluse all olevate ehitiste renoveerimisega, vaid korrastati

kõiki sadama rajatisi, mh neid, mis käesolevat vaidlust ei puuduta. Vastustaja selgitas

kohtuistungil, et laol vahetati eterniitplaate selleks, et hoone oleks vettpidav, pandi uksi

paremini käima, täideti akna-avasid, vahetati aknaklaase – seega teostati hoonetele

sanitaarremont. Kaebaja sellele vastu ei vaielnud. Samuti on eelnevaga kooskõlas asjaolu, et

09.06.09 Mustjala Vallavalitsuse korraldus nr 65, millega määrati projekteerimistingimused,

käsitlesid sadama kõik ehitisi ja mitte vaid vaidlusaluseid ladu ja kaisid.

39. Niisamuti nähtub Varese sadama M/Ü asuvate hoonete ja rajatiste kohtvaatluse

protokollist (I kd lk 52 jj), et hinnang on antud kõikidele sadama rajatistele ja seejuures

hinnatud nende vastavust ehitusseadusele ja mitte MRS § 6 (31). Kohus nõustub vastustaja ning

kolmanda isikuga selles, et MRS § 6 (31) nõuded, mis peavad olema täidetud selleks, et ehitiste

juurde maad erastada saaks, on reguleerimisalalt kitsad. MRS § 6 (31) kohaselt: „…. Samuti ei

käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud

ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb

omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. /…/ Kui kohalik

omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise

kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise

omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist.“ Küsimus ei ole MRS § 6 (31) kohaselt

selles, kas ehitis on pelgalt remontivajav. Remontivajava ehitise juurde ei ole maa erastamine

MRS kohaselt takistatud. KOV-s on õigus anda tähtaeg ehitiste kordategemiseks üksnes juhul,

kui ehitised on lagunenud, seejuures ühtlasi kasutusest väljalangenud ning ühtlasi ümbrust või

maastikupilti tunduvalt kahjustavaid. Ühestki käesolevas haldusasjas kogutud tõenditest, sh

eelnimetatud kohtvaatluse protokollist, ei tulene, et vaidlusalused ehitised olid lagunenud,

seejuures ühtlasi kasutusest väljalangenud ning ühtlasi ümbrust või maastikupilti tunduvalt

kahjustavad. Samuti ei nähtu, et lao kordategemiseks oleks olnud vaja tegevusi, mis nõuavad

EhS kohaselt ehitusluba. Kohtvaatluse protokollis on keskendutud EhS nõuetele, mis ei ole

aga käesolevas vaidluses asjakohased, kuivõrd ehitiste juurde maa erastamise võimalikkuse

otsustamisel tuleb lähtuda MRS § 6 (31) sätestatud tingimustest. MRS § 6 (31) ja ehitusloa alusel

ehitamise erisusi ei ole arvestatud ka Saare Maavalitsuse 16.09.2011 kirjas nr 8-3/849, kus

tehakse Mustjala Vallavalitsusele ettepanek ehitusjärelevalve algatamiseks Varese sadama

ehitiste üle. Samas, kuna enamik Varese sadama ehitisi ei ole käesoleva vaidluse objektiks, ei saa

kohus siinkohal välistada, et mõnede sadama hoonete rekonstrueerimisel tõepoolest teostati

tegevusi, mis oleks nõudnud EhS § 22 kohaselt ehitusluba, ent see asjaolu ei ole käesoleva

haldusasja arutlusobjektiks.

40. Kohus märgib aga ka, et ka juhul, kui hoonete kordategemine eeldanuks ehitusluba

nõudvaid ümberehitusi ja kui seda oleks tehtud ilma ehitusloata, ei saaks sellest üksi järeldada,

et hooned ei ole korda tehtud ja nende juurde maa erastamine on välistatud. Ehitusloa

puudumine võib tuua kaasa ehitusjärelevalve ja teatud juhul ka ehitise lammutamise, ent

ehitusloata kordatehtud ehitis ei ole automaatselt lagunenud, seejuures ühtlasi kasutusest

väljalangenud ning ühtlasi ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav MRS § 6 (31)

tähenduses.

41. Mustjala Vallavalitsuse 16.09.2009.a. korralduse nr 94 punktis 3 tehti Varese sadama ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek järgmiste tingimustega: Teenindusmaa

määratakse kindlaks järgmistele ehitistele: Varese kalurite maja nr 1 (ehitusregistri kood

120296106), Varese valvurite maja nr 2 (120296255), Varese kalurite maja nr 3 (120296264),

ladu nr 4 (120297011), kuur nr 5 (120297031), ladu nr 6 (120297037), kai nr 1 plaanil nr 8

(2205767721), kai nr 2 plaanil nr 9 (2205767723), Varese sadama abihoone nr 7 (120297038)

ning lagunenud ehitised tuleb omanikul korda teha 2 aasta jooksul, arvates teenindusmaa mää-

ramisest või sama aja jooksul kasutusest välja langenud ehitised lammutada. Kui kaldatammi,

lainemurdja või muu sadamarajatise funktsioone täitev kai on kaina kasutusest välja langenud,

siis võib vastava rajatise kordategemine seisneda ka selle vastavas ümbervormistamises. Seega

räägiti esiteks laiemast ehitiste ringist (valvurite maja, puidust kalurite maja, silkaadist kalurite

maja, ladu ja kuur), kui on puudutatud käesolevast haldusasjast, ning teiseks tehti ka ettepanek

vormistada lainemurdja ehitisregistris vajaldusel ümber oma praegusele funktsioonile (sadama

katserajatis ja mitte niivõrd kai randumiseks) vastavaks.

42. Tuvastatud on, et Kai nr 2 on kasutuses lainemurdjana ehk muulina (seda kinnitavad mh

tlk 25 asuv aerofoto, kolmanda isiku Adepte istungil antud seletused, mille kohaselt sadam

avaneb oste merele ja ilma lainemurdjata oleks selle eksisteerimine võimatu ning et muuli näol

on tegemist ühe esimese sadama rajatisega, mis kolhoosiajal täitis ka kai ülesandeid (randuda sai

sisemisel küljel), kuid hetkel vähenenud laevaliikluse tõttu ei ole see vajalik). Seega ei vasta

tegelikkusele kaebaja käsitlus, et tegemist on kasutusest väljalangenud rajatisega. Kohtu

hinnangul ei ole vajalik, et muul opereeriks hetkel igapäevaselt kaina nii, nagu ta on

ehitusregistris märgitud. Vaieldamatult on muulil täitsa sadama kaitserajatisena vajalik

funktsioon ja sadam ei saaks ilma muulita tegutseda.

43. Ka ei pea ladu ei pea olema kasutuses tingimata kütuselaona (milline oli tema algne

funktsioon). Lao kuulumine sadamahoonete kompleksi on loogiline ja ei tekita küsimusi. Kui

laohoone võimaldab tal sellise funktsiooni täitmist siis ei saa lugeda seda kasutusest

väljalangenuks vaid põhjusel, et seal ei ladustata kütust. Kohus leidis aga punktis 39, et

kasutusest väljalangemine üksi ei ole ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramise

tingimus, kuivõrd selleks peavad esinema ka muud MRS § 6 (31) sätestatud tingimused, mida

käesoleval juhul ei nähtu.

44. Kaebajal on õigus selles, et teda oleks pidanud kaasama 23.08.2011 korralduse nr 71

andmise protsessi ning ta oleks pidanud saama esitada selles menetluses oma vastuväited. Seega

on vastustaja rikkunud HMS § 40 sätestatud ärakuulamisõigust. Leevendavaks asjaoluks on

siinkohal see, et haldusasja nr 3-09-2485 menetluses, milles Tallinna Halduskohus tegi otsuse

17.04.2012, oli samuti vaidluse all ehitiste juurde määratava maa võimalikkus ning argumendid

ehitiste MRS § 6 (31) nõuetele mittevastavuse kohta oleks kaebaja saanud esitada ka selles

menetluses. Samuti on kaebaja osalenud aktiivselt kogu erastamismenetluses ja väljendanud

oma seisukohti korduvalt nii Mustjala Vallavalitsusele kui Saare Maavaemale. Samuti oli

kaebajal võimalik esitada argumente ehitiste MRS § 6 (31) nõuetele mittevastavuse kohta

käesolevas menetluses. Hinnanud kaebaja esitatud argumente, leiab kohus, et vaidlustatud

korralduse tühistamine ainuüksi HMS § 40 nõuete rikkumise tõttu ei oleks põhjendatud.

Kaebuse esitaja ei tugine käesolevas vaidluses ka sellele, et maad oleks võinud määrata teistes

piirides – näiteks maad on ühe või teise ehitise juurde määratud kaebuse esitaja õigusi rikkudes

liiga palju vms. Kaebuse esitaja tugineb üksnes asjaolule, et maad ei oleks antud ehitiste juurde

üldse tohtinud erastada, sest tema meelest pole tegemist ehitistega MaaRS § 6 lg 31 mõttes.

HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei näe, et kaebaja

argumendid, mis seisnesid peamsielt viites vastustaja enda poolt 16.09.2009 välja antud

korraldusele, oleksid saanud mõjutada teisiti asjade käiku. Seega oli ärakuulamisõiguse

nõuetekohaselt tagamata jätmine küll menetluslik viga, kuid see ei saanud mõjutada asja

otsustamist. Lisaks ei ole erastamise eeltoimingutena tehtavad otsustused ja lõpuks ka

erastamisotsus haldusaktidena kaalutlusotsused, kuid just kaalutlusotsuse langetamisel oleks

eriliselt oluline puudutatud isiku ärakuulamine. Erastamise põhjuseks on asjaolu, et tagastataval

maatükil asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, ning nende juurde määratakse ehitiste

teenindamiseks vajalik maa haldusorgani otsustusel. Tõepoolest, haldusorgan peab määratlema,

kui suur see teenindamiseks vajalik maa. Kuid erastamismentluses ei kaaluta õigustatud subjekti

ja erastada soovija huve traditsioonilsies mõttes ning tegemist ei ole selles mõttes haldusorgani

diskretsiooniosusega. Erastamisel on vaja tuvastada ehitiste olemasolu ja nende MRS § 6 (31)

sätestatud tingimustele vastavus ja kui see on tuvastatud, ei anna ükski õigusnorm

haldusorganile õigust asuda veel täiendavalt õigustatud subjekti huve kaaluma ja sellest lähtudes

näiteks erastamise osas negatiivset otsust tegema. Omandireformi menetlused on faktide

tuvastamisele orienteeritud ning nendes on haldusorgani kaalumisruum kas üldse puuduv või

teatud juhtudel minimaalne. Käesoleval juhul kohus ei näe, et vastustajal oleks olnud mistahes

õigust kaebaja huvide kaalumise tulemusena asjas teistsugust otsust teha. Eeltoodud põhjustel

on vaidlustatud korraldused õiguspärased ja ende tühistamiseks puudub alus.

45. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja ega kolmandad isikud menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud, jäävad

poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadriann Ikkonen

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 23.10.2013 otsuse

RESOLUTSIOON:

1. Jätta U. M apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.02.2013 otsus

haldusasjas 3-12-2116 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Tagastada U. M-ile 16.10.2013 esitatud tõendid.