3-12-1599/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1599

Haldusasi

K.R.u kaebus Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012

korralduse nr 736-k tühistamise ja õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

menetluse

jätkamiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. novembril 2012

Menetlusosalised

Kaebaja: K.R.

Esindaja: v.adv Alar Eiche

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Inge Lumiste

Kolmas isik: M.V.

Kolmas isik: J.V.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korraldus nr 736-k.

2. Kohustada vastustajat Tallinnas Xxxxxxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Tallinna linnalt K.R.u kasuks välja menetluskulud 3200 (kolm tuhat

kakssada) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul

kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

(HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjoni 22. novembri 1993 otsusega nr 1284 tunnistati omandireformi objektiks

Tallinnas Xxxxxxxx asuvad hooned ja krunt ning õigustatud subjektiks tunnistati selle vara

osas M.E., kellele Xxxxxxxx hoone tagastati Tallinna Linnavalitsuse 10. veebruari 1994

korraldusega nr 199-k. Vara anti 31. märtsil 1994 koostatud akti nr 4 alusel üle M.E.ile.

M.E. suri xx xx xxxx ning tema pärijaks on K.R..

2. Viitega Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lõikele 3

tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 13. septembri 1999 otsusega nr 10954 oma 22.

novembri 1993 otsuse nr 1284 ning otsustas jätta M.E.i taotluse Xxxxxxxx asuva vara

tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1999 korraldusega nr 7114-

k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 10. veebruari 1994 korraldus nr 199-k. 18.

septembri 2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00 rahuldas Tallinna Linnakohus

Tallinna linna hagi K.R.u vastu, tuvastas 31. märtsi 1994 üleandmise akti nr 4 tühisuse ning

tunnustas Tallinna linna omandiõigust Xxxxxxxx elamule.

3. 29. mail 2002 sõlmiti Tallinna linna ja M.V.e vahel Xxxxxxxx eluruumide erastamise

müügi- ja asjaõigusleping.

4. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14. aprilli 2011 otsusega nr 12374 vaadati M.E.i vara

tagastamise taotlus uuesti läbi, tunnistati Xxxxxxxx asuvad ehitised ja 1600 m2 suurune maa

omandireformi objektiks ning tunnistati M.E. selle vara suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks. Tallinna Linnavalitsus andis 23. mail 2012 korralduse nr 736-k (vaidlusalune

korraldus), millega jäeti K.R.u taotlus Xxxxxxxx elamu tagastamiseks rahuldamata, kuna vara

on füüsilise isiku heauskses omandis. Kõnealuse linnavalitusse korralduse eelnõu

seletuskirja kohaselt on elamu heauskseks omanikuks M.V.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. 30. juunil 2012 esitas K.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna

Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k tühistamist ning Tallinna Linnavalitsuse

kohustamist jätkama Xxxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja

edaspidises tegevuses lähtuma 1994. aastal Tallinna Linnavalitsuse tellitud AS Ehitusekspert

eksperthinnangust nr B052/94, mille kohaselt oli Xxxxxxxx asuvad ehitised säilinud endisel

individualiseeritud kujul. 13. novembril 2012 esitatud kaebuse täienduses taotles K.R., et

kohus tuvastaks kas kohtuotsuse põhjendavas osas või kohtuotsuse resolutsioonis Tallinna

linna ja M.V.e vahel 29. mail 2002 sõlmitud Xxxxxxxx eluruumide erastamise ostu-

müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse.

6. Kaebaja leiab, et Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud ostu-müügileping on vastuolus

ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keeluga. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu poolt kohtuasjas

3-3-2-1-07 tehtud otsuse punktidele 30 ja 32, 34, 35 ja 37. Kaebaja viitab Riigikohtu

otsusele kohtuasjas 3-3-1-40-00 ning leiab, et kohalik omavalitsus on pädev vara

tagastamise küsimuse otsustamisel lahendama tehingute tühisuse küsimuse ning võtma

vastu vara tagastamise korralduse sõltumatuna sõlmitud eluruumide erastamise ostu-

müügilepingute tühisuse tunnustamisest kohtus. Kaebaja hinnangul on väär vaidlustatud

korralduses esitatud seisukoht, et Xxxxxxxx elamu on M.V.e heauskses omandis. Siinkohal

märgib kaebaja, et lisaks ORAS § 18 lõikele 1 keelas ka eluruumide erastamise seaduse

(edaspidi EES) § 3 lg 5 p 4 ning tehingu tühisus tuleneb antud juhul müügilepingu

sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lõikele 2. Kaebaja

viitab ka Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-2-1-3-04, 3-2-1-95-01 3-2-1-72-07. Kaebaja

leiab, et vastustaja ei saa tugineda heausksele omandamisele, kuna eluruumide erastamise

kohustatud subjektina pidi Tallinna linn olema teadlik võimalikust tehingu tühisusest.

Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 2-08-86010, kus kaebaja

hinnangul käesolevaga sarnastel asjaoludel tuvastati 1998. aastal sõlmitud eluruumi müügi-

ja asjaõiguslepingu tühisus. Kaebaja toob ka välja, et Tallinna linn on vaidlusaluses

müügilepingus müüjana ebaõigesti kinnitanud, et erastamise objektiks oleva vara suhtes

pole esitatud vara tagastamiseks taotlust ning vastupidisest asjaolust oli teadlik nii Tallinna

Linnavalitsus kui ka M.V..

7. Viimaks leiab kaebaja, et tal on mõistlik eeldada ja loota, et vara tagastamisel arvestatakse

Tallinna Linnavalitsuse poolt 1994. aastal tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnanguga nr

B052/94, mille kohaselt olid Xxxxxxxx asuva majavaldus on 1994. aastal, kui vara tagastati,

säilinud endisel individualiseeritud kujul. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu otsusele

kohtuasjas 3-3-1-30-00. Kaebuse täienduses esitatud taotlust tuvastada Tallinna linna ja

M.V.e vahelise erastamise ostu-müügilepingu, põhjendab kaebaja esiteks sellega, et

maakohus tagastas kaebaja poolt sama esemega maakohtule esitatud hagi (tsiviilasi nr 2-12-

29794). Kaebaja leiab, et halduskohtu volitus vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamiseks

kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 5 lõikest 2.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Tallinna linn vaidleb K.R.u kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon juhindus oma 13. septembri 1999

otsuse tegemisel muu hulgas Riigikohtu määrusest kohtuasjas nr 3-3-1-6-99, kus leiti, et

ÕVVTK kohalikud komisjonid peavad juhul, kui nad avastavad, et õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma

otsusega ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata. Samuti juhib vastustaja tähelepanu sellele, et

K.R. vaidlustas kohtus eelnimetatud ÕVVTK linnakomisjoni otsuse ja Tallinna

Linnavalitsuse 27. septembri 1999 korralduse nr 7114-k, ent kaebus jäeti rahuldamata ja

vastav kohtuotsus jõustus 9. mail 2001. Vastustaja leiab, et Tallinna Linnakohtu 18.

septembri 2001 otsusega tsiviilasjas 2/3/30-1467/00 tuvastati M.E.ile vaidlusaluse vara

üleandmise akti tühisust ja Tallinna linna omandiõigust Xxxxxxxx hoonetele ning eeltoodut

arvestades võeti Xxxxxxxx elamu Tallinna Linnavalitsuse 13. märtsi 2002 korralduse nr

772-k alusel Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ning 29. mail 2002 sõlmisid Tallinna linn

ja M.V. Xxxxxxxx eluruumide erastamise ostu-müügilepingu ning vaidlusalune elamu on

M.V.e heauskses omandis, mistõttu selle tagastamine pärast ÕVVTK Harju

Maakonnakomisjon poolt M.E.i vara tagastamise avalduse uut läbivaatamist 14. aprillil

2011, ei ole enam ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt võimalik.

9. Vastustaja selgitab, et sõlmis Xxxxxxxx asuvate eluruumide erastamise ostu-

müügilepingu 29. mail 2002 ehk olukorras, kus 9. mail 2001 jõustunud kohtuotsusega

haldusasjas II-3/119/2001 oli tuvastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri

1999 otsuse nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse 27. septembri 1999 korralduse nr 7114-k

õiguspärasus ning kohtuotsusega tsiviilasjas 2/3/30-1467/00) oli tunnustatud Tallinna

linna omandiõigust Xxxxxxxx hoonetele. Vastustaja leiab, et seega oli müügilepingu

sõlmimise ajaks lõppenud kohtulik vaidlus vara tagastamise küsimuses ning eelnimetatud

haldusaktid olid omandanud seadusjõu. Vastustaja rõhutab, et tulenevalt Riigikohtu

seisukohast kohtuasjas 3-3-1-6-99 tehtud otsuses tuli M.E.i vara tagastamise avaldus

rahuldamata jätta ning sellega vara tagastamise menetlus lõppes ning vaidlusaluse ostu-

müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud sama vara osas lahendamata vara tagastamise taotlusi

ning ORAS § 18 lõikes 1 ja EES § 5 p-s 4 sätestatud tingimus ostu-müügilepingu

sõlmimiseks täidetud. Vastustaja hinnangul Riigikohtu seisukohad, mis on võetud pärast 29.

maid 2002, mil sõlmiti kõnealune erastamise ostu-müügileping, ei väära tõika, et Xxxxxxxx

asuvad eluruumid erastati õiguspäraselt ja et üürnik on omandanud need heauskselt. Samuti

ei pea vastustaja asjakohaseks kaebuses toodud viidet Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr

2-08-86010, kuna nimetatud lahendis on kohus tuvastanud erastamise ostu-müügilepingu

tühisuse seetõttu, et müügilepingu sõlmimise ajal oli olemas kehtiv Tallinna Linnavalitsuse

korraldus, millega otsustati kõnealune vara õigustatud subjektile tagastada, erinevalt

käesolevast juhust, mil kehtisid haldusaktid, millega oli lõplikult otsustatud vara mitte

tagastada.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT

10. Kohtumenetlusse kolmandate isikutena kaasatud M.V. ja J.V. vaidlevad K.R.u kaebusele

vastu ning toetades kohtuistungil Tallinna linna seisukohti, taotlevad kaebuse rahuldamata

jätmist. Kirjalikult esitatud seletuses (tl 94) leiab M.V. esiteks, et Xxxxxxxx elamu näol ei

ole üldse tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, viidates Tallinna linnaarhiivi 14.

novembri 200 kirjale nr 1-7/460 (tl 95) ning Riigiarhiivi 27. märtsi 2012 arhiiviteatisele 18-

7-3.6/1867/OM (tl 96). Samuti on kolmas isik seisukohal, et vaidlusalune elamu ei ole

säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning see asjaolu selgus lõplikult 1999. aastal.

Kolmas isik leiab, et K.R. on esitanud vara õigusvastase võõrandamise kohta valeandmeid

ning selgitab samas, et on koos perega elanud Xxxxxxxx elamus alates 1969. aastast ning

tema ja tema perekonna töö tulemusena, on maja praeguseks heas seisukorras.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kaalunud menetlusosaliste väiteid ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leian, et K.R.u kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tallinna

Linnavalitsuse 23. mai 2012 korraldus nr 736-k tuleb selle õigusvastasuse tõttu tühistada,

kohustades linnavalitsust Xxxxxxxx asuva vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks.

Vaidlusalune haldusakt on õigusvastane, kuivõrd selle andmisel on lähtutud ekslikust

eeldusest, et vaidlusalune vara on kolmanda isiku heauskses omandis. Alltoodud põhjustel

leian, et 29. mail 2002 Tallinna linna ja M.V.e sõlmitud ostu-müügileping, mis sisaldab ka

pooltevahelist asjaõiguslikku kokkulepet Xxxxxxxx elamu omandiõiguse üleandmise kohta,

on ORAS § 18 lõikest 1 tühine, mis tähendab, et selle lepingu alusel ei ole kolmandal isikul

tekkinud omandit vaidlusalusele elamule. Põhjendamatu on kaebuse täienduses esitatud

alternatiivne taotlus tuvastada eelnimetatud tehingu tühisus kohtuotsuse resolutiivosas,

samuti ei saa põhjendatuks pidada kaebaja taotlust kohustada linnavalitsust jätkama vara

tagastamise menetlust, lähtudes AS Ehitusekspert poolt 1994. aastal koostatud

eksperthinnangust Xxxxxxxx elamu endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Vara

endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus, samuti nagu muud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisel lahendatavad küsimused, mis ei ole siduvalt lahendatud

ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega, tuleb Tallinna Linnavalitsusel iseseisvalt otsustada

vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel. Vaidlusaluse vara endisel individualiseeritaval

kujul säilimist ei ole linnavalitsus käesolevas asjas vaidluse all olevas korralduses käsitlenud.

Halduskohtu pädevuses on haldusorganite avalik-õigusliku iseloomuga tegevuse

järelkontroll ning kohus ei tuvasta haldusõigussuhte elemente või olulisi asjaolusid enne

haldusorganit viimase eest.

12. Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k faktiliseks aluseks on eeskätt

asjaolu, et Xxxxxxxx elamu on füüsilise isiku heauskses omandis. Linnavalitsus on selle

asjaolu vääralt tuvastanud, mistõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane. Kuni 12.

oktoobrini 2006, see tähendab ka 2002. aastal, mil sõlmiti Tallinna linna ja M.V.e vaheline

elamu ostu-müügileping, kehtis ORAS § 7 lg 3, milles sätestati, et Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

riikidevahelise kokkuleppega. Samas sätestati ORAS § 18 lõikes 1, et kuni omandireformi

objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni

(sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku

omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või

valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti. Viidatud normis sätestati sõnaselgelt, et seda keeldu rikkuvad

tehingud on tühised. Kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 selgitas Riigikohus, et ORAS § 7 lg 3

koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud

vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Riigikohus

märkis, et selline keeld pidi kehtima kuni ORAS § 7 lõikes 3 sätestatud riikidevahelise

kokkuleppe jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab

ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohus võttis kõnealuses lahendis selge

seisukoha, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006. Keeld sellist

vara erastada tulenes ORAS § 18 lõikest 1 ning samas sättes nähti ette, et seda keeldu

rikkuv tehing on tühine.

13. Vastustaja seisukoht, et vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli Xxxxxxxx

vara tagastamise küsimus lõplikult lahendatud, ei ole õige. On tõsi, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 13. septembri 1999 otsusega nr 10954 otsustati jätta M.E.i avaldus

Xxxxxxxx asuva vara tagastamiseks rahuldamata. Samuti tunnistas Tallinna Linnavalitsus

27. oktoobri 1999 korraldusega nr 7114-k kehtetuks oma 10. veebruari 1994. korralduse nr

199 kõnealuse vara tagastamise kohta. Formaalselt ei kehtinud seega 2002. aastal, mil

Tallinna linn ja M.V. sõlmisid elamu ostu-müügilepingu, haldusakti, millega oleks kõnealune

elamu otsustatud tagastada, ent kehtis haldusakt, millega oli otsustatud jätta M.E.i taotlus

rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei saa aga ÕVVTK linnakomisjoni 13.

septembri 1999 otsust käsitada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. ÕVVTK linnakomisjoni

otsus, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti, samuti nagu

sellise otsuse kohta tehtud kohtuotsused, ei lõpetanud ORAS § 7 lõikest 3 ning § 18 lõikest

1 tulenevat moratooriumi ehk keeldu Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastada või võõrandada. Eelviidatud lahendi punktis 42 selgitas

Riigikohus, et kohtuotsused, millega on vara tagastamise kohta tehtud haldusotsused ORAS

§ 7 lg 3 alusel tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud, tehti ORAS § 7 lõikes 3

sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine,

mis võimaldaks teha ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev

haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus.

Leian, et samamoodi tuleb käsitada ka kohtuotsuseid, millega on rahuldamata jäetud kaebus

haldusotsustuse peale, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata

jäeti. Käesolevas asjas on selliseks kohtulahendiks Tallinna Halduskohtu otsus kohtuasjas 3-

679/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas II-3/119/2001.

14. Eelviidatud kohtuotsused, samuti nagu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri

1999 otsus nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1999 korraldus nr 7114-k

lähtusid Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-6-99 võetud seisukohast, et kui ÕVVTK

kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist

lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse

ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et ümberasujate

või nende pärijate taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei saa lahendada

omandireformi aluste seaduse alusel. Viidatud otsuses ei võtnud aga Riigikohus seisukohta,

et ümberasujatele kuulnud vara oleks võimalik erastada või et tegemist oleks sootuks

varaga, mis ei ole omandireformi objektiks ning millele ei kohaldu ORAS § 18 lõikest 1

tulenev võõrandamise keeld. Võttes seisukoha, et ORAS § 7 lg 3 ei võimalda vara tagastada

omandireformi aluste seaduses sätestatud alustel, ei võtnud Riigikohus seisukohta, et see

vara üldse tagastamisele ei kuulu.

15. Riigikohtu poolt kohtuasjades 3-3-1-6-99 ja 3-3-2-1-07 võetud seisukohtadest tuleneb,

et Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara, oli põhimõtteliselt omandireformi

objektiks. Kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni 12. oktoobril 2006 olnuks selle vara

tagastamise või kompenseerimise küsimuse saanud lahendada vaid riikidevahelise

kokkuleppega. Asjaolu, et sellist riikidevahelist kokkulepet sõlmitud ei olnud ning et

omandireformi aluste seaduse alusel selle vara tagastamist ega kompenseerimist toimida ei

saanud, ei tähendanud, et seda vara oleks võinud võõrandada muuhulgas eluruumide

erastamise seaduse alusel. Seetõttu ei saa ÕVVTK linnakomisjoni 1999. aasta otsust,

millega M.E.i avaldus rahuldamata jäeti, käsitada Xxxxxxxx tagastamise ja kompenseerimise

küsimuse lõpliku lahendamisena.

16. Siinkohal tuleb märkida, et ORAS § 7 lg 3 ei välistanuks kuidagi seda, et ümberasunutele

vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks lepitakse seal nimetatud riikidevahelises

kokkuleppes kokku hoopis teistsugused alused ja tingimused, kui olid ette nähtud muu

omandireformi objektiks oleva vara tagastamisel ja kompenseerimisel ORAS-e järgi.

Seejuures ei laienenud kogu ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal Saksamaale ümberasunutele ja

nende pärijatele ka ORAS alusel kehtestatud vara tagastamise avalduste esitamise tähtajad.

Riigikohus leidis kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis, et välistada ei saa sedagi, et mõni

isik, oodates ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust

Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Seejuures

möönis Riigikohus võimalust esitada selliseid avaldusi pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

muutumist. Eelnevast tuleneb samuti, et kogu ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal ei olnud

võimalik lõplikult otsustada Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise

küsimust ning seega ei saanud selles osas teha mistahes lõplikke otsuseid, mis oleksid

andnud võimaluse selliseks varaks olevas elamus asuvate eluruumide erastamiseks.

17. Kuivõrd ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut ei sõlmitud ning

Saksamaale ümberasujatele vara tagastamise ja kompenseerimise tingimusi ja korda selle

normi alusel ei reguleeritud, siis oli ORAS § 18 lõikest 1 tuleneva tehingute tegemise keelu

aluseks sellise vara puhul asjaolu, et tegemist oli Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud varaga. Kõnealune keeld

ei piirdunud üksnes sellise ümberasunutele kuulunud varaga, mis oli avalduse alusel

tunnistatud omandireformi objektiks või mille puhul oli kehtiva haldusaktiga (ÕVVTK

kohaliku komisjoni otsusega) tuvastatud selle õigusvastane võõrandamine. Kuna ORAS § 7

lõikest 3 tulenes, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara ei olnud võimalik tagastada

ORAS alusel, ei olnud sellise vara kohta kogu ORAS § 7 lg 3 kehtimise aja jooksul alust

teha Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr 36 «Õigusvastasel võõrandatud vara

tagastamise kord» punktis 19 sätestatud otsust, millega oleks vara võõrandamise

õigusvastasus kindlaks määratud. Sellest omakorda tuleneb, et omandireformi korraldanud

haldusorganitel ei olnud ka mistahes alust otsustada seda, kas mingi konkreetne vara, mis

kuulus enne 16. juunit 1940 isikule, kes riikidevahelise kokkuleppe alusel Saksamaale ümber

asus, oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte või kas esines mingisuguseid muid ORAS-ist

tulenevaid aluseid selle tagastamiseks või tagastamata jätmiseks. Seejuures polnud ka alust

hinnata vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist. ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud

riikidevahelise kokkuleppega oleks olnud võimalik ette näha vara tagastamise regulatsioon

ka hoopis teistsugusena kui see toimus ORAS alusel. Sellega on selgitatav ORAS § 18

lõikest 1 tulenev käsutamise keeld – selle keelu eesmärk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

tunnistamiseni oligi tagada võimalus leppida riikidevahelise kokkuleppega kindlaks

Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise alused ja kord ning välistada

olukord, kus reaalselt ei oleks võimalik sellist vara enam tagastada, kuna see on juba läinud

teiste isikute omandisse.

18. Tallinna linn ja M.V. sõlmisid Xxxxxxxx elamu ostu-müügilepingu 29. mail 2002.

Lepingu punktis 5 lepiti kokku, et lepinguobjekti omandiõiguse üleminek M.V.ele ning

üleandmine tema valdusesse ja kasutusse loetakse toimunuks lepingule allakirjutamisega

lepinguosaliste poolt. Eeltoodud põhjustel on Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud leping,

sealhulgas seal sisalduv asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta, ORAS § 18 lg 1

alusel tühine. Tehingu tühisus tähendab selle kehtetust algusest peale, tühisest tehingust ei

teki selle pooltele õigusi ega kohustusi. Tühise tehingu tulemusena ei tekkinud M.V.el seega

omandiõigust Xxxxxxxx elamule. Tühise tehinguga ei ole võimalik ka asja heauskne

omandamine. Heauskse omandamise küsimus tuleks käesoleval juhul kõne alla siis, kui

M.V. oleks vaidlusaluse vara edasi võõrandanud ning andnud kolmandale isikule üle

omandiõiguse ilma, et kolmas isik oleks teadnud, et M.V. ei ole selle vara omanikuks saanud

ega ole seetõttu ka õigustatud omandi üleandmiseks. ORAS § 18 lg 1 kohaselt ei välista

tehingu tühisust see, et isik, kellele omandireformi esemeks olev vara võõrandati, ei teadnud

või ei saanud aru sellest, et sellise vara võõrandamine on ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud

ning vastav tehing tühine. Seega on vastustaja ekslikult leidnud, et Väina 21 elamu oli

Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korralduse nr 736-k andmise ajal füüsilise isiku

heauskses omandis ning sellest tulenevalt ei saa selle vara tagastamise taotluse rahuldamata

jätmise aluseks olla ORAS § 12 lg 3 p 3.

19. Kaebaja esitas alternatiivsed taotlused tuvastada Tallinna linna ja M.V.e vahelise ostu-

müügilepingu tühisus kas kohtuotsuse põhjendavas osas või resolutsioonis. Leian, et

vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse resolutiivosas ei ole seaduse kohaselt

võimalik. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-48-05 ja 3-3-1-59-02 tehtud lahendites

leidnud, et halduskohtul on pädevus ka tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks juhul, kui see

on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks ning haldusasja lahendamisel tähtsust

omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamine otsuse motiivides ei ole tsiviilõigusliku vaidluse

lahendamine. Eeltoodust tulenevalt tuvastab halduskohus haldusasja lahendamiseks

vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud reeglina kohtuotsuse põhjendavas osas. Erivolitus

tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb

halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 5 lõikest 2, kus sätestatakse, et kui haldusaktis

sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus koos

haldusakti tühistamisega teha otsuse resolutsioonis kindlaks ka sellise tehingu tühisuse,

mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. See tähendab, et kohtuotsuse resolutiivosas

saab halduskohus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastada sellise vaidluse raames, kus on

vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti.

Käesoleval juhul ei ole vaidluse all haldusakt, mis oleks eelnenud Tallinna linna ja M.V.e

vahel sõlmitud ostu-müügilepingule. Vaidlusaluseks haldusaktiks on käesoleval juhul

Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2012 korraldus nr 736-k, millega otsustati kaebajale vara

mitte tagastada. See korraldus ei sisalda mingisugust Tallinna linna poolset tsiviilõiguslikku

tahteavaldust ning selle haldusakt ei ole olnud aluseks tehingu tegemisel. Asjaolu, et

linnavalitsus on vaidlusaluse korralduse andmisel leidnud, et vara on füüsilise isiku

heauskses omandis, ei ole käsitatav tahteavaldusena, vaid tegemist on haldusakti andmisel

linnavalitsuse poolt tuvastatud asjaoluga. Seetõttu piirdub käesolev kohtuotsus Tallinna

linna ja M.V.e vahelise lepingu tühisuse tuvastamisega kohtuotsuse põhjendavas osas.

20. Kõrvuti linnavalitsuse korraldusega on kaebaja taotlenud linnavalitsuse kohustamist

viivitamatult jätkama Xxxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja

edaspidises tegevuses lähtuma 1994. aastal Tallinna Linnavalitsuse poolt 6. aprillil 1994

tellimiskirja nr 354 alusel tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnangust nr B052/94, mille

järgi on Xxxxxxxx asuv endise kinnistu nr 3973 majavaldus säilinud endisel

individualiseeritaval kujul. Esitatud kohustamistaotlus on võimalik rahuldada üksnes

osaliselt, kohustades linnavalitsust Xxxxxxxx õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

taotlust uuesti läbi vaatama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb linnavalitsusel iseseisvalt

tuvastada tagastamise otsustamiseks vajalikud asjaolud, sealhulgas see, kas vara on endisel

individualiseeritaval kujul säilinud.

21. Kaebaja seisukoht, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist tuleks hinnata enne

2. märtsi 1997 kehtinud alustel, ei ole seejuures põhjendatud. Juba korduvalt viidatud

kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis leidis Riigikohus, et kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

muutumiseni ei olnud õiguslikult võimalik Saksamaale ümber asunud isikutele vara

tagastamine. Samuti selgitas Riigikohus, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise

tagajärjena tuleb ümberasunutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused

läbi vaadata. Otsuses märgitakse järgmist: «[K]una keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on

kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte

haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.». Viidatud

lahendis selgitas Riigikohus niisiis, et Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud vara

tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata sõltumata

sellest, millal esitati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus või milliseid

otsuseid on selle vara kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures esitatud

avalduste läbivaatamine ei kujuta endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse

jätkamist, vaid menetlus algab algusest. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara endisel

individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel lähtutaks 1994. aastal koostatud

ekspertarvamusest. 1994. aastal ei olnud seaduslikku alust kaebajale vara tagastada, see alus

tekkis alles 2006. aasta oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Eeltoodu

tõttu ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-30-00. Nimetatud

otsuses leidis Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust

omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli

kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal

kehtinud seaduse alusel. Kaebajal ei olnud enne 12. oktoobrit 2006 õigust Xxxxxxxx vara

tagasi saada ning seega ei saanud tal ka tekkida mistahes õiguspärast ootust sellele, et vara

endisel individualiseeritaval kujul säilivust hinnatakse enne 2. märtsi 1997 kehtinud alustel.

Asjaolust, et kaebaja esitas Xxxxxxxx tagastamise avalduse enne 2. märtsi 1997 ei anna talle

käesoleval juhul õigust nõuda avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse kohaldamist, kuna

tol ajal ei olnud ORAS § 7 lõikest 3 ja § 18 lõikest 1 tuleneva moratooriumi tõttu tal õigust

vara tagasi saada.

22. Mis puudutab kolmandate isikute seisukohti, et tegemist ei ole õigusvastaselt

võõrandatud varaga ning et vara pole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, siis tuleb

esimese küsimuse osas märkida, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul

tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14. aprilli 2011 otsusega nr 12374 (tl 34),

mis on senini kehtiv. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse peab linnavalitsus

samuti asja uuel läbivaatamisel tuvastama ning seetõttu ei saa selles küsimuses käesolevas

kohtuotsuses seisukohta võtta. Vaidlusaluse korralduse andmisel ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilivust ei hinnatud.

MENETLUSKULUD

23. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning lõikes 8 sätestatakse, et kolmanda isiku

menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HkMS §

109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad

osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri,

esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide

ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kuna kolmandad isikud ei ole käesolevas asjas enda kasuks menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, tuleb lahendada vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude

väljamõistmise küsimus. Kaebaja on esitanud taotluse kokku 5120,80 euro suuruse

menetluskulu väljamõistmiseks, millest 4942,80 eurot moodustavad õigusabikulud ning 30

eurot riigilõivukulud ning dokumentaalsete tõendite hankimise kulud 148 eurot. Esiteks on

põhjendatud

riigilõivu

väljamõistmine.

Riigilõivu

tasumine

on

tõendatud

maksekorraldustega (tl 59-60). Õigusabikuluna tuleb käsitada ka vara tagastamise toimiku

koopiate tegemisele kulunud summat (arve tl 146). Ilmselgelt on tegemist õigusabi

osutamiseks vajalike dokumentidega. Kuna toimiku koopiat ei esitanud kaebaja kohtule, ei

saa seda kulu käsitada dokumentaalse tõendi saamise kuluna vastavalt HkMS § 102 punktile

2, küll aga on see osaks menetlusosalise esindaja kuludest vastavalt HkMS § 103 lg 1

punktile 1. Kaebuses esitas kaebaja kokku kolm nõuet: linnavalitsuse korralduse tühistamise

nõue, kohustamisnõue ning tehingu tühisuse tuvastamise nõue. Taotlus tuvastada ostu-

müügilepingu tühisus kohtuotsuse resolutiiosas ei ole käesitatav eraldi nõudena, vaid on

hõlmatud linnavalitsuse korralduse tühistamise nõudega. Tühistamisnõue kuulub

rahuldamisele

täielikult,

kohustamisnõue

osaliselt,

tehingu

tühisuse

tuvastamise

alternatiivnõue jääb rahuldamata. Arvestades seejuures kaebaja eesmärki, tuleb kaebus

lugeda rahuldatuks 75% ulatuses. Välja mõistetavat õigusabikulu tuleb vähendada kaebuse

täienduse koostamise ja esitamisega seotud kulude osas, kaebuse täienduses korrati

üldjoontes kaebuses juba esitatud seisukoht, lisamata märkimisväärselt midagi uut.

Kokkuvõttes pean põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 3200 euro suuruse

menetluskulu väljamõistmist.

Kristjan Siigur

kohtunik