3-12-1806/41 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.detsembril 2012.a. Tallinnas

Haldusasja number

3-12-1806

Haldusasi

OÜ „Seljametsa Tallid“ kaebus Maksu- ja Tolliameti Lääne

maksu- ja tollikeskuse 1.06.2012.a. maksuotsuse nr 12.2-3/3607-11

tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

26.11.2012.a.

Kohtuistungist osa võtnud

menetlusosalised

kaebaja esindajad Marek Lootus ja vandeadvokaat Kaspar Lind,

vastustaja Maksu- ja Tolliameti esindaja Egert Übner

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tal-

linna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teata-

vakstegemisest arvates ehk hiljemalt 20.jaanuaril 2013.a. Samaks

kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle

koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apel-

latsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ring-

konnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja aruta-

mist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus(LäMTK) kontrollis OÜ „Seljametsa

Tallid“ 2011.a. juulikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise ning tulumaksu arvestamise ja

tasumise õigsust ning määras 5.12.2011.a. maksuotsusega nr 12.2-3/3607-7 osaühingule tasumi-

seks 4000 eurot käibemaksu ja 6379,75 eurot tulumaksu. Maksu- ja Tolliameti(MTA) 29.02.

2012.a. vaideotsusega nr 6-1/630-2 tunnistati 5.12.2011.a. maksuotsus nr 12.2-3/3607-7 tulumaksu

osas kehtetuks ning saadeti LäMTK-le uuesti otsustamiseks.

1.06.2012.a. maksuotsusega nr 12.2-3/3607-11 määras LäMTK OÜ-le „Seljametsa Tal-

lid“ 2011.a. juulikuu eest täiendavalt tasumisele 6379,75 eurot tulumaksu. Lisaks peab äriühing

maksukorralduse seaduse(MKS) § 115 lg 1 ja § 117 lg 1 alusel arvestama ja maksma tähtpäevaks

tasumata maksusummadelt intressi 0,06% päevas.

Maksuotsuse kohaselt on osaühing 1.07.2011.a. arve nr 235 järgi ostnud OÜ-lt „Astimek“

hinnaga 20 000 eurot + käibemaks 4000 eurot hobuse, kes on üle antud ja kelle eest on vastavalt

kassaorderile sularahas tasutud 30.07.2011.a. OÜ „Seljametsa Tallid“ juhatuse liikme Marek Loo-

tuse 22.09.2011.a. seletusest nähtuvalt ostis ta hobuse OÜ-lt „Astimek“ siis, kuid hobune oli tema

tallides juba olemas. Hobune kuulus OÜ-le „Astimek“ ja kui OÜ-1 „Seljametsa Tallid“ tekkis

klient, siis ostis tema hobuse ära ja müüs edasi. Edasimüük võis toimuda augusti alguses. Trans-

pordikulu seoses hobuse soetamisega polnud. M.Lootus ei mäleta, kuidas tasumine täpselt toimus.

Raha anti üle OÜ „Seljametsa Tallid“ tallis, kuid ta ei mäleta, missugustes kupüürides raha oli.

OÜ „Astimek“ poolt arvele, üleandmise-vastuvõtmise aktile ja kassaorderile alla kirjutanud

Märten Veedla 23.09.2011.a. seletuse järgi oli hobune toodud Hollandist suvalise eraisikust hobu-

sekasvataja käest, kellele on hobuse eest siiani maksmata. Hobuse tõi Eestisse oma talli M.Lootus,

millal, seda M.Veedla ei mäleta. Hollandlasest hobuseomaniku kontaktid sai M.Veedla M.Lootu-

selt, kes oli hollandlasega suhelnud. M.Veedla ise hollandlast näinud pole. Hobuse ostmise kohta

lepingut pole, oli üleandmise-vastuvõtmise akt, millega hobune eestlaste käsutusse anti, aga seal

polnud vist isegi hollandlase nime. M.Lootus maksis M.Veedlale hobuse eest sularahas OÜ „Selja-

metsa Tallid“ talli kontoriruumis, millistes kupüürides, seda M.Veedla ei mäleta, kuid arvab, et 4

pakki oli 50-euroseid(5000-eurosed pakid) ja siis muu pudi-padi. Hollandlase kontaktandmed lubas

M.Veedla saata vanemrevidendile e-posti teel hiljemalt 26.09.2011.a., kuid maksuotsuse väljasta-

mise hetkeks pole maksuhaldur neid saanud.

27.10.2011.a. seletuses väidab M.Lootus, et tema tõi hobuse Eestisse küll, aga see oli

piiriäärne koht ja tema arvates mitte Holland, vaid Saksamaa. Ta ei mäleta täpselt, millal ta hobuse

Eestisse tõi, aga arvab, et see võis olla mais-juunis. Hobuse võttis ta peale kuskilt tallist, mille nime

ei mäleta ning ühtegi kontakti anda ei oska. Hobuse andis talle üle keegi Miikael. Hobusega anti

kaasa ainult tema pass ning M.Lootus ei mäleta, et muid dokumente oleks vormistatud. Raha ta

hobuse eest ei maksnud. Ta ei mäleta, milline võis olla hind, mida sakslasest või hollandlasest

hobuseomanik hobuse eest soovis, millal ta hobust OÜ-le „Astimek“ pakkus, millal ütles OÜ

„Astimek“, et on hobuse ostmisest kindlasti huvitatud. Samuti ei mäleta M.Lootus, millal ta andis

M.Veedlale hobuseomaniku kontaktid, kuid on kindel, et on need andnud.

29.02.2012.a. vaideotsuses nr 6-1/630-2, millega tunnistati 5.12.2011.a. maksuotsus nr

12.2-3/3607-7 tulumaksu puudutavas osas kehtetuks, nõustutakse LäMTK järeldusega, et pole

tõendatud, et OÜ „Seljametsa Tallid“ oleks soetanud hobuse OÜ-lt „Astimek“ ning kontrolli

käigus tuvastatust järeldub, et vaide esitaja on hobuse ise ja otse Saksamaalt või Hollandist soe-

tanud. MTA leidis, et hoolimata vaide esitaja poolt ümber lükkamata jäänud kahtlusest maksu-

pettuses, tuleb vaidlustatud maksuotsus tulumaksu määramise osas kehtetuks tunnistada põhjusel,

et maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kaalunud (tulu)maksusumma määramise aluseks

olevate asjaolude tõendamist hindamise teel.

Riigikohus on korduvalt, sh asjas nr 3-3-1-74-09 p 10 märkinud, et kui maksuhalduril on

põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle

kohta, et vaidlustatud tehing on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Lahendis nr 3-3-1-

34-07 p 11 on Riigikohus selgitanud, et maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust ehk piisab

mõistlikust kahtlusest. Vastuseks maksuhalduri teabe ja dokumentide esitamise korraldusele saatis

M.Lootus 7.05.2012.a. maksuhaldurile e-kirjaga ainult 2 võõrkeelset eestikeelse tõlketa piltfaili.

M.Lootus ja M.Veedla kinnitavad, et hobuse tõi Eestisse OÜ „Seljametsa Tallid“ juhatuse liige

M.Lootus ning hetkel, kui OÜ „Astimek“ ja OÜ „Seljametsa Tallid“ vahel vormistati hobuse ostu-

müügi dokumendid, oli hobune reaalselt juba OÜ „Seljametsa Tallid“ tallides. OÜ „Seljametsa

Tallid“ tegeleb hobusekasvatusega, on ka varem välismaalt hobuseid ostnud ning omab vahendid

hobuste veoks. Seega on usaldusväärsed M.Lootuse ütlused, et OÜ-lt „Astimek“ 1.07.2011.a. arve

alusel soetatud hobuse tõi tema varem Saksamaalt Eestisse ja loom oli juba enne OÜ-lt „Astimek“

ostmist tema tallis. Tuginedes eeltoodule pole OÜ „Seljametsa Tallid“ soetanud hobust OÜ-lt „As-

timek“, vaid tõi hobuse ise Eestisse ja kasutas OÜ „Astimek“ nimel väljastatud arvet enda sisend-

käibemaksu suurendamise eesmärgil. Et osaühingute vahel pole reaalselt tehingut toimunud, kinni-

tab ka fakt, et väidetavad tehingu osapooled on andnud vastuolulisi ütlusi hobuse päritolu ja tema

üleandmisel välismaal vormistatud dokumentide kohta. M.Veedla 23.09.2011.a. seletuse kohaselt

toodi hobune Eestisse Hollandist ning müüja kontaktid sai ta M.Lootuselt. Viimane kinnitab 27.10.

2011.a. seletuses, et kontaktid on ta M.Veedlale andnud, kuid hobuse tõi vist ikkagi Saksamaalt.

M.Veedla väitel oli hobuse üleandmise-vastuvõtmise kohta Hollandis vormistatud ka akt, kuid

M.Lootus ei mäleta, et oleks saanud kaasa muid dokumente peale hobuse passi. M.Lootus väidab,

et on M.Veedlale hobuse müüja kontaktid andnud, kuid maksuhaldurile neid anda ei oska.

M.Veedla kinnitab, et on M.Lootuselt hobuse müüja kontaktid saanud ja lubab need maksu-

haldurile edastada, kuid pole seda teinud. M.Veedla käitumisest järeldab maksuhaldur, et kontakte,

mida anda, polegi olemas. M.Lootus ei mäleta, mis oli sakslasest hobuseomaniku soovitud hind

hobuse eest. M.Veedla väidab, et pole hobuse hollandlasest müüjale hobuse eest tasunud, mis pole

tavapärane, eriti arvestades seda, et OÜ „Seljametsa Tallid“ on raamatupidamise dokumentide

kohaselt OÜ-le „Astimek“ tasunud hobuse eest 30.07.2011.a. sularahas 24 000 eurot. Seega kui

OÜ-1 „Astimek“ puudusid vahendid hobuse algsele müüjale tasumiseks enne 30.07.2011.a., siis

peale seda oleks osaühingul pidanud olema võimalik hobuse eest tasuda, kui tal oleks olnud selleks

soov või vajadus. Maksuhaldur üritas saada dokumente hobuse soetamise ja tasumise kohta ka OÜ-

lt „Astimek“, kuid korraldus tuli postist tagasi, mis pole omane reaalselt tegutsevale ettevõttele. Ka

pole M.Veedla ega M.Lootus esitanud maksuhaldurile akti, millega hobune toodi Saksamaalt või

Hollandist Eestisse, ega hobuse müüja kontaktandmeid ja korrektset täisnime.

Eeltoodu põhjal jääb maksuhaldur seisukoha juurde, et OÜ „Seljametsa Tallid“ ei soetanud

hobust OÜ-lt „Astimek“. M.Veedla ütlused hobuse välismaalt toomise osas on ebausaldusväärsed

ning M.Lootus oli teadlik asjaoludest, kuidas hobune Saksamaalt soetatud on. Üksnes esitatud

arve, akt ja nende alusel raha maksmine ei tõenda sisuliste tehingute toimumist äriühinguga, eriti

kui maksukohustuslane ise tunnistab, et tõi hobuse ise Saksamaalt. Kuna M.Lootus on 27.10.

2012.a. seletuses öelnud, et tema hobuse eest Hollandis ei maksnud, siis on hobune saadud tasuta.

OÜ „Seljametsa Tallid“ juhatuse liige M.Lootus oli teadlik asjaolust, et OÜ „Astimek“ rekvisii-

tidega arvel näidatud hobust pole soetatud OÜ-lt „Astimek“ ning arve on koostatud vaid maksu-

eelise saamise eesmärgil.

Raamatupidamise seaduse(RPS) § 4 järgi on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kor-

raldama raamatupidamisarvestust nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava

informatsiooni saamine. Samuti peavad olema dokumenteeritud raamatupidamiskohustuslase ma-

jandustehingud. Vastavalt RPS §-le 6 lg 4 on iga raamatupidamiskirjendi aluseks majandustehingut

tõendav algdokument, mis peab vastama § 7 lg 1 nõuetele. Algdokument peab kinnitama majan-

dustehingu toimumist näidatud osapoolte vahel ning sellele peavad olema märgitud isiku nimi ja

andmed, kes reaalselt kaupa või teenust müüb, ning tehingu majandusliku sisu kirjeldus. Tulene-

valt tulumaksuseaduse(TuMS ) §-dest 1 lg 3; 2 lg 3; 51 lg 1, lg 2 p 3 maksustatakse tulumaksuga

residendist juriidilise isiku poolt tehtud ettevõtlusega mitteseotud kulud, s.t. väljamaksed, mille

kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vas-

tav algdokument.

MTA 29.02.2012.a. vaideotsuse kohaselt on TuMS §-de 51 ja 52 eesmärgiks maksustada

ettevõtlusest väljaviidud kasumit. „Ettevõtlusest välja viidud“ tähendab seda, et kauba või teenuse

eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemi-

seks. Kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma,

kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis peaks mak-

suhaldur kaaluma võimalust määrata maksusumma hindamise teel(MKS § 94). TuMS §-st 51 lg 2

p 3 ja RPS §-st 7 lg 1 tuleneb üheselt, et tulumaksuvabalt saab väljamakse teha ainult juhul, kui

selle aluseks on dokumendid tehingute tegelike osapoolte vahel toimunud tehingu kohta. Niisugu-

seid dokumente pole maksuhaldurile vaatamata korduvale küsimisele esitatud. M.Lootus ja

M.Veedla on mõlemad öelnud, et nad pole hobuse hollandlasest/sakslasest omanikule hobuse eest

maksnud. Seega on mõistlik eeldada, et hobune on saadud tasuta ning puudub alus arvata, et OÜ

„Astimek“ nimel koostatud arve alusel on OÜ „Seljametsa Tallid“ mingisugusegi hobuse saanud.

Kuivõrd pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti OÜ „Seljametsa Tallid“ kassast välja

sularaha OÜ "Astimek" arve alusel, ei saa hindamise teel ega muul moel neid väljamakseid lugeda

ettevõtlusega seotuks ning seega on õigustatud tulumaksu määramine väljamakse summalt.

26.07.2012.a. MTA vaideotsusega nr 6-1/925-2 jäeti OÜ „Seljametsa Tallid“ vaie rahul-

damata, esitades lisaks maksuotsuses toodule järgmised põhjendused. Asjas kogutud tõendid näita-

vad, et OÜ „Astimek“ 1.07.2011.a. arvel nr 235 näidatud hobuse nimega Labiouniks x e.i Pandur

on vaide esitaja saanud siiski tasuta. Asjaolule, et hobust ei soetatud tegelikult OÜ-lt „Astimek“,

vaide esitaja vastu ei vaidle. See on tuvastatud ka LäMTK 5.12.2011.a. maksuotsusega, mis jäi

OÜ-ga „Astimek“ tehingu mittetoimumise osas MTA 29.02.2012.a. vaideotsusega jõusse. Äri-

ühing neid haldusakte ei vaidlustanud. Kuna vaide esitaja on selgesõnaliselt eitanud omanikule ho-

buse eest raha maksmist, siis on igati põhjendatud ka LäMTK maksuotsuses toodud seisukoht, et

hobune on saadud tasuta. M.Lootus võis saada hobuse kingitusena või vahetades teise hobuse

vastu.

Riigikohtu halduskolleegium on 1.02.2012.a. otsuses nr 3-3-1-60-11 leidnud, et kui äri-

ühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas

on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk

selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soe-

tamise eest. MKS § 94 lg 1 kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kir-

jalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude

tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Kuna maksukohus-

tuse aluseks olevad asjaolud(hobuse saamine tasuta) on tuvastatud muude tõenditega(maksuhal-

duril puudub alus kahelda M.Lootuse ütlustes, et raha hobuse eest ei makstud), siis pole hindamine

lubatud ning maksuhalduril puudub vajadus kaaluda maksusumma määramist hindamise teel. Raha

maksmist OÜ-le „Astimek“ maksuhaldur kahtluse alla seadnud pole, ent kuna on tuvastatud, et OÜ

„Seljametsa Tallid“ ei soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“, vaid sai looma tundmatult kolmandalt

isikult tasuta, siis pole OÜ „Astimek“ arve alusel tehtud väljamakse seotud hobuse soetamisega.

Üksnes arve esitamine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja saamist, nagu ka arve

alusel raha maksmine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute

tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Pole tuvastatud, et vaide esitaja oleks väljamakse

eest ka tegelikult soetanud ettevõtlusega seotud kaupa või teenust.

Kuna tulumaksu osas on maksuotsuse aluseks lõppkokkuvõttes asjaolu, et väljamakseid on

tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine pole leidnud kinnitust, on

vaide esitajale TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel õigesti määratud tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väl-

jamaksetelt. Arvestades, et OÜ „Astimek“ arve tasumisega ei tasunud vaide esitaja hobuse soeta-

mise eest, siis ei oma mingisugust tähtsust, kas märgitud summa oli kohane hobuse soetamiseks

või mitte. Riigikohtu halduskolleegium on 1.02.2012.a. otsuses nr 3-3-1-60-11 selgitanud, et eriti

maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral, aga ka olukorras, kus maksukohustuslane

pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, eeldab maksusumma määramine hindamise teel

maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse ulatuslikku täitmist, kuid maksukohustuslasele lõpp-

kokkuvõttes soodsat maksusumma määramist hindamise teel ei saa seada sõltuvusse sellest, kas

maksukohustuslane esitab maksuhaldurile andmed tegeliku müüja kohta. Maksuhaldur on nõudnud

vaide esitajalt korraldusega muuhulgas andmeid, mida oleks saanud kasutada hindamise läbivii-

misel. Kuid niisuguseid andmeid, samuti andmeid hobuse eest tasumise kohta, vaide esitaja kaasa-

aitamiskohustust rikkudes ei esitanud. Seega välistab hindamise teel maksustamise lisaks hobuse

eest tasumise tõendamatusele ka vaide esitaja kaasaaitamiskohustuse rikkumine.

Äriühing on koos vaidega esitanud ilma kuupäevata saksakeelse dokumendi, mis väideta-

valt kinnitab, et Saksamaa müüja hinnasoov on selles suurusjärgus, mida lõpuks tasus hobuse eest

vaide esitaja. Esitatud tõend pole asjakohane ning maksuhalduril puudub kohustus selle vastuvõt-

miseks, sest OÜ „Astimek“ 1.07.2011.a. arve nr 235 järgi oli vaide esitaja soetanud hobuse nimega

Labiouniks x e.i Pandur, kuid koos vaidega esitatud dokument puudutab hobust nimega Picos

Pepina.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub vaidlustatud maksuotsus tühistada. Maksuotsus rajaneb eeldusel, et hobune

on soetatud tasuta. Hobuse kui eksklusiivse ja üldjuhul üsna kalli kauba puhul ei saa eeldada selle

tasuta saamist. Asjas puuduvad tõendid või viited selle kohta, et kaebaja oleks saanud hobuse

kingitusena või vahetusena mõne teise hobuse vastu. Vaidlust pole selles, et kaebaja maksis OÜ-le

„Astimek“ arve alusel raha. Samas pole tõendeid, et kaebaja oleks tasunud mingi muu kauba või

teenuse eest. Kaebaja pole nõustunud sellega, et ta ei soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“. Kaebaja ei

vaidlustanud maksuotsust käibemaksu määramise osas, kuna ei pidanud seda otstarbekaks; Rii-

gikohtu praktikast tulenevalt on käibemaksu puhul maksukohustuslase hoolsuskohustused karmi-

mad kui tulumaksu puhul.

Tulumaksu osas on Riigikohus seisukohal, et kui puudub nõuetele vastav algdokument, aga

kaup on olemas ning on eeldatav selle soetamine raha eest, on alust kaaluda soetatud kauba eest

tasutud hinna määramist, s.t. ettevõtlusega seotud kulutuse tuvastamist hindamise teel(1.02.2012.a.

otsus nr 3-3-1-60-11). Maksuhalduri arvamus, et hobuse väärust polnud vaja hinnata, on Riigi-

kohtu seisukohaga vastuolus. Kui asjas oleksid olemas RPS § 7 lg 1 nõuetele vastavad dokumen-

did, siis puuduks hindamiseks ju üldse vajadus. Viidatud Riigikohtu otsuses on tegemist olukor-

raga, kus pole kahtlust kauba olemasolus ega ka selles, et isik on kauba eest tasunud, kuid algdo-

kumendid ei vastanud nõuetele. Niisugusel juhul rakendubki hindamine. Sama järelduse saab teha

ka MKS §-st 94 lg 1, mille kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma

määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks

vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadu-

nud ja muude tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Eel-

toodust tulenevalt on maksuhaldur alusetult välistanud hindamise. Maksuotsuses pole kahtluse alla

seatud raha maksmist OÜ-le „Astimek“ ning puuduvad tõendid selle kohta, et see summa ei

vastaks hinnale, mis tavaliselt taolise hobuse eest tasutakse. OÜ-lt „Astimek“ raha edasi maksmise

mittetõendatus Hollandi või Saksa tundmatule müüjale ei saa mõjutada kaebaja maksukohustust,

kui pole ümber lükatud hobuse soetamise ja raha tasumise fakti ning seda, et tasutud summa on

kohane hobuse soetamiseks. Maksuotsusest võib aru saada, et nimetatud asjaolude osas maksuhal-

duril otseselt pretensioone pole.

Kaebaja esitas vaidemenetluses asja juurde ka dokumendi, mille maksuhaldur jättis vastu

võtmata põhjendusega, et soetatud hobuse nimi on Labiouniks x e.i Pandur, kuid esitatud doku-

ment puudutab hobust nimega Picos Pepina. Tegemist on sama hobusega. Nimi Labiouniks x e.i

Pandur on sugupuudel põhinev tähistus(nt Labiouniks on isa nimi), mis viitab hobuse päritolule.

Picos Pepina on nimi, mida kasutatakse igapäevaselt. Eeltoodu viitab sellele, et vaide lahendaja

pole asja sisuliselt süvenenud. Vaidemenetluses esitatud dokumentidest nähtub, et Saksamaa müüja

hinnasoov on selles suurusjärgus, mida lõpuks tasus kaebaja hobuse eest. Kaebaja tõi hobuse

kusagilt Saksamaa-Hollandi piiri läheduses asuvast tallist Eestisse komisjonimüügile ilma looma

eest midagi maksmata, koostati ainult paber selle kohta, millist hinda soovib hobuse omanik looma

eest saada(tl 22). Hobusega sai kaebaja kaasa looma passi. Garantiiks, et kaebaja ei saa hobust

omanikule maksmata kellelegi edasi müüa, oli see, et omanikutunnistus jäi omaniku kätte ning

ilma selle dokumendita pole võimalik hobust edasi müüa. Hobune toodi Eestisse umbes kuu aega

enne seda, kui kaebaja pakkus seda M.Veedlale müüs.

Kaebaja on hobusetallide pidajana huvitatud erinevatele isikutele hobuste vahendamisest,

edasimüügist ja muust tegevusest, mis tagab ka talliteenuse ostmise kaebajalt. Samas esineb juhtu-

meid, kus kliendid ei soovi ühel hetkel enam omada hobuseid ja loomad võõrandatakse. Siis on

kaebaja üks võimalikest ostjatest, nagu ka praegusel juhul, kus kaebaja aitas OÜ-l „Astimek“

hobust osta, kuid kui OÜ „Astimek“ otsustas looma võõrandada, siis ostis kaebaja selle hobuse.

Kuna hobused on kallid, pole kaebajal endal võimalik pidada hobuseid niisuguses mahus, mis

täidaks talli ning seetõttu müüs kaebaja kõnealuse hobuse edasi, mille kohta on vastustajale

esitatud tõend.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks maksuotsuses ja vaideotsuses

toodule järgmised põhjendused. Kui kaebaja jättis 5.12.2011.a. maksuotsuse nr 12.2-3/3607-7

vaidlustamata, siis ta sisuliselt nõustus, et pole soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“. Kui kaebaja

leiab, et maksuhaldur on määranud talle ebaseaduslikult tasumiseks käibemaksu, siis jääb arusaa-

matuks, miks saab selle vaidlustamata jätmist lugeda otstarbekaks ning miks peaks kaebaja võtma

endale rahalisi kohustusi, mida ta enda arvates kandma ei peaks. Selles osas vaidlust pole, et

kaebaja on tasunud raha OÜ-le „Astimek“, kuid puuduvad tõendid, et kaebaja maksis hobuse eest.

Seepärast ei loe vastustaja seda tasumiseks hobuse eest, vaid ettevõtlusega mitteseotud väljamak-

seks, mis kuulub maksustamisele tulumaksuga. Maksuhalduri arvates on see rahaülekanne fiktiiv-

ne. Vastustaja pole kontrollinud, kas kaebaja on Soomest raha saanud. Raha kui selline liikus

hobuse eest, kuid ei OÜ "Astimek" ega kaebaja ole seda hobust 1.07.2011.a. OÜ "Astimek" poolt

väljastatud arve nr 235(tl 86) alusel arvel näidatud summa eest ostnud. Kaebaja pole hobust OÜ-lt

"Astimek" saanud, sest sellel firmal pole hobust kunagi olnud. Hobuse soetamise kohta pole ostu-

müügi lepinguid ega isegi mitte mingeid akte ning välismaalt tõi hobuse ära M.Lootus. OÜ

"Astimek" suhtes pole maksukontrolli läbi viidud. Vastustaja ei sea kahtluse alla hobuse olemas-

olu, kuid tõenditest nähtuvalt pole selle hobuse eest keegi välismaale tasunud. Kaebaja pidi hobuse

soetama, kuid kellelt ja mis summa eest, pole teada. Hobune võib olla kingitud või vahetuse teel

saadud. Kaebaja ei selgita, kust ta tegelikult hobuse sai ja kui palju tema eest maksis.

Kaebaja on koos vaide kaebusega esitanud kuupäevata dokumendi, mis väidetavalt kin-

nitab, et Saksamaa müüja hinnasoov on selles suurusjärgus, mille lõpuks tasus kaebaja hobuse eest.

Dokument pole asjakohane. 1.07.2011.a. arvel nr 235 ja 30.07.2011.a. üleandmise-vastuvõtmise

aktil on märgitud hobune nimega Labiouniks x e.i Pandur. Koos vaide ja kaebusega on esitatud

dokument, mis puudutab aga hobust nimega Picos Pepina. Kaebaja väidab, et tegemist on sama

hobusega. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tugi-

nevad tema väited. Kuna kaebaja seda väidet tõendanud pole, loeb vastustaja väite paljasõnaliseks

ja dokumendi mitteasjakohaseks. Maksumenetluses kogutud tõenditest ei nähtu, kes on L. P. ja mis

seos on tal käsitletava asjaga. Maksumenetluses ei teadnud ei M.Veedla ega ka M.Lootus kellelt

hobune saadi ja kellele hobune varem kuulus. M.Lootus mäletab ainult, et hobuse andis üle hoopis

keegi Miikael. Lisaks sisaldab dokument nime M.Lootus, kuid dokumendist ei nähtu, et see isik

oleks tegutsenud OÜ „Seljametsa Tallid“ ja OÜ „Astimek“ nimel ja eest. Kaebaja soovib

dokumendiga tõendada, et Saksamaa müüja hinnasoov hobuse eest on 18 000 eurot. Milline oli

hobuse reaalne turuväärtus, ei oma asjas tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, kas maksuhaldur oleks

pidanud hindamise läbi viima või mitte. Dokument seda kuidagi ei kinnita ega lükka ümber. MKS

§ 102 lg 1 p 2 järgi maksuotsust muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi

ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine

polnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Juba 5.12.2011.a. maksuotsusest

nähtus, millised kahtlused on maksuhalduril tekkinud ning seega oleks kaebaja pidanud kohe esi-

tama tema käsutusse sattunud dokumendi. Arvestades asjaolu, et maksuotsus koostati 1.06.2012.a.,

dokumendi sai kaebaja aga väidetavalt kätte 2012.a. kevadel, oli kaebajal reaalne võimalus teavi-

tada maksuhaldurit vastava dokumendi olemasolust enne maksuotsuse väljastamist. Kaebaja ei esi-

tanud maksumenetluses dokumenti ega isegi ei viidanud sellise dokumendi olemasolule.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaevatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning nii õigulikult kui faktiliselt piisavalt

motiveeritud, selle tühistamiseks puudub alus.

Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja, kui ta oli veendunud, et kaebaja ei ostnud ühtedel

dokumentidel nimega i. Labiouniks x e.i Pandur(tl 86-87, 105) ja teistel nimega Picos Pepina(tl

22, 106) märgistatud hobust OÜ-lt „Astimek", oleks pidanud hindamise teel välja selgitama, kui

palju pidi kaebaja maksma kõnealuse looma soetamise eest. Kaebaja väidab Riigikohtu otsusele nr

3-3-1-60-11 viidates, et vastustaja oli kohustatud niisugusel juhul hobuse maksumuse määrama

hindamise teel, sest loom oli ju reaalselt olemas ning nii kalli kauba puhul ei saa eeldada selle

tasuta saamist. Vastustaja kinnitab aga samale Riigikohtu lahendile tuginedes, et hindamiseks puu-

dus vajadus, sest maksukohustuse aluseks olevad asjaolud(hobuse saamine tasuta) on tuvastatud

muude tõenditega ning lisaks sellele välistab hindamise teel maksustamise kaasaaitamiskohustuse

rikkumine kaebaja poolt. Vastustaja arvates pole ka tõendatud, et dokumendid, milles on kasutatud

kaht erinevat nimekuju i. Labiouniks x e.i Pandur ja Picos Pepina, on koostatud ühe ja sama

hobuse kohta.

Tulumaksu määramise õigusliku alusena on maksuotsuses viidatud TuMS §-le 51 lg 1 ja lg

2 p 3, mille kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt,

milleks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates

õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 eesmärk on maksustada ette-

võtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest

väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks

(näit. dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupa-

de või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet). Maksuotsuses on sel-

gitatud, et tulumaks on määratud sellepärast, et OÜ „Astimek“ poolt 1.07.2011.a. väljastatud arve

nr 235 alusel tehtud väljamakseid tuleb käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

Riigikohtu halduskolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt on maksustamise seisuko-

halt oluline, kas ostja teadis või pidi teadma, et arvel märgitud müüja on variisik, kes tegelikult ei

saanud vastavat kaupa talle müüa. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, toob

see kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki

nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus olenemata sellest, milline on

müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Poolte viidatud otsuses nr 3-3-1-60-11 asus Riigikohus

seisukohale, et kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi

sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis

peab maksuhaldur hindamise teel välja selgitama, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja

ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade pu-

hul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing pole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud.

Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud

väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. MKS §

11 lg 2 kohaselt pole maksuhaldur maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude välja-

selgitamisel piiratud kontrollitava maksukohustuslase esitatud taotluste ja tõenditega. MKS §-d 11

lg 1 ja 92 lg 3 panevad maksuhaldurile kohustuse võtta tasumisele kuuluva maksusumma mää-

ramisel arvesse kõiki maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldus-

väärseks.

Vastavalt MKS §-le 94 võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma

määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks

vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadu-

nud ja muude tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hin-

damisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näita-

jatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega.

Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-60-11 selgitanud, et MKS § 94 lg 1 esimeses lauses tähendab sõna

"võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad

asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel. MKS § 12 alusel teostab maksuhaldur kaalutlusõigust

kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.

MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid

eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete

tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hin-

damine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud

tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel.

Samas märkis Riigikohus, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus

maksukohustuslasel on kasulik oma kohustusi eirata.

Käsitletavas asjas on maksuhaldur nii maksumenetluses, vaidemenetluses kui ka kohtume-

netluses olnud seisukohal, et OÜ "Astimek" arve nr 235 on fiktiivne, äriühing pole kunagi arvel

märgitud hobust omanud ega saanud seetõttu ka seda looma kaebajale müüa. Vastustaja on mak-

suotsuses ja vaideotsuses hindamise vajalikkust kaalunud ja leidnud, et kuivõrd kaebaja on kõne-

aluse hobuse saanud tasuta ning pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti kaebaja kas-

sast välja sularaha OÜ "Astimek" arve alusel, ei saa hindamise teel ega muul moel neid välja-

makseid lugeda ettevõtlusega seotuks ning seega on õigustatud tulumaksu määramine väljamakse

summalt.

Halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahulda-

mata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi

arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib

seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendu-

sega nõustumisele. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja pole soetanud hobust OÜ-lt „Asti-

mek“ ning maksumenetluses koguda õnnestunud tõendite alusel põhjendatult järeldanud, et kaeba-

ja on vaidlusaluse hobuse saanud tasuta. Kohus nõustub maksuotsuses ja vaideotsuses selle seisu-

koha kinnitamiseks esitatud järeldustega, milleni vastustaja on jõudnud kaebaja juhatuse liikme

M.Lootuse ja OÜ "Astimek" juhatuse liikme M.Veedla maksumenetluses antud seletuste ning

kogutud dokumentide analüüsimise tulemusel, ega pea vajalikuks neid korrata.

Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes arve esitamine ja selle alusel raha maksmine ei

tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõen-

daksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Kui tehingut tegelikult

polegi toimunud või tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on tegemist näiliku tehinguga. Koh-

tumenetluses pole ilmnenud mingeid tõendeid, et OÜ "Astimek" ja kaebaja oleksid kokku leppinud

tegelikult toimunud tehingu(te) varjamises ning et arve nr 235 alusel oleks kaebaja tasunud OÜ-le

"Astimek" mingite muude kaupade või teenuste eest. Järelikult pole kaebaja ja OÜ „Astimek“

vahel mingit tehingut üldse toimunudki, M.Veedla poolt allkirjastatud arve nr 235 ning M.Veedla

ja M.Lootuse allkirjadega 30.07.2011.a. kuupäevaga dateeritud hobuse üleandmise-vastuvõtmise

akt(tl 86-87) on fiktiivsed paberid, koostatud eesmärgiga tõendada olematu tehingu toimumist ning

sel viisil saavutada maksueelist, arvestades arve nr 235 alusel kaebaja poolt tehtud ettevõtlusega

mitteseotud sularahaväljamaksed ettevõtlusega seotud kuluks.

Kohtumenetluse käigus pole õnnestunud tuvastada, kellelt, millal ja mil viisil kaebaja vaid-

lusaluse hobuse tegelikult soetas. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M.Veedla väitis, et

hobust nimega Labionics Pandur nägi ta kaebaja tallis, kus M.Lootus seda talle müüa pakkus.

Hobuse omanik oli välismaal, kusagil Hollandi ja Saksamaaga piirneval alal ning tunnistaja käis

2011.a. suvel seal ja maksis hobuse eest sularahas 15 000 – 18 000 eurot inimesele, kelle nime ta ei

mäleta ega tea, kas see oli hobuse omanik või mitte. Müüjalt sai tunnistaja omanikutunnistuse ja

allkirja raha üleandmise kohta. Natuke raha, 2000-3000 eurot jäi hobuse hinnast maksmata, selle

viis tunnistaja palvel müüjale hiljem ära M.Lootus, kui ta Saksamaale sõitis. Hobuse ostis

tegelikult tunnistajale kuuluv OÜ „Astimek“, ostu-müügi lepingut ei sõlmitud, ainsaks tõendiks

selle tehingu toimumise kohta on OÜ „Astimek“ raamatupidamises olev kassa väljamineku order.

Kohus ei pea tunnistaja ütlusi tõesteks. Ütlused on vastuolus M.Veedla poolt maksumenetluses

23.09.2011.a. antud seletusega, kus M.Veedla väitis, et hobune osteti hollandlasest eraisikult, kel-

lele on siiani (23.09.2011.a.) maksmata. Kohtuistungil kinnitas Veedla aga, et maksis hobuse eest

isiklikult sularahas 15 000 – 18 000 eurot ning põhjendas vastuolu varasema seletusega sellega, et

väike osa hobuse hinnast jäi esimesel korral tema poolt maksmata. Kohtu arvates ei vasta see

põhjendus tegelikkusele ning õige on M.Veedla varasem selgitus(tl 54-55), et tema hobuse eest

midagi ei maksnud. Kohus ei pea usutavaks, et väidetavalt ostetava hobuse eest suurt sularahasum-

mat kohapeal ise maksmas käinud tunnistaja ei tea ei koha nime, kus hobusetall asus ega looma

omaniku nime ja kontaktandmeid ning ei tundnud üldse huvi, kas see on ikka hobuse omanik,

kellele ta nii suure rahasumma üle annab või kas sel isikul on omaniku volitus raha vastu võtta.

Allkirja raha üleandmise kohta pole kohtule esitatud. Samuti ei pea kohus usutavaks, et M.Lootus,

kes väidetavalt käis Hollandi-Saksamaa piiri äärest hobust 2011.a. mais-juunis ära toomas ning hil-

jem viis sinna ära M.Veedla võlga, ei mäleta ei selle koha nime ega ka hobuseomaniku nime ja

kontaktandmeid. M.Lootus ei rääkinud 27.10.2011.a. seletuses(tl 84), et käis seal veel teist korda

M.Veedla raha ära viimas ega mäletanud, kui palju omanik tahtis hobuse eest raha saada. Kaebaja

poolt 2.07.2012.a. vastustajale koos vaidega esitatud ilma kuupäevata M.Lootuse ja kellegi L. P.

allkirjadega saksa-inglise segakeeles koostatud paber, kus on kirjas, et L.P. soovib oma hobuse

Picos Pepina eest saada vähemalt 18 000 eurot(tl 19-22), pole käsitatav tõendina. Kuivõrd nii

kaebaja kui ka OÜ "Astimek" seaduslikud esindajad M.Lootus ja M.Veedla on järjepidevalt

kinnitanud, et ei mäleta/ei tea hobuse välismaise omaniku nime ega kontaktandmeid, siis jääb

kohtu jaoks arusaamatuks, mis seos võiks L.P. olla käsitletava kohtuvaidlusega. Seda enam, et

kõnealusel kirjal puudub kuupäev, mistõttu pole võimalik ligilähedaseltki tuvastada, millal see kiri

koostatud on. Fakt, et M.Lootus 27.10.2011.a. seletuses kirjast üldse ei rääkinud, tõendab, et seda

kirja siis veel polnudki ning kiri tehti alles peale kaevatud maksuotsuse koostamist, eesmärgiga

anda kaebaja vaidemenetluses esitatud väidetele suuremat usutavust.

Oluline on märkida, et kui vastab tõele kaebaja väide, et hobuse tõi M.Lootus välismaalt

Eestisse looma eest üldse midagi maksmata ning hobuse ostuhind tasuti omanikule alles mitu kuud

hiljem, siis taoline asjade käik eeldab erakordselt usalduslikke suhteid asjaomaste äriühingute/ ini-

meste vahel, mis saavad välja kujuneda ikkagi ainult varasemate positiivsete ärikontaktide baasil.

Niisugugusel juhul aga teab kaebaja kindlasti nii talli asukohta, kust ta hobuse oma talli tõi, kui ka

looma omaniku nime ja kontaktandmeid. Seda teavet maksuhaldurile ja kohtule järjekindlalt aval-

damast keeldudes on kaebaja keeldunud tegelike tehingute kindlakstegemisele kaasaaitamisest.

12.12.2012.a. otsuses nr 3-3-1-23-12 sedastas Riigikohus, et olukorras, kus kaebaja pole aidanud

kaasa tegelike tehingute kindlakstegemisele, ei saa maksuhaldurile ja kohtutele panna kohustust tu-

vastada, millised tehingud ja kas üldse kaebaja esindatav äriühing tegelikult tegi.

Kohtunik: D.Maastik

(allkirjastatud digitaalselt)