2-09-66677/81 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-09-66677

Tsiviilasi

MTÜ Saare Hooldekeskus hagi OÜ RMK Kinnisvara vastu

tehingute tühisuse tuvastamiseks, kinnistusraamatu kande

muutmise

tahteavalduse

tuvastamiseks

ning

valduse

üleandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

344 697,79 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. veebruari 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Saare Hooldekeskus apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): MTÜ Saare Hooldekeskus (registrikood:

80224328; asukoht: Jõgevamaa Saare vald Saare küla),

esindaja vandeadvokaat Leino Biin

Vastustaja (kostja): OÜ RMK Kinnisvara (registrikood:

10946480; asukoht: Tartumaa Tartu vald Maramaa küla

Taara-Pärna), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 28. veebruari 2012.a otsus muutmata osas, millega kohus jättis

rahuldamata MTÜ Saare Hooldekeskus hagi OÜ RMK Kinnisvara vastu kõigis nõuetes.

Põhjenduste osas arvestada ka ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitut.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 28. veebruari 2012.a otsus MTÜ-lt Saare Hooldekeskus

riigi tuludesse riigilõivu summas 14 060,56 eurot väljamõistmise osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega mõista MTÜ-lt Saare Hooldekeskus riigi tuludesse välja hagi

esitamisel tasuda tulnud riigilõiv summas 2700 (kaks tuhat seitsesada) eurot.

2. Jätta MTÜ Saare Hooldekeskus apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud MTÜ Saare Hooldekeskus

kanda. Hagi esitamisel tasuda tulnud riigilõiv summas 2700 eurot tasuda Tartu

Maakohtu 28. veebruari 2012.a otsuses märgitud korras.

2. Vabastada

MTÜ

Saare

Hooldekeskus

kohustusest

tasuda

riigituludesse

apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 14 060,56 eurot ja

jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda tulnud riigilõiv riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. MTÜ Saare Hooldekeskus esitas 10.12.2009. a kohtule hagiavalduse (I kd tl 1-7) OÜ RMK

Kinnisvara vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks, kinnistusraamatu kande muutmise

tahteavalduse tuvastamiseks ja kinnistute ning põhi- ja väikevahendite valduse üle andmiseks.

Hageja palus: 1) tuvastada MTÜ Saare Hooldekeskus ja OÜ RMK Kinnisvara vahel

29.08.2007. a sõlmitud kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingu tühisus ja 12.09.2007.a sõlmitud

üürilepingu ja selle lisade tühisus; 2) tuvastada OÜ RMK Kinnisvara kohustus teha

tahteavaldus kinnistute omandiõiguse üleandmiseks MTÜ-le Saare Hooldekeskus ning

kohustus anda nõusolek sellekohaste kannete tegemiseks kinnistusraamatusse; 3) kohustada

OÜ-d RMK Kinnisvara andma MTÜ-le Saare Hooldekeskus üle kinnistute valduse ning

4) kohustada OÜ-d RMK Kinnisvara andma MTÜ-le Saare Hooldekeskus üle üürilepingu

alusel üle läinud põhi- ja väikevahendite valdus.

2. OÜ RMK Kinnisvara vaidles 15.02.2010. a kohtule esitatud kirjalikus vastuses (II kd tl

3-13) hagile vastu. Kostja leidis, et hageja nõuded on põhjendamatud ning need tuleb jätta

rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 28.02.2012. a otsusega MTÜ Saare Hooldekeskuse hagi OÜ RMK

Kinnisvara vastu kõigis nõuetes rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud MTÜ Saare

Hooldekeskus kanda. Kohus mõistis MTÜ-lt Saare Hooldekeskus välja riigi tuludesse

riigilõivu 14 060.56 eurot.

Kohus leidis, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Hageja ja kostja vahel on sõlmitud järgmised lepingud:

• 29.08.2007. a sõlmiti hoonestatud kinnistute müügi- ja asjaõigusleping (I kd t lk 25-

32), mille kohaselt hageja müüs ja kostja ostis kaks kinnistut: kinnistu nimetusega

Tareke, registriosa nr 1803635, hinnaga 1 620 000 krooni ja kinnistu nimetusega Maja

nr 4, registriosa nr 2488035, hinnaga 200 000 krooni. Pooled kinnitasid lepingus

(p 2.1 ja 2.1.), et mõlema kinnistu ostu-müügihind on hagejale tasutud enne lepingu

sõlmimist;

• 12.09.2007. a sõlmisid hageja ja kostja üürilepingu (I kd t lk 33-42), mille kohaselt

andis kostja hagejale üürile hooned kasuliku pinnaga 802.3 m2 (maja nr 4) ja 558 m2

(Tareke). Lepingu p 3.1. kohaselt oli alates 12.09.2007. a igakuiseks üüritasuks 70 000

krooni ja p 3.2. kohaselt alates 30.09.2008. a oli igakuiseks üüritasuks 200 000 krooni.

Lepingu p 3.1 ja 3.2 kohaselt võis juhul, kui hageja finantsolukord ei võimalda tal

tasuda üüri rahaliste vahenditega, tasuda üüritasu ka põhivara ja väikevahenditega.

• Lisaks on hageja ja kostja vormistanud üürilepingu p 3.1 ja 3.2 tulenevalt lisadena

aktid 1-13 (I kd t lk 43, 45-57), millega anti hagejalt kostjale üle vara ja arvestati

üüritasu mitterahaliste vahendite arvelt. Kokku anti perioodil 12.10.2007.a -

11.09.2008.a üle vara summas 625 504.71 krooni ja 15.06.2009. a aktiga nr 13 veel

summas 287 843.85 krooni, kokku seega 913 348.56 krooni väärtuses.

Pooled vaidlevad selle üle, kas eelnimetatud lepingud on vastuolus heade kommetega ja

võivad seetõttu olla tühised. Kohus ei hinda poolte väiteid MTÜS § 27 lg 4 ja TsÜS § 131

lg 3 alusel, kuna hageja sellist nõuet ei esitanud.

Kohus leidis, et tehingu heade kommete vastasuse õiguslikke tagajärgi reguleeriva TsÜS § 86

kohaldamisel tuleb arvestada ka selle sätte alates 01.05.2009.a kehtivast redaktsioonist

tulenevaga, kuna varasemas, s.o tehingute tegemise ajal kehtinud redaktsioonis ei olnud heade

kommetega vastuolu mõistet sisustatud. Tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus

erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada

ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt

ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete

vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu

eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu

tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis

kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.

Kohus leidis, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mille alusel saaks kohus asuda

seisukohale, et kinnistute võõrandamisleping või asjaõigusleping oleks vastuolus heade

kommetega.

Hageja on sisustanud lepingute väidetavat heade kommetega vastuolu järgmiste

argumentidega: 1) mittetulundusühingu tegevuseks vajalik kinnisvara võõrandati ilma mingi

mõistliku põhjuseta; 2) kinnistud müüdi ebamõistlikult madala hinnaga; 3) kinnistud müüdi

isikule, kes oli seotud hageja juhatuse liikmetega. Kostja vaidles hageja väidetele vastu ja

leidis, et kinnistute müügitehingu puhul oli tegemist tavapärase majandustehinguga, millega

hageja müüs enda põhivara rahaliste vahendite saamise eesmärgil. Kostja väitel puudusid

hagejal vabad vahendid, et hooneid edasi renoveerida ning täita jooksvaid kohustusi. Kostja

andis hagejale mitme kuu jooksul laenu, mis arvestati hiljem kinnistute müügihinna katteks.

Pooled ei vaidle selle üle, et hooned, mis Saare vald MTÜ-le Saare Hooldekeskus tasuta üle

andis (I kd t lk 104-110), vajasid renoveerimist ja MTÜ tegevuse eesmärkide täitmisele

vastavaks kohendamist ning sisustamist. Kinnistu Tareke tasuta üleandmise leping sõlmiti

03.07.2006. a ja ehitise (hiljem kinnistu Maja nr 4) samalaadne leping 16.02.2006. a. Kostja

esitas fotod (III kd t lk 61-86), millest nähtub olukord kinnistutel ja hoonetes 2006.a.

Ekspertiisiakti lisana on esitatud fotod kinnistute ja ehitiste seisukorrast eksperdi poolt

teostatud paikvaatlusel 13.05.2011. a (IV kd t lk 31-38). Fotode võrdlemisel nähtub, et

hoonetes on läbi viidud olulised ehitus- ja renoveerimistööd. Pooled ei vaidle, et hooneid

renoveeriti aastatel 2006-2007. a vähemalt 1 850 000 krooni eest. Nimetatud asjaolu kinnitab

ka perioodi 01.03.2006-31.12.2008. a kohta koostatud audit (I kd lk 87-90). Audiitor leidis,

et peamaja (Tareke) renoveeriti 2006. a 1 137 718.45 krooni ja kortermaja (Maja nr 4)

561 277.96 krooni eest, 2007. a peamaja 86 322 krooni ja kortermaja 82 141 krooni eest,

kokku 1 867 459.41 krooni eest.

Samuti ei vaidle pooled, et hageja võttis Nordea Pangast perioodil 08.03.2006-08.08.2007.a

(algne leping 08.03.2006.a, hiljem muudatused) laenu kokku summas 1 800 000 krooni ja

lisaks veel 03.05.2007.a 160 000 krooni - laenude sihtotstarve oli hooldekodu ehitamine ja

renoveerimine. Maksegraafikute (I kd t lk 96-103) kohaselt oli 2006.a ja 2007.a algul

igakuine tagasimakse umbes 7-8 tuhat krooni, 2007.a suvest üle 45 tuhane krooni ja sügisest

umbes 25 tuhat krooni. Laenude võtmine on kajastatud ka auditis. Auditi kohaselt võeti

Nordea Pangast laenu ka 05.06.2006.a summas 400 000 krooni, mis maksti tagasi

08.11.2006.a.

Kostja juhatuse liikme Raimo Kullamaa, kes oli tehingute tegemise ajal ka hageja juhatuse

liige, vande alla antud seletuse kohaselt alustati ehitustöödega juba 2006.a alguses, kuigi

pangast saadi laenu alles märtsis. Selleks ajaks oli kostja paigutanud hageja hoonete

renoveerimisse raha, mis maksti tagasi hageja poolt summas 300 000 krooni. Peahoone

(Tareke) sai renoveeritud ja sisustatud mais 2006.a ja kliendid kolisid mai lõpus sisse. Asuti

renoveerima kortermaja, kuid kuna ehitusmaterjalide hinnad tõusid, kujunes ehitus kallimaks

kui arvati. Püüti teha võimalikult odavalt ja ka ise töödes kaasa lüüa. Asutajaliikmed, sh Tiit

Teinfeldt rahaliselt renoveerimises ei osalenud. Vaja oli veel rahalisi vahendeid, kuid 2007.a

enam hagejale pangast laenu ei antud. Juba 2006.a hakkas RMK Kinnisvara andma hagejale

laenu, et teha ehitustöid, et saaks kortermaja võimalikult kiirelt valmis ja tulu teenima. Mais

2007.a oli ka kostjal raha otsas ja juulis said kõik 4 juhatuse liiget, s.h ka Kaido Teinfeldt

kokku ning siis otsustati, et kinnistud müüakse kostjale võla katteks. Ehitusele kulus auditi

kohaselt vähemalt 1 850 000 krooni ja pangast saadi laenu samas suurusjärgus. Vajalik oli

soetada ka sisustus ja erivahendid. Nimetatud kulude tegemiseks olid samuti vajalikud

rahalised vahendid ning alguses, kui kliente oli vähe, olid siiski teatud kulud, mida tuli tasuda

ja mis sõltuvad klientide arvust vähemal määral - personalikulud, elekter, küte jne, eelkõige

aga laenu tagasimaksed. Seega vajas hageja lisaks ehituse jätkamisele raha ka jooksvateks

kuludeks ja laenu tagasimakseks.

Asjaolu, et kostja andis hagejale perioodil 11.09.2006-04.04.2007.a laenu kokku

1 800 000 krooni, on tõendatud maksekorraldustega (II kd t lk 14-19). Hageja väitel ei ole

esitatud poolte vahelist laenulepingut. Samas ei vaidlustanud hageja ka väidet, et on

nimetatud summa saanud. Maksekorraldustele on märgitud laen ja juhatuse liikme ütluste

kohaselt oli tegemist laenuga.

Pooled vaidlesid ka 300 000 krooni üle, mille kostja kandis kolme võrdse maksena hagejale

perioodil 23.-31.08.2006.a. Auditist selgus, et hageja oli nimetatud summa kandnud

17.04.2006 kostjale, kes siis selle augustis tagastas. Kostja esindaja väitel tagastati aprillis

hagejalt saadu juba varem, arvestades aasta algul kostja poolt ehitustöödesse paigutatud

rahalisi vahendeid (sisuliselt laenu). Kostja käsitluse kohaselt oli ka augustis tasutud summa

uus laen hagejale. Kuna aga kinnistute müügilepingus on müügihinnaks 1 820 000 krooni,

mitte 2 120 000 krooni, ei andnud kohus lõplikku sisulist hinnangut nimetatud 300 000

kroonile.

Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures

arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi,

ajendeid ja eesmärke.

Kohus leidis esitatud tõendeid hinnates, et kostja poolt hageja ehitustööde finantseerimine ja

hiljem laenuna käsitlevate summade arvestamine ost-müügi hinnaks ei ole mingil määral

taunitav või ebamoraalne. Samuti ei ole selline käitumine vastuolus üldise õiglustundega.

Seejuures ei muuda olukorda ka asjaolu, et hagejal ja kostjal olid osaliselt kattuvad juhatuse

liikmed. Raimo Kullamaa selgitustest nähtuvalt püüti hooldekodu tööle saada võimalikult

kiirelt ja selleks oli vaja saada rahalisi vahendeid. Hageja ei ole tõendanud, et tal endal oleks

olnud piisavalt rahalisi vahendeid, et jätkata suuremahulisi ehitustöid. Pangast saadud laenu

oli vajalik hakata koheselt ka tagastama ning kliente ei olnud alguses piisavalt, et nendelt

saadavate rahaliste vahenditega jätkata renoveerimist, ruumide sisustamist aga kanda ka

jooksvad kulud. Kohus ei pidanud õiglaseks arvata, et OÜ RMK Kinnisvara kui äriühing

oleks pidanud renoveerimiseks vajalikud summad hagejale n-ö kinkima.

Tutvunud hageja majandusaasta aruannete ja auditiga möönis kohus, et hageja

raamatupidamises esineb puudujääke, eelkõige kulude ja kassavahendite kasutamise

dokumenteerimisel. Samuti ei ole korrektselt vormistatud otsused laenu võtmiseks kostjalt ja

muud hageja ja kostja omavahelised rahalised suhted (eelkõige hageja majandamiskulude

tasumine kostja poolt). Nimetatud asjaolud võivad olla aga aluseks väitele, et juhatuse liikmed

ei ole täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt ning on teatud juhtudel ka nende vastutuse

aluseks. Puudulik raamatupidamine ei ole aga aluseks tehingute heade kommetega vastuolu

tuvastamisel.

Hageja väitel oli kinnistute võõrandamine ka seetõttu heade kommetega vastuolus, et kogu

hageja vara anti lepinguga üle, kuid kohustused jäid hagejale alles, seega on poolte

kohustused tasakaalust väljas. Kostja esindaja poolt vande all antud ütluste ja muude

tõenditega (II kd tlk 49-51) on tõendatud, et Nordea Pangale maksab alates septembrist

2009. a laenu tagasi hageja endine juhatuse liige Raimo Kullamaa, kes on kostja juhatuse

liige. Kostja juhatuse liikmed on nimetatud laenu ka taganud oma isikliku varaga (II kd t lk

33-48).

Pooled vaidlesid ka selle üle, kas kinnistu müügileping on sõlmitud turuhinnaga. Kohus

määras hageja taotlusel asjas ekspertiisi (t lk 22-24), et teha kindlaks kinnistute oletatav

turuväärtus lepingu sõlmimise ajal 29.08.2007. a ning ka kinnistutele asuvate ruumidega

samalaadsete ruumide keskmine üürihind lepingute sõlmimisel ja sellele järgnevatel aastatel.

Ekspertiisi tulemusel ei leidnud hageja väide kinnistute liiga madalast müügihinnast

tõendamist. TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse

või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine

müügihind (turuhind). Ekspert teatas (IV kd t lk 2-73), et kinnistute turuväärtust lepingu

sõlmimise ajal ei ole võimalik määrata, sest tegemist oli eriotstarbelise kinnisvaraga, mille

suhtes

puuduvad

võrdlustehingud

(maal

asuvate

hooldekodude

müügi

osas).

Võrdlusandmetena ei või kasutada muude kinnisvaraliikide, sh äri- ja tööstushoonetega

hoonestatud kinnistute müügihindasid. Ekspert selgitas, et lepingu sõlmimise ajal

29.08.2007.a ei olnud kinnistud vabalt võõrandatavad, kuna nende kasutamine oli piiratud

kasutusotstarbega. Kohtuistungil antud ütlustes täpsustas ekspert, et sotsiaalobjektidel ei

olnud tehingu tegemise ajal turgu ega ole ka nüüd. Kui ei saa määrata nn turuväärtust, ei

takista see müümist, siis on kokkuleppehind.

Kohus viitas TsÜS §-s 65 sätestatule, et lepinguga võib alati kokku leppida kinnistu (eseme)

harilikust väärtusest (turuhinnast) erineva hinna- nii madalama kui kõrgema- tegemist on

lepinguvabaduse põhimõtte realiseerimisega. Samas märkis kohus, et ka alla nn turuhinna

müük ei ole asjaoluks, mille alusel saaks väita, et tehing on heade kommetega vastuolus.

Nimelt on Riigikohus lahendi 3-2-1-140-07 punktis 32 selgitanud, et võimalik nö ebaõiglane

hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade

kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse

majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 10).

Käesolevalt on kostja saanud omale kaks kinnistut ja tasunud nende eest kokkuleppehinda

1 820 000 krooni. Kohtu hinnangul ei ole poolte kohustused nimetatud kohustustehingus

niivõrd tasakaalust väljas, et riivaks ühiskondlikku moraali- ja õiglustunnet. Kinnistud müüdi

kokkuleppehinnaga ja kuna turul puudus nõudlus sellise sihtotstarbega kinnistute järgi, võib

hind olla sellest mõnevõra mõjutatud, kuid siiski asjaolusid arvestades asjakohane ja õiglane.

Hageja esitas ka väite, et hinda ei ole üldse tasutud. Kostja vastuväite kohaselt on OÜ RMK

Kinnisvara maksnud hagejale kogu kinnistute müügihinna summas 1 820 000 krooni ning

müügilepingus on märge, et ostja on müügihinna enne lepingu sõlmimist müüjale üle andnud.

Oma väite tõendamiseks esitas kostja maksekorralduste koopiad (II kd t lk 14-19). Kostja

vande all antud ütluste kohaselt arvestati laen kinnistute ostuhinnaks. Selline kokkulepe on

õiguspärane ja seega kehtiv. Kohus märkis ühtlasi, et võimalik ostuhinna tasumata jätmine

puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh

müügilepingu) tühisuse hindamisel. Samuti ei saa hinda puutuvad väited nagunii mõjutada

käsutustehingu kehtivust, vaid puudutada üksnes kohustustehingut. Kohus leidis, et ükski

hageja esitatud asjaoludest ei oleks aluseks kinnistute kohustustehingu lugemiseks heade

kommetega vastuolus olevaks.

Asjaõigusleping kui omandi üleandmisele suunatud käsutustehing on õiguslikult neutraalne

ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega

saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat

kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu

eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane.

Kuna kinnistute võõrandamisele suunatud kohustustehing ei ole heade kommetega vastuolus,

ei ole seda üldjuhul ka käsutustehing. Käesolevalt ei ole kohus tuvastanud, et käsutustehingu

eesmärk või käsutustehing ise oleks heade kommetega vastuolus. Seega ei ole ka

asjaõiguslikud kokkulepped kinnistute üleandmiseks tühised.

Seoses üürilepingu väidetava tühisusega esitas hageja peamise väitena, et kinnistute müügi

tulemusena kaotas hageja oma tegevuse jätkamiseks vajalikud hooned ja oli sunnitud ruume

üürima ning seetõttu oli üürileping sõlmitud majanduslikult kahjulikel tingimustel -

ebamõistlikult kõrge hinnaga. Kostja vastuväite kohaselt puudusid hagejal üürilepingu

sõlmimise ajal tegutsemiseks vajalikud ruumid ning neid tuli kas üürida või osta. Samuti

puudusid hagejal piisavad rahalised vahendid, et ise kinnistut osta, mistõttu ruumide üürimine

oli mõistlik ning majandustegevuses tavapärane ja vajalik samm.

Eelpool käsitletud kostja juhatuse liikme Raimo Kullamaa vande alla antud selgituste kohaselt

tingis kinnistute müügi just vajadus tagada hagejale rahalised vahendid. Seega ei olnud

hagejal endal võimalik soetada uut kinnistut, et jätkata oma põhikirjalist tegevust. Niisiis oli

ruumide üürimine vajalik hageja majandustegevuse jätkamiseks. Hageja põhiliseks väiteks oli

aga asjaolu, et üürihind on lepingus ebamõistlikult kõrge ja seda eriti olukorras, kus lepingut

sõlmivad isikud teadsid, et hagejal ei ole võimalik kokkulepitud summasid tasuda.

Esiteks märkis kohus, et hageja väide on osaliselt vastuolus tema enda varasemate väidetega

kostjalt laenu võtmise vajaduse kohta. Nimelt viitas hageja korduvalt, et hagejal puudus

vajadus laenu võtta, sest auditi kohaselt olid hagejal kassas olemas vahendid sularaha näol.

Auditi kohaselt oli seisuga 31.12.2007.a sularaha jääk kassas 302 768,90 krooni.

Asjas määratud ekspertiisi tulemusel ei leidnud kinnitust hageja väide, et üürihind oleks olnud

ebamõistlikult kõrge. Ekspert ei saanud ka üürihinna osas anda sisulist arvamust, sest

puudusid võrdlustehingud, mida aluseks võtta. Muude kinnisvaraliikide, sh äri- ja

tööstushoonetega hoonestatud kinnistute, üürihindasid ei ole võimalik kasutada ühiskondlike

ehitiste maal paiknevate hooldekodude üüritaseme hindamisel. Ekspert märkis ka, et lisaks

tavamõistes üüriteenuse osutamisele toimus hageja ja kostja vahel perioodil 2007-2009.a ka

majandustegevus, mis ei ole käsitletav turupõhise üürisuhtena. Istungil andis ekspert

täiendava selgituse, et lisaks objekti sihtotstarbele on oluline ka, et siin olid üürile antud

terved hooned. Sellist üüriturgu ei eksisteeri. Ekspert märkis, et 2008.a oli normaalne

rahatootlus umbes 15%.

Muid tõendeid hageja ebamõistliku üürihinna osas ei esitanud. Kohus märkis ka siin, et

tegemist on lepinguvabadusega ja kui lepingu pooled otsustavad kokku leppida just sellise

hinna, on see nende vaba valik.

Kohus peab hindama tehingut nii selle sisust kui tegemise asjaoludest lähtuvalt. Raimo

Kullamaa ütluste kohaselt tegid nad hageja juhatuses arvestusi üürihinna osas ja neile tundus

üürihind mõistlik. Üürihind pidi katma nii üüritulu kui ka hageja majanduskulud: üür kattis

ruumide rendi, inventari, kõik muud kulud. Üüritulu, mida kostja reaalselt sai, oli väga väike -

vast mõni tuhat krooni kuus. Klientide makstud kohamaks läks põhiliselt töötasudeks, muud

majandamisega seotud kulud kandis kostja. Kostja sõlmis kauba tarnijatega lepingud, kauba

sai hageja ja arved tulid kostjale. Sellist skeemi kasutati, sest MTÜ ei olnud

käibemaksukohuslane ja ei saanud käibemaksu tagasi. Samas olid pensionid ja kohalike

omavalitsuste poolt makstud toetused ilma käibemaksuta.

Kostja esitas kohtule veebruaris tehtud kulude kohta tõendid 2008.a detsembris ja 2009.a

jaanuaris, mida kostja tasus hageja eest ning konto väljavõtted (II kd t lk 119-280). Enamuses

kajastavad nimetatud arved toidukaupu, aga ka kütet, elektrit, puhastusvahendeid,

hügieenivahendeid, ostetud teenuseid jms ning arvetel on kauba saajana võimalik tuvastada

hageja, maksjaks kostja. On ka mõned arved, mida ei ole võimalik otseselt hagejaga seostada,

nt puhastusvahendite, PVC-akende ost, ventilatsiooni hooldus jms. Siiski on nimetatud

summad olulises vähemuses võrreldes summadega, mida kostja on tasunud hagejale tarnitud

kaupade ja osutatud teenuste eest nimetatud kolme kuu jooksul. Hageja ei vaielnud vastu

nimetatud kaupade saamisele, kuid leidis, et asi on kahtlustäratav, sest puuduvad hageja ja

kostja vaheline leping ning hageja raamatupidamine ei kajasta nimetatud tehinguid.

Kohus nõustus, et poolte vahel 12.09.2007.a sõlmitud üürileping (t lk 33-42) ei näinud ette, et

kostja tasub ka hageja jooksvad majanduskulud. Lepingu p 3.3. kohaselt pidi hageja tasuma

kõrvalkulude eest. Nimetatud lepingu punktist järeldub, et kõrvalkuludena käsitleti eelkõige

kommunaalteenuste kulusid jms. Kostja pidi üürnikku varustama elektrienergia ja soojusega,

tagama interneti püsiühenduse (p 4.5.2). Nimetatud kulud on kostja ka tasunud (II kd t lk 123,

182, 245, 194, 225). Esitatu alusel ei ole kohtul siiski alust asuda seisukohale, et kokkulepe

hageja ja kostja vahel selles, et kostja tasub hageja arved (kas kõik või osaliselt), oleks mingil

põhjusel ebaseaduslik või muul põhjusel kehtetu. Hageja ja kostja juhatuse liikmed sõlmisid

vastava kokkuleppe ja asjaolu, et selle kohta puudub kirjalik dokument, ei tee seda lepingut

olematuks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja ei ole teenuseid ja kaupu

saanud või et kostja oleks nimetaud kulude osas esitanud hagejale eraldi arved lisaks

üüriarvetele ning kostja ei ole ka väitnud, et hageja oleks talle tasutud kaupade eest võlgu

jäänud. Kostja väite kohaselt jäi hageja ajapikku võlgu üürisumma, mida tasaarveldati

vallasvara omandiõiguse üle andmisega. Hagis väitis hageja ise, et üürilepingust tulenev

võlgnevus on ka pärast vallasvara üle andmist üle 500 000 krooni.

Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et tuvastatud ei ole üürilepingu vastuolu

heade kommetega. Kostja tegi omalt poolt kõik, et tagada hageja põhikirjalise tegevuse

jätkamine - andis üürile ruumid ja kandis saadud summadest hageja jooksvad kulud, milleks

hagejal endal piisavalt rahalisi vahendeid ei olnud. Selline tegevus ei ole vastuolus üldiste

moraalipõhimõtetega või õiglustundega.

Kohus möönis, et kui vaadata vaid üürilepingus kirja pandud üürisummasid lahus muudest

asjaoludest, võivad üürisummad tunduda esmapilgul tõepoolest ebamõistlikult suured, kuid

arvestades muid asjaolusid: hageja ja kostja vahelisi muid suhteid, sh majandustegevust,

hooldekodu asukohta ja vajadust jätkata põhikirjalist tegevust, ei ole nimetatud hinnad

ebamõistlikud.

Kuna kohtu hinnangul ei ole üürileping tühine, on kehtivad ka lepingu alusel koostatud vara

üleandmise aktid. Üürilepingu alusel kohustub üürnik tasuma üürileandjale tasu ja kohustused

tuleb täita vastavalt lepingule (VÕS § 271 ja 76). Lepingus olid pooled sellise tasumise viisi

kokku leppinud. Ei ole ka vaidlust, et hageja jäi ajapikku kostjale üürisummasid võlgu. Aktide

alusel on kostjale üle läinud vallasvara kokku summas 913 348.56 krooni (periood

12.10.2007-15.06.2009.a, seega kuu kohta keskmiselt 45 600 krooni). Nimetatud osas on

üürilepingust tulenevad kohustused kostja ees seega täidetud.

Hageja palus hinnata tehinguid kogumis väites, et kuna kostja juhatuse liikmed olid samal ajal

ka hageja juhatuse liikmed, said nad olukorda endale sobivalt kontrollida ja neile kuuluv

äriühing rikastus vaidlustatud tehingutega. Kostja väitel panustas kostja rahaliste vahenditega

pidevalt ning regulaarselt hageja tegevusse ja ei ole hageja arvel rikastunud. Kostja esitas ka

vastuväite, et juhatusse kuulus tehingute tegemise ajal lisaks Raimo Kullamaale, Kalev

Pärnale ja Mati Pajule ka Kaido Teinfeldt.

Kohus märkis, et esitatud tõendite alusel ei saa asuda seisukohale nagu oleks kostja hageja

arvel rikastunud. Mis puudutab hageja väiteid seoses Raimo Kullamaa, Kalev Pärna ja Mati

Paju väidetavate rikkumistega, siis äriühingu juhatuse liikmete osas on võimalik esitada eraldi

nõudeid. Kohus märkis, et samastada ei saa juhatuse liiget äriühinguga, seda eriti käesoleval

juhul, kus juhatuse liikmed olid kahes erinevas äriühingus. Sellisel juhul tekib küsimus,

kumma huve nad kahjustada võisid. See ei ole aga käesoleva vaidluse sisu, sest hagi ei ole

esitatud juhatuse liikmete vastu.

Kohus märkis ka, et hageja juhatusse kuulus Kaido Teinfelt, kes oleks pidanud sellisel juhul

seisma hea hageja ärihuvide eest - vajadusel teavitama asutajaliikmeid, korraldama hageja

majandustegevust teisiti kui seda tegid ühist esindusõigust omavad juhatuse liikmed Raimo

Kullamaa, Kalev Pärn ja Mati Paju jne.

Kohus viitas juba vajadusele hinnata tehingu sisu kõrval ka selle tegemise asjaolusid

(RKO 3-2-1-29-02). Kohus hindabki iga tehingut sellises kogumist, kuid ei saa kõiki

tehinguid panna kokku ja hinnata neid ühe suure tehinguna nagu seda soovib hageja. Selle

välistab juba kinnistute omandiõiguse üleminekul kohaldatava abstraktsiooni põhimõte, kus

vaadeldakse käsutus- ja kohustustehingut eraldi. Käesolevalt on tegemist ikkagi mitme eraldi

tehinguga, mida kohus peab hindama ühekaupa.

Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega õiguste kaotamise doktriinist. Kostja on märkinud

viitega riigikohtu lahenditele (eelkõige otsusele 3-2-1-70-03 p 13), et pikema aja jooksul

õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse.

Tegelikkuses on aga riigikohus nimetatud otsuse p-s 13 märkinud, et seaduses sätestatud

aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat

mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada ning seda

õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Seega erinevalt kostja käsitlusest ei too oma õiguste

kasutamata jätmine üldreeglina kaasa õiguste kaotamist ja selline tagajärg on pigem erandlik.

Samuti saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata

jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kõigil juhtudel, kus riigikohus on õiguste

kaotamise doktriinile viidanud, on tegemist olnud olukorraga, kus nõue on esitatud väga pikka

aega pärast selle sissenõutavaks muutumisest või selle nõude esitamise aluseks olevate

õiguste rikkumist (enamasti üle 5 aasta). Käesolevalt on tegu vaid veidi üle kahe aasta

pikkuse perioodiga ja kohtu hinnangul ei ole käesolev olukord küll selline erandlik olukord,

kus tuleks kohaldada õiguste kaotamise doktriini. Mingeid erilisi asjaolusid, mille esinemise

vajalikkusele viitab Riigikohus, kostja esitanud ei ole.

Kohus peab vaidlust lahendades juhinduma konkreetsete tehingute võimalikust tühisusest ja

sellest, kas need eeldused on täidetud. Kohus leidis, et käesolevalt ei ole ükski vaidlustatud

tehing vastuolus heade kommetega ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kohus ei

käsitlenud kostja taotlust otsuse täitmise kindlaks määramiseks, kuna hageja nõuded jäävad

rahuldamata.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud hageja kanda.

Hageja oli kohtu 18.12.2009.a määrusega (I kd t lk 123-125) vabastatud riigilõivu tasumisest

hagiavalduse esitamisel. Kohus on 18.12.2009.a määruses käsitlenud hageja esitatud hagi

hinda ja leidnud, et see on 5 393 348.50 krooni, s.o 344 697.79 eurot. Seega tulnuks hagejal

tasuda hagiavalduse esitamisel riigilõivu 220 000 krooni, s.o 14 060.56 eurot. Kuna kohus

vabastas hageja riigilõivu tasumisest vaid hagiavalduse esitamisel, tuleb tal lähtudes TsMS

§ 190 lg-st 3 tasuda riigi tuludesse eelnimetatud riigilõiv.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. MTÜ Saare Hooldekeskus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on apellant seisukohal, et kohus leidis õigesti, et asja lahendamisel tuleb arvestada alates

01.05.2009. a kehtivat TsÜS § 86 lg 2 redaktsiooni, kuid sisustas ja kohaldas märgitud normi

ekslikult. Apellandi arvates on kohus eksinud, kui on hinnanud iga üksiku tehingu vastavust

headele kommetele eraldi, analüüsimata ja hindamata tehingute kogumit, mille tagajärjel

MTÜ Saare Hooldekeskuse varad liikusid OÜ RMK Kinnisvara omandusse, kliendid,

personal ja majandustegevus aga OÜ RMK Kinnisvara omanike ja juhatuse liikmete poolt

loodud ja juhitud MTÜ-sse Kääpa Hooldekeskus ning MTÜ-sse Saare Hooldekeskus jäeti

vaid varalised kohustused. Tehingud on tehtud eranditult seotud isikutega, st Saare

Hooldekeskuse vara on müüdud või võlakohustuse katteks üle antud OÜ-le RMK Kinnisvara,

mille osanikeks ja juhatuse liikmeteks on Mati Paju, Raimo Kullamaa ja Kalev Pärn. Saare

Hooldekeskuse lepingud isikute hooldamiseks on lõpetatud ja ümber vormistatud MTÜ-le

Kääpa Hooldekeskus, mille asutajateks ja juhatuse liikmeteks on Raimo Kullamaa ja Mati

Paju. MTÜ Saare Hooldekeskuse hooneid renoveeris AS Tevo, mille juhatuse liikmeks on

Kalev Pärn;

2) on apellant seisukohal, et mittetulundusühingu huvides tegutsenud juhatus oleks pidanud

hindama mittetulundusühingu võimalusi laenu teenindada ja sai ning tohtis võtta laenu ainult

tingimustel, kus laenu teenindamine oleks olnud normaalsetes majandustingimustes tagatud.

Kostja vastuväidetest tuleneb, et laen võeti teadvalt tingimustel, kus laenu teenindamine ei

olnud majanduslikult võimalik. Laenuks saadud rahast kanti 17.04.2006. a RMK Kinnisvara

OÜ–le üle 300 000 krooni selgitusega: „Eestisisene makse Laen vastavalt juhatuse otsusele.”

Laenulepingut ega ka väidetavat juhatuse otsust hageja seaduslikule esindajale endiste

juhatuse liikmete poolt üle ei antud. Kohtuotsuses märgitu nagu oleks tegu olnud varasema

OÜ RMK Kinnisvara laenu tagasimaksega ei vasta tegelikkusele, sest laen oli

raamatupidamises kajastatud MTÜ Saare Hooldekeskuse nõudena, mitte kohustusena.

Alates Nordea pangast laenu saamisest võeti märkimisväärsetes kogustes MTÜ Saare

Hooldekeskuse kontolt välja sularaha. 31.12.2006.a seisuga moodustas Saare Hooldekeskuse

kassa sularahajääk 354 176,25 krooni ja 31.12.2007.a 302 768.90 krooni. Põhjendus, mille

kohaselt OÜ RMK Kinnisvara pidas üleval MTÜ Saare Hooldekeskust ja laenates talle raha,

ei ole usutav, sest ei ole vajalik laenata seotud isikult raha, kui kasutamata oli kassas leiduv

äärmiselt suur sularahajääk. MTÜ Saare Hooldekeskuse majandusaasta aruannetes

kohustused seotud isiku OÜ RMK Kinnisvara ees ei kajastu;

3) renoveeris seotud isik AS Tevo Saare Hooldekeskuse hooneid aastatel 2006 ja 2007 kokku

summas 1 867 459 krooni. Hinnapakkumisi, tööde vastuvõtu akte vms dokumentatsiooni,

mille alusel saaks hinnata seotud isiku poolt tehtud tööde otstarbekust ja/või hinna

põhjendatust, ei ole. Hoonete renoveerimise järel 29.08.2007. a sõlmitud hoonestatud

kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepinguga võõrandati Saare Hooldekeskuse poolt RMK

Kinnisvara OÜ-le müügihinnaga 200 000 krooni kinnistusregistri registriossa nr 2488035

kantud kinnistu nimetusega Maja nr 4 ja müügihinnaga 1 620 000 krooni registriossa nr

1803635 kantud kinnistu Tareke. Majanduslik põhjendus hoonete müümiseks seotud isikutele

puudub, samuti nagu puudub igasugune müügihinna kujundamise põhjendus.

Kinnistute võõrandamise järel 12.09.2007.a sõlmitud üürilepinguga nr 12092007 andis

RMK Kinnisvara OÜ Saare Hooldekeskusele üürile majas nr 4 asuvad ruumid ja majas

Tareke asuvad ruumid. Üürisumma oli üürnikule selgelt ülejõukäiv ja selle maksmiseks

puudus majanduslik võimalus. Märgitud eeldusest lähtuti ka üürilepingus, sest leping sisaldas

sätet, mille kohaselt juhul, kui Saare Hooldekeskuse finantsolukord ei võimalda üüri tasuda

rahaliste vahenditega, on poolte kokkuleppel võimalik üüri tasuda põhivara ja

väikevahenditega.

Kohtuotsuses

märgitud

hinnang

üürisuhtele

on

vastuolus

ekspertarvamusega, mille kohaselt normaalne tootlus üürisuhtest oli 2008.a 15%

kinnisvarainvesteeringust. Konkreetsel juhul moodustanuks normaalne üürisumma tootlusega

15% 273 000 krooni, mitte aga 770 000 või 2 400 000 krooni aastas, mis on 2-9 korda kõrgem

normaalsest tootlusest;

4) koostasid alates jaanuarist 2008.a OÜ RMK Kinnisvara ja Saare Hooldekeskus igakuiselt

üürilepingu lisana akti, milles konstateerisid üürniku üürivõlga ja üürivõla katteks üürniku

vallasvara üleandmist üürileandjale. Märgitud tegevuse tulemusena läksid üürniku põhi- ja

väikevahendid üle OÜ-le RMK Kinnisvara. 30. aprilliks 2009. a olid praktiliselt kõik Saare

Hooldekeskuse põhi- ja väikevahendid üürivõla katteks üle antud OÜ-le RMK Kinnisvara.

Märgitud kuupäeval teavitas RMK Kinnisvara OÜ Saare Hooldekeskust rendilepingu

lõpetamisest alates 31. juulist 2009.a. 10. juulil 2009. a asutasid Raimo Kullamaa ja Mati Paju

mittetulundusühingu

Kääpa

Hooldekeskus,

milline

kanti

registrisse

17.07.2009.a.

registrikoodiga 80292488. Pärast Kääpa Hooldekeskuse registrisse kandmist teavitas Saare

Hooldekeskus oma kliente hoolduslepingute lõpetamisest alates 31.07.2009.a ning Kääpa

Hooldekeskus teavitas Saare Hooldekeskuse kliente sellest, et Saare Hooldekeskuse asemel

tegutseb Kääpa Hooldekeskus. 2009.a juuli lõpuga palusid kõik Saare Hooldekeskuse töötajad

töölepingud lõpetada ja nad asusid tööle Kääpa Hooldekeskusesse. Märgituga oli lõpule

jõudnud Saare Hooldekeskuse varade ülekantimine ja tegevuse lõpetamine. Saare

Hooldekeskusele varasemalt kuulunud ruumides ja varaga ning kunagise personaliga jäi

töötama MTÜ Kääpa Hooldekeskus;

5) järeldub tehingutest, et MTÜ Saare Hooldekeskus juhatus tegutses mitte MTÜ Saare

Hooldekeskus huvides, vaid juhatuse liikmetele kuuluva OÜ RMK Kinnisvara ja nende poolt

asutatud MTÜ Kääpa Hooldekeskuse või nende omanike huvides ehk tegemist oli omapärase

sõltuvussuhtega, mis tõi majanduslikult kaasa mittetulundusühingule maksejõuetuse ja

tegevuse lõppemise. Apellant on seisukohal, et heade kommete järgimise nõue, nagu ka hea

usu printsiip, on universaalsed põhimõtted. Nende kohaldamisel ja tehingu hindamisel ei saa

piirduda üksnes formaalsete kriteeriumitega, vaid tuleb hinnata situatsiooni ja tehinguid

kogumis. Kohus peab hea usu põhimõtte kohaldamisel kaaluma kõiki asjaolusid ning

hindama, millised on seaduses, tavas või lepingus sätestatu võlasuhtele kohaldamise

tagajärjed.

5. OÜ RMK Kinnisvara vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle menetlusse

võtmata jätmist või alternatiivselt selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei vasta apellatsioonkaebus tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele ning see tuleb jätta

menetlusse võtmata. Apellant ei ole maakohtu otsuses esile toonud mitte ühtegi materiaal- või

menetlusõiguse rikkumist. Vastustaja on seisukohal, et TsMS § 631 lg 1 ja § 633 lg 3 p 1

rikkumine tingib apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise;

2) on apellatsioonkaebus ka sisuliselt põhjendamatu. Maakohus on otsuses (nt lk 9 p 4, lk 10

p 7, lk 14 p 16 jm) korduvalt ning sõnaselgelt rõhutanud, et ta arvestab tehinguid kogumis,

võttes sealjuures arvesse ka poolte käitumist ning tehingute tegemise asjaolusid, muu hulgas

selliseid asjaolusid, mille apellant on jätnud apellatsioonkaebuses kajastamata. Vastustaja

leiab, et maakohus on korrektselt hinnanud nii poolte terviksuhet kui üksikküsimusi.

Apellant möönab apellatsioonkaebuse lk 5 lg 2 ka ise, et „eraldi võetuna võis iga tehing olla

formaalselt korrektne“. Vastustajale jääb arusaamatuks kuidas saab heade kommetega

kooskõlas olevate tehingute kogum tervikuna olla ikkagi heade kommetega vastuolus.

Nimetatud osas on apellatsioonkaebus vastuoluline;

3) on Riigikohus korduvalt (nt otsustes nr 3-2-1-80-02 p 10, 3-2-1-108-02 p 11, 3-2-1-29-04

p 16, 3-2-1-80-05 p 23, 3-2-1-140-07 p 32 jm) asunud seisukohale, et tehingu tühistamist

võimaldavad normid on erinormideks TsÜS § 86 suhtes ning järelikult saab nende

konkurentsi korral kohaldada ainult erinorme, mitte tugineda selle asemel TsÜS §-le 86.

Vastustaja viitab siinkohal eelkõige Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsusele nr 3-2-1-140-07

p 32. Kostja leiab, et viidatud Riigikohtu lahendis toodud põhimõtted on täielikult

kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Apellant oleks oma õiguste teostamisel pidanud

õigeaegselt tuginema hagiavalduse p 22 viidatud TsÜS § 131 lõikele 1. Riigikohtu praktikast

lähtuvalt ei ole hagejal samal ajal võimalik tugineda TsÜS §-le 86. Samuti on Riigikohus

selgelt öelnud, et ka alused, mille kaudu hageja soovis tehingute heade kommetega vastuolu

tuvastada – ebamõistlik hind (mille esinemist hageja tõendada ei suutnud) ning selle väidetav

tasumata jätmine – ei oma TsÜS § 86 kohaldamisel tähtsust;

4) tuleb apellandi hilinenud taotlus hea usu põhimõtte kohaldamiseks jätta läbi vaatamata.

Apellant esitas apellatsioonkaebuses uue taotluse kohaldada hea usu põhimõtet ning sellest

lähtuvalt lugeda vaidlusalused tehingud tühiseks sõltumata sellest, kas need on heade

kommetega vastuolus. Maakohtus apellant sellist taotlust ei esitanud, vaid tugines ainult

tehingute vastuolule heade kommetega. Apellant ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid,

mida ta ei ole esitanud maakohtus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks osas, millega maakohus jättis hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu

otsuses märgitut.

Tühistamisele kuulub maakohtu otsus menetluskulu – riigilõivu – hagejalt väljamõistmise

osas summas 14 060,56 eurot. Ringkonnakohus mõistab hagejalt hagi esitamisel tasuda tulnud

riigilõivuna välja 2700 eurot.

7. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu vastustaja seisukohaga, mille kohaselt

apellatsioonkaebus ei vastanud TsMS nõuetele ning tulnuks jätta menetlusse võtmata ning

ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse võetud kaebus tuleks TsMS § 643 lg 1 kohaselt jätta

läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuses on tuginetud sisuliselt sellele, et maakohus on

ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse normi, s.o TsÜS § 86. Õigusnormi

rikkumisega on TsMS § 631 lg 2 kohaselt tegemist siis, kui materiaalõiguse või

menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või

täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Seega on

apellant asunud apellatsioonkaebuses seisukohale, et maakohus rikkus õigusnormi TsÜS § 86

ebaõige kohaldamisega.

8. Tehingud, mille tühisuse hageja (apellant) palus kohtul tuvastada, sõlmiti hageja ja kostja

vahel 29. augustil ja 12. septembril 2007.a ning sellele järgnevalt perioodil 12.10.2007.a –

11.09.2008.a. Tehingute kehtivuse või tühisuse hindamisel tuleb kohaldada tehingute

tegemise aja seadust. Tehingute tegemise ajal kehtis TsÜS § 86 järgmises sõnastuses: „Heade

kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.“ Ringkonnakohus ei nõustu

maakohtu seisukohaga, et TsÜS § 86 kohaldamisel tuleb arvestada ka alates 01.05.2009.a

kehtiva redaktsiooniga, kuna see võimaldab sisustada tehingu vastuolu heade kommetega.

Tehingute vastavust või vastuolu heade kommetega oli võimalik hinnata ka enne 01.05.2009.a

kehtinud redaktsiooni põhjal ning maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid on tehtud üksnes

seaduse varasemast sõnastusest lähtudes. Maakohtu seisukoht TsÜS § 86 hilisema

redaktsiooni arvestamise osas ei ole siiski kaasa toonud ebaõigetele järeldustele jõudmist ega

ebaõige kohtulahendi tegemist.

9. Apellant heidab maakohtule ette seda, et maakohus on hinnanud iga üksiku tehingu

vastavust headele kommetele eraldi, kuid jätnud analüüsimata ja hindamata tehingute kogumi,

mille tulemusena MTÜ Saare Hooldekeskus varad liikusid OÜ RMK Kinnisvara omandisse,

kliendid, personal ja majandustegevus aga OÜ RMK Kinnisvara omanike ja juhatuse liikmete

poolt loodud ja juhitud MTÜ-sse Kääpa Hooldekeskus, jättes MTÜ-le Saare Hooldekeskus

alles vaid varalised kohustused.

Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Maakohus on andnud hinnangu kõigi

vaidlusaluste tehingute vahelistele seostele ning hinnanud nii lepingute sisu kui ka nende

sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke, lähtudes neist asjaoludest,

mille pooled menetluse käigus esile tõid ja mille kohta esitati tõendeid.

10. Headele kommetele tuginemise kaudu on võimalik kaitsta ühiskonna jaoks olulisi väärtusi

ning tehingute headele kommetele vastavuse kontrollimisel tuleb seega anda hinnang, kas

tehingu sisu või selle eesmärgid vastavad ühiskonnas välja kujunenud objektiivsetele

standarditele. Asja materjalidest ei nähtu, missuguseid ühiskonnas olulisi väärtusi

vaidlusalused tehingud hageja/apellandi arvates riivavad.

Vaidlusaluste tehingutega võõrandati apellandile kuulunud ja tema majandustegevuse

põhialuseks olnud kinnistud (29.08.2007.a kinnistute müügi- ja asjaõigusleping), anti

võõrandatud kinnistud müüja kui varasema omaniku kasutusse üürisuhte alusel (12.09.2007.a

üüri- e. kasutusleping) ja perioodil 12.10.2007.a – 11.09.2008.a anti kostjale/vastustajale üle

hagejale kuulunud vallasasjade omand. Tehingud tegi hageja/apellant ise oma juhatuse

liikmete kaudu, kelle volitused olid tehingute tegemise aja seisuga kehtivad. Seejuures olid

hageja ja kostja juhatuse liikmed tehingute tegemise ajal samad (hagejal oli lisaks kolmele

kattuvale juhatuse liikmele ka neljas juhatuse liige K. Teinfeldt).

11. Tehingu üheks võimalikuks heade kommete vastasuse aluseks võib olla see, et tehingu

eesmärgiks oli teise isiku kahjustamine. Sel juhul on regulatsiooniga kaitstavaks

ühiskondlikult kaalukaks väärtuseks isikute vastastikune kohustus käituda üksteise huve

arvestaval viisil ja hoiduda tahtlikult teistele isikutele kahju tekitamast. Käesolevas asjas ei

ole tuginetud asjaoludele, nagu oleksid tehingud toonud kaasa potentsiaalseid kahjulikke

mõjusid muudele isikutele peale hageja enda. Seega ei ole alust rääkida vaidlusaluste

tehingute võlausaldajaid või muid kolmandaid isikuid kahjustavast eesmärgist või mõjust.

Samuti ei ole pooled tuginenud niisugustele asjaoludele, mis annaksid alust lugeda

vaidlusalused tehingud majandustegevuses ehk ärivaldkonnas kehtivate heade kommetega

vastuolus olevaks. Tegemist ei ole konkurentsi piiravate või muul viisil kolmandate isikute

majanduslikku otsustusvabadust moonutavate kokkulepetega.

12. Lisaks kolmandate isikute kahjustamisele võib tehing (seda ka TsÜS § 86 enne

01.05.2009.a kehtinud redaktsiooni kohaselt) olla heade kommetega vastuolus ka põhjusel, et

tehingu tingimused on ebaproportsionaalsed, s.o ühe tehingupoole jaoks liiga ebasoodsad ning

kahjustavad. Sellel alusel tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb juhinduda

eelkõige asjaolust, et üldjuhul teeb tehingu pool tehingu oma vaba tahte kohaselt, lähtudes

privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõtetest. Tehingud tehakse tahte väljendamise

teel, kusjuures tahe on suunatud kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele (TsÜS § 67).

Alust lugeda tehing selle tehingu teinud poole enda huve kahjustavaks ja sellest tulenevalt

heade kommete vastaseks saab seega olla eeskätt juhul, kui esinevad ühtlasi niisugused

asjaolud, mille kohaselt isiku tahe ei olnud tehingu tegemisel vaba, vaid isiku tahte

kujunemist ja selle väljendamist mõjutati ebaausal viisil isiku kahjuks. Tehingute tegemise

ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud alust lugeda niisuguseid moonutatud tahtekujunduse

mõjul sõlmitud tehinguid automaatselt tühisteks, vaid enda jaoks kahjuliku tehingu teinud

isikul oli teatud tingimustel võimalik tehing tühistada (TsÜS § 90).

Alates 01.05.2009.a kehtiva TsÜS § 86 lg-ga 2 lähedased abinõud tulenesid varem, sh ka

vaidlusaluste tehingute tegemise ajal augustis ja septembris 2007.a, TsÜS §-st 97. Selle

kohaselt võis tehingud teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi,

sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Seega kuni 01.05.2009.a ei toonud

tehingu tegemine ühe poole suhtes raskete asjaolude ärakasutamise teel automaatselt kaasa

tehingu tühisust, vaid andis äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehingu teinud isikule üksnes

võimaluse 6 kuu jooksul (TsÜS § 99 lg 1 p 1) tehing tühistada. Rõhutada tuleb, et rasketel

asjaoludel tehtud tehingu tühistamise õiguse andis seadus üksnes füüsilisele isikule.

13. Seega ei näinud ega näe TsÜS ette võimalust lugeda isiku enda poolt tehtud tehingut

heade kommete vastasuse tõttu automaatselt tühiseks ka juhul, kui tehing kahjustas selle

poole huve, luues teisele tehingupoolele tema arvel põhjendamatuid ja ebamõistlikke eeliseid.

Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et tehingu tühistamist võimaldavad alused on

TsÜS § 86 suhtes erinormideks ning järelikult saab nende konkurentsi korral tugineda

erinormidele, mitte aga tehingu tühisusele heade kommete vastasuse tõttu. Vastupidise

tõlgenduse korral muutuksid tehingu tühistamise alused (TsÜS §§ 92, 94, 96, § 131 ja enne

01.05.2009.a kehtinud redaktsioonis ka § 97) sisutuks, kuna tehingu tühistamise tähtaja

möödalaskmisel (TsÜS § 99) võiks isik endiselt taotleda tehingu tühisuse tuvastamist TsÜS

§ 86 alusel.

Tehingute tühisuse aluseks ei ole iseenesest tehingute tegemiseks majandusliku põhjendatuse

puudumine, liiga kõrge müügihind või tehingu muu kahjulik mõju tehingu poole

majanduslikele vm huvidele. Põhimõtteliselt ei ole alust lugeda automaatselt heade kommete

vastaseks ka niisugust tehingut, millega isik annab kasvõi tasuta teisele isikule üle kogu oma

vara. Vara üleandmist ei muuda iseenesest heade kommete vastaseks ka asjaolu, et vara

üleandmise tagajärjel katkeb isiku senine majandustegevus ning isik muutub sisuliselt

maksejõuetuks. Isikutel võib olla erinevaid kaalutlusi oma majandustegevusest loobumiseks

või selle ümberkorraldamiseks. Niisuguste tehingute kehtivus saab sõltuda tühistamise aluste

olemasolust ja nende realiseerimisest. Juriidilise isiku varatuks muutmisele suunatud

tehingute heade kommete vastasus võiks kõne alla tulla olukorras, kus sellega kahjustataks

selle isiku võlausaldajate või muude kolmandate isikute huve. Käesoleval juhul aga

niisuguseid asjaolusid esile toodud ei ole.

14. Seonduvalt hoonete üürilepingu tingimustega möönab ringkonnakohus, et poolte vahel

kokkulepitud üürihinda on võimalik pidada ebatavaliselt kõrgeks ja seda 2007. aastal

toimunud kinnistute müügitehingu hinnaga võrreldes. Kui kahe kinnistu müügihinnaks oli

lepingute kohaselt kokku 1 820 000 krooni, siis samal aastal sõlmitud üürilepingu kohaselt

kuulus esimesel aastal üürina tasumisele kokku 770 000 krooni ja teisel aastal 2 400 000 kr.

Seega moodustas üürisuhte kahe esimese aasta jooksul tasumisele kuuluv üüri kogusumma

174% kinnistute kokkuleppelisest müügiväärtusest. Kolleegium märgib ka, et asjas määratud

ekspertiisi tulemused ei võimaldanud kokkulepitud üüri suuruse mõistlikkust hinnata üksnes

seetõttu, et kinnistute asukohast ja kasutusotstarbest tulenevalt puudusid adekvaatsed

võrdlustehingud. Siiski tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et üürihinna suurus ei anna

iseenesest alust pidada üürilepingut heade kommete vastasuse tõttu tühiseks, kuna eelduslikult

on üürileping sõlmitud lepingupoolte vabalt kujunenud tahte alusel ja vastab seega

privaatautonoomia põhimõttele.

15. Apellant kirjeldab asjaolusid, mille kohaselt MTÜ Saare Hooldekeskus (hageja/apellant)

võttis 2006.a märtsis pangalaenu summas 1 800 000 krooni, ehkki laenu teenindamine ei

olnud ühingule jõukohane; saadud rahast kanti 17.04.2005.a 300 000 kr üle kostjale, sama

aasta augustis tagastas kostja hagejale osade kaupa 300 000 kr; 2006.-2007.aastate vältel

kandis kostja hagejale lisaks üle veel 1 820 000 kr. Sarnases suurusjärgus raha (s.o 1 867 459

kr) kulus 2006.-2007.a hagejale kuuluvate hoonete remondiks AS Tevo poolt. Neid tehinguid

ei ole hageja vaidlustanud ega tuginenud ka muudele õiguskaitsevahenditele, mis võimaldaks

hinnata, kas hageja juhatuse liikmed täitsid oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt

oodatava hoolsusega või on nad oma kohustuste rikkumisega tekitanud ühingule kahju

(MTÜS § 32).

Apellant (hageja) leidis, et MTÜ Saare Hooldekeskus vara üleandmine OÜ-le RMK

Kinnisvara on vastuolus ühiskonnas valitsevate moraalinormidega seetõttu, et hageja ja kostja

juhatuse liikmed olid tehingute tegemise ajal kattuvad, s.o vara anti üle eranditult seotud

isikutele – tegemist oli nn varade kantimisega.

Maakohus on mittevaieldavate asjaoludena tuvastanud, et hageja MTÜ Saare Hooldekeskus

juhatuse liikmeteks olid perioodil 27.02.2006 – 10.07.2009.a Raimo Kullamaa, Kalev Pärn ja

Mati Paju ning 22.07.2005- 22.05.2008.a Kaido Teinfeldt. Perioodil 27.02.2006-22.05.2008.a

võis Kaido Teinfeldt esindada ühingut üksi, teised juhatuse liikmed (Raimo Kullamaa, Kalev

Pärn ja Mati Paju) ainult ühiselt. Kostja RMK Kinnisvara OÜ juhatuse liikmeteks olid alates

03.10.2003 kuni hagi esitamiseni Raimo Kullamaa, Kalev Pärn ja Mati Paju.

16. Seega vastab tõele, et tehingute tegemise ajal augustis ja septembris 2007.a olid nii hageja

kui kostja juhatuse liikmed samad, seda erisusega, et hageja juhatusse kuulus lisaks

R. Kullamaale, K. Pärnale ja M. Pajule veel K. Teinfeldt. Ringkonnakohus on seisukohal, et

ka see asjaolu ei anna iseenesest alust lugeda heade kommete vastaseks tehinguid, millega

kaasnes ühe juriidilise isiku (hageja) varatuks muutumine ja majandustegevuse lakkamine.

Ühe juriidilise isiku varaline jätkusuutlikkus ja kestev edasitegutsemine ei kujuta endast

iseenesest sedavõrd olulist ühiskondlik-moraalset väärtust, mida tuleks kaitsta tehingute

automaatse tühisuse regulatsiooni kaudu. Küsimus juriidilise isiku tegevuse lõppemiseni

viinud tehingute vastuolust heade kommetega tõusetuks juhul, kui sellega teadlikult ja

eesmärgipäraselt tekitati kahju kolmandatele isikutele (nt võlausaldajatele, klientidele,

töötajatele) või ka riigile (nt kui vara nn ümberkantimine toimus kohustustest vabanemise või

maksudest kõrvalehoidumise eesmärgiga). Ka niisuguseid asjaolusid ei ole käesoleval juhul

esitatud ega tõendatud.

17. Tehingu või tehingute kogumi puhul heade kommete vastasuse puudumine TsÜS § 86

mõttes ei tähenda seda, nagu ei võimaldaks õiguskord nendest tehingutest vastavate aluste

olemasolu korral kehtestatud korda järgides vabaneda või oma kohustusi rikkunud isikuid

vastutusele võtta.

Maakohus on oma otsuses muuhulgas õigesti märkinud, et hageja juhatuses oli ka neljas liige

K. Teinfeldt, kellel ülejäänud juhatuse liikmete tegevusega mittenõustumise korral tulnuks

võtta tarvitusele asjakohased abinõud olukorra muutmiseks. Tehingute tegemise ajal oli

K. Teinfeldtil õigus esindada hagejat üksi. Ei ole põhistatud, et hageja ei saanud vaidlusalusel

ajal tegutseda oma neljanda juhatuse liikme kaudu või nt oma üldkoosoleku kaudu, mis

MTÜS § 18 kohaselt on mittetulundusühingu kõrgeimaks organiks.

Kolleegium nõustub ka vastustaja seisukohaga, et MTÜ juhatuse väidetav tegutsemine kostja

kasuks MTÜ arvel kujutaks vastavate asjaolude tõendatuse korral TsÜS § 131 lg-s 1

sätestatud alust, mis võimaldaks esindataval tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, kui

esindaja rikkus tehingu tegemisel oma kohustusi esindatava ees. Seega on seadusandja ette

näinud spetsiaalse õiguskaitsevahendi muuhulgas juhtumiteks, kus juhatuse liikmed on teinud

juriidilise isiku jaoks kahjulikke tehinguid. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt eeldatakse, et esindaja

on esindussuhte aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi rikkunud, kui esindaja

tegutses tehingu tegemisel ühtlasi teise poole esindajana. Seega oleks olukorras, kus kahe

juriidilise isiku vahelise tehingu tegemisel on mõlemal poolel osalenud samad isikud

(juhatuse liikmed), asjakohaseks õiguskaitsevahendiks tehingu tühistamine TsÜS § 131 lg-te

1 ja 3 alusel. Tehingu tühistamisele ei ole aga asjas tuginetud.

Välistatud ei ole ka tehingu teinud juhatuse liikmete vastutus seoses juriidilisele isikule kahju

tekitamise ja maksejõuetuse põhjustamisega, mis aga ei kuulu lahendamisele käesolevas

menetluses, kuna sellekohaseid nõudeid ei ole esitatud.

18. Maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks ei anna alust ka muud

apellatsioonkaebuses esitatud faktilised väited ega seisukohad. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid analüüsinud piisava

põhjalikkusega. Lähtudes TsMS § 654 lg-st 6 ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse

põhjendusi korrata.

Sõltumata sellest, kas hageja tugines varasemas menetluses hea usu põhimõttele või mitte, ei

oleks ka hea usu põhimõtte kohaldamisel alust lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud

tehinguid tühiseks. Hea usu põhimõte iseenesest ei ole aluseks tehingute kehtivuse

hindamisel. TsÜS § 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida

heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et

õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 kohaselt peavad

võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning

võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Rakendades lepingusuhtele hea usu põhimõtet, säilib

seega lepinguline suhe kui selline, s.o leping on kehtiv ja puudub alus tuvastada tehingu

tühisust. Kui vara üleandmisele suunatud lepingud on kehtivad, siis ei ole võimalik saavutada

hageja (apellandi) poolt taotletud eesmärki, s.o vara tagastamist. Apellant ei ole ka menetluses

viidanud, missuguste õiguslike abinõude kaudu oleks võimalik saavutada tema huvidele

vastavat olukorda. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja on jätnud tuginemata õiguskorra

poolt ettenähtud võimalikele õiguskaitsevahenditele, ei võimalda ka hea usu põhimõtte

kohaldamine jõuda apellandi poolt taotletud tulemusele.

19. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, ei

lahenda ringkonnakohus ka vastustaja taotlust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord

tühiste tehingute alusel saadu tagastamise osas.

20. Menetluskulude jaotus maakohtus. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel asjas

kantud menetluskulud hageja, s.o MTÜ Saare Hooldekeskus kanda.

Maakohus vabastas hageja 18.12.2009.a määrusega menetlusabi korras riigilõivu tasumisest

hagiavalduse esitamisel. Jättes hagi rahuldamata, mõistis maakohus hagejalt TsMS § 190 lg 4

(maakohtu otsuses ekslikult märgitud lg 3) alusel riigituludesse välja hagi esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõivu summas 220 000 krooni, s.o 14 060,56 eurot.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustega nr 3-4-1-15-12 (18.

oktoobrist 2012.a) ja 3-4-1-25-12 (18. detsembrist 2012.a) on tunnistatud riigilõivuseaduse §

57 lg 1 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga

319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060

eurot 56 senti. Samale seisukohale asus Riigikohtu üldkogu tsiviilasjas nr 3-2-1-67-11 6.

märtsil 2012. a tehtud otsuses. Viimati nimetatud üldkogu otsuses pidas Riigikohus

põhiseadusega vastuolus oleva määra asemel asjakohaseks 31. detsembrini 2008 kehtinud

riigilõivu määra. Asja nr 3-4-1-25-12 aluseks olnud tsiviilasjas nr 2-12-14676 seevastu

kohaldas Harju Maakohus alates 01. juulist 2012.a kehtivat riigilõivu määra. Kuni 31.

detsembrini 2008. kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 tabeli kohaselt oleks hageja pidanud

hagiavalduse hinnaga 5 200 000 kuni 5 400 000 krooni esitamisel tasuma riigilõivu

111 750 krooni (7142,13 €). Alates 01.07.2012.a kehtiva riigilõivuseaduse lisa 1 tabeli

kohaselt tuleb hagiavalduse hinnaga 250 000 – 350 000 € esitamisel tasuda riigilõivu summas

2700 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus valida oleks kehtivuse kaotanud

(s.o kuni 31. detsembrini 2008.a kehtinud) riigilõivu määra ja käesoleval ajal (s.o alates

01.07.2012.a) kehtiva riigilõivu määra kohaldamise vahel, tuleb eelistada kehtivas seaduses

sätestatud riigilõivu määra, mis on objektiivselt põhiseaduspärane. Seega tuleb maakohtu

otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis MTÜ-lt Saare Hooldekeskus riigi tuludesse

riigilõivu summas 14 060,56 eurot. Selle asemel kuulub MTÜ-lt Saare Hooldekeskus riigi

tuludesse välja mõistmisele riigilõiv summas 2700 eurot.

21. Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb

rahuldamata. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jätta apellandi MTÜ Saare Hooldekeskus kanda.

Apellant taotles menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise näol ka ringkonnakohtus.

Ringkonnakohus leidis asja menetlusse võtmisel, et TsMS § 184 lg 4 kohaselt eeldatakse

menetlusabi andmise jätkuvust ka järgmistes kohtuastmetes ning vabastas apellandi 14 060,56

€ suuruse riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva tsiviilasjas olemust ja sisu ning selle tähendust

apellandi jaoks, samuti apellandi varalist seisundit, mida maakohus ja ringkonnakohus on

kontrollinud menetlusabi taotluste lahendamise käigus, esineb mõjuv põhjus vabastamaks

MTÜ Saare Hooldekeskus TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu summas 14 060,56 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest. Seega tuleb riigilõiv jätta selles osas riigi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp