3-12-75/57 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. detsembril 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-75

Haldusasi

A.J. kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla Regiooni

korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja : A.J.

Vastustaja: Keskkonnaamet

Esindajad: Ruth Prigoda ja Alvar Hank

Kolmas isik: Kehtna vald

Esindaja: Veljo Väärsi

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võib

esitada

apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja

lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla Regiooni 21.09.2011 korraldusega nr HJR 1-15/11/735

väljastati Valtu Spordimajale (riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklik registrinumber

75021942) vee erikasutusluba nr L.VV/319869 vee võtmiseks Kehtna vallas Paluküla külas

kunstlume tootmiseks ajavahemikul 1.10.2011 kuni 30.09.2016.

Sama korralduse punktis 4.2 loeti Keskkonnaameti 20.09.2011 kiri nr HJR 7-6/10/43061-24

käesoleva korralduse motivatsiooni osaks.

2. 20.10.2011 esitas A.J. vaide Keskkonnaametile Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla Regiooni

korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks. A.J. vaie tagastati 12.12.2011 Keskkonnaameti

otsusega nr 1-4.1/11/458 vaide esitamise õiguse puudumise tõttu.

3. 11.01.2012 esitas A.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla

Regiooni korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks.

4. 2.04.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse toimingud.

28.06.2012 määrusega otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja määras

menetlustähtajad. 22.10.2012 määrusega uuendas kohus asja menetluse ja viis võimaliku

kompromissi arutamiseks läbi eelistungi. Kompromissi saavutada ei õnnestunud ja kohus

määras menetlusosaliste nõusolekul menetluse jätkamise vormiks kirjaliku menetluse, lõplikud

menetlustähtajad ja otsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla Regiooni korraldus nr HJR 1-

15/11/735, millega väljastati kolmandale isikule Valtu Spordimajale vee erikasutusluba.

Kaebuse esitaja leiab oma kaebuses, et: 1) vee erikasutusloa andmisel ja keskkonnamõjude

eelhinnangus on jäänud käsitlemata olulised asjaolud, mistõttu vee erikasutusluba võimaldab

tegevust, mis on õigusaktidega vastuolus; 2) loa andja ei ole arvestanud mitmete avalike

väljapanekute jooksul tehtud ettepanekute ja vastuväidetega ning on jätnud mittearvestamise

põhjendamata, avalike väljapanekute jooksul saadetud kirjalikele ettepanekutele on jäetud

sisuliselt vastamata; 3) loa eelnõud ja loa andmise korraldust ei avalikustatud nõuetekohaselt.

Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et Keskkonnaameti korraldusega antud vee erikasutusluba ei ole

õiguspärane ning rikub kaebaja õigusi ja piirab tema vabadusi. Oma seisukohti ja kaebeõigust

põhjendab kaebuse esitaja järgmiste argumentidega:

5.1. Kaebuse esitaja on planeeringuala naaberkrundi Tiigimäe maaüksuse omanik

(katastritunnus nr 29202:003:0120).

5.2. Kaebaja on seisukohal, et kavandatav tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega.

Vaidlustatava korralduse alusel toimub kavandatud tegevus Kõnnumaa maastikukaitseala

piiranguvööndis. Vastavalt looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p 2 on kaitseala

piiranguvööndis keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti.

Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri veetaseme muutmise võimalust ette ei näe. Vee

erikasutusloa väljaandmise korralduse alusel kavandatakse kunstlume tootmiseks vett võtta

tiigist, mida on 2004.a. keskkonnamõju hindamise aruandes nimetatud ka tehisjärveks. See toob

kaasa

veetaseme

muutuse,

mis

vastavalt

looduskaitseseadusele

ei

ole

lubatud.

Keskkonnamõjude hindamise aruande järgi (tl 39 pöördel): „Tiiki on detailplaneeringu järgi

kavas süvendada ja suurendada, et oleks tagatud kunstlume tootmiseks vajalik veehulk” ja lk 29

(tl 40): „Kui arvestada aga sellega, et tiiki ei või tänu vastuolule kaitstavate loodusobjektide

seadusega süvendada ja ka veekogu veetaseme alandamine ei ole lubatud, siis peab kunstlume

tootmiseks kasutama puurkaevust võetavat põhjavett.”

Kaebaja on seisukohal, et kavandatava tegevusega võib kaasneda veetaseme muutmine

looduskaitseseaduse tähenduses. Veeseaduse (VeeS) § 17 lg 2 käsitleb veetaseme alandamisena

olemasoleva veetaseme langetamist rohkem kui 0,3 meetrit.

Kaebaja ei nõustu loa andja seisukohaga korralduse punktis 2.1., et detailplaneering on

kinnitatud veetaseme olulise alanemise võimalusega. Nagu rõhutab keskkonnamõju hindamise

aruanne (tl 50 pöördel), on kunstlume valmistamiseks vajalik vee erikasutusluba.

Paluküla puhke- ja spordikeskuse 2004.a. keskkonnamõjude hindamise aruande (edaspidi ka

„KMH”) järgi on tiigist veevõtt vastuolus looduskaitseseadusega (KMH aruande valmimise

ajal: kaitstavate loodusobjektide seadus). Vt KMH aruanne tl 39 ja 40.

Kõnnumaa maastikukaitseala kaitserežiimi muutmisest selle nõrgendamise suunas, nii et

võimaldataks tiigi süvendamist ja laiendamist, on Keskkonnaministeerium (13.01.2005.a. kiri

Kehtna vallavalitsusele) keeldunud. Seega ei ole võimalik detailplaneeringu täiemahuline

elluviimine, kuna see eeldaks kaitseala kaitserežiimi nõrgendamist. Kaebuse esitaja rõhutab, et

detailplaneering ega planeeringule koostatud KMH ei käsitle kunstlume laialivedu, ilmselt selle

tõttu, et keskkonnamõju hindajale ei olnud KMH koostamise ajal teada väärtuslikud

poollooduslikud Natura 2000 elupaigad.

KMH koostaja leiab, et olemasolevast tiigist ei ole võimalik kunstlume tootmise jaoks vett

võtta ning seetõttu käsitleti planeeringus ja keskkonnamõjude hindamise aruandes tiigi

laiendamist-süvendamist. VeeS § 9 lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui

veevaru ei ole piisav.

Vee erikasutusloa toimikusse lisatud Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskaitse

juhtivspetsialist Tiina Napp’i 17.12.2010.a. e-kiri (tl 54) käsitles Pirita jõeoru maastikukaitseala

ja Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal toimuvat veevõttu. Nimetatud kohtades võib veevõtu

tulemusel veetase alaneda mõne cm võrra. Ühistes kirjades, 31.03.2011 (tl 55-58) ja 12.07.2011

(tl 59-62) juhtis kaebuse esitaja koos teistega tähelepanu, et Palukülas võib veevõtt kunstlume

tootmiseks kümneid kordi rohkem veetaset mõjutada. Kuna Palukülas on tegemist teistsuguste

tingimustega, kui Tiina Napp’i kirjas toodud näited, ei ole mainitud kiri käsitletav

eksperthinnanguna Valtu Spordimaja poolt kavandatud tegevuse suhtes Palukülas.

Detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruande (2004) järgi oli tiigis 2003. aastal 3500 –

5000 m3 vett. Kavandatava tegevuse käigus soovitakse talve jooksul võtta kuni 1500 m3 vett.

Detailplaneeringule koostatud KMH järgi oli 2003. a kevadel tiigi sügavus 1,5-1,8 m (suvel

veel 50-60 cm madalam). KMH järgi langetaks talve jooksul poole tiigi vee kasutamine

kunstlume tootmiseks tiigi veetaset ligikaudu 1 meetri võrra. Ka Keskkonnaamet korralduses

toodud punktis 2.1. toodud hinnang näitab, et kunstlume tootmine muudaks tiigi veetaset.

Kaebaja leiab, et mahuliselt ca 1/3 vee vähendamine võib viia veekogu põhjani külmumiseni,

mis omakorda vaesustaks tiigiga seotud elustikku.

Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa

andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu

ja loa vormid” (edaspidi ka „määrus nr 18“) § 16 lg 1 p 4 järgi lähtub vee erikasutusloa andja

KMH-st. Keskkonnamet ignoreerib planeeringule koostatud KMH-d, selgitamata ja

põhjendamata miks. Kaebuse esitajale jääb Keskkonnaameti käitumine arusaamatuks, sest

toimikus on Keskkonnaameti eelkäija Keskkonnateenistuse heakskiit KMH-le. Tulenevalt HMS

§ 56 lg 1 ja § 56 lg 3 on Keskkonnaametil kohustus põhjendada, miks ta ei pea vajalikuks KMH

käsitlust arvestada.

Veekogu

veetaseme

muutmist

on

käsitletud

Paluküla

puhke-

ja

spordikeskuse

keskkonnamõjude hindamise aruandes. Nagu KMH aruande koostaja, leiab ka kaebuse esitaja,

et 1980-ndate aastate lõpus rajatud tiik (2004.a. keskkonnamõju hindamise aruandes nimetatud

ka tehisjärveks), kvalifitseerub veekoguks LKS § 31 lg 2 punkti 2 tähenduses.

