3-10-2016/85 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri

Madise

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2016

Haldusasi

K E A E kaebused õigusvastaselt võõrandatud vara ta-

gastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

09.06.2010 otsuse nr 12981 punktide 1 ja 3 ning

31.08.2010 otsuse nr 12991 punktide 1 ja 2 tühistami-

seks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – K E A E, volitatud esindaja v.adv Jüri Leppik

Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja

Priit Lello

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

7. jaanuari 2013. a kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.06.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-2016 ja teha

uus otsus, millega jätta K E A E kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 09.06.2010

otsuse nr 12981 punktide 1 ja 3 ning 31.08.2010 otsuse nr 12991 punktide 1 ja 2 tühista-

miseks rahuldamata.

3. Välja mõista K E A Elt 31,94 eurot Tallinna linna kasuks (konto nr 10220061008015

AS-s SEB Pank) menetluskulude katteks. Jätta K E A E menetluskulud tema enda kan-

da.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 20.02.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

3-10-2016

2(13)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjon jättis 09.06.2010 otsuse nr 12981 p-ga 1 Eesti Vabariigi omandireformi alus-

te seaduse (ORAS) § 17 lg 5 alusel rahuldamata K E A E (endise nimega T) taotluse Tallinnas

XX ja XX, endisel aadressil XX (1941. a XX) asunud endise kinnistu nr 1067 hoonete ja maa

tagastamiseks, kuna nimetatud vara eest maksis Saksa Liitvabariik K. E isale M Ele viimase

10.07.1953 taotluse alusel kompensatsiooni. Otsuse p-ga 3 jäeti otsuses toodud andmed en-

diste omanike ja vara registrisse kandmata.

Otsusest nähtuvalt kuulusid XX asuv kinnistu ning XX ja XX asuvad elamud natsionaliseeri-

mise hetkel M Ele, kes oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanik. Saksamaal Bayreuthi

arhiivis säilitatavast M E isikutoimikust nähtuvalt esitas M E 1941. a Saksamaal taotluse Ees-

tisse jäänud varade hüvitamiseks. Aastatel 1944-1945 maksti talle ja tema abikaasale M Ele

toetussummasid (M Ele 27.09.1944 400 Saksa riigimarka (RM) ja M Ele 1000 RM). M E, kes

elas pärast sõda Darmstadtis, esitas 10.07.1953 Saksa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni

määramiseks Eestisse jäänud vara eest kahju hüvitamise seaduse (Festellungsgesetz, FG) § 9

alusel. Taotluse lahendamiseks olid Darmstadti linnavalitsuse koostatud dokumendid koonda-

tud Ausgleichamti toimikusse nr 15504. M E suri 15.07.1956. Enne hukkumist oli ta saanud

Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni osaliselt kätte. M E pärijad, lesk M E ja tütred,

loobusid pärandi vastuvõtmisest ja pärandvara hooldajaks määrati 23.09.1957 kohtuotsusega

P S. Toimiku nr 15504 materjalidest nähtub, et vara maha jäämise tõttu tekkinud kahju on

mitmel korral täpsustatud. Tekkinud kahju väljaselgitamisel on hinnatud Tallinnas XX ja XX

ning Tartus XX asunud kinnisvara, samuti AS „Turis“ ja „Eesti Kodu“ osatähti jms. Lõplik

otsus tekkinud kahjude suuruse kohta pärineb 15.01.1964. Sellele lisatud põhjendustes märgi-

takse, et kahjude kindlakstegemisel on tuginetud Saksa Ümberasujate Usaldusühingu Balti

osakonna jaoks koostatud vara loetelule ning et kahju suurust on arvestatud vara väärtuse iga

100 Eesti krooni kohta 90 RM. Saadud kahjusummast lähtudes arvestati kompensatsioon, mis

on välja makstud mitme maksena ajavahemikul 1955-1965. Kompensatsiooni kogusummana

on nimetatud 45 000 Saksa Liitvabariigi marka (DEM).

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges 21.08.1995 otsusega nr 5915 Tallinnas, endisel

aadressil XX asunud endiste kinnistute nr 1305A ja 1305A-I maa suurusega 1037 m2 omandi-

reformi objektiks ning õigustatud subjektideks tunnistati K. E ja I-M E võrdsetes mõttelistes

osades.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis 31.08.2010 otsusega nr 12991 oma 21.08.1995

otsust nr 5915 selliselt, et õigustatud subjektiks loeti üksnes I.-M. E (p 1) ning K. E taotlus

nimetatud vara ½ mõttelise osa suhtes jäeti ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata, kuna nimeta-

3-10-2016

3(13)

tud vara eest maksis Saksa Liitvabariik K. E isale M Ele viimase 10.07.1953 taotluse alusel

kompensatsiooni (p 2).

Otsusest nähtuvalt kuulusid XX asuvad kinnistud nr 1305A ja 1305A-I M Ele 1/3 mõttelises

osas. Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga, kuid Tallinna Linnaar-

hiivis puuduvad andmed XX asunud majavalduse natsionaliseerimise kohta. M E oli

16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanik. Riigiarhiivi andmetel lahkus ta 1941. a veebrua-

ris Eestist Saksamaale. Saksamaal Bayreuthi Lastenausgleicharchiv arhiivis säilitatava M E

kompensatsioonitoimiku (ZLA 1/5155396) põhjal on selgunud, et M E, kes elas sõja järel

Darmstadtis, esitas 10.07.1953 Saksa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni määramiseks

Eestisse jäänud vara eest FG § 9 alusel. Enne hukkumist autoõnnetuses 15.07.1956 oli M E

saanud Eestisse jäänud varade eest, mh ka XX kinnistu eest, kompensatsiooni osaliselt kätte.

3. K. E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 09.06.2010

otsuse nr 12981 p-de 1 ja 3 tühistamiseks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

(haldusasi nr 3-10-2016), samuti kaebuse 31.08.2010 otsuse nr 12991 p-de 1 ja 2 tühistami-

seks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-10-2820). Halduskohus

võttis kaebused menetlusse, liitis need ühte menetlusse ning määras 24.03.2011 määrusega

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni asemel vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse. Kaebuste põh-

jendused.

1) Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust ei selgu kogutud tõendite päritolu ja autentsus.

Puuduvad andmed, kuidas otsuses viidatud dokumendid on saadud, puuduvad järelepärimised

Saksamaa Bayreuthi arhiivile ja Darmstadti linnavalitsusele, samuti vastavate institutsioonide

vastused.

2) Vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on märgitud FG § 9, mille sisu ei ole otsuses ava-

tud. Riigikohtu 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 p 21 kohaselt tuleb selleks, et kindlaks teha,

kas tegemist on kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, analüüsida üldakti, mille alusel

kompensatsioon anti. Vastustaja ei ole käsitlenud üldakti vastuvõtmise aega, kehtivust, regu-

latsiooni eesmärki ja võimalikku kohaldatavust M E Eestisse jäänud vara kompenseerimisel.

Seega on vastustaja kohaldanud ORAS § 17 lg-t 5 ilma vastavaid põhjendusi esitamata.

3) Õigusvastaselt võõrandatud varade toimikus on väljavõte uuringust, mille on eeldatavasti

koostanud P J. Toimikust ei selgu tema tegutsemise õiguslik alus. Väljavõtte kohaselt suri M

E Saksamaal 25.07.1956 õnnetusjuhtumi tagajärjel, kahjude hüvitamise lõppotsus tehti

15.01.1964 ning M Ele määrati kompensatsiooniks 45 000 DEM. Väljavõtte järgi sai M E

Saksa riigilt Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni summas vähemalt 35 000 DEM,

kuid surres olid M El võlad, mille tasumist ei tahtnud pärijad enda peale võtta ja ei võtnud

seetõttu pärandit vastu. Nimetatud andmete alusel ei saa väita, et M Ele oleks hüvitatud Ees-

tisse jäänud vara, s.h Tallinnas XX ning XX asuv vara. Samuti ei makstud M Ele mingit hüvi-

tist, sest väidetav otsus hüvitise määramise kohta tehti 7,5 aastat pärast tema surma ja puudu-

vad tõendid väidetavate väljamaksete kohta. Uuringu väljavõttes on kahju hüvitamise lõppot-

suse juurde tehtud allmärkus sisuga „Kiri 08.08.1956.a. pr. Ele, et M Ele on eraldatud aprillis

1955. a. Darlehen – 35 000 DEM”. Darlehen tähendab laenu andmist, mis ei ole seotud hüvi-

tamisotsusega.

4) Alates 21.06.1948 oli Saksa läänealadel (Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prant-

susmaa kontrolltsoonis) kehtivaks maksevahendiks Saksa mark (DEM). Ei ole ühtegi doku-

menti 15.01.1964 tehtud otsuse või eelnevate vaheotsuste alusel kahju suurusena kindlaks

tehtud summade ümberarvestamise kohta Saksa markadeks, samuti kompensatsiooni maksmi-

se kohta. Haldusmenetluses ei ole tuvastatud, et 15.01.1964 otsuse või eelnevate vaheotsuste

alusel oleks tehtud väljamakseid M E pärandvara hooldajale P. Sle. Samuti puuduvad andmed,

3-10-2016

4(13)

et kompensatsiooniks määratud summade osas oleks toimunud mingeid tasaarvestusi mõne

muu kohustusega. Väljamaksete tegemine pärast M E surma ei ole õiguslikult võimalik lesk

M Ele ja tütardele, sest nad ei olnud M E õigusjärglased. M E vara pärimisõiguse alusel mitte-

vastuvõtmine ei oma aga õiguslikku tähendust ORAS alusel õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste lahendamisel ning õigustatud subjektide ja ORAS

tähenduses pärijate kindlakstegemisel.

5) 30.01.1945 Danzigi linnapea tõendist ilmneb, et M El on seoses 11.-12.09.1944 toimunud

pommitamisega tekkinud sõjakahjudega õigus 1000 RM. Tõendist nähtub, et kui 6 kuu jook-

sul ei tehta kindlaks uusi asjaolusid, mis välistaksid või muudaksid seda otsust, siis võidakse

see välja maksta. Kas seda hüvitist ka tegelikkuses kunagi välja makstud on, ei ole teada.

27.09.1944 tõend on loetamatu, kuid kindlasti ei tõenda see, et M Ele oleks makstud 400 RM

kahjuhüvitisena Tallinnasse jäänud varade eest.

6) Vastustaja on teinud Darmstadti linnavalitsuse 12.09.1996 kirjast vale järelduse. Kirjast

ilmneb, et puuduvad dokumendid hüvitise suuruse ja tasumise kohta, ja oletatakse, et kõikide

varaliste väärtuste eest võis olla tegemist põhihüvitise summaga ca 45 000 DEM. Samas rõhu-

tatakse, et koormuste tasakaalustamise seaduse (Gesetz über den Laustenausgleich, LAG)

kohaselt ei tähendaks väljamaksete tegemine ega vastuvõtmine seda, et loobutakse mahajää-

nud vara tagastamise nõuetest. Oletuste najal ei ole võimalik keelduda vara tagastamisest ja

kompenseerimisest. Seega ei ole millegagi tõendatud, et M Ele või tema õigusjärglastele oleks

mingisugune kompensatsioon ORAS § 17 lg 5 tähenduses Tallinnasse jäänud vara eest välja

makstud.

7) Otsused on õigusvastased ja tuleb tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele anta-

vast hinnangust, kuna LAG alusel Saksamaale ümber asunud isikutele makstud kompensat-

sioonid ei saa välistada omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist

ORAS alusel, sest LAG alusel makstud kompensatsioonide eesmärgid ja tagajärjed ei ole sar-

nased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise omadega. ORAS-st tuleneb, et kom-

pensatsiooni maksmisega loetakse vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heasta-

tuks ja vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvas-

taselt võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid. LAG alusel isikule välja maks-

tud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ja sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid

kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ja majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud

kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud loobumist nõuetest mahajäänud vara

tagastamiseks. Seega ei olnud LAG alusel makstava kompensatsiooni eesmärgiks heastada

omandi kaotusega tekitatud varaline kahju. Tegemist oli toetusega, mida maksti ümberasujate-

le kui eriliselt kannatanud isikute grupile, võimaldamaks neil jätkata oma elu Saksamaal. As-

jaolu, et hüvitise suurus oli seatud sõltuvusse mahajäänud vara väärtusest, ei muuda seda

kompensatsiooniks vara eest, vaid võimaldas jõukamatel ümberasujatel saada suuremat toe-

tust. Võrreldes LAG §-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju suurusvahemikke ja hüvitiste

põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse hüvitamisega. Saksamaal toimus

1948. a rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega selliselt, et vahetuskursiks oli

teatud isikute ja summade osas 1:1, teatud isikute ja summade osas 1:10. Isegi kui lähtuda

kursist 1:10, on ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil moel mahajäänud vara väär-

tusele. ORAS § 17 lg 5 kohaldamine ei ole õigustatud igal juhul, kui isikule maksti mingisu-

gune kompensatsioon, mille arvestamise aluseks oli mh ka mahajäänud vara väärtus. Küsimus

kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG-st tuleneks, et tegemist on

hüvitisega omandiõiguse kaotamise eest. LAG puhul see nõnda ei ole. Riigikohtu otsuses nr

3-3-1-84-09 toodud tõdemus, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi selle suuruse üle vaid-

lema selle andjaga, ei saa võtta isikult õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagasta-

mist või kompenseerimist olukorras, kus tal välisriigi seadusest tulenevalt ei oleks olnud ilm-

3-10-2016

5(13)

selt mingit põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga millegi üle vaielda. LAG alusel kom-

pensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud tal mingit põhjust arvata, et tulevikus võidakse

välja makstud hüvitisi hakata käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et selline

kompensatsiooni vastuvõtmine võib tulevikus takistada vara tagasisaamist.

4. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused.

1) Üldaktiks, mille alusel M Ele kompensatsiooni maksti, on Saksa Liitvabariigi poolt

14.08.1952 vastu võetud LAG, mille § 1 kohaselt on seaduse eesmärk kompenseerida mh kah-

jud, mille on põhjustanud sõja ajal aset leidnud väljasaatmine ja vara hävinemine. Kuigi viida-

tud sättes puudub termin „õigusvastaselt võõrandatud vara,” on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-

84-09 leidnud, et ümberasunutele vara kompenseerimine ei pruugi olla seostatud vara õigus-

vastase võõrandamisega. Seega tuleb LAG alusel määratud kompensatsioonile kohaldada

ORAS § 17 lg-s 5 sätestatut. LAG §-des 11 ja 12 sätestatu kohaselt hüvitatakse kahju ka isiku-

tele, kes on välja saadetud mh Eestist, mistõttu tekkis LAG alusel kahju hüvitamise õigus ka

M El. LAG §-s 4 toodud kompensatsiooni liikidest on olulisemad põhihüvitus (§-d 243-252)

ja kaasamislaen (§-d 253-260), mida ka M E suhtes kohaldati. LAG § 243 lg 1 kohaselt maks-

takse põhihüvitust mh väljasaatmise ja sõja tõttu kaotatud kinnisvara eest, mistõttu tuleb põhi-

hüvitust pidada olulisimaks hüvitise liigiks, mida maksti otseselt sõja tõttu kaotatud vara eest.

LAG § 258 lg-test 1 ja 2 tuleneb mh, et kui isik on saanud põhihüvitust ja tal on kaasamislae-

nu jääk, kuulub kaasamislaen põhihüvitusega tasaarveldamisele. FG sätestas hüvitatava vara

hindamise menetluskorra.

2) Sõjas kaotatud vara üheks kompenseerimise viisiks oli õigustatud isiku laenu hüvitamine

kompensatsiooni arvelt. Kui seeläbi toimus isiku reaalne varaline rikastumine, tuleb seda kä-

sitleda sõjas kaotatud vara kompenseerimisena. Darmstadti linnavalitsuse kirjast kaebajale

nähtub, et M Ele määrati põhihüvitus suurusjärgus 45 000 DEM, millega kaeti tema poolt võe-

tud laenu. Hüvitisest väljamakseid tehti 1957.-1965. a. Tegemist oli 1950.-1960. aastate raha

vääringut arvestades märkimisväärse summaga. Kuna kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi

kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga, ei saa käesolevas asjas vaielda kompen-

satsiooni suuruse üle ja see tuleb lugeda piisavaks ORAS § 5 mõttes.

3) Vastustajal on õigus ja kohustus kontrollida, kas taotlejale on varem makstud kompensat-

siooni. Haldusorgan võib uurimisprintsiibi rakendamiseks kasutada kõiki tema käsutuses ole-

vaid võimalusi. Käesolevas asjas on tõendid kogutud professor P. J abiga, kes tegutses Tallin-

na Linnakantseleiga sõlmitud käsunduslepingu alusel.

4) Otsuste õiguslikuks aluseks ei olnud FG § 9, vaid ORAS § 17 lg 5.

5) Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja järeldust, et M Ele määrati Saksa Liitvabariigi

poolt Eestisse jäänud vara eest rahaline kompensatsioon. Ta ei ole väitnud ega tõendanud, et

Bayreuthi arhiiv kogutud dokumente ei oma või need oleksid võltsitud. 45 000 DEM suuruse

kompensatsiooni saamist ja laenuga tasaarvestamist on selgitatud kaebajale Darmstadti linna-

valitsuse kirjas ja puudub alus kahelda selle kirja õiguspärasuses. Prof. P. J tutvus nimetatud

dokumentidega kohapeal, mida tõendavad toimikuga tutvumise avaldus ja asjaomase asutuse

templid. Kaebaja ei ole andmetega tutvumist ümber lükanud.

6) Ümberasujate taotluste lahendamisel kuulub kohaldamisele ennekõike Eesti õigus ja vara

tagastamine või kompenseerimine ei saa sõltuda Saksa Liitvabariigi seadustest, sest need ei

ole Eesti õiguse osaks. Seetõttu ei ole määravat tähtsust, kas teise riigi poolt vara eest hüvitise

maksmisel oli hüvitise andmise kõrval sotsiaalseid või muid eesmärke. Kui Eesti õigusaktid

välistavad ühemõtteliselt juba kompenseeritud vara tagastamise, siis pole oluline, milliseid

3-10-2016

6(13)

õigusakte on kehtestanud kompensatsiooni maksnud riik, sest nendega ei saa muuta Eestis

kehtivaid seadusi.

7) Kogutud tõendid kinnitavad M Ele kompensatsiooni vähemalt osalist väljamaksmist.

ORAS § 17 lg 5 tähenduses ei oma tähtsust, kas kaebaja loobus M Ele määratud kompensat-

siooni hilisemast vastuvõtmisest, sest seaduse mõistes pole oluline, kellele on kompensatsioon

välja makstud. Õiguslikult omab tähendust, kas kompensatsioon on makstud ORAS alusel

tagasitaotletava vara eest. Asja materjalidega on tõendatud sellise vara eest kompensatsiooni

maksmine Saksa Liitvabariigi poolt. Lisaks ei saa välistada, et M E taotluse alusel määratud

lõplik kahjuhüvitis, mis moodustas temast järelejäänud pärandiosa ja mille vastuvõtmisest

pärijad keeldusid, maksti välja tema võlausaldajatele. See asjaolu ei ole hetkel teada, sest vas-

tustajale ei ole väljastatud kõiki M E toimikus olevaid dokumente.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.06.2011 otsusega kaebused, tühistas ÕVVTK Tallin-

na linnakomisjoni 09.06.2010 otsuse nr 12981 p-d 1 ja 3 ning 31.08.2010 otsuse nr 12991 p-d

1 ja 2, tegi ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutuse kaebaja taotluste uueks läbivaa-

tamiseks ja mõistis Tallinna Linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja riigilõivu 31,96 €, muus

osas jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

1) Vaidlust ei ole selle üle, et XX kinnistu ja ½ mõttelist osa XX kinnistust kuulus selle vara

õigusvastaselt võõrandamise ajal kaebaja isale M Ele, kes oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi ko-

danik ja lahkus 1941. a veebruaris riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale.

2) Kooskõlas Riigikohtu 10.12.2009 otsusega nr 3-3-1-84-09 tuleb ORAS § 17 lg-st 5 ja

Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise

korra“ p-st 33 juhinduda ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunute õigusvasta-

selt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse lahendamisel, välistades nii

mõnelt teiselt riigilt õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saanud isikute alu-

setu rikastumise (p 16-17). Õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu ORAS § 17 lg-st 5 tule-

nevalt tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest (p 20). Kompensatsioon

võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensat-

siooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises

õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud.

Kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida maksti nt ümber

asumisega tekkinud kulude katmiseks, sh uues elukohas sisseseadmiseks. Selle kindlakstege-

miseks, kas tegu oli kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka

üldakti, mille alusel kompensatsioon anti (p 21).

3) Kohtuistungil selgitas vastustaja, et 400 RM ja 1000 RM väljamaksmist M ja M Ele tõen-

davad vastavad kviitungid (kohtuistungi protokoll, I kd, tl 199; õigusvastaselt võõrandatud

vara toimik nr 4811, VI kd, lk 24-27). Vastustaja viidatud tõendid ei kinnita aga, et nimetatud

toetust maksti Eestisse maha jäänud vara eest. Danzigis 30.01.1945 väljaantud tõendi kohaselt

on M El õigus saada 11.-12.09.1944 toimunud pommitamise tagajärjel tekkinud sõjakahjude

eest 1000 RM ning kui 6 kuu jooksul ei ilmne seda otsust välistavaid asjaolusid, võidakse ni-

metatud summa välja maksta. Nimetatud tõendist ei saa täie kindlusega järeldada, et M Ele

nimetatud summa tegelikult välja maksti. Samuti on ebatõenäoline, et tõendil mainitud sõja-

kahju all peeti silmas Eestisse maha jäänud kinnistutega seoses tekkinud kahju. Tõendis viida-

takse hoopis 1944. a septembris toimunud pommitamisele. Samamoodi ei saa kviitungitest

järeldada, et 400 RM maksmine M Ele oli seotud Eestisse jäänud varaga. Seega ei saanud jätta

3-10-2016

7(13)

kaebaja taotlusi ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata põhjendusega, et Saksa riik maksis M ja

M Ele aastatel 1944-1945 toetust 400 RM ja 1000 RM.

4) Pooled ei vaidle selle üle, et M E on taotlenud 10.06.1953 Saksa Liitvabariigilt LAG alu-

sel hüvitust ja 15.01.1964 on tehtud tema suhtes üldotsus kahjude kindlakstegemise kohta (I

kd, tl 35-36, tõlge I kd, tl 53-54). Üldotsuse kohaselt on M E puudutavaid otsuseid varem teh-

tud veel järgmistel kuupäevadel: 18.06.1958 esialgne otsus; 29.12.1958 täiendav otsus;

02.04.1959, 21.12.1962 ja 20.09.1963 esialgsed otsused (I kd, tl 36, tõlge I kd, tl 54).

15.01.1964 üldotsusest ei saa järeldada, et M Ele (või mistahes muule isikule) on kompensat-

sioon Eestisse jäänud vara eest välja makstud. Üldotsuse p-s 7 on öeldud, et selles otsuses

kindlaks tehtud summad ei kujuta endast väljamakstavat hüvitist, vaid moodustavad põhihüvi-

tuse määramisel kahjusumma (LAG §-d 243 ja 245) ja põhisumma (LAG § 246) arvutamise

aluseks võetavate väärtuste lähtealuse. Seega Eesti tänase õiguskorra mõistes on sisuliselt te-

gemist eelhaldusaktiga. Puuduvad tõendid lõpliku haldusakti olemasolu ja väljamaksete tege-

mise kohta. Otsuse nr 12981 põhjendused on vastuolulised, sest kui hüvituse summa arvutati

alles 1964. a otsuse alusel, ei saanud see olla M Ele välja makstud 1955.-1965. a. Kompensat-

sioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes ei saa käsitada M Ele väidetavalt antud kaasamislaenu (vt M

E 17.03.1951 taotlus laenu saamiseks, I kd, tl 130-131). M E taotlusest võib aru saada, et kah-

jud, mille eest laenu taotleti, on tekkinud 11.-12.09.1944 toonases elukohas Darmstadtis toi-

munud pommitamise tagajärjel. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik seostada seda laenu,

isegi kui M E laenu tõepoolest sai, Eestisse jäänud vara kompenseerimisega. Hüvituse maks-

mist või laenu tasaarvestamist hiljem saadud hüvitusega ei saa tõendatuks lugeda ainuüksi

Darmstadti linnavalitsuse 12.09.1996 kirjale (I kd, tl 37, tõlge I kd, tl 55) tuginedes. Nimeta-

tud kirja kohaselt ei ole selle koostajal võimalik esitada andmeid hüvitise suuruse kohta, sest

toimik „Põhihüvitis“ on hävitatud. Kirja kohaselt võis kõikide varaliste väärtuste eest kokku

olla põhihüvitise summaks ca 45 000 DEM ja see tasaarvestati ilmselt M Ele antud laenuga

1957.-1965. a. Seega nähtub kirjast, et selle koostaja ei ole ilmselgelt tuginenud tema käsutu-

ses olevatele tõenditele, vaid teinud oletusi nii summa suuruse kui selle väljamaksmise viisi,

aja ja laenuga tasaarvestamise kohta.

5) Seega ei ole tõendatud, et kaebaja isale M Ele oleks XX ja XX kinnistute eest kompensat-

siooni makstud, linnakomisjon on kaebaja taotlused ebaõigesti ORAS § 17 lg 5 alusel rahul-

damata jätnud ja vaidlustatud otsused tuleb tühistada.

6) Isegi kui hüvitise väljamaksmine XX ja XX kinnistute eest oleks tõendatud, tuleks linna-

komisjoni otsused tühistada, sest Saksa Liitvabariigi makstud hüvitusi ei saa käsitada kom-

pensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes. Omandireformi käigus kompenseeritakse omandi kao-

tamist ning kui vara on tagastatud või kompenseeritud, loetakse sellega vara õigusvastase võõ-

randamisega tehtud ülekohus heastatuks. Sõltumata kompensatsiooni suurusest loetakse vara

väärtus isikule lõplikult korvatuks ja isikul ei teki vara õigusvastase võõrandamise faktile tu-

ginedes riigi vastu uusi nõudeid (ORAS § 2, § 13 lg-d 1 ja 2, § 17 lg 5). LAG sätetest oman-

diõiguse kaotusega tekitatud ülekohtu lõpliku heastamise eesmärki ei tulene. LAG alusel

makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ning §-le 1, § 2 lg-le 1, §-le 4, § 12 lg-le 1, § 43

lg-tele 1 ja 2, § 47 lg-le 1, § 243 p-le 1, § 245 p-dele 1 ja 3, § 246 lg-le 1, §-dele 248 ja 249

tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majan-

duslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tä-

hendanud loobumist ümberasumisel maha jäänud vara tagastamise nõudest. Sellise vara tagas-

tamise nõudena võib mõista ka ORAS alusel esitatavaid nõudeid. LAG võeti vastu 1952. a ja

selle alusel hakati isikutele väljamakseid tegema olukorras, kus riigi majanduslikud võimalu-

sed olid kaotatud sõja tõttu kasinad, kuid sotsiaalse õigluse tagamiseks oli vaja kahjukannata-

nud isikuid abistada. Seega ei välistanud Saksa seadusandja isikutele nende õigust nõuda sõ-

jakeerisesse mahajäetud vara tagastamist, hoolimata põhihüvituse maksmisest. Erinevalt

3-10-2016

8(13)

ORAS alusel makstavast kompensatsioonist ei olnud LAG alusel makstud hüvituse peamine

eesmärk heastada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid ennekõike toetada ümber-

asumise tõttu eriliselt kahjustatud isikute gruppe ja aidata neil end Saksamaal uut elu alustades

sisse seada.

7) LAG alusel makstud põhihüvituse suurus sõltus mingil määral ümberasuja mahajäetud

vara väärtusest (LAG §-d 246, 248 ja 249). Sellest ei saa siiski järeldada, et põhihüvitus mää-

rati ümberasujale Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotuse eest. Vara väärtuse arvessevõt-

mine oli tõenäoliselt kantud eesmärgist võimaldada jõukamatele ümberasujatele proportsio-

naalselt suurem hüvitus, et säilitada võimalikult suures osas nende senine elustandard. Tege-

mist oli Saksa seadusandja sotsiaalpoliitilise valikuga. Siiski tuleneb LAG sätetest, et kahju-

kannatanud isikule ei kompenseeritud kaotatud eluaset selle konkreetses maksumuses, vaid

eluaseme maksumust arvestades liigitati isikud teatud kahjugruppidesse (vt LAG § 246), mille

puhul olid ka põhihüvituste suurused erinevad. Seega sõltus isikule määratud põhihüvitus te-

ma omandis olnud eluaseme väärtusest vaid kaudselt. Lisaks võimaldasid LAG §-d 248 ja 249

isikule määratud põhisummat ümberasustamise asjaoludest tulenevalt suurendada või varem

isikule makstud hüvituste ulatuses vähendada. Seega ei omanud põhisumma suurendamise ja

vähendamise eeldused seost kaotatud vara väärtusega.

8) Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG alusel makstud

kompensatsiooni saaks käsitada hüvitusena Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotamise eest.

LAG alusel makstud hüvitust praegusel juhul sellise kompensatsioonina käsitleda ei saa. LAG

eesmärke arvestades ei olnud M El või mistahes muul õigustatud isikul pärast tema surma

ilmselt ka põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga selle suuruse üle vaielda, sest LAG

preambula kohaselt ei võtnud LAG alusel makstavad toetused ümberasujatelt õigust esitada

muid nõudeid sellise vara suhtes. Seega LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võt-

tes ei olnud ümberasujal põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitusi hakata

käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmi-

ne võib tulevikus takistada Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaamist.

9) Saksa seadusandja peamine eesmärk oli LAG alusel anda kahju kannatanud isikutele sot-

siaalset abi sõjakahjudest tekkinud sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks, mitte kompensee-

rida mahajäetud vara. LAG alusel hüvitust saanud isikud ei ole seetõttu ka võrreldavad isiku-

tega, kellele kompenseeriti vara Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81

alusel. Nimetatud määruse alusel loeti omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohus nendele

isikutele lõplikult heastatuks. Neil põhjustel ei ole vaidlusaluste kinnistute eest väidetavalt

makstud hüvitus käsitatav kompensatsiooni maksmisena ORAS § 17 lg 5 mõttes.

10) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused on õigusvastased ja tuleb vaidlustatud osas tü-

histada. ORAS § 16 lg-st 21 tulenevalt tuleb asjas uus otsus teha ÕVVTK Harju maakonna-

komisjonil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja saa-

ta asi halduskohtule uueks arutamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta kaebused rahul-

damata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda.

1) Kohus on ebaõigesti sisustanud LAG eesmärki ja põhjendamatult järeldanud, et LAG ei

välista Eestisse jäänud varade tagasitaotlemist. Sellega on kohus ilma õigusliku aluseta inkor-

poreerinud LAG põhimõtted ja tingimused Eesti õigusesse ning asunud varataotlusi lahenda-

ma Saksa õiguse kohaselt. Eesti Vabariigis kehtivad omandireformiga seonduvad õigusaktid

3-10-2016

9(13)

keelavad juba kompenseeritud varade täiendava tagastamise või kompenseerimise. Eesti Va-

bariigis kehtivaid õigusnorme ei saa ära muuta Saksa seadusandja tahte tõlgendamisega. Sisu-

liselt tooks varade korduv kompenseerimine kaasa alusetu rikastumise ja uue ülekohtu, mis

kahjustab täna vara kasutavate isikute õigusi ja huve.

2) LAG preambulast ning §-st 1 ja § 2 lg-test 1 ja 2 järeldub, et seaduse üheks selgeks ees-

märgiks oli Saksa riigi poolt hüvitada mahajäetud varasid, mis täitis varakaotuse hüvitamise

eesmärki. LAG §-ga 4 võimaldati ümberasujatele olenevalt kahju liigist mitmeid erinevaid

kompensatsioone. Ühe kompensatsiooniliigina ettenähtud sõjakahjuna käsitleti ka ümberasu-

mise käigus Eestisse mahajäetud varasid, mille eest nägi seadus ette hüvitise maksmise ja hü-

vitise suuruse väljaarvutamise üksikasjaliku korra. Seega maksti põhihüvitist omanikele või

nende õigusjärglastele reaalselt maha jäetud varade eest. Pole kahtlust, et kompensatsioon

aitas isikutel paremini uute oludega kohaneda, kuid see ei muuda olematuks või vähemtäht-

saks asjaolu, et hüvitis anti konkreetse vara eest, mis välistab õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise Eesti seaduste kohaselt. Saksa riik määras M Ele kompensatsiooni, võttes arvesse

vara asukohta, suurust, kinnistute koosseisu ja sellel lasunud kohustusi.

3) Lisaks on kohus jätnud LAG eesmärke selgitades tähelepanuta, et järelümberasujad lah-

kusid Eestist 1941. a. M E taotluse suhtes tehti lõplik otsus alles 1964. a, so 23 aastat pärast

ümberasumist. Ilmselgelt ei saanud nii pika aja peale makstud toetus täita uues keskkonnas

kohanemise eesmärki, mis on oluline just vahetult uude keskkonda saabumise hetkel. Selleks

ajaks olid paljud taotlejad surnud või kolinud Saksamaalt mujale. Kahju hüvitamise taotlemise

õigus anti mh kahju kannatanud isiku õigusjärglastele, nt lastele, kes sündisid pärast

31.12.1950. Nende puhul ei saanud ilmselt samuti olla kompensatsiooni maksmise eesmärgiks

uue eluga kohanemine (LAG § 230 lg 2 p 2). Kompensatsiooni maksti konkreetse vara eest ja

vaid juhul, kui kahju suurus oli täielikult tõendatud. Kahju suurusest sõltus otseselt õigus

kompensatsioonile ja hüvitise suurus. Kompensatsiooni arvutamiseks oli ette nähtud väga

üksikasjalik kahjude kindlaksmääramise kord, mis ei oleks olnud vajalik sisseelamise toetami-

seks või muul varalise kahjuga kaudselt seotud eesmärgi täitmiseks. On ebatõenäoline, et Sak-

sa riigi eesmärk oli sisseelamiseks ja eluga kohanemiseks abi anda ainult nendele ümberasuja-

tele, kellel oli mahajäetud kinnisvara. Jõukamatele ümberasujatele suurema kompensatsiooni

maksmise eesmärgiks oli tagada isikule sarnane varaline seisund. Seejuures nägid ka LAG ja

hüvitise maksmise kord ette ühe ja sama vara mitmekordse kompenseerimise või tagastamise

keelu (hüvitise maksmise korra § 21a, LAG §-d 342 ja 349). Kui kompensatsioon ei oleks

täitnud mh kahju hüvitamise eesmärki, siis ei oleks vaja siduda selle tagasimaksmise kohus-

tust päritolumaal kompensatsiooni maksmise faktiga.

4) Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. M Ele kompensatsiooni maksmine on tõendatud.

5) Kohus rikkus oluliselt uurimispõhimõtet. Kuigi vastustaja hinnangul oli kompensatsiooni

taotlemine ja hüvitise maksmine piisavalt tõendatud, esitas ta kohtule taotluse Saksa Riigiar-

hiivist M E kompensatsiooni toimiku väljanõudmiseks, et täiendavalt kontrollida kompensat-

siooni maksmise asjaolusid. Peamiseks põhjuseks kohtu kaasabi taotlemisel oligi see, et Saksa

Riigiarhiiv keeldus suurele töökoormusele viidates vastustajale M E kahjutoimikut väljasta-

mast. Vastustaja on teinud mõistlikud jõupingutused asjas tähtsust omavate tõendite kogumi-

seks enne vaidlusaluste haldusaktide vastuvõtmist, kuid kõiki toimikumaterjale pole vastustaja

tahtest olenemata seni õnnestunud kätte saada. Kohus keeldus põhjendamatult täiendavate

tõendite kogumise taotluse rahuldamisest. Kohtu tõlgendusest lähtudes ei olekski võimalik

kohtumenetluses uusi tõendeid koguda, mis muudaks kohtu uurimispõhimõtte sisutuks. Koh-

tumenetluse normi rikkumine võis viia asjas ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

3-10-2016

10(13)

6) Kohus tegi otsuse haldusorgani (ÕVVTK Harju maakonnakomisjon) suhtes, keda ei ol-

nud kohtumenetlusse kaasatud. See annab HKMS § 45 lg 1 p 2 järgi aluse kohtuotsuse tühis-

tamiseks menetlusosalise seisukohtadest olenemata.

7. K. E palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

1) M Ele kompensatsiooni maksmine ei ole tõendamist leidnud. Apellatsioonkaebuses ei ole

põhjendatud, kuidas peaks kohtu poolt hinnatud tõendeid teisiti hindama. Samuti ei ole vastus-

taja viidanud muudele tõenditele, mida saaks seostada M Ele toetuse või hüvitise maksmisena.

M E suri 15.07.1956. Pärast seda ei olnud talle võimalik mingit hüvitust maksta. Juhul, kui

eksisteeriksid tõendid kompensatsiooni maksmise kohta, tuleks hinnata, kas selliseid makseid

kolmandatele isikutele tuleks käsitleda kompensatsioonina M Ele Eestisse jäänud vara eest ja

kas see on välja makstud õigustatud isikule ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Darmstadti linnava-

litsuse 12.09.1996 kiri põhineb oletustel ja sellest ei selgu, millise laenu katteks, kelle poolt

jne on kompensatsioon tasaarveldatud. Sellele kirjale tuginedes ei saa lugeda tõendatuks hüvi-

tuse maksmist või laenu tasaarvestamist hiljem saadud hüvitusega.

2) Kompensatsioonitaotluse menetlemine ei ole kompensatsiooni maksmine. Darmstadti

linnavalitsuse 15.01.1964 otsuse adressaadiks ei olnud M E, kes oli surnud, samuti mitte tema

lesk ja tütred, kes loobusid pärandi vastuvõtmisest. Seega ei saanud kaebaja olla teadlik antud

otsusest.

3) Vastustaja püüab jätkata endapoolset haldusmenetlust asjaolude väljaselgitamiseks koh-

tumenetluses. Alates 01.09.2010 jõustunud ORAS § 16 lg 21 välistab menetluse venimise.

Seega püüab vastustaja täiendavate tõendite kogumisega, ekspertide ja tunnistajate küsitlemi-

sega saavutada olukorda, kus ta saaks jätkuvalt viia läbi haldusmenetlust, mida ÕVVTK Tal-

linna linnakomisjon seaduses antud pädevuse piires täna läbi viia ei saaks. Haldusakti kontrol-

limise käigus ei ole võimalik seda enam sisult täiendada.

4) ORAS § 16 lg 21 on selleks õiguslikuks aluseks, mille järgi vaatab otsuse tühistamisel

asja uuesti läbi maakonnakomisjon. Linnakomisjonid ei oma pärast 31.12.2010 mingit õigus-

võimet. Haldusakti tühistamisel saab asja uuesti lahendada vaid vastava pädevuse kandja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tallinna linnakomisjon jättis kahe vaidlustatud otsusega kaebaja taotluse XX hoonete ja

maa ning XX maa osas tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamiseks rahuldamata, sest

leidis, et nimetatud vara on kaebaja isale M Ele Saksa Liitvabariigi poolt kompenseeritud.

Halduskohus rahuldas otsuste tühistamiseks esitatud kaebused, leides, et Saksamaa Liitvaba-

riigi poolt kompensatsiooni maksmine ei ole tõendatud ning isegi kui oleks, ei välistaks see

vara tagastamist või kompenseerimist ORAS § 17 lg 5 järgi. Ringkonnakohus halduskohtu

seisukohaga ei nõustu.

9. ORAS § 17 lg 5, millele tuginedes linnakomisjon kaebaja vara tagastamise taotluse rahul-

damata jättis, on sõnastatud järgmiselt: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei

ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara

osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara

on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Riigikohus on normi

haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tõlgendades asunud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara

ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvas-

taselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei ta-

3-10-2016

11(13)

kista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa, oluline, et kompensatsioon

oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest.

10. Tallinna Ringkonnakohus on ümberasujatele LAG alusel makstud kompensatsiooni ole-

must käsitlenud haldusasjades nr 3-10-2818 ja 3-10-2885 ning leidnud, et LAG nägi ette erine-

vate kompensatsioonide maksmise sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamise tõttu tekkinud kah-

jude hüvitamiseks (LAG § 1 ja 4), kuid ümberasustamiskahjude (mõiste LAG § 12) koosseisus

kompenseeriti LAG § 243 jj alusel Eestisse jäänud kinnisvara ning selline konkreetse kinnisva-

ra väärtust arvestav põhihüvitus on käsitletav ORAS § 17 lg-s 5 märgitud kompensatsioonina.

Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas samale seisukohale ning ei pea õigeks halduskohtu ot-

suses võetud seisukohta, et kuna LAG alusel makstud hüvitise eesmärgiks ei olnud heastada

omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid tagada sotsiaalset õiglust ja abistada ümberasu-

jaid sisseelamisel, ei tingi sellise kompensatsiooni saamine ORAS § 17 lg 5 kohaldamist. Nagu

ringkonnakohus juba eelpool viidatud haldusasjades märkis, pole kompensatsiooni käsitlemi-

seks ORAS § 17 lg 5 näidatud kompensatsioonina oluline, et ORAS ja LAG põhieesmärgid

kattuksid. Määrav on, et kompensatsioon oleks makstud konkreetse kinnisvara väärtust arves-

tades. Nagu käesoleva haldusasja II köite lehtedel 47-89 asuvatest M. E 09.07.1953 esitatud

taotlusest ümberasustamiskahju hüvitamiseks, Darmstadti linnavalitsuse kahjude kindlakste-

gemise ameti 15.01.1964 üldotsusest ja sellele eelnenud esialgsetest otsustest selgub, määrati

hüvitatava vara väärtus iga üksiku kinnisasja puhul kindlaks lähtudes taotleja poolt esitatud ja

haldusorgani poolt kogutud mahajäänud vara iseloomustavatest andmetest. Asjaolu, et kom-

pensatsiooni määramiseks tehti võimalikult üksikasjalikult kindlaks hoonete kirjeldus, nähtub

näiteks toimiku II kd lehtedel 122-124 asuvast XX hoonete osas esitatud taotluse leheküljest,

mis sisaldab andmeid elamu ruumide kasutusotstarbe, arvu ja suuruse kohta. Selline hüvituse

arvestamise viis näitab veenvalt, et tegemist oli Eestisse mahajäänud vara väärtuse hüvitamise-

ga.

11. LAG preambula näeb ette, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist

nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele, kuid LAG sätteid ei saa

pidada Eesti seadusandjale siduvaks. Omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil

suur kaalumisruum ning 1991. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaeg-

set seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu.

Seadusandja ei seadnud vara tagastamist ega täiendavat kompenseerimist sõltuvusse varem

vastuvõetud kompensatsiooni suurusest ning see pidi olema teadlik valik, sest üldteadaolevalt

oli kompensatsiooni enne ORAS-e kehtestamist välja makstud ka Eesti NSV Ministrite Nõu-

kogu 20.02.1989 määruse nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja

kahju hüvitamise korra kohta“ alusel, need kompensatsioonid arvutati teistel alustel kui ORAS-

es ette nähtud ning olid reeglina väiksemad. Ka neil isikutel, kes olid vastu võtnud varasema

akti alusel taotletud väiksema kompensatsiooni, ei olnud õigust uuesti taotleda vara tagastamist

või kompenseerimist. Seepärast pole põhjust praegu arutleda selle üle, kas kaebaja isale Sak-

samaal määratud kompensatsioon kattis kaotatud vara väärtuse täielikult või mitte.

12. Seega on ringkonnakohus erinevalt halduskohtust seisukohal, et LAG alusel kompensat-

siooni saamine välistab kaebaja tunnistamise omandireformi õigustatud subjektiks.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu poolt asjas esitatud tõenditele antud hinnanguga

ning leiab, et kompensatsiooni väljamaksmine kaebaja isale on usaldusväärselt tõendatud.

HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või

mitte. Käesolevas asjas ei ole linnakomisjonil õnnestunud leida otseseid tõendeid kompensat-

siooni väljamaksmise kohta (400 RM ja 1000 RM on ilmselt makstud pommitamise tagajärjel

tekkinud kahjude hüvitamiseks, nagu kohus õigesti tuvastas), kuid kaudseid tõendeid kogumis

3-10-2016

12(13)

hinnates ei ole kahtlust, et M Ele kompensatsioon Eestisse jäänud kinnisvara eest määrati ja

maksti välja sel teel, et arvestati tasa talle antud laenuga.

14. Linnakomisjon on otsuses võetud seisukoha tõendamiseks esitanud Saksa Liitvabariigi

Riigiarhiivist Bayreuthis saadud dokumendid, millest nähtub, et M E on 09.07.1953 muuhulgas

taotlenud kompensatsiooni Tallinnas XX kinnisvara eest, kahjumenetluses tehtud osaotsused

ning 15.01.1964 lõppotsuse kahjude hüvitamiseks (tagastamistoimiku nr 4811 VI kd, tl 59-74

ja kohtu toimiku II kd, tl 47-132), millest selgub, et põhihüvituse määramiseks oluline kahju-

summa oli välja arvutatud ning sisaldas summasid käesolevas asjas taotletud varade omandiõi-

guse kaotuse hüvitamiseks. Asjaolu, et tegemist oli Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotuse

hüvitamisega, kinnitavad muuhulgas ka LAG §-d 342 ja 349, mis keelavad ühe ja sama vara

tagastamise ja kompenseerimise (vt I kd, tl 97p ja 98).

15. Arhiivimaterjalidest selgub, et M E suri 25.07.1956 ning kuna pärijad loobusid pärandist,

määrati pärandi valitsejaks P S. Kahju kindlaks tegemise lõppotsus ja osaotsused on väljastatud

P Sle tähtkirjadega, nagu selgub otsuste päistest. Darmstadti linnavalitsus on 12.09.1996 vasta-

nud kaebajale (I kd, tl 124-125 ja tõlge 55 ja 55p) ja 05.11.1996 Justiitsministeeriumile (II kd,

tl 88-91), et M E 09.07.1953 taotluse alusel on talle kahjude kindlakstegemise seaduse alusel

seoses üürielamukinnistutega Tallinnas XX ja XX, Tartus XX ning ettevõtluskahjuga määratud

hüvitis, mille suurus oli ca 45 000 Saksa marka, mis tasaarvestati M Ele antud ülesehituslaenu-

ga perioodil 1957-1965. Justiitsministeeriumile saadetud kirjale on kirjast nähtuvalt lisatud ka

väljamaksete kartoteegi fotokoopia, seega olid kirja aluseks dokumentaalsed tõendid, mitte

ametniku oletused. Justiitsministeeriumile saadetud kirja koopia oli Bayreuthi arhiivis säilinud,

kuid väljamaksete kartoteegi kaarte ei leidunud. Siiski kinnitavad kahe erineva ametniku poolt

erineval ajal erinevatele adressaatidele saadetud vastused, milles märgitud hüvitise suurus ning

väljamakse teostamise viis on samasugused, et vastus tugines tol ajal säilinud dokumentidele.

Eelnimetatud tõendid on omavahel kooskõlas ning nende usaldusväärsust kinnitab ka see, et

tulenevalt LAG § 258 lg-test 1 ja 2 kuulus määratud põhihüvitus ülesehituslaenuga

(Aufbaudarlehen) tasaarveldamisele (vt seaduse tekst I kd, tl 90p). M El ülesehituslaenu ole-

masolu selgitab, miks M. E abikaasa ja tütred pärandist loobusid - ilmselt ei ületanud oodatav

hüvitise suurus laenujääki. Vastasel korral poleks pärandist loobumisel mõistlikku põhjust, sest

kahjuhüvitise nõudeõigus oli päritav (LAG § 244).

16. Kaebaja on jäänud oma seisukoha juurde, et kompensatsiooni saamine pole tõendatud,

samas ei ole ta selgitanud, miks isast jäänud pärandvarast loobuti. Kaebaja soovis käesoleva

asja kohtumenetluse ajal esitada tõendeid selle kohta, et taotletud vara ei ole Saksmaal kom-

penseeritud. Viimasel kohtuistungil esitas kaebaja tema ülesandel Saksamaal Darmstadti päri-

miskohtus M E pärimistoimikuga tutvunud advokaat M B kokkuvõtte vastustega küsimustele

selle kohta, et M E abikaasa ja tütred oma peredega loobusid pärandist ning neile pole M E

pärandist väljamakseid tehtud. Need asjaolud olid kohtule juba varem teada, uusi asjaolusid,

mis ilmselt pidid selguma päranditoimikust seoses kahjuhüvitisega, kaebaja kohtule ei teata-

nud. Kuna kohus leiab, et olemasolevate tõenditega on kompensatsiooni tasaarvestamine M Ele

antud laenuga piisavalt tõendatud, pärimistoimikust tõendite saamine osutub ilmselt ajamahu-

kaks, ei pea kohus vajalikuks täiendavaid tõendeid koguda.

17. Kaebaja on arvamusel, et linnakomisjoni poolt kogutud tõendid ei ole usaldusväärsed, sest

puuduvad andmed, kuidas dokumendid on saadud. Linnakomisjon on selgitanud, et kasutas

Saksa Riigiarhiivist Bayreuthis tõendite saamiseks P. J abi ning on esitanud selle tõenduseks

käsunduslepingu alusel tegutsenud P. J koostatud memo ning arhiivitoimikutest koopiate tege-

mise nõudelehed. Ringkonnakohtul ei ole alust kahtluseks, et tegemist pole Bayreuthi arhiivist

saadud dokumentidega.

3-10-2016

13(13)

18. Ringkonnakohus leiab, et eelpool viidatud tõenditega on hüvitise maksmine M. Ele (õige-

mini tasaarvestamine temast jäänud laenukohustusega) tõendatud. Seega oli vara endisele

omanikule sama vara, mida tema õigusjärglane nõudis Eestis, juba Saksamaal kompenseeritud

ning linnavalitsus on ORAS § 17 lg-t 5 kohaldanud õigel faktilisel alusel.

19. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahulda-

mata, tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. Kaebaja menetluskulud

jäävad tema enda kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja uue HKMS §-d 108 lg

1 ja 285 lg 1), Tallinna Linnavalitsus on taotlenud tasutud riigilõivu hüvitamist summas 31,94.

Kuna riigilõiv on tasutud vana HKMS kehtivuse ajal, tuleb riigilõiv kaebajalt välja mõista

HKMS § 92 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lilianne Aasma

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise