2-10-43533/90 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-10-43533

Tsiviilasi

Heili Eiche hagi Lohusuu valla vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Heili Eiche apellatsioonkaebuse hind 1595 eurot

Lohusuu valla apellatsioonkaebuse hind 3853.84 eurot

Heili Eiche vastuapellatsioonkaebuse hind 13 232.86 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. märtsi 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heili Eiche apellatsioonkaebus

Lohusuu valla apellatsioonkaebus

Heili Eiche vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant ja vastuapellatsioonkaebuse esitaja (hageja):

Heili Eiche (IK: 44902052241), esindaja vandeadvokaat

Kristiina Lee

Apellant (kostja): Lohusuu vald

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Lohusuu valla apellatsioonkaebus. Tühistada maakohtu otsus

osaliselt, s.o Lohusuu vallalt Heili Eiche kasuks graafikujärgse põhipuhkuse ajal

töötamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega rahuldada Heili Eiche nõue graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest

hüvitise saamiseks osaliselt. Mõista Lohusuu vallalt Heili Eiche kasuks hüvitisena

graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest välja 227,96 eurot (kakssada

kakskümmend seitse eurot ja üheksakümmend kuus senti).

2. Rahuldada osaliselt Heili Eiche apellatsioonkaebus. Tühistada maakohtu otsus osas,

milles kohus jättis asjas menetluskulud poolte endi kanda. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Jätta

menetluskulud 74 % ulatuses hageja Heili Eiche kandja ja 26 % ulatuses kostja

Lohusuu valla kanda.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 30. märtsi 2012.a otsus muutmata.

4. Jätta Heili Eiche vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 74 % ulatuses Heili Eiche kanda

ja 26 % ulatuses Lohusuu valla kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Heili Eiche (hageja) esitas hagi Lohusuu valla (kostja) vastu töövaidluses. Hageja taotles

algselt tööle ennistamist. 31. augustil 2011 esitas hageja uue taotluse, milles loobus tööle

ennistamise nõudest, taotles töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist, nõudis

ühe aasta keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmist summas 12 274 eurot, samuti

graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötatud päevade eest saamata jäänud töötasu summas 785.34

eurot, ning palus kõik menetluskulud jätta Lohusuu valla kanda.

Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt sõlmiti H. Eiche kui töötaja ja

Lohusuu vallavalitsuse kui tööandja vahel 31. augustil 2006 tööleping nr 21.1-4.3/3, mille

kohaselt asus hageja tööle Lohusuu Kooli direktori ametikohale. Töölepinguga tähtaeg oli viis

aastat. Aastal 2008 muutusid vastavalt põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse § 51 lg-le 4 enne

2008. aasta 1. augustit ametisse kinnitatud direktori kehtivad määratud ajaks sõlmitud

töölepingud tähtaja möödumisel määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Seega muutus

hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping tähtajatuks.

12. augustil 2010 saatis Lohusuu vallasekretär hageja elektronpostiaadressile digitaalselt

allkirjastatud töölepingu ülesütlemisavalduse. Ülesütlemisavalduse kohaselt öeldi tööleping

üles TLS § 87, 88 lg 1 p-de 2, 3 ja 6 alusel hagejast tulenevatel põhjustel, põhjendused olid

märgitud lisas. Töölepingu lõppemise kuupäevaks märgiti 18. august 2010. 15. augustil 2010

edastati hagejale täiendavalt vallavanema käskkiri töölepingu lõpetamise ja hüvitiste

maksmise kohta. Käskkirja kohaselt hüvitati hagejale 2010 kasutamata jäänud põhipuhkus 9

kalendripäeva rahas; enne uue töölepingu seaduse kehtima hakkamist kasutamata jäänud

põhipuhkus 10 kalendripäeva rahas; samuti otsustati maksta hagejale hüvitist, mida tal oleks

olnud õigus saada töötasuna etteteatamistähtaja järgimisel.

16. augustil 2010 saatis hageja vallavanemale elektronposti teel vastuse, milles ei nõustunud

ülesütlemisavalduse põhjendustes märgituga, samuti teavitas, et seoses viibimisega

töövõimetuslehel alates 4. augustist 2010 ei ole tal võimalik viibida käskkirjas määratud ajal,

s.o 18. augustil 2010, materiaalsete väärtuste ja dokumentide tagastamisel. Hageja leiab, et

temaga töölepingu ülesütlemiseks puudus seadusest tulenev alus, samuti ei vasta töölepingu

ülesütlemine seaduse nõuetele, mistõttu on ülesütlemine TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine.

Hageja vaidles vastu kostja töölepingu ülesütlemiseks toodud põhjendustele. Kostja heitis

hagejale ette järgmist:

1) hageja autokraatlik juhtimisstiil ja kolleegide arvamustega mittearvestamine. Vastavad

asjaolud ilmnesid kostja väitel päras seda, kui tööleping muutus tähtajatuks. Hageja leidis, et

kuna tööleping muutus tähtajatuks 2008 aprillis, kuid töösuhe lõpetati 2010 augustis, on

tegemist mõistliku aja põhimõtet eirava ülesütlemisega;

2) hageja ei näidanud üles initsiatiivi kooli venekeelse õppe jätkusuutlikkuse tagamiseks,

viimane venekeelne koolieelikute ettevalmistusrühm töötas 2007/2008 õppeaastal. Sellega on

hageja kostja hinnangul täitnud TLS § 88 lg 1 p-s 6 sätestatud ülesütlemise aluse, põhjustades

kolmandate isikute (lapsevanemate ja kogukonna) usaldamatuse tööandja vastu. Hageja leidis,

et kostja pole tõendanud, et lapsevanemad ei pannud oma lapsi Lohusuu Kooli venekeelsesse

ettevalmistusrühma hageja isiku tõttu. Vastavalt PGS §-le 18 on vanematele kooli valik vaba.

Kostja etteheited on esitatud hilinenult ning neid ei kinnita tunnistajad;

3) hageja sõlmis 2009 jaanuaris töölepingu huvijuht M.A., ette heidetakse huvijuhi tegevust

ning konkreetselt huvijuhi sobimatut käitumist 1.-2. mail 2010 toimunud Illuka noortelaagris.

Kostja on tuginenud TLS § 88 lg 1 p-le 2 ning TLS § 88 lg-le 3. Hageja leidis, et TLS § 88 lg

1 p 2 ei ole kohane alus hagejaga töösuhte lõpetamiseks. Kostja ei ole tõendanud, milles

seisnesid hageja ebapiisavad tööoskused ning töökohale sobimatus. Tunnistajate ütlustest

nähtuvalt eeldasid pedagoogid, et nende kui klassiõpetajate töö läheb huvijuhi töölevõtmisega

lihtsamaks, kuid tegelikkuses puudusid igasugused objektiivsed andmed selles osas.

Venekeelsete ürituste korraldamisel õpetajad isegi ei oodanud huvijuhi abi. Noortelaagri

korraldajaks ei olnud Lohusuu kool, mistõttu ei saa Hageja koolijuhina mingil määral

vastutada seal toimunu eest. Etteheide on esitatud ka mõistliku aja põhimõtet eirates;

4) kuna korduvad tähelepanu juhtimised hageja juhtimisstiilile nii vallavalitsuses kui

volikogus tulemusi ei andnud, hakati direktori vastu allkirju koguma. Kostjani jõudis neli

pöördumist: kooli töötajate, hoolekogu, vallavolikogu liikme ning lapsevanemate pöördumine

Käesolevas kohtumenetluses ei ole kostja tõendanud, et hageja juhtimisstiilile juhiti

tähelepanu korduvalt. Samuti jääb selgusetuks, millist õiguslikku tähendust soovib kostja

tähelepanu juhtimistele omistada. Vallavolikogu esimees Toivo Kivi on kinnitanud, et

volikogus ei olnud eelnevalt mitte kordagi päevakorras kooli direktori sobivuse arutamine

ametikohale või temaga töösuhte lõpetamine. Kostja viitab neljale erinevale pöördumisele,

mis ei ole aga ülesütlemisavalduse lisadeks. Samuti on pöördumistes mitmeid vasturääkivusi.

Kui lapsevanemate jaoks oli direktoriga seonduv probleem, oli vanematel võimalik kutsuda

kokku koosolek, kus vastavaid küsimusi arutada ja küsida selgitusi. 2009/2010 õppeaastal

viidi Lohusuu koolis läbi anonüümne küsitlus lapsevanemate seas (nn rahulolu uuring),

millest tulenes, et kooliga oldi rahul. Kooli hoolekogu pöördumist ei saa arvestada, kuna selle

aluseks olnud koosoleku toimumise aja, kokkukutsumise ja päevakorra osas olid tunnistajate

ütlused vasturääkivad;

5) pärast pöördumistest teadasaamist külastas hageja koos tütrega pöördumistele

allakirjutanuid ning ähvardas neid. Kostja peab sellist käitumist koolijuhile ebaeetiliseks ning

leiab, et see on tekitanud kolmandate isikute usaldamatuse tööandja vastu, s.o ülesütlemise

alus TLS § 88 lg 1 p 6. Hageja leidis, et käesolevas asjas jääb arusaamatuks, millised on need

kolmandad isikud, kelles sellise tegevusega usaldamatus põhjustati. Tunnistaja A. E. ütluste

kohaselt soovis hageja viidatud kaastöötajaid külastada, et selgitada välja, miks on tema selja

taga sellised pöördumised koostatud, et millisel põhjusel ei tulnud need isikud temaga otse

rääkima;

6) volikogu revisjonikomisjon vaatas üle kooli rahade kasutuse ning selgus, et

ebaproportsionaalselt suur osa koolitusrahadeks on kulunud H. Eiche enda koolitusele, samuti

on H. Eiche kulutanud märkimisväärse osa kooli inventarirahadest oma kabineti

sisustamiseks. Hageja märkis, et vastava etteheite osas ei ole ülesütlemisavalduses ega

põhjendustes välja toodud ühtegi arvulist näitajat, samuti perioodi ega esemeid, milliste

ostmist ette heidetakse. Analüüsist nähtub, et selle koostamise kuupäev on 5. august 2010,

samas on kostja 26. oktoobri 2011 kohtuistungil kinnitanud, et tõend on koostatud

kohtumenetluse jaoks. Seega on ilmselgelt ebaõige analüüsi koostamise väidetav kuupäev,

mis seab kahtluse alla ka vastava tõendi usaldusväärsuse. Samuti jääb arusaamatuks, milline

on ebaproportsionaalselt suur osa koolitusrahadest. Kostja poolt esitatud analüüsi lisast,

nähtub, et 2010 on hageja vastav kulu olnud 140.00 kr kogukuludest summas 7550 kr

(periood jaanuar kuni juuni).

Hageja leidis, et tegelikult puudusid alused hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Hagejal

puudusid distsiplinaarkaristused ning valla poolt tulnud vihjetest ja ettepanekutest oli aru

saada, et igal juhul oli kostja otsustanud hagejaga töösuhte lõpetada, kuid puudus kindlus

selles, millisel alusel seda teha. Tunnistaja A. E. on samuti kinnitanud, et kui ta kohtus 22.

juulil 2010 T. Kiviga, ütles T. Kivi talle, et kui hageja lahkub töölt rahulikult, makstakse talle

9-10 kuu palk ning kõik pöördumised pannakse seifi. Samuti pakuti koondamist.

Eeltoodu põhjal palub hageja kohtul tuvastada tema töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisus. Hageja taotleb, et kohus lõpetaks töölepingu nr 21.1-4.3/003 alates ajast, kui see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o alates 18. augustist 2010.a ning mõista

kostjalt välja hüvitis ulatuses, millises Hageja ei saanud töötasu, s.o brutosummas 12 274

eurot. Lähtudes sellest, et Hageja töötas oma graafikujärgse põhipuhkuse ajast 16-l päeval, on

hageja õigustatud kostjalt nõudma nimetatud perioodi eest saamata jäänud töötasu

brutosummas 785.34 eurot. Hagejal on õigus saada 16 töötatud päeva eest kasutamata

aegumata põhipuhkusetasu brutosummas 173.52 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus rahuldada hagi vaid osaliselt – s.o osas mis puudutab

puhkuse ajal suveseminarist osavõttu. Kostja nõus tasuma hüvitist 5 päeva eest ajavahemikul

28. juuni kuni 4. juuli 2010.

Kostja vastuse, täiendavate seisukohtade ja kohtuvaidluse teeside kohaselt toimis koostöö

poolte vahel kuni 2008. aastani, mil tähtajaline tööleping tähtajatuks muutus. Suulisi avaldusi

ei registreeritud ning kostja lootis, et kool, s.o direktor suudab tekkinud probleemid ise

lahendada. Viimaseks piisaks oli hageja käitumine seoses Illuka laagri intsidendiga.

Koolidirektori kohuseks oli olukorrast vastavad järeldused teha, võtta asjaosalistelt seletused,

vestelda huvijuhiga, teha talle hoiatus. Hageja poolt järgnes hoopis huvijuhi õigustamine.

Hageja kas ei suutnud, osanud või ei tahtnud tekkinud probleemiga tegeleda. Enne 11. mai

2010 hoolekogu istungit tegid volikogu esimees ja vallavanem hagejale suulise hoiatuse, et

kui hageja ei suuda olukorda lahendada, on küsitav hageja sobivus koolijuhi kohale.

Jutuajamine ei olnud konstruktiivne. Hageja ei täitnud tööandja mõistlikke korraldusi

huvijuhiga seotud olukorra lahendamisel.

Valda saabusid huvigruppide pöördumised, milles nõuti koolijuhi väljavahetamist. Etteheited:

hageja käitumisest tekkinud sisepinged, õpetajate töö mittehindamine, pidev ülekohtuste

etteheidete tegemine kolleegidele; vähene suhtlemine lastevanematega; sihikindel tegevus

(tegevusetus) venekeelse osa väljasuretamiseks; kooli rahaliste vahendite läbipaistmatu

kasutamine; ebakompetentne juhtimine; lubamatu sõnavalik; suutmatus või tahtmatus

lahendada huvijuhi käitumisest põhjustatud pahameel. VÕS § 196 lg 3 tulenevat mõistlikku

aega töölepingu ülesütlemiseks saabki kostja hakata lugema saabunud pöördumisest ja

nendele järgnenud sündmustest (kodukülastused). Kostja ei varja, et oli ühe-teise koolis

toimuvaga kursis, kuid tervikpilt olukorrast selgus siiski alles peale pöördumiste laekumist.

Lepingu lõpetamisest sai hageja teada 3. augusti 2010 volikogu istungil, kus volikogu kõik

üheksa liiget hääletasid hageja juuresolekul hagejaga töösuhte erakorralise lõpetamise poolt.

Samal istungil teatas volikogu hagejale ka tema viimase tööpäeva. TLS seletuskirja järgi

ei anna kehtiv TLS kinnist loetelu mõjuvatest põhjustest, mil tööandja võiks töötajast

tulenevatel põhjustel töölepingu lõpetada. Mõjuvat põhjust tuleb igal konkreetsel juhul

hinnata vastavalt asjaoludele. Ülesütlemise erakorralisus tulenes üksnes hagejast ja tema

käitumisest pärast Lohusuu vallavalitsusse kirjade saabumist. Hageja ei tunnistanud ühtegi

pöördumistes kirjeldatud probleemi, hakkas otsima süüdlasi ning ründama kirjadele

allakirjutanuid. Kostja ei saanud loota, et uus kooliaasta nii konfliktses töökeskkonnas algaks

normaalselt ning otsustas töösuhte lõpetada erakorraliselt.

Pedagoogide selgituskirjadest nähtuvalt ei lubatud neil mitmeid probleeme õppenõukogus

arutada ja seetõttu ei kajasta protokollid teemasid, mis võiks hageja mainet kahjustada.

Anonüümsete küsimustike vastused ei kajasta tegelikku olukorda, kuna nii väikeses koolis on

isikud tuvastatavad juba ainuüksi käekirja järgi ning lapsevanema isik oli võimalik küsimuste

põhjal välja selgitada. Hageja on jätnud mainimata 2010 soetatud inventari.

Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada 3. augustil ning jäi alates 4. augustist

töövõimetuslehele. 4.-5. augustil 2010 koostas hageja kooli nimel kirjad SA-le Archimedes

ja Integratsiooni SA-le, milles paluti tühistada kooli osalemine kahes projektis. Hageja poolt

tühistamise aluseks toodud põhjendus ei vasta tegelikkusele. Hageja ebalojaalne ja tööandja

mainet kahjustav käitumine on kahju tekitanud eelkõige kooli õpilastele. Hageja on täielikult

kaotanud kostja usalduse.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 30. märtsi 2012 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus luges töölepingu

erakorralise ülesütlemise 12. augustil 2010 tühiseks ja luges pooltevahelise töölepingu

lõppenuks alates 18. augustist 2010; mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 tuleneva

hüvitisena (brutotöötasuna) 3068.50 eurot, puhkuse ajal töötamise eest saamata jäänud (bruto)

töötasu katteks 785.34 eurot ja saamata jäänud põhipuhkuse tasu katteks 173.52 eurot. Poolte

menetluskulud jäid nende endi kanda.

Otsuse põhjendustes leidis kohus, et käesolevas asjas puudus alus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks, kuivõrd tõendamist ei ole leidnud TLS §-s 87 sätestatud mõjuva põhjuse

olemasolu. Kohus, hinnates kogumis tunnistajate-pedagoogide ütluseid ja õppenõukogu

toimimisse puutuvat, nõustus osaliselt kostjaga selles, et hageja juhtimisstiilile võib teha

etteheiteid. Põhjendamatule autokraatiale viitab olukord, kus direktor ainuisikuliselt otsustas,

mida ja kui palju õppenõukogus arutatakse ja veelgi enam, mida ja kui palju hilisem protokoll

kajastab. Kui õppenõukogu protokolle koostati hageja suuniste kohaselt, siis ei saa neid

pidada usaldusväärseks tõenditeks selles osas, et hagejal oli kollektiiviga meeldiv koostöö, et

paranenud olid õpetajate omavahelised suhted jne. Arvestades hageja olekut kohtus on

võimalik, et hageja suhtles koolis ja kooliga seotud isikutega kooliväliselt põhjendamatult

üleolevalt ja autokraatselt. Aktsepteeritav ei ole suhtlemine häält tõstes, lausa karjudes,

ebakohaseid väljendeid kasutades või rusikaga lauale tagudes.

Maakohtu arvates ei selgunud, et pedagoogid oleksid direktorit otsesõnu teavitanud tema

käitumise sobimatusest või esitanud tajutavalt, fikseeritult etteheiteid. Kostja on tunnistaja T.

Kivi ütluste kaudu omaks võtnud, et kohalik omavalitsus, olles küll juba teadlik koolis

tekkinud pingetest, ei pidanud vajalikuks sekkuda. Hoiatusvestluste pidamist ei ole tõendatud

ja seega ei saanud ega pidanudki hageja aduma, et tööandja tema käitumisega rahul ei ole.

Kostja saanuks hagejat kohustada hoiatusena läbima vajalikke koolitusi ja suhtlustreeninguid.

Eelkõige tulnuks anda hagejale selgesõnaliselt teada, et tema käitumisega ei olda rahul ja

hoiatada tagajärgede eest ja alles seejärel kaaluda töösuhte lõpetamist.

Erakorraliselt töösuhte lõpetamiseks alust andev põhjus peab olema mõjuv. Maakohus tõi

näidetena ajakirjanduses kajastatud juhtumeid, mis annaksid aluse kaaluda erakorraliselt

töösuhte lõpetamist (pedagoog kustutab sigaretikoni õpilase pihku, juhib autot joobes peaga

või tulistab õpperuumis õpilaste juuresolekul püssist lampi). Antud asjas ei näinud kohus

sellist mõjuvat põhjust, mis andnuks aluse töösuhte erakorraliseks lõpetamiseks.

Asjakohane on hageja väide, et probleemidele tähelepanu juhtimise kohta ei ole esitatud

tõendeid. Esimene väidetav hoiatus pärineb 11. maist 2010, mil kostja kinnitusel vesteldi

hagejaga enne hoolekogu koosoleku toimumist ja teda hoiatati. Kohus ei saa seda kontrollida,

sest vastavat dokumentaalset tõendit esitatud ei ole. Seadus ei sätesta hoiatusele

vorminõudeid, kuid arvestades antud menetluse pooli, võinuks hoiatuse ka kirjalikult

fikseerida. Isegi kui eeldada, et volikogu esimees tegi hoiatuse (huvijuhiga seonduvalt), tuleb

arvestada, et selle tõendamiseks on esitatud kostjaga seotud ametiisiku ütlused. Kohus leidis,

et hageja hoiatamine töökohustuse ebarahuldava täitmise ja selle võimalike tagajärgede eest

on usaldusväärselt tõendamata. T. Kivi ütlustest järeldas kohus, et volikogu ja direktori

suhtlus piirdus probleemide edastamisega, millele tõsikindlat hoiatust ei järgnenud. Ei ole

väidetud ega tõendatud, et vallavanem oleks hagejaga vestelnud või teda hoiatanud.

Kostja on esitanud kooli hoolekogu 19. juuli 2010 protokolli, mille kohaselt otsustati avaldada

direktorile umbusaldust ning koostada selleks vastav avaldus vallavalitsusele ja volikogule. Ei

haridusministri määrus nr 19 ega kehtiv, haridus- ja teadusministri 3. detsembri 2010

määrusega nr 69 PGS § 73 lg 1 alusel vastuvõetud riigi üldhariduskooli hoolekogu

moodustamise korra ja töökorra § 4 ei sätesta, et hoolekogu pädevuses oleks umbusalduse

avaldamine direktorile. Seega tuleb seada kahtluse alla kooli hoolekogu 19. juuli 2010 sisulise

otsustuse õiguspärasus. Hageja on teinud viiteid ka sellistele tunnistajate (nt M.P.) ütlustele,

mis olid antud eelmise kohtuniku menetluse ajal ja seetõttu kohus neid ei arvesta. Ka

käesoleva kohtukoosseisu ajal on tunnistajad andnud hoolekogu toimumise osas ütluseid, mis

annavad aluse kahelda toimunud hoolekogu koosoleku vormilises õiguspärasuses. Hoolekogu

otsuse kehtivus ei sõltu imperatiivselt sellest, kas koosolek on kokku kutsutud nõuetekohaselt,

kuid antud juhul pidanuks kostja siiski tavapärast hoolsust ilmutades tuvastama, kas tegemist

on asjakohase dokumendiga. Lastevanemate pöördumisele ja kooli kollektiivi pöördumisele

vorminõudeid kehtestatud ei ole. Neist pöördumistest ei nähtu ka sellist mõjuvat põhjust, mis

andnuks aluse töösuhte erakorraliseks lõpetamiseks. Hagile lisatud 26. juulil 2010 kuue isiku

poolt allkirjastatud pöördumist kohus ei arvesta, sest dokument on pealkirjastatud

umbusalduse avaldusena hagejale kui vallavalitsuse liikmele, mitte kui kooli direktorile.

Kostja on tuginenud TLS § 88 lg 1 p-le 2, kuid pole selgitanud, milline on see pikk aeg, mille

kestel tuvastati tööülesannete täitmisega mittetoimetulek. Kostja väitis, et see juhtus pärast

töölepingu tähtajaliseks muutumist. Samas ei pidanud kostja vajalikuks hageja tegevusse

sekkuda. See tähendab, et mitte kostja kui tööandja ei olnud rahulolematu, vaid rahuolematust

avaldasid pedagoogid, lapsevanemad ja üldiselt kogukond. Samuti ei ole kostja põhistanud,

milliseid konkreetseid töölepingus fikseeritud ülesandeid hageja ei täitnud.

Kostja on põhjendamatult jätnud kohaldamata etteteatamistähtaja regulatsiooni. Töörahu

säilitamine olnuks problemaatiline, kuid arvestades eelnenud kahe aasta pikkust vaikimisi

talutud perioodi (alates töölepingu tähtajatuks muutumisest 2008 kuni juhtumini Illuka laagris

2010), ei oleks etteteatamistähtaja järgimine enam kostja huve halvendanud. Erakorralisus

võiks ja saaks tuleneda töötaja mingist ühekordsest tõepoolest vastuvõetamatust ja

äärmuslikust käitumisest. Antud juhul on sündmused kogunenud pika perioodi vältel ja seda

ei saa pidada erakorralise ülesütlemise regulatsiooni mõttes mõjuvaks põhjuseks, mis annaks

aluse

mitte

järgida

etteteatamistähtaega.

Kostja

argument

lepingu

erakorraliseks

ülesütlemiseks, et algamas oli kooliaasta ja selliselt ei saanud lasta olukorral jätkuda, ei ole

kohtu jaoks veenev. Töökorraldust olekski saanud muuta õppetöö toimumise ajal. Samuti on

võimalik direktorit vahetada õppeaasta kestel.

S.Š. poolt antud ütluste põhjal võiks küll teha järeldusi hageja mitte kõige sobilikuma

suhtlemisstiili kohta, kuid formaalselt ei ole kostja soovinud kasutada selle tunnistaja ütlusi

juhtimisstiilile etteheidete tegemise tõendamiseks. S. Š. ütlustest nähtuvalt oli kooli vene

osasse puutuvalt sisepingeid, kuid see on kogu tõendite mahust marginaalne osa. Tundub

kummaline, kui vald tööandjana teeb järelduse venekeelse kooliosa korraldusse puutuvalt

sisuliselt vaid ühe pedagoogi arvamuse pinnalt. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ettekindlaks

määratud jõudu ja hinnates tunnistaja ütlusi kogumis teiste tõenditega, ei kaalu tunnistaja S. Š,

etteheited hagejale üles seda, et hageja väidetav konkreetne sihiteadlik tegevus vene osa

sulgemise suunal on jäänud tõendamata.

Kohus nõustus kostjaga selles, et anonüümsed küsimustikud ei kajasta tegelikku olukorda,

sest vajadusel saanuks vastaja tuvastada. Samal põhjusel ei arvestanud kohus õpetajate

tööanalüüsidega. Haridusasutuse sisehindamise aktis (1 kd, lk 104-130) avaldatud arvamust ei

pidanud kohus aga vajalikuks arvestada sel põhjusel, et valdavalt analüüsiti seal perioodi, mil

hageja tööle veel pretensioone ei olnud.

Kostja on väitnud, et hageja käitumine oli ebalojaalne ja tööandja mainet kahjustav. Kohtule

jäi arusaamatuks, kuidas SA Archimedest puudutavas teates avaldatud info sai kahjustada

tööandja mainet. Integratsiooni Sihtasutusele saadetud teates on tõepoolest viidatud, et valla

volikogu ei soovi projektitöö kaudu arendamist, kuid kummalgi juhul ei ole teada, et vald

hageja tööandjana oleks sellest tulenevalt midagi oma maines kaotanud. Antud juhul ei ole

teada, milline oli valla maine Integratsiooniasutuse silmis enne hageja kirja saamist ja milline

see oli pärast seda. SA-le Archimedes adresseeritud kirjas aga ei välistata projektijuhiks oleva

T.W. osalemist ka edaspidiselt. Kuna kostja väitel oli 5. oktoobri 2010 seisuga vähemalt üks

neist projektidest endiselt töös, ei saa väita, et hageja tegevus oleks kuidagi lõpetanud kooli

koostöö projektides. Usalduse kaotuse teise alusena nimetatud materiaalsete väärtuste

üleandmise viivitamisega seonduv jääb ajaliselt lepingu lõpetamise järgsesse aega ja ei ole

seetõttu asjakohane.

Kostja ei ole tõendanud, milles seisnes hageja tegevusetus ehk ettenähtud tööülesannete

täitmata jätmine kooli venekeelse osa arendamisel. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet,

et Lohusuu vald ei ole kunagi eraldanud raha venekeelsete laste eraldi ettevalmistamiseks.

Kostja ei ole tõendanud, et kooli venekeelne osa oleks just hageja tegevuse tulemusena

suletud. Kostja tunnistajad on ütlusi andes edastanud oma tõlgendusi ja hinnanguid.

Kui kostja leidis, et hagejal oli töölepingust tulenev kohustus huvijuhile hoiatus teha, siis

tulnuks kostjal anda selline konkreetne tööalane korraldus, mitte piirduda üksnes korraldusega

võtta huvijuhilt seletus. Kostja tunnistas oma käitumisega, et kuni maini 2010 polnud

töölepingu lõpetamiseks mõjuvat põhjust TLS § 88 mõttes ja kostja hakkas asja teises

valguses nägema ainult tänu juhtumile huvijuhiga. Esimene etteheide huvijuhi töölevõtmise

osas tehti väidetavalt alles 11. mai 2010 volikogu istungil. Kooli pedagoogilise kaadri

huvijuhiga seotud ootuste mitterealiseerumine ei ole seostatav direktoripoolsete tööülesannete

rikkumisega, mis andnuks aluse lõpetada töösuhe erakorraliselt. Huvijuhi osalemine

noortelaagri üritusel ei toimunud kooli korraldusel, antud laagriga seonduvalt ei olnud

huvijuht tööalases alluvussuhtes hagejaga, mistõttu polnud hagejal kohustust ametialaselt

reageerida.

Ülesütlemise põhjendustes esile toodud etteheited direktori käitumisele nn kodukülastuste ajal

on üksikute tunnistajate poolt kinnitatud. Kohus leidis, et siin on suuresti tegemist

subjektiivsete hinnangutega. Kohus ei arvestanud selle asjaolu osas tunnistaja A. E. ütlustega,

kuivõrd tegemist on XXX ja ütlused võivad olla subjektiivsed.

Umbmääraseks jäi etteheide kooli rahade kasutamise osas. Kuna kohus eelpool on juba

leidnud, et hageja hoiatamine ei ole asjakohaselt tõendatud, siis see laieneb ka hoiatamisele

kooli rahade kasutamise osas. Revisjonikomisjoni analüüsi koostamise kuupäevana on

märgitud 5. august 2010, mille tõelevastavus küsitav. Isegi kui see kuupäev on õige, siis

selleks hetkeks oli volikogu juba otsustanud otsuse esitada vallavalitsusele ettepanek hagejaga

töösuhte lõpetamiseks sõltumata sellest, kas ja mida revisjonikomisjon analüüsi tulemusena

leidis. Analüüsi tulnuks tutvustada hagejale kui revisjonialusele isikule. Samuti pole kinni

peetud valla põhimääruse § 51 lg 5 tulenevatest revisjonikomisjoni töö eeskirjadest, kostja

poolt hagi kirjalikule vastusele lisatud revisjonikomisjoni analüüs koos koolitustabeliga ei

asenda nõuetekohast akti-otsust. Koolitusrahade analüüsile lisatud tabelist ei nähtu kõikide

koolituste sisu, mistõttu ei ole välistatud et 2007 ja 2009 direktori koolituste summa

moodustus koolitustest, mis olidki ettenähtud vaid direktoritele ja sellest tulenevalt ei saa

selles osas ka talle etteheiteid teha.

Volikogu 3. augusti 2010 istungi protokolliga ei ole tõendatud probleemile tähelepanu

juhtimine (kostja käsitluses hoiatus), kuivõrd tõendina esitatud istungi helisalvestise kohaselt

võeti juba sel korral vastu otsus teha tööandjale ettepanek töösuhte lõpetamiseks. Tunnistaja

T. Kivi kinnitas, et "päevakorra punktis direktori küsimust küll ei olnud, kuid lisapunkte võis

alati tõstatada ja arutada". Kohus sellega ei nõustu. Volikogu koosolekud toimuvad kindla

reeglistiku järgi, päevakord peab olema ette teada ja kutses nimetatud ehk et

päevakorravälistes asjades otsust vastu võtta ei saa. Kui seda on tehtud, siis õigustühiselt.

Ülesütlemise avalduse põhjendustes viidatud vallavalitsuse 2. augusti 2010 istungi protokolli

pole samuti kuni menetluse lõpuni esitatud.

Lõpuks võttis kohus seisukoha poolte rahaliste nõuete osas. Hageja esitas taotluse hüvitada

TLS § 109 alusel 12 kuu keskmine palk ehk 12 274 eurot, kostja olnuks kompromissi korras

valmis hüvitama ühe kuu palga. Kohus leidis, et antud juhul tuleb hüvitisnõue rahuldada

seadusest tulenevas määras, s.o 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Hagejale juhtimisstiili osas

tehtud etteheited on olnud osaliselt põhjendatud, mis tasakaalustab seda, et hagejale ei antud

võimalust etteheidetele vastata ja et valdavalt kogu protseduur viidi läbi puhkuste perioodil.

Kohus rahuldas täielikult hageja nõude graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest

hüvituse saamises summas 785.34 eurot, kuna kostja tunnistas nõuet summas 227.96 eurot

ning ei ole tõendanud, et ülejäänud summa nõudmine oleks alusetu. Samuti ei ole kostja

esitanud vastuväiteid ega tõendeid kasutamata jäänud põhipuhkuse summas 173.52 eurot

hüvitamise osas.

Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda põhjendades seda kostja kui kohaliku

omavalitsuseüksuse majandusliku olukorra ning hagi rahuldamisest tuleneva rahalise

väljamakse kohustusega. Kostja rahaliste väljaminekute suurendamine hageja menetluskulude

hüvitamise kohustuse kaudu pingestaks põhjendamatult kostja eelarvet ja piiraks koolile jt

allasutustele eraldatavaid ressursse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Heili Eiche esitas Viru Maakohtu 30. märtsi 2012 otsusele apellatsioonkaebuse, milles

taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja uue otsuse tegemist,

millega jätta hageja menetluskulud maakohtus 38 % ulatuses kostja ja 62 % ulatuses hageja

kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud palus H. Eiche jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on menetluskulude täielikult poolte endi kanda jätmine meelevaldne ja põhjendamatu.

Pooled ei ole mitte kordagi tsiviilasja kohtumenetluses seda sel põhjusel palunud;

2) rahuldas kohus hageja rahalistes nõuetes hagi 30% ulatuses (4,027.36 eurot 13,232.86

eurost). Menetluskulude väljamõistmisel tuleb lisaks arvestada ka töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise nõude rahuldamist. TsMS § 125 ja §-st 132 lg 1 tulenevalt on

tuvastusnõude hagihind 1595 eurot ja kohus rahuldas hageja nõude 37,92 % ulatuses

(13 232,86 + 1 595,00). Seega on põhjendatud, kui hageja menetluskuludest jääb 38 % kostja

kanda;

3) toimus asjas kokku 9 kohtuistungit, millest kolmel kuulati üle tunnistajaid. Niivõrd

mahukas kohtumenetlus oli tingitud sellest, et kostja ei suutnud ega osanud töölepingu

ülesütlemist seaduse nõuetele vastavalt koostada;

4) on täiesti oletuslik seisukoht, et hageja kohtukulude kandmine vähendaks Lohusuu koolile

plaanitavaid ressursse. Samuti pole selge, millel põhineb kohtu teadmine, et Lohusuu vald on

halvasti toimetulev kohaliku omavalitsuse üksus. Valla majandusaasta aruanded ja eelarve ei

kinnita viidatud seisukohta;

5) on praegune kohtuvaidlus menetluses alates 2010.a septembrist, mistõttu on ilmne, et

kostja pidi arvestama oma eelarve planeerimisel ka võimalike kohtuvaidlusega seonduvate

menetluskuludega. Nähtuvalt Lohusuu valla 2012. aasta eelarvest on kostja seda ka teinud –

vastava eelarve II osast Põhitegevuse kulud nähtub ühe kululiigina „kohtuotsuse alusel välja

mõistetud nõuded“ ning eelarves on kajastatud selle kululiigi teenindamiseks planeeritav

summa 20 000 eurot;

6) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-109-08 sedastanud, et kui hagi rahuldatud ja rahuldamata

osa suurusjärk on oluliselt erinev, on põhjendatum rakendada TsMS § 60 lg-s 1 sisalduvat

põhimõtet, mille kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale

võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi

rahuldamata jäeti.

5. Lohusuu vald vaidles H. Eiche apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata

ning apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Kostja põhjenduste kohaselt jättis

maakohus õigesti ja õiglaselt poolte menetluskulud nende endi kanda.

6. Ka kostja Lohusuu vald esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palus tühistada maakohtu otsus

osas, millega kohus tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, mõistis kostjalt

hageja kasuks TLS § 109 tuleneva hüvitisena välja 3068.50 eurot ja puhkuse ajal töötamise

eest saamata jäänud töötasu katteks 785.34 eurot. Muus osas palus kostja jätta maakohtu

otsuse muutmata ja tuvastada töölepingu erakorralise lõpetamise seaduslikkus.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei vasta tõele kohtu järeldus, et hagejale ei antud alluvate poolt teada, et tema käitumisstiil

on sobimatu, solvav, alandav. Hagejat teavitati, kuid järgnesid vaid uued solvangud ja

alandamised. See on tõendatud mitmete tunnistajate, nt K. O., ütlustega;

2) on kohus otsuses tuvastanud võimaluse, et hageja võis koolis ja kooliga seotud isikutega

kooliväliselt põhjendamatult üleolevalt ja autokraatselt suhelda. Seega on kohus tuvastanud

ülesütlemise üheks aluseks oleva sobimatu käitumisstiili, kuid on selle kogumis hindamata

jätnud. Hageja käitumine oli ka kohtus sobimatu ja hageja korralekutsumine viis eelmise

kohtukoosseisu tagandamiseni;

3) ei reageerinud kostja tööandjana varem, kuna tal puudus asja tõsidusest ülevaade. Alles

aastal 2010 avanes tööandjale pilt tegelikust olukorrast. See, et tööandja jättis temast

mittetulenevatel asjaoludel sekkumata, ei vähenda asjaolude raskusastet töösuhte

ülesütlemiseks;

4) on väär kohtu järeldus, et hoiatus on tõendamata. Hoiatusvestluse toimumine, on tõendatud

volikogu esimehe T. Kivi ütlustega, seda on tõendanud vallavanem Urmas Soosalu

ülesütlemisavalduses. See, et 11. mail 2010 nimetatud inimesed koos Hagejaga direktori

kabinetis enne ja pärast hoolekogu istungit vestlesid, on tõendatud ka L. A. ütlustega;

5) on hageja kogenud ja mitmeid koolitusi läbinud direktor, mistõttu on alusetu kohtu väide,

et kostja pidanuks hoiatuseks kohustama hagejat läbima koolitusi-suhtlemistreeninguid;

6) on asjakohatud kohtu viited ajakirjanduses käsitletud äärmuslikele juhtumitele, mis

annaksid aluse kaaluda erakorralise töösuhte lõpetamist. Ei ole õige, et vaid ülimalt

äärmuslikud teod annavad aluse töösuhte lõpetamiseks ja igasugune muu põhjus, mis ei vasta

süüteo tunnustele, pole mõjuv;

7) on asjakohatu kohtu väide, et T. Kivi ütlustesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, sest

tegemist kostja ametiisikuks oleva isikuga. Hagejale ei olekski saanud hoiatust teha kostja

ametiisikuks mitteolev isik. Hageja hoiatamist ei jäädvustatud, kuna kehtiv TLS ei sätesta

hoiatusele vorminõudeid ja maikuus 2010 ei mõelnud tööandja hoiatust tehes, et sellele

järgneb tingimata töölepingu erakorraline ülesütlemine;

8) võidi hoolekogu kokkukutsumisel küll rikkuda vorminõudeid, kuid see ei tee sisu tühiseks.

Samuti polnud kostjal vaja vormilist külge kontrollida. Kui hoolekogu enamus liikmeid leidis,

et olukorra normaliseerumiseks on vajalik koolijuhi väljavahetamine, siis ei olnud kostjal

õigust seda tähelepanuta jätta.

9) võttes arvesse hageja käitumist alluvatega, solvamisi, ähvardusi, haritud inimesele täiesti

sobimatut sõnavara, ei pidanud tööandja mõistlikuks pakkuda hagejale tema võimetele

vastavat teist töökohta. Teise töökoha pakkumise võimalus sisuliselt ka puudus;

10) ei ole õige kohtu väide, et kostja ei soovinud S. Š. ütlusi kasutada hageja juhtimisstiilile

etteheidete tegemise tõendamiseks. Kohus piiras 18. aprilli 2011 määrusega tunnistajate

teemaderingi, millest nad võivad kohtus tunnistusi anda. Kostja pidi tegema valiku ja sellest

kohtule teada andma. Kui kostja küsimus väljus kohtu hinnangul etteantud teemast, ei

lubanud kohus tunnistajal küsimusele vastata, samas hageja poolt esitatud teemaga

mitteseotud küsimused jättis kohus tähelepanuta (L. A., M. P.). Kohus võttis kostjalt

võimaluse tõendada tähtsust omavaid asju, millega rikkus menetlusõiguse norme;

11) ei teinud kostja venekeelse kooliosa korraldusse puutuvalt järeldusi ainult S. Š. arvamuse

pinnalt. Tunnistajana on kohtus ütlusi andnud ka I. P. ja K. O., kes rääkisid samuti hageja

tõrjuvast suhtumisest kooli vene ossa;

12) saadi hageja poolt tühistatud projektidest üks tagasi tänu kooli pedagoogide kiirele

tegutsemisele. Teist, äärmiselt mahukat projekti ei suudetudki kooli jaoks päästa, sest need

rahad olid juba teisele koolile antud. Kohus on jätnud hageja taolisele käitumisele seoses

projektide tühistamisega hinnangu andmata. Pärast hageja poolt Lohusuu Kooli osalemise

tühistamist ülalnimetatud projektides otsustati tööleping üles öelda etteteatamistähtaega

järgimata;

13) on asjakohatu kohtu etteheide, et kostja pole järginud ülesütlemistähtaega. Kostja on

mitmes kohas põhjendanud, miks tähtajast kinni ei peetud;

14) on kohus valesti hinnanud väidet, et Lohusuu vald ei ole kunagi eraldanud raha

venekeelsete laste eraldi kooliks ettevalmistamiseks. Lohusuu Koolil on iseseisev eelarve,

mille koostab kooli direktor. See, et hageja otsesõnu venekeelse osa sulgemise mõtet välja ei

öelnud, et tähenda seda, et ta oma käitumisega sellest mõista ei andnud. Tunnistajad S. Š., I.

P. ja K. O. on kohtus andnud põhjalikke tunnistusi selle kohta, et hageja ei ole näidanud üles

tahet Lohusuu Kooli venekeelse osa säilitamiseks;

15) oli hagejaga töösuhte erakorralise lõpetamise üheks põhjuseks oli hageja käitumine pärast

pöördumistest teadasaamist alluvate kodusid külastades. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu

hinnang, et kodukülastuste kirjeldamisel on tunnistajate ütlused subjektiivsed ja sõltuvad

suhtluses osaleva teise poole maailmavaatest ja arusaamisest eetikast ja käitumisnormidest.

Pole selge, kumba poolt kohus silmas pidas ja milline käitumisnormidest arusaam hageja

sõnakasutust aktsepteerib;

16) esitas hageja hagis mitmeid valesid (nt mitte ühelgi õppenõukogul ei ole tõstatatud

probleeme, millised on välja toodud pöördumises; isikuid mõjutati allkirju andma nende

töökohtade püsimajäämisega ähvardades jne), mille ümberlükkamiseks palus kostja kooli

töötajatelt kohtusse esitamiseks seletusi. Kohus peab kostja samme tõendite kogumisel

ebakohaseks, hageja poolt hagis esitatud tõendamata väiteid aga kohaseks;

17) ei ole kohus põhjendanud, miks on 5. august 2010 revisjonikomisjoni analüüsi koostamise

kuupäevana küsitav. Tegemist ei ole Lohusuu valla põhimääruse § 51 lõikes 5 nimetatud

otsuse või aktiga, tegemist on analüüsiga, tõendusmaterjaliga, et kostja väide koolituskulude

ebaproportsionaalsuse kohta paljasõnaliseks ei jääks. Revisjonikomisjon ei olnud kooli rahade

kasutamise kohta analüüsi koostades kohustatud kooli direktorit sellest informeerima ega

paluma tal analüüsi koostamisest osa võtta. Samuti on kohus koolituskulude analüüsist välja

jätnud 2007. aasta (koolitustele kulunud summa 21 574 kr, hageja kasutas sellest 5743 kr, mis

on rohkem kui ¼ kogusummast) ja 2009. aasta, mil koolituste kogusumma koolis oli 30779

kr, millest hageja kasutas sellest 6047 krooni, see on 1/5 kogusummast;

18) on vallavolikogul õigus arutada päevakorraväliseid teemasid, kui enamus volikogu

liikmeid sellega nõus on ja kui muudetud päevakord kinnitatakse enne päevakorrapunktide

juurde asumist. Siinkohal on kohus selgelt ületanud oma pädevuse piire, s.t lahendanud

küsimusi, mis ei kuulu tema pädevusse;

19) märkis kohus otsuses eksitavalt, et kostja olnuks kompromissi korras valmis hüvitama

hagejale mitte rohkem kui ühe kuupalga suuruse hüvitise. Kostja on tunnistanud hagi

osaliselt, s.o kasutamata puhkuse kompensatsiooni 227,96 euro ulatuses. Samuti oli kostja

nõus kompromissi korras tasuma ka kolme kuu hüvitise;

20) ei olnud hagejal seadusest tulenevat õigust oma algatusel puhkust katkestada. TLS § 69

lg 6 alused hageja puhkuse katkestamise põhjustes puuduvad. Puhkuse ajal täidetud

tööülesanded oleks olnud võimalik varem ära teha või delegeerida;

21) esitas kostja 15. veebruaril 2012 toimunud kohtuistungi protokolli osas 17. veebruaril

2012 taotluse protokolli parandamiseks. Hageja vaidles sellele vastu. Kohus jättis parandused

protokolli tegemata vaatamata kahtlusel, et keegi on istungit helisalvestanud. Järelikult oli

parandamisettepanekud väga tõepärased. Samuti ei võtnud kohus vastu tunnistaja K. K.

parandusettepanekut tema 15. veebruaril 2012 antud ütlustele.

7. H. Eiche vaidles Lohusuu valla apellatsioonkaebusele vastu.

Hageja vastuväidete kohaselt:

1) tuleb TsMS § 633 lg 3 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse põhjendustes märkida, millist

õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse

asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Kostja seda märkinud

ei ole. Samuti jääb apellatsioonkaebusest ebaselgeks, milliseid tõendeid kohus vastu ei

võtnud ning millisel põhjusel ei esitanud kostja vastuväidet kohtu tegevusele. Kostja asus

mitmeid väiteid tõendama ja põhjendama alles kohtumenetluse ajal;

2) eksitab kostja kohut eelmise kohtuniku taandamise osas. Viru Maakohtu 29. aprilli 2011.a

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-43533 taandus eelmine kohtukoosseis ise ning põhjuseks

oli eelkõige kohtu tegevus seonduvalt tunnistajate ülekuulamisega;

3) on kohus hageja käitumisele hinnangu andnud otsuse p-des 1-1, 1-2, 1-3, 1-4, 1-17, 1-18

ning ka põhjendanud, millisel põhjusel ei ole võimalik hageja väidetavat autokraatset

käitumist käsitleda töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena;

4) peab kostja vääraks kohtu järeldust, et hoiatus on tõendamata. Tööandja jaoks ebasoodsa

järeldusetegemine ja menetlusosalise rahulolematus ei anna alust väita, et kohtu vastav

järeldus ei oleks kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kohtu järeldus on kinnitatud tunnistajate

ütlustega ning 14. oktoobri 2010 menetlusdokumendi lisana (tlk 137-138) esitatud hoolekogu

protokolliga;

5) on TLS § 88 lg 1 p 2 näol tegemist ebakohase ülesütlemisalusega, kuna selle eeldused on

tõendamata;

6) ei saanud hageja käitumine seoses projektide tühistamisega olla ebalojaalne ja tööandja

mainet kahjustav, kuna toimus pärast töölepingu ülesütlemisest teada saamist. Lisaks ei ole

kostja enne apellatsioonkaebust kordagi väitnud, et TLS § 88 lg 1 p 5 alusel hagejaga

töölepingu lõpetamise tingisid hageja pöördumised SA Archimedes või Integratsiooni SA

poole. Vastavaid projekte puudutavad kirjad esitas kostja 12. oktoobril 2010 nn vastuhagi

lisadena, kuid 26. oktoobril 2011 loobus kostja nn vastuhagist ja tõenditest;

7) on kostja TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaks võtnud, et venekeelse koolieelikute rühma

kaotamine ei tulenenud hagejast ning see ei saanud olla aluseks töölepingu erakorraliseks

lõpetamiseks;

8) ei olnud hageja vastutav Illuka noortelaagris huvijuhiga toimunud intsidendi eest, kuna

kõnealune üritus ei olnud seotud Lohusuu kooliga. Nõutud seletuskiri siiski kostjale esitati.

9) heidab kostja kohtule ette, et kohus ei arvestanud 5. augusti 2010.a kuupäeva kandvat

revisjonikomisjoni analüüsi ning selles esitatud 2007.a ning 2009.a arvnäitajaid.

Ülesütlemisavalduses ega selle põhjendustes ei esitanud kostja ühtegi arvulist näitajat, samuti

perioodi ning esemeid, milliste ostmist hagejale ette heidetakse, kõnealune aruanne esitati

alles kohtumenetluses.

10) võtab kostja apellatsioonkaebuses omaks, et hageja täitis puhkuse ajal tööülesandeid ega

ole selles osas apellatsioonkaebust esitanud. Seega võtab kostja omaks ka selle, et hageja on

õigustatud nõudma 16 päeva eest töötasu ning tasu saamata jäänud põhipuhkuse eest.

8. H. Eiche esitas Lohusuu valla apellatsioonkaebuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles

vaidlustas maakohtu otsuse ka kostjalt hageja kasuks TLS § 109 alusel väljamõistetava

hüvitise määra osas. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles jäeti osaliselt

rahuldamata H. Eiche nõue Lohusuu valla vastu TLS § 109 alusel väljamõistetava hüvitise

nõudes ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata

uus kohtuotsus, millisega mõista Lohusuu vallalt H. Eiche kasuks välja TLS § 109 alusel

hüvitis (brutotöötasuna) 12 274,00 eurot ja jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lohusuu

valla kanda. Hageja muutis oma apellatsioonkaebuses esitatud seisukohta menetluskulude

jaotuse osas ja palus juhul, kui ringkonnakohus tema vastuapellatsioonkaebuse täies ulatuses

rahuldab, jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses toodud põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus TsMS § 232 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, kui jättis osaliselt rahuldamata hageja

nõude mõista TLS § 109 lg 2 alusel välja hüvitis 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Otsusest

tuleneb, et kohus üksnes peab võimalikuks hageja ebasobivat suhtlusstiili koolis, kuid ei leia,

et see oleks tõendamist leidnud, mistõttu puudus alus hüvitise vähendamiseks. Hagejale tuleks

TLS § 109 lg 2 alusel välja mõista suurem hüvitis kui kolme kuu keskmine töötasu.

Arvestades ülesütlemise asjaolusid, (sh asjaolu, kuidas kostja püüab alles kohtumenetluses

asuda tunnistajate ütlustega tõendama ülesütlemise põhjendusi ning on selge, et vähemalt

osade tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed), samuti seda, et eelnevalt puudusid hagejal

mistahes tööalased rikkumised, tema tegevusele ei olnud etteheiteid, on põhjendatud kostjalt

välja mõista hüvitis ulatuses, millises hageja ei saanud töötasu kostjapoolsest tühisest

ülesütlemisest tulenevatel põhjustel, s.o hageja ühe aasta keskmise töötasu ulatuses. Tuleb

arvestada, et käesolev vaidlus on ei ole ka tänaseks päevaks jõustunud lahendust saanud;

2) esineb põhjendatud kahtlus selles, et tunnistajad on andnud valeütlusi. Ka kohus möönis,

et ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolulised ning nõustus hagejaga, et hoolekogu

kokkukutsumise ja päevakordade osas on toimunud üksjagu segadust. Eeltoodu näitab, et

esineb vähemalt põhjendatud kahtlus selles, et vastava hoolekogu osas on antud valeütlusi,

arvestades seejuures, et vastava hoolekogu protokoll ilmus välja alles 11. novembril 2011.

9. Lohusuu vald vaidles H. Eiche vastuapellatsioonkaebusele vastu. Kostja palus jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja põhjenduste kohaselt:

1) jääb ta kõigi enda esitatud apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste juurde ega hakka neid

üle kordama;

2) on H. Eichest tulenevatel mõjuvatel põhjustel tema töösuhe Lohusuu vallaga lõpetatud

erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata ning Lohusuu vald pole seetõttu kordagi andnud

põhjust ootuseks, et see töösuhe mingitel asjaoludel jätkuda võiks. Sellepärast ei vasta tõele

hageja väidetav aastapikkune soov algselt töösuhet jätkata;

3) ei saa tunnistajate ütlusi mitteusaldusväärseiks pidada vaid seetõttu, et nende ütlused

ülesütlemisavalduses puuduvad. Enamik tunnistajaid viibis kohtus esimest korda, st täiesti

uues situatsioonis ja rollis, ilma ühegi eestkõnelejata ning “vastakuti” endise tööandjaga, ei

saa tunnistajatele ette heita nende kõhklemisi vastustes ning mõnede kahe aasta taguste ja veel

varasemate sündmustega seotud ebaoluliste detailide mittemäletamist (nt kas 2010.a toimunud

hoolekogu kutse läks sellele või teisele liikmele paberkandjal või telefoni teel);

4) oli maakohus piiritlenud tunnistajate teemaderingi. Nt M.P. oli kohtusse kutsutud tunnistusi

andma konflikti kohta pärast lisatasu äravõtmist ning kodukülastuse kohta. Hageja rünnak

ootamatul teemal (hoolekogu kokkukutsumise korralduslik pool) oli lubamatu. Kohus oleks

pidanud enda piiritletud teemaderingist kinni pidama, mitte tunnistajaid kõigepealt segadusse

viima ja seejärel nende ütlusi ebausaldusväärseteks hindama.

5) on meedias on korduvalt kajastatud juhtumeid, kus koolidirektori vallandamise korral astub

tema kaitseks välja terve kogukond, siis kuni tänase päevani ei ole Lohusuu vallavalitsusse

laekunud ühtegi kaebust seoses H. Eiche töölepingu ülesütlemisega, samuti pole talle

kohtuistungitele (kokku on toimunud 9 kohtuistungit) toetust avaldama tulnud ükski endine

kolleeg ega lapsevanem;

6) pöörab hageja liigset tähelepanu hoolekogu istungi kokkukutsumise vorminõudele. Kui

hoolekogu kokkukutsumise vorminõuet pole täidetud, siis saavad sellele tähelepanu juhtida ja

rahulolematust avaldada kokkukutsutavad, s.t hoolekogu liikmed. Mitte ükski neist ei ole selle

kohta rahulolematust avaldanud;

7) ei ole põhjendatud hageja taotlus jätta menetluskulud Lohusuu valla kanda. Kostja on kogu

kohtumenetluse vältel näidanud üles huvi ja kompromissivalmidust töövaidluse võimalikult

kiireks lahendamiseks. Kui Lohusuu vald on hagejale välja pakkunud kompromisslahenduse,

mida on reaalselt võimalik kompromisslahendusena käsitleda, siis hageja pole kordagi

loobunud 12 kuu keskmise palga hüvitamise ja puhkusehüvitise nõudest. Samuti on kostja

teadlikult hoidunud kohtukulude suurendamisest ega ole antud tsiviilasjas palganud endale

lepingulist esindajat, kuigi sellises mahus kohtumenetlus on vallasekretärile tema põhitöö

kõrval ilmselgelt koormav.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et nii H. Eiche esialgne apellatsioonkaebus menetluskulude

jaotuse osas kui Lohusuu valla apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja kuuluvad

vastavas osas ka rahuldamisele.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas täies ulatuses hageja

nõude graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest hüvituse saamiseks summas 785,34

eurot (kohtuotsuse resolutsiooni p 3). Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

millega rahuldab H. Eiche vastava nõude osaliselt ja mõistab Lohusuu vallalt H. Eiche kasuks

hüvitisena graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest välja 227,96 eurot.

Ringkonnakohus rahuldab osaliselt H. Eiche apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse

osas. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles kohus jättis asjas menetluskulud

poolte endi kanda. Menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes

74 % menetluskuludest hageja H. Eiche kanda ja 26 % kostja Lohusuu valla kanda.

Rahuldamata tuleb jätta H. Eiche vastuapellatsioonkaebus, millega taotleti TLS § 109 lg 1

alusel väljamõistetava hüvitise määra suurendamist 3-lt kuult 12 kuuni ja ühtlasi

menetluskulude jätmist täies ulatuses Lohusuu valla kanda.

11. Käesoleva tsiviilvaidluse põhisisuks on küsimus, kas kostjal, s.o Lohusuu vallal, oli TLS

§ 88 alusel õigus erakorraliselt üles öelda hagejaga, s.o Heili Eiche’ga, sõlmitud tööleping.

Töösuhte erakorralise ülesütlemise õiguse puudumisel tuli vastavalt hageja taotlusele

tuvastada ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 alusel ning otsustada TLS § 109

lg 1 alusel hagejale (töötajale) väljamõistetava hüvitise suurus. Erakorralise ülesütlemise

õiguse olemasolul tuleks töösuhe lugeda lõppenuks ülesütlemise ajast arvates ning TLS § 109

alusel hüvitis väljamõistmisele ei kuuluks.

Lohusuu vald kui tööandja on käesolevas menetluses olnud läbivalt seisukohal, et hageja

H. Eiche näol oli tegemist võimeka ja kogenud koolijuhiga, seega ei heitnud vald hagejale ette

koolijuhina töötamiseks vajalike oskuste või kogemuste puudumist. Nii maakohtu menetluses

kui ka apellatsioonkaebuses tugineb Lohusuu vald eelkõige sellele, et töösuhte erakorralise

ülesütlemise aluseks olid hageja isikuomadused ja sellest tulenenud probleemid, sh

konfliktsituatsioonid isikute vahel ja kooli kollektiivis. Kolleegium leiab, et maakohus jõudis

tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates lõppjärelduses õigele seisukohale, et töötaja üldisi

isikuomadusi ja suhtlemisstiili ei ole käesoleval juhul alust pidada niisuguseks mõjuvaks

põhjuseks, mis oleks andnud aluse hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, samuti kohtu põhjendustega, ega

pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastavalt TsMS § 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

12. Ringkonnakohus ei nõustu Lohusuu valla seisukohaga, nagu oleks maakohus jätnud

kogumis hindamata asjaolu, et hageja (H. Eiche) võis koolis ja ka kooliväliselt käituda ning

suhelda üleolevalt ja autokraatselt. Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas (otsuse p-d 1-5

ja 1-25) korduvalt väljendanud seisukohta, et töölepingu ülesütlemise erakorralisus saanuks

kohtu arvates seisneda mingis ühekordses vastuvõetamatus ja äärmuslikus käitumises.

Maakohus leidis seega, et hageja kui koolijuhi isiksuseomaduste, sh eelkõige juhtimis-,

käitumis- ja suhtlemisstiili puhul oli (on) tegemist pikaajaliselt ilmnevate asjaoludega, mis

sellisena ei anna tööandjale alust TLS § 88 alusel töötajaga sõlmitud töölepingut erakorraliselt

üles öelda.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt käesoleva vaidluse asjaoludel ei

saanud hagejale etteheidetavat juhtimis- ja suhtlemisstiili lugeda piisavaks töölepingu

erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 mõttes. Iseenesest on õige, et TLS § 88 lg 1 ei

näe ette ammendavat loetelu töötajast tulenevatest põhjustest, milliste esinemisel on tööandjal

õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. TLS § 88 lg 1 kohaselt peab töölepingu erakorralise

ülesütlemise töötajast tulenev põhjus siiski olema sedavõrd mõjuv, et selle tulemusena ei saa

mõlemapoolseid huve järgides töösuhte jätkamist eeldada.

13. Käesoleval juhul on Lohusuu vald tööandjana olnud seisukohal, et alates hageja tööle

asumisest Lohusuu kooli direktorina 2005.a kuni umbkaudu 2008. aastani hagejale etteheiteid

ei olnud, kuid hageja suhtlus- ja juhtimisstiil muutus ning konfliktid hakkasid kuhjuma alates

2008. aastast. Seejuures on ka vald möönnud, et töökollektiivides on lahkhelid üldjuhul

tavapärased ning reeglina need ka kollektiivi siseselt lahendatakse. Kolleegium leiab, et

käesoleva asja materjalide põhjal ei ole võimalik esile tuua konkreetset hetke, millest alates

muutus hageja käitumine n-ö taluvuse piire ületavaks.

Esile ei ole toodud ka hageja poolseid konkreetseid töökohustuste rikkumisi enne 2010.

aastat. Lohusuu vald on üksnes üldsõnaliselt esitanud väiteid, et alates 2008. aastast hakkas

aeg-ajalt vallavalitsusse jõudma signaale selle kohta, et koolis ei suju töö enam kõigile sobival

viisil; oli murelikke pöördumisi kooli töötajatelt, lapsevanematelt jt vallaelanikelt. Seejuures

oli vald ka ise seisukohal, et niisugustele signaalidele ei olnud põhjust koheselt reageerida ja

töökollektiivis või asutuses aeg-ajalt lahkhelide esinemist saab pidada inimestevahelistes

suhetes normaalseks.

Ringkonnakohus märgib, et niisugused üldsõnalised etteheited aeg-ajalt esilekerkinud

konfliktide ja murelike pöördumiste kohta ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks

TLS § 88 lg 1 järgi, kuna neid ei saa lugeda niisuguseks mõjuvaks põhjuseks, mis

välistanuksid töösuhte edasise jätkamise.

Konkreetseid etteheiteid hagejale, mis lõppkokkuvõttes viisid ka töösuhte lõpetamiseni, on

kostja esile toonud 2010. aastast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ka

2010. aasta puhul esile toodud sündmusi ei ole siiski alust pidada niisugusteks mõjuvateks

põhjusteks, mis andnuksid aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

14. Ebaõige on Lohusuu valla apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et lepinguvabaduse

põhimõtte järgi ei saa sundida tööandjat ja töövõtjat koos töötama, kui üks pooltest seda enam

ei soovi. Võlaõigusseaduse § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik

ning lepingust ühepoolse tahteavalduse alusel vabanemine on võimalik üksnes sellekohase

õigusliku aluse olemasolul. Seda põhimõtet rõhutab Töölepingu seadus, mille kohaselt

tööandjal on õigus tööleping üles öelda üksnes erakorraliselt (TLS § 83, § 85 lg 5, §§ 87-89).

Töötajat tuleb töövaidluste lahendamisel käsitada töösuhte nõrgema poolena (vt ka Riigikohtu

seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 p 12). Seega tuleb tööandjal töösuhte ülesütlemisel

arvestada TLS §-des 107 ja 109 sätestatud tagajärgedega juhuks, kui kinnitust ei leia mõjuva

põhjuse olemasolu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 järgi.

15. Küsimus hageja hoiatamisest ja tööandja varasemast reageerimisest konfliktidele omab

asja lahendamisel tähtsust sellest seisukohast, kas hagejale töötajana anti võimalus oma

tööstiili muuta ja kohandada, tulles senisest rohkem vastu tööandja ootustele.

Ringkonnakohtu arvates ei võimalda asjas esitatud tõendid asuda järeldusele, et hagejale oleks

selgesõnaliselt antud märku sellest, et tema juhtimis- ja suhtlemisstiili loeb tööandja

(vallavalitsus) niisuguseks, mis muudab hageja oma ametikohale sobimatuks ning millele

võib järgneda töölepingu erakorraline ülesütlemine. Kui tööandja soovib töösuhte

erakorralisel lõpetamisel tugineda sellele, et töötaja isikuomadused ei vasta temalt oodatavale,

siis tuleb tööandjal põhimõtteliselt anda töötajale võimalus oma käitumis- või tööstiili muuta.

TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse mõtteks ongi töötaja teavitamine sellest, et

tööandja arvates on olemas alus töösuhte lõpetamiseks, kuid töötajal on seda tagajärge siiski

võimalik ära hoida. Vallavolikogu esimees T. Kivi on tunnistajana (t III kd lk 87-88) andnud

ka ütlusi, millest järelduvalt volikogu esimees ei teavitanud hagejat viimase tööstiili

ebasobivusest, vaid vastupidi – kuna hageja oli volikogu esimehest vanem ja kogemustega

pedagoog, siis ei peetud kohaseks teda õpetada ja hageja pidanuks ise aru saama, et „selline

käitumine ei ole kohane“. Samuti tuleneb T. Kivi tunnistajana antud ütlustest, et vallavalitsus

pidaski töölepingu ülesütlemist „töötaja korrale kutsumiseks“. Selle käsitlusega ei saa

nõustuda, kuna hoiatamise või korralekutsumise mõte on võimaldada töötajal oma käitumises

korrektiive teha. Töösuhte ülesütlemise korral kaotab töötaja võimaluse töökoha säilitamiseks

omapoolsete käitumismuudatuste tegemisega. Samuti ei nõustu ringkonnakohus mõtteviisiga,

et kuna hageja on haritud ja intelligentne inimene, siis ei tulnud talle edastada sõnaselgelt

formuleeritud etteheiteid ega hoiatust töölepingu võimaliku erakorralise ülesütlemise kohta,

vaid ta pidanuks asjaolude põhjal ise olukorrast aru saama ja vastavad järeldused tegema.

Töösuhte erakorralisel ülesütlemisel kannab tööandja põhilist vastutust ja riisikot selle eest, et

ülesütlemine toimuks seaduses ettenähtud tingimustel ja alustel.

Tunnistaja L. A. ütlustega (t III kd lk 60) on tõendatud üksnes see, et 11.05.2010.a viibisid

direktor, volikogu ja valla esindaja eraviisiliselt direktori kabinetis, kuid koosviibimise

õhkkonnast ja arutatu sisust tunnistaja teadlik ei olnud.

16. Lohusuu vald on apellatsioonkaebuses esitanud kommentaarid maakohtu otsuse

põhjendustele (p-d 1-12 kuni 1-16), kuid ei selgu, kas ja missuguses osas nägi apellant

maakohtu poolset õigusnormi ebaõiget kohaldamist või menetlusnormi rikkumist.

Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti märkinud, et seadusest ei tulene kooli hoolekogu

pädevust

direktorile

umbusalduse

avaldamiseks

selles

tähenduses,

et

niisugune

umbusaldusavaldus oleks kooli pidajale siduv, s.o et hoolekogu poolt direktorile umbusalduse

avaldamise korral oleks kooli pidaja, nt kohaliku omavalitsusüksuse juht, kohustatud

direktoriga töösuhte lõpetama. See ei välista hoolekogu võimalust ja õigust esitada

vallavalitsusele oma nägemusi ja ettepanekuid õppe- ja kasvatustöö paremaks korraldamiseks.

Kuna aga hoolekogu ettepanek direktoriga töösuhte lõpetamiseks ei omanud vahetut

õiguslikku tagajärge (s.o sellest ei tekkinud kooli pidajale vastavat kohustust), siis ei oma

ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel määravat tähendust see, kas Lohusuu kooli

hoolekogu 19.07.2010.a istungi kokkukutsumisel järgiti hoolekogu kokkukutsumise korda või

mitte.

Hoolekogult vastavasisulise pöördumise saamine võinuks olla tööandjale täiendavaks

ajendiks pöörduda hageja poole konkreetsete etteheidetega ja hoiatusega, et järgneda võib

töölepingu ülesütlemine. Hoolekogu tegevus ei asenda aga kostja kui vaidlusaluses suhtes

tööandja kohustusi ja tegevust töösuhte ülesütlemise nõuetekohasuse tagamisel.

17. Maakohtu poolset materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ei nähtu ka kohtuotsuse

põhjendava osa p-st 1-17, kus maakohus analüüsib TLS § 88 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusi

ning leiab, et selle sätte eeldused käesolevas asjas täidetud ei olnud. Ringkonnakohus nõustub

selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

18. Lohusuu vald heidab maakohtule ette ka menetlusõiguse normide rikkumist, s.o tõendite

esitamise õiguse ja võimaluse piiramist kostja kahjuks.

Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas maakohus oma 18.04.2011.a määrusega täielikult hageja

taotluse

kahe

tunnistaja

ülekuulamiseks

ja

osaliselt

kostja

taotluse

tunnistajate

ülekuulamiseks, s.o 11-st taotletud isikust 9 osas. Nimetatud määrusest ei nähtu maakohtu

poolset menetlusnormide rikkumist, sh kohtu keeldumist asjas tähtsust omada võivate

tõendite vastuvõtmisest. Kooskõlas TsMS §-dega 351 ja 392 on kohus muuhulgas selgitanud,

missugused asjaolud vajavad asjas tõendamist (kohtu selgitamiskohustus).

Samuti ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus rikkunud

menetlusnorme tunnistajate ülekuulamise käigus. TsMS § 262 lg 7 kohaselt on kohtu

ülesandeks tunnistajate ülekuulamisel kõrvaldada suunavad küsimused ning küsimused, mis

asjasse ei puutu või mille eesmärk on saada võimalus esitada uusi asjaolusid, mida seni ei ole

esile toodud, samuti korduvad küsimused. TsMS § 348 lg 1 kohaselt juhib kohus

kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude

suhtes ja kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust.

TsMS § 333 sätestab korra vastuväidete esitamiseks kohtu tegevuse kohta menetluse

juhtimisel, samuti menetlussätete rikkumise kohta. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

menetluses esitanud menetluslikke vastuväiteid kohtu tegevusele.

Lisaks puudutavad etteheited tunnistajate varasemat (esmakordset) ülekuulamist, kuid

kohtukoosseisu vahetumise tõttu tunnistajate varasemaid ütlusi asja lahendamisel ei

arvestatud. Poolte taotletud tunnistajad on uuesti üle kuulatud 16.01.2012.a ja 15.02.2012.a

maakohtu istungitel ning ka nendest protokollidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud

vastuväiteid kohtu tegevusele, sh selle kohta, et kostjal ei olnud võimalik esitada

tunnistajatele küsimusi tema poolt oluliseks peetud asjaolude kohta.

19. Lohusuu vald ei nõustunud kohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele seoses kooli

venekeelse osaga. Ringkonnakohus märgib, et tunnistajatest on üksnes S. Š. andnud

niisuguseid ütlusi, millest järelduvalt tunnistaja avaldas oma seisukohti ka teis(t)ele

isiku(te)le. Tunnistajad I. P. ja K. O. on andnud ütlusi vaid selle kohta, milliseid järeldusi nad

ise sisimas tegid. Seega ei nähtu kohtuotsuse põhjendustest tunnistajate ütluste kui tõendite

ebaõiget hindamist.

20. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega ja põhjendustega [otsuse p 1-20], mille

kohaselt ei olnud alust pidada tööandja mainet kahjustavaks hageja käitumist seoses

04.-05.08.2010.a kooli nimel kolmandatele isikutele edastatud kirjadega, millega tühistati

kooli osalemine kahes projektis.

Kolleegium on seisukohal, et hageja poolt nimetatud kirjade edastamist ei ole alust pidada

töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumiseks, mis oleks andnud aluse töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et tööandja

oleks varasemas menetluses ka sellekohaseid väiteid esitanud või põhistanud, missugust

töölepingulist kohustust hageja niisuguse käitumisega rikkus. Kuna kirjad koostati vahetult

pärast seda, kui hagejale oli teatavaks saanud tööandja kavatsus lõpetada temaga tööleping,

siis ei ole alust hagejale ette heita ebalojaalsust.

21. Apellant vaidleb vastu maakohtu seisukohale, mille kohaselt jättis apellant tööandjana

põhjendamatult kohaldamata etteteatamistähtaja regulatsiooni töölepingu ülesütlemisel

[otsuse p-d 1-21 – 1-25]. Kolleegium märgib, et TLS §-s 97 sätestatud ülesütlemisest

etteteatamise tähtajad omavad õiguslikku tähendust juhul, kui töölepingu ülesütlemine on

kehtiv, sh on ülesütlemiseks seadusest tulenev alus. Tühise ülesütlemise õiguslikud tagajärjed

on sätestatud TLS §-des 104-110. Käesoleva juhul on kohus tuvastanud, et Lohusuu valla

poolt hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine. Seetõttu ei mõjuta poolte

õigusi ega kohustusi TLS §-s 97 sätestatu. Maakohus on sellegipoolest võtnud ka seisukoha,

et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei olnud etteteatamistähtaja järgimata

jätmine põhjendatud (kohtuotsuse p 1-24), mistõttu ei ole alust kohtule ette heita kostja

väidetega mittearvestamist.

22. Seonduvalt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega hageja tegevuse/tegevusetuse kohta

kooli venekeelse osa edasiarendamisel [otsuse p-d 2-1 – 2-6] nõustub ringkonnakohus

H. Eiche vastuses toodud seisukohaga, et varasemas menetluses ei ole vald ise selgelt

tuginenud sellele, et kooli eelarve koostamine kuulus hageja kui direktori ülesannete hulka

ning tema ülesandeks oli muuhulgas ka tagada olemasolevate vahendite piires venekeelsete

õpilaste kooliks ettevalmistamise rahastamine. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et oma

üksnes kaudselt väljendatud suhtumisega venekeelse õppe edendamisse (õpetajatest

tunnistajate isiklikud järeldused selle kohta, et direktor ei ole venekeelse õppetöö jätkamisest

huvitatud) rikkus hageja oma töökohustusi sellisel määral, et see andnuks aluse tööleping

temaga üles öelda.

23. Apellant heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist, mis seisnes selles, et kuigi

kostja ei vaielnud otseselt vastu huvijuhi poolt 2009/2010 õppeaastal korraldatud ürituste

tabelile, pidanuks kohus tunnistajate ütluste põhjal ise jõudma järeldusele, et huvijuht nende

ürituste korraldamisel tegelikult siiski piisavat initsiatiivi üles ei näidanud [otsuse p-d 3-1 –

3-12]. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle etteheitega ning juhib tähelepanu kohtuotsuse p-le

3-10, kus maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei ole teadaolevalt hagejale huvijuhiga

seoses ette heitnud seda, et huvijuht ei täitnud väidetavalt pikka aega neid ülesandeid, milleks

ta pedagoogide arusaamise kohaselt kooli tööle võeti. Seega ei ole tööandja ise esile toonud,

nagu olnuks töösuhte ülesütlemise aluseks hageja poolne töökohustuste rikkumine seonduvalt

huvijuhi palkamisega, kes jättis oma tööülesanded olulisel määral täitmata. Seetõttu ei

kuulunud käesoleva asja lahendamisel ka vahetult tõendamisesemesse, kas ja missuguses

ulatuses korraldas huvijuht 2009.-2010. õppeaastal koolis üritusi.

Seonduvalt vallavalitsusele laekunud pöördumistega, kus eri isikud või huvigrupid avaldasid

oma muret koolis toimuva pärast, märgib kolleegium veel kord, et niisuguseid pöördumisi ei

saa pidada töösuhte lõpetamise vahetuteks alusteks, vaid tööandjal tuleb ka pöördumiste

olemasolul järgida seaduses sätestatud korda.

24. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu tõendite ebaõiget hindamist maakohtu otsuse p-st 5-2,

kus kohus analüüsis tunnistajate ütlusi seonduvalt hageja käitumisega nn kodukülastuste

raames, mis järgnesid hoolekogu pöördumisest teadasaamisele. Kohus on hinnanud kõigi

tunnistajate ütlusi nii eraldi kui ka kogumis ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et

tunnistajate ütlused ei kinnita, nagu oleks hageja tunnistajaid eraeluliselt rünnanud, solvanud

või ähvardanud.

25. Õige on Lohusuu valla seisukoht, et vallal on kostjana õigus esitada asja kohta tähtsust

omavaid tõendeid, kuid esitatavad tõendid peavad vastama TsMS §-s 229 sätestatule.

Kohtumenetluse vältel kostja poolt kooli töötajate poole pöördumine täiendavate selgituste

saamiseks on käsitatav tõendi loomisena, kusjuures menetlusvälistelt isikutelt saadavad

kirjalikud selgitused saaksid asjas olla käsitatavad üksnes dokumentaalsete tõenditena.

Võtmaks tsiviilasja lahendamisel arvesse niisuguse isiku seletusi, kellele on teada asjas

tähtsust omavad asjaolud, on kohaseks viisiks selle isiku tunnistajana ülekuulamine TsMS

§ 251 jj sätete järgi.

26. Seoses Lohusuu valla revisjonikomisjoni analüüsiga koolis riigieelarveliste vahendite

kasutamise kohta aastatel 2007 – 2010 (t I kd lk 171) märgib ringkonnakohus, et analüüsi

koostamise kuupäev määravat tähtsust ei oma, kuivõrd analüüsi eesmärk on kajastada

möödunud perioodidel asetleidnud rahaliste vahendite kasutamist. Seega omab asjas tähtsust

eelkõige analüüsis esitatud arvandmete tõendatus. H. Eiche’le edastatud töölepingu

ülesütlemisavalduse põhjendustes (t I kd lk 23-26) ei viidata konkreetselt revisjonikomisjoni

05.08.2010.a dokumendile, vaid üldsõnaliselt revisjonikomisjoni tegevusele, mille tulemusena

väidetakse olevat ebaproportsionaalselt suur osa koolitusrahadest kulunud H. Eiche enda

koolitustele ning inventarirahadest suur osa direktori kabineti sisustamisele. Kolleegium

nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et

revisjonikomisjoni poolt läbiviidud analüüsi tulemusi oleks hagejale tutvustatud.

Sõltumata sellest, et revisjonikomisjoni koostatud 05.08.2011.a kuupäeva kandev analüüs ei

olnud nõuetekohaselt vormistatud revisjonikomisjoni otsuse või järeldusena ja et kohus ei

olnud veendunud selle koostamise kuupäevas, ei ole analüüsis esitatud andmeid koolitusraha

kulutamise kohta sisuliselt vaidlustatud ja ka maakohus on neid andmeid otsuse tegemisel

arvesse võtnud. Seejuures on maakohus põhjendanud 2007 ja 2009 aastate kohta toodud

andmete arvestamata jätmist. Seega ei ole ka selles osas alust maakohtule ette heita tõendite

ebaõiget hindamist.

27. Kohtuotsuse põhjenduste p-s 7-1 on maakohus küll märkinud, et kohaliku

omavalitsusüksuse volikogu koosolekute päevakord on siduv ja päevakorravälistes

küsimustes tehtavad otsused oleksid tühised. Sellega ei ole maakohus siiski andnud

konkreetset

hinnangut

Lohusuu

Vallavolikogu

03.08.2010.a

koosoleku

otsuste

seaduslikkusele ja kehtivusele. Poolte nõuded ja taotlused lahendab kohus kohtuotsuse

resolutsiooniga, millises osas muutub otsus jõustumise korral ka menetlusosalistele siduvaks

(TsMS § 442 lg 5, § 457 lg 1). Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud volikogu otsuse

tühisust ega ole seega lahendanud maakohtu pädevusse mittekuuluvat küsimust.

28. Ebaõige kohtulahendi tegemist ei toonud kaasa asjaolu, et maakohtu otsuse põhjendustes

märgitu kohaselt oli kostja valmis kompromissi korras hagejale tasuma maksimaalselt ühe

kuupalga suuruse hüvitise, kuid 02.06.2011.a kohtule saadetud kirjas väljendas hageja siiski

ka valmisolekut tasuda hageja 3 kuu töötasu suuruse hüvitise. Kogu varasema menetluse

vältel oli kostja valmis tasuma mitte enam kui ühe kuupalga suuruse hüvitise. Pooled asja

lahendamiseks kompromissi ei sõlminud.

29. Ringkonnakohus nõustub Lohusuu valla apellatsioonkaebusega selles, et hageja nõude

graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest töötasu saamiseks on maakohus

põhjendamatult rahuldanud täies ulatuses. Kostja on juba varasemas menetluses esitanud

seisukoha, et puhkuse ajast tööülesannete täitmine ja selle eest töötasu nõudmine ei saa

toimuda töötaja enda valikul, vaid selleks peab tööandja olema töötajat kohustanud või

vähemalt nõusoleku andnud (kostja 15.01.2010.a vastus täiendavale hagiavaldusele, t I kd lk

199-200).

Kolleegiumi arvates on ebaõige maakohtu seisukoht, et graafikujärgse puhkuse ajal töötamise

eest töötasu saamise ainsaks eelduseks on tõendamine, et hageja (töötaja) oma puhkuse ajal

tööülesandeid täitis. TLS § 19 p 1 alusel on töötajal puhkuse kasutamise ajal õigus

tööülesannete täitmisest keelduda, s.o töötaja ei ole kohustatud sel ajal tööd tegema. Puhkuse

katkestamise aluseid reguleeritakse TLS § 69 lg-tes 5 ja 6. Käesoleval juhul ei ole pooled

tuginenud sellele, nagu oleks hageja korraline põhipuhkus katkestatud TLS § 69 lg 5 alusel

tööandja korraldusel, või et oleksid esinenud alused puhkuse katkestamiseks töötaja poolt

TLS § 69 lg 6 alusel.

30. Kostja ei vaielnud vastu hageja poolt puhkuse ajal ÜPUI suveseminaril osaletud aja eest 5

päeva ulatuses hüvitise maksmisele, lahutades 5 päeva keskmisest tasust juba välja makstud

puhkuseraha. Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja esitatud keskmise (bruto-)tööpäevatasu

arvestust ega puhkusetasu arvestust. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et kuna kostja

on hageja nõuet graafikujärgse puhkuse ajal töötamise eest hüvitise saamiseks tunnistanud

summas 227,96 €, siis kuulub nõue vastavas osas ka rahuldamisele.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni p 4 osas, millega mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud põhipuhkuse tasu katteks 173,52 eurot.

31. Ringkonnakohus leiab, et Heili Eiche vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning see

tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus ei ole rikkunud materiaalõigusnormi ega menetlusnormi, jättes osaliselt

rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 12 kuu keskmise

töötasu ulatuses. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et käesoleval juhul ei esine

niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid TLS § 109 lg-s 1 sätestatud kolme kuu

keskmise töötasu suuruse hüvitise suurendamise 12 kuu töötasu määrani. Seaduses sätestatud

hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses tuleb käsitada üldjuhul väljamõistmisele kuuluva

määrana, mida töövaidlusorgan võib mõjuvatel põhjustel nii suurendada kui ka vähendada.

Maakohus on hüvitise määramisel arvestanud nii töölepingu ülesütlemise asjaolusid kui ka

mõlema poole huve. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus hageja juhtimis- ja

suhtlemisstiili ebasobivuse esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel osaliselt tõendatuks, ehkki

kohus ei pidanud etteheiteid hageja käitumisele piisavalt mõjuvaks aluseks töölepingu

erakorralisel ülesütlemisel. Seega oli kohtul alust arvestada nimetatud asjaolu ka TLS § 109

lg 1 alusel hüvitise suuruse kindlaksmääramist mõjutava olulise tegurina.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et TLS § 109 lg 1 kohaldamisel on tegemist kohtu

diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustusega, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid

juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegiumi arvates maakohus käesoleval

juhul diskretsiooni piire ületanud ei ole.

32. Oma esialgses apellatsioonkaebuses ning hilisemas vastuapellatsioonkaebuses taotles

H. Eiche alternatiivselt menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

menetluskulude jätmist täielikult vastustaja (s.o Lohusuu valla) kanda.

Ringkonnakohus ei rahulda taotlust jätta menetluskulud täielikult Lohusuu valla kanda, kuna

selline otsustus eeldanuks TsMS § 162 lg 1 kohaselt H. Eiche hagi täieulatuslikku

rahuldamist. Kuna vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotlus rahuldada H. Eiche hüvitisnõue

TLS § 109 lg 1 alusel 12 kuu keskmise töötasu ulatuses jääb rahuldamata, siis on tegemist

hagi osalise rahuldamisega.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus nõustub, et maakohus ei ole menetluskulude jätmist poolte endi kanda

piisavalt põhjendanud ning on sellega rikkunud ka diskretsioonipiire. Hagi osalise

rahuldamise korral tuleb üldjuhul pidada põhjendatuks menetluskulude võrdelist jaotamist.

33. Hageja nõudis kokku 13 232,86 euro väljamõistmist, millest ringkonnakohtu otsuse

kohaselt kuulub väljamõistmisele kokku 3469,98 eurot (s.o 557,38 euro võrra vähem

võrreldes maakohtu otsusega). Seega rahuldatakse hagi 26 % ulatuses. Hagi rahuldamise

ulatuse protsentuaalsel kindlaksmääramisel ei tule eraldi arvestada töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise nõude rahuldamist, kuivõrd ülesütlemise tühisuse tuvastamine on

hüvitisnõude rahuldamise vahetuks eelduseks.

Eeltoodust lähtudes tuleb nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 74 %

ulatuses hageja kanda ja 26 % ulatuses kostja kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/ allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/