Keskkonnamõju hindamise ja juhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 18 järgi on vee

erikasutuse loa üle otsustamisel eelhinnangu andmine kohustuslik. Eelhinnangu andmisel tuleb

arvestada KeHJS § 6 lõikes 3 toodud kriteeriume. Keskkonnamõju eelhinnang seevastu ei

käsitle tiigi veetaseme alanemisega kaasnevaid mõjusid.

Kaebuse esitajal puudub vähimgi kindlus, et piirnormidest kinni peetaks, sest nagu kaebaja

juhtis ka vaides tähelepanu, puudub kontrollimehhanism, mis välistaks suurema päevase ja

nädalase veevõtu kui loaga lubatud.

5.3. Kaebaja leiab, et loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume

tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia.

Kavandatava tegevuse osaks oleva lume tootmise ja laialiveo asukoht on eri dokumentides

erinev. Taotluses (tl 63-68) ei ole kunstlume tootmise asukohta välja toodud. Vastavalt portaalis

„Ametlikud Teadanded” 14.10.2011 ilmunud teatele: „Vee erikasutusluba on antud

pinnaveevõtuks tehisveekogust katastriüksusel 29202:003:1502 ja kunstlume tootmiseks ja

laialiveoks olemasolevatele suusaradadele katastriüksusel 29202:003:1501 Kehtna vallas

Palukülas.” Sama asukohakirjeldust on kasutatud 17.03 ilmunud taotluse avalikustamise teates.

Keskkonnamõjude eelhinnangu punktidest 2 ja 6 ilmneb, et Keskkonnaamet on käsitlenud

tegevuse asukohana mitte suusaradu, nagu Ametlike Teadaannete teadetes, vaid Hiiemäe

lõunakülge, kus suusaradu pole. Eelhinnangus mainitakse lume laotamise kohana Paluküla

Hiiemäe poollooduslikku Natura 2000 elupaika. Keskkonnamõju eelhinnangus Natura 2000

poollooduslik elupaigatüüp asub Hiiemäe lõunaküljel, kus pole suusaradu. Korralduses punktis

2.3 on vastatud, et vee erikasutusluba annab loa vaid pinnaveevõtuks. See seisukoht on

vastuolus Ametlikes Teadannetes ilmunud teadetega, samuti on taotlusel 1. leheküljel märgitud

vee erikasutamise eesmärgiks „lume tootmine” ja korralduse lisas punktis 3.8 on vee

erikasutuse iseloomustuseks märgitud „kunstlume tootmine”. Kehtna vallavalitsuse 26.10.2010

kooskõlastuses nr 329 on samuti antud nõusolek kunstlume tootmiseks maaüksustel

29202:003:1501 ja 29202:003:1502.

Samuti jääb arusaamatuks, miks on Keskkonnaamet Ametlikes Teadaannetes märkinud lume

laotamise kohaks suusarajad, korralduses ja KMH eelhinnangus aga Hiiemäe lõunakülje, kus

suusaradu ei ole.

Kaebaja leiab, et tegevuse täpse asukoha piiritlemine veelahkmealal on mitmes mõttes oluline.

Loodusliku pühapaiga kaitse seisuskohast on oluline, kas lumi laotatakse looduslikule

pühapaigale Paluküla hiiemäele või väljaspool seda. Lume laotamise asukohast sõltub ka see,

kuhu lumesulamisvesi pärast sulamist tagasi valgub, samuti on asukohta teades võimalik

hinnata pikenenud talvitusperioodi mõjusid taimkattele, sealhulgas Natura 2000 ühenduse

tähtsusega elupaikadele.

Kaebaja leiab, et tegevuse asukohta teadmata ei ole võimalik hinnata kavandatud tegevuse mõju

looduskeskkonnale ja looduslikule pühapaigale, samuti kaaluda erinevaid asukohaalternatiive,

et leida variant, mis ei kahjustaks looduslikku pühapaika ja Natura 2000 elupaika.

5.4. Kaebaja on seisukohal, et kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud

Muinsuskaitseametiga. Vastavalt portaalis „Ametlikud Teadanded” 14.10.2011 ilmunud teatele

on antud luba „pinnaveevõtuks veekogust katastriüksusel 29202:003:1502 ja kunstlume

tootmiseks ja laialiveoks olemasolevatele suusaradadele katastriüksusel 29202:003:1501

Kehtna vallas Palukülas”. Loa korralduses on ekslikult väidetud nagu Paluküla PSK

keskkonnamõjude hindamise aruandest selgus, et suusarajad ei tule osaliselt muinsuskaitse all

olevale Hiiemäele (korralduses vastuste osa punkt 2.3). Arusaamatuks jääb, millest tuleneb

Keskkonnaameti seisukoht. Olemasolevad suusarajad on suures ulatuses Paluküla Hiiemäel,

sealhulgas ka muinsuskaitse mälestise vööndis.

Vastavalt muinsuskaitseseaduse § 24 lg 1 p 7 on mälestisele, ehitisele või muinsuskaitsealale

keelatud ilma Muinsuskaitseameti loata paigaldada mis tahes seda kahjustavat või selle ilmet

muutvat objekti, sealhulgas teisaldatavat objekti; ning keelatud mullatööd (§ 24 lg 2 p 1). VeeS

§ 9 lg 10 p 3 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui tegevus ei ole kooskõlas

õigusaktidega. Kaebaja leiab, et vee erikasutusluba, mis võimaldab seadeldiste paigaldamist ja

kunstlume tootmist ka mälestise vööndis ja piiranguvööndis oleks pidanud olema

kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga.

5.5. Kaebaja sedastab, et Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses

toodud tehnoloogiast.

Loa korralduses ei ole käsitletud ei vee võtmise ega kunstlume valmistamise tehnoloogiat (vt.

korralduse lisa punkti 2.4), kuigi vastavalt VeeS § 9 lg 2 punktile 11 kantakse vee

erikasutusloale parim võimalik tehnika vee kasutamiseks ja reovee puhastamiseks.

Kaebaja peab meelevaldseks korralduse punktis 2.4 toodud selgitusi, et kasutatavat

tehnoloogiat käsitleti ka detailplaneeringu 2003/2004 aastal läbi viidud keskkonnamõjude

hindamises.

Taotluse esitaja Valtu Spordimaja on taotluse lisana esitanud kavandatava lumetootmise

tehnoloogia kirjelduse (tl 70-72). Taotluses on kirjeldatud kavandatavat lumetootmist täies

ulatuses mobiilsena, see tähendab, et see tehnoloogia ei eelda statsionaarset torustikku, ega

mullatöid. Keskkonnamõjude eelhinnang ei lähtu taotluses toodud mobiilsest tehnoloogiast,

vaid hindab statsionaarse torustiku mõjusid. Statsionaarne torustik Paluküla Hiiemäel oleks

kaebaja hinnangul selges vastuolus Kehtna valla üldplaneeringuga, kuna kahjustaks oluliselt

looduslikku pühapaika. Seega on loa menetleja keeldunud täpsustamast kavandatava ja lubatava

tegevuse tehnoloogiat ning keskkonnamõjude eelhinnang on käsitlenud tegevusvarianti, mis

oleks ebaseaduslik ja looduslikku pühapaika kahjustav ja ei ole võimaldanud leida kõiki

osapooli rahuldavat lahendust. Keskkonnamõjude eelhindamine on seetõttu poolik ja ei lähtu

taotlusest ning on seetõttu eksitav.

Kaebaja leiab, et keskkonnaameti ekslik käsitlus kavandatava tehnoloogia osas ei võimaldanud

vee erikasutusloa menetluse käigus leida sobivamaid tehnoloogilisi lahendusi.

5.6. Kaebaja leiab, et eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume

tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja

kultuuriväärtustele.

Teade Ametlikes Teadaannetes on sisulises vastuolus vee erikasutusloa andmise korralduse

punktiga 1, kus on kirjas, et vee erikasutus toimub vaid maaüksusel 29202:003:1502.

Keskkonnamõjude eelhinnangus (tl 75-76 pöördel) on lume tootmist teataval määral käsitletud

punktides 5. ja 6, aga kaebaja hinnangul on mõjude eelhinnang pealiskaudne ja jätnud

käsitlemata kultuuriväärtused, eelkõige loodusliku pühapaiga kaitse.

Vee erikasutusloa taotluses sisalduma pidav informatsioon on sätestatud määruses „Vee

erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa

taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid”. Selle määruse § 5 lg 6 sätestab vee

erikasutusega seotud tehnika ja tehnoloogia kirjelduse esitamise kohustuse. Toimikus puudub

informatsioon kunstlume laialivedamise tehnika ja tehnoloogia kohta, samuti teave kuhu ja kui

palju kavatsetakse kunstlund vedada.

Omamata eelnimetatud teavet ei ole võimalik hinnata arendaja poolt kavandatud tegevuse mõju

looduskeskkonnale ja looduslikule pühapaigale. Keskkonnamõjude eelhinnang ei käsitle lume

tootmise ja laialiveo mõjusid looduslikule pühapaigale. Keskkonnamõju hindamise ja

juhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 18 järgi on vee erikasutuse loa üle otsustamisel

eelhinnangu andmine kohustuslik. Eelhinnangu andmisel tuleb arvestada KeHJS § 6 lõikes 3

toodud kriteeriume. Seda on rõhutatud ka keskkonnaministeeriumi vastuses kaebuse esitajale (tl

74 ja selle pöördel).

5.7. Kaebaja leiab, et KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele

ei ole pädev. Kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud

tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav. Korralduse juurde kuuluvas

keskkonnamõjude eelhinnangus ei ole välja toodud, kelle arvamusele tuginetakse mõju

hindamisel Paluküla Hiiemäe Natura elupaigale ning mille alusel leitakse, et lume laotamise ja

kunstlume mõju elupaigale ja selle taimkattele puudub. Mõju hindamine Natura elupaikadele

eeldab vastavat haridust ja ettevalmistust. Kuna eelhinnangus pole välja toodud, kes on

hinnanud mõju elupaikadele ei ole eelhinnangus toodu usaldusväärne ning seetõttu on korraldus

puudulikult põhjendatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 järgi peab haldusakt olema

põhjendatud, põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus,

kaalutlusotsuse puhul kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Eelhinnangus on käsitlemata Toivo Sepa eksperthinnangud, mis on saadetud Keskkonnaametile

13.04.2009 (tl 77- 84 pöördel) ja registreeritud Keskkonnaameti avaliku teabe portaalis nr HJR

14-4/09/9164 all.

Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskasutuse spetsialisti A. Andersoni vee

erikasutusloa toimikule lisatud kirjas (tl 85) ei ole käsitletud lume tootmise mõjusid Natura

2000 elupaikadele. Samuti ei ole poollooduslikke Natura 2000 elupaiku käsitletud 2003/2004 a.

koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruandes (vt tl 42 pöördel kuni 43).

5.8. Kaebaja on seisukohal, et vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla uue

üldplaneeringuga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vee erikasutusloaga lubatud tegevus on

tõenäoliselt vastuolus Kehtna valla uue üldplaneeringuga. Kavandatav kunstlume tootmine ja

laialivedu toimuks täielikult üldplaneeringu kohaselt Paluküla külas asuval puhke- ja

virgestusalal. Kehtna valla üldplaneeringu (vastu võetud 17.03.2009; kehtestatud 16.06.2009)

p 2.3.17.2 kohaselt on puhke- ja virgestusaladel lubatud „arendada majutus-, teenindusehitisi

ja –rajatisi ning puhkemajanduslikke atraktsioone juhul kui need ei kahjusta Natura 2000

elupaiku ega kaitsealuste liikide populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke

pühapaiku ja rohelise võrgustiku alasid. Kaebaja leiab, et kunstlume tootmine lahterdub

puhkemajanduslike atraktsioonide alla, mis võib kahjustada looduslikku pühapaika ja Natura

2000 elupaika. VeeS § 9 lg 10 p 3 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui tegevus

ei ole kooskõlas õigusaktidega.

Arheoloogiadoktor Heiki Valk leiab eksperthinnangus (tl 88-89 pöördel), et Paluküla Puhke-

ja spordikeskuse raames kavandatav tegevus kahjustaks looduslikku pühapaika.

Koostoimes vee võtmisega seotud tegevustega (kunstlume valmistamine ja laotamine, mille

jaoks eraldi tegevuslubasid ilmselt ei pea taotlema), võib kavandatav tegevus kahjustada

Paluküla hiiemäge kui ajaloolist looduslikku pühapaika ja maausu pühapaika (vt Heiki Valgu

kirja ja eksperthinnangut, tl 73 ja selle pöördel ja tl 88-89 pöördel). Võimalikud mõjuallikad

on seadeldiste paigutamine hiiemäele, selle käigus pinnase kahjustamine, masinate liikumine

lume laotamisel, müra, külastuskoormuse suurenemine. Kaebaja peab oluliseks, et vee

erikasutusloa menetluse käigus (vastuses kirjadele ja koosolekul) ei nõustunud

Keskkonnaamet käsitlema lume tootmisega ja laialiveoga seotud küsimusi, mistõttu ei olnud

menetlusosalistel võimalik jõuda lahenduseni, mis jätaks loodusliku pühapaiga kahjustamata.

Ka valla üldplaneering on õigusakt ning vee erikasutusluba peab olema sellega kooskõlas.

Loa väljaandja on loa andmise korralduses 7. punkti all selgitanud, et vee erikasutusluba on

antud vaid pinnaveevõtuks ja lume tootmine ja laotamine ei kuulu vee erikasutusloa andmise

juures käsitletavate teemade hulka.

Taotlusel on vee erikasutuse eesmärgiks märgitud lume tootmine. Vee erikasutusloa lisal on

märgitud vee erikasutusloa iseloomustuseks punkti 3.8 all kunstlume tootmine, mistõttu leiab

kaebaja, et kunstlume tootmise lubamise otsustamisel ei saa piirduda vaid veevõtmise vahetu

mõju hindamisega, vaid tuleks analüüsida ka teisi vee kasutamise aspekte: kavandatavat lume

tootmise tehnoloogiat, lume tootmisel tekkiva müra mõju lähielanikele, loodusliku pühapaiga

külastajatele, välja selgitada lume tootmise ja laialiveo täpsem asukoht, et vältida negatiivset

mõju looduslikule pühapaigale ning naaberkinnistute elanikele ning loodusliku pühapaiga ja

ühtlasi puhke- ja virgestusala külastajatele.

Vastavalt KeHJS § 6 lõikele 3 tuleb keskkonnamõju eelhinnangus lähtuda muuhulgas ka

tegevusega kaasnevatest tagajärgedest. Antud juhul oleks kunstlume tootmisega kaasnevad

tagajärjed müra, seadeldiste paigaldamine, lume laotamine.

5.9. Kaebaja leiab, et vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida

loas toodud piirmääradest kinnipidamist. Kaebuse esitaja märgib, et olles tutvunud taotluse

toimikuga, ei leidnud ta sealt võetava vee koguse määramise viisi ja mõõtmisvahendite

kirjeldust, mis oleks olnud vajalik vastavalt määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee

erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike

materjalide loetelu ja loa vormid” § 6 lõike 5 järgi. Taotluses ei olnud kirjas päevast veevõtu

kogust. Korralduse p 1 järgi järeldab loa andja, et kui taotleja kavatseb võtta kuni 750 m3

vett kvartalis, siis päevane võetava vee kogus jääb kindlasti alla 30 m3 ööpäevas, mistõttu

erikasutusluba ei oleks vajalik. Kaebuse esitaja leiab, et kuna kunstlume tootmine on

mõeldav vaid miinuskraadide juures ja korraga vajaminev lumekogus on võrdlemisi suur, siis

on loogiline vee võtmine ööpäeva jooksul üle 30 m3, järelikult oleks loa andja pidanud

järgima määruse nr 18 § 6 lõike 5 nõuet. Mõõtmisvahendite käsitlemine vee erikasutusloa

korralduses on vajalik ka juhul kui vett võetaks alla 30 m3 ööpäevas.

Vee erikasutusloas on p 5.1 all kohustus fikseerida veekogused kuu alguses ja lõpus ning

esitada need seaduses esitatud korras ja mahus. Arendaja poolt kord kuus näitude

fikseerimine ja kord kvartalis keskkonnatasu deklaratsiooni esitamine ei taga kehtestatud

piirangute järgimist ning reaalselt kasutatud veekoguse kontrolli võimalust.

Kaebaja on seisukohal, et kui Keskkonnamet kehtestab piirangud, siis tulenevalt HMS § 56

lg 1 ja § 56 lg 3 on tal kohustus selgitada ja põhjendada kuidas tagatakse kehtestatud

piirangute järgimine.

5.10. Kaebaja märgib, et loa menetleja on eksinud avalikustamise reeglite vastu. Vastavalt

HMS § 48 lõikele 1 on haldusorganil kohustus panna õigusakti eelnõu koos seletuskirjaga

avalikkusele tutvumiseks välja. Kaebuse esitaja ei leidnud teadet loa eelnõu avaliku

väljapaneku kohta. Seetõttu on olnud piiratud kodanike ja organisatsioonide õigus saada

informatsiooni. Kaebaja hinnangul on võimalik, et kodanikud ja ühendused oleksid teinud

ettepanekuid ning esitanud vastuväiteid, mis võinuksid muuta Keskkonnameti lõppotsust.

Vastavalt VeeS § 91 lõikele 5 teeb loa andja vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise

otsuse avalikult teatavaks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded seitsme päeva jooksul

pärast vee erikasutusloa andmist või sellest keeldumise otsuse tegemist. Korraldus loa

andmiseks anti 21.09.2011, kuid Ametlikesse Teadaannetesse ilmus teade alles 14.10.2011.

Sellega oli piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses.

5.11. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti korralduse väljaandmine on puudulikult motiveeritud

ning sellega on rikutud HMS § 56. Keskkonnaameti seisukoha järgi (vt korraldus p. 1) ei

olnud taotlust arvestades luba üldse vaja. Korralduse punktis 3.1 on Keskkonnaamet

vastupidiselt leidnud, et luba oleks vajalik. Arendaja esitas vee erikasutusloa saamiseks

taotluse 04.11.2010, Keskkonnamet väljastas vee erikasutusloa 21.09.2011. Eelkirjeldatud

olukorras vee erikasutusloa andmine eeldaks veenvaid selgitusi ja kaalukaid põhjendusi.

Vaidlustatavas korralduses on vastandlikud seisukohad loa vajalikkuse kohta.

5.12. Kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine ja vabaduste piiramine. Kaebuse

esitaja loeb ennast puudutatud isikuks Kehtna vallavalitsuse hallatava Valtu Spordimaja

Palukülas kavandatud tegevuse suhtes, kuna tema elukeskkond ja –kvaliteet, privaatsus, müra

tase ja kinnistu kasutamise võimalused sõltuvad otseselt tegevuslubade andmisest ja nende

kooskõlastamisest. Kaebuse esitaja on kavandatud tegevuse vahetu naaber, kunstlume

tootmine hakkaks toimuma 50-100 meetri kaugusel, tuues kaasa müra, vibratsiooni, mida

eelhinnangus sisuliselt käsitletud ei ole. Võimalikud on probleemid veevarustusega, mille

tekkimise korral reaalset kompenseerivat lahendust ette nähtud ei ole.

Kaebuse esitaja eeldab, et tema elukeskkonna ja selle osaks oleva looduskeskkonna seisund

Natura 2000 alal peab olema soodne. Suures koguses vee võtmine tiigist võib mõjutada

kaebuse esitaja kinnistul asuva puurkaevu ja salvkaevu veetaset. Mõlema kaevu veevaru on

kaebuse esitaja jaoks oluline ja vajalik Näiteks elektrikatkestuste korral saab kaebuse esitaja

vee salvkaevust. Möödunud talvel olid elektrikatkestused üsna sagedased ja pikaajalised

(kestsid mitu päeva). Vee võtmine tiigist/tehisjärvest mõjutab tõenäoliselt rohkem salvkaevu

veevarustust.

Kaebuse esitaja on korduvalt loa menetluse käigus üksi ja koos teistega saatnud kirju, millele

Keskkonnaamet on jätnud sisuliselt vastamata. Kaebuse esitaja ei käsitle sisulise vastusena

repliiki „võimaluse piires arvestame“. Kodanike kirjadele sisuline vastamine on hea

haldustava üldtunnustatud printsiip.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on teinud 17.02.2003 otsuse nr 3-4-1-1-

03, milles märgitakse: „Euroopa õigusruumis tunnustatud põhimõtete analüüs viib

järeldusele, et PS §-s 14 tuleneb isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest“. Jättes

kirjadele sisuliselt vastamata on Keskkonnamet rikkunud kaebuse esitaja põhiseaduslikku

õigust heale haldusele.

Korralduse alusel toimuv tegevus võib rikkuda (kuna pole teada kuhu ja kuidas kunstlund

veetakse) kaebuse esitaja õigust rahulikult ja segamatult minna ja olla looduslikus

pühapaigas.

Kaebuse esitaja peab oluliseks loodusliku pühapaiga head säilimist. Uue Kehtna valla

üldplaneeringu (vastu võetud 17.03.2009; kehtestatud 16.06.2009) p. 2.3.17.2 kohaselt on

puhke- ja virgestusaladel lubatud „arendada majutus-, teenindusehitisi ja –rajatisi ning

puhkemajanduslikke atraktsioone: juhul kui need ei kahjusta Natura 2000 elupaiku ega

kaitsealuste liikide populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke pühapaiku ja rohelise

võrgustiku alasid.” Paluküla puhke- ja spordikeskuse planeering paikneb üldplaneeringu järgi

täielikult puhke- ja virgestusalal.

Valla üldplaneering on valla elanike ühiskondlik kokkulepe ning valla kodanikuna on

kaebuse esitajal õigustatud ootus, et sõlmitud ühiskondlikku lepet järgitakse. Eeltoodust

tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et korraldus rikub tema õigusi ning tal on õigus kohtusse

pöörduda.

Kaebuse esitaja on avalikustamise ajal saadetud kirjades korduvalt juhtinud tähelepanu

võimalikele kunstlume tootmise ja laialiveoga seonduvatele mõjudele. Kui loa taotleja soovib

saada vee erikasutusluba, et leida parimad tehnoloogiad ja tegevuse asukohad, siis on

loomulik, et avaliku menetluse käigus tuleb arvestada menetlusosaliste arvamustega.

5.13. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

6.1. Vastustaja hinnangul puudub käesoleval juhul isikul subjektiivsete õiguste riive ning

korraldus ei piira kaebuse esitaja vabadusi, kuna vee erikasutusloaga lubatud Valtu

Spordimaja tegevus VeeS § 8 lg 2 p 1 kohaselt ei vajagi vee erikasutusluba. Arvestades Valtu

Spordimaja taotlust ning täiendavaid selgitusi, s.h asjaolu, et Valtu Spordimaja soovis siiski

vee erikasutusloa väljastamist, otsustas vastustaja Valtu Spordimajale pinnavee võtmiseks

vee erikasutusloa välja anda. Vastustaja soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et isegi juhul,

kui Keskkonnaamet tunnistaks vaidlustatud vee erikasutusloa kehtetuks, oleks Valtu

Spordimajal võimalik soovitud tegevust teha, kuna Valtu Spordimaja ööpäevane pinnavee

võtt jääb alla 30 m3. Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et vee erikasutusluba ei saa rikkuda

kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Kaebuse esitaja ei ole suutnud osundada asjaoludele, mis veenvalt kinnitaksid, et juhul kui

Valtu Spordimaja teostab pinnaveevõttu kuni 30 m3 ööpäevas ilma vee erikasutusloata, et see

mõjutab teda vähem, kui Valtu Spordimaja vee erikasutusloaga lubatud tegevus. Kusjuures

loaga lubatud tegevuse korral on Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett kuni 750 m3

kvartalis ehk kui see arvutada keskmiselt ööpäevale, siis ca 8 m3 ööpäevas.

6.2. Vastustaja leiab, et kaebus on esitatud pigem avalikes huvides kui isiku subjektiivseid

huve silmas pidades. Analüüsides kaebuse esitaja kaebuses esitatud seisukohti, siis saab

vastustaja arvates asuda pigem seisukohale, et kaebus on esitatud avalikes huvides viidates

seejuures pühapaigale ning selle säilimisele.

Avalikes huvides võib HKMS § 44 lg 2 kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhtudel.

HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse keskkonnaasjades. Viimati

nimetatud sätte kohaselt saab keskkonnaasjades avalikes huvides kohtusse pöörduda

valitsusväline keskkonnaorganisatsioon. Kaebuse esitaja ei kvalifitseeru HKMS § 292 lg 2

alusel selliseks isikuks. Seega puudub kaebuse esitajal avalikes huvides kaebuse esitamise

õigus. Samuti ei näe ette veeseadus üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust. Kui

kohus otsustab siiski asuda kaebust sisuliselt läbi vaatama, palub vastustaja, et kohus jätaks

läbi vaatamata kaebuses avalikes huvides esitatud väited.

6.3. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse abil ei ole võimalik saavutada kaebuse esitaja

eesmärki. Kaebuse abil ei ole võimalik saavutada kaebuse esitaja soovitud eesmärki, et

tegevust ei toimuks, kuivõrd Valtu Spordimajal on kuni 30 m3 ööpäevas võimalus võtta vett

ka ilma vee erikasutusluba omamata, mistõttu vee erikasutusloa tühistamisel on Valtu

Spordimajal jätkuvalt õigus vee erikasutusloaga lubatud tegevust jätkata. Sellisel juhul ei ole

kaebuse esitajal kuidagi võimalik Valtu Spordimaja tegevust lõpetada.

Nagu vastustaja on eelnevalt välja toonud, siis vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamisel on

Valtu Spordimajal õigus jätkuvalt võtta kuni 30 m3/ööpäevas vett, kuigi vee erikasutusloaga

on lubatud ööpäevaseks keskmiseks veevõtuks kuus 8 m3/ööpäevas. Seega, vee erikasutusloa

kehtetuks tunnistamisel, oleks Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett c.a 3 korda rohkem

ööpäevas.

6.4. Vastustaja jääb oma korralduses ning 12.12.2011 Keskkonnaameti peadirektori

käskkirjaga nr 1-4.1/11/458 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ (tl 117-119; Vaideotsus)

toodud seisukohtade juurde.

Esmalt soovib vastustaja välja tuua, et korraldus vastab HMS nõuetele, s.h HMS § 56

sätestatud motiveerimise nõudele. Keskkonnaamet ei pea vajalikuks korralduses, 20.09.2011

koostatud keskkonnamõju hindamise eelhinnangus nr HJR 7-6/11/43061-24 (tl 120-121

pöördel; eelhinnang) ja Vaideotsuses toodud seisukohti üle korrata. Vastustaja leiab, et

korraldus on piisavalt motiveeritud, selle andmisse on kaebuse esitajat igakülgselt kaasatud

ning asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu vaidlustatud otsuses toodud kaalutlustega, ei anna

veel alust väita, et korraldus on põhjendamata või selles sisalduvad kaalutlused on

asjakohatud.

Vastustaja on igakülgselt analüüsinud ja kaalunud korralduse andmisel kaebuse esitaja poolt

vee erikasutusloa andmise menetluses esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid kavandatavale

tegevusele, kuid vastustaja on ka kaebuse esitajale korduvalt selgitanud vee erikasutusloa

olemust ning sisu, s.h seda, et vee erikasutusluba ei anna õigust kunstlumeradade rajamiseks,

kuivõrd tegemist on pigem ehitistega ehitusseaduse mõistes.

Samuti on vee erikasutusloa andmisel määratud vee erikasutajale kohustus mõõta kinnistutel,

mis asuvad Raplamaal, Kehtna valla, Paluküla külas kinnistu nr 166937 ja kinnistu nr

2240637, olevatest puurkaevudest veetaset pinnaveevõtu alguses ja lõpus. Nimetatud nõuded

on käsitletud vee erikasutusloas p 5.3 ja 11.11 all. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et

juhul kui vee erikasutusluba kehtetuks tunnistada ja/või tühistada siis puudub Valtu

Spordimajal kaevude veetaseme seiramise kohustus, kuid õigus võtta pinnavett kuni 30

m3/ööpäevas Valtu Spordimajal säilib.

Lisaks peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et kaebuse esitaja on kaebuse punktis III välja

toonud kunstlume tootmisega seonduva võimaliku müra ja vibratsiooni. Vastustaja jääb

selles osas eelhinnangu punktis 3 toodu juurde. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit

selle kohta, et pinnaveevõtuga seonduv müra ületaks õigusaktidega kehtestatud tasemeid.

Vastustaja peab vajalikuks selgitada ka eelhinnangu koostamise vajalikkust käeoleval juhul.

Kui võtta aluseks KeHJS § 6 lg 2 p 18 koosmõjus keskkonnaministri 29.08.2005 määrusega

nr 244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise

algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 11, siis Valtu Spordimaja vee erikasutuseks

eelhinnangut koostama ei pea. Samas pidas vastustaja siiski vajalikuks eelhinnangu kaudu

hinnata vee erikasutusluba mitte vajava tegevuse mõju ning jõudis veendumusele, et

tegevusega ei kaasne olulist negatiivset keskkonnamõju, mis tooks endaga kaasa vajaduse

keskkonnamõju hindamise algatamiseks.

6.5. Vastustaja jääb korralduses ja Vaideotsuses toodud seisukohtade juurde seoses tegevuse

vastavusega looduskaitseseaduse sätetele. Samuti on tegevuse mõju hinnatud eelhinnangus.

Vastustaja toob täiendavalt välja, et vee erikasutusluba ei anna õigust veekogu

süvendamiseks. Samuti ei anna Keskkonnaameti väljastatud vee erikasutusluba õigust

kunstlumega kaetud suusaradade ja vajalike torustike ehitamiseks.

Seoses detailplaneeringuga peab vastustaja vajalikuks selgitada, et detailplaneeringu

kehtestamise haldusakt on käesoleval ajal kehtiv ning HMM § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva

haldusakti resolutiivosa kohutuslik igaühele, s.h haldus- ja riigiorganitele. Vastavalt

Riigikohtu 25.09.2008 otsusele nr 3-3-1-15-08 on Paluküla puhkeala detailplaneering kehtiv,

mistõttu tuli vastustajal vee erikasutusluba väljastades arvestada ka detailplaneeringuga.

6.6. Nagu vastustaja on ka varasemalt korralduses ja Vaideotsuses (p 3.1.) välja toonud, siis

vee erikasutusluba annab õiguse vee võtmiseks, muudeks tegevusteks vee erikasutusluba

õigust ei anna. Käesoleval juhul on kaebuse esitajal tekkinud teatav pettekujutelm sellest, et

vee erikasutusluba annab õiguse ka muudeks tegevusteks. Kaebuse esitaja ei ole suutnud aru

saada, et suusaradade ehitamiseks annab õiguse ehitusluba, mitte vee erikasutusluba.

Vastustaja peab vajalikuks selgitada, et VeeS § 9 lg 1 sätestab ametlikus väljaandes

Ametlikud Teadaanded avalikustatava vee erikasutusloa taotlemise teate sisu. VeeS § 9 lg 1 p

3 kohaselt tuleb teates näidata tegevuse lühikirjeldus, mille jaoks vee erikasutusluba

taotletakse. Asjaolu, et pinnaveevõtmise tagajärjel toodetakse kunstlund, mis veetakse

suusaradadele või nõlvadele, ei oma vee erikasutusloa seisukohalt mingit tähendust. Vee

erikasutusluba antakse VeeS § 8 lg 2 sätestatud tegevusteks ning nagu ka eelnevalt on

vastustaja väljendanud, siis vee erikasutuseks Valtu Spordimaja vee erikasutusluba

veeseaduse kohaselt ei vajagi. Suusaradade rajamiseks võib aga vajalik olla ehitusloa

taotlemine kohalikust omavalitsusest.

6.7. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kavandatav tegevus peaks olema

kooskõlastatud ka muinsuskaitseametiga. Vastustaja jääb selles osas Vaideotsuse punktis 3.4

toodud seisukoha juurde. Kaebuse esitaja viited muinsuskaitse seaduse § 24 lg 1 p 7 ei ole

asjakohased, kuivõrd see ei ole vee erikasutusloaga reguleeritav valdkond. Kui Valtu

Spordimaja soovib muinsuskaitse seaduse § 24 lg 1 p 7 nimetatud „teisaldatavat objekti“

kinnistule paigutada, siis on vajalik selleks konkreetseks tegevuseks muinsuskaitseameti

nõusolekut. Vastustaja poolt väljastatud vee erikasutusluba ei asenda muinsuskaitseameti

nõusolekut. Ja veeseaduse ei näe ette vee erikasutusloa andmiseks muinsuskaitseameti

nõusolekut.

6.8. Vastustaja peab käesoleval juhul vajalikuks välja tuua, et kaebuse esitaja on peaasjalikult

pööranud oma tähelepanu kunstlume tootmise tehnoloogiale, mis ei ole aga vee erikasutusloa

reguleerimise objektiks. Vee erikasutusluba puudutab üksnes vee võtmist ning vastustaja ei

saa ette kirjutada isikule, millist pumpa kasutada. Sellised otsused on vee erikasutusloa

omaniku teha. Vastustajale teadaolevalt ei ole täna vee erikasutusloas märgitud tegevust

alustatud ning samuti ei ole välja valitud lõplikku tehnoloogiat kunstlume tootmiseks.

6.9. Vastustaja leiab et kaebuse esitaja ei ole mõistnud vee erikasutusloa, kui keskkonna

kasutuse loa olemust. Kaebuse esitaja poolt viidatud keskkonnaministri 26.03.2002 määruse

nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ § 5 p 6

sätestab vee võtmise tehnoloogia esitamise kohustuse. Vastustaja ei saa vee erikasutusloaga

reguleerida kunstlume laiali vedamist ning seda kuhu see viiakse. See ei ole vee erikasutusloa

sisuks. Vee erikasutusloa sisuks on üksnes pinnavee võtmine ning selle võimalik mõju.

6.10. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja leiab kaebuse osa II punktis 6, et eelhinnang

kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Nagu vastustaja on

varasemalt välja toonud, siis ei ole kaebuse esitaja saanud aru vee erikasutusloa olemusest.

Vee erikasutusluba ei anna õigust suusaradade rajamiseks vaid annab õiguse vee võtmiseks,

kui tegevuseks.

6.11. Mis puudutab kaebaja väidet vee erikasutusloa mittevastavausest Kehtna valla uuele

üldplaneeringule jääb vastustaja korralduse punkti 2 alapunktis 7 ning Vaideotsuse punktis

3.2 toodud seisukoha juurde, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi uut argumenti.

Keskkonnaamet leiab, et pinnaveevõtmine, kui tegevus, milleks vee erikasutusluba on antud,

ei ole Kehtna valla üldplaneeringuga vastuolus.

Vastupidi, ka üldplaneeringu seletuskirja punktis 2.1.17.1 on välja toodud, et

üldplaneeringuga on kavandatud järgnevate perspektiivsete puhke- ja virgestusalade

reserveerimine, eesmärgiga tõsta elukeskkonna kvaliteeti ja parandada vaba aja veetmise ja

sportimisvõimalusi Hiie küla puhkealaga külgneval maa-alal, kus nähakse ette olemasoleva

puhkeala laiendamist ja tervisespordi ja tehnikaspordi viljelemise võimaluste parandamist.

Vastustaja soovib veel välja tuua, et Paluküla puhkealal, millel vee erikasutus toimub, on

kehtestatud detailplaneering, mis on läbi vaieldud kuni Riigikohtuni ning mille 25.09.2008

otsuse nr 3-3-1-15-08 kohaselt on detailplaneering kehtiv, mistõttu on ka Kehtna

Vallavolikogu 16.06.2009 määrusega nr 73 “Kehtna valla üldplaneeringu kehtestamine”

otsustatud säilitada üldplaneeringuga Paluküla puhkeala täies mahus. Paluküla puhkeala

detailplaneeringule on eraldi teostatud keskkonnamõju hindamine, mille aruanne on

heakskiidetud Keskkonnaministeeriumi Raplamaa Keskkonnateenistuses. Täpsemad mõjud

Natura 2000 elupaikadele ja hiiekohale tuleb hinnata ja läbi kaalutleda konkreetsete

ehitusprojektide lähtetingimuste väljastamisel ja projektide hilisemal koostamisel.

6.12. Kaebuse esitaja leiab, et vee arvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud

piirmääradest kinni pidamist. Oma väidete tõendamiseks on kaebuse esitaja kirjeldanud

taotluse toimikus olevaid andmeid. Vastustajale jääb mulje, et kaebuse esitaja ei ole

vaidlustatud haldusaktiga üldse tutvunud. Vastustaja on korralduse punktis 3.1 ning Vee

erikasutusloa punktides 5.1 ja 10.11 selgitanud vee võtmist ning võetava vee mõõtmist

puudutavad asjaolud.

6.13. Vastustaja peab vajalikus välja tuua, et on kaasanud kaebuse esitaja igakülgselt ja

kooskõlas HMS sätetega haldusmenetlusse ning kaebuse esitajal on olnud piisavalt võimalusi

menetluses osalemiseks ning oma ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja ei

nõustu kaebuse esitaja väidetega selle kohta, et huvitatud isikute võimalus saada infot ja

osaleda menetluses oli piiratud ning kaebuse esitaja väited selle kohta on paljasõnalised ja

tõendamata.

6.14. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide, et korraldus on puudulikult

motiveeritud. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole suutnud esitada oma väite

tõendamiseks ühtegi loogilist argumenti. Vastustaja on nii korralduse sissejuhatavas osas kui

ka punktis 3.1 viidanud, et Valtu Spordimaja tegevus vee erikasutusluba ei vaja. Vee

erikasutusluba väljastati Valtu Spordimajale seetõttu, et isik soovis vaatamata vee

erikasutusloa vajaduse puudumisele, vee erikasutusloa väljastamist. Seega ei ole korralduses

vastandlikke seisukohti vee erikasutusloa vajaduse kohta. Vastustaja on läbivalt olnud

seisukohal, et Valtu Spordimaja tegevuseks vee erikasutusluba väljastada ei ole vaja, kuid

VeeS § 8 ei välista, et kui isik ikkagi soovib, siis väljastatakse vee erikasutusluba ka alla

VeeS § 8 lg 2 p 1 sätestatud künniskoguse tegevusele.

Vastustaja jääb Vaideotsuses toodud seisukoha juurde, et korraldus on piisavalt motiveeritud

ning selles on toodud põhjendused vee erikasutusloa andmise kohta. Asjaolu, et kaebuse

esitaja ei nõustu korralduses toodud kaalutlustega, ei anna veel alust väita, seejuures ühtegi

konkreetset tõendit esitamata, et korraldus on põhjendamata.

KOLMANDA ISIKU KEHTNA VALLAVALITSUSE SEISUKOHT

7. Kolmas isik palub kaebus jätta rahuldamata. Kolmas isik märgib, et on tutvunud vastustaja

poolt kohtumääruse täitmiseks esitatud 23.04.2012 vastusega nr 1-10.1/12/8499-2 (edaspidi

vastus). Kolmas isik nõustub täies ulatuses vastuses esitatud seisukohade ja kaalutlustega.

Nimetatud dokumendis on kolmanda isiku veendumusel kajastamist leidnud kõik olulised

küsimused seoses kaebusega, seetõttu pole kolmanda isiku vastuses täiendavalt olulisi

asjaolusid või seisukohti esile toodud. Eelnevast tulenevalt rõhutab kolmas isik alljärgneval

kujul mõningaid vastustaja seisukohti ning lisab mõned omapoolsed arvamused.

7.1. Kolmas isik nõustub täielikult vastustaja seisukohaga, et kaebus on ilmselgelt

põhjendamata ning kaebuse esitaja suhtes pole toimunud subjektiivsete õiguste riivet.

7.2. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt korraldus tehti kooskõlas

kehtiva õigusega ning selle andmisel ei ole rikutud menetlusõiguse sätteid. Haldusakti

andmisel võeti arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, seda motiveeriti nõutaval

tasemel ning see vastab õiguspärase haldusakti tunnustele.

7.3. Kolmas isik toonitab, et kaebuse esitajal oli võimalus ning ta osaleski HMS sätete

kohaselt korralduse andmise menetluses, esitades vee erikasutusloa eelnõule ettepanekuid ja

vastuväiteid. Samuti on vee erikasutusloa andmisel läbi viidud avalik istung.

7.4. Kolmas isik leiab, et oluliseks ning väga asjakohaseks tuleb lugeda vastustaja loogilist

arutluskäiku, et isegi juhul, kui vastustaja tunnistaks vaidlustatud korralduse kehtetuks, oleks

spordimajal võimalik soovitud tegevust teha. Seega juba sisulisest vaatenurgast lähtudes ei

saaks vee erikasutusluba rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

7.5. Kolmas isik kinnitab vastustaja arvamust, mille kohaselt esitati kaebus pigem avalikes

huvides kui isiku subjektiivseid huve silmas pidades. Siin võib kolmas isik toetuda oma

eelnevatele kohtukogemustele erinevates haldusasjades, mis seondusid Paluküla puhke- ja

spordikeskuse detailplaneeringuga. Kolmanda isiku subjektiivse arvamuse kohaselt ei suuda

kaebuse esitaja siiani leppida nimetatud detailplaneeringu kehtestamisega hoolimata tema ja

teiste isikute poolt algatatud kohtuasjast. Vaidlus lõppes Riigikohtu 25.09.2008 otsusega

(haldusasi nr 3-3-1-15-08) ning detailplaneering on käesoleva ajani kehtiv. Peale viidatud

otsust on kaebuse esitaja mitmel korral koos teiste isikutega algatanud erinevatel põhjustel

kohtuvaidlusi. Kolmanda isiku mulje kohaselt on kaebuse esitaja tegevuse üheks tegelikuks

motiiviks takistada kehtiva detailplaneeringu ellurakendamist.

7.6. Kolmas isik peab õigeks vastustaja arvamust, et kuigi kaebuse esitaja ei nõustu

vaidlustatud korralduses toodud kaalutlustega, ei anna see veel alust väita korralduse

põhjendamatust või selles sisalduvate kaalutluste asjakohatust.

7.7. Kolmas isik on seisukohal, et kaebuse tonaalsusest võib järeldada kaebuse esitaja

mittemõistmist vee erikasutusloa sisust. Nimetatud dokument annab õiguse vee võtmiseks,

muudeks tegevusteks vee erikasutusluba õigust ei anna. Põhjendatult märgib vastustaja

muljet, mille kohaselt kaebuse esitajal on tekkinud teatav pettekujutelm sellest, et vee

erikasutusluba annab õiguse ka muudeks tegevusteks.

7.8. Kolmas isik avaldab kindlat veendumust, et vallavolikogu 16.06.2009 määrusega nr 73

kehtestatud üldplaneering võimaldab tegevusi, mis võivad seonduda vee erikasutusloa

ellurakendamisel. Arusaadavalt on vajalik iga üksiku tegevuse või ehitamise juures jälgida

asjakohast õiguslikku baasi ning seda eelkõige vastavate ametkondade käest nõutavate

kooskõlastuste ja lubade saamiseks.

7.9. Kolmas isik peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, millest nähtuvalt kaasati kaebuse

esitaja igakülgselt haldusmenetlusse ning temal on olnud piisavalt võimalusi menetluses

osalemiseks ning oma ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks. Tuleb märkida, et kaebuses

pole toodud asjaolusid või fakte, mis tõendaksid kaebuse esitaja piiratud võimalust saada

infot ja osaleda menetluses. Kaebuses ei ole näidatud kaebuse esitaja konkreetseid kaalutlusi,

asjaolusid või faktilisi väiteid, mille esitamist temal haldusmenetluses takistati.

7.10. Kolmas isik leiab, et vastustaja juhtis põhjendatult tähelepanu asjaolule spordimajal vee

erikasutusloa vajaduse puudumisest tulenevalt seadusest. Samas VeeS § 8 ei välista, et kui

isik ikkagi soovib, siis väljastatakse vee erikasutusluba ka alla VeeS § 8 lg 2 p 1 sätestatud

künniskoguse tegevusele. Antud juhul näeb kolmas isik seadusest suurema korrastatuse ja

reglementeerituse saavutamise soovi spordimaja poolt. Vaieldamatult vastab see eesmärk

loodushoiu suuremale tagamisele ning ümbruskonna elanike (s.h kaebuse esitaja) huvidele.

7.11. Kolmas isik palub menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti võtab

kõigepealt seisukoha kaebaja kaebeõiguse ulatuse suhtes.

9. Kaebeõigust käsitledes nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et mitmed kaebuses esitatud

seisukohad on esitatud avalikes huvides (nn. populaarkaebus). Avalikes huvides või teise

isiku õiguste kaitseks võib HKMS § 44 lg 2 tulenevalt kaebuse esitada vaid seaduses

sätestatud juhtudel.

10. HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse erinormi keskkonnaasjades.

Selle paragrahvi lg 1 sätestab, et keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud haldusakti või

sooritatud toimingu vaidlustamisel valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni poolt eeldatakse,

et nimetatud keskkonnaorganisatsioonil on põhjendatud huvi või et tema õigusi on rikutud,

kui

vaidlustatud

haldusakt

või

toiming

on

seotud

keskkonnaorganisatsiooni

keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon käesoleva seadustiku

tähenduses: 1)

mittetulundusühing

ja

sihtasutus,

kelle

põhikirjaline

eesmärk

on

keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset; 2) juriidiliseks isikuks

mitteolev ühendus, kes liikmete kirjaliku kokkuleppe alusel edendab keskkonnakaitset ja

esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti.

11. Kohus on sarnaselt vastustaja ja kolmanda isikuga seisukohal, et kaebuse esitaja ei

kvalifitseeru nähtuvalt kaebuses toodust HKMS § 292 lg 2 nimetatud isikuks. Samuti ei näe

ette veeseadus üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust vee-erikasutuslubade

vaidlustamiseks ja järelikult puudub kaebajal õigus avalikkuse huvides kaebuse esitamiseks.

Käesoleval juhul on kaebaja esitanud kaebuse lähtuvalt selle sõnastusest osaliselt ka enda

väidetavate subjektiivsete õiguste kaitseks. Seetõttu vaatab kohus kaebuse nende väidete osas

sisuliselt läbi ja jätab asjakohatutena tähelepanuta kaebuse esitaja need väited, mis on

esitatud avalikes huvides.

12. Enne kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise küsimuse juurde minekut võtab kohus

kaebuse lahendamisel kõigepealt seisukoha seoses vee erikasutamisloa vajalikkusega, sest

vastustaja on oma vastuväidetes kaebusele välja toonud, et käesoleval juhul ei oleks vaja

olnud vee erikasutusloa taotlemist ja et sõltumata väljastatud loa seaduslikkusest, saab loa

taotleja ilma loata võtta tiigist kuni 30 m3 vett päevas.

13. Kohus vastustaja sellise käsitlusega täies ulatuses ei nõustu. Nähtuvalt Valtu Spordimaja

poolt esitatud taotlusest vee erikasutusloa väljastamiseks (tl 63-68), soovis taotleja võtta

tehisveekogust/tiigist pinnavett kokku 1500m3 ja sellest 750 m3 aasta neljandas ja 750 m3

aasta esimeses kvartalis.

14. Kohus on seisukohal, et sellise taotluse saamisel ei saa haldusorgan eeldada, et taotluses

esitatud kogust vett soovitakse võtta võrdsetes osades igal päeval, mis vastavasse kvartalisse

jääb. Pigem võib ja peab taotluse saaja sellisel juhul eeldama, et taotluse esitaja kavandab

tegevust, mis nõuab vastavalt veeseaduse § 8 lg 2 p 1 alusel vee erikasutusluba.

Asjaolu, et ka vastustaja sai olukorrast nii aru, näitab selgelt väljastatud vee erikasutusluba ja

selle punktis 5 toodud nõuded. Alles nende nõuetega (p 5.1) kehtestati piirang, mis ei luba

nädalas võtta vett mitte rohkem kui 62,5 m3 ja päevas üle 30m3. Kohus on seisukohal, et

nimetatud piirang oli vajalik tulenevalt vee erikasutusloa taotlusest ja ei muuda vee

erikasutusluba seaduses sätestatud mõttes mittevajalikuks, sest loa taotleja ei oleks pidanud

esitama vee erikasutusloa taotlust, kui ta ei oleks pidanud võimalikuks VeeS § 8 lg 2 p 1

toodud veekogusest suurema koguse vee tarbimist päevas. Kohus leiab seetõttu, et esitatud

taotluse menetlemine ja vee erikasutusloa väljastamine vastustaja poolt selle alusel oli vajalik

ja põhjendatud. Sellisest järeldusest tulenevalt tuli vastustajal läbi viia ka veeseaduse §-des 9

ja 91 ettenähtud haldusmenetlus ja selle läbiviimise ning otsuse (väljastatud vee

erikasutusloa) õiguspärasuse kontroll kuulub kohtu pädevusse.

15. Samas nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et ka vee erikasutusloata

oleks olnud kolmandal isikul õigus veeseaduse sätteid järgides võtta vett suuremas koguses,

kui on ette nähtud vee erikasutusloas tingimusel, et päevas ei võeta vett rohkem kui 30 m3.

16. Kaebaja väidab kaebuses oma kaebeõigust põhjendades, et on esitanud kaebuse oma

subjektiivsete õiguste kaitseks (tl 13-14). Kaebaja toob kaitstavate subjektiivsete õigustena

kaebuse alusena sisuliselt välja järgmised õigused: õigus oma omandi ja elukeskkonna

puutumatusele ja kaitsele kahjulike mõjutuste (kavandatud kunstlume tootmisest põhjustatud

müra ja vibratsioon, samuti võimalikud probleemid veevarustusega tema kinnistul asuvates

kaevudes). Samuti viitab kaebaja, et vastustaja on rikkunud vee erikasutusloa väljastamiseks

läbiviidud haldusmenetluses kaebaja õigust heale haldusele ning õigustatud ootust, et

sõlmitud ühiskondlikku kokkulepet valla üldplaneeringu näole järgitakse. Lisaks eeltoodule

võib kaebuses esitatust välja lugeda, et kaebaja leiab, et vee erikasutusluba võib rikkuda tema

õigust rahulikult ja segamatult minna ja olla looduslikus pühapaigas.

17. Oma kaebuse ülejäänud osas on kaebaja välja toonud mitmed väited ja asjaolud

(kavandatav tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega, loa andmise menetluses ei

piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume

laialiveo tehnika ja tehnoloogia, kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud

Muinsuskaitseametiga, Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses

toodud tehnoloogiast, eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume

tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja

kultuuriväärtustele, KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele

ei ole pädev. Kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud

tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav, vee erikasutusloa andmisel ei ole

arvestatud Kehtna valla uue üldplaneeringuga, vee erikasutusloas toodud veearvestuse

nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist ja korraldus on

puudulikult motiveeritud), mille tõttu väljaantud haldusakt on tema arvates õigusvastane.

Need asjaolud viitavad kohtu arvates eelkõige sellele, et kaebaja on osaliselt soovinud

kaebust esitada avalikes huvides.

18. Riigikohus on oma 19.03.2012 lahendis haldusasjas nr. 3-3-1-87-11 käsitlenud

kokkuvõtvalt ja ülevaatlikult kaebeõigust keskkonnaküsimustes ja sellest tulenevat kohtuliku

kontrolli ulatust keskkonnakaebustes. Riigikohus on leidis, et keskkonnakaitse küsimustes

võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka

muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22,

3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on

seejuures ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga.

19. Käsitledes kohtuliku kontrolli ulatust leidis Riigikohus viidatud lahendis nr 3-3-1-87-11,

et see sõltub suures osas sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb. Juhul, kui

kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid

õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja

õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida

haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.

Samuti on Riigikohtu selgitusel kohtuliku kontrolli ulatus piiratud puutumusega seotud

kaebuste puhul. Kui kaebus on esitatud puutumuse motiivil, ei tuvasta kohus kaebaja

subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid kontrollib haldusorgani tegevuse vastavust

õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb

kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Näiteks haldusakti keskkonnamõju osas puudub

vajadus hinnata, kas see toob kaasa ka kaebaja tervise kahjustamise või omandiõiguse

rikkumise - piisab sellest, et kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida kaebaja tavapäraselt

kasutab. Samas selgitab Riigikohus, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega

- puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi

kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse

kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa

puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega

huve (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-08, p 11).

20. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb tal lähtudes kaebusest

kontrollida, kas kaebaja kaebuses toodud subjektiivseid õigusi on rikutud.

21. Kohus leiab kõigepealt, et käesolevas asjas on tõendamata kaebaja väited, et loaga

lubatud tegevuse tagajärjel kahjustatakse tema omandit ehk veetase tema kaevudes langeb

oluliselt ja ta ei saa kaevudest enam tavapärasel määral vett.

Kohus leiab, et see kaebaja väide on selgelt oletuslik ja spekulatiivne. Kaebaja ei ole esitanud

mitte mingisuguseid tõendeid, et loaga lubatud vee erikasutus tema väidetud tagajärje võiks

põhjustada. Nähtuvalt kaebaja enda poolt esitatud Paunküla puhke- ja spordikeskuse

detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise tekstist (tl 40), ei pidanud ka keskkonnamõju

hindaja

selle

tõenäosust

nii

suureks,

et

oleks

pidanud

vajalikuks

koheselt

detailplaneeringusse ette näha vajalikud kompensatsioonimeetmed isegi tehisveekogu

süvendamise korral. Samas nägi KMH ette, et kui „… tiigi süvendamise järgselt siiski

ilmneb, et mõne ümberkaudse talu veevarustus halveneb ja kaevu ähvardab kuivaksjäämine,

siis tuleb kasutusele võtta meetmed selliste mõjude vähendamiseks …“ (tl 40).

22. Kohus leiab, et vastustaja on lähtudes kaebaja murest näinud vee erikasutusloas ette

kohustuse mõõta katastriüksuste nr 29202:003:0120 ja nr 29202:003:0182 kaevudes, mis

asuvad Raplamaal, Kehtna valla, Paluküla külas, põhjavee taset pinnaveevõtu alguses ja

lõpus (vee erikasutusloa p 5.3 ja 11.11). Lisaks juhib vastustaja kohtu hinnangul põhjendatult

tähelepanu, et juhul, kui vee erikasutusluba ei oleks väljastatud, oleks kolmandal isikul

vähemalt teoreetiliselt võimalus võtta tiigist vett palju suuremas ulatuses ja ilma pideva

kontrollita, kui loas on ette nähtud. Samuti ei lasuks tal sellisel juhul mingit kohustust

teostada põhjaveetaseme mõõtmisi eelpoolmainitud loas nimetatud kinnistutel asuvates

kaevudes. Kohus on seisukohal, et kaebaja esitatud väide on otsitud või isegi pahatahtlik või

ei ole kaebaja läbi mõelnud ja aru saanud, milline õiguslik olukord tekib tema kaebuse

võimaliku rahuldamise korral.

23. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta esitatud teine väide – et kunstlume

tootmisel tekkiv müra ja vibratsioon kahjustavad tema õigusi – on samuti täielikult

tõendamata. Kaebaja ei ole esitanud oma sellise väite tõendamiseks mitte ühtegi sisulist

tõendit. Kohus on seisukohal, et arvestades soovitud veekoguseid ja KMH aruandes toodud

arvusid veetarbimise kohta kunstlume tootmisel (KMH aruande kohaselt kasutatakse tunnis

19,8 m3 vett ja lubatud on ööpäevas 30 m3 vee võtmine) ei ületa lumekahurite tööaeg kahel

järjestikusel päeval oluliselt 3 tundi. Samuti ei ole see vähemalt kohtule teadaolevalt nii

mürarikas tegevus, mille puhul võiks tõsimeeli rääkida lubatud müranormatiivide

ületamisest. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole oma vastavat väidet millegagi tõendanud.

24. Õige ei ole ka kaebaja väide, et neid küsimusi ei ole käsitletud vee erikasutusloa

menetluses. Menetluse käigus koostatud „Eelhinnang keskkonnamõjude hindamise

algatamisele“ punktis 3 on eelhinnangu koostaja leidnud muuhulgas “ … Tegemist ei ole

tegevusega, millega kaasneks jäätmeteke, vibratsioon, valgus-, soojus-, kiirgus ja

lõhnareostus. Mõningat müra tekitab veepump, kuid see ei ületa õigusaktidega sätestatud

müratasemete piirnorme.“ (tl 76). Kohtul puudub põhjus kahelda eelhinnangus toodud

seisukohas, eriti olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastupidiseid väiteid kinnitavat

tõendit. Kohus märgib, et juhul, kui kunstlume tootmise käigus ületatakse lubatud müra või

vibratsioonimäärasid, siis on kaebajal võimalik see fikseerida ja oma õigusi selleks sobiva

vahendi valimisega kaitsta.

25. Kohus leiab, et tõendamata on ka kaebaja väiteid, et vaidlustatud vee erikasutusluba

takistab tal minna ja olla rahulikult ja segamatult looduslikus pühapaigas. Kohus märgib

siinkohal kõigepealt, et ta ei näe, kuidas saaks vee erikasutusloa väljastamine takistada

kaebaja minemist looduslikku pühapaika. Seda ei ole kaebaja ka selgitanud. Lisaks puudub

kaebajal subjektiivne õigus olla avalikus kohas segamatult. Usutalituste rahu aktsepteerimine

üldsusele ilma piiranguteta avatud kohas toimuvatel talitustel taandub siiski eelkõige

üldinimliku kultuurse käitumise tavadele mitte õigusnormidele. Kohus möönab, et kunstlume

tootmisel tekkiv müra võib teoreetiliselt kosta ka Hiiemäele, kuid kuna kunstlume tootmist ei

kavandata pidevalt kestvana, siis ei ole oletatav rahu häirimine kohtu hinnangul

tõsiseltvõetav põhjus vee erikasutusloa tühistamiseks. Kohtu veendumusel on vastava soovi

korral võimalik ilma eriliste raskusteta leppida Hiiemäge usutalitusteks kasutatavate isikute

ja kunstlume tootja vahel kokku ajad, mil viimane oma tegevusega usutalitusi ei häiri.

Kohus on käesoleva asjaga seotud asjaolude uurimise järel seisukohal, et tegelikult võivad

kaebajat kunstlume tootmisest palju rohkem häirida Hiiemäel ja selle lähikonnas planeeritud

puhkekeskuse atraktsioone ja suusaradasid kasutavad isikud, kuid kaebajal puudub alus

nende viibimise keeelamiseks seal.

26. Kaebaja tõstatas kaebuses ka küsimuse, et vee erikasutusloa menetluses on rikutud

haldusmenetluse norme. Nii leiab kaebaja, et ta ei leidnud teadet eelnõu ja seletuskirja

avaliku väljapaneku kohta ning asjaolu, et tema hinnangul on võimalik, et kodanikud ja

ühendused seetõttu ei teinud ettepanekuid või ei esitanud vastuväiteid. Samuti märkis

kaebaja, et vastustaja rikkus Veeseaduse § 91 lõikes 5 nimetatud tähtaega vee erikasutusloa

andmisest teavitamisest, mistõttu võis tema arvates olla piiratud huvitatud isikute võimalus

saada infot ja osaleda menetluses.

27. Kohus märgib nende mõlema väite kohta, et need on esitatud avalikes huvides ja tuleb

seetõttu tähelepanuta jätta. Kaebaja ei tõstata neid väiteid esitades küsimust, et ta ei oleks

saanud osaleda haldusmenetluses või esitada selle peale kohtusse kaebust. Nähtuvalt

kaebusest ja vee erikasutusloa väljastamise korraldusest, on kaebaja olnud õigeaegselt

kaasatud menetlusse, saanud tutvuda kõigi toimiku materjalidega ning esitada oma

vastuväiteid ja ettepanekuid. Kaebajale on 29.06.2011 saadetud vee-erikasutusloa eelnõu ja

selle väljastamise korralduse eelnõu, millele ta on ka koos teiste menetlusosalistega vastanud

(tl 19). Nimetatud kirjas toodule andis vastustaja oma põhjaliku vastuse ja seisukohad 21.

septembri 2011 korralduses vee erikasutusloa väljastamiseks (tl 19-21). Kohus märgib, et

HMS ei näe ette, et tema ettepanekutele tuleb tingimata kirjalikult ja eraldi vastata väljaspool

haldusakti.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja subjektiivseid õigusi, kaasa arvatud õigust heale

avalikule haldusele, menetluse käigus rikutud ei ole. Avalikes huvides kaebuse esitamise

õigust aga kaebajal ei ole. Kohus peab siinkohal vajalikuks täiendavalt märkida, et ta nõustub

vastustaja 12.12.2011 vaideotsuse punktis 3.5 väljendatud seisukohaga, et vee erikasutusloa

väljastamisest hilinenult teavitamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei kujuta endast

sellist rikkumist, mis annaks aluse haldusakti tühistamiseks (HMS § 58).

28. Kohus märgib lõpetuseks, et ülejäänud kaebaja esitatud väited (kavandatav tegevus on

vastuolus looduskaitseseadusega, loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega

kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja

tehnoloogia, kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga,

Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses toodud tehnoloogiast,

eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle

laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja kultuuriväärtustele,

KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Kuna

Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud tehnoloogiast, siis

on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav, vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna

valla uue üldplaneeringuga, vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda

kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist ja korraldus on puudulikult

motiveeritud) on sisuliselt populaarkaebuse väited ja tuleb jätta käesoleva kaebuse

lahendamisel tulenevalt kaebaja kaebeõiguse piiratusest tähelepanuta. Kohus nõustub küll

siinkohal suures osas vastustaja vastuses kaebusele toodud väidetega, kuid ei pea vajalikuks

tulenevalt kaebeõiguse piiridest neid kaebaja väiteid ükshaaval käsitlema hakata.

29. Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja

subjektiivseid õigusi ja kaebus tuleb rahuldamata jätta.

30. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ning kolmas isik ei esitanud taotlust

oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik