3-12-2032/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E est i Vab ari i gi ni mel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised ja esindajad

Asja läbivaatamise vorm

Resolutsioon

Edasikaebamise kord

Tallinna Halduskohus

Villem Lapimaa

5. veebruar 2013. a, Tallinn

3-12-2032

Xxxxxxx kaebus Finantsinspektsiooni juhatuse 15. augusti

2012. a otsuse nr 4.1-1/58 tühistamiseks

Kaebaja – Xxxxxxxxx, volitatud esindajad vandeadvokaat Jaak

Siim ja vandeadvokaat Aivar Pilv;

Vastustaja – Finantsinspektsioon, volitatud esindajad

Siim Tammer ja Andre Nõmm

Avalik kohtuistung Tallinnas 7. detsembril 2012. a

1. Jätta Xxxxxxxxx kaebus rahuldamata.

2. Jätta Xxxxxxxxx menetluskulud tema enda kanda.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tal-

linna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. märtsil 2013. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. aprillil 2012. a esitas Xxxxxxxxx Finantsinspektsioonile (edaspidi: FI) avalduse

kindlustusvahendajate nimekirja kandmiseks.

2. 11. juulil 2012. a saatis FI kirjaga nr 4.2-1.5/1036-7 Xxxxxxxxx-le otsuse projekti, millega

keeldutakse ettevõtte vahendajate nimekirja kandmisest. Kirjas paluti osaühingul esitada oma arvamus

ja vastuväited planeeritava otsuse kohta hiljemalt 23. juuliks 2012. a. Lisaks anti teada, et FI-l pole

võimalik anda haldusakti ettenähtud tähtaja jooksul, kuna menetlus on tavapärasest keerukam, isikute

poolt menetluses esitatud tõendid on kaalukad ja kohati vastuolulised, mistõttu on menetlusega seotud

asjaolud vajanud täiendavat hindamist ja kontrollimist.

3. 23. juulil 2012. a esitas Xxxxxxxxx FI juhatuse otsuse projektile omapoolse arvamuse ja

vastuväited.

4. 15. augusti 2012. a otsusega nr 4.1-1/58 keeldus FI kandmast Xxxxxxxxx-d vahendajate nimekirja

kindlustusmaaklerina põhjusel, et tema juhatuse liige M.S. ei vasta kindlustustegevuse seaduse

(edaspidi: KindlTS) § 138 lg-s 1 sätestatud nõudele, mille kohaselt peab füüsilisest isikust

kindlustusmaakleril, äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt vahendusega tegeleval

füüsilisel isikul olema laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon. M.S. osas on Riigiprokuratuuri poolt 5.

aprillil 2012. a algatatud kriminaalasi nr 12730000134, mille raames kontrollitakse, kas tema

käitumises esinevad karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 206 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu

tunnused. Laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni kontekstis on kriminaalasja algatamine füüsilise isiku

tegudega seonduvalt arvestatava kaaluga ning arvestades finantsturu kaitse-eesmärke, ei ole

järelevalve hinnangul talutav olukord, kus juhatuse liikmeks pürgib isik, kelle tegevusega seonduvalt

on samal ajal alustanud uurimisorgan kriminaalasja. Selline asjaolu on sobivus-menetluses vähemalt

sellise kaaluga, et järelevalve ei saa lugeda isiku eri- või ärialast reputatsiooni KindlTS tähenduses

laitmatuks. Seda eriti veel oludes, et tegu on erialases valdkonnas toime pandud tegude pinnalt

algatatud kriminaalasjaga. FI on kogunud selgitusi M.S. laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni kohta ka

tema endiselt tööandjalt yyyyyyyyyyyyy, kelle juhatuse liikme J. M. ütluste järgi on tema endine

töötaja M.S. kustutanud tööülesannete täitmise käigus tööandja arvutisse kogutud kogu info ja e-kirjad,

sisuliselt kogu tööalase materjali ja kirjavahetuse ilma tööandja vastava nõusolekuta. Materjali hulgas

oli tööandja jaoks olulist erialast informatsiooni ja kindlustusvahenduse teenuse pakkumiseks

vajalikku andmestikku, mida kindlus-tusmaakler pidi ka seaduse alusel alles hoidma ning seda pidi

teadma ka M.S.. M.S. teguviisi motiiviks oli tema enda väidete kohaselt eraelu puutumatus, kuid isegi

kui see nii oli, jättis ta tähelepanuta tööandjal lasuvad õigused töökohustuse raames kogutud

informatsioonile ja tal endal lasuva kohustuse täita oma töökohustusi tööandja huvides ja temaga

arvestavalt. Oma seadusest tulenevaid kohustusi tööandja ees oleks töötaja olnud võimeline täitma ka

oma eraelulisi põhimõtteid järgides, s.t selekteerima e-kirjadest välja osad, mis puudutavad üksnes

tema eraelu ja mida ta ei soovi, et tööandja edaspidi näeks. Ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et M.S.

on esitanud mõne aja möödudes pärast töösuhte lõppemist avalduse kindlustusmaakleri

registreerimiseks. Arvestades muu hulgas kindlustusmaakleri töö olemust ja kirjavahetuse olulisust,

on M.S. tegevus endise tööandja suhtes selline, mis ei anna täna alust asuda olemasolevate

seisukohtade ja tõendite alusel arvamusele, et isikul oleks olemas laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon.

Kindlustusmaakleris varasemalt töötav isik, kes lahkudes hävitab oma tööalase informatsiooni ja

tööajal kogutud andmed olematuks ning mõne aja möödudes soovib ise alustada samal erialal tegevust,

ei oma laitmatut eri-või ärialast reputatsiooni.

5. 24. septembril 2012. a esitas Xxxxxxxxx Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus FI 15.

augusti 2012. a otsuse nr 4.1-1/58 tühistada. Kaebuse motiivid:

1.Vastustaja on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon

on määratlemata õigusmõiste. FI on leidnud, et ettevõtte juhatuse liikme M.S. laitmatu eri- ja

ärialase reputatsiooni välistab ühe tuvastatud asjaoluna tõsiasi, et tema osas on Riigiprokuratuuri

poolt 5. aprillil 2012. a algatatud kriminaalasi nr 12730000134, mille raames kontrollitakse, kas

isiku käitumises esinevad KarS § 206 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnused. Kaebaja leiab, et

ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise fakt ei saa olla isiku laitmatut eri- ja ärialast

reputatsiooni välistavaks asjaoluks ning seda eriti veel olukorras, kus vaatamata krimi-

naalmenetluse alustamisele juba 5. aprillil 2012. a ei ole M.S.le esitatud kuni käesoleva kaebuse

esitamise ajani isegi kahtlustust KarS § 206 lg 1 või mõne muu süüteo tunnustel. Tallinna

Ringkonnakohus asus 27. mail 2009. määruses haldusasjas nr 3-09-905 seisukohale, et

regulatsioon, mis annab haldusorganile volituse sekkuda ettevõtlusvabadusse määratlemata õi-

gusmõisteid sisustades, peab tagama selle kohaldamisel proportsionaalse tulemuse. Kohus sel-

gitas, et laiendav tõlgendus, mille kohaselt ei ole isiku reputatsioon laitmatu juba talle esitatud

süüteokahtlusest tulenevalt, pole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi: PS) §-st 22

tuleneva süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohus selgitas, et isiku reputatsiooni ei kahjusta

pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult või eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine, mille

toimepanemise fakti tuvastamise kohustus lasub haldusmenetluse raames riiklikku järelevalvet

teostaval FI-l. Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari

2010. a otsustes haldusasjas nr 3-09-905 on väljendatud seisukohta, et äriühingust kindlus-

tusmaakleri juhatuse liikme laitmatu eri- ja ärialase maine puudumist ei saa järeldada isegi fak-

tist, et maksualase süüteo toimepanemises süüdistatud juhatuse liikme suhtes lõpetati krimi-

naalmenetlus oportuniteediga kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi: KrMS) § 202 alusel.

Kuna sellisel juhul ei ole isiku suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, siis oleks FI pidanud

tema poolt läbiviidud haldusmenetluses tuvastama isikule etteheidetavate pettuslike tegude sub-

jektiivse külje ehk selle, kas isik on need teod toime pannud tahtlikult. FI laiendav tõlgendus, et

isiku eri- ja ärialane reputatsioon ei ole laitmatu juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise

faktist tulenevalt ning seda vaatamata õiguskaitseorganite poolt isikule kahtlustuse ja süüdistuse

mitteesitamisele, on otseselt vastuolus süütuse presumptsiooni aluspõhimõttega ega saa seetõttu

olla lubatavaks kaalutlusargumendiks.

2.Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata asjas olulist tähendust omada

võivad asjaolud, mis puudutavad M.S. poolt endise tööandja juures kasutatud arvutist e-kirjade ja

dokumentide kustutamist. FI ei ole pööranud ütluste hindamisel vajalikku tähelepanu M.S.

väitele, et tööandja ei olnud kehtestanud protseduurireegleid tööalasele e-posti aadressile

saadetud e-kirjade säilitamiseks ja lugemiseks, samuti töötajate isikuandmete töötlemiseks

üldisemalt, mistõttu ei saanud andmete kustutamine tööandja töökorraldusega vastuollu minna.

