2-11-39376/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Määruse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-39376

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hagi

Reprohver

OÜ

(pankrotis)

vastu

võlausaldajate

üldkoosoleku otsuse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ja

nõude tähtaja ennistamiseks

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2012 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Reprohver OÜ (pankrotis) määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (kostja) – Reprohver OÜ (pankrotis,

rk: 11071782), pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

Vastustaja (hageja) – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), esindaja vandeadvokaat Kaidi Reiljan-Sihvart

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

27. novembri 2012 määrus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kui

kaebuse hind ületab 200 eurot.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohus jättis 28.11.2011 otsusega Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi

kaudu) hagi Reprohver OÜ (pankrotis) vastu võlausaldajate üldkoosoleku otsuse osaliseks

kehtetuks tunnistamiseks ja nõude tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning kõik

menetluskulud hageja kanda.

21.05.2012 otsusega jättis Tartu Ringkonnakohus Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi

kaudu) apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28.11.2011 otsuse muutmata.

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu määrusega

05.09.2012. Riigikohtu määrusega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda.

Kostja

esitas

03.10.2012

maakohtule

avalduse

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks,

paludes

määrata

kindlaks

ja

mõista

Eesti

Vabariigilt

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

Reprohver

OÜ

(pankrotis)

kasuks

välja

kostja

menetluskulud summas 1616,17 eurot, s.o lepingulise esindaja kulud ilma käibemaksuta, kuna

Reprohver OÜ (pankrotis) on käibemaksukohustuslane. Kostja kinnitas, et kõik lisatud

advokaadibüroo Kaevando & Partnerid arvetelt nähtuvad lepingulise esindaja kulud on kantud

seoses antud kohtumenetlusega. Kostja märkis, et kostja lepingulise esindaja kulud on

VV 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad“ §-s 2 sätestatud piirmäärast ca 8 korda väiksemad.

2. Hageja vaidles vastu 31.10.2011 arvel nr 1110032 toodud lepingulise esindaja kuludele

summas 674,67 eurot ja 03.10.2012 arvel nr 1210001 toodud lepingulise esindaja kuludele

summas 49,50 eurot ning palus jätta kostja menetluskulud 724,17 euro ulatuses välja

mõistmata. Hageja märkis, et kostja 25.10.2011 vastuse esitas kostja seadusejärgne esindaja

pankrotihaldur Indrek Lepsoo, vandeadvokaat Madis Saar astus lepingulise esindajana

menetlusse 09.11.2011. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses kantud

menetluskulud hüvitamisele ei kuulu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu

Maakohus

määras

27. novembri

2012

määrusega

Eesti

Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

poolt

Reprohver

OÜ-le

(pankrotis)

tsiviilasjas

nr 2-11-39376 hüvitatavate menetluskulude suuruseks 812,17 eurot ja mõistis Eesti

Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) Reprohver OÜ (pankrotis) kasuks välja

menetluskulud 812,17 eurot.

Määruse kohaselt on TsMS § 138 lg 1; § 144 p 1 järgi menetluskulu lepingulise esindaja kulu.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. VV 04.09.2008 määruse

nr 137 § 1 lg-st 2 tulenevalt on antud tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja

kulude sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot, sõltumata hageja või kohtu poolt

määratud hagihinnast. Kohtuasjas nr 3-2-1-154-09 nõustus Riigikohus sellega, et

menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus alati analüüsima kõiki asjaolusid ning selle

põhjal tuvastama, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes

põhjendatud ja vajalikud. Kohus ei saa eeldada, et kui menetluskulud jäävad allapoole

lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid,

siis on need menetluskulud alati põhjendatud ja vajalikud.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu 1565,67 eurot, lisaks on

menetluskulude kindlaksmääramise kulu 49,50 eurot. Kostja on kulude kinnituseks esitanud

järgmised arved: hagimaterjalidega tutvumine ja analüüs, taotluse koostamine hagile

vastamise tähtaja pikendamiseks, nõupidamine kliendiga, kostja vastuse koostamine

674,67 eurot, 31.10.2011 arve; pankrotivõlgniku seisukoha koostamine, Tartu Maakohtu

28.11.2011 otsusega tutvumine, nõupidamine kliendiga 234,67 eurot, 30.11.2011 arve;

apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 38,50 eurot, 31.12.2011 arve; vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele 463,83 eurot, 31.01.2012 arve; Tartu Ringkonnakohtu 21.05.2012

otsusega tutvumine ja analüüs 75,17 eurot, 31.05.2012 arve; kassatsioonkaebusega tutvumine

ja analüüs 78,83 eurot, 30.06.2012 arve; menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse

koostamine 49,50 eurot, 03.10.2012 arve.

Kohus, arvestades tsiviilasja sisu, hageja nõude olemust ja kostja menetlusdokumentides

esitatud õiguslikke põhjendusi, samuti kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute

mahtu ja sisu, leidis, et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole põhjendatud. Kohus pidas

kostja lepingulise esindaja kulu põhjendatuks ja vajalikuks 812,17 euro ulatuses.

Asja materjalidest nähtub, et kostja lepinguline esindaja esitas vastuse hagile, seisukoha

kohtuistungi pidamise kohta ja vastuse apellatsioonkaebusele. Asjas ühtegi kohtuistungit ei

toimunud: asi lahendati maa- ja ringkonnakohus kirjalikus menetluses.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja esitatud 31.10.2011 arvet nr 111032 summas 674,67 eurot

ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kuna kostja lepinguline esindaja esitas

kohtule dokumente esmakordselt 09.11.2011. Kohus tegi tsiviilasjas menetlusse võtmise

määruse 13.09.2011, mis toimetati väljastusteate kohaselt kätte kostja pankrotihaldurile

16.09.2011, ka taotluse hagile vastamise tähtaja pikendamiseks on allkirjastanud

pankrotihaldur I. Lepsoo. Toimikust nähtuvalt koostas kostja lepinguline esindaja 09.11.2011

vastuse hagiavaldusele ning selleks pidi ta kliendiga nõu pidama, kuid see tegevus on toodud

30.11.2011 arvel. Kohus jättis eeltoodu alusel 31.10.2011 arve täies ulatuses kõrvale.

03.10.2012

arve

osas

leidis

kohus,

et

õigusabikulud

seoses

menetluskulude

kindlaksmääramisega ei ole menetluskulu, mille kostja peaks TsMS § 174 lg 1 ja antud asjas

tehtud kohtuotsuste kohaselt hagejale hüvitama.

Kostja esindajal ei olnud vaja analüüsida kassatsioonkaebust, kuna toimikust ei nähtu, et

Riigikohus oleks soovinud saada seisukohta kassatsioonkaebuse osas. Seega jättis kohus

kõrvale 30.06.2012 arve summas 78,83 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. Reprohver OÜ (pankrotis) esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

27. novembri 2012 määruse tühistamist osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud

taotletud ulatuses kindlaksmääramata ja hagejalt välja mõistmata, ning uue määruse tegemist,

millega määrata kindlaks ja mõista Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

Reprohver OÜ (pankrotis) kasuks välja kostja menetluskulud summas 1616,17 eurot.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) jättis kohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel alusetult ja põhjendamatult

arvestamata Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid arved nr 111032, 1210001 ja 1206043.

Nõutud menetluskulud on tervikuna vajalikud ja põhjendatud ning puudub alus hagejalt välja

mõistmisele kuuluvate menetluskulude vähendamiseks. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 175 lg

1; § 436 lg 1 (§ 463 lg 2 kaudu); § 442 lg 8 (§ 463 lg 2 kaudu) ja § 465 lg 2 p 8 nõudeid;

2) arve nr 1110032 kajastab kostja lepingulise esindaja kulusid seoses hagimaterjaliga

tutvumise ja menetlustähtaja pikendamise taotluse ning kostja vastuse koostamisega 6 tunni

8 minuti ulatuses maksumusega 674,67 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 217 lg 1 kohaselt

on lepingulise esindaja kasutamine menetlusosalise õigus. Seejuures on menetlusosalisel

õigus otsustada, milliste menetlustoimingute tegemisel ja millises ulatuses ta esindaja abi

kasutab. Menetlusosaline võib õigusabina tellida ka üksnes menetlusdokumendi koostamise ja

esitada selle kohtule ise oma allkirjaga. Ka sellisel juhul on menetlusdokumendi koostamisega

kaasnenud kulu vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 tähenduses.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, et lepingulise esindaja kuluks on üksnes sellise

menetlusdokumendi koostamisega seotud kulu, mille on kohtule esitanud ja allkirjastanud

lepinguline esindaja. Samuti ei tulene selline piirang kohtupraktikast.

Kostja andis hagimaterjalid esindajale üle 03.10.2011. Pärast materjaliga tutvumist ilmnes

vajadus esitada taotlus kostja vastuse koostamiseks määratud tähtaja pikendamiseks. Kostja

ülesandel koostas esindaja taotluse projekti, mille allkirjastas pankrotihaldur. Kohus pikendas

vastuse esitamise tähtaega kuni 26.10.2011. Kostja tellis vastuse koostamise esindajalt.

Seoses vastuse koostamisega toimus 24.10.2011 nõupidamine kostja menetluspositsiooni

arutamiseks, misjärel koostas esindaja 25.10.2011 vastuse projekti. Kostja esitas vastuse

kohtule 26.10.2011. Kuivõrd

kõik

arve

nr

111032

spetsifikatsioonis

nimetatud

menetlustoimingud on ka tegelikult teostatud, puudus kohtul alus jätta nende toimingute

tegemisega kaasnenud lepingulise esindaja kulu arvestamata. Tähtsust ei oma asjaolu, et

esindaja koostatud dokumendid on allkirjastatud ja kohtule esitatud pankrotihalduri poolt.

Arusaamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt pidi esindaja 09.11.2011 menetlusdokumendi

koostamiseks kliendiga nõu pidama, kuid see tegevus on kajastatud 30.11.2011 arvel.

30.11.2011 arvel märgitud nõupidamine toimus 30.11.2011, s.o pärast 09.11.2011

menetlusdokumendi esitamist. Tegemist oli nõupidamisega, kus käsitleti maakohtu

28.11.2011 otsust ja menetluslikku olukorda. Seega on kohus arve nr 111032 arvestamata

jätmisega sisuliselt asunud seisukohale, et esindajal ei olnud 09.11.2011 menetlusdokumendi

koostamiseks vaja kliendiga nõu pidada ega hagimaterjaliga tutvuda, kuna kõik vastavad

ettevalmistavad toimingud on kajastatud kohtu poolt arvestamata jäetud arvel nr 111032;

3) arve nr 1210001 kajastab kostja lepingulise esindaja kulusid seoses menetluskulude

rahalise kindlaksmääramise avalduse koostamisega 27 minuti ulatuses maksumusega

49,50 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamisega

seotud lepingulise esindaja kulu on hüvitamisele kuuluv menetluskulu ka valitseva

kohtupraktika kohaselt (nt Harju Maakohtu 03.11.2008 määrus tsiviilasjas nr 2-06-6060).

TsMS § 138 lg 1, 2 ja § 144 p 1 kohaselt tuleb menetluskuludena käsitleda kõiki

menetlusosalise poolt konkreetse tsiviilkohtumenetlusega seoses kantud lepingulise esindaja

kulusid. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, et pärast kohtuotsuse jõustumist

menetlusosalise poolt seoses kohtumenetlusega kantud menetluskulud ei kuulu hüvitamisele;

4) arve nr 1206043 kajastab kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kassatsioonkaebusega

tutvumise ja analüüsiga 43 minuti ulatuses maksumusega 78,83 eurot (ilma käibemaksuta).

Hagimenetluses määravad pooled ise menetluse käigu ja otsustavad taotluste ja kaebuste

esitamise (TsMS § 4 lg 2; § 5 lg 1). Pooltel on võrdne õigus vastaspoole esitatut ümber lükata

ja sellele vastu vaielda (TsMS § 5 lg 2; § 199 lg 1 p 4, 6). Kõnesolevaid menetlusõigusi

kasutades on menetlusosalisel õigus tutvuda vastaspoole esitatud menetlusdokumentidega ja

analüüsida nendele reageerimise vajadust sõltumata sellest, kas kohus on palunud vastaspoole

esitatule vastata või mitte. Kooskõlas TsMS §-ga 337 edastas hagejat esindav vandeadvokaat

kassatsioonkaebuse ka kostjat esindavale vandeadvokaadile. Kostja tutvus esindaja

vahendusel kassatsioonkaebusega ja analüüsis, kas kaebuse esitamise asjaolud ja sisu võivad

tekitada vajaduse reageerida kaebusele juba enne selle menetlusse võtmise otsustamist (nt kas

esineb asjaolusid, mis välistavad kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja millele tuleks

Riigikohtu tähelepanu juhtida). Kui lepingulise esindaja kulude vajalikkus ja põhjendatus

sõltuks vaid sellest, kas kohus on menetlusosaliselt nõudnud menetlustoimingu tegemist, siis

oleksid menetlusosalise võimalused teostada TsMS § 4 lg-st 2; § 5 lg-st 2 ja § 199 lg 1 p-dest

4, 6 tulenevaid menetlusõigusi oluliselt piiratud.

Määruse kohaselt oli kohtu hinnangul ebavajalik üksnes kassatsioonkaebuse analüüs. Seega ei

ole kohus otsesõnu kahtluse alla seadnud kaebusega tutvumise vajadust ja põhjendatust.

Seega oleks kohus pidanud hindama kassatsioonkaebusega tutvumisele kulunud aega ja arvel

nr 1206043 näidatud lepingulise esindaja kulu vastavas ulatuses hagejalt välja mõistma.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vaidleb määruskaebusele vastu ning

taotleb selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on arves nr 1110032 toodud lepingulise esindaja kulu väljamõistmine alusetu. TsMS § 175

lg 1 sätestab, et lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja vastavalt TsMS §-s 218 sätestatule. Arves nr 1110032 nimetatud toimingute

tegemisel ei ole advokaat M. Saar kostjat menetluses esindanud, vaid vastavate kuludega

seotud menetlustoimingute tegemisel esindas kostjat tema seaduslik esindaja, pankrotihaldur

I. Lepsoo. Menetlusosalisel on õigus ise otsustada, kas ja millises ulatuses ta advokaadi abi

kasutab, samas ei anna vastav õigus alust käsitleda menetluses n.ö mittenähtavat

õigusnõustajat TsMS § 175 lg 1 tähenduses menetlusosalise esindajana ega õigust nõuda

vastavate kulude vastaspoolelt väljamõistmist. Menetlusosalise lepinguline esindaja peab

olema menetluses nähtav (osalema menetluses ja tegutsema esindatava nimel) TsMS § 217

lg 4-6 tähenduses. Vastavat seisukohta kinnitas ka Riigikohus otsuses nr 3-3-1-46-12 (p 33).

Kostja esitatud menetlusdokumentidest ei ole võimalik tuvastada, et kostja lepinguline

esindaja oleks menetlusosalist menetluses esindanud ja tegutsenud kostja nimel enne

09.11.2011. Seega ei ole advokaat M. Saart võimalik enne 09.11.2011 kostja esindajana

käsitleda ega vastavaid kulusid hagejalt välja mõista;

2) on arves nr 121001 toodud lepingulise esindaja kulu väljamõistmine alusetu. Kohtu

seisukohta kinnitab tsiviilkohtumenetluse seadustiku süstemaatiline tõlgendamine, sest

menetluskulude väljamõistmine saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt hõlmata vaid

kohtulahendi jõustumiseni kantud kulusid. Pärast kohtulahendi jõustumist (sh menetluskulude

rahalise kindlaksmääramise menetluses kui hagimenetlusele järgnevas iseseisvas hagita

menetluses) kannab kumbki pool tekkivad kulutused ise. Määruskaebuse viide vastupidisele

„valitsevale kohtupraktikale“ on meelevaldne ja ebaõige. Menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses kantud menetluskulud ei kuulu TsMS § 174 lg 1 järgi hüvitamisele;

3) on arves nr 1206043 toodud lepingulise esindaja kulu väljamõistmine alusetu. Kuna kostja

ei olnud kohustatud kassatsioonile vastust koostama TsMS § 677 lg 2 p 2 kohaselt, siis ei saa

lugeda põhjendatuks menetlusosalise poolt kulutuste kandmist kassatsioonkaebusele vastuse

koostamise eesmärgil. Sellist seisukohta kinnitab Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-158-12 p 12, kus

Riigikohus selgitas, et TsMS § 679 lg 2 võimaldab Riigikohtul otsustada kaebuse menetlusse

võtmise ka ilma vastustajalt sellele vastust küsimata. Seega oli kostjal õigus lasta lepingulisel

esindajal kassatsioonkaebust analüüsida, kuid vastavad kulud ei ole käsitletavad põhjendatud

ja vajalike kuludena olukorras, kus kostja ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama.

Kassatsioonkaebusele vastuse koostamisele eelnev analüüs ning vastuse faktiline koostamine

on olemuslikult samamahuline ja samadele eesmärkidele suunatud tegevus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu

vaidlustatud määruse tühistamiseks.

Maakohus on kohaldanud õigesti menetlusõiguse norme ning määranud põhjendatult Eesti

Vabariigilt

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

Reprohver

OÜ

(pankrotis)

kasuks

väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 812,17 eurot.

7. TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Käesolevas asjas on maakohus kostjale osutatud õigusabi ajakulu hinnanud ja kostja kasuks

väljamõistetud esindaja kulude suurust põhjendanud. Määruskaebuses ei ole esile toodud

asjaolusid, millest nähtuks, et maakohus ületas diskretsioonipiire. Seetõttu puudub alus

määruskaebuse rahuldamiseks.

Põhjendatud ei ole määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus jättis alusetult

arvestamata kostja esindaja arved nr 1110032, nr 1210001 ja nr 1206043.

Arves nr 1110032 nimetatud toimingute tegemisel ei ole vandeadvokaat M. Saar kostjat

kohtumenetluses esindanud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et nimetatud arves märgitud

menetlustoimingud on teinud kostja seaduslik esindaja ning seadusliku esindaja poolt tehtud

kulud ei ole hüvitatavad TsMS § 175 lg 1 järgi. Isegi kui lähtuda määruskaebuses esitatud

väitest, et kostja seaduslik esindaja kasutas lepingulise esindaja abi arves nr 1110032

nimetatud toimingute tegemisel, ei saa neid kulusid käsitleda lepingulise esindaja kuludena.

Vastustaja viide Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-46-12 p-s 33 märgitud seisukohale on

asjakohane.

Õige on maakohtu seisukoht, et arves nr 1210001 nimetatud toiming, s.o menetluskulude

rahalise kindlaksmääramise avalduse koostamine, ei ole menetluskulu, mida peaks hageja

TsMS § 174 lg 1 järgi kostjale hüvitama. TsMS § 174 lg-st 1 tuleneb, et menetluskulude

rahaline kindlaksmääramine hõlmab kuni kohtulahendi jõustumiseni kantud kulusid.

Määruskaebuse esitaja vastupidine seisukoht on põhjendamatu.

Arve nr 1206043 käsitleb kulusid seoses kassatsioonkaebuse tutvumise ja analüüsiga. Asja

materjalidest

nähtuvalt

ei

ole

Riigikohus

küsinud

kostjalt

seisukohta

hageja

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kostja

esindaja võis hageja kassatsioonkaebusega tutvuda ja seda analüüsida, kuid sellega seotud

kulud ei ole käsitletavad põhjendad ja vajalike kuludena TsMS § 175 lg 1 tähenduses.

8. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulusid ei hüvitata TsMS § 178 lg 3 järgi.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja