2-12-12971/15 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

07. veebruaril 2013.a. kell 15.00 kohtu tsiviilkantselei

kaudu Kentmanni 13, Tallinnas

Tsiviilasja number

2-12-12971

Tsiviilasi

AUhagi BMOÜ vastu töövaidluses ja BMOÜ hagi AU

vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

AU hagi 32 331,22 eurot

BMOÜ hagi 1 595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

AU(isikukood XXX, elukoht XXX),

AU tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

(OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo, Tatari 25, Tallinn

10116 e-post: tarvo@mmab.ee).

BMOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX),

Kostja seaduslik esindaja MR,

Kostja tehinguline esindaja Heli Raidve-Kostenok (Heli

Raidve Tööõigusabi AS, asukoht: Gonsiori 25-12, Tallinn,

e-post: info@toooigusabi.ee),

Kostja

tehinguline

esindaja

Peeter

Tava

(e-post:

peeter@mercado.ee),

Kohtuistungi toimumise aeg

15. jaanuaril 2013.a.

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostja seaduslik esindaja MR.

Kostja tehinguline esindaja Heli Raidve-Kostenok

Kostja tehinguline esindaja Peeter Tava

RESOLUTSIOON

1. Jätta AU hagi BMOÜ vastu töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ning töötasu, puhkusehüvitise, ülesütlemise hüvitise ja viivise

saamiseks rahuldamata.

2. Rahuldada BMOÜ hagi AU vastu.

3. Tuvastada AU poolt BMOÜ ja AU vahelise 27.12.2010.a. sõlmitud töölepingu nr.

14 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ülesütlemise tühisus.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud AU kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

õigus

edasi

kaevata

Tallinna

Ringkonnakohtule

esitades

apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui

viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluse käik

1. AU esitas 29.03.2012.a Harju Maakohtule hagi BMOÜ vastu töövaidluses. Harju

Maakohus võttis AU hagiavalduse 11.04.2012.a määrusega menetlusse. Tööandja BMOÜ

esitas 08.04.2012.a. Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse

töötaja AU vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

05.06.2012.a. otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/790 rahuldas töövaidluskomisjon avalduse

ja tuvastas BMOÜ ja AU vahel 27.12.2010.a. sõlmitud töölepingu nr. 14 ülesütlemise

alates 08.03.2012 TLS § 91 lg 2 p 2 järgi tühisuse. AU ei nõustunud töövaidluskomisjoni

05.06.2012.a.

otsusega

ja

esitas

kohtule

taotluse

töövaidluse

läbivaatamiseks

hagimenetluse korras hagina. 10.08.2012.a. määrusega võttis Harju Maakohus taotluse

menetlusse ja liitis BMOÜ hagi AU vastu ühte menetlusse (tsiviilasi nr. 2-12-12971).

Töötaja nõue ja selle põhjendused

2. Töötaja poolt kohtule 29.03.2012.a. esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

27.12.2010.a. töölepingu nr. 14, mille kohaselt asus töötaja alates 01.01.2011.a. tööandja

juures tegevjuhina täistööajaga tööle. Tööleping sõlmiti tähtajatult ja katseajata.

Töölepingu kohaselt kohustus tööandja töölepingu lõppemisel tasuma hüvitist

brutosummas 20 000 eurot. Põhipalgaks leppisid pooled kokku 1 800 eurot. Tööandja on

perioodil 01.09.2011.a. kuni 08.03.2012.a tasunud töötajale töötasu 8 614,76 euro võrra

töölepingus kokkulepitust vähem. Kuna tööandja on oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega, ütles töötaja töölepingu erakorraliselt üles. Töölepingu ülesütlemise

avalduse saatis töötaja 08.03.2012.a. kell 09:00:39 tööandja üldisele ja juhatuse liikme

elektronposti aadressile. Samal päeval edastas tööandja vastavalt kell 18:55:11 ja 21:51:13

töötajale kaks töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust. Tööandja on tasunud

töötajale 08.03.2012.a. 597,31 eurot selgitusega „veebruari töötasu ja kasutamata puhkuse

hüvitis.“ Töötaja on seisukohal, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine.

Töötaja leiab, et lähtuda saab vaid esimesest töölepingu ülesütlemiseavaldusest, mille

tööandja edastas talle 08.03.2012.a. kell 18:55:11. Kuivõrd tööandja saatis oma

töölepingu ülesütlemise avalduse töötajale samalt elektronposti aadressilt, kuhu töötaja oli

09:00:39 edastanud omapoolse töölepingu ülesütlemise avalduse, pidi tööandja selleks

ajaks olema kätte saanud töötaja avalduse töölepingu ülesütlemiseks. Töötaja märgib, et ei

nõustu ühegi tööandjapoolses töölepingu ülesütlemise avalduses talle etteheidetava teoga,

mida tööandja on 08.03.2012.a ülesütlemisavalduses käsitlenud. Töötaja on seisukohal, et

tööandja on tasunud talle perioodil 01.09.2011.a. kuni 08.03.2012.a. töötasu kokkulepitust

vähem, samuti ei ole tööandja hüvitanud kasutamata jäänud ning aegumata põhipuhkust

rahas ega ole tasunud töölepingus kokkulepitud töölepingu ülesütlemise hüvitist. Töötaja

palub tuvastada BMOÜ ja AU vahel 27.12.2010.a. sõlmitud töölepingu tööandjapoolne

08.12.2012.a.

ülesütlemise

tühisus,

mõista

BMOÜlt

välja

brutosummadena

vähemmakstud töötasu summas 8 614,79 eurot, kasutamata jäänud ning aegumata

puhkusehüvitis summas 2 121,43 eurot, ülesütlemise hüvitis summas 20 000 eurot ning

sätestatud summa sissenõutavaks muutunud viivis (29.03.2012.a seisuga 284,27 eurot

ning viivis VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras põhinõudelt kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi põhinõudelt kuni kostja poolt põhinõude täieliku tasumiseni.

Jätta kõik menetluskulud BMOÜ kanda.

3. Kohtuistungil jäi töötaja kõikide varasemas avalduses esile toodud asjaolude ning

seisukohtade juurde. Töötaja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

Tööandja vastuväited ja põhjendused, tööandja nõue töötaja vastu

4. Kohtule esitatud vastuväidete kohaselt tööandja hagi ei tunnista. Tööandja on seisukohal,

et BMOÜ on kõik rahalised kohustused AU ees täitnud ja töötaja hagiavaldus tuleb jätta

rahuldamata. Tööandja vastuse kohaselt on AUBMOÜ vähemusosaniku I OÜ juhatuse

liige. 2010.a. oktoobris-novembris selgusid probleemid BMOÜ raamatupidamises, mille

eest vastutas AU. BMOÜ juhatuse liige püüdis 05.11.2010.a. saada AU käest

finantsaruandlust, sh 2009.a. ja 2010.a. raamatupidamise väljavõtteid ning ligipääsu

BMOÜ raamatupidamisprogrammile, kuid hageja ei vastanud sellekohasele kostja

esindaja e-kirjale. Ühtlasi selgus, et AU on asutanud BMOÜ-ga konkureeriva ettevõtte I-

MPSI, lisaks on registreerinud internetidomeeni XXX, millest sai sisuliselt kostja poolt

hallatava internetiportaali XXX Hispaanias tegutsev koopia. Kostja leiab, et hageja

kopeeris sellega BMOÜ ärilahendusi nii kontseptsiooni- kui ka infotehnoloogilises vallas.

Kuivõrd AU volitused BMOÜ juhatuse liikmena olid lõppenud juba 09.07.2010.a.

otsustas BMOÜ enamusosanik, et juhatuse liikmena jätkab Marge Rahu. Äriregister tegi

vastavasisulise kande 16.12.2010.a. AU kandis 17.12.2010.a. omavoliliselt BMOÜ

pangakontodelt oma isiklikule kontole 145 000 krooni ja lasi samal päeval kolmandal

isikul ära viia BMOÜ ruumidest BMOÜ raamatupidamisdokumendid. 20.12.2010.a. saatis

BMOÜ juhatuse liige AU kirja, milles tegi muuhulgas AU ettepaneku omastatud raha ja

raamatupidamisdokumentide tagastamiseks ning tegi ettepaneku, et BMOÜ sõlmib AU

tähtajatu töölepingu tegevjuhi ametikohal põhimõttel, et nii AU kui ka MR saavad

BMOÜ-st täpselt ühesuurust tasu ja hüvesid. 21.12.2010.a selline kokkulepe sõlmiti.

27.12.2010.a. sõlmisid BMOÜ ja AU töölepingu, mille kohaselt asus AU tööle BMOÜ-

sse töölepingu nr. 14 alusel tegevjuhina alates 01.01.2011.a. AU tööülesandeks oli

muuhulgas ka raamatupidamise korraldamine äriühingus. Töölepingus oli sätestatud AU

palgaks 1800 eurot, kuid pooled sõlmisid 31.01.2011.a. tagasiulatuvalt kokkuleppe

töölepingu tingimuste muutmiseks perioodil 01.01.-30.04.2011.a. Nimetatud muudatusega

lepiti kokku, et nii AU kui ka MR põhipalk on 360 eurot. 2011.a. mais leppisid pooled

suuliselt kokku, et AU töötasu ei taastata ja töötasuks on jätkuvalt 360 eurot. AU töötasu

suurust ei vaidlustanud, saamata töötasu kohta nõudeid ei esitanud, samas maksis AU

endale töötasu ise. 06.07.2011.a. sõlmisid pooled kokkuleppe töölepingu tingimuste

muutmiseks, mille kohaselt otsustasid pooled kehtestada perioodiks 01.07.-30.08.2011.a

põhipalgaks senise 360 euro asemel 329 eurot. Pärast nimetatud muudatuse kehtivuse

lõppemist pidi AU töötasu taastuma endises määras so summas 360 eurot. Nimetatud tasu

on AU ka makstud. Töötasu ülekandeid tegi töötaja endale ise. Samas suuruses maksti

töötasu ka BMOÜ juhatuse liikmele Marge Rahule. 2012.a veebruaris selgus, et AU on

oma töökohustusi oluliselt rikkunud ja tekitanud BMOÜ-le olulises ulatuses kahju.

22.02.2012.a. esitas kostjat esindav advokaadibüroo AU nõude kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 27 800 eurot. AU on rikkunud tegevjuhi finantsjuhtimise juhendi

nõudeid. Nii on AU väljastanud fiktiivseid arveid BMOÜ nimel, väljastanud korduvalt

arveid tegelikult BMOÜ poolt osutatud teenuste eest enda juhitava äriühingu BMOÜ

poolt. Alates 23.02.2012.a. AU enam tööle ei ilmunud, kirjadele ja sõnumitele ei

vastanud, tööandja poolt määratud tähtajaks seletuskirja ei esitanud. Tööandja oli

seisukohal, et sellises olukorras ei ole töösuhte jätkamine võimalik ja otsustas töötajaga

töölepingu erakorraliselt lõpetada töötajast tuleneval põhjusel alates 08.03.2012.a.

Kuivõrd töölepingu ülesütlemise avaldusse sattus eksitav kirjaviga, saatis tööandja samal

päeva töötajale uue, parandatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. AU esitas

08.03.2012.a. tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tööandjast

tuleneval põhjusel. Tööandja on seisukohal, et töötaja töölepingu ülesütlemise avaldus on

tühine, tööandja ei ole hilinenud töötasu maksmisega. Samuti ei ole tööandja kohelnud

töötajat ebaväärikalt. Tööandja esitas Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni

Töövaidluskomisjonile avalduse nõudega tuvastada AU töölepingu ülesütlemise avalduse

tühisus. Kohtuistungil jäi tööandja oma seisukohtade juurde ja palus jätta töötaja hagi

rahuldamata ning rahuldada tööandja hagi töötaja vastu. Kostja palus menetluskulud jätta

hageja kanda.

Kohtu põhjendused

5. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi

materjalidega, on seisukohal, et AU hagiavaldus ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei

kuulu. Kohus leiab, et tuleb rahuldada BMOÜ hagi AU vastu. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi lahendab kohus tsiviilasja poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab

kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti.

6. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega leidis kohtuistungil tõendamist, et BMOÜ ja AU

sõlmisid 27.12.2010.a. töölepingu nr. 14. (t/l 8-11, 86-92, TVK t/l 21-22). Nimetatud

lepingu p. 1.1 järgi asus AU tööle alates 01.01.2011.a. BMOÜ tegevjuhi ametikohale

brutopõhipalgaga 1 800 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et nii töötaja kui ka tööandja on

08.03.2012.a. esitanud teineteisele vastastikku töölepingu erakorralise ülesütlemise

avaldused. Poolte vahel on vaidlus selles, kelle töölepingu erakorralise ülesütlemise

avaldus on kehtiv.

7. Töötaja on 08.03.2011.a. esitanud tööandjale avalduse, milles ütles erakorraliselt üles

27.12.2010.a. töölepingu alates 08.03.2011.a. põhjusel, et tööandja ei ole pikema perioodi

vältel vaatamata tööandja juhatuse liikme korduvatele suulistele lubadustele töötasu

võlgnevust töötaja ees kõrvaldanud. Lisaks tugines töötaja avalduses sellele, et tööandja

on töötaja suhtes esitanud kolme viimase kuu jooksul erinevaid alusetuid süüdistusi, mis

rikuvad töötaja mainet (t/l 15-16, 115-116, TVK t/l 27).

8. Töölepingu seaduse (TLS) § 87 sätestab, et töölepingu võib erakorraliselt üles öelda

üksnes käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses

ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 104 lg 1 peab tulenevalt töölepingu ülesütlemine

vastama materiaalsetele ja formaalsetele tingimustele. Kui töölepingu ülesütlemine ei

vasta sellistele tingimustele, on ülesütlemine tühine. TLS § 91 lg 1 alusel võib töötaja

töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 2

p 1 j 2 järgi töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse

olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või

ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel ja/või

tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega.

9. Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on mõjuva põhjuse olemasolu. Töötaja

tugineb sellele et tööandja ei ole talle pika aja vältel maksnud töölepingus kokkulepitud

tasu. Kohus ei nõustu töötaja seisukohaga selles, et tal oli käesoleval juhul mõjuv põhjus

töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt ülesütlemiseks. Tööandja on selgitanud, et

pooled leppisid pärast töölepingu sõlmimist tagasiulatuvalt kokku väiksemas töötasus kui

töölepingus märgitud. Nii selgub kohtule esitatud tõenditest, et 31.01.2011.a. on pooled

allkirjastanud lisa nr. 2 töölepingule nr. 14 töölepingu tingimuste muutmise, millise järgi

töötaja bruto põhipalk ajavahemikul 01.01.-30.04.2011.a. on 360 eurot, mille tähtaja

möödumisel taastub töötaja palk endises määras (t/l 93, TVK t/l 23). 06.07.2011.a on

pooled allkirjastanud lisa nr. 2 töölepingule nr. 14 töölepingu tingimuste muutmise,

millise järgi töötaja bruto põhipalk ajavahemikul 01.07.-30.08.2011.a. on 329 eurot, mille

tähtaja möödumisel taastub töötaja palk endises määras (t/l 94, TVK t/l 23 pöördel).

Tööandaja on seisukohal, et endiseks määraks oli 360 eurot, kuivõrd pooled leppisid mais

2011.a. suuliselt kokku, et AU töötasu suurust ei taastata ning brutopalgaks jääb 360

eurot.

10. Töötaja on seisukohal, et palgakokkuleppe muutmine perioodil september 2011.a kuni

töösuhte lõpuni ei ole tõendatud. Kohus sellega ei nõustu. TLS § 12 lg 1 järgi saab

töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Töölepingu kirjalikus dokumendis peab

sisalduma kokkulepe makstava töötasu kohta, mistõttu peab muudatus töötasu suuruses

olema vormistatud kirjalikult, kuid selle nõude rikkumine ei muuda lepingumuudatust

tühiseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

77 lg-st 1 tuleneb tehingu vormivabaduse põhimõte, mille kohaselt võib tehingu teha mis

tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Tööleping

sõlmitakse TLS § 28 lg 1 järgi kirjalikult. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut

saab TsÜS § 77 lg 3 esimese lause kohaselt muuta üksnes samas vormis, milles tehing on

tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata

jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise

eesmärgist ei tulene teisiti. TsÜS § 83 lg 1 rakendub ka tehingu muutmise vormile.

Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise

kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (RKTKO 3-2-1-6-

08). Ka on Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohal, et juhul, kui töötaja palgamäära

muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes

töötajale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises

kokku leppinud (RKTKO 3-2-1-17-09).

11. Kohtule esitatud pangaväljavõttest selgub, et AU töötasu jaanuaris 2011.a. oli

netosummas 277 eurot, veebruaris 306,70 eurot. Märtsist kuni juulini 2011.a maksti

töötaja kontole palgana igakuiselt 301,10 eurot, augustipalk maksti välja 08.09.2011.a.

summas 236,87 eurot. Edasi maksis tööandja töötajale töötasu alates septembrist 2011.a.

kuni jaanuarini 2012.a. netosummas 301,10 eurot (t/l 95). Asja materjalidest nähtuvalt ei

ole töötajale makstud ka mais ega juunis 2011.a. (so ajal, kui 31.01.20111.a sõlmitud

palgakokkuleppe muudatus oli lõppenud) töötasu esialgselt kokkulepitud summas 1 800

eurot. Töötaja ei ole esile toonud, et mais ja juunis 2011.a. eest sai ta vähem palka, kui oli

kokkulepitud. Vastavasisulist nõuet töötaja esitanud ei ole. Ka ei ole töötaja tuginenud

mai ja juuni vähemsaadud palgale oma 08.03.2012.a. töölepingu erakorralise ülesütlemise

avalduses. Vastupidi, töötaja esindaja kinnitas 15.01.2013.a kohtuistungil, et pooltel oli

kokkuleppe töötasu alandamise kohta. Seega on töötaja nõustunud sellega, et pooled

leppisid mais 2011.a. kokku, et töötasu ei taastata töölepingus sätestatud määras ning tema

töötasu suuruseks jääb 360 eurot.

12. Kohus nõustub tööandja käsitlusega selles, et kui juulis 2011.a leppisid pooled kokku

tähtajaliselt töötasu vähendamise summani 329 eurot, siis tähtaja möödumisel oli töötasu

suuruseks enne vähendamist kokkulepitud summa so 360 eurot, mitte töölepingus

märgitud summa 1 800 eurot nagu ekslikult leiab töötaja. Kohtule esitatud tõenditest

nähtub, et töötajale on töötasu makstud vastavalt kokkulepitud töötasu suurusele.

13. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et töötaja tegelikkuses ei nõustunud 360 euro suuruse

palgaga alates septembrist 2011.a. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg järgi võlausaldaja ja

võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 23 lg 2

kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele

vajalik oma kohustuste täitmiseks. Sama seaduse § 196 lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus

seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda

alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta

lõppemist. Seega tuleb nimetatud VÕS üldsätetest, et ka töölepingulistes suhtes on vajalik

eelnev tähelepanu juhtimine kohustuste rikkumisele. Antud juhul töötaja nimetatud viisil

käitunud ei ole. Kohus on seisukohal, et kuivõrd töötaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust

selle kohta, miks ta tööandjalt vähem makstud töötasu varem ei nõudnud, saab sellest teha

järelduse, et tegelikult olid pooled jõudnud kokkuleppele selles, et töötasu suurus oli nii

mais ja juunis 2011.a. ning ka alates septembrist 2011.a. 360 eurot, sest töötaja on oma

käitumisega sellega nõustunud.

14. Kohtul puudub käesoleval juhul alus eeldada, et töötaja ei soovinud pöörduda

saamatajäänud töötasu nõudega tööandja poole, sest ei tahtnud tööandjaga konflikti

sattuda. Kohus arvestab siinjuures asjaoluga, et tegemist ei ole tavapärase tööandja –

töötaja töösuhtega, vaid töötaja AU ja tööandja seaduslik esindaja MR olid pikaajalised

äripartnerid. Ka oli AU ajavahemikul 09.07.2007.a.-16.12.2010.a. tööandja juhatuse liige.

Äripartnerlus nähtub kohtule esitatud MRG C OÜ ja OÜ poolt 13.01.2011.a. sõlmitud

osanikevahelisest lepingust ning samal päeval sõlmitud käenduslepingutest, millega AU ja

MR käendavad vastastikku oma äriühingute osanikevahelisest lepingust tuleneva

leppetrahvi kohustusi (t/l 34-42). Ei ole eluliselt usutav, et ettevõtte üks äripartner ning

tegevjuht ja pikaaegne endine juhtorgani liige ei pöördu teise partneri poole ei kirja ega e-

posti või muus nõude taasesitamist võimaldavas vormis, et juhtida tähelepanu

vähemsaadud töötasule. Lisaks märgib kohus ka seda, et töötaja oli käesoleval juhul

tööandja tegevjuht, kelle ametikohustuste hulka kuulus muuhulgas ka palgaarvestuse

korraldamise tagamine ja sellega kaasneva aruandluse koostamine ja esitamine (TVK t/l

26). Samuti vastutas töötaja raamatupidamise korraldamise korrektsuse ja seaduslikkuse

eest (t/l 86). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et töötaja on saanud tööandjalt töötasu

vastavalt kokkulepitud töötasu suurusele ning töötajal puudus alus lõpetada tööandjaga

tööleping põhjusel, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega.

15. Ka tugines töötaja töölepingu ülesütlemisel sellele, et lisaks on töötaja suhtes esitanud

kolme viimase kuu jooksul erinevaid alusetuid süüdistusi, mis rikuvad töötaja mainet.

Konkreetseid asjaolusid töötaja avalduses esile toonud ei ole. TLS § 95 lg 1 järgi

töölepingu

võib

üles

öelda

kirjalikku

taasesitamist

võimaldavas

vormis

ülesütlemisavaldusega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tööandja peab ülesütlemist

põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab

põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohus juhib tähelepanu, et

töötaja ei pea töölepingu ülesütlemise avalduses viitama konkreetsele seadusesättele, kuid

seadus kohustab töötajat töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses esile tooma

põhjuse st asjaolu, mis ajendab töötajat töölepingut erakorraliselt lõpetama. Töölt

erakorralise lahkumise põhjuse esiletoomine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

on vajalik ka selleks, et tööandja (ning vajadusel töövaidlust lahendav organ) saaks

hinnata töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatust. Käesoleval juhul ei ole töötaja

toonud esile konkreetseid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, millest nähtuvalt

saaks kohus hinnata kas tööandja on rikkunud töötaja mainet. Seega ei ole töötaja

töölepingu ülesütlemise avalduses toodud põhjendused kinnitust leidnud ning kohus on

seisukohal, e töötajapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.

16. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et töötaja on saanud töötasu vastavalt

pooltevahelisele kokkuleppele, jätab kohus rahuldamata ka töötaja nõude töötasu ja

puhkusehüvitise saamiseks. Töötaja taotles tööandjalt lisaks põhivõlgnevusele ka viivise

väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 ja TsMS 367 alusel. Kuna kohus ei pea hageja

töötasunõuet tööandja vastu põhjendatuks, siis ei rahulda kohus ka töötaja viivisenõuet.

17. Järgmisena annab kohus hinnangu, kas tööandjal oli mõjuv põhjus töölepingu

erakorralises ülesütlemiseks. TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 kohaselt võib tööandja töölepingu

erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa

mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud

toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda

vastu ja/või on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju

tekkimise ohu. Tööandja on töötajale 08.03.2012.a. edastanud kaks 27.12.2010.a.

töölepingu nr. 14 erakorralise ülesütlemise avaldust. Tööandja lõpetas töölepingu

töötajaga erakorraliselt põhjusel, et töötaja on tekitanud tööandjale kahju summas

4 690,40 eurot ning on lisaks seadnud ohtu tööandaja vara säilimise. Töötajale edastatud

töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldused on sisult identsed, kuid esimene avaldus

kannab 08.02.2012.a kuupäeva ja töölepingu ülesütlemise kuupäevaks on 08.03.2011.a.(t/l

19-21), teise avalduse kuupäevaks on märgitud 08.03.2012.a ning töölepingu ülesütlemise

kuupäevaks on samuti 08.03.2012.a (t/l 24-26). Tööandja juhatuse liige on teise avalduse

kaaskirjas märkinud, et esimeses avalduses oli kirjaviga ning teine avaldus on lõplik ja

korrigeeritud versioon (t/l 28). Kohus nõustub käesoleval juhul tööandajaga selles, et

tegemist on ühe ja sama töölepingu ülesütlemise avaldusega, ning teise avaldusega on

tööandja parandanud esmases avalduse märgitud kuupäevades esinenud ebatäpsused.

Mõlemad avaldused on tööandja poolt allkirjastatud 08.03.2012.a., kuigi esimesena

töötajani jõudnud avaldus kandis 08.02.2012.a kuupäeva. Seega leiab kohus, et

tegelikkuses on tööandja esitanud töötajale ainult ühe töölepingu ülesütlemise avalduse.

18. Tööandja on töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses tuginenud sellele, et töötaja

on väljastanud fiktiivseid arveid BMOÜ nimel, väljastanud korduvalt arveid tegelikult

BMOÜ poolt osutatud teenuste eest enda juhitava äriühingu BMOÜ poolt. Oma väidete

kinnitamiseks esitas tööandja kohtule arved, mis olid väljastatud erinevatele ettevõtetele

töötajale kuuluva BMOÜ nimelt. Tööandja on seisukohal, et tegelikkuses on arved

esitatud teenuste eest, mida osutas teenustesaajatele tegelikkuses BMOÜ. Töötaja

nimetatud seisukohtadele sisulisi vastuväiteid ei esitanud ega esitanud ka tõendeid, et

arved on esitatud teenuste või kauba eest mida vahendas lepingupartneritele talle kuuluv

äriühing BMOÜ. Samuti nähtub kohtule esitatud e-kirjadest, et arvete saajad mõistsid, et

tegelikkuses osutas neile teenuseid BMOÜ (t/l 106,108-109). Ka nähtub kohtule esitatud

e-kirjast, et BMOÜ kajastas sisendkäibemaksu hulgas fiktiivset OÜ BM arvet summas

6 000 eurot ning asjas on tehtud maksuotsus 12.2-3/3913-19 (t/l 101). Samuti on BMOÜ

esindaja pöördunud kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning AU suhtes on Põhja

Ringkonnaprokuratuur alustanud 06.08.2012.a. kriminaalmenetlust nr. 12730000346 KarS

§ 201 tunnustel (t/l 162-165). Töötaja väited, et tegelikkuses toimus arvete väljastamine

tööandja juhatuse liikme teadmisel ja heakskiidul ei ole tõendamist leidnud. Töötaja ei ole

esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks juhatuse liikme heakskiit või suunis arvete

esitamiseks teise ettevõtte nimel, kui teenuseid on osutanud tegelikkuses BMOÜ. Lisaks

oli töötajal töölepingu- ja ametijuhendijärgne kohustus tagada BMOÜ raamatupidamise

korraldamise korrektsus ja seaduslikkus. Ei saa asuda seisukohale, et fiktiivsete arvete

esitamine või teise ettevõtte nimel arvete esitamine teenuste eest, mida osutas tööandja

oleks korrektne ja seaduslik. Kohus leiab, et ülaltoodut tuleb kvalifitseerida kui tegu, mis

on põhjustanud tööandja usalduse kaotuse töötaja suhtes ja millega on tööandjale tekitatud

kahju ning seega on töölepingu erakorraline ülesütlemine põhjendatud. Kohus leiab, et

kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades oli põhjendatud TLS § 98 lg 2 alusel

töölepingu ülesütlemine ilma etteteatamistähtaega järgimata alates 08. märtsist 2012.

19. Töötaja nõuab ka hüvitist vastavalt töölepingule, mille p. 9.3 leppisid pooled kokku, et

töölepingu lõppemisel kohustub tööandja tasuma töötajale hüvitist brutosummas 20 000

eurot. Tööandjal tekib õigus nimetatud hüvitise maksmisest keelduda ja seda välja

maksmisel vähendada üksnes juhul, kui tööandja on töölepingu erakorraliselt ülesöelnud

mõjuval põhjusel, mille alusel oleks tööandja poolt töötajale nimetatud hüvitise maksmine

ebaõiglane ja põhjendamatu (t/l 10). Kohus leiab, et kuivõrd kohus on eelpool tuvastanud,

et tööandja ütles töötajale kehtivalt töölepingu erakorraliselt töötajast tulenevast põhjusel

üles TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel, oleks töölepingu p 9.3 kokkulepitud hüvitise töötaja

kasuks väljamõistmine ebaõiglane. Töötaja nõue hüvitise summas 20 000 eurot saamiseks

tuleb jätta rahuldamata.

20. Eeltoodu alusel tuleb rahuldad BMOÜ hagi AU vastu, AU hagi BMOÜ vastu tuleb jätta

rahuldamata.

21. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

22. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt

on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind

hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise

nõude puhul, et hagihind on 1 595 eurot. Eeltoodust tulenevalt on töötaja hagi hind

32 331,22 eurot ning tööandja hagi hind 1 595 eurot.

Menetluskulude jaotamine

23. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud

käesoleval juhul AU kanda.

24. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt

TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega.

Marget Henriksen

Kohtunik