Tähelepanuta on jäetud ka M.S. väide, et tema yyyyyyyyy töötamise ajal ei esitanud J. M. talle

kordagi pretensioone ega teinud etteheiteid kindlustusmaakleri programmi täitmisega

seonduvalt. FI ei ole menetluse käigus välja selgitanud, kas ja millises ulatuses vastavad üldse

tõele yyyyyyyyyyyyyyy väited talle andmete kustutamisega tekitatud kahju kohta ning kas

kustutatud andmed olid mujal säilinud või oli neid võimalik taastada. FI on üksnes J. M. väidete

õigsust eeldades jätnud menetluse raames kindlaks tegemata, kas üldse ja millised tööandja jaoks

väidetavalt olulised andmed M.S. poolt e-kirju ja dokumente kustutades kaduma läksid. FI on

jätnud isegi ligikaudses ulatuses tuvastamata, kui suure osa kustutatud andmetest moodustas PS

§-de 17, 26, 43 ja 45 kaitsealasse kuuluv isiklik kirjavahetus ning kui suures osas ei saanud do-

kumente ja andmeid pidada tööandja jaoks edasises tegevuses vajalikuks. Tulenevalt HMS §-s 6

toodud uurimispõhimõttest on haldusorgan kohustatud välja selgitama tegeliku olukorra ja

tuvastama kõik kaalutlemisel tähendust omada võivad olulised asjaolud. FI on käesoleval juhul

nimetatud põhimõtet eiranud, jättes tegemata vajalikud jõupingutused menetluses olulist tähen-

dust omada võiva tõendusteabe kogumiseks, tehes aga samal ajal endale meelepäraseid järeldusi

puudulikule tõendusteabele tuginedes.

3.Vastustaja on rikkunud asjakohatutest kaalutlustest lähtumise keeldu. FI on M.S. tegevusele

hinnangu andmisel lähtunud valdavalt J. M. väidetest, kuid kaevatavast haldusaktist ei nähtu, et

nende paikapidavust oleks muude tõendite abil kontrollitud. Mis puudutab FI otsuses toodud

väidet, et välistatud ei ole M.S. soov andmete kustutamisega endist tööandjat ja tulevast

konkurenti kahjustada või ise sellise info arvelt kasu saada, siis on tegemist üksnes oletusliku

järeldusega, mis ei põhine ühelgi asjas kogutud tõendil ja mida tuleb seetõttu palja-sõnaliseks ja

asjakohatuks pidada. Haldusorgan ei tohi diskretsiooni teostades tugineda kaalutlusele, mis

rajaneb vaid tema subjektiivsel hinnangul, mitte aga ühelgi haldusmenetluses kogutud tõendil ja

tuvastatud asjaolul.

4. yyyyyyyyyyy töölt lahkudes ei kustutanud M.S. talle tööandja poolt kasutamiseks antud arvutist

selliseid andmeid, mis oleksid olnud vältimatult vajalikud endise tööandja tegevuse tõrgeteta

jätkamiseks ning mida kellelgi teisel peale tema ei olnud. Kustutamisest ei tekkinud tööandjale

kahju. Teod tehti eesmärgiga kaitsta kõigi asjassepuutuvate isikute huve. Seetõttu on ainetud

vastustaja väited usalduse kaotuse ja otsese rahalise kahju tekkimise ohu kohta. PS § 43 sätestab,

et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel

edastatavate sõnumite saladusele. Töölepingu seaduse (edaspidi: TLS) § 28 lg 2 p-st 11 tuleneb

tööandja kohustus austada töötaja privaatsust ning kontrollida töökohustuste täitmist viisil, mis ei

riku töötaja põhiõigusi. Seega ei saa tööandja eeldada, et tööl olles ei ela töötaja eraelu ning

seetõttu ei vaja tema erasuhtlus tööandja sidevahendit kasutades kaitset. Sellest tulenevalt ei ole

tööandjal õigust oma töötaja nõusolekuta tema kirjavahetust lugeda. Ühtlasi ei saa tööandja

eeldada, et kogu töötaja kirjavahetus jääb pärast töötaja lahkumist tööandja käsutusse. Tööandja

võib töötaja kirjavahetust lugeda ja käidelda ainult siis, kui töötajaga on sõlmitud sellekohane

kirjalik kokkulepe. Ka peab tööandja eraldi kokkuleppega reguleerima töösuhte lõppemise korral

töötaja poolt tööga seonduva dokumentatsiooni ja andmete üleandmise nõuet selliselt, et see

hõlmaks selgelt ka töötaja e-postkastis olevaid tööalaseid kirju. M.S.l ei olnud sõlmitud oma

endise tööandjaga ühtegi eelnimetatud kokkulepet ning tööandja ei ilmutanud kogu tema juures

töötamise aja vältel kordagi initsiatiivi vastavate kokkulepete sõlmimiseks.

5.Vastustaja on juhatuse otsuse tegemisega õigusvastaselt viivitanud. KindlTS § 144 lg-st 2 tule-

nevalt on FI-l kohustus teha otsus taotleja nimekirja kandmise või sellest keeldumise kohta 1 kuu

jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide ja andmete esitamisest ning nõuete täitmisest, kuid

mitte hiljem kui 3 kuu jooksul nimekirja kandmise taotluse saamisest arvates. Kaebaja esitas

avalduse vahendajate nimekirja kandmiseks 19. aprillil 2012. a. Avaldusele olid lisatud

kindlustusmaaklerina vahendajate nimekirja kandmiseks vajalikud dokumendid. Isegi juhul, kui

hilisema menetluse käigus selgus täiendavate dokumentide ja andmete kogumise vajadus,

pidanuks vastustaja tegema otsuse xxxxxxxx vastavasse nimekirja kandmise või sellest

keeldumise kohta 1 kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide ja andmete esitamisest

ning nõuete täitmisest, kuid mitte hiljem kui 20. juulil 2012. a. Kaebusele lisatud

e-kirjavahetusest M.S. ja FI esindajate vahel nähtub ühemõtteliselt, et hiljemalt 2012. aasta

aprilli lõpuks olid kõik nõutavad dokumendid vastustajale esitatud. 15. ja 29. mail 2012. a esitas

M.S. lisaks varem nõutud dokumentidele seletuskirjad seoses vajadusega ümber lükata tema

tegevuse kohta yyyyyyyyyyy juhatuse liikme J. M. poolt esitatud ebaõiged faktiväited.

6.FI on vastuses kaebusele selgitanud finantsjärelevalve eesmärki ja sobivusmenetluse tagamaid,

viidates laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni mõiste sisustamisel õiguslike alustena Euroopa

Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 9. detsembri 2002. a direktiivile 2002/92/EÜ (edaspidi:

Direktiiv 2002/92/EÜ), Rahvusvahelise Kindlustusjärelevalvete Assotsatsiooni (International

Association of Insurance Supervisors; edaspidi: IAIS) printsiipidele ja juhenditele (edaspidi:

ICP) ning Suurbritannia finantsjärelevalveasutuse Financial Services Authority (edaspidi: FSA)

poolt väljaantud käsiraamatule „Heakskiidetud isikute sobivuse kontroll“ (edaspidi: käsiraa-

mat). Kõik vastustaja nimetatud allikatele tuginevad väited tuleb jätta tähelepanuta, kuna nendele

pole vaidlustatud otsuses viidatud. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on väljendatud

järjepidevalt seisukohta, et põhjenduste hilisem esitamine halduskohtumenetluse ajal ei muuda

haldusakti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud

põhjendused on samad, millest haldusakti andja akti andmisel tegelikult lähtus. FI-l puudub õi-

gus viidata käimasoleva kohtumenetluse kestel kaevatava otsuse täiendava põhistamise ees-

märgil täiendavatele õiguslikele ja faktilistele alustele, mida kaalutlusotsusest endast ei nähtu.

6. Vastustaja FI palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised vastuväited:

1.Finantssektoris tavapärane laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni nõue põhineb Euroopa Liidu

õigusaktidel, käesoleval juhul (KindlTS § 138) direktiivi 2002/92/EÜ artiklil 4 (2), mis sätestab:

„Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel peab olema hea maine. Miinimumnõue on, et nad ei

tohi olla kohtulikult ega muul samaväärsel viisil siseriiklikult karistatud seoses varavastaste või

muude finantstegevusega seotud kuritegudega ja nad ei tohi olla kuulutatud pankrotis olevaks,

kui neid ei ole siseriiklike õigusaktide kohaselt rehabiliteeritud.“ Eesti on IAIS-i liige, mistõttu

on kohane ja vajalik arvestada ka IAIS-i poolt välja antud rahvusvaheliste printsiipide ja

juhenditega.

2.Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi: FIS) § 5 lg 1 kohaselt juhindub inspektsioon oma tege-

vuses õigusaktidest ja finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes ava-

tult ja läbipaistvalt ning rakendades häid juhtimistavasid. Arvestades eeltooduga ning seda jär-

gides on järelevalvel vastava määratlemata õigusmõiste sisustamiseks lisaks teistele

tõlgen-dusmeetoditele oluline arvestada ka rahvusvahelises praktikas juurdunud põhimõtteid,

kohandades neid konkreetse olukorra ja seadusandlusega. FSA käsiraamatu kohaselt arvestab

FSA konkreetse kontrollitava funktsiooni täitmisel mitmeid tegureid. Kõige olulisemad neist on

isiku: (i) ausus, usaldusväärsus ja maine; (ii) pädevus ja suutlikkus ning (iii) majanduslik

usaldatavus. Sobivuse hindamisel võtab FSA arvesse ka selle ühingu tegevust, mille

kontrollitavat funktsiooni täidetakse või hakatakse täitma, sellel ühingul olemasolevat luba ja

turgusid, kus ühing tegutseb.

3.M.S. esitas FI-le 15. mail 2012. a seletuskirja, milles märkis muuhulgas: „/…/ Mõni aeg pärast

töölt lahkumist sain teada, et kindlustusseltse ja Finantsinspektsiooni on teavitatud minu

väidetavast andmete rikkumisest ja minu suhtes peatselt algatatavast uurimisest. /…/ J. M. poolt

saadetud kirju pole saanud ise lugeda, siis nende täpne sisu on mulle teadmata. /…/ Andmebaasi

ma kindlasti rikkunud ei ole. Küll aga kustutasin ma töölt lahkudes oma isikliku mailboksi.“ 29.

mai 2012. a seletuskirjas märkis ta alljärgnevat: „Kustutasin yyyyyyyyyy-st lahkudes kogu oma

Outlooki kaustas asuva isikliku kirjava-hetuse.“ 23. juulil 2012. a selgitas M.S. FI-le: „Meilboksi

kustutamisega kaitsesin ma lisaks enda huvidele ka kindlustusvõtjate huve. /…/ Lisaks ei olnud

võimalik meilboksist üksikuid kirju ära kustutada. Üritasin seda korduvalt /…/. Seega oli valida,

kas kustutada kõik või mitte midagi.“ Nende seletuste pinnalt on tuvastatud, et M.S. on esitanud

menetluses puudulikke andmeid ja alles 23. juuli 2012. a selgituse raames avab asjaolu, et

kustutas kogu e-postkasti, kusjuures rääkida ei saa vaid isiklikest kirjadest. Tõendatud on, et M.S.

kustutas kogu yyyyyyyy poolt tema kasutusse antud töömeiliaad-ressile tulnud e-kirjad ja

laekunud informatsiooni. Otsuses on selgelt viidatud ka yyyyyyyyyy juhatuse liikme J. M. poolt

esitatud selgitusele, et tema endine töötaja M.S. on kustutanud tööülesannete täitmise käigus

tööandja arvutisse kogutud info ja e-kirjad, s.t sisuliselt kogu tööalase materjali ja kirjavahetuse

ilma, et oleks selleks saanud tööandjalt nõusoleku.

4.Töötaja teeb tööd tööandja jaoks ning nii tööandja füüsiline vara (seadmed, serverid jne) kui ka

oluline osa töökohustuse raames loodud teoste intellektuaalsest omandist kuulub seaduse alusel

tööandjale. Töötaja ja tööandja vaheline suhe on reguleeritud peaasjalikult TLS-ga, mille koha-

selt on tööandja ühe põhikohustusena kindlustada töötaja kokkulepitud tööga (§ 28 lg 2 p 1) ning

töötajal kohustus teha vastavat tööd (§ 15 lg 2 p 1). Töö tegemine ei oleks sisuliselt võimalik, kui

tööandja ei omaks seadusest tulenevat õigust juurdepääsuks töötaja kasutuses olevale tööandja

ühele olulisemale/põhilisemale töövahendile, ehk töötaja poolt töökohustuste raames saadetud

kirjadele, hinnangutele, tellimustele ja muule suhtlusele, mis on toimunud töökohustuste täitmise

raames. Töösuhtes olevad isikud peavad lisaks eeltoodule arvestama ka lojaal-suskohustuse (TLS

§ 15 lg 1 ja § 28 lg 1) kui ka heas usus tegutsemise põhimõttega (võlaõigus-seaduse (edaspidi:

VÕS) § 6) ning järgima mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7). M.S. nende asjaoludega ei

arvestanud, kuna kustutas valimatult tööandja e-postkastist kogu olemas-

oleva tööalase kirjavahetuse. Otsuses on ka selgelt märgitud, et M.S. oleks pidanud selekteerima

e-kirjadest välja osad, mis puudutasid üksnes tema eraelu ja mida ta ei soovinud, et tööandja

näeks. Kui aga tööandja ei teagi sellisest võimalikust murest ja alles hiljem avastab, et töötaja on

kogu tööalase kirjavahetuse ilma igasuguse nõusolekuta kustutanud, siis ei saa rääkida

mõistlikust või erialaspetsialistile kohasest olukorra lahendamisest. Lisaks sellele, et vastav

käitumine on otseselt vastuolus seadusega, ei ole see kooskõlas ka eespool nimetatud põhimõ-

tetega.

5.Isik ise ei ole käesoleva menetluse käigus mõistnud oma teo kohatust ja seadusvastasust ega isegi

mitte asjaolu, et ta seadis oma käitumisega ohtu finantsjärelevalvesubjekti ja tema klientide

õigused. Samuti on menetluses tuvastatud asjaolu, et M.S. poolt põhjustati yyyyyyyyyyy-le

reaalne kahju oht ja vastav ettevõte pidi tegema lisapingutusi, et endise töötaja ebaseadusliku

tegevuse tagajärjed nii klientide kui kindlustusmaakleri endani ei jõuaks.

6.On fakt, et M.S. osas on Riigiprokuratuur algatanud kriminaalasja. Etteheited, nagu oleks

otsusega rikutud süütuse presumptsiooni, on meelevaldsed ega ole kooskõlas otsuses ka-

jastatuga. Otsusega ei süüdistata M.S. süüteo toimepanemises ega käsitata teda selles süüdi

olevana. Otsuse sõnastus on selge: „M.S. osas on Riigiprokuratuuri poolt 5. aprillil 2012. a

algatatud kriminaalasi nr 12730000134. /…/ laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni kontekstis on

kriminaalasja algatamine füüsilise isiku tegudega seonduvalt arvestatava kaaluga /…/“. Seega

on otsus kooskõlas PS §-s 22 nõutuga, s.t M.S. ei ole käsitatud võimalikus kuriteos süüdi olevana

enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

7.Täpne ei ole kaebaja viide haldusasjas nr 3-09-905 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai

2009. a määrusele. Kuna tegu oli esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisega, siis ei olnud kohtul

vajadust vastavas määruses detailsemalt hinnata ka sobivusmenetlust ega selle raames tehtavate

kaalutluste proportsionaalsust. Oluline on osundada ka vastava määruse punktis 10 vii-datule:

„Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta, et osundatud võimalik maksusüütegu [maksude

tasumisest kõrvalehoidmine] ei tooks kaasa ärialase reputatsiooni kahjustamist.“

9.Käesolevas kohtumenetluses ei ole vaidluse all mitte see, kas ja kuidas võib tööandja lugeda

töötaja isiklikke elektronkirju, vaid asjaolu, et M.S. kustutas isiklike õiguste kaitse valguses ära

ka tööandja õigustega kaitstud andmed ja kirjad. Vastustaja on teostanud vajalikul määral

uurimist ja kogunud vajalikus ulatuses tõendeid. M.S. on võtnud omaks töömei-lide kustutamise,

mille kohta on esitanud kinnituse ka tema endine tööandja. Etteheide, nagu vastustaja oleks

pidanud veel rohkem uurima ja kustutatud meile loendama või proportsioone tuvastama, on

uurimispõhimõtte meelevaldne sisustamine. Kustutatud asju ei ole teadupärast võimalik

loendada, selekteerida või täpsustada.

10.Otsuses esitatud kaalutlused on teostatud kooskõlas volituspiiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi

ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestatud on olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve. Asjaolud,

mis puudutavad M.S. käitumist ja selle hindamist on olulised nii läbi seadusliku prisma kui ka

eetika ja kõlblusnormide. Isik, kes on endise tööandja ja võimaliku konkurendi tööalase

kirjavahetuse mõni aeg enne iseseisva äritegevuse alustamist kustutanud, ei saa olla laitmatu eri-

ja ärialase reputatsiooniga ega hakata ise juhtima uut kindlustusmaaklerit.

11.Vastustaja möönab, et ei ole käesolevas asjas suutnud jääda seaduses sätestatud menetlustähtaja

raamidesse. Tulenevalt HMS §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist siiski nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele,

kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Tähtaja ületamine vastustaja

poolt oli üsnagi marginaalne ega mõjutanud asja otsustamist. 11. juuli 2012. a kirjas kaebajale

esitas vastustaja põhjused, mille tõttu menetlustähtaeg on pikenenud ning teatas prognoositava

haldusakti andmise tähtaja, st järgis HMS §-s 41 sätestatut. Kaebaja ei esitanud oma

ärakuulamise vastuses vastuväiteid menetlustähtaja pikenemise osas.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. KindlTS § 138 lg 1 sätestab, et äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel peab olema laitmatu

eri- ja ärialane reputatsioon. Finantsinspektsioonil on KindlTS § 145 p 2 alusel õigus keelduda

kindlustusmaakleri kindlustusvahendajate nimekirja kandmisest, kui äriühingust taotleja juhatuse liige

ei vasta KindlTS-is sätestatud nõuetele.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2009. a määruses haldusasjas nr 3-09-905 leiti: „Seadusega ei ole

eri- ega ärialase reputatsiooni mõisteid määratletud. Seetõttu tuleb neid mõisteid käsitleda tavatä-

henduses, kus reputatsiooni ehk mainet käsitletakse avaralt moraalsuse näitajana. Regulatsioon, mis

annab haldusorganile volituse sekkuda ettevõtlusvabadusse määratlemata õigusmõisteid sisustades,

peab tagama selle kohaldamisel proportsionaalse tulemuse. Nii võib üldjuhul olla lubatav määratle-

mata või väga üldise iseloomuga õigusmõistete tõlgendamine haldusorgani poolt vaid kitsendaval

viisil. Näiteks autoveoseaduse § 5 lõikes 5 on hea maine nõuet tasulise autoveo tegevusloa taotlejale ja

omajale defineeritud läbi süütegude eest mõistetud või määratud karistuste. Laiendav tõlgendus, mille

kohaselt ei peetaks isiku reputatsiooni laitmatuks pelgalt süüteokahtluse korral, ei ole kooskõlas PS §-s

22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Isiku reputatsiooni ei kahjusta kolleegiumi

hinnangul pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult või eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine.

Selliste tegude toimepanemise peab vastustaja seejuures haldusmenetluses tuvastama. Krimi-

naalmenetluses väidetud teo tuvastamise korral haldusmenetluses võib asuda seisukohale, et kaebajal

laitmatut reputatsiooni pole.“

9. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole FI tuginenud pelgalt kuriteokahtlusele. Kooskõlas ringkon-

nakohtu osundatud lahendi seisukohtadega on haldusaktis põhjalikult motiveeritud õiguslikult ja eeti-

liselt taunitavate tegude toimepanemist M.S. poolt. FI ei saanud jätta haldusmenetluse läbiviimisel

tähelepanuta tõsiasja, et M.S. osas on Riigiprokuratuuri poolt 5. aprillil 2012. a algatatud kriminaalasi

nr 12730000134, mille raames kontrollitakse, kas isiku käitumises esinevad KarS § 206 lg-s 1

sätestatud kuriteo tunnused. Ehkki FI otsuse p-s 2.11.1 on öeldud, et vastaval erialal tegutsemisega

seotult kuriteokahtlustuse esinemise korral ei saa lugeda isiku reputatsiooni laitmatuks, ei ole FI selle

tõdemusega piirdunud. Otsuse p-s 2.11.3 on sõnaselgelt öeldud, et M.S. poolt endise tööandja

e-kirjavahetuse kustutamist asutakse analüüsima sõltumatult kriminaalasjast. Otsuse kaalutlustest

nähtub, et M.S. tegevuse kohta võeti arvesse just haldusmenetluses tuvastatud andmeid, mitte pelgalt

kriminaalmenetluse alustamise fakti (vt p 3.11 viide p-le 2.11.3). Otsust tuleb vaadelda kui tervikut,

mistõttu ei saa ületähtsustada otsuse p-s 2.11.1 esitatud varasema kohtupraktikaga vastuolus olevat

seisukohta. Kui asjaolud on tuvastatud õigesti ja kaalutlusõigust on teostatud nõuetekohaselt, ei anna

otsuse p-s 2.11.1 märgitud ebaõige seisukoht alust kaevatava otsuse tühistamiseks, kuna asja uuel

läbivaatamisel tuleks samasugune haldusakt uuesti välja anda. Otsus oleks õigusvastane, kui selle

põhjendamisel olekski piirdutud tõdemusega, et kuriteokahtluse olemasolu välistab isiku laitmatu

reputatsiooni – praegusel juhul see pole nii.

10. PS § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõus

tunud süüdimõistev kohtuotsus. FI otsuses ei ole öeldud, et M.S. on toime pannud kuriteo.

Seega pole rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kriminaalmenetluse alustamise faktile viita

mine ei ole käsitatav süütuse presumptsiooni rikkumisena. Tõlgendus, mille kohaselt kuriteokahtluse

puhul ei saa enne süüdimõistvat kohtuotsust üldse tuvastada haldusmenetluses vajalikke asjaolusid,

pole kooskõlas HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõttega ja tõendite vaba hindamise põhimõttega.

Vastupidisel juhul oleks isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlust alustatud, soodsamas olukorras kui

isik, kelle suhtes ei ole mistahes kuriteokahtlust.

11. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et FI jättis välja selgitamata asjas olulist tähendust omada võivad

asjaolud, mis puudutavad M.S. poolt endise tööandja juures kasutatud arvutist e-kirjade ja dokumentide

kustutamist. Praegusel juhul on M.S. ise FI-le 23. juulil 2012. a esitatud seletuskirjas tunnistanud, et ta

kustutas tööandja arvutist kogu e-kirjavahetuse, eristamata isiklikke ja tööalaseid meile. Kaebaja ei

vaidlusta yyyyyyyyyyyy juhatuse endise liikme J. M. väidet, et M.S. kustutas tööandja arvutisse

tööülesannete täitmise käigus kogutud info ja e-kirjad, s.t sisuliselt kogu tööalase materjali ja

kirjavahetuse ilma, et oleks selleks saanud tööandjalt nõusoleku. Kohus nõustub vaidlustatud

haldusaktis ja kaebusele esitatud vastuses toodud argumentatsiooniga, et töötaja ei tohi kustutada

tööandja arvutist kindlustusvahendusega seotud kirjavahetust kui kindlustusmaakleri ja klientide

vaheliste õigussuhete kohta käivat ametlikku dokumentatsiooni. Seda isegi juhul, kui ettevõttest

lahkuval töötajal on soov kustutada e-kirjavahetuse hulgast oma isiklikud kirjad. Sellisel juhul peab

mõistlikult ja professionaalselt käituv töötaja leidma võimaluse koos tööandjaga kirjade osaliseks

kustutamiseks (kui see tõepoolest raskusi tekitas) ja vajadusel kasutama tööandja vastu kohaseid

õiguskaitsevahendeid, mitte kustutama valimatult tervikuna nii ametliku kui isikliku kirjavahetuse.

12. M.S. väidab, et tööandja ei olnud kehtestanud protseduurireegleid tööalasele e-posti aadressile

saadetud e-kirjade säilitamiseks ja lugemiseks, samuti töötajate isikuandmete töötlemiseks üldisemalt,

mistõttu ei saanud andmete kustutamine tööandja töökorraldusega vastuollu minna. Kohus leiab, et

praegusel juhul ei oma tähtsust yyyyyyyyyyyy üldisem töökorraldus, vaid M.S. poolt kogu oma

e-kirjavahetuse kustutamine. Tähtsust ei oma mitte see, kuidas tavaline töötaja pidanuks käituma

olukorras, kus väidetavalt ei olnud töökorralduse puudulikkuse tõttu selgelt fikseeritud reegleid

e-kirjavahetuse säilitamiseks, vaid see, kuidas pidanuks sellises olukorras käituma M.S., kes soovib

saada finantsasutuse juhatuse liikmeks ja kelle tegevuse hindamisele kehtivad sellest tulenevalt

kõrgendatud nõuded. Kaevatava otsuse p-s 2.11.3 on põhjendatud, miks selline käitumine ei sobi

loodava kindlustusmaakleri juhatuse liikmele.

13. Kaebuse kohaselt ei ole FI menetluse käigus välja selgitanud, kas ja millises ulatuses vastavad

üldse tõele yyyyyyyyyyyy väited talle andmete kustutamisega tekitatud kahju kohta, kas üldse ja

millised tööandja jaoks väidetavalt olulised andmed M.S. poolt e-kirju ja dokumente kustutades

kaduma läksid ning kas kustutatud andmed olid mujal säilinud või oli neid võimalik taastada. Kohus

leiab, et selline etteheide on alusetu olukorras, kus M.S. ise tunnistab, et tema e-kirjavahetuse kaust

sisaldas tööalaseid, kliendisuhteid puudutavaid dokumente ning kirjavahetus oli haldusmenetluse

ajaks kustutatud. Haldusorganil puudus seetõttu võimalus läbi viia võrdlust kustutatud kirjavahetuses

tööalaste ja isiklike materjalide proportsioonide kohta. Kohus märgib siiski, et M.S. enda kinnitusel ei

registreeritud töötaja isiklikule e-posti aadressile saabunud kliente puudutavat kirjavahetust mujal,

mistõttu võib eeldada, et suur osa M.S. tööalasest tegevusest oli tema enda e-kirjavahetuse kaustas.

Väite, et kirjavahetus on säilinud M.S. mälupulgal, esitas kaebaja alles kohtuistungil, mistõttu ei

saanud haldusorgan sellise teabega otsuse tegemisel arvestada (käesoleva vaidluse esemeks ei ole

asjaolu, kas klientide kohta andmete võimalik omamine endise töötaja isiklikus kasutuses oleval

mälupulgal on seaduslik).

14. Ebaõige on kaebaja väide, et FI on M.S. tegevusele hinnangu andmisel lähtunud valdavalt J. M.

väidetest. Tegelikkuses on lähtutud M.S. poolt FI-le 23. juulil 2012. a esitatud seletuskirjades

omaksvõetud faktidest, millele FI on seejärel iseseisvalt andnud õigusliku hinnangu, sidumata ennast

J. M. väidete ja arvamustega.

15. Kaebuse kohaselt sisaldub FI otsuses oletuslik, paljasõnaline ja seetõttu asjakohatu väide, et vä-

listatud ei ole M.S. soov andmete kustutamisega endist tööandjat ja tulevast konkurenti kahjustada või

ise sellise info arvelt kasu saada. Kohtu hinnangul ei ole FI tuvastanud fakti, e M. S.

esines selline tahtlus, vaid ta viitas kaevatava otsuse lk-l 5 üksnes riskile, et see pole välistatud,

arvestades sündmuste ajalist kulgu. Tegemist on kirjeldusega, milles võivad seisneda M.S. poolt

toimepandud rikkumise võimalikud tagajärjed.

16. FI tunnistab, et Xxxxxxxxx taotluse lahendamisel on õigusvastaselt viivitatud, rikkudes KindlTS §

144 lg 2. HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 kohaselt ei anna see alust kaevatava haldusakti

tühistamiseks. Kaebajal oli võimalik esitada kohustamiskaebus viivituse lõpetamiseks, vajadusel koos

esialgse õiguskaitse taotlusega, samuti on tal võimalik nõuda FI-lt viivitusega tekitatud võimalike

kahjude hüvitamist.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahul-

damata jätmise tõttu ei ole alust rahuldada kaebaja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ning

kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taot-

lenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa